Opinion of the Advocate-General

Opinion of the Advocate-General

I. Sissejuhatus

1. Austria seaduse Bundesgesetz gegen Kartelle und andere Wettbewerbsbeschränkungen’i (2005. aasta föderaalseadus kartellide ja muude konkurentsipiirangute kohta, edaspidi „KartG”) § 39 lõige 2 välistab kolmanda isiku õiguse tutvuda konkurentsialase haldusmenetluse toimikuga, kui menetluspooled ei ole selleks nõusolekut andnud. Verband Druck & Medientechnik (edaspidi „ühing”) esindab trükitööstuse ettevõtjate huve. Ta on palunud, et konkurentsikohtuna tegutsev Oberlandesgericht Wien (edaspidi „konkurentsikohus”) annaks talle määrusega loa tutvuda dokumentidega konkurentsialase halduskohtumenetluse kohta, mille pooled olid ühelt poolt Bundeswettbewerbsbehörde (föderaalne konkurentsiamet, edaspidi „konkurentsiamet”) ning teiselt poolt Donau Chemie AG ja veel kuus ettevõtjat, kes tegutsevad trükitööstuses kasutatavate kemikaalide hulgimüügi turul.

2. Käesolevas kohtuasjas on Euroopa Kohtul põhjust tugineda põhimõtetele, mis kujunesid kohtuasjas C-360/09: Pfleiderer,(2) mis puudutas siseriikliku konkurentsiameti toimikuga tutvumist kolmandate isikute poolt, kes soovisid nõuda ELTL artiklit 101 rikkunud ettevõtjatelt tsiviilkorras kahjuhüvitist, kusjuures osa toimikus sisalduvast teabest oli kogutud asjaomase ameti korraldatud leebema kohtlemise programmi raames.

3. Euroopa Kohtus välja kujunenud praktika piirab liikmesriikide siseriiklikku menetlusautonoomiat Euroopa Liidu õiguse kohaldamisel, olgu konkurentsiõigust puudutavates või muudes vaidlustes. Võrdväärsuse põhimõtte kohaselt peab Euroopa Liidu (edaspidi „EL”) õiguse alusel esitatud nõuete puhul olema võimalik kasutada samu õiguskaitsevahendeid ja menetlusnorme nagu need, mida kohaldatakse puhtalt omamaist laadi analoogsetele nõuetele. Tõhususe põhimõte ehk tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte kohustab liikmesriikide kohtuid tagama, et siseriiklikud õiguskaitsevahendid ja menetlusnormid ei muuda EL õigusel põhinevate nõuete teostamist praktiliselt võimatuks ega ülemaara raskeks.

4. Esimesena nimetatud põhimõte on käesoleva vaidluse lahendamisel oluline seetõttu, et Austria õiguse kohaselt ei kaasne tsiviilkohtu üldmenetlusega ega kriminaalmenetlusega absoluutset nõuet, et kohtutoimikuga tutvumiseks on eelnevalt vaja kõikide menetluspoolte nõusolekut. Kas see tähendab, et asjakohaste Austria menetlusnormidega on kehtestatud EL konkurentsiõiguse rikkumise suhtes tsiviilkorras esitatavatele kahjuhüvitusnõuetele(3) tingimus, mis ei kohaldu puhtalt omamaistele analoogsetele nõuetele?(4)

5. Piirangust, mis ei luba kolmandatel isikutel konkurentsikohtu toimikuga tutvuda, tuleneb ka EL õiguse alusel esitatud nõuete tõhusa kohtuliku kaitsega seotud probleem. Käesolevas asjas on vaja eespool mainitud klassikalist tõhususe põhimõtet uuesti kaaluda, arvestades ELL artikli 19 lõiget 1, mis kehtestati Lissaboni lepinguga. Artikli 19 lõikes 1 on sätestatud, et „[l]iikmesriigid näevad ette tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse liidu õigusega hõlmatud valdkondades”. See omakorda tähendab vajadust kaaluda kohtusse pöördumise õigust, mida kaitseb Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 47 ja mille tõlgendamisel on arvestatud Euroopa Liidu inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikli 6 lõiget 1 ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat seoses selle sättega.(5)

6. Lõpuks tuleb Euroopa põhiõiguste harta mängu ka otsustamisel, kas see, kui huvitatud kolmandatel isikutel võimaldatakse tutvuda lõppenud konkurentsialase haldusmenetlusega, rikuks õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, vähemalt juhul, kui osa sellest teabest on antud riiklikul leebema kohtlemise tagatisel. Sellel on järelmeid seoses iseenda süüstamise vastase kaitseõigusega ja ärisaladuste kaitsega.

II. Õiguslik raamistik

A. EL õigusaktid

7. Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta(6) põhjenduse 1 esimeses lauses on märgitud, et sellise süsteemi kehtestamiseks, mis tagab, et konkurentsi ühisturul ei kahjustata, tuleb [EÜ] artikleid 81 ja 82 ühenduses tõhusalt ja ühetaoliselt kohaldada.

8. Määruse nr 1/2003 artikli 11 „Komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutuste koostöö” lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Komisjon ja liikmesriikide konkurentsiasutused teevad ühenduse konkurentsieeskirjade kohaldamisel tihedat koostööd.”

9. Määruse nr 1/2003 artikli 35 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriigid määravad ühe või mitu konkurentsiasutust, kes vastutavad asutamislepingu artiklite 81 ja 82 kohaldamise eest, tagades käesoleva määruse sätete järgimise. Meetmed, mis on vajalikud, et anda neile asutustele volitused kõnealuste artiklite kohaldamiseks, tuleb võtta enne 1. maid 2004. Määratud asutuste hulka võivad kuuluda ka kohtud.”

B. Siseriiklikud õigusaktid

10. KartG § 39 lõikes 2 on sätestatud, et:

„Isikud, kes ei ole menetluse pooled, võivad tutvuda konkurentsikohtu toimikuga ainult poolte nõusolekul.”

11. Austria Zivilprozessordnung'i (edaspidi „tsiviilkohtumenetluse seadustik”) § 219 lõikes 2 on ette nähtud:

„Mõlema poole nõusolekul võivad kolmandad isikud samamoodi toimikuga tutvuda, teha sellest koopiaid ja saada väljavõtteid (väljatrükke) omal kulul, kui see ei ole vastuolus teise isiku ülekaaluka õigustatud huviga ega ülekaaluka avaliku huviga Datenschutzgesetz 2000 (isikuandmete kaitse seadus) § 26 lõike 2 esimese lause tähenduses. Kui niisugune nõusolek puudub, on kolmandal isikul õigus toimikuga tutvuda ja sellest koopiaid saada üksnes niivõrd, kui ta saab esitada prima facie tõendeid selle kohta, et tal on selleks seaduslik huvi.”(7)

12. Sama seaduse §-s 273 on sätestatud:

„1. Kui on kindel, et ühel poolel on õigus saada kahjuhüvitist või intressi või esitada muu nõue, kuid tõendeid vaieldava kahju-, intressi- või muu nõude summa kohta ei saa esitada või saab esitada ebaproportsionaalselt suurte raskustega, võib kohus taotluse korral või ex officio määrata selle summa kindlaks omal äranägemisel, isegi arvestamata poole pakutud tõendeid. Enne sellise summa kindlaksmääramist võib ühte poolt vande all küsitleda seoses selle summa kindlaksmääramise suhtes oluliste asjaoludega.

2. Kui ühes ja samas kohtuasjas esitatud mitme nõude hulgas on vaieldavaid üksiknõudeid, mis on kogusummaga võrreldes tähtsusetult väikesed, ning nende kõikide puhul oluliste asjaolude täielik väljaselgitamine tekitaks vaidlusaluste nõuete tähtsuse seisukohast ebaproportsionaalselt suuri raskusi, võib kohus teha nende suhtes otsuse samamoodi (nagu lõikes 1) omal äranägemisel. Sama kehtib iga üksiknõude kohta, mis ei ületa 1000 eurot.”

13. Austria Strafprozessordnung'i (edaspidi „kriminaalmenetluse seadustik”) § 77 lõike 1 kohaselt:

„Põhjendatud seadusliku huvi korral peavad prokuratuurid ja kohtud ka juhtudel, millele ei ole käesolevas seadustikus eraldi viidatud, andma loa tutvuda nende käsutuses olevate, kohtueelses või kohtumenetluses saadud andmetega, kui see ei ole vastuolus ülekaalukate avalike või erahuvidega.”

III. Vaidlus põhikohtuasjas ja eelotsuse küsimused

14. Konkurentsikohus andis 26. märtsil 2010 määruse, millega trahviti kostjaid selle eest, et nad osalesid kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses, mis olid vastuolus ELTL artikliga 101. Selle kohtumenetluse (edaspidi „kartellimenetlus”) oli palunud algatada konkurentsiamet, lähtudes ühe vastustaja esitatud leebema kohtlemise taotlusest. Konkurentsikohus tuvastas, et kartellikeeldu on rikutud ning et keelatud kartell tegutses Austrias trükitööstuses kasutatavate kemikaalide hulgimüügi turul. See otsus, mille jättis jõusse Oberster Gerichtshof (kõrgeim kohus) konkurentsikohtu pädevuses oma 4. oktoobri 2010. aasta määrusega, on nüüd jõustunud.

15. Ühing taotleb võimalust tutvuda kartellimenetluse toimikuga ( Akteneinsicht ), mis on konkurentsikohtu valduses.(8) Ühing väidab, et oma põhikirja kohaselt on tal õigus esindada enda liikmete, sealhulgas trükitööstuse ettevõtjate huve. Eelotsusetaotluses on märgitud, et ühing uurib oma liikmete taotlusel seda, millises ulatuses on konkurentsiõiguse rikkumisega kahju tekitatud, et valmistada ette hagi selle eest hüvitise nõudmiseks.

16. Ühingu sõnul on tal vaja tutvuda konkurentsikohtu toimikuga, et teha kindlaks tekitatud kahju laad ja suurus või arvutada see välja kohtutoimikus sisalduva teabe põhjal. Tema väitel annab see talle õigustatud huvi.

17. Kõik kartellimenetluse pooled, välja arvatud konkurentsiamet, on nõusoleku andmisest keeldunud. Konkurentsiamet oleks nõustunud sellega, et taotlejal lubatakse tutvuda esimese astme menetluse, s.o konkurentsikohtu määrusega, kuid mitte rohkem. Austria õiguses, täpsemalt KartG § 39 lõike 2 ja selle „ärisaladuste kaitset” käsitlevate õigusnormide mõjul tähendab see, et ühingule ei saa avaldada kohtutoimikut ega ka konkurentsikohtu määrust, et aidata teda kahjuhüvitusnõude esitamisel kostjate vastu või muul eesmärgil.

18. Arvestades Euroopa Kohtu otsust kohtuasjas Pfleiderer ning sellest ilmnevat seisukohta, et kui kolmas isik, kelle väitel on talle tekitatud kahju ELTL artikli 101 rikkumisega, taotleb võimalust tutvuda sama eset puudutavas konkurentsialases haldusmenetluses, sealhulgas ka leebema kohtlemise kontekstis koostatud toimikuga, tuleb EL õiguse kohaselt kõiki huve kaaluda üksikjuhuliselt, soovib konkurentsikohus teada, kas Austria õigusnormid on kooskõlas kasuliku mõju põhimõttega ja liikmesriikide kohustusega võimaldada isikutel esitada kahjuhüvitusnõudeid konkurentsiõiguse rikkumise korral.(9) Konkurentsikohtul on ka kahtlusi KartG § 39 lõike 2 vastavuses diskrimineerimiskeelu põhimõttele, kuivõrd Austria õiguses ei nõuta kõikide menetluspoolte nõusolekut seoses kohtute valduses olevate toimikutega tavaliste tsiviilkohtuasjade, nagu lepinguvälise kahju nõuded, ega kriminaalasjade kohta.

19. Sellest lähtudes esitas konkurentsikohus Euroopa Kohtule ELTL artikli 276 alusel järgmised eelotsuse küsimused:

„1. Kas Euroopa Liidu õigusega, arvestades eelkõige Euroopa Kohtu 14. juuni 2011. aasta otsust kohtuasjas C-360/09: Pfleiderer, on vastuolus kartellikokkuleppeid käsitlev siseriiklik õigusnorm, mis seab menetluses mitte osalenud kolmandate isikute õiguse tutvuda konkurentsikohtu toimikuga selleks, et ette valmistada kahju hüvitamise hagiavaldused kartellis osalenud isikute vastu (ka) menetlustes, milles kohaldati ELTL artiklit 101 või 102 koostoimes määrusega nr 1/2003, eranditult sõltuvusse kõikide menetluses osalenud poolte nõusolekust ega võimalda kohtul üksikjuhuliselt toimikuga tutvumise õiguse andmise või sellisest õigusest keeldumise tingimusi kindlaks määrates võtta arvesse liidu õigusega kaitstud huve?

Kui vastus esimesele küsimusele on eitav:

2. Kas niisugune siseriiklik õigusnorm, ehkki see on samamoodi kohaldatav puhtalt omamaistele kartellimenetlustele ja ei sisalda erinorme leebema kohtlemise taotlejate esitatud dokumentide osas, on Euroopa Liidu õigusega vastuolus, kui samalaadsed siseriiklikud õigusnormid, mis on kohaldatavad teist liiki kohtumenetluste, nimelt hagimenetluse ja hagita menetluse ning kriminaalmenetluse suhtes, võimaldavad menetlusvälisel kolmandal isikul tutvuda kohtutoimikuga ka menetluspoolte nõusolekuta, kui ta prima facie tõendab, et tal on seaduslik huvi toimikuga tutvuda, mida ei välista kõnealusel juhul teise isiku ülekaalukas huvi ega ülekaalukas avalik huvi?”

20. Kirjalikke seisukohti on esitanud ühing, konkurentsiamet, Donau Chemie AG ja Donauchem GmbH, Brenntag CEE GmbH, Ask Chemicals GmbH ja ASK Chemicals Austria GmbH,(10) DC Druck Chemie Süd GmbH & Co KG, Austria, Belgia, Saksamaa, Hispaania ja Itaalia valitsus, komisjon ja EFTA järelevalveamet. Kohtuistungil, mis toimus 4. oktoobril 2012, olid peale Itaalia valitsuse esindatud kõik eespool nimetatud ja lisaks neile Prantsuse Vabariik.

IV. Õiguslik analüüs

A. Eelotsusetaotluse vastuvõetavus

2 1. Komisjoni kirjalikes seisukohtades on seatud küsimärgi alla eelotsusetaotluse vastuvõetavus. Komisjon märgib, et eelotsusetaotluses ei ole näidatud, kas eelotsusetaotluse esitanud siseriiklik kohus on veendunud, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 219 lõikes 2 sätestatud tingimused on täidetud. Nimetatud säte näib olevat siseriiklik meede, mis reguleerib toimikuga tutvumise võimalust juhul, kui peaks tuvastatama KartG § 39 lõike 2 vastuolu EL õigusega. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 219 lõige 2 nõuab toimikuga tutvumiseks seadusliku huvi tõendamist. Sellest lähtudes küsib komisjon, kas eelotsuse küsimustele antavad vastused võiksid lõpuks osutuda hüpoteetiliseks, kui ühing ei suuda tõendada piisavat seaduslikku huvi.

22. Komisjon on kirjalikult esitanud veel mitu muud seisukohta, mis käsitlevad esimesele küsimusele vastamist, kuid on asjakohased ka vastuvõetavuse küsimuses. Näiteks küsib komisjon, kas Austria õiguses on muidki teid vajalike tõendite kogumiseks. Komisjon märgib, et on oluline teada, mil määral võtab kohus, kellele on esitatud kahjuhüvitusnõue, arvesse kirjalikke tõendeid või kas ta seab tähtsamaks suulised ütlused. Viimati nimetatud juhul on toimiku dokumentidel väiksem tähtsus. Oluline on ka küsimus, mil määral on kaudsed tõendid – vastandatult otsestele – siseriiklikus õiguses lubatud ja ühtlasi piisavad kahjuhüvitusnõude toetamiseks.

23. Konkurentsiamet väidab, et Austria õigusnormistik pakub piisavalt võimalusi tõendite kogumiseks ja konkurentsiõigusel põhinevate kahjuhüvitusnõuete tõhusaks teostamiseks. Näiteks on konkurentsiamet muu hulgas seadnud küsimuse alla raskused, mis võivad ühingu liikmetel tekkida seoses kahjusumma määramisega. Konkurentsiamet on osutanud, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 273 kohaselt võib kohus juhul, kui tekkinud kahju summat ei saa kindlaks määrata või selle saab kindlaks määrata suurte raskustega, määrata kahju suuruse omal äranägemisel.

24. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei tõlgenda Euroopa Kohus eelotsusemenetluses siseriiklikke õigusnorme ega otsusta selle üle, kas eelotsusetaotluse esitanud kohus tõlgendab neid õigesti.(11) Samuti on eelotsusetaotluse esitanud siseriikliku kohtu enda ülesanne kontrollida talle esitatud seisukohtade õigsust.(12)

25. Siin on oluline kontseptuaalselt eristada kolme erinevat toimikut, nimelt: i) pädeva konkurentsiasutuse kartellivastase uurimise dokumente; ii) asja lahendava pädeva kohtu menetlustoimikut, mis võib muu hulgas sisaldada (mõningaid või kõiki) kartellivastase uurimise dokumente; ja iii) konkurentsipiirangust tulenevalt esitatud võimaliku eraõigusliku nõude lahendamiseks pädevale tsiviilkohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid.(13)

26. Olenemata sellest, kuidas otsustamispädevus selle koosseisu eri organite vahel jaotub,(14) seisame silmitsi kolme eri küsimusega: i) võimalus tutvuda konkurentsiameti valduses olevate kartellivastase uurimise dokumentidega, s.o. haldusmenetluse dokumentidega tutvumine; ii) võimalus tutvuda konkurentsimenetluses pädeva siseriikliku kohtu toimikuga, s.o kohtudokumentidega tutvumine; ja iii) võimalus kasutada niisuguseid haldusmenetluse või kohtudokumente hagi esitamise eesmärgil. See võib hõlmata kohtueelset teabe kogumist ( pre-trial discovery ) ja kohustusi avaldada dokumente seoses tsiviilkohtumenetlusega.

27. Eelotsuse küsimuste ühemõttelise sõnastuse kohaselt kuulub käesolev juhtum teise rühma, s.t käsitleb halduskohtumenetluse laadi kartellimenetluses otsustuspädeva kohtu valduses olevate dokumentidega tutvumist. Nende dokumentidega tutvumise taotlus, ehkki konkurentsikohus näib olevat selle registreerinud (tehnilises mõttes) kui kartellimenetluse jätkuosa, seisab eraldi nii EL materiaalõigusnormide rikkumisest ja/või siseriiklikust konkurentsiõiguse rikkumisest kui ka mis tahes eraõiguslikust menetlusest, mis võib jõuda pädevatesse tsiviilkohtutesse kahju hüvitamise nõudes.(15)

28. Seetõttu ei ole käesolev konkurentsikohtu menetluses olev vaidlus sugugi hüpoteetiline ning on selge, et EL õigus võib mõjutada selle tulemust nimelt selles, kas dokumentidega tutvumise taotlus tuleks rahuldada või mitte. Liiati ei ole küsimused, mis puudutavad ühingu või tema liikmete protsessiõigusvõimet või õigustatud huvi võimaliku edaspidise tsiviilkohtumenetluse algatamise suhtes, ega sellises menetluses kohaldatav tõendusstandard asjakohased seoses käesoleva eelotsusetaotluse vastuvõetavusega, kuigi on selge, et need võivad mõjutada tõhususe põhimõtte kohaldamist, mis on siseriikliku kohtu pädevuses.

29. Kohaselt arvestades nii asjassepuutuvaid õigusnorme kui ka esitatud faktilisi asjaolusid, olen arvamusel, et Euroopa Kohtule on esitatud kogu teave, mida ta vajab eelotsuse küsimusele vastamiseks. Nendel põhjustel on eelotsusetaotlus vastuvõetav.

B. Vastus teisele küsimusele

30. Olen otsustanud vastata eelotsuse küsimustele tagurpidises järjekorras, sest pean loogilisemaks käsitleda kõigepealt võrdväärsuse põhimõtet, ehkki siseriiklik kohus osutas sellele alles teises küsimuses. Põhjendan seda oma arvamusega, et siseriikliku menetlusautonoomia piiride seisukohast on võrdväärsuse küsimus tõhususe küsimusest loogiliselt eespool. Olenemata sellest, mida siseriiklik kohus on teise küsimuse algul märkinud, on EL õiguse seisukohast vaja kasuliku vastuse andmiseks uurida mõlemat küsimust.

31. Teisele eelotsuse küsimusele saab anda küllaltki otsese vastuse. Järgin seisukohta, mida toetavad kõik pooled, välja arvatud ühing, ja mille kohaselt KartG § 39 lõige 2 lihtsalt ei ole võrdväärsuse põhimõtet käsitleva Euroopa Kohtu praktika tähenduses analoogne tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 219 lõikega 2 ega kriminaalmenetluse seadustiku § 77 lõikega 1 konkurentsiõiguse kohaldamise kontekstis. Tuleb lisada, et see järeldus põhineb mitte üldisel diskrimineerimiskeelu põhimõttel, vaid võrdväärsuse põhimõttel, mis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt piirab siseriiklikku menetlusautonoomiat. Esmalt nimetatud põhimõtte kohaselt ei tohi samalaadseid olukordi käsitleda erinevalt. See ei näi olevat kohaldatav käesolevate faktiliste asjaolude suhtes, arvestades, et võrdväärsuse põhimõte teenib sama eesmärki.

32. Võrdväärsuse põhimõtte järgimine eeldab, et kõnesolev siseriiklik õigusnorm on ühtviisi kohaldatav nii EL õiguse kui ka siseriikliku õiguse rikkumisest tulenevate kohtumenetluste puhul, kui neil „on sarnane ese ja alus”.(16) Siiski ei saa võrdväärsuse põhimõtet tõlgendada nii, et see kohustab liikmesriiki laiendama kõige soodsamaid siseriiklikke õigusnorme kõikidele teatavas õigusvaldkonnas algatatavatele kohtumenetlustele.(17)

33. Tavaliselt on eri siseriiklike menetluste võrdväärsuse seisukohast võrdlemine jäetud eelotsusetaotluse esitanud siseriikliku kohtu ülesandeks, kes peab kaaluma, kas kõnesolevad menetlused on oma eseme, aluse ja oluliste tunnuste poolest sarnased.(18) Tuvastamaks, kas siseriiklik menetlusnorm on ebasoodsam, peab siseriiklik kohus võtma arvesse selle seisundit menetluses tervikuna, menetluse sisu ning selle eripära.(19)

34. Euroopa Kohus on vahel siiski võtnud seisukoha selles, kas üks või teine siseriiklik õigusnorm on võrdväärsuse põhimõttega kooskõlas. Mõnel juhul on Euroopa Kohus väljendanud oma seisukoha, ent jätnud küsimuse ikkagi siseriikliku kohtu otsustada,(20) teistel juhtudel aga teinud lõpliku järelduse selle kohta, kas käsitletav siseriiklik õigusnorm on võrdväärsuse nõuetega kooskõlas või mitte.(21) Minu arvates väärib käesolev kohtuasi viimati mainitud lähenemisviisi.

35. Käesolevas asjas on keeld, mille kohaselt kolmandad isikud ei tohi konkurentsikohtu toimikutega tutvuda, kohaldatav nii EL konkurentsiõigusel kui ka Austria konkurentsiõigusel põhinevatele juhtumitele. Teisisõnu, tegu ei ole erineva kohtlemisega, mis tuleneb sellise EL õiguse alusel esitatud nõude teostamisest, mida on liigitatud või koheldud teisiti kui puhtalt omamaist olukorda.(22)

36. Minu arvates on vaieldamatult selge, et selline menetlus on võrreldav kas tavalise tsiviilkohtumenetlusega või kriminaalmenetlusega, eeldusel et kumbki neist ei puuduta leebema kohtlemise programmide alusel antavat kaitset ega muid avalik-õiguslike menetluste eritunnuseid konkurentsipoliitika rakendamise kontekstis.

37. Sellepärast teen ettepaneku vastata teisele küsimusele nii, et selline siseriiklik õigusnorm nagu KartG § 39 lõige 2 ei ole EL õiguses kehtiva võrdväärsuse põhimõttega vastuolus.

C. Vastus esimesele küsimusele

1. Sissejuhatavad märkused

38. Esimeses eelotsuse küsimuses palub konkurentsikohus suuniseid selle kohta, kas EL õigusega on kooskõlas liikmesriigi seadus, mis keelab kolmandatel isikutel tutvuda konkurentsikohtule esitatud dokumentidega, kui vastava halduskohtumenetluse pooled ei ole selleks nõusolekut andnud. Siseriikliku kohtu mured viivad täpsemalt välja küsimuseni, kas niisugune keeld on kooskõlas õigusega taotleda keelatud kokkuleppe või tegevusega põhjustatud kahju hüvitamist selle kokkuleppe poolte vastu algatatud tsiviilkohtumenetluses, nagu Euroopa Kohus on ette näinud otsuses Courage ja Crehan(23) ning taaskinnitanud otsuses Manfredi.(24)

39. Käesoleva asja muudab keerulisemaks see, et osa teabest, mida ühing taotleb, koguti leebema kohtlemise programmi raames ühelt nendest ettevõtjatest, kelle vastu ühing sooviks kohtusse pöörduda.

40. Kohtuasjas Pfleiderer rakendas Euroopa Kohus lähenemisviisi, mis minu arvates kehtib samuti käesolevas vaidluses. Ta märkis, et EÜ asutamislepingu konkurentsinormides ega määruses nr 1/2003 ei ole sätestatud ühiseid leebema kohtlemise norme ega ühiseid õigusnorme selliste leebema kohtlemise menetlust puudutavate dokumentidega tutvumise õiguse kohta, mis on riigi konkurentsiametile siseriikliku leebema kohtlemise programmi raames vabatahtlikult esitatud.(25) Edasi tuvastas Euroopa Kohus, et kuna EL õiguses puudub sellekohane siduv regulatsioon, on liikmesriikidel vabadus kehtestada siseriiklikud õigusnormid, mis reguleerivad kartellikokkuleppe tõttu kahju saanud isikute õigust tutvuda leebema kohtlemise menetlust puudutavate dokumentidega,(26) tingimusel et nad ei muuda EL õiguse rakendamist võimatuks ega ülemäära raskeks ja peavad konkreetselt konkurentsiõiguse valdkonnas jälgima, et nende kehtestatud või rakendatud normid ei ohustaks ELTL artiklite 101 ja 102 tõhusat kohaldamist.(27)

41. See viis Euroopa Kohtu kohtuasjas Pfleiderer järeldusele, mis on samamoodi asjakohane käesolevas menetluses, hoolimata sellest, et Pfleidereri kohtuasjas oli tegu teistsuguse institutsioonilise kontekstiga, mis puudutas tutvumist haldusmenetluse, mitte kohtumenetluse dokumentidega. Nimelt märkis Euroopa Kohus, et siseriiklikku leebema kohtlemise programmi puudutavate dokumentidega tutvumise taotlust läbi vaadates on vaja kaaluda ühelt poolt leebema kohtlemise taotleja poolt vabatahtlikult antud teabe kaitset (mille tõhusus võib sattuda ohtu, nagu seega ka ELTL artiklite 101 ja 102 tõhus kohaldamine, kui leebema kohtlemise menetluse raames esitatud dokumendid avaldatakse isikule, kes soovib esitada kahjuhüvitushagi)(28) ja teiselt poolt vajadust tagada, et kohaldatavad siseriiklikud õigusnormid ei ole ebasoodsamad nendest, mis reguleerivad samalaadseid omamaiseid hagisid, ega toimi nii, et sellise hüvitise saamine on praktiliselt võimatu või ülemäära raske.(29) Euroopa Kohus märkis, et siseriiklikud kohtud saavad seda kaaluda üksnes igal üksikjuhul eraldi.(30) Tulen nende järelduste olulisuse juurde peagi tagasi.

42. Nagu Euroopa Kohus märkis liidetud kohtuasjades C-430/93 ja C-431/93: van Schijndel, tuleb peale selle iga niisuguse juhtumi analüüsimisel, mille puhul kerkib küsimus, kas mingi siseriiklik menetlusnorm muudab EL õiguse kohaldamise võimatuks või ülemäära raskeks, arvestada selle sätte rolli menetluses tervikuna, menetluse kulgu ja eripära liikmesriigi eri ametiasutustes. Seda analüüsi arvestades tuleb asjakohastel puhkudel arvesse võtta riigi kohtusüsteemi aluspõhimõtteid, nagu kaitseõiguste tagamine, õiguskindluse põhimõte ja menetluse nõuetekohane läbiviimine.(31) Seega on vaja kohaselt arvestada ka seda põhimõtet.

43. Kuigi kohtuasjas Pfleiderer tehtud järeldused on käesolevas vaidluses asjakohased, on siiski sama oluline arvestada erinevusi. Nimetatud kohtuasjas palus eelotsusetaotluse esitanud siseriiklik kohus suuniseid mõju kohta, mida kahju saanud kolmanda isiku juurdepääs leebema kohtlemise taotleja poolt siseriiklikule konkurentsiasutusele esitatud teabele võib avaldada määruse nr 1/2003 artiklites 11 ja 12 ette nähtud koostöö- ja teabevahetussüsteemile.(32)

44. Ent käesoleva asja esimene küsimus puudutab siseriiklike õigusaktidega kehtestatud keeldu seoses kõikide dokumentidega konkurentsikohtu toimikutes, kui menetluspooled ei ole andnud oma nõusolekut, olenemata sellest, kas need dokumendid on seotud leebema kohtlemise menetlusega või mitte, ning sellest tulenevalt ei saa siseriiklik kohus läbi viia kaalumist, mida Euroopa Kohus Pfleidereri asjas ette nägi.

45. Teisisõnu on käesolev vaidlus mõnes suhtes lähemal probleemile, mida Euroopa Kohus käsitles kohtuasjas Courage ja Crehan, kus oli kõne all Inglise õiguses kehtestatud keeld nõuda õigusvastaste lepingute, sealhulgas ELTL artiklit 101 rikkunud kokkulepete poolte tekitatud kahju hüvitamist. Minu arvates avaldus peamine mõte kohtuotsuse Courage ja Crehan punktis 26:

„Asutamislepingu artikli 85 täielik õiguslik toime ja eriti selle artikli lõikes 1 sätestatud keelu kasulik mõju oleksid ohustatud, kui iga isik ei saaks nõuda sellise kahju hüvitamist, mis tal on tekkinud konkurentsi piirata või kahjustada võiva lepingu või tegevuse tagajärjel.” (33)

46. Seega on kriitiline küsimus järgmine: kas Austrias kehtestatud piirang, nagu konkurentsikohus on seda kirjeldanud, tähendab, et ühingul või tema liikmetest ettevõtjatel ei ole õigust nõuda hüvitist kahju eest, mida on neile tekitatud õigusvastase kartellikokkuleppega, kuna Austrias kehtestatud keeld muudab selle nõudmise praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks?(34) Järgides seda, mida Euroopa Kohus märkis kohtuasjas DEB, on vaja küsida, kas ühingul on võimalik kasutada õiguskaitsevahendit, mis tagab talle EL õigusnormidest tulenevate õiguste tõhusa kohtuliku kaitse;(35) kas ühing saab tugineda Austria kohtutes talle EL õigusnormidega antud õigustele?(36)

47. Lõpuks on vaja kohaselt arvestada ELL artikli 19 lõiget 1 ja seda, millises ulatuses annab see tõhususe põhimõttele lisatagatise. Artikli 19 lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid ette nägema „tulemusliku õiguskaitse tagamiseks vajaliku kaebeõiguse liidu õigusega hõlmatud valdkondades”. Teiste sõnadega, seda põhilepingu sätet arvestades näib EL õiguskorral põhinevate õigusnormide tõhusa kohtuliku kaitse standard olevat nõudlikum kui klassikaline vormel, mis viitab praktilisele võimatusele või ülemäärasele raskusele. Minu arvates tähendab see, et siseriiklikke õiguskaitsevahendeid peab saama kasutada, need peavad olema operatiivsed ja mõistlikult kulutõhusad.(37)

48. Konkurentsipoliitika seisukohast on käesolev juhtum seotud aruteluga, mis puudutab konkurentsieeskirjade nii-öelda eraõiguslikku rakendamist. Erinevalt olukorrast Ameerika Ühendriikides ei ole see mõiste siin vahest kõige asjakohasem variant, arvestades, et EL konkurentsiõiguses ei eksisteeri selliseid õigusinstituute nagu kohtueelne teabe kogumine ( pre-trial discovery ), ühishagid ( class action ) ja karistuslikud kahjuhüvitised ( punitive damages ). Minu arvates taotlevad konkurentsipiirangute ohvrid Euroopa Liidus – erinevalt saatusekaaslastest Ameerika Ühendriikides – lihtsalt eraõigusliku nõudeõiguse õiguskaitset, mitte avaliku poliitika rakendamist.

2. Euroopa Kohtu praktika seoses siseriiklike tõendusnormidega ja kasulikku mõju ( effet utile ) puudutavate üldpõhimõtetega

49. Kohtupraktikast ilmneb, et liikmesriigid peavad tagama, et tõendusnormid, eriti aga tõendamiskohustuse jaotumist käsitlevad õigusnormid, mida kohaldatakse EL õiguse rikkumisega seotud menetlustele, ei muuda EL õigusnormidega antud õiguste teostamist isikute jaoks praktiliselt võimatuks ega ülemäära raskeks.(38)

50. Näiteks on Euroopa Kohus märkinud, et siseriikliku kohtu ülesanne on veenduda, et isik, kes soovib esitada kahjuhüvitushagi EL riigivastutust reguleeriva õiguse alusel, saab tugineda erandkorrale, mis lubab tõendamist tunnistajate ütluste põhjal, ja kui see ei õnnestu, peab ta saama esitada oma kahju kohta muid, eelkõige dokumentaalseid tõendeid.(39) Muidu muudaksid tõendusnormid EL õigusnormidega antud õiguste teostamise isiku jaoks eeskätt praktiliselt võimatuks või siis ülemäära raskeks.(40) Teisisõnu, „hageja väidete osas kriitiliselt olulised”(41) tõendamispiirangud on vastuolus kasuliku mõju põhimõttega. Muude tõendusnormide hulka, mille kohta Euroopa Kohus on otsustanud, et siseriiklikud kohtud peavad neid kasuliku mõju põhimõttele vastavuse osas kontrollima, kuuluvad need, mis ohustavad poolte võrdsuse põhimõtet.(42)

51. Olen arvamusel, et halduskohtumenetluse toimikutega tutvumise võimaluse sõltuvusse seadmine konkurentsieeskirjade rikkuja nõusolekust pärsib EL konkurentsiõiguse rikkumise eest tsiviilkorras kahjuhüvitise nõudmise õiguse teostamist olulisel määral.(43) Euroopa Kohus on otsustanud, et õigusrikkujal, kes on takistanud isikut õigel ajal kohtusse pöördumast, ei ole õigust tugineda siseriiklikele menetlusnormidele, mis käsitlevad kohtusse pöördumise ajalisi piiranguid.(44) Ma ei näe põhjust piirduda selle põhimõtte kohaldamisel üksnes aegumistähtaegadega ning toetaksin selle laiendamist koormavatele tõendusnormidele, millel on analoogne pärssiv mõju.(45) Peale selle sean küsimärgi alla ka EL õigusnormidest tulenevate õiguste teostamist pärssivate õiguskaitsevahendite kooskõla ELL artikli 19 lõikega 1.

3. Harta artikkel 47

52. Nagu Euroopa Kohus on hiljuti märkinud, koosneb harta artiklis 47 sätestatud tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte eri elementidest, nagu kaitseõigused, poolte võrdsuse põhimõte, õigus pöörduda kohtusse ning õigus lasta end nõustada, kaitsta ja esindada.(46) Peale selle hõlmab õigus pöörduda kohtusse Euroopa Kohtu praktika kohaselt siseriiklike kohtute „pädev[ust]” uurida kõiki faktilisi ja õiguslikke küsimusi, mis neile lahendada antud kohtuvaidlustes asjasse puutuvad.(47) Minu arvates ei saa õigusvastase konkurentsipiirangu tsiviilõiguslike tagajärgede kohta otsust tegev siseriiklik kohus sellist „pädev[ust]” kasutada, kui teda praktikas takistatakse hindamast olulist tõendusmaterjali, näiteks toimikuid, mis on koostatud konkurentsialastes haldusmenetlustes, kus on juba tuvastatud õigusvastane konkurentsipiirang, nagu kartellikokkulepe.

53. Seega kahjustab kriitiliselt oluliste tõenditega tutvumise piirang menetluspoolte õigust vaidluse kohtulikule lahendamisele.(48) Samuti mõjutab see nende õigusi tõhusalt kohtusse pöörduda.(49)

54. Õigus kohtusse pöörduda ei ole siiski absoluutne.(50) Selle suhtes võib kehtida piiranguid, tingimusel et need ei kahjusta selle õiguse olemust ja neil on õiguspärane eesmärk, ning kui rakendatud meetmed ja taotletav õiguspärane eesmärk on omavahel proportsionaalses suhtes.(51)

55. Artikkel 47 on käesolevas asjas oluline ka sellepärast, et see tagab asja õiglase arutamise, millega kaitstakse kartellikokkuleppes osalenud ettevõtjate huve. Olen arvamusel, et põhimõtteliselt ei tohiks lubada kolmandatel isikutel tutvuda leebema kohtlemise taotleja poolt vabatahtlikult esitatud ennast süüstavate avaldustega.(52) Iseenda süüstamise vastane kaitseõigus on EL õiguses juba ammu välja kujunenud(53) ning see on otseselt vastu seatav siseriiklikele konkurentsiasutustele, kes EL õigusnorme rakendavad.(54)

56. On tõsi, et leebema kohtlemise programmid ei taga kaitset kahjuhüvitusnõuete eest(55) ning iseenda süüstamise vastast kaitseõigust ei saa eraõiguslikus kontekstis kohaldada. Sellest hoolimata kaaluvad nii avaliku poliitikaga seotud põhjused kui ka õiglus isiku suhtes, kes on esitanud leebema kohtlemise programmi raames süüstavaid avaldusi, suuresti üles konkurentsialase haldusmenetluse toimikuga tutvuda võimaldamise juhtudel, mil isik, kellele see kasulik on, on olnud konkurentsiameti kui süüdistaja poolel tunnistajaks.

4. Kohaldamine käesolevas asjas

57. Euroopa Kohus on märkinud, et EL õigus kohustab liikmesriike tagama, et liikmesriigi õigusaktid ei „kahjustaks” õigust tõhusale kohtulikule kaitsele;(56) asjaomaseid isikuid ei saa takistada teostamast oma õigusi siseriiklikes kohtutes. Kas Austria keeld, mis piirab konkurentsikohtu menetlusega tutvumist ilma kõikide menetluspoolte nõusolekuta, avaldab sellist mõju?

58. Euroopa Kohus on märkinud, et ettevõtjate koondumiste kontrolli menetluse ajal komisjoni ja ettevõtjate vahel vahetatud dokumentide avaldamine kolmandatele isikutele kahjustab põhimõtteliselt nii uurimise eesmärki kui ka sellises menetluses osalevate ettevõtjate ärihuve ka siis, kui menetlus ise on läbi viidud ja lõpetatud.(57) Siiski võistlevad sedalaadi põhimõtted(58) EL tasandil õigusnormidega, mis käsitlevad dokumentidega tutvumist, ja läbipaistvuskohustusega, mis on ette nähtud nii EL õigusaktides kui ka liidu esmases õiguses.(59)

59. Selle tulemusel on Euroopa Kohus kujundanud kohtupraktika, mis hõlmab konkurentsialastes uurimistes komisjoni valduses olevate dokumentidega tutvumise valdkonda kuuluvaid juhtumeid(60) ning mis näeb sisuliselt ette sedalaadi nõuete omavahelise tasakaalustamise iga taotletava dokumendi hindamise teel. See tähendab, et EL tasandil ei ole mõeldav täielik keeld, mis piiraks võimalust tutvuda kartellikokkuleppe uurimise raames kogutud komisjoni dokumentidega.

60. Neid põhimõtteid, mida on kujundatud Euroopa Komisjoni valduses olevate dokumentidega tutvumise kontekstis, ei saa otseselt üle kanda siseriiklikule tasandile. Siiski pakuvad need konteksti, tausta ja perspektiivi hindamaks, kas Austria õiguses kehtestatud absoluutne keeld on kasuliku mõju põhimõttega kooskõlas.

61. Samamoodi, ja nagu ilmnes Euroopa Kohtu otsusest kohtuasjas Pfleiderer, on vaja kohaselt arvesse võtta ka leebema kohtlemise programmide kaitse nõuet. Vastavalt komisjoni teatise – mis käsitleb EL liikmesriikide kohtute vahelist koostööd EÜ artiklite 81 ja 82 kohaldamisel(61) – punktile 26 „[…] ei anna komisjon siseriiklikele kohtutele teavet, mida on vabatahtlikult esitanud leebema kohtlemise taotleja, ilma selle taotleja nõusolekuta”, ehkki, nagu olen juba maininud, ei anna see, kui Euroopa Liidu Komisjon võimaldab leebemat kohtlemist, mingit tagatist kahjuhüvitushagi menetlemise kontekstis.(62)

62. Sedalaadi kaalutlused on asjakohased KartG § 39 lõike 2 õiguspärasuse hindamisel konkurentsiõiguse normide rakendamiseks, eriti kuna kahjuhüvitushagide menetlemine täidab Euroopa Liidus täiendavat funktsiooni.(63) Seda arvestades olen arvamusel, et Courage’i ja Crehani ning Manfredi kohtupraktikast tulenevat eraõiguslike isikute õigust nõuda EL konkurentsiõigusnorme rikkunud ettevõtjatelt kahjuhüvitist ei tohiks kujundada selleni, et ohtu satuks avaliku õiguse rakendusmehhanismide tõhusus, olgu Euroopa või riiklikul tasandil.

63. Kõnealust Austria õigusnormi on kaitstud argumendiga, et Austria seadusandja on vajalikul määral tasakaalustanud omavahel võistlevad avalikud ja erahuvid ning pidanud asjakohaseks anda absoluutne eelis avalikele huvidele, mis on seotud konkurentsieeskirjade tõhusa rakendamisega. Arvan siiski, et – kui jätta kõne alt välja teatavad konkurentsiõiguse kohaldamisalast välja jäävad olukorrad – tasakaalustamine, mis ei jäta ühele võistlevale huvile üldse ruumi, ei ole kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.

64. Seetõttu arvan, et proportsionaalsuse seisukohast sobiks paremini niisugune seadusandlik norm, mis näeb leebema kohtlemise programmis osalejatele ette absoluutse kaitse, kuid nõuab teiste piiravas tegevuses osalenute huvide tasakaalustamist väidetavate ohvrite huvidega. Austrias ei piirdu konkurentsikohtu toimiku konfidentsiaalsuse kaitse osalenud ettevõtjate ärisaladustega. Liiati ei kujuta osalemine õigusvastases konkurentsi piiramises endast minu arvates ärisaladust, mis vääriks kaitset EL õiguselt, välja arvatud leebema kohtlemise saanud ettevõtjate osas.(64)

65. Nii kujutab absoluutne keeld, mis ei luba tutvuda konkurentsikohtu valduses olevate toimikutega ilma menetluspoolte nõusolekuta, minu arvates endast ebaproportsionaalset takistust kohtusse pöördumise õiguse ees, mis on tagatud artikliga 47, eriti arvestades, et – nagu kohtutoimikust nähtub – konkurentsikohtu otsuseid ei avalikustata.

66. Minu meelest on kasuliku mõju põhimõtte kohaselt vaja anda siseriiklikule kohtunikule, kes teeb otsuse, mis käsitleb kolmandate isikute tutvumist kohtutoimikuga, vahend, mis võimaldaks tal kaaluda õigusi nii, nagu kohtuotsuses Pfleiderer on viidatud. Niisugune kaalumine annaks siseriiklikule kohtunikule võimaluse kõrvutada kõik võistlevad tegurid, näiteks seada omavahel vastamisi piirangus osalenud ettevõtjate õiguspäraste ärisaladuste kaitse ja ELL artikli 19 lõikest 1 tulenev liikmesriikide kohustus näha ette „tulemusliku õiguskaitse tagamiseks [vajalik kaebeõigus] liidu õigusega hõlmatud valdkondades”. Riigi seadusandja võib reguleerida seda, milliseid tegureid tuleb niisugusel tasakaalustamisel arvesse võtta, kuid mitte välistada niisugust tasakaalustamist, välja arvatud ehk ainult selle teabe osas, mida on andnud leebema kohtlemise saanud ettevõtjad.

67. Nii on Euroopa Kohtu praktikas välja kujunenud, et kuigi „EÜ asutamisleping on aluseks teatud liiki hagidele, mida eraisikud saavad vajadusel otse ühenduse kohtule esitada, ei olnud selle eesmärk kehtestada liikmesriigi kohtutes ühenduse õiguse tagamiseks muid õiguskaitsevahendeid kui need, mis on sätestatud siseriiklikus õiguses. Teisiti oleks see üksnes juhul, kui vastava liikmesriigi õiguskorra ülesehitusest nähtub, et ei ole ühtegi õiguskaitsevahendit, mis võimaldaks kas või täiendava taotluse põhjal tagada isikute ühenduse õigusest tulenevad õigused.”(65)

68. Sellepärast on konkurentsikohus oma hinnangut kujundades kohustatud nõuetekohaselt arvesse võtma alternatiivseid tõendite kogumise vahendeid, mida Austria õigusnormid võimaldavad. Ne nde hulka kuuluvad näiteks menetlusnormid dokumentide avaldamise kohta seoses tsiviilkohtumenetlusega ja normid, mis reguleerivad võimalust tutvuda föderaalse konkurentsiameti dokumentidega, samuti tsiviilkohtumenetluse § 219 lõige 2 ja § 273 – enne otsustamist, millised tema toimikute osad, kui üldse, tuleb avaldada kolmandatele isikutele, et tegutseda kooskõlas tõhusa kohtuliku kaitsega seoses Courage’i ja Crehani ning Manfredi kohtupraktikas käsitletud kahjuhüvitushagidega niisuguste ettevõtjate vastu, kelle puhul on tuvastatud, et nad on rikkunud ELTL artiklit 101. Sama on vaja teha kahjusumma kindlaksmääramisel.(66)

69. Kokkuvõttes peab piiridesse, mida riigi seadusandja võib kehtestada, tingimusel et ta austab eespool kirjeldatud EL õiguse põhimõtteid, jääma ruumi, et avalik huvi konkurentsieeskirjade tõhusa kohaldamise vastu ja nendesamade eeskirjade rikkumiste ohvrite erahuvid omavahel tasakaalustada.

70. Sellepärast teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata esimesele küsimusele nii, et selline siseriiklik konkurentsiõigusnorm nagu KartG § 39 lõige 2, mis keelab kartellis osalenute vastu kahjuhüvitushagi esitada soovivatel kolmandatel isikutel tutvuda konkurentsikohtu toimikutega ilma kartellis osalenute nõusolekuta, on vastuolus ELL artikli 19 lõiget 1 arvestades kohaldatava tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega.

V. Ettepanek

71. Eeltoodust lähtudes teen ettepaneku anda konkurentsikohtu küsimustele järgmised vastused:

1. Euroopa Liidu õiguses ELL artikli 19 lõiget 1 arvestades kohaldatava tõhususe põhimõttega on vastuolus siseriiklik konkurentsiõigusnorm, mis võimaldab Euroopa Liidu konkurentsiõiguse kohaldamist hõlmanud konkurentsiõiguslikus menetluses kogutud siseriikliku kohtu dokumentidega tutvuda kolmandatel isikutel, kes ei olnud selle konkurentsiõigusliku menetluse pooled, vaid kes soovivad ette valmistada kahjuhüvitushagisid selle konkurentsiõigusliku menetluse esemeks olnud kokkuleppes osalenute vastu, tingimusel et kõik nimetatud konkurentsiõigusliku menetluse pooled annavad selleks oma nõusoleku. Vastus oleks teistsugune ainult juhul, kui Euroopa Liidu konkurentsiõiguse rikkumise tõendamiseks ja kahju kindlaksmääramiseks oleksid siseriiklikus õiguses ette nähtud niisugused alternatiivsed võimalused, mis seaduse kaudu tõhusalt kaitsevad õigust nõuda tsiviilkorras kahjuhüvitist nende õigusnormide rikkumise eest ja on kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47.

2. Euroopa Liidu õiguses kohaldatava võrdväärsuse põhimõttega ei ole vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis võimaldab Euroopa Liidu konkurentsiõiguse kohaldamist hõlmanud konkurentsiõiguslikus menetluses kogutud siseriikliku kohtu dokumentidega tutvuda kolmandatel isikutel, kes ei olnud selle konkurentsiõigusliku menetluse pooled, eranditult tingimusel, et kõik nimetatud konkurentsiõigusliku menetluse pooled annavad selleks oma nõusoleku – kui seda õigusnormi kohaldatakse samamoodi puhtalt omamaistele konkurentsiõiguslikele menetlustele, kuid see erineb siseriiklikest õigusnormidest, mida kohaldatakse kolmandate isikute võimalusele tutvuda kohtudokumentidega muud liiki menetluste, nimelt hagimenetluse ja hagita menetluse ning kriminaalmenetluse kontekstis.

(1) .

(2)  – 14. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas C-360/09: Pfleiderer AG vs. Bundeskartellamt, EKL 2011, lk I-5161.

(3)  – Vt 13. juuli 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-295/04‐C-298/04: Manfredi jt (EKL 2006, lk I-6619) ja 20. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-453/99: Courage ja Crehan (EKL 2001, lk I-6297).

(4)  – Vt nt 1. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-326/96: Levez (EKL 1998, lk I-7835).

(5)  – Vt samamoodi kohtujurist Mazáki 16. detsembri 2010. aasta ettepanek kohtuasjas Pfleiderer, punkt 3.

(6)  – EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205.

(7)  – Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 219 lõige 2 ei ole kohaldatav konkurentsialastele haldusmenetlustele.

(8)  – Dokumentidega tutvumise taotluses on ühing viidanud [ Kartellakt ’ile] 29 Kt 5/09.

(9)  – Kohtuasi Courage ja Crehan ning kohtuasi Manfredi.

(10)  – Nagu on näidatud käesoleva ettepaneku esileheküljel, kandis äriühing ASK Chemicals GmbH varem nime Ashland-Südchemie-Kernfest GmbH ning äriühing ASK Chemicals Austria GmbH varem nime Ashland Südchemie Hantos Ges.m.b.H.

(11)  – 29. aprilli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-482/01 ja C-493/01: Orfanopoulos (EKL 2004, lk I-5257, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).

(12)  – Kohtuotsus Orfanopoulos, punkt 45.

(13)  – Euroopa Liidu tasandil viitan i) komisjoni dokumentidele; ii) Üldkohtu toimikule; ja iii) tõenditele, mis on esitatud siseriiklikule kohtule, kes teeb otsuse õigusvastase konkurentsipiiramise tsiviilõiguslike tagajärgede kohta. Vt samuti 21. septembri 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-514/07 P, C-528/07 P ja C-532/07 P: Rootsi vs. API (EKL 2010, lk I-8533). Punktides 79‐82 osutab Euroopa Kohus, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (ELT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) ning EÜ artiklis 255 (nüüd ELTL artikli 15 lõige 3) läbipaistvuskohustuste kaudu tagatud dokumentidega tutvumise õiguse kohaldamisalast on õigusemõistmine välja jäetud. Kohtujurist Poiares Maduro 1. oktoobri 2009. aasta ettepanek nimetatud kohtuasjas käsitleb punktides 21‐39 eri siseriiklikke ja rahvusvahelisi lähenemisviise kohtudokumentidega tutvumise küsimuse suhtes.

(14)  – Vt nt ECN Working Group, Co-operation Issues and Due Process „Decision Making Powers”, aruanne, 31. oktoober 2012. Aruande lehekülgedel 5 ja 6 on märgitud, et Euroopa Liidus on konkurentsi rakendamiseks kolm institutsioonilist põhimudelit: i) monistlik haldusmudel, mille puhul üksainus haldusasutus uurib juhtumit ja teeb rakenduslikud otsused – mõnes jurisdiktsioonis ei pruugi sellel asutusel olla trahvi rakendamise pädevust; ii) dualistlik haldusmudel, mille puhul uurimine ja otsuse tegemine jaguneb kahe asutuse vahel – üks asutus vastutab juhtumite uurimise eest ning edasi antakse juhtumid üle teisele asutusele, kelle ülesanne on teha otsus; iii) kohtulik mudel, mille puhul kohus teeb nii sisulise otsuse kui ka otsustab trahvid või otsustab ainult trahvid ja sisuline otsus jääb konkurentsiameti teha. Aruande lk 9 on selgitatud, et Austrias kohaldatakse mainitud kahe kohtuliku mudeli tüübi seast esimest, nimelt puhtalt kohtulikku mudelit.

(15)  – Konkurentsikohus kasutab eespool 8. joonealuses märkuses viidatud toimiku registrinumbrit. Ühing on käesolevas menetluses registreeritud kui menetlusse astuja.

(16)  – 19. juuli 2012. aasta otsus kohtuasjas C-591/10: Littlewoods Retail (punkt 31).

(17)  – Kohtuotsus Littlewoods Retail, punkt 31.

(18)  – Kohtuotsus Littlewoods Retail, punkt 31, kus on viidatud 29. oktoobri 2009. aasta otsusele kohtuasjas C-63/08: Pontin (EKL 2009, lk I-10467, punkt 45).

(19)  – 8. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-177/10: Rosado Santana (EKL 2011, lk I-7907, punkt 90 ja seal viidatud kohtupraktika).

(20)  – Nt kohtuotsus Rosado Santana, punkt 91, ja 19. juuni 2003. aasta otsus kohtuasjas C-34/02: Sante Pasquini (EKL 2003, lk I-6515, punktid 64‐73).

(21)  – 26. jaanuari 2010. aasta otsus kohtuasjas C-118/08: Transportes Urbanos y Servicios Generales SAL (EKL 2010, lk I-635, punkt 46).

(22)  – Kohtuotsus Sante Pasquini, punkt 59.

(23)  – Punkt 26.

(24)  – Punkt 78.

(25)  – Kohtuotsuse punkt 20. Kohtuotsuse Pfleiderer punktis 21 märkis Euroopa Kohus, et komisjoni teatis koostöö kohta konkurentsiasutuste võrgustikus (ELT 2004, C 101, lk 43) ega ka komisjoni teatis, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (ELT 2006, C 298, lk 17) – mis mõlemad on seotud leebema kohtlemisega – ei ole liikmesriikidele siduvad. Kohtuotsuse Pfleiderer punktis 22 märkis Euroopa Kohus, et Euroopa konkurentsivõrgustiku raames töötati 2006. aasta kestel välja ja võeti vastu leebema kohtlemise näidisprogramm, mis on seotud vastava valdkonna siseriiklike programmide teatavate elementide ühtlustamisega. Ka see programm ei ole liikmesriikide kohtutele siduv.

(26)  – Kohtuotsus Pfleiderer, punkt 23.

(27)  – Kohtuotsus Pfleiderer, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika.

(28)  – Kohtuotsus Pfleiderer, punktid 25 ja 26. Peale selle nõustun kohtujurist Mazáki poolt samas kohtuasjas 16. detsembril 2010 esitatud ettepaneku punktis 34 tehtud märkusega, et „kui liikmesriik viib ELTL artikli 101 tõhusa kohaldamise tagamise eesmärgil oma konkurentsiasutus(t)e kaudu ellu leebema kohtlemise programmi, siis vaatamata menetlusautonoomiale kõnealuse sätte rakendamisel, peab liikmesriik tagama niisuguse programmi tõhusa elluviimise ja toimimise”.

(29)  – Kohtuotsus Pfleiderer, punkt 30.

(30)  – Kohtuotsus Pfleiderer, punkt 31.

(31)  – 14. detsembri 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-430/93 ja C-431/93: van Schijndel ja van Veen (EKL 1995, lk I-4705, punkt 19).

(32)  – Vt kohtujurist Mazáki ettepanek, punkt 22.

(33)  – Kohtujuristi kursiiv.

(34)  – Nagu tuvastati 22. detsembri 2010. aasta otsuses kohtuasjas C-279/09: DEB (EKL 2010, lk I-13849), kus otsustati, et siseriiklik õigusnorm, mis nõuab EL õi guse alusel esitatud riigivastutuse hagi lahendavale asutusele ettemakse tegemist menetluskulude katteks, kui õigusabi ei ole võimalik kasutada, võib rikkuda õigust pöörduda kohtusse. Faktiliste asjaolude vastavus sellisele olukorrale jäeti siseriikliku kohtu hinnata.

(35)  – 11. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-13/01: Safalero (EKL 2003, lk I-8679, punkt 54).

(36)  – Vt kohtujurist Mengozzi 21. jaanuari 2009. aasta ettepanek kohtuasjas C-12/08: Mono Car Styling, milles otsus tehti 16. juulil 2009 (EKL 2009, lk I-6653, ettepaneku punkt 84, milles on viidatud Euroopa Kohtu 13. märtsi 2007. aasta otsusele kohtuasjas C-432/05: Unibet,EKL 2007, lk I-2271, punktid 38‐40).

(37)  – Vt analoogia põhjal kohtuotsus DEB.

(38)  – 3. veebruari 2000. aasta otsus kohtuasjas C-228/98: Dounias (EKL 2000, lk I-577, punkt 69 ja seal viidatud kohtupraktika); 29. aprilli 2004. aasta otsus kohtuasjas C-224/02: Pusa (EKL 2004, lk I-5763, punkt 44); 24. augusti 2008. aasta otsus kohtuasjas C-55/06: Arcor (EKL 2008, lk I-2931, punkt 191 ja seal viidatud kohtupraktika). Tõendusnormide kohta vt samuti 7. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-526/04: Laboratoires Boiron (EKL 2006, lk I-7259, punktid 52‐57) ning 1. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas C-35/09: Speranza (EKL 2010, lk I-6581, punkt 47).

(39)  – Kohtuotsus Dounias, punkt 71.

(40)  – Kohtuotsus Dounias, punkt 71.

(41)  – Kohtuasi Dounias, kohtujurist Jacobsi 23. septembri 1999. aasta ettepaneku punkt 50.

(42)  – Vt nt 10. aprilli 2003. aasta otsus kohtuasjas C-276/01: Steffensen (EKL 2003, lk I-3735) ja 6. novembri 2012. aasta otsus kohtuasjas C-199/11: Otis jt.

(43)  – 15. aprilli 2010. aasta otsus kohtuasjas C-542/08: Barth (EKL 2010, lk I-3189, punkt 40).

(44)  – Vt nt kohtuotsus Levez, punkt 32, kus tuvastati, et tööandja pettus seoses samalaadset tööd tegevate meestöötajate töötasuga „põhjustas” viivituse B. S. Levezi kohtusse pöördumisel.

(45)  – Vt väljakujunenud kohtupraktika hulgast 9. novembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 199/82: San Giorgio (EKL 1983, lk 3595).

(46)  – Kohtuotsus Otis jt, punkt 48.

(47)  – Kohtuotsus Otis jt, punkt 49.

(48)  – Vt kohtujurist Darmoni ettepanek liidetud kohtuasjades C-87/90, C-88/90 ja C-89/90: Verholen jt, milles otsus tehti 11. juulil 1991 (EKL 1991, lk I-3757, ettepaneku punkt 33).

(49)  – Kohtuotsus DEB, punkt 45, kus on viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu 15. veebruari 2005. aasta otsusele kohtuasjas 68416/01: Steel ja Morris vs. Ühendkuningriik ( Recueil des arrêts et décisions  2005-II, punkt 59).

(50)  – Kohtuotsus DEB, punkt 45.

(51)  – Kohtuotsus DEB, punkt 47, kus on viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu 13. juuli 1995. aasta otsusele kohtuasjas Tolstoy-Miloslavsky vs. Ühendkuningriik, A-seeria, nr 316-B, punktid 59‐67, ja 19. juuni 2001. aasta otsusele kohtuasjas 28249/95: Kreuz vs. Poola ( Recueil des arrêts et décisions 2001-VI, punktid 54 ja 55). Vt samuti kohtujurist Sharpstoni 30. novembri 2006. aasta ettepanek kohtuasjas Unibet, punkt 38.

(52)  – Kohtujurist Mazáki ettepanek kohtuasjas Pfleiderer, punkt 46.

(53)  – Vt väljakujunenud kohtupraktika hulgast 18. mai 1982. aasta otsus kohtuasjas 155/79: AM & S Europe vs. komisjon (EKL 1982, lk 1575).

(54)  – Mida on hiljuti taaskinnitatud 14. novembri 2012. aasta otsuses kohtuasjas T-135/09: Nexans France ja Nexans vs. komisjon (punkt 128 ja seal viidatud kohtupraktika). Vt samuti 14. septembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C-550/07 P: Akzo Nobel Chemicals ja Akros Chemicals vs. komisjon (EKL 2010, lk I-8301).

(55)  – Vt komisjoni teatis, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul, ELT 2006, C 298, lk 17, punkt 39: „Kaitse trahvide eest või trahvide vähendamine iseenesest ei kaitse ettevõtjat EÜ asutamislepingu artikli 81 rikkumises osalemisega kaasnevate tsiviilõiguslike tagajärgede eest.”

(56)  – Kohtuotsus Mono Car Styling, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika.

(57)  – 28. juuni 2012. aasta otsus kohtuasjas C-404/10 P: komisjon vs. Editions Odile Jacob (punktid 123 ja 124).

(58)  – Lisada võiks veel nt sellega seostuva ärisaladuste kaitse kontseptsiooni. Kohtuasjad C-1/11: Interseroh, milles otsus tehti 29. märtsil 2012, ja C-305/05: Ordre des barreaux francophones et germanophones, milles otsus tehti 26. juunil 2007 (EKL 2007, lk I-5305).

(59)  – Vt eeskätt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (ELT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331).

(60)  – Nt eespool viidatud kohtuasi komisjon vs. Editions Odile Jacob; kohtuasi T-344/08: EnBW Energie Baden-Württemberg vs. komisjon, milles otsus tehti 22. mail 2012.

(61)  – EÜT 2004, C 101, lk 54.

(62)  – Väärib märkimist, et Üldkohus on hiljuti pidanud vajalikuks lubada pooltel tutvuda komisjoni toimikutega tema registris, kusjuures juhtum puudutas teavet, mida ettevõtja andis leebema kohtlemise kontekstis. Vt 14. novembri 2012. aasta otsus kohtuasjas T-140/09: Prysmian.

(63)  – Vt märkused, komisjoni talituste töödokument, mis lisandub valgele raamatule EÜ konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohta, SEK(2008) 404, punkt 2, lk 7.

(64)  – Vt ärisaladusi käsitlevad märkused minu 7. juuni 2012. aasta ettepaneku punktis 33 kohtuasjas C-136/11: Westbahn Management, milles otsus tehti 22. novembril 2012. Komisjon on alati avaldanud oma otsused, milles ta on kohaldanud EL konkurentsiõigust, jättes vajaduse korral avaldamata ärisaladusi puudutavad osad.

(65)  – Kohtuotsus Unibet, punktid 40 ja 41 ning seal viidatud kohtupraktika.

(66)  – Kohtujurist Sharpston on väitnud, et kahju suuruse kindlaksmääramisega seotud probleemidest ei piisa, et muuta kahju nõudmine „praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks”. Vt tema ettepanek kohtuasjas Unibet, punkt 49. Minu arvates on tegu raskusastme küsimusega, mida peaks hindama siseriiklik kohus, arvestades ELL artikli 19 lõiget 1.