—

Finnair Oyj, esindaja: asianajaja T. Väätäinen,

—

T. Lassooy, esindajad: kuluttaja-asiamies M. Wilska, lakimies P. Hannula ja lakimies J. Suurla,

—

Soome valitsus, esindaja: H. Leppo,

—

Prantsusmaa valitsus, esindajad: G. de Bergues ja M. Perrot,

—

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato G. Aiello,

—

Austria valitsus, esindaja: A. Posch,

—

Poola valitsus, esindaja: M. Szpunar,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: I. Koskinen ja K. Simonsson,

1

Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91 (ELT L 46, lk 1; ELT eriväljaanne 07/08, lk 10), artikli 2 punkti j ning artikleid 4 ja 5.

2

See eelotsusetaotlus on esitatud lennuettevõtja Finnair Oyj (edaspidi „Finnair”) ja T. Lassooy vahelises vaidluses, mis oli tingitud sellest, et T. Lassooyle keelduti maksmast hüvitist 30. juulil 2006 Barcelonat (Hispaania) Helsingiga (Soome) ühendavalt lennult mahajätmise eest.

3

Nõukogu 4. veebruari 1991. aasta määruse (EMÜ) nr 295/91 kompenseerimissüsteemi ühiste eeskirjade kohta, mida rakendatakse regulaarlennuliikluses reisija lennureisist mahajätmise korral (EÜT L 36, lk 5; ELT eriväljaanne 07/01, lk 306), 16. veebruaril 2005 kehtinud redaktsiooni artikkel 1 sätestab:

„Käesoleva määrusega kehtestatakse ühised miinimumeeskirjad, mida sõltumata riigist, kus on lennuettevõtja registrisse kantud asukoht, reisija kodakondsusest ja reisi sihtkohast kohaldatakse, kui reisijat ei lubata lennukile ülemüüdud regulaarlennu korral, millele tal on kehtiv pilet ja kinnitatud tellimus ning mis toimub sellise liikmesriigi territooriumil asuvast lennujaamast, mille suhtes kohaldatakse [EÜ] asutamislepingut.”

4

Määruse nr 261/2004 põhjendused 1, 3, 4, 9, 10, 14 ja 15 on järgmised:

[…]

[…]

[…]

5

Määruse nr 261/2004 artikkel 2 „Mõisted” sätestab:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]”.

6

Selle määruse artikli 3 „Kohaldamisala” lõige 2 näeb ette:

„2.   Lõiget 1 kohaldatakse tingimusel, et:

[…]”.

7

Kõnealuse määruse artikkel 4 „Lennureisist mahajätmine” on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kui lennuettevõtja mõistlikkuse piires eeldab, et lennureisist mahajätmine on tõenäoline, pöördub ta kõigepealt vabatahtlike poole ettepanekuga nende broneeringud hüvitise vastu tühistada tingimustel, milles asjaomane reisija ja tegutsev lennuettevõtja kokku lepivad. Vabatahtlikke abistatakse vastavalt artiklile 8; sellist abi antakse lisaks käesolevas lõikes nimetatud hüvitistele.

2.   Kui vabatahtlike arv ei ole piisav selleks, et lubada ülejäänud broneeringuga reisijad lennukile, võib lennuettevõtja reisijad vastu nende tahtmist lennureisist maha jätta.

3.   Kui reisijad jäetakse vastu nende tahtmist lennureisist maha, maksab tegutsev lennuettevõtja reisijatele viivitama hüvitist vastavalt artiklile 7 ning abistab neid vastavalt artiklitele 8 ja 9.”

8

Määruse nr 261/2004 artikli 5 „Tühistamine” lõige 3 sätestab:

„Tegutsev lennuettevõtja ei ole kohustatud maksma hüvitist vastavalt artiklile 7, kui ta suudab tõestada, et tühistamise põhjustasid erakorralised asjaolud, mida ei oleks suudetud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik vajalikud meetmed.”

9

Määruse nr 261/2004 artikli 7 „Õigus hüvitisele” lõige 1 näeb ette:

„1. Kui osutatakse käesolevale artiklile, saavad reisijad hüvitist kuni:

[…]

[…]”

10

Kõnealuse määruse artiklid 8 ja 9 koostoimes määruse artikliga 4 näevad lennureisist maha jäetud reisijatele ette õiguse pileti hinna tagasimaksmisele või teekonna muutmisele ning samuti hoolitsusele.

11

Sama määruse artikkel 13 „Õigus kahjude hüvitamisele” sätestab:

„Kui tegutsev lennuettevõtja maksab hüvitist või täidab muid käesoleva määruse kohaseid kohustusi, ei või käesoleva määruse sätteid tõlgendada nii, et see kitsendaks õigust taotleda vastavalt kohaldatavale õigusele hüvitist mis tahes isikult, sealhulgas kolmandatelt isikutelt. Eelkõige ei piira käesolev määrus mingil moel tegutseva lennuettevõtja õigust taotleda hüvitist reisikorraldajalt või muult isikult, kellega tegutsev lennuettevõtja on sõlminud lepingu. Samamoodi ei tohi käesoleva määruse sätteid tõlgendada nii, et see kitsendaks reisikorraldaja või kolmanda isiku (muu kui reisija) õigust taotleda tegutsevalt lennuettevõtjalt vastavalt kohaldatavatele asjakohastele õigusaktidele hüvitist, kui tegutsev lennuettevõtja on sellise reisikorraldaja või kolmanda isikuga sõlminud lepingu.”

12

Barcelona lennujaama töötajate 28. juulil 2006 toimunud streigi tõttu tuli tühistada Finnairi opereeritav Barcelona–Helsingi regulaarlend väljumisega kell 11.40. Selleks et selle lennu reisijad ei peaks liiga kaua ootama, otsustas Finnair oma järgnevad lennud ümber korraldada.

13

Niisiis suunati kõnealuse lennu reisijad järgmisel päeval 29. juulil 2006 Helsingisse väljunud lennule ja samal päeval kell 21.40 väljunud, selleks puhuks eraldi korraldatud lennule. Selle ümberkorraldamise tulemusel pidi osa reisijatest, kes olid ostnud pileti 29. juulil 2006 kell 11.40 väljuvale lennule, ootama30. juulit 2006, et lennata Helsingisse kell 11.40 toimunud regulaarlennuga või selleks eraldi korraldatud, kell 21.40 väljunud lennuga. Samuti toimetati mõned reisijad, kes olid ostnud pileti 30. juulil 2006 kell 11.40 väljuvale lennule ning olid nõuetekohaselt ilmunud lennule registreerimisele – nagu ka T. Lassooy –, Helsingisse samal päeval kell 21.40 väljunud erilennuga.

14

Leides, et Finnair on ta määruse nr 261/2004 artikli 4 tähenduses põhjendamatult lennureisist maha jätnud, esitas T. Lassooy Helsingin käräjäoikeus’ele (Helsingi esimese astme kohus) hagi nõudega mõista Finnairilt tema kasuks välja määruse artikli 7 lõike 1 punktis b sätestatud hüvitis. Helsingin käräjäoikeus jättis oma 19. detsembri 2008. aasta otsusega T. Lassooy hagi rahuldamata põhjusel, et nimetatud määruse eesmärk on üksnes nendele reisijatele hüvitise maksmine, kes jäetakse lennureisist maha lennu majanduslikel põhjustel toimunud ülemüümise tõttu. Nimetatud kohus leidis, et nimetatud artikkel 4 ei ole käesoleva juhtumi puhul kohaldatav, sest lennuettevõtja korraldas oma lennud ümber Barcelona lennujaamas toimunud streigi tõttu ja seda streiki tuleb käsitleda erakorralise asjaoluna, mille puhul võttis Finnair kõik meetmed, mida temalt võis nõuda.

15

Helsingin hovioikeus (Helsingi apellatsioonikohus) tühistas oma 31. augusti 2009. aasta otsusega Helsingin käräjäoikeuse otsuse ja mõistis Finnairilt T. Lassooy kasuks välja 400 eurot. Apellatsioonikohus tuvastas sellega seoses, et lisaks ülemüümise juhtudele kohaldatakse määrust nr 261/2004 ka operatiivsetel põhjustel teatavalt lennureisilt mahajätmisele ja et see määrus välistab lennuettevõtja võimaluse vabaneda hüvitise maksmise kohustusest streigiga seotud põhjustel.

16

Korkein oikeusele (kõrgeim kohus) Finnairi poolt esitatud kassatsioonkaebuse lahendamise käigus tekkis sellel kohtul kahtlus seoses sellega, millise ulatusega on kohustus maksta hüvitist reisijatele, kelle puhul on tegemist „lennureisist mahajätmisega“ vastavalt määruse nr 261/2004 artiklile 4, millised põhjused võivad õigustada „lennureisist mahajätmist” selle määruse artikli 2 punkti j tähenduses, ning seoses lennuettevõtja võimalusega tugineda nimetatud määruse artikli 5 lõikes 3 ette nähtud erakorralistele asjaoludele lendude puhul, mis toimuvad pärast nimetatud asjaoludel tühistatud lendu.

17

Neil asjaoludel otsustas Korkein oikeus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

18

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas mõistet „lennureisist mahajätmine” määruse nr 261/2004 artikli 2 punkti j ja artikli 4 tähenduses tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab üksnes lennureisist mahajätmist ülemüüdud lennu korral või on hõlmatud ka lennureisist mahajätmine muudel, näiteks operatiivsetel põhjustel.

19

Tuleb tõdeda, et määruse nr 261/2004 artikli 2 punkti j sõnastus, mis defineerib mõiste „lennureisist mahajätmine”, ei seo sellist mahajätmist olukorraga, kus lennuettevõtja on asjaomase lennu majanduslikel põhjustel „ülemüünud”.

20

Mis puutub selle sätte konteksti ning sätet hõlmava määruse nr 261/2004 eesmärki, siis tuleneb selle määruse põhjendustest 3, 4, 9 ja 10, aga ka selle määruse vastuvõtmist ettevalmistavatest materjalidest ning eelkõige Euroopa Ühenduste Komisjoni 21. detsembri 2001. aasta ettepanekust Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruseks, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta [KOM(2001) 784 lõplik], et liidu seadusandja kavatses määrust vastu võttes vähendada nende reisijate endiselt liiga suurt hulka, kes lennureisist vastu nende tahtmist maha jäetakse, täites lüngad, mis tulenevad määrusest nr 295/91, mis vastavalt artiklile 1 piirdub ühiste miinimumeeskirjade kehtestamisega reisijate osas, kes jäetakse maha ülemüüdud regulaarlennust.

21

Just selles kontekstis on nimetatud seadusandja määruse nr 261/2004 artikli 2 punktis j jätnud välja igasuguse viite lennureisija vedamisest keeldumise põhjustele.

22

Seda tehes on liidu seadusandja selle mõiste ulatuse ette näinud laiemana kui üksnes lennureisist mahajätmine ülemüüdud lennu korral, nagu varem nägi ette määruse nr 295/91 artikkel 1, ning on andnud mõistele laia tähenduse, millega on hõlmatud kõik võimalikud olukorrad, kus lennuettevõtja võib lennureisija vedamisest keelduda.

23

Sellist tõlgendust toetab sedastus, et piirates mõiste „lennureisist mahajätmine” ulatust nii, et hõlmatud on vaid ülemüümise juhud, piirataks tegelikult oluliselt reisijate kaitset, mis tuleneb määrusest nr 261/2004, ja seega oleks see vastuolus nimetatud määruse eesmärgiga, milleks vastavalt määruse põhjendusele 1 on tagada reisijate kaitstuse kõrge tase, mis omakorda õigustab reisijatel olevate õiguste laia tõlgendust (vt selle kohta 10. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-344/04: IATA ja ELFAA, EKL 2006, lk I-403, punkt 69, ja 22. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-549/07: Wallentin-Hermann, EKL 2008, lk I-11061, punkt 18).

24

Nagu kohtujurist on oma ettepaneku punktis 37 märkinud, tähendaks nõustumine seisukohaga, et mõiste „lennureisist mahajätmise” alla kuuluvad ainult ülemüümise juhud, et reisijad, kes sarnaselt põhikohtuasja hagejaga leiavad end olukorras, milles – sarnaselt majanduslikel põhjustel ülemüüdud lennuga – neid endid süüdistada ei saa, jäävad ilma igasugusest võimalusest tugineda määruse nr 261/2004 artiklile 4, mis lõikes 3 viitab sätetele, mis käsitlevad õigust hüvitisele, tagasimaksmisele või teekonna muutmisele ning samuti hoolitsusele, nagu on ette nähtud selle määruse artiklites 7–9.

25

Järelikult tuleb määruse nr 261/2004 artikli 2 punkti j tähenduses „lennureisist mahajätmisena” käsitada seda, kui lennuettevõtja jätab lennureisist maha reisija, kes selle määruse artikli 3 lõikes 2 sätestatud tingimustel ilmub lennule registreerimisele.

26

Eeltoodut arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et mõistet „lennureisist mahajätmine” määruse nr 261/2004 artikli 2 punkti j ja artikli 4 tähenduses tuleb tõlgendada nii, et lisaks lennureisist mahajätmisele ülemüüdud lennu korral on sellega hõlmatud ka lennureisist mahajätmine muudel põhjustel nagu operatiivsed põhjused.

27

Teise ja kolmanda küsimusega, mida on kohane käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada kas „erakorralised asjaolud”, mis ajendavad lennuettevõtjat korraldama ümber lennud pärast nende asjaolude esinemist, võivad õigustada lennureisija „lennureisist mahajätmist” mõne sellise hilisema lennu puhul ja vabastada asjaomase lennuettevõtja määruse nr 261/2004 artikli 4 lõikest 3 tulenevast hüvitamiskohustusest nende reisijate suhtes, kelle ta jätab maha pärast nimetatud asjaolude esinemist korraldatud lendudest.

28

Esiteks soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas määruse nr 261/2004 artikli 2 punkti j tähenduses „lennureisist mahajätmisena” kvalifitseerimise saab välistada üksnes reisijaga seotud põhjustel kui sellistel, või välistavad taolise kvalifitseerimise ka põhjused, mis reisijaga seotud ei ole, näiteks eelkõige lendude ümberkorraldamine pärast lennuettevõtjat mõjutanud „erakorraliste asjaolude” esinemist.

29

Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et nimetatud artikli 2 punkt j välistab „lennureisist mahajätmisena” kvalifitseerimise kaht laadi põhjustel. Esimest laadi põhjused on seotud sellega, kui lennule registreerimisele ilmunud reisija ei täida selle määruse artikli 3 lõikes 2 sätestatud tingimusi. Teist laadi põhjused on seotud juhtudega, kus mahajätmiseks on mõistlikud põhjused „nagu tervis, ohutus või julgeolek või mittetäielikud reisidokumendid”.

30

Esimest laadi põhjused põhikohtuasjaga ei seondu. Mis puutub teist laadi põhjustesse, siis tuleb märkida, et ükski kõnealuses artikli 2 punktis j otsesõnu mainitud põhjustest ei ole põhikohtuasjas asjakohane. Kasutades sidesõna „nagu”, on liidu seadusandja eesmärk esitada näitlik loetelu juhtudest, mil lennureisist mahajätmine võib olla mõistlikult põhjendatud.

31

Sellest hoolimata ei saa sellisest sõnastusest järeldada, et mõistlikult põhjendatuks saaks lugeda lennureisist mahajätmist operatiivsel põhjusel nagu see, millega on tegemist põhikohtuasjas.

32

Tegelikult on põhikohtuasjas käsitletav olukord võrreldav lennureisist mahajätmisega n-ö „esmase” ülemüümise tõttu, kuna lennuettevõtja andis hageja koha ära teiste reisijate vedamiseks ja seega tegi ise valiku mitme veetava reisija vahel.

33

On tõsi, et selline kohtade ümberjaotamine toimus selleks, et erakorraliste asjaolude tõttu tühistatud lendude reisijate ooteaeg ei kujuneks ülemäära pikaks. Siiski ei ole see põhjus võrreldav määruse nr 261/2004 artikli 2 punktis j otsesõnu mainitud põhjustega, kuna see põhjus ei tulene mingil moel reisijast, kes lennureisist maha jäetakse.

34

Ei saa lubada, et tuginedes teiste reisijate huvile saada veetud mõistliku aja jooksul, saaks lennuettevõtja olulisel määral laiendada neid olukordi, kus ta võib põhjendatult reisija lennureisist maha jätta. Selle vältimatuks tagajärjeks oleks niisuguse reisija igasugusest kaitsest ilmajätmine, mis on vastuolus määruse nr 261/2004 eesmärgiga tagada reisijatel olevate õiguste laia tõlgendamise abil nende kaitstuse kõrge tase.

35

Teiseks küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult, kas lennuettevõtja võib vabaneda määruse nr 261/2004 artikli 4 lõikes 3 ja artiklis 7 ette nähtud hüvitamiskohustusest „lennureisist mahajätmise” korral, põhjendusel, et mahajätmise on tinginud selle lennuettevõtja lendude ümberkorraldamine „erakorraliste asjaolude” tõttu.

36

Sellega seoses tuleb märkida, et vastupidi määruse nr 261/2004 artikli 5 lõikele 3 ei näe selle määruse artikli 2 punkt j ja artikkel 4 ette, et „erakorralistel asjaoludel”, mida ei oleks saanud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik vajalikud meetmed, „lennureisist mahajätmise” korral vabaneb lennuettevõtja oma hüvitamiskohustusest reisijate ees, kes vastu nende tahtmist lennureisist maha jäeti (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus IATA ja ELFAA, punkt 37). Järelikult ei kavandanud liidu seadusandja võimalust välistada selline hüvitamine „erakorraliste asjaolude” esinemise korral.

37

Lisaks sellele tuleneb määruse nr 261/2004 põhjendusest 15, et „erakorralised asjaolud” saavad puudutada ainult „konkreetset lennukit konkreetsel päeval”, millega ei saa olla tegemist siis, kui reisija jäetakse lennureisist maha varasemat lendu mõjutanud erakorraliste asjaolude tõttu lendude ümberkorraldamise tagajärjel. Mõiste „erakorralised asjaolud” eesmärk on nimelt lennuettevõtja kohustuste piiramine või isegi neist vabastamine siis, kui asjaomast sündmust ei oleks saanud vältida isegi siis, kui oleks võetud kõik vajalikud meetmed. Nagu kohtujurist on oma ettepaneku punktis 53 maininud, ei saa lennuettevõtjat, kes on sunnitud lennujaama töötajate streigi päevaks ette nähtud lennureisi tühistama ja kes teeb seejärel otsuse hilisemad lennud ümber korraldada, lugeda mingil moel selle streigiga seotuks nii, et see sunnib teda lennureisist maha jätma lennureisija, kes nõuetekohaselt ilmub lennule registreerimisele kaks päeva pärast asjaomase lennu tühistamist.

38

Arvestades Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tulenevat nõuet tõlgendada kitsalt reisijatele õigusi andvatest sätetest tehtavaid erandeid (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Wallentin-Hermann, punkt 17 ja seal viidatud kohtupraktika), ei saa seega lubada, et lennuettevõtja võib vabaneda oma hüvitamiskohustusest „lennureisist mahajätmise” korral põhjusel, et mahajätmise on tinginud selle lennuettevõtja lendude ümberkorraldamine „erakorraliste asjaolude” tõttu.

39

Lisaks tuleb meelde tuletada, et määrusest nr 261/2004 tulenevate kohustuste täitmine ei mõjuta lennuettevõtja õigust nõuda vastavalt siseriiklikule õigusele hüvitist mis tahes isikult, kes on põhjustanud „lennureisist mahajätmise”, ja sealhulgas kolmandatelt isikutelt, nagu näeb ette selle määruse artikkel 13. Selline hüvitamine võib kergendada lennuettevõtjatel seoses nende kohustustega lasuvat rahalist koormat või nad sellest koguni vabastada (eespool viidatud kohtuotsus IATA ja ELFAA, punkt 90).

40

Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele ja kolmandale küsimusele vastata, et määruse nr 261/2004 artikli 2 punkti j ja artikli 4 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et „erakorralised asjaolud”, mis ajendavad lennuettevõtjat korraldama ümber oma järgnevad lennud, ei õigusta nende hilisemate lendude puhul „lennureisist mahajätmist” ega vabasta seda lennuettevõtjat selle määruse artikli 4 lõikest 3 tulenevast hüvitamiskohustusest reisijate osas, kelle ta jätab maha mõnest pärast nimetatud asjaolude esinemist korraldatud lennust.

41

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: