—

Pioneer Hi Bred Italia Srl, esindajad: avvocato A. Police ja avvocato F. Degni,

—

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistasid avvocato dello Stato S. Varone ja avvocato dello Stato G. Aiello,

—

Hispaania valitsus, esindaja: A. Rubio González,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: D. Bianchi ja L. Pignataro-Nolin,

1

Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiivi 2001/18/EÜ geneetiliselt muundatud organismide tahtliku keskkonda viimise kohta ja nõukogu direktiivi 90/220/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 106, lk 1; ELT eriväljaanne 15/06, lk 77), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2008. aasta direktiiviga 2008/27/EÜ (EÜT L 81, lk 45; edaspidi „direktiiv 2001/18), artiklit 26a koostoimes komisjoni 23. juuli 2003. aasta soovitusega 2003/556/EÜ geneetiliselt muundatud, tavapäraste ja mahepõllukultuuride samaaegse viljelemise tagamist käsitlevate riiklike strateegiate ja heade tavade arendamise suuniste kohta (ELT L 189, lk 36; edaspidi „23. juuli 2003. aasta soovitus”) ning komisjoni 13. juuli 2010. aasta soovitusega suuniste kohta samaaegse viljelemise riiklike meetmete väljatöötamiseks, et vältida GMO-de tahtmatut sattumist tavapärastesse ja mahepõllunduskultuuridesse (ELT C 200, lk 1; edaspidi „13. juuli 2010. aasta soovitus”).

2

Taotlus on esitatud Pioneer Hi Bred Italia Srl-i (edaspidi „Pioneer”) ja Ministero delle Politiche agricole alimentari e forestali (põllumajandus-, toidu- ja metsanduspoliitika ministeerium) vahelises kohtuvaidluses, mis käsitleb ministeeriumi sellise teate õiguspärasust, millega ta teavitas Pioneeri, et ministeerium ei saa vaadata läbi selle äriühingu taotlust ühisesse põllumajandustaimesortide kataloogi (edaspidi „ühisesse kataloogi”) juba kantud geneetiliselt muundatud hübriidmaisi kasvatamiseks seni, kuni maakonnad ei ole vastu võtnud asjakohaseid õigusnorme, mis tagaksid tavapäraste, mahepõllunduse ja geneetiliselt muundatud kultuuride samaaegse viljelemise.

3

Direktiiv 2001/18 reguleerib geneetiliselt muundatud organismide tahtlikku keskkonda viimist ning geneetiliselt muundatud organismide toodetena või toodete koostises turuleviimist.

4

Vastavalt direktiivi 2001/18 artiklile 34 tuli direktiiv üle võtta hiljemalt 17. oktoobriks 2002. Artikkel 36 tunnistas 17. oktoobril 2002 kehtetuks nõukogu 23. aprilli 1990. aasta direktiivi 90/220/EMÜ geneetiliselt muundatud organismide tahtliku keskkonda viimise kohta (EÜT L 117, lk 15) ning sätestab, et viiteid viimati nimetatud direktiivile tõlgendatakse viidetena direktiivile 2001/18 vastavalt lisas sisalduvale vastavustabelile.

5

Vastavalt direktiivi 2001/18 põhjendustele 18 ja 28 kehtestab see direktiiv, nagu enne kehtestas direktiiv 90/220, ühtlustatud korra ja kriteeriumid, et igal üksikjuhul eraldi hinnata GMO tahtlikust keskkonda viimisest lähtuvat potentsiaalset ohtu, ning ühenduse menetluse asjaomaste toodete turuleviimiseks juhul, kui koos nende kavandatud kasutamisega toimub ka organismide tahtlik keskkonda viimine.

6

Direktiivi põhjendused 50–52 näevad ette:

7

Mis puudutab GMO-de turuleviimist toodetena või toodete koostises, siis direktiivi 2001/18 artiklid 13–24 reguleerivad põhiosas uute toodete hindamismenetlust ning neile nõusoleku andmise menetlust, nõusoleku uuendamist olemasolevate toodete puhul, lubatud toodete seiret, nende märgistamist ning kaitseklauslit, mis lubab liikmesriikidel võtta piiravaid meetmeid, kui esineb oht inimese tervisele või keskkonnale.

8

Direktiivi 2001/18 artikkel 17 „Nõusoleku uuendamine” reguleerib enne 17. oktoobrit 2006 nende nõusolekute uuendamist, mis on antud direktiivi 90/220 alusel enne 17. oktoobrit 2002. Selle sätte lõige 9 näeb ette, et asjaomane ettevõtja, kes esitas nõusoleku uuendamise taotluse enne 17. oktoobrit 2006, võib jätkata GMO-de turuleviimist kõnealuses nõusolekus kindlaksmääratud tingimustel kuni lõpliku otsuse tegemiseni taotletud uuendamise kohta.

9

Direktiivi 2001/18 artikkel 26a „Meetmed GMO-de tahtmatu toidusse või söödasse sattumise vältimiseks” on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Liikmesriigid võivad võtta asjakohaseid meetmeid, et vältida GMO-de tahtmatut sattumist muudesse toodetesse.

2.   Komisjon kogub ja kooskõlastab ühenduse ja riikide tasandil tehtud uurimustest saadud teavet, jälgib üheaegse esinemisega seotud arenguid liikmesriikides ning töötab teabele ja jälgimistulemustele tuginedes välja suunised geneetiliselt muundatud, tavapäraste ja mahepõllunduskultuuride samaaegseks viljelemiseks.”

10

23. juuli 2003. aasta soovituse põhjendus 4 on sõnastatud järgmiselt:

„[Direktiivis 2001/18] ette nähtud menetlus nõusoleku lõplikuks andmiseks sisaldab vajadusel konkreetseid samaaegse viljelemise meetmeid keskkonna ja inimeste tervise kaitseks ning nende meetmete rakendamine on kohustuslik.” [Siin ja edaspidi on osundatud soovitust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

11

23. juuli 2003. aasta soovitusele lisatud suuniste punkt 1.1. „Samaaegse viljelemise kontseptsioon” näeb ette:

„[GMO-de] kasvatamine mõjutab põllumajandusliku tootmise korraldust Euroopa Liidus. Ühest küljest tekitab see küsimuse, kuidas toimida geneetiliselt muundatud kultuuride (GM) juhusliku (tahtmatu) sattumise korral tavapärastesse kultuuridesse ja vastupidi, ning teisest küljest küsimuse, kuidas tagada tootjate õigus valida erinevate tootmistüüpide vahel. Põhimõtteliselt peaksid põllumajandusettevõtjad saama valida, millist tüüpi põllukultuure nad kasvatavad: kas geneetiliselt muundatud, tavapäraseid või mahepõllunduskultuure. Liidus ei tohi välistada ühtegi viljelemise vormi.

Teisest küljest on see seotud tarbijate valikuga. Selleks et pakkuda Euroopa tarbijatele võimalust valida geneetilisest muundatud ja muundamata toidu vahel, peab lisaks toimivale jälgitavuse ja märgistuse süsteemile olema ka põllumajandussektor, mis suudab erinevat tüüpi tooteid pakkuda. Toidutööstuse võime pakkuda tarbijatele laia valikut on otseselt seotud põllumajandussektori võimega säilitada erinevad tootmistüübid.

Samaaegne viljelemine tähendab põllumajandusettevõtjate võimet tegelikult valida geneetiliselt muundatud, mahepõllundus- ja tavapäraste kultuuride vahel, järgides seadusjärgseid kohustusi märgistamis- ja/või puhtusnõuete vallas.

GMO-de juhuslik sisaldus, mis ületab ühenduse õigusaktides kehtestatud läve, sunnib märgistama GMO olemasolu tootes. See võib põhjustada tulude vähenemist, sest turuhind on madalam või on raskusi asjaomase toote müümisega. Lisaks võib põllumajandusettevõtjatele kaasneda täiendavaid kulusid, kui nad peavad kasutama järelevalvesüsteeme ja meetmeid, millega minimeerida geneetiliselt muundatud ja muundamata taimede segunemist. Samaaegne viljelemine tõstatab seega probleemi, milline on geneetiliselt muundatud ja muundamata taimede segunemise võimalik majanduslik mõju, millised on toimivad haldusmeetmed segunemise riski minimeerimiseks ning milline on nende meetmete kulu.

[…]”

12

13. juuli 2010. aasta soovitus tunnistab 23. juuli 2003. aasta soovituse kehtetuks ning asendab selle.

13

13. juuli 2010. aasta soovitusele lisatud suunised võtavad üle ning arendavad edasi 23. juuli 2003. aasta soovitusele lisatud suunistes sisalduvaid juhiseid.

14

Nõukogu 13. juuni 2002. aasta direktiivi 2002/53/EÜ ühise põllumajandustaimesortide kataloogi kohta (EÜT L 193 lk 1; ELT eriväljaanne 03/36, lk 281), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2003. aasta määrusega (EÜ) nr 1829/2003 (ELT L 268, lk 1; ELT eriväljaanne 13/32, lk 432; edaspidi „direktiiv 2002/53), põhjendus 11 näeb ette:

„Käesoleva direktiiviga hõlmatud seeme peaks pärast ühises kataloogis avaldamist olema ühenduses vabalt turustatav.”

15

Direktiivi artikli 1 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1.   Käesolev direktiiv käsitleb […] [muu hulgas teraviljasortide] heakskiitmist ühisesse […] kataloogi kandmiseks.

2.   Ühine […] kataloog koostatakse liikmesriikide kataloogide alusel.”

16

Direktiivi artikkel 4 näeb ette:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et sort kiidetakse heaks üksnes juhul, kui see on eristatav, püsiv ja piisavalt ühtlik. Sordil peab olema küllaldane majanduslik viljelusväärtus.

[…]

4.   Geneetiliselt muundatud sordi puhul […] võib sordi heaks kiita üksnes juhul, kui on võetud kõik vajalikud meetmed, et vältida kahjulikku mõju inimeste tervisele ja keskkonnale.

5.   Peale selle, kui mingilt taimesordilt saadud materjali kavatsetakse kasutada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2003. aasta geneetiliselt muundatud toitu ja sööta käsitleva määruse (EÜ) nr 1829/2003 [ELT L 268, lk 1; ELT eriväljaanne 13/32, lk 432] kohaldamisalasse kuuluvas toidus või […] söödas, siis tunnustatakse seda sorti üksnes sel juhul, kui see on vastavalt kõnealusele määrusele heaks kiidetud.

[…]”

17

Artikli 7 lõiked 1 ja 4 näevad ette:

„Liikmesriigid sätestavad, et sortide heakskiitmine põhineb piisavat hulka kirjeldatava sordi tunnuseid hõlmavate ametlike kontrollide, eelkõige kasvatuskatsete tulemustel. […]

[…]

4.   a) Artikli 4 lõikes 4 osutatud geneetiliselt muundatud sortide puhul tuleb läbi viia direktiivis 90/220[…] sätestatuga samaväärne keskkonnaohu hindamine.

b) Menetlus, millega tagatakse, et keskkonnaohu hindamine ja muud asjakohased üksikasjad on samaväärsed direktiivis 90/220[…] sätestatuga, kehtestatakse komisjoni ettepanekul nõukogu määruses, mis põhineb asutamislepingu asjakohastel õiguslikel alustel. Kuni käesoleva määruse jõustumiseni kiidetakse geneetiliselt muundatud sordid siseriiklikusse kataloogi kandmiseks heaks alles pärast seda, kui need on kiidetud heaks turustamiseks vastavalt direktiivile 90/220[…].

[…]”

18

Artikkel 16 sätestab:

„1.   Liikmesriigid tagavad, et alates artiklis 17 osutatud avaldamisest ei kohaldata käesoleva direktiivi kohaselt või käesoleva direktiivi põhimõtetele vastavate põhimõtete kohaselt heaks kiidetud sortide seemne suhtes mingeid sordiga seotud turustuskitsendusi.

2.   Liikmesriik võib taotluse korral […] saada loa keelata asjaomase sordi kasutamine oma territooriumil või osal sellest või sätestada asjakohased tingimused sordi viljelemiseks punktis c sätestatud juhtudel vastavalt sellisest viljelemisest tulenevate toodete kasutamistingimustele:

[…]

19

Artikkel 17 näeb ette:

„Komisjon avaldab liikmesriikide saadetud teabe alusel ja kohe pärast kõnealuse teabe saamist [ühise kataloogi] kõikidest sortidest, mille seemne ja paljundusmaterjali suhtes ei kohaldata artikli 16 kohaselt mingeid turustuskitsendusi […]. Avaldatud teadaandes märgitakse liikmesriigid, kellele on antud õigus vastavalt artikli 16 lõikele 2 või artiklile 18.

[…]

Avaldatud teadaandes tuleb selgelt märkida need sordid, mida on geneetiliselt muundatud.”

20

Artikkel 18 sätestab:

„Kui tehakse kindlaks, et ühisesse […] kataloogi kantud sordi viljelemine võib taimetervise seisukohast kahjustada mis tahes liikmesriigis muude sortide või liikide viljelemist või ohustada keskkonda või inimeste tervist, võib asjaomane liikmesriik saada taotluse korral […] loa keelata asjaomase sordi seemne või paljundusmaterjali turustamise kogu oma territooriumil või osal sellest. Kui on olemas otsene oht kahjulike organismide levikuks või otsene oht inimeste tervisele või keskkonnale, võib asjaomane liikmesriik kehtestada kõnealuse keelu kohe pärast taotluse esitamist ja keeld kehtib kuni lõpliku otsuse vastuvõtmiseni. Kõnealune otsus võetakse vastu kolme kuu jooksul […].”

21

Vastavalt põhjendustele 7 ja 11 kehtestab määrus nr 1829/2003, mida kohaldatakse selle artikli 49 alusel alates 18. aprillist 2004, ühtse ühenduse lubade andmise korra, mida kohaldatakse muu hulgas GMO-dest koosneva, neid sisaldava või nendest toodetud sööda suhtes ning GMO-de suhtes, mida kasutatakse sellise sööda tootmise lähteainena.

22

Määruse nr 1829/2003 artikli 16 lõiked 1, 2 ja 7 sätestavad:

„1.   [Määruse nr 1829/2003 kohaldamisalasse kuuluv] sööt ei tohi:

[...]

2.   Mitte keegi ei tohi turule viia, kasutada või käidelda [määruse nr 1829/2003 kohaldamisalasse kuuluvat geneetiliselt muundatud sööta], kui selle jaoks ei ole vastavalt käesolevale jaole antud luba ja kui pole täidetud asjakohased loa andmise tingimused.

[…]

7.   Käesoleva määruse alusel antud luba ei piira [muu hulgas direktiivi 2002/53] sätete kohaldamist.”

23

Määruse artikkel 20 „Olemasolevate toodete staatus” näeb ette:

„1.   Erandina artikli 16 lõikest 2 võib ka edaspidi turule viia, kasutada ja käidelda käesoleva jao reguleerimisalasse kuuluvaid ja enne käesoleva määruse kohaldamist ühenduses õiguspäraselt turule viidud tooteid, kui on täidetud järgmised tingimused:

[…]

2.   Lõikes 1 osutatud teatele peavad vajadusel olema lisatud […] üksikasjad, [mille esitamist nõuab määrus nr 1829/2003 selle alusel esitatud esialgse loataotluse puhul] […]

[...]

4.   Üheksa aasta jooksul alates kuupäevast, mil lõike 1 punktis a osutatud tooted esimest korda turule viidi, kuid igal juhul mitte varem kui kolme aasta möödudes käesoleva määruse kohaldamise algusest, peavad toodete turuleviimise eest vastutavad käitlejad vastavalt artiklile 23 esitama taotluse, mida kohaldatakse mutatis mutandis.

[…]

5.   Lõikes 1 osutatud tooted ning neid sisaldav või neist toodetud sööt kuulub käesoleva määruse, eriti selle [artikli 34] reguleerimisalasse, mida kohaldatakse mutatis mutandis.

[…]”

24

Artikkel 23 „Lubade kehtivuse pikendamine” näeb ette, et mutatis mutandis kohaldatakse eelkõige artikli 17 lõiget 2, mis käsitleb pädeva siseriikliku asutuse ning Euroopa Toiduohutusameti (edaspidi „amet”) poolt määruse nr 1829/2003 alusel esitatud esialgse loataotluse menetlemist, ning artikleid 18 ja 19, mis näevad vastavalt ette tingimused, mille täitmisel esiteks annab amet taotluse kohta arvamuse ning teiseks võetakse vastu otsus ühenduse tasandil. Artikli 18 lõige 3 näeb nimelt ette, et oma arvamuse ettevalmistamiseks kontrollib amet, kas sööt vastab artikli 16 lõikes 1 sätestatud kriteeriumidele, st eelkõige ei avaldada kahjulikku mõju inimeste või loomade tervisele ega keskkonnale.

25

Määruse 2. jaos „Märgistamine” sisalduv artikkel 24 „Reguleerimisala” sätestab:

„1.   Käesolevat jagu kohaldatakse [määruse nr 1829/2003 kohaldamisalasse kuuluva] sööda suhtes.

2.   Käesolevat jagu ei kohaldata söötade suhtes, mis sisaldavad GMO-dest koosnevat, neid sisaldavat või neist toodetud materjali alla 0,9% söödast või selle koostisse kuuluvatest üksiksöötadest, kui GMO-de sisaldus toitudes on juhuslik või tehniliselt vältimatu.

[...]”

26

Artikkel 34 „Erakorralised meetmed” sätestab:

„Kui on ilmne, et käesoleva määrusega või selle kohaselt lubatud tooted võivad endast kujutada tõsist ohtu inimeste või loomade tervisele või keskkonnale, […] võetakse meetmed [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määrus (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (EÜT L 31, lk 1; ELT eriväljaanne 15/06, lk 463)] artiklites 53 ja 54 sätestatud korras.”

27

Määruse nr 178/2002 artikkel 53 „Kiireloomulised meetmed seoses ühendusest pärit või kolmandast riigist imporditud toidu ja söödaga” on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kui selgub, et ühendusest pärit või kolmandast riigist imporditud toit või sööt võib tõsiselt ohustada inimeste või loomade tervist või keskkonda ning riski ei saa rahuldavalt juhtida asjaomase liikmesriigi või asjaomaste liikmesriikide võetavate meetmete abil, siis kohaldab komisjon […] viivitamata kas omal algatusel või liikmesriigi taotlusel olukorra raskusest olenevalt ühte või mitut järgmistest meetmetest:

[ühendusest pärit toidu või sööda puhul turuleviimise või kasutamise peatamine, kõnealuse toidu või sööda importimise peatamine kolmandast riigist, ühendusest pärit toidu või sööda puhul või kolmandast riigist imporditud toidu või sööda puhul eritingimuste kehtestamine või mis tahes muud asjakohased ajutised meetmed].

2.   Hädaolukorras võib komisjon pärast liikmesriigi või liikmesriikidega konsulteerimist ja teistele liikmesriikidele teatamist võtta ajutiselt lõikes 1 nimetatud meetmed.

Võetavad meetmed kinnitatakse, muudetakse, tühistatakse või neid laiendatakse […] võimalikult kiiresti, kuid kõige rohkem 10 tööpäeva jooksul, ning komisjoni otsuse põhjendused avalikustatakse viivitamata.”

28

Sama määruse artikkel 54 „Muud kiireloomulised meetmed” on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kui liikmesriik teatab ametlikult komisjonile kiireloomuliste meetmete võtmise vajadusest ja kui komisjon ei ole teinud otsust vastavalt lõikele 53, võib liikmesriik võtta ajutisi kaitsemeetmeid. Sellisel juhul teatab liikmesriik sellest viivitamata teistele liikmesriikidele ja komisjonile.

2.   Komisjon esitab küsimuse 10 tööpäeva jooksul […] [alalisele toiduahela ja loomatervishoiu] komiteele arutamiseks riigisiseste ajutiste kaitsemeetmete laiendamise, muutmise või tühistamise üle otsustamiseks.

3.   Liikmesriik võib säilitada riigisisesed ajutised kaitsemeetmed ühenduse meetmete vastuvõtmiseni.”

29

Komisjoni 6. aprilli 2004. aasta määruse (EÜ) nr 641/2004, milles käsitletakse määruse nr 1829/2003 üksikasjalikke rakenduseeskirju, mida kohaldatakse uut geneetiliselt muundatud toitu ja sööta käsitlevate loataotluste, olemasolevatest toodetest teatamise ja ohuhindamise soodsate tulemustega läbinud geneetiliselt muundatud materjali juhusliku või tehniliselt vältimatu sisalduse suhtes (ELT L 102, lk 14; ELT eriväljaanne 13/34, lk 36), artikkel 11, mis sisaldub määruse 2. jaos „Teatamise lisanõuded teatavate enne 18. aprilli 2004 turuleviidud toodete korral”, sätestab:

„1.   […] teatele GMO-de kohta, mis on turule viidud vastavalt […] direktiivi 90/220[…] osale C või direktiivi 2001/18[…] osale C, lisada nende direktiivide alusel antud asjakohase nõusoleku koopia.

2.   Kui teataja ei esita kontrollitavaid tõendeid, et toode viidi esimest korda turule hilisemal kuupäeval, peetakse toote esmakordse turuleviimise kuupäevaks direktiivi 90/220[…] või direktiivi 2001/18[…] kohase nõusoleku andmist käsitleva otsuse avaldamise kuupäeva Euroopa Liidu Teatajas.”

30

24. aprilli 2001. aasta seadusandliku dekreedi nr 212 (Gazzetta ufficiale della Repubblica italiana, edaspidi „GURI” nr 131, 8.6.2001; edaspidi „seadusandlik dekreet nr 212/2001”) artikkel 1 sätestab:

„[…]

2.   […] Seemnetoodete kasvatamiseks […] peab olema põllumajandus- ja metsanduspoliitika ministri aktiga antud luba, mis on vastu võetud kokkuleppel keskkonnaministri ja tervishoiuministriga ning [geneetiliselt muundatud sortidest seemnetoodete komisjoni] arvamust arvestades, ning milles on kindlaks määratud sobivad meetmed selle tagamiseks, et geneetiliselt muundatud sortidest seemnetoodete kultuurid ei puutuks kokku tavapäraste seemnetoodetega ning ei tekitaks bioloogilist kahju vahetule keskkonnale, võttes arvesse agroökoloogilisi, keskkonna- ning mullastiku- ja kliimatingimuste iseärasusi.

[…]

5.   Geneetiliselt muundatud sortidest seemnetoodete kasvatamise eest ilma lõikes 2 sätestatud loata karistatakse kuue kuu kuni kolme aasta pikkuse vangistusega või rahatrahviga kuni 100 miljonit liiri. Sama karistust kohaldatakse, kui luba on tühistatud või peatatud.

[…]”

31

22. novembri 2004. aasta dekreetseadus nr 279 (GURI nr 280, 29.11.2004), mida on muudetud ja mis kehtestati seadusena 28. jaanuari 2005. aasta seadusega nr 5 (GURI nr 22, 28.1.2005; edaspidi „dekreetseadus nr 279/2004”), näeb ette samaaegse viljelemise meetmete võtmise 23. juuli 2003. aasta soovitust arvestades.

32

Selle dekreetseaduse artikkel 3 näeb ette samaaegse viljelemise meetmete võtmise põllumajandus- ja metsanduspoliitika ministri – kes teeb koostööd riigi, maakondade ning Trento ja Bolzano autonoomsete provintside vahelisi suhteid käsitleva alalise koguga – mitteregulatiivse dekreediga, mis avaldatakse pärast pädevate parlamendikomisjonide arvamuse saamist.

33

Dekreetseaduse nr 279/2004 sama artikli 3 ja artikli 4 kohaselt peab vastuvõetav mitteregulatiivne dekreet kehtestama samaaegse viljelemise raamsätted, mida järgides kiidaksid maakonnad heaks samaaegse viljelemise kavad, võttes vastu ad hoc akte.

34

Vastavalt dekreetseaduse nr 279/2004 artikli 4 lõikele 1 võetakse samaaegse viljelemise kava vastu iga maakonna ja autonoomse provintsi aktiga ning see sisaldab samaaegse viljelemise tehnilisi eeskirju, nähes ette meetmed, mis tagavad kohalike omavalitsuste koostöö subsidiaarsuse, eristamise ja proportsionaalsuse põhimõtete alusel.

35

Sama dekreetseaduse artikkel 8 näeb ette, et kuni erinevad samaaegse viljelemise kavad ei ole vastu võetud, ei anta geneetiliselt muundatud kultuuridele luba muudel kui teaduslikel ja katsetuseesmärkidel.

36

Marche maakonna kaebuse tagajärjel tunnistas Corte costituzionale (konstitutsioonikohus) 17. märtsi 2006. aasta kohtuotsusega nr 116 dekreetseaduse nr 279/2004 artiklid 3, 4 ja 8 põhiseadusevastaseks.

37

Konkreetselt artikli 4 osas leidis nimetatud kohus, et see riivab maakondade seadusandlikku pädevust põllumajanduse vallas, kuna need teostavad seadusandlikku võimu samaaegse viljelemise põhimõtte rakendusmeetmete kehtestamiseks erinevatel maakonna territooriumidel, mis on morfoloogiliselt ja tootmise poolest oluliselt erinevad.

38

Artikli 8 tunnistas Corte costituzionale põhiseaduse vastaseks, kuna see on lahutamatult seotud teiste õigusvastasteks tunnistatud õigusnormidega.

39

Sellest tulenevalt jäid jõusse dekreetseaduse nr 279/2004 artiklid 1 ja 2, millest nähtub seadusandja tahe jätta endale võimalus võtta vajalikke meetmeid, et vältida GMO-de tahtmatut sattumist sellistesse muudesse kultuuridesse nagu tavapärased või mahepõllunduskultuurid.

40

Põllumajandus- ja metsanduspoliitika minister võttis 17. märtsi 2006. aasta kohtuotsuse nr 116 tagajärjel vastu 31. märtsi 2006. aasta ringkirja nr 269, milles ta leidis, et nimetatud kohtuotsus ei sea kehtiva GMO-de kasvatamise keelu õiguspärasust kahtluse alla seni, kuni ei ole võetud samaaegse viljelemise kavasid, ning et dekreetseaduse nr 279/2004 artikli 8 põhiseaduse vastaseks tunnistamist tuleb mõista nii, et kui keeld GMO-sid kasvatada jääb kehtima, tuleb ette näha maakonna või provintsi võimude pädevuse kasutamine selles valdkonnas.

41

Ringkirja punktis 4 rõhutab minister, et pärast seda, kui maakonnad ja autonoomsed provintsid on võtnud oma sätted samaaegse viljelemise kohta, peab menetlus GMO-de kasvatamiseks loa saamiseks veel jõudma positiivse lõpptulemuseni, võttes arvesse dekreetseaduse nr 212/2001 sätteid, mis nõuavad ministri loa väljastamist.

42

Ringkirja punktis 5 teeb minister järelduse, et GMO-sid ei ole lubatud kasvatada seni, kuni ei ole vastu võetud maakondade õigusakte, mis võimaldavad tagada tavapäraste, mahepõllunduse ja transgeensete kultuuride samaaegse viljelemise, ning kuni sobivate lahenduste leidmiseni naabermaakondade vahel, ning selle keelu rikkumine toob kaasa dekreetseaduse nr 212/2001 artikli 1 lõikes 5 sätestatud karistuste kohaldamise.

43

Komisjon andis Monsanto Europe SA (edaspidi „Monsanto Europe”) taotlusel maisiliinist MON 810 saadud puhasliinide ja hübriidide turuleviimiseks direktiivi 90/220 alusel loa komisjoni 22. aprilli 1998. aasta otsusega 98/294/EÜ geneetiliselt muundatud maisi (Zea mays L. liin MON 810) turuleviimise kohta vastavalt direktiivile 90/220 (EÜT L 131, lk 32; ELT eriväljaanne 03/23, lk 77).

44

Monsanto Europe teatas 11. juulil 2004 komisjonile eelkõige määruse nr 1829/2003 artikli 20 lõike 1 punkti a alusel maisi MON 810 sortidest kui „olemasolevatest toodetest”.

45

Komisjon kiitis 8. septembril 2004 heaks maisist MON 810 aretatud 17 sordi kandmise ühisesse kataloogi.

46

Monsanto Europe ei esitanud enne 17. oktoobrit 2006 siseriiklikule pädevale asutusele taotlust direktiivi 2001/18 artikli 17 lõike 2 alusel.

47

Ta esitas 4. mail 2007 taotluse maisi MON 810 sortide turuleviimise loa kehtivuse pikendamiseks määruse nr 1829/2003 artikli 20 lõike 4 alusel.

48

Pioneer on kogu maailmas tegutsev äriühing, mis toodab ja turustab tavapäraseid ja geneetiliselt muundatud seemneid.

49

Ta kavatseb kasvatada maisi MON 810 sorte, mis on kantud ühisesse kataloogi.

50

Ta palus 18. oktoobril 2006 luba Ministero delle Politiche agricole alimentari e forestalilt nende sortide kasvatamiseks seadusandliku dekreedi nr 212/2001 artikli 1 lõike 2 alusel.

51

Ministero delle Politiche di sviluppo economico e rurale (majandus- ja maaelu arengu poliitika ministeerium) teatas 12. mai 2008. aasta teatega nr 3734 Pioneerile, et ta ei saa vaadata läbi tema loataotlust ühisesse kataloogi juba kantud geneetiliselt muundatud hübriidmaisi kasvatamiseks „seni, kuni maakonnad ei ole vastu võtnud asjakohaseid õigusnorme, mis tagavad tavapäraste, mahepõllunduse ja geneetiliselt muundatud kultuuride samaaegse viljelemise, nagu on ette nähtud Mipaaf’i [põllumajandus-, toidu- ja metsanduspoliitika ministeerium] 31. märtsi 2006. aasta ringkirjas”.

52

Selle teate tühistamise hagi raames vaidlustab Pioneer nõude taotleda siseriiklikku luba selliste toodete nagu ühisesse kataloogi kantud GMO-de kasvatamiseks.

53

Ta vaidlustab muu hulgas direktiivi 2001/18 artikli 26a tõlgendamise, mille kohaselt GMO kasvatamine ei ole Itaalias lubatud seni, kuni maakonnad ei ole vastu võtnud õigusnorme, mis on mõeldud tavapäraste, mahepõllunduse ja geneetiliselt muundatud kultuuride samaaegse viljelemise tagamise meetmete rakendamiseks.

54

Selles kontekstis otsustas Consiglio di Stato menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas juhul, kui liikmesriik on otsustanud seada GMO-de kasvatamiseks loa väljastamise tingimuseks – isegi nende GMO-de puhul, mis on kantud [ühisesse kataloogi] –, et on võetud asjakohased üldmeetmed, mis tagavad tavapäraste või mahepõllunduse kultuuridega samaaegselt viljelemise, tuleb [direktiivi 2001/18] artiklit 26a koostoimes [23. juuli 2003. aasta soovitusega] ja [13. juuli 2010. aasta soovitusega] tõlgendada nii, et üldmeetmete vastuvõtmisele eelneval ajal tuleb:

55

Eelotsuse küsimuse ulatuse kindlakstegemiseks tuleb sissejuhatuseks piiritleda põhikohtuasja õiguslik kontekst.

56

Kõigepealt tuleb tõdeda, et enne 17. oktoobrit 2006 ei esitatud maisi MON 810 sortide kohta direktiivi 2001/18 artikli 17 lõike 2 alusel nõusoleku uuendamise taotlust.

57

Seejärel tuleb nentida, et maisi MON 810 sordi seemnete kasutamine ja turustamine liidus on lubatud kahel alusel.

58

Need seemned on lubatud niivõrd, kuivõrd asjaomased sordid on „olemasolevad tooted” määruse nr 1829/2003 artikli 20 tähenduses, kuna selle artikli lõike 1 punkti a ja lõike 4 alusel teatati komisjonile nendest kui olemasolevatest toodetest 11. juulil 2004 ehk enne 18. oktoobrit 2004 ning kuna loa kehtivuse pikendamise taotlus esitati nende kohta 4. mail 2007 ehk selleks ettenähtud üheksa-aastase tähtaja jooksul, mis hakkas kulgema 5. maist 1998, mis on otsuse 98/294 Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamise kuupäev, ning möödus 5. mail 2007 vastavalt määruse nr 641/2004 artikli 11 lõikele 2.

59

Maisi MON 810 sortide seemnete kasutamine ja turustamine on samuti lubatud niivõrd, kuivõrd need sordid on kantud direktiiviga 2002/53 reguleeritud ühisesse kataloogi.

60

Pealegi tuleb märkida, et kuigi maisi MON 810 sordid on lubatud määruse nr 1829/2003 artikli 20 alusel ning kantud direktiivi 2002/53 kohaselt ühisesse kataloogi, on selle artikkel 26a kohaldatav.

61

Lõpuks tuleb märkida, et põhikohtuasjas on ajaliselt asjakohane ainult 23. juuli 2003. aasta soovitus.

62

Olles nii piiritlenud põhikohtuasja õigusliku konteksti, tuleb jõuda arusaamisele, et eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimusega sisuliselt teada, kas selliste GMO-de nagu maisi MON 810 sortide kasvatamisele võib kohaldada siseriiklikku loamenetlust, kui nende sortide kasutamine ja turustamine on lubatud määruse nr 1829/2003 artikli 20 alusel ning kui need sordid on kantud direktiivis 2002/53 ette nähtud ühisesse kataloogi. Kohus küsib samuti, kas direktiivi 2001/18 artikkel 26a võimaldab liikmesriikidel keelata selliste GMO-de kasvatamise oma territooriumil seni, kuni ei ole vastu võetud samaaegse viljelemise meetmeid GMO muudesse kultuuridesse tahtmatu sattumise vältimiseks.

63

Määruse nr 1829/2003 põhjendus 1 näeb ette, et ohutu ja tervisliku toidu ja sööda vaba liikumine on siseturu tähtis osa. Sama määruse artikli 19 lõike 5 kohaselt kehtib selles määruses kirjeldatud korra kohaselt antud luba kogu liidus.

64

Direktiivi 2002/53 põhjendus 11 näeb omakorda ette, et selle direktiiviga hõlmatud seeme peaks pärast ühises kataloogis avaldamist olema liidus vabalt turustatav. Artikli 16 lõige 1 näeb seetõttu liikmesriikidele ette kohustuse tagada, et alates ühises kataloogis avaldamisest ei kohaldata selle direktiivi kohaselt heaks kiidetud sortide seemne suhtes mingeid sordiga seotud turustuskitsendusi.

65

Seega näib, et nii määruse nr 1829/2003 kui ka direktiiv 2002/53 eesmärk on võimaldada GMO-de vaba kasutamist ja turustamist kogu liidu territooriumil, kui neile on antud luba vastavalt esimesele aktile ning need on teist akti kohaldades ühisesse kataloogi kantud.

66

Pealegi näib, et võttes arvesse määruse nr 1829/2003 põhjendusi 9, 33 ja 34 ning direktiivi 2002/53 artikli 4 lõikeid 4 ja 5 ning artikli 7 lõiget 4, hõlmavad nende kahe aktiga vastavalt loa saamiseks või ühisesse kataloogi kandmiseks kehtestatud tingimused inimeste tervise ja keskkonna kaitse nõudeid.

67

Mis puudutab olemasolevaid tooteid, mille kasutamine ja turustamine on lubatud määruse nr 1829/2003 artikli 20 alusel, siis leidis liidu seadusandja sisuliselt, et nendest toodetest teatamisel olid need nõuded ajutiselt täidetud seetõttu, et direktiivi 90/220 või direktiivi 2001/18 alusel varem antud loa staadiumis oli neile hinnang antud.

68

Viidates määruse nr 1829/2003 artikli 20 lõikes 4 artiklile 23 ning seeläbi sama määruse artiklitele 18 ja 19, samastas seadusandja pealegi olemasolevad tooted esialgu määruse nr 1829/2003 alusel lubatud toodetega osas, mis puudutab tervisele või keskkonnale tuleneva ohu hindamist lubade kehtivuse pikendamise taotluste staadiumis.

69

Nendest kaalutlustest tuleneb, et liidu kehtiva õiguse kohaselt ei ole liikmesriigil õigust tervise- või keskkonnakaitse kaalutlustel seada määruse nr 1829/2003 alusel lubatud ja direktiivi 2002/53 kohaselt ühisesse kataloogi kantud GMO kasvatamise tingimuseks siseriikliku loa väljastamist.

70

Seevastu võib liikmesriik kehtestada nimetatud toote kasvatamise keelu või piirangu liidu õiguses sõnaselgelt ettenähtud juhtudel.

71

Nende erandite hulgas on esiteks meetmed, mis on võetud määruse nr 1829/2003 artikli 34 alusel ning direktiivi 2002/53 artikli 16 lõike 2 või artikli 18 alusel, mille puhul on tegemist sätetega, mis ei ole põhikohtuasjas vaidluse all, ning teiseks direktiivi 2001/18 artikli 26a alusel võetud samaaegse viljelemise meetmed.

72

Tuleb kohe tõdeda, nagu rõhutavad Hispaania valitsus ja komisjon, et direktiivi 2001/18 artikkel 26a annab liikmesriikidele ainult võimaluse võtta samaaegse viljelemise meetmeid.

73

Seega juhul, kui liikmesriik hoidub selles valdkonnas tegevusest, võib GMO kasvatamise keeld ajaliselt piiramatult pikeneda ning kujutada endast vahendit, millega vältida määruse nr 1829/2003 artiklis 34 ning direktiivi 2002/53 artikli 16 lõikes 2 ja artiklis 18 ette nähtud menetlusi.

74

Direktiivi 2001/18 artikli 26a tõlgendamine nii, et see võimaldab liikmesriikidel kehtestada samasuguse keelu, oleks seega vastuolus määrusega nr 1829/2003 ja direktiiviga 2002/53 kehtestatud süsteemiga, mis tagab ühenduse tasandil lubatud ning ühisesse kataloogi kantud toodete kohese vaba liikumise pärast seda, kui tervise- ja keskkonnakaitse nõudeid on nõusoleku andmise ning ühisesse kataloogi kandmise menetlustes arvesse võetud.

75

Lõppkokkuvõttes võib direktiivi 2001/18 artikkel 26a viia piirangute või isegi geograafiliselt piiratud keeldudeni ainult samaaegse viljelemise meetmete kaudu, mis on nende eesmärki arvestades tegelikult võetud. Seega ei luba nimetatud säte liikmesriikidel võtta sellist meedet, nagu on vaidluse all põhikohtuasjas ja mis keelab üldiselt liidu õigusaktidega lubatud ja ühisesse kataloogi kantud GMO kasvatamise seni, kuni ei ole võetud samaaegse viljelemise meetmeid.

76

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata järgmiselt:

77

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

Selliste geneetiliselt muundatud organismide nagu maisi MON 810 sortide kasvatamisele ei või kohaldada siseriiklikku loamenetlust, kui nende sortide kasutamine ja turustamine on lubatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. septembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 1829/2003 (geneetiliselt muundatud toidu ja sööda kohta) artikli 20 alusel ning kui need sordid on kantud nõukogu 13. juuni 2002. aasta direktiivis 2002/53/EÜ (ühise põllumajandustaimesortide kataloogi kohta, muudetud määrusega nr 1829/2003) ette nähtud ühisesse põllumajandustaimesortide kataloogi.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiivi 2001/18/EÜ (geneetiliselt muundatud organismide tahtliku keskkonda viimise kohta ja nõukogu direktiivi 90/220/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta, muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2008. aasta direktiiviga 2008/27/EÜ) artikkel 26a ei luba liikmesriigil üldiselt keelata selliste geneetiliselt muundatud organismide kasvatamist oma territooriumil seni, kuni ei ole võetud samaaegse viljelemise meetmeid geneetiliselt muundatud organismide muudesse kultuuridesse tahtmatu sattumise vältimiseks.