1

Apellatsioonkaebuses palub Frucona Košice a.s. (edaspidi „Frucona Košice”) tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 7. detsembri 2010. aasta otsuse kohtuasjas T-11/07: Frucona Košice vs. komisjon (EKL 2010, lk II-5453; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega Üldkohus jättis rahuldamata tema hagi, milles paluti tühistada komisjoni 7. juuni 2006. aasta otsus 2007/254/EÜ riigiabi C 25/05 (ex NN 21/05) kohta, mida Slovaki Vabariik on andnud äriühingule Frucona Košice a.s. (ELT L 112, lk 14; edaspidi „vaidlusalune otsus”).

2

Frucona Košice on Slovakkia õiguse alusel asutatud äriühing, mis tegeles eelkõige piirituse ja piiritusjookide tootmisega.

3

Frucona Košice, kelle maksuvõla tasumise tähtpäeva oli varem mitmel korral edasi lükatud, ei suutnud 25. veebruaril 2004 tasuda aktsiisi, mida ta oli kohustatud tasuma 2004. aasta jaanuari eest.

4

Seetõttu võeti temalt 6. märtsil 2004 ära piirituse ja piiritusjookide tootmise ja töötlemise litsents. Alates sellest ajast piirdus ta üksnes piiritusjookide turustamisega kaubamärgi Frucona all; neid piiritusjooke ostis ta vastava lepingu alusel ettevõtjalt, kes tootis neid litsentsi alusel Frucona Košice tehastes.

5

Frucona Košice oli maksejõuetu ka seaduse nr 328/1991 pankrotimenetluse ja kompromissi kohta tähenduses (zákon č. 328/1991 Zb. o konkurze a vyrovnaní).

6

Vaidlusalusest otsusest nähtub, et pankroti- ja kompromissimenetlused toimuvad selle kohtu järelevalve all, kes püüab leida võlgades äriühingute finantsolukorrale lahenduse. Kui pankroti väljakuulutamisega kaasneb võlgades äriühingu lõpetamine, siis kompromiss võimaldab viimasel oma tegevust jätkata, sest sõlmitakse leping, mille kohaselt võlgades äriühing tasub osa oma võlgadest ja vastutasuks kustutatakse ülejäänud võlg.

7

Frucona Košice tegevdirektor kohtus 16. detsembril 2003 ning 23. ja 30. jaanuaril 2004 Slovakkia maksuameti esindajatega ja Slovakkia rahandusministriga, et teha neile eeskätt ettepanek määrata tema maksuvõlg kindlaks kompromissi abil.

8

Samuti võttis äriühing selles küsimuses 8. jaanuaril 2004 ühendust kohaliku maksuhalduri bürooga Košice IV (edaspidi „kohalik maksuhaldur”), mille tööpiirkonda ta kuulus ja mis ei olnud vastu kompromissi tegemisele.

9

Frucona Košice esitas 8. märtsil 2004 Krajský súd v Košiciachile (Košice maakohus, Slovakkia) avalduse kompromissimenetluse algatamiseks, tehes enda võlausaldajatele ettepaneku, et ta maksab igaühele 35% vastavast võlgnetavast summast (edaspidi „kompromissettepanek”). Frucona Košice koguvõlg ulatus umbes 644,6 miljoni Slovakkia kroonini, millest umbes 640,8 miljonit Slovakkia krooni moodustab maksuvõlg.

10

Krajský súd v Košiciach lubas 29. aprilli 2004. aasta otsusega algatada kompromissimenetluse ning lisas otsusele kompromissettepaneku.

11

Selleks et kohalikul maksuhalduril oleks võimalik hinnata, kas talle sobib paremini kompromissettepanek, pankrotimenetlus või maksuvõla sundtäitmine, esitas Frucona Košice kohalikule maksuhaldurile 26. aprillil 2004 audiitoraruande, mille oli koostanud tema siseaudiitor (edaspidi „K aruanne”), ja 7. juulil 2004 audiitoraruande, mille oli koostanud sõltumatu audiitorühing (edaspidi „E aruanne”).

12

Slovakkia maksuhaldur viis apellandi äriruumides 21. juunil 2004 läbi kontrolli. Kontrolli käigus tuvastas ta, et 17. juuni 2004. aasta seisuga oli apellandil vabu vahendeid 161,3 miljonit Slovakkia krooni.

13

Slovakkia maksuameti peadirektriss andis 6. juuli 2004. aasta kirjas kohalikule maksuhaldurile korralduse apellandi esitatud kompromissettepanekuga mitte nõustuda, kuna see ei ole Slovaki Vabariigile kasulik.

14

Kompromissi käsitlenud 9. juuli 2004. aasta istungil nõustusid Frucona Košice võlausaldajad, sealhulgas kohalik maksuhaldur, apellandi esitatud kompromissettepanekuga.

15

Krajský súd v Košiciach kinnitas 14. juuli 2004. aasta otsusega kompromissi ja märkis eeskätt, et selle kohaselt tasutakse Slovakkia maksuhaldurile nõue 35% ulatuses ehk umbes 224,3 miljonit Slovakkia krooni.

16

Samal päeval tagandas Slovakkia maksuamet kohaliku maksuhalduri direktori ajutiselt ametist ja ta asendati ning mõisteti 14. detsembril 2004 süüdi pettuses ja korruptsioonis seoses kohaliku maksuhalduri nimel kompromissettepanekuga nõustumisega. 6. märtsi 2006. aasta kohtuotsusega mõistis Špeciálny súd v Pezinku (Pezinoki erikohus, Slovakkia) kohaliku maksuhalduri direktori õigeks kõigis talle esitatud süüdistustes.

17

Kohalik maksuhaldur teatas 20. oktoobri 2004. aasta kirjas Frucona Košicele, et kompromiss on kaudne riigiabi, millele peab heakskiidu andma Euroopa Ühenduste Komisjon.

18

Frucona Košice maksis 17. detsembril 2004 kohalikule maksuhaldurile 224,3 miljonit Slovakkia krooni, mis vastas 35%-le tema koguvõlast. 30. detsembri 2004. aasta otsusega lõpetas Krajský súd v Košiciach kompromissimenetluse. 18. augustil 2006 vähendas Krajský súd v Košiciach kohalikule maksuhaldurile tasumisele kuuluvat summat 224,1 miljoni Slovakkia kroonini.

19

15. oktoobril 2004 esitati komisjonile kaebus Frucona Košicele antud väidetavalt ebaseadusliku riigiabi kohta.

20

4. jaanuari 2005. aasta kirjaga teavitas Slovaki Vabariik komisjoni viimase teabenõude peale, et on võimalik, et Frucona Košicele on antud ebaseaduslikku riigiabi, ja palus anda sellele riigiabile luba kui raskustes oleva äriühingu päästmisabile.

21

Olles saanud täiendavat informatsiooni, teavitas komisjon Slovaki Vabariiki 5. juuli 2005. aasta kirjaga otsusest algatada asjassepuutuva meetme suhtes ametlik uurimismenetlus EÜ artikli 88 lõike 2 alusel. See otsus avaldati Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2005, C 233, lk 47).

22

Komisjon võttis 7. juunil 2006 vastu vaidlusaluse otsuse, mille resolutsiooni artiklis 1 on ette nähtud, et riigiabi, mida Slovaki Vabariik andis Frucona Košicele kogusummas 416515990 Slovakkia krooni, on ühisturuga kokkusobimatu ja artiklis 2 kohustati seda abi tagasi nõudma.

23

Otsuse selles osas, kus komisjon hindas riigiabi olemasolu, märkis ta, et kompromiss seadis samasugused tingimused nii eraõiguslike võlausaldajate kui ka maksuhalduri samaliigiliste võlgade tasumisele, samas kui maksuhaldur oleks pankrotimenetluses esimese järgu nõudega võlausaldajana juriidiliselt ja majanduslikult olnud eelisolukorras võrreldes eraõiguslike võlausaldajatega.

24

Komisjon tõdes seejärel, et eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi kohaldamine nõuab, et kontrollitakse, kas kohaliku maksuhalduri jaoks oli „kasulikum nõustuda [Frucona Košice] pakutud kokkuleppe tingimustega, võrreldes pankrotimenetluse või maksude sissenõudmise menetluse võimaliku tulemusega”.

25

Komisjon hindas pankrotimenetluse võimalikku lõpptulemust ja tõdes, et E aruanne ei ole usaldusväärne alus, kuna selle aluseks on Frucona Košice varade olukord 31. märtsil 2004 ja mitte 17. juunil 2004. Nii olid E aruandes esitatud pankrotimenetluses nõuete rahuldamise oodatavad määrad liiga madalad. Ka ei ole selgitatud nende arvutamise meetodit. Lisaks tekitas teiste olemasolevate hinnangute alusel kahtlusi see, kuidas arvutati mitmesuguseid pankrotimenetlusega seotud tasusid, mis tuli varade müügitulust maha arvata.

26

Olemasolevate dokumentide põhjal jõudis komisjon järeldusele, et „varade müügist pankrotimenetluses [oleks saadud] väga tõenäoliselt rohkem tulu” võrreldes kompromissiga ning kui võtta arvesse seda, et kohalik maksuhaldur oleks olnud esimese järgu nõudega võlausaldaja, „oleks [ta] saanud peaaegu kogu pankroti korral saadava tulu”. Maksuvõla sundtäitmise võimaliku tulemuse osas jõudis komisjon samale järeldusele.

27

Seejärel rõhutas komisjon, et Slovaki Vabariigi maksuameti peadirektoraat ei olnud kompromissiga nõus ning samuti välistas ta eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi kohaldamisel selliste riigi võimalike pikaajaliste huvide asjakohasuse, nagu näiteks maksutulu laekumine riigi heaks Frucona Košice tegevusest.

28

Komisjon jõudis järeldusele, et turumajanduse tingimustes tegutseva eraõigusliku võlausaldaja kriteerium ei ole täidetud ning uuritud meetme puhul on seega tegemist riigiabiga selle summa suuruses, milles kohalik maksuhaldur võlast loobus. Lõpuks leidis ta, et see abi oli ühisturuga kokkusobimatu.

29

Frucona Košice esitas vaidlusaluse otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 12. jaanuaril 2007.

30

Üldkohtule 8. juunil 2007 esitatud dokumendis palus äriühing St. Nicolaus – trade a.s. (edaspidi „St. Nicolaus – trade”) luba astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. See avaldus rahuldati Üldkohtu teise koja presidendi 11. oktoobri 2007. aasta määrusega.

31

Oma hagi toetuseks esitas Frucona Košice kümme väidet; neljas väide puudutas õigusnormi rikkumist ja faktivea tegemist komisjoni poolt, kes leidis vaidlusaluse meetme riigiabiks kvalifitseerimisel, et pankrotimenetlus oleks olnud soodsam kui kompromiss ning aruka eraõigusliku võlausaldaja kriteerium ei olnud seega täidetud.

32

Selles väites leidis Frucona Košice sisuliselt, et komisjon jättis tema esitatud tõendite alusel arvesse võtmata pankrotimenetluse kestuse ja selle mõju otsusele, mille eraõiguslik võlausaldaja oleks pidanud maksuhalduri olukorras tegema.

33

Üldkohus tõdes kõigepealt, et kuna eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi kohaldamine eeldab keerulist majanduslikku hinnangut, siis tuleb vaidlusaluse otsuse õiguspärasuse kontrollimisel piirduda hinnanguga, kas komisjon on teinud ilmse hindamisvea.

34

Kohus leidis seejärel, et käesolevas asjas tuleb kontrolli teostamisel võtta arvesse seda, et Slovakkia maksuamet oli esimese järgu nõudega võlausaldaja, et komisjon andis Frucona Košice vara müügile pankrotimenetluses eriti ettevaatliku hinnangu ning et vastupidi kompromissile ei ole pankrotimenetluses ette nähtud võlasumma vähendamist.

35

Nimetatud kaalutlustest tulenevalt otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 123–129 järgmiselt:

[…]

36

Seejärel lükkas Üldkohus tagasi ka teised Frucona Košice väited ja jättis seega tema hagi rahuldamata ning mõistis temalt välja kohtukulud.

37

Frucona Košice palub Euroopa Kohtul:

38

Komisjon palub Euroopa Kohtul:

39

St. Nicolaus – trade palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, vaidlustatud kohtuotsus muutmata ja mõista kohtukulud välja Frucona Košicelt.

40

Apellatsioonkaebuses tugineb Frucona Košice kahele väitele. Esimene väide puudutab õigusnormi rikkumist Üldkohtu poolt eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi kohaldamisel. See väide koosneb sisuliselt kahest osast, esimene osa puudutab pankrotimenetluse kestust ja teine osa eksperthinnangute asjakohasust pankrotimenetluses nõuete rahuldamise oodatava määra hindamisel.

41

Teises väites heidab Frucona Košice Üldkohtule ette, et viimane asendas vaidlusaluse otsuse arutluskäigu enda omaga ja moonutas tõendeid. See väide koosneb sisuliselt neljast osast, mis puudutavad esiteks pankrotimenetluse kulusid, teiseks selle menetluse kestust, kolmandaks komisjoni ettevaatlikkust hinnangu andmisel ja neljandaks pärast pankrotimenetlust järgi jääva võla asjakohasust.

42

Esmalt tuleb uurida koos esimese väite esimest osa ja teise väite teist osa, mis puudutavad pankrotimenetluse kestust.

43

Esimese väite esimeses osas leiab Frucona Košice, et Üldkohus rikkus eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi kohaldamisel õigusnormi.

44

Frucona Košice leiab, et Üldkohus ei uurinud hinnangu andmisel olukorda samas vaatenurgast, millest seda oleks teinud eraõiguslik võlausaldaja selle informatsiooni alusel, mis tal oli võimalik saada kompromissi tegemise ajal. Üldkohus kinnitas tema väitel komisjoni a posteriori antud hinnangut, mis jättis arvesse võtmata osa riske ja tähtaegu, millel oleks olnud mõju eraõigusliku võlausaldaja otsusele, kui viimane hindas seda, kas talle sobiks paremini pankrotimenetlus või kompromiss.

45

Eelkõige piirdus Üldkohus Frucona Košice sõnul sellega, et uuris, kas komisjoni analüüs sisaldas vigu, ja mitte seda, kas analüüsimisel võeti arvesse ettevaatliku eraõigusliku võlausaldaja vaatenurka.

46

Frucona Košice on seisukohal, et see kriteerium eeldab uurimist, kas kompromissi tegemise ajal mõistlikult kättesaadavat informatsiooni arvesse võttes pakkus kõnealune meede selgelt suurema eelise võrreldes selle valikuga, mille oleks teinud sarnases olukorras olev eraõiguslik võlausaldaja.

47

Järelikult oleks Üldkohus pidanud esmalt kindlaks tegema, kas pankrotimenetluse kestust puudutav informatsioon võis mõjutada hüpoteetilist eraõiguslikku võlausaldajat otsuse tegemisel. Seejärel oleks ta pidanud kontrollima, kas komisjon võttis seda informatsiooni arvesse. Lõpuks oleks pidanud Üldkohus uurima, kas komisjon andis sellele teabele ka väärilise tähtsuse.

48

Frucona Košice leiab, et ettevaatlik eraõiguslik võlausaldaja oleks erinevate võla sissenõudmise võimaluste vahel valides võtnud arvesse erinevat käesolevas asjas kättesaadavat informatsiooni, mis puudutab nii pankrotimenetluse kestust kui ka sellega seotud ebakindlust. Seetõttu sisaldasid Frucona Košice sõnul erinevad äriühingu Liehofruct pankrotimenetlust, mis viidi varem läbi samas kaubandussektoris, puudutavad aruanded ja dokumendid õiguslikult asjakohast teavet, mida komisjon oleks pidanud arvesse võtma, kuid mida ta ei teinud, rikkudes seega õigusnormi, mille Üldkohus jättis tähelepanuta.

49

Frucona Košice täpsustab, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kuivõrd leidis, et aruannetele antud komisjoni hinnang puudutas faktilist asjaolu – nimelt pankrotimenetluse kestust –, mille puhul tal on kaalutlusõigus; tõstatatud oli hoopis küsimus selle informatsiooni mõjust hinnangule, mille oleks andnud ettevaatlik eraõiguslik võlausaldaja.

50

Teise väite teises osas leiab Frucona Košice pankrotimenetluse kestuse kohta, et Üldkohus õigustas eelkõige enda põhistustega seda, miks komisjon ei olnud neid tegureid hinnanud.

51

Nimelt mõistis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 123 vääriti vaidlusaluse otsuse sisu, sest need põhjendused, millele Üldkohus selles punktis viitab, ei näita komisjoni seisukohta erinevate menetluste kestuse osas, vaid kirjeldavad Frucona Košice ja Slovaki Vabariigi seisukohti.

52

Leides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 124, et Frucona Košice esitatud andmed ei vasta usaldusväärsuse ja sidususe nõuetele, lisas Üldkohus tema väitel ebaseaduslikult nende argumentide tagasilükkamiseks uusi põhistusi vaidlusaluses otsuses esitatud arutluskäiku. Ka ei vasta Üldkohtu väide, mille kohaselt oli komisjoni käsutuses mitu hinnangut pankrotimenetluse tõenäolise kestuse kohta Slovakkias, Frucona Košice esitatud argumentidele.

53

Eitades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 125 komisjoni 2002. aasta ja 2003. aasta raportite Slovaki Vabariigi edusammude kohta Euroopa Liiduga ühinemise ettevalmistamiseks asjakohasust põhjendusel, et need ei arvesta käesoleva asja eripäraga, tõi Üldkohus apellandi väitel esile argumendi, millele komisjon ei olevat tuginenud vaidlusaluse otsuse põhjendamiseks. See põhistus ei ole ka õige, kuna eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi kohaldamisel tugineb komisjon tema väitel tihti osaliselt üldisele informatsioonile asjaomase liikmesriigi majandustingimuste kohta.

54

Märkides vaidlustatud kohtuotsuse punktis 126, et ühes Frucona Košice esitatud aruandes hinnatakse pankrotimenetluse kestust umbes kahele aastale, püüdis Üldkohus apellandi väitel taas esitada ise põhistuse, mis selgitaks, miks pankrotimenetluse kestust arvesse ei võetud. Samas on kaks aastat kindlasti pikem aeg kui neli kuud, mis on vajalikud kompromissimenetluse raames rahaliste vahendite saamiseks.

55

Samuti otsustas Üldkohus apellandi väitel üksnes enda põhistuste alusel vaidlustatud kohtuotsuse punktis 127, et kui käesoleval juhul oleks läbi viidud pankrotimenetlus, oleks selle kestus olnud lühem kui tavaliselt sellise menetluse puhul.

56

Mis puudutab apellatsioonkaebuse esimese väite esimest osa, siis leiab komisjon, et eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi kohaldamiseks tuleb kindlaks teha, kas ka eraõiguslik võlausaldaja oleks andnud samasuguseid maksesoodustusi nagu liikmesriik, või on kindel, et eraõiguslik võlausaldaja ei oleks pakkunud samasuguseid soodustusi. Seda tõlgendust toetab komisjoni arvates talle selliste keeruliste majanduslike hinnangute puhul tema arvates kuuluv diskretsiooniõigus, mille andmist eeldab eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi kohaldamine.

57

Komisjoni sõnul kohaldas Üldkohus õiget õiguslikku kriteeriumi, mis seisnes selgitamises, kas ametiasutus tegutses asjaolusid arvesse võttes samamoodi, nagu seda oleks teinud samas olukorras eraõiguslik võlausaldaja, ning leidis õigesti, et tema kontroll piirdub komisjoni ilmsete vigade kindlakstegemisega asjaolude hindamisel.

58

Lõpuks väidab komisjon, et Frucona Košice argumendid eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumile viitamata jätmise kohta ja komisjoni hinnangu osas teostatava Üldkohtu kontrolli ulatuse kohta puudutavad seda, mil viisil on komisjon ja Üldkohus tõendeid hinnanud, ja need ei puuduta seega Üldkohtu argumente seoses kohaldamisele kuuluva õigusliku kriteeriumiga.

59

Apellatsioonkaebuse teise väite teise osa kohta leiab komisjon esmalt, et seoses eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumiga tuleb asjaoludele hinnangu andmisel hinnata tähtsust omavaid tegureid kogumis, ehkki Frucona Košice on vaidlustanud vaid mõnele nendest arvukatest teguritest antud hinnangu.

60

Pankrotimenetluse kestuse osas märgib komisjon, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 123 tõdes Üldkohus tegelikult, et komisjon ei ole vaidlusaluses otsuses seda küsimust tähelepanuta jätnud, kuid on siiski leidnud, et vaidlusaluse otsuse põhjendustes 17, 40 ja 54 esitatud informatsiooni arvestades ei ole tarvis võtta arvesse pankrotimenetluse kestust tegurina, mis räägiks vastu sellise menetluse algatamisele.

61

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 124 kinnitas Üldkohus tema väitel üksnes komisjoni käsutuses olevaid tõendeid. See, et Üldkohus viitas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 125 ja 126 raportitele, mis ei sisaldu vaidlusaluses otsuses, on üksnes obiter dictum.

62

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 127 piirdus Üldkohus tema väitel üksnes komisjoni käsutuses olevate tõendite uurimisega, et kontrollida, kas viimane tegi ilmse hindamisvea. Komisjon väidab selle kohta, et ta ei pea eraldi vastama igale väidetava riigiabi saaja väitele, ja ta ei raisanud aega kaalutlustele pankrotimenetluse kestuse kohta, kuna võttes arvesse eelkõige seda, et kohalik maksuhaldur oli esimese järgu nõudega võlausaldaja, ei oleks see küsimus muret põhjustanud hüpoteetilisele eraõiguslikule võlausaldajale.

63

Järelikult ei ole põhjendatud Frucona Košice argumendid, mis ta esitas esimese väite esimeses osas, mille eesmärk on näidata, et Üldkohus asendas komisjoni arutluskäigu enda omaga.

64

St. Nicolaus – trade väidab, et eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi kohaldamiseks tuleb küsida, kas eraõiguslik investor oleks teinud asjaomase tehingu samadel tingimustel, ja kui sellele küsimusele vastatakse eitavalt, siis millistel tingimustel ta selle tehingu oleks teinud.

65

Ta märgib, et ajahetkel, mil kohalik maksuhaldur kompromissettepanekuga nõustus, puudus tal vajadus, et Frucona Košice tema nõude kohe rahuldaks. Kohaliku maksuhalduriga samasuguses olukorras olev eraõiguslik võlausaldaja ei oleks seega kaldunud loobuma võimalusest nõuete rahuldamiseks kompromissiga pakutust suuremas ulatuses.

66

Pankrotimenetluse kestuse osas leiab St. Nicolaus – trade, et vaidlustatud kohtuotsuse punktist 123 nähtub, et komisjon uuris seda küsimust. Komisjonil on tema väitel selles osas lai hindamisruum ning ta hindas käesolevas asjas talle esitatud faktilist olukorda, eelkõige arvestades pankrotimenetluse keerukuse, võlausaldajate arvu ja asjaoluga, et kohalik maksuhaldur ei olnud mitte üksnes peamine võlausaldaja, vaid ka Frucona Košice esimese järgu nõudega võlausaldaja. Eeltoodut aluseks võttes jõudsid komisjon ja Üldkohus tema arvates õigesti järeldusele, et pankrotimenetlus oleks väga tõenäoliselt lõpetatud kiiremini, kui see tavaliselt aset leiab.

67

Frucona Košice heidab Üldkohtule sisuliselt ette, et ta piirdus kontrollimisega, kas komisjoni analüüs sisaldab ilmseid hindamisvigu ega kontrollinud seda, kas nimetatud analüüs teostati eraõigusliku võlausaldaja vaatenurgast. Eelkõige ei kontrollinud Üldkohus, kas pankrotimenetluse kestuse osas olemasolev informatsioon võis mõjutada eraõiguslikku võlausaldajat otsuse tegemisel ja kas komisjon võttis seda informatsiooni arvesse. Selle asemel, et nimetatud asjaolu kontrollida, õigustas Üldkohus tema väitel vaidlusaluses otsuses nende tegurite uurimata jätmist enda põhistustele tuginedes.

68

Vastavalt ELTL artikli 107 lõikele 1 on juhul, kui aluslepingutes ei ole sätestatud teisiti, igasugune liikmesriigipoolne või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.

69

Abi mõiste ei hõlma mitte üksnes sooritusi positiivses tähenduses – nagu toetused –, vaid ka erinevas vormis sekkumisi, mis leevendavad äriühingu eelarvet tavaliselt koormavaid kohustusi ja mis seetõttu ei ole küll toetused selle sõna kitsamas tähenduses, ent on siiski samalaadsed ja neil on samasugused tagajärjed (1. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-200/97: Ecotrade, EKL 1998, lk I-7907, punkt 34, ja 19. mai 1999. aasta otsus kohtuasjas C-6/97: Itaalia vs. komisjon, EKL 1999, lk I-2981, punkt 15).

70

Siiski ei ole tingimused, millele peab vastama meede, et kuuluda ELTL artikli 107 tähenduses mõiste „abi” alla, täidetud, kui ettevõtja, kes sai abi, võiks saada sama eelise nagu see, mille ta sai riigi vahenditest, tavapärastele turutingimustele vastavatel asjaoludel (vt selle kohta 5. juuni 2012. aasta otsus kohtuasjas C-124/10 P: komisjon vs. EDF, punkt 78 ja seal viidatud kohtupraktika).

71

Kui avalik-õiguslik võlausaldaja võimaldab maksesoodustust seoses võlaga, mis ettevõtjal tema suhtes on, siis antakse selline hinnang üldiselt eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi kohaldamise teel. Juhul kui see kriteerium on kohaldatav, kuulub see nimelt tegurite hulka, mida komisjon peab sellise abi olemasolu tuvastamisel arvesse võtma (vt selle kohta 29. aprilli 1999. aasta otsus kohtuasjas C-342/96: Hispaania vs. komisjon, EKL 1999, lk I-2459, punkt 46; 29. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C-256/97: DM Transport, EKL 1999, lk I-3913, punkt 24, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. EDF, punktid 78 ja 103).

72

Sellised maksesoodustused kujutavad endast riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, kui abi saanud ettevõtja ei oleks vaidlusaluse majandusliku eelise tähtsust arvestades sellist soodustust kindlasti saanud eraõiguslikult võlausaldajalt, kes on avalik-õigusliku võlausaldajaga võimalikult sarnases olukorras ning nõuab võla tasumist majanduslikes raskustes olevalt võlgnikult (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Hispaania vs. komisjon, punkt 46; DM Transport, punkt 30, ja komisjon vs. EDF, punkt 79).

73

Järelikult peab komisjon andma üldhinnangu, võttes arvesse kõiki asja olulisi tegureid, mille alusel on võimalik kindlaks teha, kas abi saanud ettevõtja ei oleks sellist soodustust kindlasti saanud eraõiguslikult võlausaldajalt (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. EDF, punkt 86).

74

Selge on, et komisjonipoolne uurimine selle väljaselgitamiseks, kas konkreetseid meetmeid võib lugeda riigiabiks põhjusel, et ametiasutused ei ole tegutsenud nagu eraõiguslik võlausaldaja, nõuab keerulise majandusliku hinnangu andmist (vt 22. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-525/04 P: Hispaania vs. Lenzig, EKL 2007, lk I-9947, punkt 59).

75

Selles osas tuleb meenutada, et liidu kohus ei saa komisjoni antud keeruliste majanduslike hinnangute kontrollimise raames riigiabi valdkonnas asendada komisjoni majanduslikku hinnangut enda omaga (vt selle kohta 2. septembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C-290/07 P: komisjon vs. Scott, EKL 2010, lk I-7763, punktid 64 ja 66 ning seal viidatud kohtupraktika).

76

Liidu kohus ei pea siiski mitte ainult tegema kindlaks, kas esitatud tõendid vastavad tegelikkusele, on usaldusväärsed ja sidusad, vaid ta peab kontrollima ka seda, kas need tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ning kas kõnealused tõendid toetavad järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud (15. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas C-12/03 P: komisjon vs. Tetra Laval, EKL 2005, lk I-987, punkt 39, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Scott, punkt 65).

77

Eeltoodust nähtub, et tulenevalt Frucona Košice esimeses kohtuastmes esitatud argumentidest, pidi Üldkohus eeskätt kontrollima, kas olemasolev informatsioon pankrotimenetluse kestuse kohta omab käesoleval juhul tähtsust eraõigusliku võlausaldaja seisukohast hinnangu andmisel, ja kui see nii on, siis kas komisjon võttis seda arvesse.

78

Selles osas omab tähtsust igasugune informatsioon, mis võib mõjutada olulisel määral otsuse tegemisel tavaliselt ettevaatlikku ja hoolsat eraõiguslikku võlausaldajat, kes on avalik-õigusliku võlausaldajaga võimalikult sarnases olukorras ning nõuab võla tasumist makseraskustes olevalt võlgnikult.

79

Käesolevas asjas on kindel, et tavaliselt ettevaatlik ja hoolikas eraõiguslik võlausaldaja, kes on võimalikult sarnases olukorras kohaliku maksuhalduriga, pidi talle võlgnetavate summade tagasisaamiseks valima eelkõige kompromissettepaneku ja Frucona Košice pankrotimenetluse vahel.

80

Eeltoodust tuleneb, et võimalikult soodsa valiku tegemiseks pidi võlausaldaja hindama nende menetluste poolt- ja vastuargumente.

81

Kuid nagu Frucona Košice õigesti märkis, tuleb möönda, et eespool nimetatud menetluste kestuse puhul, mille tõttu lükkub edasi võlgnetava summa tagasisaamine ja mis võib sel moel mõjutada pikalt kestvate menetluste korral selle summa väärtust, on tegemist teguriga, mis võis mõjutada olulisel määral otsuse tegemisel tavaliselt ettevaatlikku ja hoolsat eraõiguslikku võlausaldajat, kes on kohaliku maksuhalduriga võimalikult sarnases olukorras.

82

Järelikult pidi Üldkohus kontrollima, kas komisjon võttis eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi hindamise raames arvesse eelkõige pankrotimenetluse kestuse kohta olemasolevat informatsiooni.

83

Selle kohta nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 123, mida on tsiteeritud käesoleva otsuse punktis 35, et Üldkohus on tõdenud seda, et komisjon on vaidlusaluse otsuse põhjenduses 54 ära toonud Slovaki Vabariigi seisukoha seoses selle menetluse kestusega ning maininud vaidlusaluse otsuse põhjenduses 40 ka Frucona Košice seisukohta. Sellest järeldas ta, et komisjon „ei ole seda küsimust tähelepanuta jätnud”.

84

Samas, esiteks sisalduvad põhjendused, millele viitas Üldkohus, nagu Frucona Košice õigesti märkis, vaidlusaluse otsuse IV ja V peatükis, milles võetakse kokku huvitatud isikute ja Slovaki Vabariigi seisukohad, ja mitte VI peatükis, mis sisaldab komisjoni hinnangut.

85

Järgmiseks, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 82, ei pidanud Üldkohus kontrollima, kas komisjon jättis tähelepanuta olemasoleva informatsiooni pankrotimenetluse kestuse kohta või mitte, vaid kas ta võttis seda arvesse hinnangu andmisel eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumile.

86

Järelikult oleks Üldkohus pidanud kontrollima, kas komisjon uuris pankrotimenetluse kestust oma arutluskäigus, mis ta esitas vaidlusaluse otsuse VI peatükis ja eelkõige selle punktis 2.1, milles võrreldakse kompromissi pankrotimenetlusega. Sellist kontrolli aga vaidlustatud kohtuotsusest ei nähtu.

87

Lõpuks tuleb tuvastada, et Üldkohus ei tuginenud ühelegi vaidlusaluses otsuses sisalduvale hinnangule, kui ta uuris vaidlustatud kohtuotsuse punktides 125–127, mida on samuti tsiteeritud käesoleva kohtuotsuse punktis 35, haldusmenetluses Frucona Košice esitatud informatsiooni usaldusväärsuse ja sidususega seotud erinevaid tegureid, ning leidis, et käesoleva asja erilistel asjaoludel võis komisjon asuda seisukohale, et pankrotimenetluse kestus ei mõjutanud eraõiguslikku võlausaldajat otsuse tegemisel.

88

Eeltoodust nähtub, et Üldkohus tugines uuritud väidete tagasilükkamiseks hinnangule pankrotimenetluse kestuse kohta, millega täidetakse lünk vaidlusaluse otsuse põhistuses põhjendusega, mida selles otsuses esitatud ei ole. Sellega ületas aga Üldkohus enda kontrolli piire.

89

ELTL artiklis 263 sätestatud seaduslikkuse kontrolli raames on nimelt Euroopa Kohtul ja Üldkohtul pädevus lahendada hagisid, mille aluseks on pädevuse puudumine, olulise menetlusnormi rikkumine, EL toimimise lepingu või selle rakendusnormi rikkumine või võimu kuritarvitamine. ELTL artiklis 264 on ette nähtud, et kui hagi on põhjendatud, tunnistatakse asjassepuutuv õigusakt tühiseks. Euroopa Kohus ja Üldkohus ei või seega mingil juhul asendada vaidlustatud õigusakti vastu võtnud organi põhjendusi enda omadega (vt 27. jaanuari 2000. aasta otsus kohtuasjas C-164/98 P: DIR International Film jt vs. komisjon, EKL 2000, lk I-447, punkt 38, ja 22. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-487/06 P: British Aggregates vs. komisjon, EKL 2008, lk I-10515, punkt 141).

90

Eeltoodust nähtub, et kuna Üldkohus ei kontrollinud, kas komisjon võttis eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi hindamisel arvesse pankrotimenetluse kestust, ning täitis selles osas vaidlusaluses otsuses esinenud lünga omapoolse põhjendusega, on Üldkohus rikkunud õigusnormi.

91

Seega on esimese väite esimene osa ja teise väite teine osa põhjendatud ning järelikult tuleb vaidlustatud kohtuotsus tühistada.

92

Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt võib Euroopa Kohus teha Üldkohtu otsuse tühistamise korral asja suhtes ise lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab.

93

Käesolevas asjas on Euroopa Kohtul olemas vajalik teave lõpliku otsuse tegemiseks esimesele kohtuastmele esitatud hagi neljanda väite esimese osa suhtes, mis puudutab pankrotimenetluse kestust.

94

Esimesele kohtuastmele esitatud hagi neljanda väite esimeses osas väidab Frucona Košice sisuliselt, et komisjon ei võtnud arvesse pankrotimenetluse kestust ja selles osas Frucona Košice poolt haldusmenetluses esitatud tõendeid. Eraõiguslik võlausaldaja oleks aga menetluse kestust arvesse võtnud ning seega eelistanud nõustuda kompromissettepanekuga, kuna pankrotimenetlus oleks kestnud palju kauem kui kompromiss, ta oleks sellega kaotanud hoiuselt makstava intressi, mida ta oleks saanud kompromissi tulemusel saadavalt summalt, ning see ei tagaks seega suurema summa saamist võrreldes summaga, mida pakuti kompromissettepanekus.

95

Komisjon väidab vastu, et vaidlusaluse otsuse põhjendustes 40 ja 54 võttis ta arvesse pankrotimenetluse kestust ning et käesoleva asja asjaoludel puudus vajadus määrata täpselt kindlaks selle menetluse eeldatav kestus.

96

Esiteks, isegi kui eeldada, et see pankrotimenetlus oleks kestnud kaua, millele komisjon vaidleb vastu eelkõige Slovakkia ametiasutuste seisukohtadele ja võlausaldajatele väiksele arvule tuginedes, nähtub tema arvates vaidlusaluse otsuses tuvastatud asjaoludest, et kompromiss oleks olnud Slovakkia riigile igal juhul vähem soodne kui pankrotimenetlus.

97

Kuivõrd kohalik maksuhaldur oli esimese järgu nõudega võlausaldaja, kuna tema nõue oli tagatud Frucona Košice kinnisvaraga, mille väärtuse hindas viimane 194 miljonile Slovakkia kroonile ja kohalik maksuhaldur 397 miljonile Slovakkia kroonile, siis oleks tema nõuded saanud seaduse nr 328/1991 pankrotimenetluse ja kompromissi kohta alusel saanud pankrotimenetluses igal ajal rahuldada tagatiseks seatud kinnisvara müümise teel. Järelikult oli kõnealuse vara osas pankrotimenetluse kestus ebaoluline.

98

Lõpuks tugines Frucona Košice arvutus komisjoni väitel saadaval lõppsummal, mis oli oluliselt väiksem ettevõtja vara tegelikust väärtusest, mida oli vähendatud pankrotimenetluse kulude võrra. Kuna kohaliku maksuhalduri nõue moodustas üle 99% teatatud nõuetest, oleks ta saanud arvestada sellega, et pankrotimenetluse tulemusel saab ta vähemalt 435 miljonit Slovakkia krooni. Isegi kui võtta arvesse Frucona Košice esile toodud hoiuse intresse, oleks eraõiguslik võlausaldaja, kui tal oleks olnud võimalik saada selline summa, olnud valmis ootama kuni pankrotimenetluse lõpuni, isegi kui see oleks kestnud pikima võimaliku ajavahemiku.

99

St. Nicolaus – trade toetab komisjoni seisukohti.

100

Käesoleva kohtuotsuse punktidest 78–81 nähtub eelkõige, et sellisel juhul nagu põhikohtuasjas võib pankrotimenetluse kestus osutuda selliseks teguriks, mis võib mõjutada olulisel määral otsuse tegemisel tavaliselt ettevaatlikku ja hoolsat eraõiguslikku võlausaldajat, kes on kohaliku maksuhalduriga võimalikult sarnases olukorras, ja seega oleks komisjon pidanud võtma eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi hindamise raames arvesse eelkõige selle menetluse kestuse kohta olemasolevat informatsiooni.

101

Kuid tuleb tõdeda, et vaidlusaluse otsuse VI peatükis, mis sisaldab komisjoni hinnangut, ja eelkõige selle punktis 2.1, mis puudutab kompromissi võrdlust pankrotimenetlusega, ei leidu ühtegi viidet selle menetluse kestusele.

102

Seoses komisjoni väitega, et käesoleva asja erilistel asjaoludel võis ta asuda seisukohale, et pankrotimenetluse kestus ei mõjutanud eraõiguslikku võlausaldajat otsuse tegemisel, tuleb märkida, et arvestades haldusmenetluses esitatud Frucona Košice argumente ja tõendeid ning seda, mis on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktides 78–81, pidi komisjon esitama vaidlusaluses otsuses vähemalt kokkuvõtvalt need kaalutlused, mille alusel ta jõudis sellisele järeldusele.

103

Eeltoodust nähtub, et kuna komisjon jättis eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi hindamise raames pankrotimenetluse kestuse arvesse võtmata, tegi komisjon ilmse hindamisvea. Isegi kui komisjon seda tegurit mingil määral arvesse võttis, ei ole ta oma otsust õiguslikult piisavalt põhjendanud.

104

Järelikult on esimesele kohtuastmele esitatud hagi neljanda väite esimene osa põhjendatud.

105

Siiski, kuivõrd komisjon leidis vaidlusaluse otsuse põhjendustes 93–99, et maksuvõla sundtäitmine oleks olnud eraõiguslikule võlausaldajale, kes on võimalikult sarnases olukorras kohaliku maksuhalduriga, soodsam kui kompromiss, ei saa ainuüksi käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis tuvastatu tingida kõnealuse otsuse tühistamist.

106

Nimelt, nagu Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 92, tuleb sellise tuvastuse korral uurida ka teisi Frucona Košice väiteid, mille osas ta otsust ei teinud, ja eelkõige neid väiteid, mis puudutavad hinnangu andmist eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumile seoses maksuvõla sundtäitmisega.

107

Kuid tuleb tõdeda, et seda uurimist ei võimalda menetlusstaadium läbi viia. Järelikult tuleb kohtuasi suunata tagasi Üldkohtusse otsuse langetamiseks nende väidete osas, mille suhtes ta otsust ei teinud.

108

Kuna kohtuasi suunatakse tagasi Üldkohtusse, tehakse kohtukulude osas otsus hiljem.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: