Opinion of the Advocate-General

Opinion of the Advocate-General

I. Sissejuhatus

1. Käesoleva eelotsusetaotluse esialgne põhjus tuleneb Euroopa Liidu eesmärgist kindlustada oma suhkrupeedi ja suhkruroo kasvatajatele töö ja elatustasemega seotud vajalikud tagatised(2) . Nimelt sel põhjusel sai põhikohtuasja kaebaja kasu liidu toetustest, mida talle maksti suhkrust lüsiinsulfaadi tootmise eest. Hiljem hakkasid Taani pädevad ametivõimud siiski kahtlema, kas valmistatud toode vastab tegelikult liidu toetuse saamise tingimustele. Lõpuks keeldusid nad toetuse edasisest maksmisest ja nõudsid makstud toetuse tagasi.

2. Neil asjaoludel tuleb käesolevas menetluses esmalt välja selgitada, kas toodetud lüsiinsulfaadi eest saab maksta liidu abi tootmistoetuse kujul. Eelkõige pakub menetlus aga võimaluse selgust tuua aastakümnete jooksul kujunenud kohtupraktikasse õiguspärase ootuse kaitse kohta liidu toetuste maksmisel.

II. Õiguslik raamistik

3. 2006. aastani maksti tootmistoetusi suhkru töötlemise eest määruse nr 1265/2001(3) alusel. Määrus sisaldab nii tootmistoetuse saamise tingimuste kui ka sellega seotud haldusmenetluse kohta käivaid sätteid.

A. Õigus saada tootmistoetust

4. Määruse nr 1265/2001 artikli 14 lõike 1 esimese lõigu punkti b kohaselt annab toetussertifikaadi väljastamine „õiguse saada sertifikaadis märgitud tootmistoetust […] pärast seda, kui [põhisaadus] on töödeldud vastavalt tootmistoetuse sertifikaadis sätestatud tingimustele”. [täpsustatud tõlge]

5. Artikli 1 lõikes 1 on „põhisaadus” defineeritud muu hulgas kui suhkur, „mida kasutatakse I lisas loetletud keemiatööstustoodete valmistamisel”. I lisas on tabel kombineeritud nomenklatuuri koodidega. Tabelis on muu hulgas loetletud:

„Kaubagrupp 29 Orgaanilised keemiatooted, välja arvatud alamrubriikidesse 2905 43 00 ja 2905 44 kuuluvad

[…]

ex kaubagrupp 38 Mitmesugused keemiatooted, v.a alamrubriikidesse 3809 10, 3809 91 00, 3809 92 00, 3809 93 00 ja ex 3824 60 kuuluvad tooted”.

6. Kombineeritud nomenklatuur on määratletud nõukogu 23. juuli 1987. aasta määruse (EMÜ) nr 2658/87 tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta(4) I lisas. Vastavalt nimetatud määruse artikli 12 lõikele 1 kehtestati I lisa käesolevas menetluses olulise ajavahemiku 2004–2006 kohta määrustega nr 1789/2003(5), nr 1810/2004(6) ja nr 1719/2005(7) . I lisa kolme redaktsiooni käesolevas asjas tähtsust omavad sätted on identsed.

7. Kombineeritud nomenklatuuri grupis 29 on alamrubriik 2922 41 00 „lüsiin ja selle estrid; nende soolad”. Märkus 1 kombineeritud nomenklatuuri grupi 29 juurde sätestab täiendavalt järgmist:

„1. Kui kontekst ei nõua teisiti, kuuluvad selle grupi rubriikidesse ainult:

a) eraldi kindla keemilise koostisega ühendid, mis sisaldavad või ei sisalda lisandeid;

[…]

e) punktis a, b või c nimetatud tooted lahustatuna muus lahustis, tingimusel et lahustamine on nende pakendamise tavaline ja vajalik meetod, mida kasutatakse üksnes ohutuse tagamiseks või transportimiseks, kusjuures lahusti võib teha need tooted üldiselt paremini käideldavaks, kuid mitte paremini kasutatavaks ettenähtud otstarbel;

f) punktides a, b, c, d ja e nimetatud tooted, millele on lisatud säilitamiseks või transportimiseks vajalikke stabilisaatoreid […];

g) punktides a, b, c, d, e ja f nimetatud tooted, millele on lisatud kas nende identifitseerimise hõlbustamiseks või ohutuse tagamiseks tolmamisvastaseid vahendeid või värv- või lõhnaaineid, kusjuures nende ainete lisamine võib teha need tooted üldiselt paremini käideldavaks, kuid mitte paremini kasutatavaks ettenähtud otstarbel;

[…].”

8. Grupis 38: „Mitmesugused keemiatooted” on rubriigis 3824 järgmine kaubakirjeldus: „[…] keemiatööstuse ja sellega seotud tööstusharude mujal nimetamata tooted ja valmistised […]”.

9. Viimaks on kombineeritud nomenklatuuri grupis 23 rubriik 2309 „Loomasöödana kasutatavad tooted”.

B. Tootmistoetuse andmise menetlus

10. Haldusmenetluse kohta on määruse nr 1265/2001 artiklis 2 ette nähtud:

„1. Tootmistoetust annab see liikmesriik, mille territooriumil põhisaadusi töödeldakse.

2. Liikmesriik võib toetust anda üksnes juhul, kui tollikontrolli või samasuguseid tagatisi võimaldava halduskontrolliga tagatakse, et põhisaadusi kasutatakse artiklis 3 osutatud taotluses nimetatud eesmärgil.”

11. Määruse nr 1265/2001 artikkel 3 sisaldab järgmisi sätteid:

„1. Tootmistoetust antakse üksnes töötlejatele, kes tagavad, et artikli 2 lõikes 2 sätestatud järelevalvet võib teostada igal ajal, ning kelle esitatud taotluses on täpsustatud keemiatoode, mille valmistamiseks põhisaadust kasutatakse.

2. Asjaomane liikmesriik võib sätestada toetuse saamise tingimuseks artiklis 1 osutatud eelneva heakskiidu andmise töötlejatele.”

Eelotsusetaotluse andmete kohaselt oli põhikohtuasjas kohaldatava Taani õiguse järgi vajalik Taani tolliasutuse eelnev heakskiit.

12. Toetussertifikaat, mis määruse nr 1265/2001 artikli 14 lõike 1 esimese lõigu kohaselt annab õiguse saada tootmistoetust, sisaldab artikli 12 lõike 3 punkti d kohaselt „põhitoote kavatsetav[at] kasutus[t]”.

13. Tootmistoetuse taotlus sisaldab artikli 10 lõike 1 teise lõigu punkti c kohaselt „selle keemiatoote tariifirubriik[i] ja kirjeldus[t], mille valmistamiseks põhisaadus on ette nähtud”.

14. Vastavalt määruse nr 1265/2001 artikli 13 punktile b, mis kehtib nii taotluse kui ka toetussertifikaadi enda kohta,

„võib taotluse korral ja asjaomase liikmesriigi nõusolekul märge põhisaaduse kasutamise kohta koosneda üksnes koondnomenklatuuri kaubagrupist, millesse valmistatav keemiatoode või valmistatavad keemiatooted kuuluvad.”

15. Liikmesriikide antavaid tootmistoetusi rahastati käesolevas asjas olulisel ajavahemikul määruse nr 1258/1999(8) artikli 1 lõike 1 ja lõike 2 punkti b ning artikli 2 lõike 2 kohaselt Euroopa Ühenduste üldeelarvest.(9) Nimetatud määruse artikli 8 lõike 1 esimeses lõigus on muu hulgas liikmesriikidele kehtestatud järgmised kohustused:

„1. Kooskõlas siseriiklike õigus- ja haldusnormidega võtavad liikmesriigid meetmed, mis on vajalikud, et:

[…]

b) tõkestada ja käsitleda eeskirjade eiramist;

c) hüvitada eeskirjade eiramise või hooletuse tagajärjel kaotatud summasid.”

16. “Eeskirjade eirami[st]” on määruse nr 2988/95(10) artikli 1 lõikes 2 defineeritud kui „ühenduse õiguse mis tahes sätte rikkumist ettevõtja tegevuse või tegevusetuse kaudu, mis kahjustab või kahjustaks ühenduste üldeelarvet […] põhjendamatu kuluartikli tõttu.”

III. Menetlus põhikohtuasjas ja Euroopa Kohtus

17. Taani äriühing Agroferm A/S (edaspidi „Agroferm”) tootis Taanis ajavahemikus 2004. aasta augustist 2006. aasta juunini kääritamise teel suhkrust lüsiinsulfaati ja turustas seda loomasööda lisaainena. Ajavahemikul 2004. aasta augustist 2006. aasta märtsini maksti Agrofermile kasutatud suhkru eest tootmistoetust ligikaudu 70,6 miljonit Taani krooni, mis vastab praegu umbes 9,5 miljonile eurole.

18. Agroferm esitas 19. mail 2004 Taani tolliametile tootmistoetustega seoses „eelneva nõusoleku” saamiseks taotluse. Taotluses selgitas Agroferm, et kavatseb toota lüsiini, mis tema väitel tuleb klassifitseerida KN alamrubriiki 2922 41 00. 16. juunil 2004 andis Taani tolliamet nõusoleku, mis kehtis 2007. aasta mai lõpuni. Seejärel väljastas Taani toiduainetetööstuse amet toetussertifikaate, mis kehtisid viie kuu jooksul pärast nende väljastamist.

19. Taani tolliamet võttis oktoobris 2005 ja märtsis 2006 Agrofermi tootest proove. Proovide analüüsi tulemusena selgus, et see koosnes vaid 66% osas lüsiinsulfaadist ja muus osas tootmisprotsessi kõrvalsaadustest, peamiselt rakumassist. 9. mail 2006 keeldus Taani toiduainetetööstuse amet tootmistoetuse edasisest maksmisest, põhjendades seda sellega, et valmistatava toote klassifitseerimine on ebaselge.

20. Nimetatud amet nõudis lõpuks 22. novembril 2006, et Agroferm peab tagasi maksma saadud tootmistoetuse 86,6 miljoni Taani krooni suuruses summas, millele lisandub intress. Põhikohtuasjas vaidlustas Agroferm selle põhjendusega, et ta oli õigustatud makseid saama või vähemalt sai neid heas usus. Lisaks soovib ta edasiste heaks kiidetud tootmistoetuste väljamaksmist kuni tootmise peatamiseni 2006. aasta juunis.

21. Neil asjaoludel esitas seda kohtuasja menetlev Vestre Landsret Euroopa Kohtule ELTL artikli 267 alusel järgmised eelotsuse küsimused:

„1. Kas bakteri Corynebacterium glutamicum abil suhkrust kääritamise teel valmistatud toode, mis koosneb 65% lüsiinsulfaadist ja peale selle tootmisprotsessist pärinevatest lisanditest (lähteained algkujul, tootmisprotsessis kasutatud reaktiivid ja kõrvalsaadused), kuulub määruse nr 1719/2005 I lisa redaktsioonis kombineeritud nomenklatuuri rubriiki 2309, rubriiki 2922 või rubriiki 3824?

Kas sellega seoses omab tähtsust see, kas lisandid on tootesse jäetud tahtlikult, muutmaks toote sööda valmistamiseks eriti sobivaks või parandamaks selle sobivust sööda valmistamiseks, või on lisandid tootesse jäetud põhjusel, et nende kõrvaldamine ei ole vajalik või otstarbekas? Millistest kriteeriumidest tuleb küsimuse juhtumipõhisel lahendamisel lähtuda?

Kas vastuse seisukohalt omab tähtsust see, et on võimalik valmistada muid lüsiini sisaldavaid tooteid, nende hulgas „puhas” lüsiin (≥ 98%) ja lüsiinmonokloriidtooted, mille lüsiinisisaldus on suurem kui eelkirjeldatud lüsiinsulfaattootes, ja kas sellega seoses omab tähtsust asjaolu, et eelkirjeldatud lüsiinsulfaattoote lüsiinsulfaadi ja lisaainete sisaldus vastab teiste tootjate lüsiinsulfaattoodete koostisele? Millistest kriteeriumidest tuleb küsimuse juhtumipõhisel lahendamisel lähtuda?

2. Kui õiguspärasuse põhimõttest lähtuvalt peaks tuvastatama, et tootmine ei ole toetuskavaga hõlmatud, siis kas liidu õigusega on vastuolus see, kui liikmesriigi ametivõimud jätavad siseriiklikele õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtetele tuginedes käesoleva juhtumi taolises olukorras tagasi nõudmata toetussumma, mille tootja heauskselt vastu võttis?

3. Kui õiguspärasuse põhimõttest lähtuvalt peaks tuvastatama, et tootmine ei ole toetuskavaga hõlmatud, siis kas liidu õigusega on vastuolus see, kui liikmesriigi ametivõimud järgivad siseriiklikele õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtetele tuginedes tähtajalisi võetud kohustusi (toetussertifikaadid), mille tootja sai heauskselt?”

22. Agroferm, Taani valitsus ja komisjon osalesid Euroopa Kohtus kirjalikus menetluses ja nende kohtukõned kuulati ära 22. novembri 2012. aasta kohtuistungil.

IV. Õiguslik hinnang

23. Eelotsusetaotluse ese on nii tootmistoetuste andmise õiguslikud eeldused kui ka õigused, mis võivad õiguspärase ootuse kaitsest lähtuvalt tuleneda tootmistoetuse menetluses siseriiklike ametivõimude tegevusest.

24. Nii peab eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimene küsimus selgitama välja, kas Agrofermi valmistatud toode annab õiguse saada tootmistoetust (vt allpool jaotis A). Teine ja kolmas küsimus on esitatud selle kohta, et Taani ametivõimud ei tohtinud Agrofermile maksta tootmistoetusi. Nende küsimuste abiga peab välja selgitama õigused, mis on taotluse esitajal siiski õiguspärase ootuse kaitse põhimõttest tulenevalt siseriiklike ametiasutuste suhtes (vt allpool jaotised B ja C).

A. Esimene eelotsuse küsimus: kombineeritud nomenklatuuri klassifitseerimine

25. Esimese eelotsuse küsimusega tahab eelotsuse esitanud kohus teada, kas Agrofermi valmistatud toode kuulub kombineeritud nomenklatuuri (määruse nr 1719/2005 I lisa redaktsioonis) rubriiki 2309, rubriiki 2922 või rubriiki 3824. Kuna see määrus jõustus määruse artikli 2 kohaselt alles 1. jaanuaril 2006, põhikohtuasi käsitleb aga 2004.–2006. aasta tootmistoetusi, peab eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimust mõistma nii, et palutakse kombineeritud nomenklatuuri tõlgendust nendel aastatel kehtivates redaktsioonides.(11)

26. Nagu tuleneb määruse nr 1265/2001 artikli 2 lõikest 1 ja artikli 14 lõike 1 esimese lõigu punktist b koostoimes artikli 1 lõikega 1 ja I lisaga, sõltub tootmistoetuse saamise õigus sellest, millisesse kombineeritud nomenklatuuri rubriiki klassifitseerida Agrofermi valmistatud toode. Õigus toetust saada oleks olemas olnud, kui seda toodet tuli klassifitseerida rubriikidesse 2922 või 3824, aga mitte siis, kui see klassifitseeriti rubriiki 2309.

1. Rubriik 2922

27. Agrofermi seisukoha järgi kuulub tema valmistatud toode CN-koodi 2922 41 00 alla, mis on rubriigi 2922 alamrubriik. Sellesse alamrubriiki kuuluvad muu hulgas lüsiini soolad. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmete kohaselt on valmistatud lüsiinsulfaat selline lüsiini sool. Samas koosneb Agrofermi valmistatud toode ainult 65% ulatuses lüsiinsulfaadist, muus osas aga tootmisprotsessi tulemusena peamiselt rakumassist.

28. Selleks et teha kindlaks, kas toode kuulub ühtlasi alamrubriiki 2922 41 00, tuleb võtta arvesse Euroopa Kohtu tariifse klassifitseerimisega seoses välja arendatud põhimõtteid. Käesolevas tootmistoetust puudutavas kohtuasjas ei ole küll tegemist tolliõiguse küsimusega. Määruses nr 1265/2001 on aga sõnaselgelt kasutatud tolliõiguse jaoks välja töötatud kombineeritud nomenklatuuri.(12) Nende tõlgenduspõhimõtete kohaselt on õiguskindluse ja lihtsa järelkontrolli tagamiseks vajalik, et kaupade tariifse klassifitseerimise otsustavaks kriteeriumiks oleksid üldjuhul kauba objektiivsed tunnused ja omadused nii, nagu on kindlaks määratud kombineeritud nomenklatuuri rubriigi sõnastuses ning jaotiste või gruppide kohta antud märkustes.(13)

29. Vastavalt grupi 29 märkuse 1 punkti a kohaselt kuuluvad sellesse gruppi ja seega ka alamrubriiki 2922 41 00 ainult „eraldi kindla keemilise koostisega ühendid, mis sisaldavad või ei sisalda lisandeid”. Selle kohaselt tuleb arvestada kahe vastuolus oleva objektiivse tingimusega. Ühelt poolt peavad grupi ühendid olema „eraldi” ja „kindla keemilise koostisega”, kuid teiselt poolt võivad ühendid sisaldada ka „lisandeid”.

30. Taani valitsuse ning komisjoni arvates ei ole antud märkuse nõuded täidetud, kuna tootmisprotsessist ülejäänud rakumassi ei eemaldatud ja toode ei ole seepärast nõutud puhtuseastmega.

31. Lisandite lubamisega näitab märkus selgelt, et nõuded „eraldi” ja „keemiliselt kindla koostisega” ei nõua, et ühend oleks 100% puhas. Selle põhjuseks on asjaolu, et niisugune nõue ei ole üldjuhul tehniliselt võimalik. Kuna aga ühend peab olema põhimõtteliselt olemas „eraldi”, ei saa rääkida enam ka lihtsalt lisanditest, kuna toode sisaldab ka teisi aineid, kuigi kõrgem puhtuseaste oleks tehniliselt võimalik. Just nii on see siiski eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmete kohaselt, nii et Agrofermi tootes sisalduv rakumass ei ole lihtsalt lisand. Kuna otsustavaks on üksnes toote objektiivsed tunnused, ei ole selles osas oluline, et kõrgem puhtuseaste ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmete kohaselt äriliselt otstarbekas.

32. Lisaks sellele näitab võrdlus teiste grupi 29 märkustega, et lisandite hulka ei saa lugeda toote koostisosi, mis on ühendis tahtlikult teatud kindla eesmärgiga. Kombineeritud nomenklatuuri grupi 29 märkuse 1 punktides e–g on nimelt sätestatud, millisel eesmärgil ja millistel tingimustel on lahustamine teistes ainetes peale vee või teiste ainete lisamine kahjutu. Sellised nõuded oleksid ebaolulised, kui sarnaste ainete lisamist saaks juba käsitada lisandina punkti a tähenduses. Aga mitte ainult hilisemat lisamist, vaid ka ainete jätmist tootesse teatud kindla eesmärgiga ei saa käsitada lihtsalt lisandina. Vastasel juhul saaks tootmisprotsessi ümber kujundades jätta grupi 29 märkuse 1 punktide e–g nõuded täitmata.

33. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmete kohaselt täidab Agrofermi tootes sisalduv rakumass kindlat eesmärki. Esiteks peab see takistama niiskuse sidumist lüsiinsulfaadis ja teiseks peab rakumass parandama ühendi sobivust kasutamisel toidu lisaainena. Ka neid asjaolusid arvestades ei saa rakumassi käsitada lihtsalt lisandina grupi 29 märkuse 1 punkti a tähenduses.

34. Arvestades eelnevalt tuvastatut, ei analüüsita enam lähemalt Maailma Tolliorganisatsiooni välja töötatud kaupade klassifitseerimise harmoneeritud süsteemi (edaspidi „HS”) selgitavaid märkusi, mida komisjon on täiendavalt maininud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt aitavad need oluliselt kaasa kombineeritud nomenklatuuri tõlgendamisele, kuid ei ole siiski õiguslikult siduvad.(14) Järelikult on nad õiguslikult siduva kombineeritud nomenklatuuri – eelkõige grupi 29 märkuse 1 – tõlgendamisel saadud tulemustega võrreldes teisejärgulised.

35. Agrofermi valmistatud toodet ei tule seega klassifitseerida kombineeritud nomenklatuuri alamrubriiki 2922 41 00, kuna see ei vasta grupi 29 märkuse 1 punkti a tingimustele.

2. Rubriik 2309

36. Taani valitsuse ja komisjoni arvates tuleb Agrofermi valmistatud toode klassifitseerida selle asemel rubriiki 2309. See sisaldab „Loomasöödana kasutatava[i]d toote[i]d”.

37. Toote kasutuseesmärk võib olla objektiivne klassifitseerimiskriteerium, juhul kui see tuleneb nimetatud toote olemusest, mida omakorda saab hinnata selle toote objektiivsete tunnuste ning omaduste alusel.(15) Käesolevas asjas vaidlusalust toodet turustati küll ainult kui loomasööda lisa ainet ja see on eelotsusetaotluse esitanud kohtu andmete kohaselt selleks sobiv oma objektiivsete omaduste poolest. Agroferm leiab aga seetõttu, et klassifitseerimine rubriiki 2309 ei ole võimalik.

38. Samas puudub rubriigis 2309 viide, et need tooted saavad olla ainult sellised, mis on sobivad iseseisva söödana. Seega tuleb Agrofermi valmistatud toode klassifitseerida kombineeritud nomenklatuuri rubriiki 2309.

3. Rubriik 3824

39. Kuna kombineeritud nomenklatuuri rubriik 3824 sisaldab ainult „mujal nimetamata toote[i]d” ja Agrofermi valmistatud toode tuleb, nagu eelnevalt näidatud, klassifitseerida rubriiki 2309, ei kuulu see rubriiki 3824.

4. Vahekokkuvõte

40. Esimesele eelotsuse küsimusele tuleb seepärast vastata nii, et selline toode nagu põhikohtuasja menetluses vaidlusalune toode, mis koosneb 65% osas lüsiinsulfaadist ja peale selle tootmisprotsessist pärinevatest lisanditest ja mida kasutatakse loomasööda lisaainena, tuleb klassifitseerida kombineeritud nomenklatuuri rubriiki 2309.

B. Teine eelotsuse küsimus: antud tootmistoetuste tagasimaksmine

41. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on teise küsimuse esitanud juhuks, kui Agrofermil ei olnud valmistatud toote eest õigust saada tootmistoetust. Nagu eelnevast näha, ei kuulu toode ühtegi rubriiki, mille puhul oleks määruse nr 1265/2001 kohaselt õigus tootmistoetust saada. Seepärast tuleb teisele eelotsuse küsimusele vastata.

42. Selle küsimusega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas liidu õigusega on vastuolus see, kui liikmesriigi ametivõimud jätavad siseriikliku õiguse õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtetele tuginedes käesoleva juhtumi taolises olukorras tagasi nõudmata toetussumma.

1. Liidu õigusest tuleneva õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte kohaldamine

43. On näha, et eelotsuse küsimus esitatakse ühise põllumajanduspoliitika kohta välja kujunenud kohtupraktika kontekstis, mille alusel ei saa pidada ühenduse õigusega vastuolus olevaks seda, kui siseriiklikus õiguses võtavad riigi ametivõimud alusetult välja makstud rahaliste maksete tagasinõudmise juures arvesse ka õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtteid, kuna viimati nimetatud on osa ühenduse õiguskorrast.(16)

44. See kohtupraktika võib jätta mulje, et liikmesriikidel on kaalutlusõigus, kas kohaldada õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet liidu õigusega reguleeritud rahaliste maksete tagasinõudmisel või mitte. Seega oleks liidu õiguse kohaselt neil juhtudel küll lubatud tagada õiguspärase ootuse kaitse siseriikliku õiguse kohaselt. Ühtlasi aga viitab see seisukoht kaudselt sellele, nagu ka komisjon näib arvavat, et liidu õiguse kohaselt ei ole selline õiguspärase ootuse kaitse kohustuslik.

45. Niisugusest seisukohast ei tohi aga lähtuda.

46. Liidu õiguse rakendamisel on liikmesriigid hoopis kohustatud järgima õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet selliselt, nagu see on liidu õiguses ühetaoliselt kõigi liikmesriikide jaoks defineeritud (vt allpool jaotis a). Seetõttu peab liidu õigusest tulenevat õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet arvestama liidu õigusega reguleeritud rahaliste maksete tagasinõudmisel vähemalt siis, kui – nagu käesolevas kohtuasjas – tagasinõudmine toimub samuti liidu õiguse kohaselt (vt allpool jaotis b).

a) Õiguspärase ootuse kaitse liidu õiguse rakendamisel riigi ametivõimude poolt

47. Eelkõige liidu käibemaksu reguleerivate õigusaktide puhul tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et liikmesriigid peavad liidu õiguse rakendamisel järgima õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet.(17) Aga ka ühise põllumajanduspoliitika puhul on Euroopa Kohus korduvalt leidnud, et õiguspärase ootuse kaitse põhimõttest peab kinni pidama liikmesriigi iga ametiasutus, mis tegeleb liidu õiguse rakendamisega.(18)

48. Seevastu liikmesriikide võimalus kohaldada liidu õiguse rakendamisel vastavalt erinevaid siseriikliku õiguspärase ootuse kaitse põhimõtteid tooks kokkuvõttes kaasa liidu õiguse erineva kohaldamise üksikutes liikmesriikides. Kui mõned liikmesriigid tagaksid õiguspärase ootuse kaitse ainult kitsendavalt, võiksid teised liikmesriigid nendes asuvate ettevõtjate hüvanguks ja võimalik, et ühenduse eelarvet koormates olla heldemad. Niisuguse liidu õiguse tõlgendusega ei saa nõustuda eelkõige seepärast, et niisugune erinev kohtlemine võiks liikmesriikide vahel kaasa tuua tõsise konkurentsi moonutamise.

49. Lisaks ei tohi liidu õigusest tuleneva õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte kehtivus sõltuda ka sellest, kas liidu õigust rakendab üksikjuhtumil liidu või liikmesriigi ametiasutus. Kohtupraktika kohaselt saab küll liidu õigusnormi vaidlustamisel õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele tugineda üksnes niivõrd, kuivõrd õiguspärast ootust võis tekitada eelnevalt liidu loodud olukord.(19) Niisugune õiguspärane ootus võib aga olla samavõrd seotud nii liidu seadusandja kui ka liidu institutsioonide tegevusega.(20)

50. Muu hulgas ei ole vastuolu selle vahel, et liikmesriigid on seotud liidu õigusest tuleneva õiguspärase ootuse kaitse põhimõttega, ja väljakujunenud kohtupraktika vahel, mille kohaselt ei saa liikmesriigi haldustava, mis on vastuolus liidu õigusnormidega, luua õiguspärast ootust üksikisikule, kes saaks sellega tekkinud olukorras soodustatud seisundi.(21) Antud seisukoht on seotud sellega, et õiguspärane ootus õigusvastase tegevuse suhtes ei ole põhimõtteliselt kaitset vääriv. Nimelt ei saa liidu õigusakti konkreetse sätte vaidlustamisel tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele; ja liidu õigust kohaldama kohustatud siseriiklike ametivõimude tegevus, mis on sellega vastuolus, ei saa olla ettevõtja jaoks alus õiguspärasele ootusele olla koheldud viisil, mis on liidu õigusega vastuolus.(22) Siiski puudutab see liidu õigusest tuleneva õiguspärase ootuse kaitse sisulist ulatust ja ei sea kahtluse alla näiteks antud printsiibi põhimõtteliselt kohaldamist siseriiklike ametivõimude rakendustoimingutele.(23)

b) Liidu õiguse rakendamine liidu õigusega reguleeritud rahaliste maksete tagasinõudmisel

51. Käesolevas kohtuasjas peavad Taani ametivõimud seega kohustuslikult arvestama liidu õigusest tuleneva õiguspärase ootuse kaitse põhimõttega osas, milles nad tootmistoetusi tagasi nõudes rakendavad liidu õigust.

52. Siin võivad kahtlused tekkida seoses Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikaga, millest tuleneb, et juhul kui puuduvad liidu õigusnormid, peavad siseriiklikud kohtud liidu õiguse alusel alusetult makstud summade tagasinõudmisega seonduvad vaidlused lahendama siseriikliku õiguse alusel.(24)

53. Käesolevas asjas on aga määruse nr 1258/1999 artikli 8 lõike 1 esimese lõigu punkti c näol olemas liidu õiguse säte, mis kohustab liikmesriikide ametivõime nõudma tagasi eeskirjade eiramise tagajärjel kaotatud summasid.(25) Eeskirjade eiramise koosseis määruse nr 2988/95 artikli 1 lõike 2 tähenduses on käesolevas kohtuasjas täidetud, kuna Agroferm ei oleks tootmistoetust tohtinud saada. Seega oli Taani Kuningriik liidu õiguse alusel kohustatud makseid tagasi nõudma.

54. Lisaks leidis Euroopa Kohus liidetud kohtuasjades Vereniging Nationaal Overlegorgaan Sociale Werkvoorziening jt kokkuvõttes, et liidu õigusest tulenev liikmesriikide maksete tagasinõudmise kohustus on ühtlasi hüvitamise õiguslik alus. Selles menetluses küsiti Euroopa Kohtult, kas määruse nr 4253/88(26) artikli 23 lõikes 1 liikmesriikidele ettenähtud kohustus „nõuda tagasi eeskirjade eiramise tagajärjel […] väljamakstud summad” kujutab endast ka iseseisvat õiguslikku alust niisuguse toetuse tagasinõudmisel, mille toetuse saaja on saanud alusetult. Euroopa Kohus vastas, et nimetatud säte kehtestab liikmesriikidele kohustuse, ilma et selleks oleks vaja siseriiklikus õiguses sätestatud volitusnormi.(27) Järelikult kujutab sättes liikmesriikidele ette nähtud kohustus toetuse tagasinõudmiseks ühtlasi riigi ametivõimudele iseseisvat, liidu õigusest tulenevat alust makse saajalt toetuse tagasinõudmisel.

55. Kui tagasinõudmine toimub liidu õiguse alusel, peavad riigi ametivõimud järelikult kohaldama ainult liidu õigusest tulenevat õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet. Nimelt nii leiab Euroopa Kohus ka otsuses Vereniging Nationaal Overlegorgaan Sociale Werkvoorziening jt .(28)

56. Antud asjaolusid arvestades võib käesolevas menetluses lahtiseks jääda küsimus, kas liidu õigusest tulenevat õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet peab kohaldama juba seepärast, et tootmistoetuste andmine on reguleeritud liidu õigusega ja nimelt määrusega nr 1265/2001. Igal juhul peavad Taani ametivõimud arvestama käesoleva tagasinõudmise puhul liidu õigusest tuleneva õiguspärase ootuse kaitse põhimõttega, kuna nad määruse nr 1258/1999 artikli 8 lõike 1 esimese lõigu punkti c näol rakendavad liidu õigust.

2. Liidu õigusest tuleneva õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte sisu

57. Eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks peab Euroopa Kohus käesolevas menetluses võtma seisukoha ka liidu õigusest tuleneva õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte sisu kohta. Teisiti öeldes tekib käesolevas asjas küsimus, kas sellises olukorras töötleja nagu Agroferm võib keelduda talle makstud tootmistoetuste tagasimaksmisest, viidates liidu õigusest tulenevale õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele.

58. Õiguspärase ootuse kaitse tagamise eelduseks on ettevõtja heausksus, niisiis usk abi õiguspärasusse.(29) Hea usu olemasolu saab eitada ka juhul, kui ettevõtja jättis tegemata uuringud, mida ta oleks pidanud tegema.(30) Seega ei saa hea usk seisneda hooletuses. Agrofermi juhtumi puhul on see aga juba kahtlane, kuna tal oleks pidanud tekkima küsimus, kas toode, mis koosneb ainult 65% ulatuses lüsiinsulfaadist, saab olla „eraldi” ja „keemiliselt kindla koostisega” ühend kombineeritud nomenklatuuri grupi 29 märkuse 1 punkti a tähenduses, ja tal oli võimalik küsida vastavalt tolliseadustiku(31) artiklile 12 siduvat tariifiinformatsiooni.

59. Lisaks õiguspärase ootuse kaitse tagamisel nõutavale heale usule tuleb Euroopa Kohtu praktika kohaselt kindlaks määrata, kas haldusasutuse aktid tekitasid ettenägelikus ja mõistlikus ettevõtjas mõistliku ja põhjendatud ootuse.(32) Siin on esiteks küsimus selles, kas hea usk põhines haldusasutuse tegevusel, ja teiseks, kas asutuse tegevusest tulenev õiguspärane ootus oli ka põhjendatud. Nagu juba märgitud,(33) tuleb seda eitada eelkõige siis, kui asutuse tegevus on olnud vastuolus selge liidu õiguse sättega. Seega tuleb asutuse tegevust hinnata alati koos selle aluseks oleva liidu õigusega.

60. Seoses Agrofermi mõistliku ja põhjendatud ootuse olemasoluga tuleb kõigepealt märkida seda, et 16. juunist 2004 kuni 2007. aasta mai lõpuni antud „eelnev heakskiit” ei saanud olla õiguspärase ootuse tekkimise aluseks. Sest nagu Taani valitsus on õigesti märkinud, puudutab see heakskiit vastavalt määruse nr 1265/2001 artikli 3 lõikele 2 ainult töötleja isikut, aga mitte valmistatud toodet.

61. Sellest tuleb määruse kohaselt eristada toetussertifikaati, mille väljastamise tulemusel tekib alles määruse nr 1265/2001 artikli 14 lõike 1 kohaselt õigus saada sertifikaadis märgitud tootmistoetust. Nagu nähtub määruse nr 1265/2001 artiklitest 18 ja 20, ei saa ilma toetussertifikaadita ei teha tootmistoetuse ettemakset ega toimuda väljamaksmist.

62. Määruse nr 1265/2001 artikli 10 kohaselt esitatav tootmistoetuse taotlus peab selle sätte lõike 1 teise lõigu punkti c kohaselt sisaldama selle toote tariifirubriiki, mille valmistamiseks põhisaadus on ette nähtud. Taotluse esitaja peab seega enda valmistatava toote taotluses ise kombineeritud nomenklatuuri klassifitseerima ja mitte lihtsalt toodet kirjeldama. Määruse nr 1265/2001 artikli 12 lõike 3 punkti d kohaselt antakse toetussertifikaat samuti ainult kombineeritud nomenklatuuri kindla rubriigi või kindla grupi kohta, nagu tuleneb määruse artikli 13 punktis b sätestatud erandi tegemise pädevusest.

63. Seega saab töötleja ootus tootmistoetust saada olla kaitstud ainult ulatuses, milles tema valmistatud toode klassifitseeritakse sertifikaadis nimetatud kombineeritud nomenklatuuri rubriiki või gruppi. Isegi kui Taani ametivõimud ei arvestanud toetussertifikaadi puhul neid tingimusi – selle kohta puuduvad eelotsusetaotluses viited –, ei võinud Agrofermil olla põhjendatud ootust selles osas, milles Taani ametivõimude tegevus oli selgelt liidu õigusega vastuolus.

3. Vahekokkuvõte

64. Järelikult tuleb teisele eelotsuse küsimusele vastata nii, et riigi ametivõimud peavad vastavalt määrusele nr 1265/2001 õigusvastaste tootmistoetuste tagasinõudmisel arvestama liidu õigusest tulenevat õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet. Töötleja ootus on kaitstud siiski ainult sedavõrd, kui ta toetussertifikaadis tariifirubriigi järgi kirjeldatud toodet ka tegelikult valmistab.

C. Kolmas eelotsuse küsimus: lubatud tootmistoetuste väljamaksmine

65. Kolmanda eelotsuse küsimusega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus lõpuks teada, kas liidu õiguse kohaselt on keelatud siseriiklikele õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtetele tuginedes maksta välja varem lubatud tootmistoetusi.

66. See küsimus ei ole suunatud – erinevalt teisest eelotsuse küsimusest – õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte arvestamisele juba välja makstud tootmistoetuse tagasinõudmisel. Siin on küsimus hoopis selles, kas riigi ametivõimude antud lubadust tuleb täita, kuigi need ametivõimud on kindlaks teinud, et tootmistoetuse maksmine oli õigusvastane.

67. Esmalt tuleb selle kohta märkida, et määruse nr 1258/1999 artikli 8 lõike 1 esimese lõigu punkti b kohaselt on liikmesriigid kohustatud ka eeskirjade eiramist tõkestama. Järelikult ei pea nad ainult punkti c järgi õigusvastaselt makstud tootmistoetusi tagasi nõudma, vaid jätma ka õigusvastased väljamaksed tegemata.

68. Siingi jälle kohaldatava liidu õigusest tuleneva õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte järgi ei ole küll välistatud, et põhjendatud ootuse korral toetussertifikaadis juba lubatud, aga veel välja maksmata tootmistoetusi ikkagi antakse.

69. Käesolevas kohtuasjas on selline ootus – nagu juba eelnevalt tuvastatud – kaitstud ainult sedavõrd, kui töötleja toetussertifikaadis tariifirubriigi järgi kirjeldatud toodet ka tegelikult valmistab. Sel põhjusel kattub vastus kolmandale küsimusele teisele küsimusele antud vastusega.

V. Ettepanek

70. Seega teen ettepaneku vastata Vestre Landsreti esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:

1. Selline toode nagu põhikohtuasja menetluses vaidlusalune toode, mis koosneb 65% osas lüsiinsulfaadist ja peale selle tootmisprotsessist pärinevatest lisanditest ja mida kasutatakse loomasööda lisaainena, tuleb klassifitseerida määruse (EMÜ) nr 2658/87 (määruste (EÜ) nr 1789/2003, 1810/2004 ja 1719/2005 redaktsioonides) I lisas sisalduva kombineeritud nomenklatuuri rubriiki 2309.

2. Riigi ametivõimud peavad nende tootmistoetuste tagasinõudmisel ja väljamaksmisel, mis on vastavalt määrusele (EÜ) nr 1265/2001 antud õigusvastaselt, arvestama liidu õigusest tuleneva õiguspärase ootuse kaitse põhimõttega. Töötleja õiguspärane ootus on määruse (EÜ) nr 1265/2001 artikli 12 alusel antud toetussertifikaadi suhtes kaitstud siiski ainult sedavõrd, kui tema valmistatud toode on klassifitseeritav sellesse tariifirubriiki, mis on märgitud toetussertifikaadis.

(1) .

(2)  – Vt nõukogu 19. juuni 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1260/2001 suhkrusektori turgude ühise korralduse kohta (ELT L 178, lk 1; ELT eriväljaanne 03/33, lk 17) põhjendus 2.

(3)  – Komisjoni 27. juuni 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1265/2001, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1260/2001 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses tootmistoetuse andmisega teatavate keemiatööstuses kasutatavate suhkrutoodete jaoks (EÜT L 178, lk 63; ELT eriväljaanne 03/33, lk 76).

(4)  – EÜT L 256, lk 1; ELT eriväljaanne 02/02, lk 382; viimati muudetud nõukogu 31. jaanuari 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 254/2000, EÜT L 28, lk 16.

(5)  – Komisjoni 11. septembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1789/2003, millega muudetakse tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühist tollitariifistikku käsitleva nõukogu määruse (EMÜ) nr 2658/87 I lisa (ELT L 281, lk 1; ELT eriväljaanne 02/14, lk 3).

(6)  – Komisjoni 7. septembri 2004. aasta määrus (EÜ) nr 1810/2004, millega muudetakse tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühist tollitariifistikku käsitleva nõukogu määruse (EMÜ) nr 2658/87 I lisa (ELT L 327, lk 1).

(7)  – Komisjoni 27. oktoobri 2005. aasta määrus (EÜ) nr 1719/2005, millega muudetakse tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühist tollitariifistikku käsitleva nõukogu määruse (EMÜ) nr 2658/87 I lisa (ELT L 286, lk 1).

(8)  – Nõukogu 17. mai 1999. aasta määrus ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (ELT L 160, lk 103; ELT eriväljaanne 03/25, lk 414).

(9)  – Vt eespool 2. joonealuses märkuses viidatud määrus nr 1260/2001, põhjendus 36.

(10)  – Nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (EÜT L 312, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 340).

(11)  – Vt eespool punkt 6.

(12)  – Vt samuti 6. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C-201/96: LTM (EKL 1997, lk I-6147, punktid 13–16) ja 12. märtsi 1998. aasta otsus kohtuasjas C-270/96: Laboratoires Sarget (EKL 1998, lk I-1121, punktid 11–15).

(13)  – Vt m.h 25. mai 1989. aasta otsus kohtuasjas 40/88: Weber (EKL 1989, lk 1395, punkt 13), 18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C-142/06: Olicom (EKL 2007, lk I-6675, punkt 16) ja 6. septembri 2012. aasta otsus kohtuasjas C-524/11: Lowlands Design Holding (punkt 23).

(14)  – Vt 17. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C-467/03: Ikegami (EKL 2005, lk I-2389, punkt 17), 11. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas S-400/05: B.A.S. Trucks (EKL 2007, lk I-311, punkt 28) ja 18. mai 2011. aasta otsus kohtuasjas C-423/10: Delphi Deutschland (EKL 2011, lk I-4003, punkt 24); teisiti aga m.h 28. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas C-215/10: Pacific World ja FDD International (EKL 2011, lk I-7255, punkt 29), milles on selgitavaid märkusi nimetatud „olulisteks vahenditeks”.

(15)  – 1. juuni 1995. aasta otsus kohtuasjas C-459/93: Thyssen Haniel Logistic (EKL 1995, lk I-1381, punkt 13), eespool 13. joonealuses märkuses viidatud Olicomi kohtuotsus, punkt 18, ja 22. novembri 2012. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-320/11, C-330/11, C-382/11 ja C-383/11: DIGITALNET (punkt 43).

(16)  – Vt 5. märtsi 1980. aasta otsus kohtuasjas 265/78: Ferwerda (EKL 1980, lk 617, resolutsioon), 21. septembri 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 205/82–215/82: Deutsche Milchkontor jt (EKL 1983, lk 2633, punkt 30), 12. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C-366/95: Steff-Houlberg Export jt (EKL 1998, lk I-2661, punkt 16), 9. oktoobri 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-80/99–82/99: Flemmer jt (EKL 2001, lk I-7211, punkt 60) ja 19. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-336/00: Huber (EKL 2002, lk I-7699, punkt 56); vt ka 21. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C-158/06: ROM-projecten (EKL 2007, lk I-5103, punkt 24) struktuurifondide kohta.

(17)  – Vt m.h 3. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-381/97: Belgocodex (EKL 1998, lk I-8153, punkt 26), 11. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C-62/00: Marks & Spencer (EKL 2002, lk I-6325, punkt 44) ja 12. mai 2011. aasta otsus kohtuasjas C-107/10: Enel Maritsa Iztok 3 (EKL 2011, lk I-3873, punkt 29).

(18)  – Vt 26. aprilli 1988. aasta otsus kohtuasjas 316/86: Krücken (EKL 1988, lk 2213, punkt 22) ja 1. aprilli 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-31/91–C-44/91: Lageder jt (EKL 1993, lk I-1761, punkt 33).

(19)  – Vt 15. veebruari 1996. aasta otsus kohtuasjas C-63/93: Duff jt (EKL 1996, lk I-569, punkt 20), 6. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas C-14/01: Niemann (EKL 2003, lk I-2279, punkt 56) ja 14. juuni 2012. aasta otsus kohtuasjas C-606/10: Association nationale d'assistance aux frontières pour les étrangers (punkt 78).

(20)  – Vt selle kohta eelkõige eespool 19. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsused Duff jt, punktid 20 ja 14, ja Niemann, punkt 56jj.

(21)  – 15. detsembri 1982. aasta otsus kohtuasjas 5/82: Maizena (EKL 1982, lk 4601, punkt 22), eespool 18. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Lageder jt, punkt 34, ja eespool 19. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Association nationale d'assistance aux frontières pour les étrangers, punkt 81.

(22)  – Eespool 18. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsused Krücken, punkt 24, ja Lageder jt, punkt 35, 16. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C-94/05: Emsland-Stärke (EKL 2006, lk I-2619, punkt 31) ja 7. aprilli 2011. aasta otsus kohtuasjas C-153/10: Sony Supply Chain Solutions (Europe) (EKL 2011, lk I-2775, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).

(23)  – Vt selle kohta eespool 18. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsused Krücken, punktid 22–24, ja Lageder jt, punktid 33–35.

(24)  – Vt ainult eespool 16. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Deutsche Milchkontor jt, punkt 19, ja 13. märtsi 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-383/06–C-385/06: Vereniging Nationaal Overlegorgaan Sociale Werkvoorziening jt (EKL 2008, lk I-1561, punkt 48).

(25)  – Määruse nr 1258/1999 artikli 8 lõike 1 esimese lõigu punktist c tulenev erikohustus maksete tagasinõudmiseks kuulub siin kohald amisele erinormina eelistatult, üldise kohustuse asemel, mis on sätestatud määruse nr 2988/95 artiklis 4; vt nõukogu 19. detsembri 1988. aasta määruse (EMÜ) nr 4253/88, millega nähakse ette sätted määruse (EMÜ) nr 2052/88 rakendamiseks seoses struktuurifondide tegevuse kooskõlastamisega teiste struktuurifondidega ning Euroopa Investeerimispanga ja muude olemasolevate rahastamisvahendite tegevusega (EÜT L 374, lk 1) artikli 23 lõikega 1 seoses eespool 24. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Vereniging Nationaal Overlegorgaan Sociale Werkvoorziening jt, punkt 39, ja 21. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-465/10: Chambre de commerce et d'industrie de l'Indre (EKL 2011, lk I-14081, punkt 33).

(26)  – Viidatud eespool 25. joonealuses märkuses.

(27)  – Vt eespool 24. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Vereniging Nationaal Overlegorgaan Sociale Werkvoorziening jt, punktid 31 ja 40.

(28)  – Vt eespool 24. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Vereniging Nationaal Overlegorgaan Sociale Werkvoorziening jt, punkt 53.

(29)  – Vt eespool 16. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Huber, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika.

(30)  – Vt selle kohta eespool 16. joonealuses märkuses viidatud kohtuotsus Steff-Houlberg Export jt, punkt 21, ja 16. juuli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-298/98: Oelmühle ja Schmidt Söhne (EKL 1998, lk I-4767, punkt 29).

(31)  – Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määrus (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. detsembri 1996. aasta määruse (EÜ) nr 82/97, millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT 1997, L 17, lk 1; ELT eriväljaanne 02/08, lk 179), redaktsioonis.

(32)  – Vt 14. septembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-181/04‐C-183/04: Elmeka (EKL 2006, lk I-8167, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

(33)  – Vt eespool punkt 50.