1.

Käesolevas kohtuasjas on Euroopa Kohtul palutud tõlgendada nõukogu 28. mai 2001. aasta määrust (EÜ) nr 1206/2001 liikmesriikide kohtute vahelise koostöö kohta tõendite kogumisel tsiviil- ja kaubandusasjades. ( 2 ) Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub eelkõige selgitust nimetatud määruse artikli 1 lõike 1 tõlgendamise kohta, mis määratleb viimase esemelise kohaldamisala, nähes ette kohtutevahelise koostöö kaks moodust, mida liikmesriigi kohus ( 3 ) võib kasutada tõendite kogumiseks teises liikmesriigis.

2.

Eelotsusetaotluse esitas Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaad) seoses hagiga, mis esitati Madalmaade kohtule Belgias elavate kostjate vastu, kelle tunnistajatena ülekuulamist eeltõendamismenetluses hagejad taotlesid. Kuigi asjaomased isikud väljendasid soovi ülekuulamine läbi viia oma elukohariigis prantsuse keeles, milleks hagi menetlev kohus saatis vastavalt määrusele 1206/2001 ka taotluse Belgia kohtule, jättis viimane taotluse rahuldamata, leides, et ülekuulamine peab toimuma Madalmaades, kutsudes tunnistajad kohtusse ütlusi andma vastavalt siseriiklikule menetlusõigusele.

3.

Neil asjaoludel on Euroopa Kohtul palutud selgitada, kas ühe liikmesriigi kohus, kes soovib üle kuulata teise liikmesriigi territooriumil elavat ja antud juhul vaidluse pooleks olevat tunnistajat, on kohustatud kohaldama määrusega nr 1206/2001 kehtestatud uurimismeetodeid või on tal võimalus jätkata nende meetodite kasutamist, mille näevad ette tema asukoha liikmesriigi kehtivad menetlusnormid, kasutades vajaduse korral sunnimeetmeid, kui tunnistaja vabatahtlikult kohtusse ei ilmu. Niisiis tuleb esmakordselt välja selgitada, kas mitmes liikmesriigis tõendite kogumist reguleerib määrus nr 1206/2001 ainuüksi ja ammendavalt või jätab see ruumi ka teistele tõendite kogumise viisidele.

4.

Määruse nr 1206/2001 preambulis on sätestatud:

„[…]

[…]

[…]

[…]”

5.

Määruse nr 1206/2001 artikkel 1 pealkirjaga „Reguleerimisala” sätestab lõigetes 1 ja 2:

„1.   Käesolevat määrust kohaldatakse tsiviil- ja kaubandusasjades, kui liikmesriigi kohus kooskõlas kõnealuse riigi õigusaktidega:

2.   Taotlust ei saa esitada selliste tõendite saamiseks, mis ei ole mõeldud kasutamiseks kas alustatud või kavandatavas kohtumenetluses.”

6.

Selle määruse 3. jaos asuvad artiklid 10–16 sätestavad taotluse saanud kohtu poolt tõendite kogumise üksikasjalikud eeskirjad (nn „kaudse” koostöö meetod).

7.

Määruse nr 1206/2001 artikli 10 lõige 2 täpsustab, et „[t]aotluse saanud kohus rahuldab taotluse vastavalt oma liikmesriigi õigusaktidele.”

8.

Selle määruse artikli 11 lõige 1 näeb ette, et kaudne täitmine toimub poolte juuresolekul ja osalusel järgmiselt:

„Kui see on taotleva kohtu liikmesriigi õigusaktidega ette nähtud, on pooltel ja nende võimalikel esindajatel õigus viibida juures, kui taotluse saanud kohus tõendeid kogub.”

9.

Nimetatud määruse artikkel 13 lubab kasutada tõendite kogumise kaudse meetodi raames sunnimeetmeid järgmiselt:

„Vajaduse korral kohaldab taotluse saanud kohus taotlust rahuldades asjakohaseid sunnimeetmeid sellistel juhtudel ja sellisel määral, mis on ette nähtud taotluse saanud kohtu liikmesriigi õigusaktidega siseriiklike asutuste või ühe asjaomase poole samal eesmärgil esitatud taotluse rahuldamise puhul.”

10.

Määruse artikkel 17, mis reguleerib tõendite vahetut kogumist taotleva kohtu poolt (nn „vahetu” koostöö meetod), sätestab:

„1.   Kui kohus taotleb tõendite kogumist vahetult mõnes teises liikmesriigis, esitab ta […] taotluse selle riigi keskasutusele või pädevale asutusele […].

2.   Tõendite vahetu kogumine on võimalik ainult siis, kui see toimub vabatahtlikult, ilma vajaduseta rakendada sunnimeetmeid.

Kui tõendite vahetu kogumine tähendab isiku ülekuulamist, teatab taotlev kohus kõnealusele isikule, et see toimub vabatahtlikkuse alusel.

3.   Tõendite kogumise korraldab kohtuametnik või mõni teine isik, näiteks ekspert, kes määratakse vastavalt taotleva kohtu liikmesriigi õigusaktidele.

[…]”

11.

Madalmaades reguleerib tunnistajate ülekuulamist ning nende ülekuulamist eeltõendamismenetluses tsiviilkohtumenetluse seadustik (Wetboek van Burgerlijke Rechtsvordering, edaspidi „WBR”). ( 5 )

12.

WBR artikkel 164 sätestab:

„1.   Tunnistajatena võib kohtusse kutsuda ka vaidluse pooled.

[…]

3.   Kui üks pooltest, kes on kohustatud tunnistajana teavet andma, ei ilmu kohtuistungile, ei vasta talle esitatud küsimustele või keeldub oma tunnistusele alla kirjutamast, võib kohus võtta meetmeid, mida ta peab vajalikuks.”

13.

WBR artikli 165 lõige 1 sätestab, et „iga isik, keda on seaduses ette nähtud korras kutsutud tunnistajana ülekuulamisele, on kohustatud tulema tunnistusi andma.”

14.

WBR § 176 lõige 1 sätestab:

„Kui konventsiooni või EL määrusega ei ole sätestatud teisiti, võib kohus juhul, kui tunnistaja elab välismaal, taotleda tema poolt määratavalt asutuselt ülekuulamise läbiviimist selle riigis, kus on tunnistaja elukoht, kui võimalik, siis vande all, või teha nimetatud ülekuulamine ülesandeks Madalmaade konsulaarametnikele, kelle pädevusalas asub asjaomase tunnistaja elukoht.”

15.

WBR artikkel 186 sätestab:

„1.   Juhul, kui seaduses on tunnistuste käsitamine tõendina lubatud, võib huvitatud isiku taotlusel viivitamatult näha ette tunnistajate ülekuulamise eeltõendamismenetluses enne hagi esitamist.

2.   Poole taotlusel võib kohus tunnistajate ülekuulamise eeltõendamismenetluses ette näha ka siis, kui kohtuasi on juba algatatud.”

16.

WBR artikkel 189 sätestab, et „[t]unnistaja ülekuulamist käsitlevad sätted on kohaldatavad ka eeltõendamismenetluses.”

17.

3. augustil 2009 algatasid äriühingu Fortis NV ( 6 ) väärtpaberite omanikud ( 7 ) (edaspidi „Kortekaas jt”) Rechtbank Utrechtis (Madalmaad) menetluse selle äriühingu kolme juhatuse liikme vastu, kelle elukoht on Belgias ( 8 ) (edaspidi „Lippens jt”) ja äriühingu enda vastu, nõudes, et neilt mõistetaks ebaseaduslike toimingutega tekitatud kahju tõttu välja hüvitis.

18.

Selle sisulisi küsimusi lahendava menetluse raames esitasid Kortekaas jt 6. augustil 2009 Rechtbank Utrechtile taotluse, milles nõudsid eeltõendamismenetluses Lippens jt tunnistajatena ülekuulamist seoses nende avaldustega. Nimetatud kohus rahuldas selle taotluse 25. novembri 2009. aasta otsusega ning täpsustas, et ülekuulamise viib läbi selle ülesande täitmiseks nimetatav kohtunik.

19.

9. detsembril 2009 taotlesid Lippens jt Rechtbank Utrechtilt, et viimane esitaks õigusabi taotluse, et anda neile võimalus nende ülekuulamiseks prantsuskeelse kohtuniku poolt Belgias, kus on nende elukoht. See taotlus jäeti 3. veebruari 2010. aasta määrusega rahuldamata.

20.

Gerechtshof te Amsterdam, kellele Lippens jt esitasid apellatsioonkaebuse, jättis 18. mai 2010. aasta otsusega nimetatud määruse muutmata, tuginedes WBR artikli 176 lõikele 1, mis annab Madalmaade kohtule, kellel tuleb üle kuulata välisriigis elav tunnistaja, kes ei soovi vabatahtlikult kohtusse ilmuda, võimaluse – mitte kohustuse – esitada õigusabi osutamise taotlus. Gerechtshof te Amsterdam täpsustas, et tunnistajad peab põhimõtteliselt üle kuulama kohus, kelle menetlus sisuliste küsimuste arutamisel on pooleli ning et antud asjas ei õigusta ükski konkreetne asjaolu Lippens jt huvides erandi tegemist, eriti arvestades Kortekaas jt vastuseisu. Ta lisas, et ülekuulamine Belgias keelelistel põhjustel ei ole õigustatud, kuna Lippens jt on võimalus kasutada Madalmaades toimuva ülekuulamise ajal prantsuskeelse tõlgi abi.

21.

Lippens jt esitasid Gerechtshof te Amsterdami otsuse peale kassatsioonkaebuse Hoge Raad der Nederlandenile.

22.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et määrusega nr 1206/2001 ei ole vastuolus see, kui ühes liikmesriigis asuv kohus kohustab vastavalt selles riigis kehtivatele menetlusnormidele ilmuma kohtusse teises liikmesriigis elavat tunnistajat ning võtab mitteilmumise korral nende normidega ette nähtud meetmeid. Selle kohtu arvates ei võimalda määruse nr 1206/2001 regulatiivosa ega selle teine ja viies põhjendus ( 9 ) teha järeldust, et viimases ette nähtud tõendite kogumise meetodid välistavad muude õiguslike vahendite kasutamise. Ta leiab, et selle määruse eesmärk on üksnes lihtsustada tõendite kogumist ja see ei kohusta liikmesriike muutma nende siseriikliku menetlusõigusega ette nähtud tõendite kogumise meetodeid.

23.

Lisaks viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus 18. märtsil 1970. aastal Haagis sõlmitud konventsioonile kaubandus- või tsiviilasjades välismaal tõendite kogumise kohta, mida asendas määrus nr 1206/2001 üheteistkümne liikmesriigi osas, kelle vahel see konventsioon kehtis. ( 10 ) Ta rõhutab, et on vaieldav, kas sellel konventsioonil on ammendav ja piirav olemus või jätab see ruumi muudele vahenditele, nagu on leidnud Ameerika Ühendriikide Ülemkohus. ( 11 ) Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et üks Euroopa Kohtu otsus tundub seevastu viitavat sellele, et määrusel nr 1206/2001 on „ammendav kohaldamisala”, kui kasutada selle kohtu termineid. ( 12 )

24.

Neil asjaoludel otsustas Hoge Raad der Nederlanden menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [määrust nr 1206/2001], eelkõige selle artikli 1 lõiget 1, tuleb tõlgendada nii, et kohus, kes tahab üle kuulata teises liikmesriigis elavat tunnistajat, peab sedalaadi tõendite kogumisel alati kohaldama nimetatud määrusega kehtestatud menetlusi, või on tal õigus kasutada oma siseriiklikus menetlusõiguses ettenähtud menetlusi, nagu tunnistaja kutsumine sellesse kohtusse?”

25.

Hoge Raad der Nederlandeni eelotsusetaotlus registreeriti Euroopa Kohtu kantseleis 7. aprillil 2011.

26.

Kirjalikud märkused esitasid Lippens jt, Tšehhi, Saksamaa, Madalmaade, Austria, Poola, Soome ja Ühendkuningriigi valitsus ning Euroopa Komisjon.

27.

Euroopa Kohus esitas pooltele ja asjast huvitatud isikutele saadetud kohtukutse lisas küsimused, millele tuleb kohtuistungil vastata, järgmises sõnastuses:

28.

7. märtsil 2012 toimunud kohtuistungil esitasid Lippens jt, Madalmaade, Tšehhi, Saksamaa, Iiri ja Soome valitsus ning komisjon suulisi märkusi.

29.

Iga liikmesriigi kohus võib oma pädevust teostada ja oma imperiumi, st seadusjõudu kasutada üksnes oma geograafilises tööpiirkonnas. Sellest reeglist kehtib erand tõendite kogumise osas, mida võib rakendada kogu riigi territooriumil. Sellest hoolimata ei saa kohus tulenevalt rahvusvahelises õiguses kehtivast ning riigi suveräänsuse põhimõttega seotud territoriaalsuse põhimõttest üldjuhul rakendada selliseid meetmeid teises liikmesriigis.

30.

Nagu rõhutab määruse nr 1206/2001 preambul, on „liikmesriigi kohtus päevakorras olevates tsiviil- ja kaubandusasjades otsuse tegemiseks tihti oluline koguda tõendeid mõnes teises liikmesriigis [ja seega kasulik] jätkata liikmesriikide kohtute vahelise koostöö tõhustamist tõendite kogumisel”. ( 13 ) Nimetatud määrus vastab seega Euroopa Liidus kasvavale vajadusele koguda tõendeid mõnes teises liikmesriigis kui see, kus menetlus algatati või võidakse algatada, ( 14 ) kui vaidlus hõlmab välismaist elementi.

31.

Kuna mõistet „tõendite kogumine” määruse nr 1206/2001 mõttes ei ole sellisena defineeritud, on Euroopa Kohtul juba palutud määratleda selle tõlgendamisel ( 15 ) viimase tunnusjooni. Mulle tundub iseenesestmõistetav, et tunnistaja ülekuulamine põhikohtuasjas käsitletaval viisil kuulub selle mõiste tähendusalasse. ( 16 )

32.

Määruse nr 1206/2001 põhieesmärk on kindlaks määrata, kuidas ühe liikmesriigi kohus võib lihtsustatult ja kiirendatult ( 17 ) koguda teise liikmesriigi territooriumil asuvaid tõendeid viimati nimetatud riigi ametivõimude kaasabil. Selleks on kaks koostöövormi, mille sisu on kokkuvõtlikult välja toodud nimetatud määruse artikli 1 lõikes 1:

33.

Sisuliselt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult esmakordselt selgitust selle kohta, kas juhul, kui kohus soovib koguda tõendeid, millel on piiriülene mõju, nagu näiteks teises liikmesriigis elava tunnistaja ülekuulamine, on ta kohustatud valima ühe kahest eespool kirjeldatud tõendite kogumise meetodist, mis on ette nähtud määruses nr 1206/2001, nimelt tõendite kaudne kogumine taotluse saanud kohtu kaudu või tõendite otsene kogumine taotleva kohtu poolt, nagu väidavad Euroopa Kohtus ainsana Lippens jt, või kas see kohus võib kohaldada oma asukoha liikmesriigi menetlusõiguses ette nähtud meetodeid. Antud eelotsusetaotluse puhul on vaja kindlaks määrata määruse nr 1206/2001 esemelise kohaldamisala ulatus.

34.

Muud probleemid tulenevad kaudselt eelotsusetaotluse põhjendusest ning Euroopa Kohtule suuliseks vastamiseks esitatud küsimustest. Need puudutavad praktilisi tagajärgi, mida võib kaasa tuua tehtavas kohtuotsuses antav tõlgendus, ning milleks on esiteks ülekuulamist taotleva kohtu võimalus rakendada sunnimeetmeid või ebasoodsaid meetmeid ( 21 ), kui teises liikmesriigis elav tunnistaja keeldub tunnistusi andmast ja teiseks, asjaolu, et ülekuulatav tunnistaja on üks vaidluse osapool.

35.

Euroopa Kohtu praktika ei anna eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele selget vastust.

36.

Nimelt sisaldab eelotsusetaotluses vaadeldud kohtuotsus St. Paul Dairy üksnes väheseid viiteid kohtualluvuse eeskirjade tõlgendamise reeglite kohta, mis sisalduvad Brüsseli konventsioonis ja väljendab määrust nr 1206/2001 ( 22 ) üksnes obiter dictum, ilma et see millegagi aitaks lahendada käesolevas asjas Euroopa Kohtule edasi antud problemaatikat. Sama kehtib kohtuotsuse Aguirre Zarraga puhul, mis tehti samuti kohtualluvuse valdkonnas ja mis annab mõista, et siseriiklik kohus võib valida, kas kasutada määruses nr 1206/2001 sätestatud vahendeid või mitte. ( 23 ) Võttes arvesse nende kahe kohtuasja eripära, mis ei käsitle mitte nimetatud määruse, vaid selliste sätete tõlgendamist, millel on sellest küllalt teistsugune ese ja reguleerimisala, ( 24 ) kuigi need töötavad samuti Euroopa õigusruumi loomise nimel, peab Euroopa Kohus siinkohal tunduvalt konkreetsemalt andma hinnangu tingimustele, millistel on nimetatud määruse kohaldamine kohtu poolt kohustuslik.

37.

Mis puudutab minu teada ainsat otsust, mille Euroopa Kohus ( 25 ) on teinud määruse nr 1206/2001 tõlgendamise enda kohta, siis tundub, et see ei anna kasulikku teavet, et teha otsust käesolevas kohtuasjas. ( 26 )

38.

Kõigepealt täpsustan, et sarnaselt enamikule menetlusse astujatele leian, et kui ühe liikmesriigi kohus soovib koguda tõendeid, mis on pärit teisest liikmesriigist, on ta kohustatud rakendama määrusega nr 1206/2001 ette nähtud mehhanisme üksnes teatud juhtudel ja mitte süstemaatiliselt, arvestades põhjuseid, milleni ma kohe jõuan.

39.

Määruse nr 1206/2001 artikli 1 lõike 1 sõnastus, mille tõlgendamist eelotsusetaotluse esitanud kohus eelkõige palub, võimaldab osaliselt anda vastuse küsimusele, kas tsiviil- ja kaubandusasjades tuleb piiriülese tõendite kogumise kahte meetodit kohaldada võimalikult laialt või mitte, nimelt kõigil juhtudel, kus välismaine element, milleks antud juhul on tunnistaja elukoht, on seotud kõnealuse tõendamisviisiga teises liikmesriigis.

40.

Kuna nimetatud artikkel nimetab esmatingimusena „kui ühe liikmesriigi kohus […] palub”, ( 27 ) piirab see minu arvates määruse nr 1206/2001 esemelist kohaldamisala kahe konkreetse juhtumiga, mida seejärel nimetab. Selle kohaselt kohaldatakse seda juhtumitel, kus on tõendite kogumist teostava kohtu arvates vajalik koostöö „teise liikmesriigi” kohtuga, või siis kui nimetatud kohus soovib seda ise teostada „teises liikmesriigis”. Seevastu ei ole nimetatud määruse mõte reguleerida olukorda, kus see kohus peab võimalikuks koguda tõendeid – isegi kui ta asub teises liikmesriigis –, ilma et oleks vaja kasutada üht või teist tõendite kogumise viisidest, st ilma et oleks vajalik paluda nimetatud liikmesriigi kohtuvõimude sekkumist või sinna kohale sõita.

41.

Samamoodi märgivad määruse nr 1206/2001 põhjendused 7 ja 15, et selles soovitakse võimaldada ühe liikmesriigi kohtul koguda tõendeid „mõnes teises liikmesriigis”, mitte oma riigi territooriumil nagu seda soovib põhikohtuasja vaidluses teha Madalmaade kohus, kutsudes tunnistaja sinna ütlusi andma.

42.

Lähtudes muu hulgas mitte üksnes grammatilisest, vaid ka teleoloogilisest analüüsist, lisaksin, et nimetatud määruse põhjenduse 2 kohaselt on selle eesmärk „kohtutevahelist koostööd tõendite kogumisel tõhustada, eelkõige lihtsustada ja kiirendada”, mida kordab ka põhjenduse 7 lõpuosa. Määruse nr 1206/2001 pealkiri rõhutab samuti, et selle eesmärk on üksnes kehtestada mehhanismid, mis lihtsustavad „liikmesriikide kohtute vahelist koostööd”, mitte sundida liikmesriike loobuma kehtivatest tõendite kogumise viisidest nende ühtlustamise teel. Kui selline koostöö ei ole vältimatu või kohus seda ei soovi, ei ole minu meelest alust rakendada selles kehtestatud kohtute koostöö lihtsustatud meetodeid, ( 28 ) isegi kui seda nõuavad tunnistajad, kes on antud juhul ka vaidluse osapooled, nagu juhtus põhikohtuasjas.

43.

Nimelt ei ole määruse nr 1206/2001 mõte sekkuda pädeva kohtuniku ülesannetesse, piirates tema pädevust tagada menetluse juhtimine rahvusvahelise õigusega, liidu õigusega või siseriikliku õigusega kehtestatud piirides, vaid ta tugevdab seda pädevust ja ümbritseb seda selleks, et kaitsta menetlusosaliste õigusi ja järgida teiste liikmesriikide eelisõigusi. Ma leian, et selle määruse eesmärk on liikmesriikide kohtute piiriülest tegevust lihtsustada ja mitte seda takistada olemasolevate tõendikogumisvõimaluste piiramise teel.

44.

Selle määruse enda mõte oleks kaheldav, kui tema kohustuslik rakendamine tooks kaasa tõendite kogumise võimaluste vähenemise, välistades liikmesriigi kohtu valikuõiguse kasutada alternatiivseid tõendite kogumise meetodeid, kui need tunduvad talle määruses nr 1206/2001 ( 29 ) sisalduvate kohtute piiriülese koostöö vormidega võrreldes asjakohasemad.

45.

Sellega seoses meenutan, et nimetatud määruse artikli 21 lõige 2 koostoimes sama määruse põhjendusega 17 täpsustab, et selle mõte ei ole ei takistada liikmesriike säilitamast või sõlmimast kõnealuse määrusega kooskõlas olevaid lepinguid või kokkuleppeid kahe või enama liikmesriigi vahel, et tõendite kogumist „veelgi” hõlbustada. ( 30 ) See tingimus näitab, et tõhususe huvides ei olnud määruse nr 1206/2001 koostajad vastu ideele jätta selles valdkonnas ruumi muudele vahenditele, kui viimased osutuvad vaidluse sisu arvestades tagatiste ja konkreetse mõju osas sobivamaks.

46.

Samas on praktikas võimalik, et siseriiklikus õiguses ette nähtud uurimismeetodid on sama tõhusad või tõhusamadki kui need, mis on ette nähtud määruses nr 1206/2001. Näiteks ilmneb komisjoni 5. detsembri 2007. aasta aruandest määruse nr 1206/2001 kohaldamise kohta, ( 31 ) et empiirilise uuringu kohaselt ( 32 ) menetleti suurel hulgal juhtudel nimetatud määruse alusel esitatud õigusabitaotlusi kauem kui on ette nähtud selle määruse artikli 10 lõikes 1, nimelt 90 päeva pärast nende kättesaamist, mida võib teatud juhtudel pikendada 6 kuuni. Neil asjaoludel on mõistetav, kui ühe liikmesriigi kohus valib menetluse kiiruse ja seeläbi ka tõhususe tagamiseks meetodi, mille puhul vahendamist ei ole vaja, nagu näiteks tunnistaja vahetu kohtusse kutsumine.

47.

Ma täpsustan, et nende sätete selline tõlgendus nimetatud määruse kasulikku mõju ei pärsi, kuna on ilmnenud, et selle mõte ei ole reguleerida mitte kõiki olukordi, kus tõendite hankimise vahend asub teises liikmesriigis, vaid üksnes neid, kus kohus, kes soovib tõendeid saada, konstateerib vajadust pöörduda abi saamiseks teise liikmesriigi ametivõimude poole. Viimati nimetatud juhul peab ta valima, kas tõendite kogumise kaudselt, millega kaasneb ebamugavusena see, et kohus peab jääma lootma, et taotluse saanud kohus taotlust asjakohaselt menetleb ja viia selleni, et tunnistaja ülekuulamist ei vii läbi ( 33 ) mitte see kohus, kellel tuleb otsus teha, või vahetu tõendite kogumise, mille puhul on vaja luba sellelt liikmesriigilt, kus tõendid asuvad ( 34 ) ja mis jätab kohtu ilma võimalusest kohaldada sunnimeetmeid. ( 35 ) Seega toob määruse nr 1206/2001 ainukohaldamine – vähemalt tõenäoliselt – kaasa selle, et väljaspool riigi territooriumi asuva tunnistaja ülekuulamise kvaliteet võib mõnikord olla madalam võrreldes olukorraga, kui seda määrust ei eksisteeriks. Seda ei saa pidada rahuldavaks arvestades eesmärki, milleks on lihtsustada selles määruses ette nähtud tõendite kogumist.

48.

Võttes arvesse neid asjaolusid tundub mulle, et Euroopa seadusandjal ei ole olnud kavatsust kohaldada määruses nr 1206/2001 ette nähtud kohtutevahelise koostöö meetodeid süstemaatiliselt juhul, kui ühe liikmesriigi kohus soovib koguda tõendeid, mis on seotud teise liikmesriigiga. Minu meelest on see kohustuslik vaid juhul – millega ei ole tegu põhikohtuasjas –, kui tõendeid on vaja koguda väljaspool selle liikmesriigi territooriumi, kus asub asjaomane kohus. Praktikas tundub sobivaim see, kui nimetatud kohus võiks õiglase õigusemõistmise huvides iga üksikjuhtumi puhul eraldi hinnata, milline meetod, tuleneb see siis siseriiklikust või liidu õigusest, on kohtuotsuse tegemise seisukohalt tõhusaim.

49.

Olles niiviisi lahanud põhjuseid, miks ma sarnaselt menetluses osalevatele liikmesriikidele ja komisjonile leian, et määruses nr 1206/2001 sätestatud koostöömeetodeid tuleb liikmesriigil, kes soovib teises liikmesriigis asuva tunnistaja ülekuulamist, kasutada vaid siis, kui see kohus ihkab tunnistaja ülekuulamist viimati nimetatud liikmesriigis tõlgi vahendusel ühe või teise meetodi abil, kuid mitte siis, kui ta peab soovitavaks, et ta tuleb ülekuulamiseks tema riigi territooriumile, keskendun nüüd Euroopa Kohtule pakutud tõlgenduse konkreetsetele tagajärgedele seoses kahe konkreetse juhtumiga, millele eelotsusetaotluse raames viidatakse.

50.

Eelotsuse küsimuse sõnastuse kohaselt ei küsi selle esitanud kohus Euroopa Kohtult otse, kas ühe liikmesriigi kohus võiks rakendada sunnimeetmeid ( 36 ) või ebasoodsad meetmeid ( 37 ) teises liikmesriigis asuva tunnistaja suhtes, kes ei soovi kohtukutsele alluda.

51.

Sellegipoolest tuleneb see probleemistik eelotsusetaotluse põhjendusest, kuna Hoge Raad der Nederlanden täpsustab, et tema hinnangul „[m]äärusega nr 1206/2001 ei ole vastuolus Madalmaade kohtu pädevus kutsuda kohtusse teises liikmesriigis elav tunnistaja ega ole vastuolus ka see, kui kohus võtab tunnistaja suhtes, kes kohtusse ei ilmu, siseriiklikus menetlusõiguses sätestatud meetmeid”. ( 38 )

52.

Esiteks ma leian, et nimetatud probleem ei vasta olukorrale, mis on praktikas kahtlemata kõige päevakohasem ja milles teises liikmesriigis elav tunnistaja nõustub spontaanselt ilmuma ütluste andmiseks sellesse kohtusse, kes talle kutse saatis. Kuna ütluste andmises osalemine on seega vabatahtlik, ei ole alust antud asjas kohaldada määruses nr 1206/2001 sätestatud kohtutevahelise koostöö mehhanisme.

53.

Sellegipoolest tuleb olukorras, kus tunnistaja keeldub mõjuva põhjuseta ( 39 ) pädevasse kohtusse ilmumast ja viimane soovib endiselt teda üle kuulata, eristada kahte juhtumit.

54.

Esiteks, kui pädev kohus soovib oma asukohariigis üle kuulata tunnistajat, kes elab teises liikmesriigis –, mis oli Madalmaade kohtu soov põhikohtuasjas –, võib ta sellisel juhul rakendada sunnimeetmeid asjaomase isiku suhtes vaid rahvusvahelise avaliku õiguse normidest tulenevates piirides. ( 40 ) Arvestades kohtuistungil toimunud vaidlusi tundub mulle, et menetlusse astunud liikmesriigid jagavad kõik seisukohta, mille kohaselt ei ole võimalik kasutada selliseid meetmeid tunnistaja vastu, kes asub väljaspool riigi territooriumi, v.a. erijuhtudel ( 41 ) või kui see on lubatud asjaomaste liikmesriikide vahel sõlmitud kahe- või mitmepoolsete lepingutega.

55.

Mis puudutab liidu õigust, siis hetkel ei sisalda see antud küsimust reguleerivaid norme. Küll aga piiravad liidu õiguse üldpõhimõtted, nagu näiteks proportsionaalsuse põhimõte, selles valdkonnas liikmesriikide tegutsemisruumi.

56.

Teiseks, kui tunnistaja ülekuulamine peaks toimuma selle liikmesriigi territooriumil, kus ta elab, kuna asjaomane isik keeldub ilmumast teise liikmesriigi kohtusse, kes ei ole ülekuulamise soovist loobunud, siis, nagu ma eelnevalt märkisin, on viimasel kohustus kasutada määruses nr 1206/2001 ette nähtud ühte tõendite kogumise meetodit, millest üks on vahetu ja teine kaudne.

57.

Juhul, kui nimetatud kohus soovib ise koguda tõendeid välismaal nn vahetu meetodi abil, võib ta seda teha üksnes „vabatahtlikkuse alusel” ja „ilma [...] sunnimeetmeteta”, nagu sätestab nimetatud määruse artikli 17 lõige 2, mis välistab selle, et tunnistaja võiks olla sunnitud tulema vahetule ülekuulamisele, välja arvatud juhul, kui asjaomaste liikmesriikide vahel on koostöölepingud.

58.

Seevastu juhul, kui tõendite kogumine delegeeritakse selle liikmesriigi kohtule, kus elab tunnistaja, võimaldab määruse artikkel 13 seda, et „taotluse saanud kohus kohaldab taotlust rahuldades asjakohaseid sunnimeetmeid sellistel juhtudel ja sellisel määral, mis on ette nähtud taotluse saanud kohtu liikmesriigi õigusaktidega siseriiklike asutuste või ühe asjaomase poole samal eesmärgil esitatud taotluse rahuldamise puhul.” Siiski tundub mulle, et otsus võtta tunnistaja suhtes kohaliku õigusega lubatud sunnimeetmeid ei ole mitte sisulisi küsimusi lahendava kohtu ülesanne, vaid taotluse saanud kohtu ülesanne, kes peab hindama, kas see on artikli 13 raames „vajalik”. ( 42 ) Lisaks, kuna sunni rakendamisest keeldumisega ei kaasne ühtki sanktsiooni, võib see jääda konkreetse mõjuta, tuues nähtavale ühe määrusega nr 1206/2001 kehtestatud süsteemi piiridest.

59.

Veelgi konkreetsema tunnistaja ülekuulamise juhtumiga võib olla tegemist siis, kui asjaomane isik on vaidluse osapool sisulisi küsimusi lahendavas menetluses, nagu see on põhikohtuasjas.

60.

Tulenevalt küsimustest, mille Euroopa Kohus esitas menetlusse astujatele, oli tema eesmärk hinnata, kas eelotsuse küsimusele vastamisel saab määravaks see, kas tunnistaja on vaidluse osapool või vaidluse suhtes kolmas isik.

61.

Sellega seoses paluti suulisi märkusi esitanud liikmesriikidel täpsustada, kas asjaolu, et eelotsuse küsimusele vastamisel neid selliselt eristatakse, mõjutab siseriiklikke menetlusnorme, mis kehtivad vastavalt nende riikide territooriumidel.

62.

Mulle tundub, et selles osas ei ole vaja eelotsuse küsimusele vastamisel hinnangut anda, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus ei ole oma taotlust isegi mitte kaudselt niiviisi sõnastanud. Samas, kuivõrd põhikohtuasja pooltel ja menetluse astunud liikmesriikidel on palutud sel teemal kohtuistungil sõna võtta, sooviksin sellega seoses esitada mõningad kaalutlused.

63.

Juhin tähelepanu, et määrus nr 1206/2001 ei näe ette tunnistajatena ülekuulatavate isikute erinevat kohtlemist selle põhjal, kas nad on sisulisi küsimusi lahendava menetluse pooled või mitte. Nimetatud määruse artikkel 11 sätestab üksnes tõendite kaudse kogumise meetodi raames ühe poole võimaliku kohaloleku ja osalemise kas isiklikult või tõlgi kaudu, kui taotluse saanud kohus hangib selliseid tõendeid, nagu seda on tunnistaja ülekuulamine, ning see tunnistaja võib olla nii kolmas isik kui vastaspool, kuna määruse sõnastus ei tee neil selles osas vahet.

64.

Minu arvates ei ole vaja juhul, kui tunnistusi andma oodatud isik, kes on üks osapool ja nõustub selleks ilmuma teise liikmesriigi kohtusse, määruse nr 1206/2001 vahendusel sekkuda ning ülekuulamine võib toimuda, kui lex fori seda lubab. Juhul, kui tunnistaja keeldub ülekuulamisele ilmumast või hoiab sellest kõrvale selle liikmesriigi territooriumil, kus ta elab, tuleb samuti lähtuda siseriiklikest õigusnormidest otsustamaks, milliseid konkreetseid meetmeid võib asjaomane kohus sellise käitumise puhul võtta, kui need normid võimaldavad osapoole tunnistajana ülekuulamist.

65.

Meenutagem, et rahvusvahelise õiguse seisukohalt erineb sellise tunnistaja õiguslik olukord, kes on ühtlasi ka vaidluse osapool, tunnistaja omast, kes seda ei ole, selle poolest, et asjaomase kohtu rahvusvaheline pädevus laiendab tema kohtuliku võimu piire ja seega ka tema volitusi rakendada sunnimeetmeid näiteks sunniraha näol ( 43 ) nende menetlusosaliste suhtes, isegi kui nad elavad välismaal, mida aga ei tehta teiste tunnistajate puhul.

66.

Seevastu juhul, kui nimetatud kohus soovib ühe poole tunnistajana ülekuulamist liikmesriigi territooriumil, kus see isik elab, kutsudes teda ise kohtusse või lastes seda teha teise liikmesriigi kohtul, on vaja kohaldada ühte määruses nr 1206/2001 sätestatud koostöövormidest, et viia läbi selline piiriülene tõendite kogumine, võimalusel selle määruse artiklis 13 sätestatud sunnimeetmete abil, samamoodi nagu siis, kui tunnistaja oleks kohtuvaidluse suhtes kolmas isik.

67.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Hoge Raad der Nederlandeni esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Nõukogu 28. mai 2001. aasta määrust (EÜ) nr 1206/2001 liikmesriikide kohtute vahelise koostöö kohta tõendite kogumisel tsiviil- ja kaubandusasjades, eelkõige selle määruse artikli 1 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et ühe liikmesriigi kohus, kes soovib teises liikmesriigis elava tunnistaja ülekuulamist antud valdkonda puudutavas vaidluses, on kohustatud kohaldama nimetatud määruses ette nähtud kohtutevahelise koostöö lihtsustatud meetodeid vaid siis, kui ta otsustab tõendeid koguda ning palub selleks kas teises liikmesriigi pädeva kohtu abi või siis luba vahetult koguda tõendeid viimase territooriumil. Seevastu niisugustel juhtudel nagu põhikohtuasjas, kus kohus soovib oma asukoha liikmesriigi territooriumil üle kuulata tunnistajat, kes elab teises liikmesriigis, võib ta valida, milliseid siseriiklikus menetlusõiguses ette nähtud meetodeid, nagu näiteks tunnistaja kutsumine ütluste andmiseks kohtusse, kasutada, kui ta leiab, et need meetodid on antud asjas piisavalt tõhusad.