1.

Liga para a Protecção da Natureza (edaspidi „LPN”) ja Soome Vabariik paluvad oma apellatsioonkaebustes ( 2 ) tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 9. septembri 2011. aasta otsuse kohtuasjas T-29/08: LPN vs. komisjon (EKL 2011, lk II-6021; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega Üldkohus jättis rahuldamata LPN‑i hagi nõudega tühistada komisjoni 22. novembri 2007. aasta otsus. Nimetatud otsusega kinnitati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele ( 3 ) artikli 4 lõike 2 kolmanda taande alusel keeldumist anda LPN‑ile juurdepääs dokumentidele, mis sisaldusid Portugali Vabariigi vastu algatatud ning pooleli olevas liikmesriigi kohustuse rikkumise menetluses seoses Sabori jõele (Portugal) tammi ehitamise projektiga, mille puhul kahtlustati vastuolu nõukogu 2. aprilli 1979. aasta direktiiviga 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta ( 4 ) ning nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiiviga 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta ( 5 ) (edaspidi „vaidlusalune otsus”).

2.

Apellatsioonkaebuste keskmes on erand, mis on sätestatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes seoses kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärkide kaitsega, tõlgendatuna Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1367/2006 keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes ( 6 ) artikli 6 lõike 1 alusel.

3.

Apellatsioonkaebustes tõstatatakse kaks põhimõttelist küsimust:

4.

Määruses nr 1049/2001 on määratletud põhimõtted, tingimused ja piirangud seoses ELTL artiklis 15 sätestatud õigusega pääseda ligi Euroopa Liidu institutsioonide dokumentidele.

5.

Määruse nr 1049/2001 artiklis 2 on sätestatud:

„1.   Kõigil liidu kodanikel ning kõigil füüsilistel ja juriidilistel isikutel, kelle elukoht või registrijärgne asukoht on mõnes liikmesriigis, on õigus tutvuda institutsioonide dokumentidega, arvestades käesolevas määruses sätestatud põhimõtteid, tingimusi ja piiranguid.

[…]

3.   Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi institutsiooni käsutuses olevate dokumentide suhtes, see tähendab institutsiooni koostatud ja talle saadetud ning tema valduses olevate dokumentide suhtes kõikides Euroopa Liidu tegevusvaldkondades.

[…]”

6.

Määruse nr 1049/2001 artiklis 4 on sätestatud liidu institutsioonide dokumentidele juurdepääsuga seotud erandid ning meid huvitavad erandid on nimetatud lõikes 2, mis on sõnastatud järgmiselt:

„Institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks:

välja arvatud juhul, kui avaldamine teenib ülekaalukaid üldisi huve.”

7.

Erandeid, mida on nimetatud eelkõige määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 2, kohaldatakse üksnes nii kaua, kuni kaitse on dokumendi sisust lähtuvalt õigustatud.

8.

Määruse nr 1367/2006 põhjenduse 15 kohaselt „[k]ui määruses […] nr 1049/2001 on ette nähtud erandid, tuleks neid kohaldada vastavalt käesoleva määruse mis tahes erisätetele, mis käsitlevad keskkonnainfo saamise taotlusi. Keskkonnainfo kättesaadavaks tegemisest keeldumise aluseid tuleks tõlgendada kitsendavalt, võttes arvesse, kas avalikustamine teeniks üldsuse huvi ja kas taotletud info on seotud heidetega keskkonda. […]”

9.

Määruse nr 1367/2006 artiklis 3 on ette nähtud, et „[m]äärust […] nr 1049/2001 kohaldatakse kõikide taotluste suhtes, mille taotleja on esitanud ühenduse institutsioonide ja organite valduses oleva keskkonnainfo kättesaamiseks, ilma et kedagi kodakondsuse, rahvuse või elukoha tõttu või juriidilise isiku puhul tema registreeritud asukoha või tegeliku tegevuskoha tõttu diskrimineeritaks.

[…]”

10.

Kõnealuse määruse artikli 6 „Erandite kohaldamine keskkonnainfo kättesaadavuse taotlemisel” lõikes 1 on sätestatud:

„Määruse […] nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese ja kolmanda taande puhul, välja arvatud uurimine ja eelkõige ühenduse õiguse võimalike rikkumiste uurimine, eeldatakse info avaldamiseks ülekaalukat üldsuse huvi, kui taotletud info on seotud heitmetega keskkonda. Määruse […] nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud muude erandite puhul tõlgendatakse keeldumise aluseid kitsendaval viisil, võttes arvesse avalikustamisega teenitavat üldsuse huvi ja seda, kas taotletud info on seotud heidetega keskkonda.”

11.

LPN on Portugalis asuv avalikes huvides tegutsev valitsusväline organisatsioon, mille eesmärk on keskkonna kaitse. LPN esitas 22. aprilli 2003. aasta kirjaga komisjoni keskkonna peadirektoraadile kaebuse, milles ta väitis, et tammiehitusprojekt kahjustab ühenduse tähtsusega alasid „Morais” ja „Rios Sabor e Maçãs”, rikkudes seeläbi direktiivi 92/43. Selle kaebuse põhjal algatas komisjon Portugali Vabariigi suhtes liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse ning võttis ühendust Portugali ametiasutustega, et kontrollida, mil määral võis tammiehitusprojekt olla vastuolus direktiividega 79/409 ja 92/43.

12.

LPN taotles 27. märtsi ja 16. juuli 2007. aasta kirjadega keskkonna peadirektoraadilt juurdepääsu kaebuse menetlemisega seotud teabele ja võimalust tutvuda komisjoni töörühma koostatud dokumentidega ning komisjoni ja Portugali ametiasutuste vahelise kirjavahetusega.

13.

Vaidlusaluse otsusega lükkas komisjon selle taotluse lõplikult tagasi.

14.

Vaidlusaluse otsuse põhjendamiseks leidis komisjon, et kõik tema ning Portugali ametiasutuste vahelise kirjavahetuse esemeks olnud dokumendid olid hõlmatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erandiga. Komisjon märkis, et (käimasolevas) liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses peab komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vahel valitsema vastastikuse usalduse õhkkond, et neil oleks vaidluse vastastikusel kokkuleppel lahendamise eesmärgil võimalik alustada läbirääkimiste ja kompromissi leidmise protsessi ning vältida vaidluse jõudmist Euroopa Kohtusse. Lisaks väitis komisjon, et määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõige 1, mille kohaselt eeldatakse info avaldamiseks ülekaalukat üldsuse huvi, kui taotletud info on seotud heidetega keskkonda, ei ole kohaldatav liidu õiguse võimalike rikkumiste uurimistele, nagu käesolevas asjas.

15.

Komisjon lõpetas 28. veebruari 2008. aasta otsusega LPN‑i kaebuse menetlemise. Pärast liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse lõpetamist ja eelkõige 24. oktoobri 2008. aasta otsusega võimaldas komisjon LPN‑ile juurdepääsu peaaegu kõikidele dokumentidele, millele ta juurdepääsu taotles.

16.

Üldkohtule esitatud hagis heitis LPN, keda toetasid Taani Kuningriik, Soome Vabariik ja Rootsi Kuningriik, komisjonile ette ühelt poolt seda, et ta on rikkunud mitut määruse nr 1367/2006 sätet ja eelkõige selle määruse artiklit 6, ning teiselt poolt seda, et ta on valesti kohaldanud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud, eelkõige uurimise eesmärke kaitsvat erandit.

17.

Teine väide jagunes kolmeks osaks. Esiteks heitis LPN komisjonile ette, et viimane on õigusvastaselt jätnud esitamata konkreetse ja individuaalse hinnangu ja vastavad põhjendused selle kohta, kas ja mil määral oli viidatud erand kohaldatav igale dokumendile, millele juurdepääsu taotleti. Teiseks leidis ta, et komisjon jättis ekslikult hindamata, kas neile dokumentidele tuleks anda kas või osaline juurdepääs. Kolmandaks jättis komisjon arvestamata dokumentidele juurdepääsu taotluses viidatud üldise huvi.

18.

Üldkohus otsustas, et vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise ajal oli liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus pooleli ning komisjonil oli põhimõtteliselt õigus tugineda määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud uurimise eesmärke kaitsvale erandile. ( 7 )

19.

Üldkohtu arvates nähtub vaidlusaluse otsuse põhjendustest, et komisjon tugines peamiselt põhimõttele, mida Euroopa Kohus on hiljutises kohtupraktikas tunnustanud ning mis võimaldab asjaomasel institutsioonil loobuda igale dokumendile konkreetse ja individuaalse hinnangu andmisest põhjendusega, et kõik asjaomased dokumendid kuuluvad ilmselgelt ühte ja samasse dokumentide liiki, mis kuulub määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erandi alla. ( 8 ) Eeltoodu alusel keeldus komisjon andmast juurdepääsu käimasoleva liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse toimikus sisalduvatele kõikidele dokumentidele keskkonnaõiguse valdkonnas.

20.

Lisaks meenutas Üldkohus, et vaidlusalune otsus võeti vastu nii määruse nr 1049/2001 kui ka määruse nr 1367/2006 alusel ning esmalt oli vaja analüüsida, kas viimati nimetatud määrus võis muuta komisjonil määruse nr 1049/2001 kohaselt lasuva konkreetse ja individuaalse hinnangu andmise kohustuse ulatust, nagu väitsid LPN ja menetlusse astujad. ( 9 )

21.

Üldkohus nentis, et komisjoni kohustusel anda juurdepääsutaotluse esemeks olevatele dokumentidele konkreetne ja individuaalne hinnang on mitmeid erandeid. Näiteks juhul, kui on ilmselge, et juurdepääsu andmisest tuleb keelduda (kui näiteks teatavad dokumendid on tervikuna ilmselgelt hõlmatud erandiga juurdepääsuõigusest) või vastupidi, see tuleb anda (kuna teatavad dokumendid on ilmselgelt tervikuna juurdepääsetavad) või kui komisjon on asjaomastele dokumentidele varem andnud konkreetse ja individuaalse hinnangu sarnastel asjaoludel. ( 10 )

22.

Üldkohus sedastas, et „institutsioon võib [...] võtta reeglina [...] aluseks teatud liiki dokumentidele kohaldatavad üldised eeldused, kuna ühesuguste dokumentide avalikustamise taotluste suhtes saab kohaldada sarnaseid üldist laadi kaalutlusi, kuid siiski tuleb igal üksikjuhul kontrollida, kas antud liiki dokumentide suhtes üldjuhul kohaldatavad üldist laadi kaalutlused on tõepoolest kohaldatavad ka konkreetse dokumendi suhtes, mille avaldamist taotletakse”. ( 11 )

23.

Üldkohus leidis, et määruse nr 1367/2006 põhjendustes ega sätetes ei sisaldu midagi, mis võimaldaks järeldada, et eespool esitatud üldised kaalutlused ( 12 ) ei oleks kohaldatavad keskkonnateabele juurdepääsu saamise taotlustele. ( 13 )

24.

Üldkohus otsustas, et ehkki määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõikes 1 on sätestatud, et erandeid juurdepääsuõigusest ja lahknevate huvide kaalumisest tuleb tõlgendada kitsalt, „ei mõjuta see tõdemus küsimust, kas asjaomane institutsioon peab andma taotletud dokumentidele või teabele konkreetse ja individuaalse hinnangu”. ( 14 ) Üldkohtu arvates „kehtivad kohtupraktikas tunnustatud erandid, mis võimaldavad institutsioonil niisuguse konkreetse ja individuaalse hinnangu andmisest erandkorras loobuda, mutatis mutandis juhul, kui asjaomased dokumendid [kuuluvad ilmselgelt samasse liiki, mis tõenäoliselt] on hõlmatud [ühe] määruse nr 1049/2001 artiklis 4 ette nähtud erandiga. Neist kohtupraktikas väljakujundatud põhimõtetest tuleneb, et olgugi et määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimesest lausest ilmneb, et eeldus, et esineb ülekaalukas üldine huvi heiteid keskkonda puudutava teabe avaldamise vastu, ei ole kohaldatav liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses, võivad kõik selles menetluses koostatud dokumendid olla kaitstud omaette kategooriana”. ( 15 )

25.

Üldkohus nentis, et kõnealuses kohtuasjas oli ilmne esiteks see, et kõik asjaomased dokumendid kuulusid kogu oma sisu poolest samasse dokumentide liiki, ning teiseks see, et juurdepääs seda liiki dokumentidele tuli viidatud erandi alusel keelata. Üldkohtu arvates ei olnud mõeldav, et komisjon oleks võinud anda juurdepääsu mõnele kõnealusele dokumendile või osale nende sisust, seadmata seejuures ohtu Portugali ametiasutustega peetavaid läbirääkimisi. Üldkohus leidis, et nende dokumentide kas või osaline avaldamine oleks võinud tõepoolest ohustada selle uurimise eesmärkide kaitset, mida komisjon teostas seoses Portugali Vabariigi väidetavate tammiehitusprojektiga seotud rikkumistega. ( 16 )

26.

Lisaks lükkas Üldkohus tagasi LPN‑i ja menetlusse astujate väite, mille kohaselt juhul, kui komisjonil oleks lubatud loobuda andmast iga üksiku asjaomase dokumendi sisule konkreetset ja individuaalset hinnangut, siis ei saaks ta piisavalt arvestada üldsuse huviga avalikustamise vastu määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 teise lause tähenduses. ( 17 )

27.

Üldkohus lisas, et kaebuse esitajate seisund liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses on komisjoni teatise Euroopa Parlamendile ja Euroopa Ombudsmanile „Suhted kaebuse esitajaga seoses ühenduse õiguse rikkumisega” (COM(2002) 141 final) ( 18 ) tähenduses põhimõtteliselt erinev nende seisundist näiteks ühenduse konkurentsieeskirjade kohaldamise menetluses, mille käigus on kaebuse esitajatel konkreetsed menetluslikud tagatised, millest kinnipidamine allub tõhusale kohtulikule kontrollile kaebuse tagasilükkamise otsuse peale esitatud hagi alusel. ( 19 )

28.

Üldkohus märkis, et huvitatud isikutel on õigus tõendada, et dokument, mille avaldamist taotletakse, ei kuulu selle eelduse alla või et dokumendi avaldamiseks esineb ülekaalukas üldine huvi määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 alusel. ( 20 ) Siiski leidis Üldkohus, et LPN ega menetlusse astujad ei ole esile toonud asjaolusid, mis võiksid seada kahtluse alla hinnangu, mille kohaselt kõik asjaomased dokumendid olid hõlmatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erandiga. ( 21 )

29.

Üldkohus leidis, et kuna vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise ajal oli Portugali Vabariigi vastu algatatud liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus pooleli, ei olnud kohaldatav eeldus, et esineb ülekaalukas üldine huvi avaldamise vastu määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimese lause tähenduses, ning seega ei olnud isegi vaja lahendada küsimust, kas asjaomased dokumendid sisaldasid või ei sisaldanud teavet „heidete” kohta keskkonda. ( 22 ) Üldkohus otsustas, et vastupidi LPN‑i ja menetlusse astujate väidetele välistab määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimene lause, mis on erisäte määruse nr 1049/2001 suhtes, läbipaistvuse suurendamise keskkonna valdkonnas erinevate huvide kaalumisel määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 tähenduses, kui asjaomased dokumendid sisalduvad käimasoleva rikkumismenetluse toimikus. ( 23 )

30.

Lisaks leidis Üldkohus, et määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 teine lause „käsitleb […] üksnes kohustust tõlgendada kitsalt muid erandeid peale nende, mida on mainitud määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimeses lauses, s.o muid erandeid kui need, mis on ette nähtud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses ja kolmandas taandes.” ( 24 ) Samuti „viitab määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 teine lause üksnes „üldisele huvile” avaldamiseks, mitte aga „ülekaalukale” üldisele huvile määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 lõpuosa tähenduses.” ( 25 ) Seetõttu tuli „tagasi lükata LPN‑i ja menetlusse astujate argument, mille kohaselt suurenenud läbipaistvuse, üldsuse juurdepääsu dokumentidele, kodaniku parema osaluse otsustusprotsessis ja suurema legitiimsuse põhimõtted moodustavad praegusel juhul siiski üldise huvi või suisa ülekaaluka üldise huvi, mis õigustab asjaomaste dokumentide avaldamist.” ( 26 )

31.

Lõpuks nentis Üldkohus, et LPN ja menetlusse astujad ei olnud suutelised määratlema mõnd muud ülekaalukat üldist huvi kui väidetav läbipaistvuse suurenemine keskkonnaasjades, mida komisjon pidi nimetatud poolte arvates praeguses asjas määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 lõpuosa alusel arvestama, ega olnud ka võimelised selgitama, kas ja mil määral oli taotletud teave seotud heidetega keskkonda määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 tähenduses. ( 27 )

32.

Euroopa Kohtu presidendi 27. veebruari 2012. aasta määrusega liideti need kaks apellatsioonkaebust kirjalikuks ja suuliseks menetlemiseks ning kohtuotsuse tegemiseks.

33.

Euroopa Kohtu presidendi 27. aprilli 2012. aasta määrusega lubati Saksamaa Liitvabariigil astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Euroopa Kohtu presidendi 10. juuli 2012. aasta määrusega lubati Eesti Vabariigil astuda menetlusse Soome Vabariigi nõuete toetuseks ning esitada oma seisukohad suulise menetluse käigus.

34.

Taani Kuningriik ja Rootsi Kuningriik, menetlusse astujad esimeses kohtuastmes, toetavad LPN‑i ja Soome Vabariigi nõudeid.

35.

Kirjalikud seisukohad esitasid LPN, Soome Vabariik, Taani Kuningriik, Saksamaa Liitvabariik, Rootsi Kuningriik ja komisjon. Apellatsioonkaebuse esitajad ja menetlusse astujad, kaasa arvatud Eesti Vabariik, esitasid oma suulised seisukohad 29. mail 2013 toimunud kohtuistungil.

36.

LPN ja Soome Vabariik esitavad oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks kolm peamist väidet.

37.

Esimese väite kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandat taanet. Teise väite kohaselt on rikutud määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 teist lauset. Kolmanda väite kohaselt on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 lõpuosa.

38.

Lisaks väidab LPN, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 141 ja 143 tehtud otsuses kohtukulude kohta on rikutud mitut õigusnormi. LPN lisab, et vaidlustatud kohtuotsus sisaldab kaht ebakõla vaidlusaluse otsuse kindlakstegemise osas.

39.

Enne LPN‑i ja Soome Vabariigi poolt apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitatud väidete analüüsimist tuleb vastata argumendile, mille LPN esitas apellatsioonkaebuses seoses enda kui keskkonna valdkonnas tegutseva valitsusvälise organisatsiooni staatusega. LPN väidab, et riigiabiga seotud dokumentidele juurdepääsu taotlust, mille on esitanud oma erahuve kaitsev pool, nagu näiteks kohtuasjas, milles tehti 29. juuni 2010. aasta otsus komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, ( 28 ) ei saa samastada sellise taotlusega nagu käesolevas kohtuasjas, mis ühelt poolt pärineb avalikke huve kaitsvalt organisatsioonilt, mis tähendab, et asjaomasel organisatsioonil on erihuvi osaleda aktiivselt liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses, ning teiselt poolt käsitleb dokumente, mis on seotud heidetega keskkonda ‑ sellele aga on omakorda sõnaselgelt viidatud määruses 1367/2006.

40.

Minu arvates sedastas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 137 õigustatult, et õigus pääseda juurde dokumentidele ei sõltu erihuvist, mis juurdepääsu taotlejal võib taotletud teabe saamiseks olla või mitte olla.

41.

Euroopa Kohtu 1. veebruari 2007. aasta otsusest kohtuasjas Sison vs. nõukogu ( 29 ) nähtub, et määruse nr 1049/2001 eesmärk on avada üldsusele institutsioonide dokumentidele juurdepääs üldiselt ja mitte sõnastada norme kaitsmaks erihuve, mis ühel või teisel isikul võivad mõne dokumendiga tutvumiseks olla. ( 30 ) Nimetatud kohtuotsuses sedastas Euroopa Kohus, et määruses 1049/2001 ei ole sätestatud vajadust arvestada teatud konkreetsete huvidega, millele isik võiks teatavale dokumendile juurdepääsu saamiseks tugineda. ( 31 ) Leian, et sama arutluskäiku tuleks kohaldada ka käesolevas kohtuasjas kohaldatavatele määruse nr 1367/2006 sätetele, mille eesmärk on anda üldsusele ( 32 ) õigus tutvuda keskkonnainfoga, mis on liidu institutsioonide või organite valduses.

42.

Seetõttu ei ole LPN‑i konkreetset staatust vaja arvesse võtta määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande ja määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 kohaldamisel.

43.

LPN leiab, et Üldkohus tõlgendab vääralt määruse nr 1049/2001 artiklit 4. Ta märgib, et käesolevas kohtuasjas käsitletav toimik sisaldab eri liiki dokumente ning on täiesti väär ja ebaproportsionaalne väita, et käimasoleva liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse käigus „võivad kõik selles menetluses koostatud dokumendid olla kaitstud omaette kategooriana”. ( 33 )

44.

Soome Vabariik ei nõustu vaidlustatud kohtuotsuses sisalduva põhimõttelise väitega, mille kohaselt võivad määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ettenähtud kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärke kaitsva erandi alusel olla kõik liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlusega seotud dokumendid kaitstud ühe kategooriana, nii et institutsioon võib keelata juurdepääsu kõikidele asjaomastele dokumentidele, tuginedes üldisele eeldusele, et selliste dokumentide sisu avaldamine kahjustaks põhimõtteliselt uurimise eesmärkide kaitset.

45.

LPN ja Soome Vabariik leiavad, et eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, mis käsitleb riigiabi, ei ole käesolevas kohtuasjas kohaldatav.

46.

Taani Kuningriik ja Rootsi Kuningriik leiavad, et Üldkohus on rikkunud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandat taanet, kui ta kohaldas üldist eeldust, et keelata juurdepääs kõikidele liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlusega seotud dokumentidele. Nimetatud riigid leiavad, et komisjon on vastupidi kohustatud konkreetselt kontrollima, kas iga dokumendi avaldamine kahjustaks uurimise eesmärke. Nad väidavad, et Euroopa Kohus on üldisi eeldusi kohaldanud väga piiratud juhtudel ning selgelt määratletud põhjustel, mis ei ole käesolevas kohtuasjas kohaldatavad.

47.

Saksamaa Liitvabariik ja komisjon leiavad, et tuleb kohaldada üldist eeldust, mille kohaselt liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlusega seotud dokumentide avaldamine kahjustaks uurimise eesmärkide kaitset määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande tähenduses. Nad väidavad, et juhul kui komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vaheline teabevahetus avalikustataks, kahjustataks sellega soovi teha koostööd vastastikuse usalduse õhkkonnas. Komisjoni ja Saksamaa Liitvabariigi arvates tuleb käesolevas kohtuasjas kohaldada analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsust komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, kuna riigiabi kontrolli menetlus on liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse variant, mida on kohandatud nii, et see vastaks konkreetsetele probleemidele, mida riigiabi konkurentsile ühisturu tingimustes kujutab.

48.

Kõigepealt tuleb meenutada, et LPN taotles juurdepääsu kõikidele dokumentidele, mis sisaldusid ELTL artikli 258 alusel Portugali Vabariigi vastu keskkonnaõiguse valdkonnas algatatud liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse haldustoimikus. Taotlus esitati ajal, mil haldusmenetlus oli pooleli. Vaidlusaluse otsusega keeldus komisjon taotletud dokumente LPN‑ile edastamast, tuginedes määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes juurdepääsuõigusele sätestatud kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärke kaitsvale erandile. Seejuures ei kontrollinud komisjon iga taotletud dokumendi puhul, kas selle avaldamine kahjustaks ELTL artikli 258 alusel Portugali Vabariigi vastu algatatud uurimise eesmärki, vaid arvas üldiselt, et kogu dokumentatsiooni avalikustamine selles etapis kahjustaks liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlust.

49.

Seda lähenemisviisi toetati ka vaidlustatud kohtuotsuses.

50.

Üldkohus leidis, et kuna vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise ajal oli liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus alles pooleli, võis komisjon lähtuda põhimõttest, et üldine eeldus, mille kohaselt haldustoimiku dokumentide avaldamine kahjustab uurimise eesmärkide kaitset, kehtib dokumentide suhtes tervikuna. ( 34 )

51.

Apellatsioonkaebustes ei vaidlustata asjaolu, mida on täpsustatud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 101, st et komisjonil oli põhimõtteliselt õigus tugineda määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes sätestatud uurimise eesmärke kaitsvale erandile, kuna liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus oli asjaomase taotluse ajal alles pooleli. Seevastu käsitletakse komisjonipoolse kontrollimise olemust ja tõhusust kõnealuse erandi kohaldamise puhul asjaomastele dokumentidele ning eelkõige küsimust, kas nimetatud institutsioon oleks pidanud konkreetselt hindama iga dokumendi sisu või võis ta vastupidi piirduda sellega, et ta tugineb menetluse eesmärkide kaitse rikkumise üldisele eeldusele, mida kohaldatakse kõikidele taotluse esemeks olevate dokumentidele.

52.

Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et määruse nr 1049/2001 eesmärk on vastavalt selle põhjendusele 4 ja artiklile 1 anda avalikkusele võimalikult täieulatuslik õigus tutvuda institutsioonide dokumentidega. ( 35 ) Sellegipoolest võib seda õigust teatud avalikest või erahuvidest lähtudes piirata. Täpsemalt on kõnealuse määruse artiklis 4 kooskõlas põhjendusega 11 täpsustatud, et institutsioonid keelavad juurdepääsu dokumentidele, mille avaldamine kahjustaks mõnd selle artikliga kaitstud huvi. Seega kui komisjon otsustab keelata juurdepääsu dokumendile, mille avalikustamise taotlus on talle esitatud, on ta põhimõtteliselt kohustatud selgitama, kuidas juurdepääs sellele dokumendile võib konkreetselt ja tegelikult kahjustada huve, mida kaitseb määruse nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud erand, millele see institutsioon tugineb. Kuna need erandid teevad erandi üldsuse võimalikult laiaulatuslikust juurdepääsust dokumentidele, tuleb neid mõistagi tõlgendada ja kohaldada täht-tähelt. ( 36 )

53.

Kõnealusest kohtupraktikast nähtub, et komisjon oleks pidanud läbipaistvuse juhtpõhimõttest kinnipidamiseks põhimõtteliselt mitte ainult konkreetselt ja individuaalselt hindama iga dokumenti, millele LPN juurdepääsu taotles, selleks et määrata kindlaks, kas nende avaldamine tõepoolest kahjustaks ELTL artikli 258 alusel Portugali Vabariigi vastu algatatud uurimise eesmärki, vaid lisaks selgitama iga asjaomase dokumendi puhul, kuidas osaline või täielik juurdepääs sellele dokumendile võib kahjustada kõnealust eesmärki.

54.

Kuid nagu Üldkohus on märkinud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 113 jj, on kohtupraktikas loodud mitu erandit komisjoni kohustusest anda juurdepääsutaotluse esemeks olevatele dokumentidele konkreetne ja individuaalne hinnang.

55.

Selle kohtupraktika ( 37 ) alusel ei pruugi iga dokumendi individuaalne ja konkreetne hindamine olla vajalik, kui juhtumi eriliste asjaolude tõttu on ilmselge, et juurdepääs tuleb keelata või vastupidi, seda tuleb lubada. Sellistel juhtudel võib asjaomane institutsioon võtta aluseks teatud liiki dokumentidele kohaldatava üldise eelduse, kuna ühesuguste dokumentide avalikustamise taotluste suhtes saab kohaldada sarnaseid üldist laadi kaalutlusi. ( 38 )

56.

Värskeimas kohtupraktikas on sedastatud, et juhul kui juurdepääsu andmisest keeldutakse sellise üldise eelduse alusel, on huvitatud isikutel soovi korral õigus tõendada, et vaidlusalune dokument, mille avalikustamist on taotletud, ei ole hõlmatud selle eeldusega või et esineb ülekaalukas üldine huvi, mis õigustab dokumendi avalikustamist määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 alusel. ( 39 )

57.

Sellega seoses märgin, et võimalus tugineda teatavatele dokumentide liikidele kohaldatavatele üldistele eeldustele selle asemel, et anda enne juurdepääsu keelamist igale dokumendile individuaalne ja konkreetne hinnang, ei ole täiesti ohutu. See mitte üksnes ei piira EL lepingu artikli 11, ELTL artikli 15 ja määrusega nr 1049/2001 kaitstud läbipaistvuse aluspõhimõtet, vaid piirab vältimatult ja tegelikult ka juurdepääsu asjaomastele dokumentidele. Seetõttu leian, et sellistele eeldustele tuginemine peab olema võimalik üksnes mõjuvatel ja veenvatel põhjustel Tänase päevani on Euroopa Kohus sõnaselgelt tunnistanud võimalust sellistele üldpõhimõtetele tugineda kolme konkreetse olukorra puhul: riigiabi kontrolli menetlus, ( 40 ) koondumiste kontrolli menetlus ( 41 ) ning liidu kohtutes pooleliolev kohtumenetlus. ( 42 )

58.

Esiteks lubas Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuses komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau kohaldada üldist eeldust riigiabi kontrolli menetlusega seotud dokumentidele juurdepääsu keelamise puhul. Euroopa Kohus otsustas, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erandi tõlgendamisel tuleb võtta arvesse asjaolu, et huvitatud isikutel, ( 43 ) välja arvatud riigiabi andmise eest vastutav liikmesriik, ei ole vastavalt nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrusele (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL artikli 108] kohaldamiseks, ( 44 ) õigust tutvuda komisjoni haldustoimiku dokumentidega. Euroopa Kohus leidis, et kui nendel huvitatud isikutel oleks võimalik kõnealuste dokumentidega määruse nr 1049/2001 alusel tutvuda, muudaks see küsitavaks riigiabi üle järelevalve teostamise korra.

59.

Seejärel lubas Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsustes komisjon vs. Éditions Odile Jacob ja komisjon vs. Agrofert Holding tugineda üldisele eeldusele ka selleks, et keelata juurdepääs dokumentidele, mis on seotud ettevõtjate koondumiste kontrolli menetlusega, kuna õigusnormid, mis reguleerivad seda menetlust, näevad samuti ette ranged reeglid menetluse raames saadud või koostatud teabe töötlemiseks.

60.

Euroopa Kohtu arvates oleks määruse nr 1049/2001 alusel üldise juurdepääsu andmine niisuguse menetluse käigus komisjoni ja teatist esitavate osaliste või kolmandate isikute vahel vahetatud dokumentidele oma olemuselt selline, mis ohustaks tasakaalu, mida liidu seadusandja soovis ühinemismäärusega tagada ühelt poolt asjaomaste ettevõtjate kohustuse edastada komisjonile potentsiaalselt tundlikku äriteavet, mis võimaldaks komisjonil hinnata kavandatava koondumise kokkusobivust ühisturuga, ja teiselt poolt tugevdatud kaitse tagamise vahel, seoses ametisaladuse ja ärisaladuse tõttu komisjonile edastatud teabega. ( 45 ) Euroopa Kohtu arvates tuleneb eelnevast sellise üldise eelduse olemasolu, mille kohaselt kahjustab asjaomaste dokumentide avalikustamine põhimõtteliselt koondumistehingus osalevate ettevõtjate ärihuve ning samuti ka selle koondumise uurimismenetluse eesmärki. ( 46 )

61.

Lõpuks leidis Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuses Rootsi jt vs. API ja komisjon, et tuleb tunnustada üldist eeldust, mille kohaselt kohtumenetluses esitatud institutsiooni seisukohtade avalikustamine kahjustab selle menetluse kaitset määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 teise taande tähenduses, kuni menetlus on pooleli. ( 47 )

62.

Euroopa Kohtu arvates ei saa asjaolu, et määrusega nr 1049/2001 on teatavatele institutsioonidele kehtestatud läbipaistvuse kohustused, tekitada pooleliolevate kohtumenetluste käigus tagajärgi, mis kahjustavad nimetatud institutsioonide menetluslikku seisundit protsessuaalse võrdsuse põhimõtte tähenduses. Lisaks leidis Euroopa Kohus hea õigusemõistmise põhimõttele tuginedes, et õigusemõistmise väljajätmine dokumentidega tutvumise õiguse kohaldamisalast, tegemata vahet menetluse erinevate staadiumide vahel, on põhjendatud vajadusega tagada kogu kohtumenetluse vältel poolte vaidluste ja kohtuasja menetleva kohtu otsuse kujunemise segamatu kulgemine. Lõpuks otsustas Euroopa Kohus analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsusele komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau tuginedes, et lisaks on see eeldus põhjendatud ka asjaoluga, et ei Euroopa Liidu Kohtu põhikiri ega liidu kohtute kodukorrad ei näe ette kolmandate isikute õigust tutvuda seisukohtadega, mis on kohtumenetluse käigus Euroopa Kohtule esitatud.

63.

LPN ja Soome Vabariik väidavad, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, kui ta leidis, et Euroopa Kohtu arutluskäik eespool viidatud kohtuotsuses komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau seoses riigiabi kontrolli menetlusega on kohaldatav ka liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlustele. Ma ei arva nii.

64.

Nii eespool viidatud kohtuotsusest komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau kui ka eespool viidatud kohtuotsustest komisjon vs. Éditions Odile Jacob ja komisjon vs. Agrofert Holding nähtub, et riigiabi kontrolli või koondumiste kontrolli menetluse puhul lubas Euroopa Kohus kohaldada dokumentidele juurdepääsu keelamise üldisi eeldusi eelkõige selliste rangete eeskirjade olemasolule tuginedes, millega piiratakse kõnealuste menetluste raames juurdepääsu toimikule. Teiste sõnadega: ehkki sarnaselt liidu seadusandjaga ei määranud Euroopa Kohus kindlaks kõnealuste õigusnormide hierarhiat, ( 48 ) piiras ta määruse nr 1049/2001 üldiste sätete kohaldamist nimetatud üldiste eeldustega juhul, kui juurdepääs haldustoimiku dokumentidele võiks kahjustada riigiabi ja koondumiste kontrolli tõhususe tagamiseks ette nähtud eeskirjade konkreetset eesmärki.

65.

Ehkki selliste üldiste eelduste kohaldamise õigustamise puhul oli nimetatud konkreetsetel eeskirjadel, mis piiravad avalikkuse tutvumist haldustoimikuga teatavate menetluste raames, teatav mõju Euroopa Kohtu arutluskäigule nii eespool viidatud kohtuotsuses komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau kui ka eespool viidatud kohtuotsustes komisjon vs. Éditions Odile Jacob ja komisjon vs. Agrofert Holding, ( 49 ) leian ma vastupidi LPN‑i ja Soome Vabariigi argumentidele, et see asjaolu ei olnud ainsana otsustav.

66.

Selliste üldiste eelduste kohaldamine on põhiliselt tingitud tungivast vajadusest tagada, et asjaomased menetlused kulgeksid nõuetekohaselt ning et nende eesmärke ei kahjustataks.

67.

Sellega seoses märgin, et eespool viidatud kohtuotsuses Rootsi jt vs. API ja komisjon tugines Euroopa Kohus selliste üldiste eelduste kohaldamise õigustamisel eelkõige protsessuaalse võrdsuse põhimõttele ja vajadusele tagada menetluse nõuetekohane kulgemine. Seda, et kolmandatel isikutel puudub õigus tutvuda kohtumenetluse käigus Euroopa Kohtule esitatud seisukohtadega, käsitleti nimetatud kohtuotsuses vaid täiendavalt, et õigustada õigusemõistmise kui sellise väljajätmist määruse nr 1049/2001 kohaldamisalast.

68.

Sellest tuleneb, et Euroopa Kohtu arutluskäike ühendav tegur kõikide nimetatud kohtuotsuste ( 50 ) puhul on asjaolu, et teatavate menetluste puhul takistab juurdepääs asjaomastele dokumentidele menetluse nõuetekohast kulgemist ning võib menetlust kahjustada. Lisaks järeldub eespool viidatud kohtuotsustest komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau, komisjon vs. Éditions Odile Jacob ja komisjon vs. Agrofert Holding, et juurdepääsu keelamise üldine eeldus hõlmas kõiki avaldamata dokumente, mis sisaldusid kõnealuste menetluste haldustoimikus.

69.

Leian, et seda ühendavat tegurit on võimalik kohaldada ka ELTL artikliga 258 reguleeritud liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse kohtueelses etapis, ehkki kõnealune menetlus ei ole üks ühele võrreldav riigiabi kontrolli, koondumiste kontrolli või kohtumenetlusega, mis omakorda ei ole üks ühele võrreldavad.

70.

Siiski tuleb tähelepanu juhtida konkreetsele seosele liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse ja riigiabi kontrolli menetluse vahel: mõlema nimetatud menetluse eesmärk on tagada, et liikmesriigid järgiksid liidu õigust. Kui ebaseadusliku abi korral tehakse negatiivne otsus, võimaldab ELTL artikli 108 lõike 2 teine lõik komisjonil loobuda ELTL artiklis 258 sätestatud kohtueelsest etapist ning juhul kui komisjoni negatiivses otsuses otsuse täitmiseks ettenähtud tähtaeg ( 51 ) on möödunud, võib komisjon anda asja otse Euroopa Kohtusse. ( 52 ) Sellest tuleneb, et vastavalt ELTL artikli 108 lõike 2 teisele lõigule asendab komisjoni negatiivne otsus, mis on tehtud ebaseadusliku abi korral, teataval määral liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse kohtueelset etappi.

71.

Samuti tuleb meenutada, et sarnaselt riigiabi ja kavandatavaid koondumisi puudutavatele menetlustele on komisjonil keskne osa kogu liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses. Komisjonil on Euroopa Liidu toimimise lepingu järelevalvajana kõnealuse menetluse raames ulatuslik kaalutlusruum ning õigus iseseisvalt otsustada vajaduse üle algatada märgukirja saatmisega kohtueelne menetlus ning jätkata seda põhjendatud arvamuse saatmisega. ( 53 ) Kohtueelse menetluse eesmärk on anda liikmesriigile võimalus esitada oma vastuväited ning saavutada seeläbi liidu õiguse järgimine võimaluse korral kohtumenetlust vältides.

72.

Nõustun igati arvamusega, mille Üldkohus esitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 126, et kõnealune liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse kohtueelne etapp kujutab endast kahepoolset dialoogi komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vahel ning seda hoolimata asjaolust, kas menetlus algatati kaebuse peale, nagu käesolevas kohtuasjas, kuna võimalikul kaebuse esitajal ei ole edaspidi liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses niikuinii mingeid õigusi. ( 54 ) Komisjon rõhutas vaidlusaluses otsuses, et „liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses peab komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vahel valitsema vastastikuse usalduse õhkkond, et neil oleks vaidluse vastastikusel kokkuleppel lahendamise eesmärgil võimalik alustada läbirääkimiste ja kompromissi leidmise protsessi, mis hoiaks ära vaidluse jõudmise Euroopa Kohtusse”.

73.

Lisaks, ehkki liikmesriigi kohustuste rikkumise hagile eelnev menetlus ei ole üks ühele samane kohtumenetlusega, võib see siiski kohtumenetluseni viia, kuna komisjon võib kõnealuse menetluse lõppedes pöörduda Euroopa Kohtusse, et Euroopa Kohus tuvastaks rikkumise, mida komisjon asjaomasele liikmesriigile ette heidab. ( 55 )

74.

Menetluse kulgemise terviklikkuse tagamise ainus eesmärk, mille alusel Euroopa Kohus tunnistas üldist eeldust riigiabi kontrolli valdkonnas ( 56 ) või koondumiste kontrolli valdkonnas ( 57 ) või kohtumenetluse puhul, ( 58 ) on minu arvates seega kohaldatav ka liikmesriigi kohustuste rikkumise kohtueelse etapi suhtes.

75.

Seetõttu leian, et avalikkuse kas või osaline juurdepääs kõnealuse menetlusega seotud dokumentidele ajal, mil menetlus on pooleli, ohustab nimetatud eesmärkide saavutamist ning seega õigustab sellisele üldisele eeldusele tuginemist, nagu Euroopa Kohus on tunnistanud teistes menetlustes.

76.

LPN ja Soome Vabariik väitsid õigesti, et liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses, mis puudutab keskkonna valdkonda, on toimiku sisu kahtlemata mitmekesine ning võib lisaks komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vahelisele kirjavahetusele sisaldada näiteks tehniliste ja teadusuuringute tulemusi. Käesoleval juhul nentis Üldkohus, et asjaomane toimik sisaldas üksnes komisjoni ja liikmesriigi vahelist kirjavahetust. ( 59 ) Igal juhul, isegi kui see nii ei oleks olnud ning ehkki on tõsi, et liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse raames komisjoni käsutuses olevad dokumendid võivad kahtlemata olla mitmesugust laadi ja et igal mis tahes liikmesriigi vastu algatatud liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlusel on oma eripära, on siiski vaja kaitsta kõnealuse menetluse nõuetekohast kulgemist ning seega piirata kolmandate isikute sekkumist. Eeltoodust tuleneb, et Üldkohus ei rikkunud õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 121, et käimasoleva liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse toimikuga seotud dokumendid moodustasid erandi alusel, millele komisjon tugines, juurdepääsu keelamise üldise eelduse kohaldamisel ühe kategooria.

77.

Ühtlasi tuleb meenutada, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 7 alusel saab erandit kohaldada ainult ajavahemikul, mil kaitse on dokumendi sisust lähtuvalt õigustatud. ( 60 ) Kui menetlus on lõpetatud, tuleb toimikule juurdepääs anda, välja arvatud juhul, kui kohaldatakse mõnd muud määruse nr 1049/2001 artiklis 4 ette nähtud erandit.

78.

Käesoleval juhul nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 28–35 selgelt, et pärast tammiehitusprojekti puudutava kaebuse menetlemise lõpetamist 28. veebruaril 2008 võimaldati LPN‑il tutvuda peaaegu kõikide taotletud dokumentidega. ( 61 )

79.

Seega teen Euroopa Kohtule ettepaneku apellatsioonkaebuste esimene väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

80.

LPN väidab, et vastupidi sellele, mida Üldkohus kinnitab vaidlustatud kohtuotsuse punktides 113–117, selgub määruse nr 1367/2001 artikli 6 lõike 1 tähelepanelikul lugemisel koostoimes määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikega 2, et nimetatud sätted ei vabasta komisjoni „kohustuse[st] anda juurdepääsutaotluse esemeks olevatele dokumentidele konkreetne ja individuaalne hinnang”. ( 62 ) LPN väidab veel, et ehkki uurimised on sätestatud erandina määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimeses osas, kuuluvad need vältimatult ja loogiliselt kõnealuse artikli teise osa kohaldamisalasse. LPN leiab, et kuna ei saa eeldada, et uurimisega seotud dokumentidele juurdepääsu keelamiseks on ülekaalukas üldine huvi, tuleb kõnealuse keelamise võimalikke põhjuseid tõlgendada kitsalt, analüüsides, kas keskkonnateabe avalikustamise üldine huvi kaalub käesolevas kohtuasjas üles muud võimalikud huvid, mida peaks kaitsma avalikustamisest keeldumine, ning kontrollides konkreetselt, kas teave, mis sisaldub dokumentides, mille avalikustamist taotletakse, on seotud heidetega keskkonda.

81.

Soome Vabariik, keda toetavad Taani Kuningriik ja Rootsi Kuningriik, väidab, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 136 on Üldkohus tõlgendanud vääralt määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 teist lauset, kui ta väidab, et kõnealune säte „käsitleb [...] üksnes kohustust tõlgendada kitsalt muid erandeid peale nende, mida on mainitud määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimeses lauses, s.o muid erandeid kui need, mis on ette nähtud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimeses ja kolmandas taandes.”

82.

Komisjon väidab, et kui liidu seadusandja jättis määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimeses lauses sätestatud õiguslikust eeldusest välja võimalike liidu õiguse rikkumiste uurimise, oli tema eesmärk ilmselgelt võtta arvesse kõnealuse uurimise eripära. Seega tuleb avalikustamist õigustava ülekaaluka üldise huvi võimalikku olemasolu kontrollida määruses nr 1049/2001 sätestatud parameetrite alusel ning määrusest nr 1367/2006 ei saa järeldada, et seoses üldise eeldusega, mille kohaselt toimikutes sisalduvate dokumentide avalikustamine kahjustaks uurimise eesmärki, tuleb liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlusi keskkonna valdkonnas käsitleda teisiti kui samu menetlusi muudes valdkondades

83.

Saksamaa Liitvabariik väidab, et määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 teine lause ei muuda keskkonna valdkonda käsitleva ja pooleli oleva liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlusega seotud dokumentidele juurdepääsu keelamise osas hinnangukriteeriumi, kuna sellist menetlust reguleerib määrus nr 1049/2001. Nimetatud säte lihtsalt kordab liidu kohtute sätestatud nõuet, et kõnealuse hinnangu puhul tuleb tõlgendada erandeid kitsalt ja võtta arvesse keskkonnaga seotud huvisid.

84.

Väide puudutab määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 tõlgendamist ning täpsemalt küsimust, kas teabega tutvumist käsitlevad eeskirjad keskkonna valdkonnas mõjutavad seda, kas komisjon peab andma konkreetse ja individuaalse hinnangu keskkonna valdkonda käsitleva liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse haldustoimiku dokumentidele.

85.

Leian, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 105 õigesti märkinud, et „määrus [nr 1367/2006] on erisäte määruse nr 1049/2001 suhtes, asendades, muutes või täpsustades viimati nimetatud määruse sätteid juhul, kui juurdepääsu taotlus puudutab „keskkonnainfot” või „info[t, mis] on seotud heidetega keskkonda””. ( 63 )

86.

Määruse nr 1367/2006 artiklist 3 nähtub selgelt, et määrust nr 1049/2001 kohaldatakse kõikide taotluste suhtes, mis puudutavad tutvumist liidu institutsioonide valduses olevaga keskkonnainfoga. Sellest tuleneb, et määruse nr 1367/2006 ulatus on nimetatud teabele juurdepääsu osas väga piiratud, kuna määruse nr 1049/2001 muudatused on väga konkreetsed.

87.

Määruse nr 1367/2006 põhjenduses 15 ja artikli 6 lõikes 1 on täpsustatud, milline on määruse nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud erandite ja määruse nr 1367/2006 sätete vaheline suhe.

88.

Kõigepealt ilmneb määruse nr 1367/2006 põhjendusest 15, et põhimõtteliselt tuleb määruse nr 1049/2001 artiklis 4 ette nähtud erandeid kohaldada täielikult, kui määruse nr 1367/2006 konkreetsematest sätetest ei tulene teisiti.

89.

Määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimene lause tõhustab läbipaistvuse põhimõtte kohaldamist „[m]ääruse [...] nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese ja kolmanda taande puhul [...], kui taotletud info on seotud heitmetega keskkonda”, kuna selles on sätestatud, et kõnealuse teabe avaldamiseks eeldatakse ülekaalukat üldist huvi.

90.

Siiski on teatavad määruse nr 1049/2001 artikli 4 esimeses ja kolmandas taandes sätestatud erandid, st „uurimine ja eelkõige ühenduse õiguse võimalike rikkumiste uurimine” määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõikega 1 sõnaselgelt suurema läbipaistvuse põhimõtte kohaldamisalast välja jäetud. Avalikustamist õigustava ülekaaluka üldise huvi olemasolu eeldust ei kohaldata teabele, mis sisaldub liikmesriigi kohustuste rikkumise haldustoimikus, isegi kui teave, millele juurdepääsu taotletakse, on seotud heidetega keskkonda.

91.

Lahendamata on veel küsimus, kas kõnealused menetlused kuuluvad vastupidi kõnealuse artikli 6 lõike 1 teise lause kohaldamisalasse. Nimetatud teise lause kohaselt juhul, kui tegemist on määruse nr 1049/2001 artiklis 4 nimetatud „muude eranditega”, tõlgendatakse keeldumise aluseid kitsendaval viisil, võttes arvesse avalikustamisega teenitavat üldsuse huvi ja seda, kas taotletud info on seotud heidetega keskkonda.

92.

LPN ja Soome Vabariik leiavad, et nimetatud „muude erandite” hulka kuuluvad vaikimisi kindlasti ka liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlused, kuna määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimest lauset nende suhtes ei kohaldata. See kohustaks põhimõtteliselt komisjoni andma kõikidele keskkonna valdkonda puudutava liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse haldustoimikus sisalduvatele dokumentidele individuaalse ja konkreetse hinnangu ning välistaks üldise eelduse kohaldamise.

93.

Ma ei nõustu kõnealuse sätte sellise tõlgendamisega.

94.

Esimese võimalusena leian, et nii määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 teise lause sõnastusest kui ka selle sätte üldisest ülesehitusest ja eesmärgist ( 64 ) nähtub, et seda kohaldatakse üksnes eranditele, mida ei ole kõnealuse sätte esimeses lauses nimetatud. Määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimeses lauses on aga ühenduse õiguse rikkumise menetlusi sõnaselgelt nimetatud, ( 65 ) ehkki selle eesmärk on neid kohelda erandina määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 esimese ja kolmanda taande sätetest.

95.

Määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 esimese ja teise lause sätetest nähtub selgelt liidu seadusandja kaheldamatu kavatsus jätta liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlused määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 kohaldamisalast tervikuna välja.

96.

Sellest tuleneb, et keskkonna valdkonda puudutava liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse haldustoimikus sisalduvatele dokumentidele juurdepääsu suhtes kohaldatakse üksnes määruse nr 1049/2001 sätteid ning määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 teine lause ei oma tähtsust küsimuse puhul, kas komisjon peab andma kõnealustele dokumentidele konkreetse ja individuaalse hinnangu. Lisaks, kuna määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõiget 1 ei kohaldata liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluste suhtes, ei ole komisjon kohustatud analüüsima, kas teave, millele juurdepääsu taotletakse, on seotud heidetega keskkonda määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 tähenduses.

97.

Teise võimalusena leian, et isegi kui Euroopa Kohus peaks otsustama, et määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 teist lauset kohaldatakse liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluste suhtes, ei muudaks see käesolevale väitele antavat vastust. Kõnealuse sättega, nagu on sedastatud Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikas, mis puudutab määruse nr 1049/2001 artiklit 4, ( 66 ) meenutatakse kohustust tõlgendada juurdepääsust keeldumise aluseid kitsalt, võttes arvesse üldsuse huvi avalikustamise vastu, ega lisata selles suhtes määruse nr 1049/2001 artikli 4 tõlgendamise või kohaldamise osas midagi, mis oleks asjakohane käesolevas kohtuasjas või küsimuse puhul, kas üldine eeldus on kohaldatav.

98.

Eespool viidatud kohtuotsuse Rootsi jt vs. API ja komisjon punktidest 73 ja 74 nähtub selgelt, et määruse nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud erandite kitsalt tõlgendamine ja kohaldamine ei takista teatavat liiki dokumentidele üldiste eelduste kohaldamist.

99.

Lisaks leian, et kohustus arvestada „[asjaolu], kas taotletud info on seotud heidetega keskkonda” on ilmselgelt seotud kohustusega tõlgendada juurdepääsu keelamise aluseid kitsalt ning ühtlasi tugevdab seda kohustust. Siiski leian jälle, et ka see nimetatud kohustus ei takista üldiste eelduste kohaldamist teatavat liiki dokumentidele.

100.

Seetõttu leian, et Üldkohus ei ole rikkunud õigusnormi, kui ta otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 136, et „määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erandi kohaldamise kontekstis ei saa LPN ja menetlusse astujad tulemuslikult viidata ka määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 teisele lausele”, ning et Euroopa Kohus peaks apellatsioonkaebuste teise väite põhjendamatuse tõttu tagasi lükkama.

101.

LPN, Soome Vabariik, Taani Kuningriik ja Rootsi Kuningriik väidavad, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 132–138 esitatud Üldkohtu analüüs avaldamist puudutava ülekaaluka üldise huvi olemasolu kohta on ekslik.

102.

Nende arvates on Üldkohus sisuliselt ebaõigesti leidnud, et vaidlusalune otsus on kooskõlas määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 lõpuosaga, ( 67 ) samas kui komisjon ei kontrollinud, kas esineb ülekaalukas üldine huvi, mida ta oleks pidanud tegema (Rootsi Kuningriigi arvates lausa omal algatusel) kõnealuse artikli 4 lõike 2 lõpuosa alusel, kuna määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõige 1 teda sellest kohustusest ei vabasta.

103.

Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

104.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 134–136 leidis Üldkohus, et määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõige 1 ei laienda läbipaistvuse põhimõtte kohaldamist seoses liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlustega ning et sellise teabe avaldamise vastu, mis on seotud kõnealuste menetlustega ja heidetega keskkonda, ei eeldata ülekaalukat üldist huvi määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 lõpuosa tähenduses.

105.

Eelnevalt teisele väitele antud vastust arvestades on see hinnang minu arvates õige.

106.

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 138 leidis Üldkohus, et LPN ja menetlusse astujad ei olnud suutelised määratlema mõnd muud ülekaalukat üldist huvi kui väidetav läbipaistvuse suurenemine keskkonnaasjades, mida komisjon nimetatud poolte arvates pidi arutusel olevas asjas määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 lõpuosa alusel arvestama, ega olnud ka võimelised selgitama, kas ja mil määral oli taotletud teave seotud heidetega keskkonda määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõike 1 tähenduses. Leian, et seda tuvastatud asjaolu ei saa apellatsioonimenetluse staadiumis kahtluse alla seada. ( 68 )

107.

Eelnevast nähtub, et LPN piirdus esimeses astmes väitega, et läbipaistvuse suurenemine keskkonnaasjades on iseenesest ülekaalukas üldine huvi. Nõustun Euroopa Kohtu sedastusega eespool viidatud kohtuotsuse Rootsi jt vs. API ja komisjon punktides 157 ja 158, et niivõrd üldist laadi kaalutlustest lähtudes ei saa siiski kindlaks teha, kas läbipaistvuse põhimõttel oli antud juhul mingis suhtes eriline tähtsus, mis oleks võinud kaaluda üles kõnealuste dokumentide avalikustamisest keeldumist õigustavad põhjused. Lisaks nähtub eespool viidatud kohtuotsuse komisjon vs. Technische Glaswerke Ilmenau punktist 62 selgelt, et komisjoni ülesanne ei ole omal algatusel analüüsida, kas ülekaalukas üldine huvi võib õigustada asjaomaste dokumentide avalikustamist määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 lõpuosa ja määruse nr 1367/2001 artikli 6 lõike 1 alusel. Vastupidi, Euroopa Kohus on otsustanud, et huvitatud isikud võivad tõendada, et asjaomaste dokumentide avalikustamist õigustab ülekaalukas üldine huvi. ( 69 )

108.

Kõike eeltoodut arvesse võttes leian, et ka kolmas väide tuleks tagasi lükata.

109.

LPN väidab, et vaidlustatud kohtuotsus sisaldab kaht ebakõla seoses vaidlusaluse otsuse kindlakstegemisega.

110.

Esiteks märgib ta, et Üldkohtule esitatud hagi esemeks oli nõue tühistada vaidlusalune otsus, mitte 24. oktoobri 2008. aasta otsus, mida on nimetatud vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktis 1. Seetõttu palub LPN Euroopa Kohtul vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni punktis 1 täpsustada, et hagi on esitatud vaidlusaluse otsuse peale.

111.

Teiseks leiab LPN, et vaidlustatud kohtuotsuse punkt 46 on halvasti sõnastatud ning tuleks ümber sõnastada järgmiselt:

„LPN loobus oma taotlusest kontrollida [vaidlustatud] otsuse seaduslikkust hagiavalduses esitatud kolmanda väite osas, mille kohaselt ei järgitud määruse nr 1049/2001 artikli 8 lõikes 1 sätestatud tähtaega […]”

112.

Komisjon vaidleb LPN‑i argumentidele vastu.

113.

Minu arvates ei ole LPN täpsustanud, mismoodi oleksid väidetavad ebakõlad mõjutanud tema õiguslikku olukorda. Lisaks leian nagu ka komisjon, et käesolev taotlus on vastuvõetamatu, kuna tegemist ei ole õigusküsimusega Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 tähenduses. Ning lõpuks, isegi kui tegemist oleks ebakõlaga, saaks üksnes Üldkohus seda parandada oma kodukorra artikli 84 kohaselt.

114.

Sellest tuleneb, et käesolev taotlus tuleb jätta rahuldamata.

115.

LPN väidab, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 141 ja 143 sisalduva Üldkohtu poolt kohtukuludele antud hinnangu puhul on rikutud mitut õigusnormi.

116.

Komisjon vaidleb LPN‑i argumentidele vastu.

117.

Selles osas piisab märkimisest, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt olukorras, kus apellatsioonkaebuse kõik teised väited on tagasi lükatud, tuleb väited Üldkohtu kohtukulusid puudutava otsuse väidetava õigusvastasuse kohta vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, kohaldades Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 teist lõiku, mille kohaselt apellatsioonkaebuse aluseks ei saa olla üksnes kohtukulude summa. ( 70 )

118.

Kuna ma leian, et kõik ülejäänud LPN‑i apellatsioonkaebuses esitatud väited tuleb tagasi lükata, tuleb viimane väide, mis on suunatud Üldkohtu kohtukulude jaotust käsitleva otsuse vastu, seetõttu tunnistada vastuvõetamatuks.

119.

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes leian, et nii LPN‑i poolt kohtuasjas C‑514/11 P esitatud apellatsioonkaebus kui ka Soome Vabariigi poolt kohtuasjas C‑605/11 P esitatud apellatsioonkaebus tuleb seega rahuldamata jätta.

120.

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 184 lõikes 2 on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotamise. Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1, mida kodukorra artikli 184 lõike 1 alusel kohaldatakse apellatsioonimenetluse suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Vastavalt kõnealuse kodukorra artikli 140 lõikele 1, mida samuti kohaldatakse apellatsioonimenetluse suhtes nimetatud artikli 184 lõike 1 alusel, kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ise oma kohtukulud. Kodukorra artikli 184 lõike 4 kohaselt võib Euroopa Kohus otsustada, et esimeses astmes menetlusse astuja, kes osaleb apellatsioonimenetluses, kannab ise oma kohtukulud.

121.

Leian, et LPN‑ilt ja Soome Vabariigilt tuleb mõista välja vastavalt kohtuasja C‑514/11 P ja kohtuasjaga C‑605/11 P seonduvad kohtukulud. Taani Kuningriik, Saksamaa Liitvabariik, Eesti Vabariik ja Rootsi Kuningriik kannavad ise oma kohtukulud.

122.

Eeltoodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule järgmise ettepaneku: