1. 

Käesolev eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/24/EÜ arvutiprogrammide õiguskaitse kohta ( 2 ) artikli 4 lõiget 2 ja artikli 5 lõiget 1.

2. 

Küsimused esitati UsedSoft GmbH, keda esindab selle äriühingu pankrotihaldurina Axel W. Bierbach ( 3 ) ja Oracle International Corp.-i ( 4 ) vahelises vaidluses, mis puudutab Oracle’i „kasutatud” tarkvara turustamist UsedSofti poolt.

3.

Ülemaailmne Intellektuaalomandi Organisatsioon (WIPO) võttis 20. detsembril 1996 Genfis vastu WIPO autoriõiguse lepingu. See leping kiideti Euroopa Ühenduse nimel heaks nõukogu 16. märtsi 2000. aasta otsusega 2000/278/EÜ. ( 5 )

4.

Selle lepingu artikli 4 kohaselt kaitstakse arvutiprogramme kui kirjandusteoseid Berni konventsiooni artikli 2 tähenduses. Ette nähtud kaitset kohaldatakse arvutiprogrammide suhtes nende väljendusviisist või -vormist olenemata.

5.

WIPO autoriõiguse lepingu artiklis 6 „Õigus teose levitamisele” on ette nähtud:

„1.   Kirjandus- ja kunstiteoste autoritel on ainuõigus lubada üldsuse juurdepääsu oma teoste originaalidele ja koopiatele müügi või muu omandiõiguse ülemineku kaudu.

2.   Käesoleva lepingu sätted ei mõjuta lepinguosaliste vabadust määrata kindlaks võimalikke tingimusi, mille kohaselt lõikes 1 nimetatud õiguse ammendumist kohaldatakse pärast teose originaali või koopia esimest müüki või muud omandiõiguse üleminekut autori loal.”

6.

WIPO autoriõiguse lepingut käsitlevates ühisdeklaratsioonides on artiklite 6 ja 7 kohta märgitud:

„„Koopiad” ja „originaal ja koopiad”, mis nimetatud artiklite kohaselt on teose levitamisõiguse ja rentimisõiguse objekt, tähendavad üksnes salvestatud koopiaid, mida võib levitada materiaalsete esemetena.”

7.

Direktiiviga 2009/24 kodifitseeriti nõukogu 14. mai 1991. aasta direktiiv 91/250/EMÜ arvutiprogrammide õiguskaitse kohta. ( 6 )

8.

Vastavalt direktiivi 2009/24 artikli 1 lõikele 1 „kaitsevad liikmesriigid arvutiprogramme autoriõigusega kui kirjandusteoseid Berni kirjandus- ja kunstiteoste kaitse konventsiooni tähenduses.”

9.

Selle direktiivi artiklis 4 „Piiratud toimingud” on sätestatud:

„1.   Arvestades artiklite 5 ja 6 sätteid, hõlmavad õiguste omaniku ainuõigused artikli 2 tähenduses õigust teostada või keelata järgmisi toiminguid:

2.   Programmi koopia esmamüük [Euroopa Liidus] õiguse valdaja poolt või tema nõusolekul ammendab kõnealuse koopia levitamisõiguse [liidus], välja arvatud õiguse kontrollida programmi või selle koopia edasist laenutamist.”

10.

Nimetatud direktiivi artikli 5 „Erandid piiratud toimingutest” lõikes 1 on sätestatud:

„Konkreetsete lepingutingimuste puudumisel ei ole artikli 4 lõike 1 punktides a ja b osutatud toiminguteks vaja õiguste omaniku luba, kui sellised toimingud on vajalikud selleks, et arvutiprogrammi õiguspäraselt omandanud isik saaks seda vastavalt selle otstarbele kasutada, kaasa arvatud selle vigade parandamiseks.”

11.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiivi 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas ( 7 ) põhjendustes 28 ja 29 on ette nähtud:

12.

Direktiivi 2001/29 artiklis 3 „Õigus teoseid üldsusele edastada ja muid objekte üldsusele kättesaadavaks teha” on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid näevad ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste edastamist üldsusele kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu, sh nende teoste sellisel viisil kättesaadavaks tegemist, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal.

[…]

3.   Käesoleva artikli kohase üldsusele edastamise ja üldsusele kättesaadavaks tegemise toiminguga seoses ei lõpe lõigetes 1 ja 2 nimetatud õigused.”

13.

Direktiivi artiklis 4 „Levitamisõigus” on ette nähtud:

„1.   Liikmesriigid näevad ette, et autoritel on ainuõigus lubada või keelata oma teoste originaalide ja koopiate levitamist üldsusele müümise teel või muul viisil.

2.   Levitamisõigus teose originaali või koopiate suhtes [liidus] ei lõpe, v.a juhul, kui õiguste valdaja poolt või tema nõusolekul toimub [liidus] kaitstud objekti esmamüük või muul viisil omandiõiguse üleminek.”

14.

9. septembri 1965. aasta autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste seaduse (Gesetz über Urheberrecht und verwandte Schutzrechte) ( 9 ) põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „UrhG”) §-ga 69c võeti siseriiklikku üle direktiivi 2009/24 artikkel 4 ja direktiivi 2001/29 artikkel 3 ning §-ga 69d direktiivi 2009/24 artikkel 5.

15.

UrhG §-s 69c on sätestatud:

„Õiguste omanikul on ainuõigus tegeleda järgmiste tegevustega või lubada neid tegevusi:

1.   arvutiprogrammi täielik või osaline alaline või ajutine reprodutseerimine mis tahes vahendite abil ja mis tahes vormis. Kui selline reprodutseerimine on vajalik arvutiprogrammi laadimiseks, kuvamiseks, käivitamiseks, edastamiseks või salvestamiseks, on nendeks toiminguteks vaja õiguste omaniku luba;

2.   arvutiprogrammide tõlkimine, kohandamine, korrastamine või muul moel muutmine ja nende toimingute tulemuste reprodutseerimine. See ei piira programmi muutva isiku õigusi;

3.   algupärase arvutiprogrammi või selle koopiate igasugune avalik ringlusse laskmine, sealhulgas laenutamine. Kui arvutiprogrammi koopia lastakse omaniku loal võõrandamise teel ringlusse [liidu] või mõne teise sellise riigi territooriumil, kes on [2. mai 1992. aasta] Euroopa Majanduspiirkonna lepingu[ ( 10 )] pool, ammendub selle koopia ringlusse laskmise õigus, välja arvatud laenutamisõigus;

4.   arvutiprogrammide edastamine üldsusele kaabel- või kaablita sidevahendite kaudu, sealhulgas nende programmide üldsusele sellisel viisil kättesaadavaks tegemine, et isik pääseb neile ligi enda valitud kohas ja enda valitud ajal.”

16.

UrhG § 69d lõikes 1 on sätestatud:

„Konkreetsete lepingutingimuste puudumisel ei ole § 69c punktides 1 ja 2 osutatud toiminguteks vaja õiguste omaniku luba, kui sellised toimingud on vajalikud selleks, et programmi koopia kasutamiseks õigustatud isik saaks seda vastavalt selle otstarbele kasutada, kaasa arvatud selle vigade parandamiseks.”

17.

Oracle arendab ja turustab arvutitarkvara. Talle kuulub nende programmide kasutamise ainuõigus tulenevalt autoriõigusest ning Saksa ja ühenduse sõnamärkidest „Oracle”, mis on registreeritud muu hulgas arvutitarkvara jaoks.

18.

Oracle turustab oma tarkvara 85% juhtudest Internetist allalaadimise teel. Klient laeb tarkvara Oracle’i veebilehelt otse oma arvutisse. Programmid toimivad nn klient-server-tarkvarana. Nende kasutusõigus hõlmab õigust salvestada tarkvara püsivalt serverisse ja võimaldada teatud arvule kasutajatele juurdepääs sel viisil, et see laaditakse nende töökohaarvutite põhimällu. Tarkvara hoolduslepingu raames on võimalik tarkvara ajakohastatud versioone (updates) ja vigade kõrvaldamiseks mõeldud programme (patches) Oracle’i veebilehelt alla laadida.

19.

Oracle’i litsentsilepingud sisaldavad „Õiguste andmise” pealkirja all järgmist lepingutingimust:

„Teenuste eest maksmisega saate Te oma ettevõtte sisehuvides kasutatava tähtajatu ja tasuta lihtlitsentsi, mida ei saa loovutada, kõikidele kaupadele ja teenustele, mida Oracle arendab ja Teile käesoleva lepingu alusel kasutada annab.”

20.

UsedSoft, kes turustab „kasutatud” tarkvaralitsentse, pakkus 2005. aasta oktoobris Oracle’i „juba kasutatud” litsentse, märkides, et litsentsid on kehtivad, kuna algse litsentsisaaja ja Oracle’i vahel sõlmitud tarkvara hooldusleping on jätkuvalt jõus, ning et müügi õiguspärasuse kohta on notar andnud kinnituse.

21.

UsedSoft’i kliendid, kellel ei ole veel Oracle’i asjaomast tarkvara, laadivad pärast „kasutatud” litsentsi omandamist selle tarkvara otse Oracle’i veebilehelt alla. Kliendid, kellel on tarkvara juba olemas ja kes ostavad lisakasutajatele litsentse juurde, laadivad tarkvara uute kasutajate töökohaarvutite põhimällu.

22.

Oracle esitas Landgericht München I-le hagi, milles nõudis sellise tegevuse lõpetamist, ning kohus rahuldas tema nõude. Kuna apellatsioonkaebus, mille UsedSoft esitas selle kohtuotsuse peale, jäeti rahuldamata, esitas viimane Bundesgerichtshof’ile (Saksamaa) kassatsioonkaebuse.

23.

Bundesgerichtshof otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

24.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus eeldab, et kui UsedSoft’i kliendid laadivad arvutiprogramme alla Oracle’i veebilehelt või andmekandjalt täiendavate arvutite põhimällu, on see direktiivi 2009/24 artikli 4 lõike 1 punkti a tähenduses reprodutseerimine, mis tungib Oracle’ile kuuluva reprodutseerimise ainuõiguse alasse. Lisaks, kuna Oracle’i litsentsi tingimustes on täpsustatud, et kasutusõigust „ei saa loovutada”, leiab Bundesgerichtshof, et Oracle’i kliendid ei saa reprodutseerimisõigust õiguspäraselt UsedSoft’ile üle anda, kes järelikult ei saa seda oma klientidele üle anda.

25.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus järeldab sellest, et kohtuasja lahendus sõltub küsimusest, kas UsedSoft’i kliendid võivad tugineda UrhG § 69d lõikele 1, millega direktiivi 2009/24 artikli 5 lõige 1 on üle võetud Saksa õigusesse, välistades õiguste omaniku loa vajaduse reprodutseerimise puhul, mis on vajalik selleks, et arvutiprogrammi õiguspäraselt omandanud isik saaks arvutiprogrammi kasutada vastavalt selle otstarbele.

26.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul jaguneb see küsimus kolmeks alaküsimuseks, millest esimene puudutab isikut, keda loetakse „arvutiprogrammi õiguspäraselt omandanud isikuks” direktiivi 2009/24 artikli 5 lõike 1 tähenduses, kes võib tugineda levitamisõiguse ammendumisele, teine seda, kas levitamisõiguse ammendumine toimub programmi koopia õiguste omaniku loal internetti üleslaadimisel, ning kolmas kasutatud litsentsi omandanud isiku võimalust tugineda nimetatud ammendumisele, kui esimene omandaja on oma koopia kustutanud või seda enam ei kasuta.

27.

Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus esitas teise küsimuse vaid juhuks, kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, leian ma, et teisele küsimusele tuleb vastata esimesena. Nimelt enne kui analüüsida, kas levitamisõiguse ammendumisele tugineda võiva isiku saab kvalifitseerida „arvutiprogrammi õiguspäraselt omandanud isikuks” direktiivi 2009/24 artikli 5 lõike 1 tähenduses, on tarvis veel teada, kas Oracle’i programmide allalaadimine liidu territooriumil elava isiku poolt toob endaga kaasa nende programmide levitamise õiguse „ühendusesisese” ammendumise vastavalt selle direktiivi artikli 4 lõikele 2. See küsimus – kas ammendumise põhimõte on kohaldatav internetist allalaadimise suhtes – tuleb minu arvates eelnevalt lahendada.

28.

Seejärel analüüsin ma koos esimest ja kolmandat küsimust, mis puudutavad seda, kas kasutatud litsentsi omandaja võib direktiivi 2009/24 artikli 4 lõike 2 alusel koostoimes selle direktiivi artikli 5 lõikega 1 tugineda arvutiprogrammi sellise koopia levitamise õiguse ammendumisele, mille on alla laadinud esimene omandaja, selleks et arvutiprogrammi õiguspäraselt omandanud isikuna teha programmist uus koopia, kui esimene omandaja on oma koopia kustutanud või seda enam ei kasuta.

29.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib sisuliselt teada, kas arvutiprogrammi koopia levitamise õigus ammendub direktiivi 2009/24 artikli 4 lõike 2 tähenduses, kui programmi omandanud isik on koopia teinud õiguste omaniku loal programmi internetist andmekandjale allalaadimise teel.

30.

UsedSoft väidab peamiselt, et direktiivi 2009/24 artikli 4 lõike 2 sõnastuse põhjal on võimalik kohaldada ammendumise reeglit tarkvara on-line edastamisele, kuna esiteks võib väljendit „programmi koopia” mõista protsessina, mis võimaldab programmi omandanud isikul seda registreerida, ning teiseks ei ole väljendi „esmamüük” puhul eeldatav omandi üleminek andmekandja üleandmise teel, kuna oluline on pigem saavutada tehingu majanduslik lõppeesmärk, milleks on muuta programm alaliselt kasutatavaks. Väites, et müügile on andmekandja üleandmisest sõltumata iseloomulik kasutusõiguse andmine määramata ajaks vastutasuks ühe maksena tasutud hinna eest, leiab UsedSoft, et direktiivi 2009/24 sõnastusest ilmneb, et levitamisõigus ammendub hetkel, mil Oracle’i klient teeb õiguste omaniku nõusolekul koopia, laadides programmi alla andmekandjale.

31.

UsedSoft lisab, et seda tõlgendust, mis põhineb direktiivi 2009/24 artikli 4 lõike 2 sõnastusel, kinnitab ammendumise reegli eesmärk, milleks on tasakaalu saavutamine autori majanduslike huvide – mis on seotud tema teose kasutamisega – ning kaupade ja teenuste vaba liikumise huvi vahel. UsedSoft leiab, et õiguste omanikul on juhul, kui hinna tasumise eest tehakse tarkvara alaliselt kättesaadavaks, võimalus kaitstava objekti müügi teel oma loometöö ärilisel eesmärgil kasutusse anda, ning tõdeb, et see autor ei saa otsustada ammendumise põhimõtte kohaldamise üle, valides kahe levitusviisi vahel, mis on ometi majanduslikult rangelt võrdväärsed. Kui see oleks nii, tooks see kaasa levitamise monopoli, mille vältimine on just ammendumise reegli eesmärk. Kui tehing tuleb aga kvalifitseerida teenuste osutamiseks, peab ammendumise põhimõte olema ikka kohaldatav, kuna teenuste osutamise vabadus kuulub samuti liidu aluspõhimõtete hulka.

32.

UsedSoft täpsustab, et Euroopa Kohus on eitanud ammendumise põhimõtte kohaldamist tüüpiliselt immateriaalsete kasutusvormide puhul, nagu esitaja- või ülekandmisõigused, seda mitte nende immateriaalsuse tõttu, vaid kuna nende õiguste alusel saadakse tasu iga kasutamise eest ning järelikult ei ole autori majanduslikud huvid esimese ringlusse laskmisega rahuldatud.

33.

UsedSoft väidab, et ühtegi vastupidist argumenti ei saa tuletada direktiivi 2001/29 artikli 3 lõikest 3 ega põhjendusest 29, mis puudutavad vaid teenuste kättesaadavaks tegemise erijuhtu, kus ühekordselt piiratud kestuse jooksul kasutatakse autori serveriga ühendamise teenust. Erinevalt alalise kasutamise eesmärgil kättesaadavaks tegemisest üks kord tasutud hinna eest ei võimalda need teenused, mis on mõeldud tasu eest korduvate soorituste tegemiseks, rahuldada õiguste omaniku majanduslikke huve juba esimese sooritusega.

34.

Oracle leiab, et arvutiprogrammide koopiate allalaadimine ei kujuta endast müüki, kuna tasu ei nõuta pelgalt programmi allalaadimise eest, vaid tasu makstakse litsentsilepingu alusel selle lepinguga antud kasutusõiguse eest. Kui on sõlmitud tarkvara hooldusleping, ei saa esimene omandaja pealegi edasi müüa algselt alla laaditud versiooni, vaid üksnes erineva versiooni, mida on täiendatud ja kaasajastatud.

35.

Viidates Euroopa Kohtu praktikale, eelkõige 9. novembri 2004. aasta otsusele kohtuasjas The British Horseracing Board jt, ( 11 ) WIPO autoriõiguse lepingut käsitlevatele ühisdeklaratsioonidele ning komisjoni 10. aprilli 2000. aasta aruandele nõukogule, Euroopa Parlamendile ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele direktiivi 91/250 rakendamise ja tagajärgede kohta, ( 12 ) lisab Oracle, et levitamisõiguse ammendumisega saab tegemist olla üksnes kehalise eseme omandi ülemineku korral, mis välistab täielikult immateriaalse allalaadimise toimingu. Selle äriühingu arvates saab „programmi koopia” direktiivi 2009/24 artikli 4 lõike 2 tähenduses olla üksnes füüsiline vara, nimelt „toode”. See kontseptsioon on kooskõlas ammendumise põhimõtte sisu ja eesmärgiga, kuna selle põhimõtte eesmärk on tagada õiguste omaniku nõusolekul eelnevalt ringlusse lastud füüsiliste koopiate vaba liikumine, mitte aga võimaldada ringlusse lasta koopiaid, mille kasutaja ise on teinud.

36.

Oracle märgib igal juhul, et isegi kui sellele küsimusele tuleks vastata jaatavalt, ei annaks programmi allalaadimisest tulenev levitamisõiguse ammendumine esimesele omandajale õigust koopiat muule andmekandjale üle kanda. See võimaldaks esimesel omandajal üksnes andmekandja enda reaalselt üle anda, mis tähendaks näiteks, et ta demonteerib kõvaketta, millele ta on programmi alla laadinud.

37.

Oracle täpsustab, et ei ole alust teha vahet vastavalt sellele, kas arvutiprogramm on saadud CD-ROM-i omandamise teel või on-line allalaadimise teel, kuna mõlemal juhul eeldab programmi koopia kasutamine litsentsilepingu sõlmimist.

38.

Hispaania ja Prantsuse valitsus, Iirimaa ning Itaalia valitsus väidavad, et arvutiprogrammi levitamise õigus on ammendunud vaid siis, kui selle programmi koopia on ringlusse lastud füüsilisele andmekandjale salvestatuna. Prantsuse valitsus, Iirimaa ja Itaalia valitsus tuginevad seadusandlikule kontekstile, mida arvestades tuleb direktiivi 2009/24 tõlgendada ja milleks on eelkõige direktiiv 2001/29.

39.

Iirimaa rõhutab lisaks, et isegi kui õiguste omaniku antud litsents tuleks kvalifitseerida müügiks, ei ole koopiad, mille jaoks litsents väljastati, need, mille laadisid alla või kandsid andmekandjale üle järgmised omandajad. Iirimaa meenutab, et ammendumise reegel, mis kujunes välja kaupade vaba liikumise raames, ei too kaasa patendi omaniku levitamisõiguse ammendumist muude partiide puhul kui need, mida turustati tema nõusolekul. Viidates 9. juuli 1985. aasta otsusele kohtuasjas Pharmon, ( 13 ) leiab Iirimaa, et juhtum käesolevas kohtuasjas on sarnane olukorraga, kus kaupu turustati kohustusliku litsentsi alusel. Ta lisab, et ilma õiguste omaniku nõusolekuta litsentside kasutamise lubamine pärsib uuendusi ning kahjustab programmi autori õiguspäraseid huve.

40.

Prantsuse valitsus lisab liidu õiguse seadusandlikku konteksti puudutavatele argumentidele rahvusvahelisest õigusest ja Euroopa Kohtu praktikast ( 14 ) tulenevad kaalutlused. See valitsus väidab, et allalaadimisel ei saa olla tegemist ammendumisega, kuna pakkumine toimub on-line teenuse vahendusel, ning rõhutab, et tarkvara hooldusleping kuulub ilmselgelt teenuste osutamise valdkonda.

41.

Itaalia valitsus, kes leiab, et tarkvara koopia omaniku seisundit tuleb eristada sellise kasutaja omast, kellel on õigus tarkvara kasutada litsentsi alusel, väidab, et kuna tarkvara elektroonilise koopia on-line edastamise korral ei puutu levitamisõigus asjasse, ei ole levitamisõiguse ammendumises seisnev piir kohaldatav. Ta leiab, et teistsugune lähenemine kahjustaks liidu õigusest tulenevat tarkvara kaitset.

42.

Komisjon, kes meenutab, et kohtuasi puudutab sisuliselt küsimust, kas arvutiprogrammi edasimüük on lubatud ning kas omaniku õigused on ammendunud, kui arvutiprogramm tehakse serverist allalaadimiseks kättesaadavaks tingimustel, mis piiravad kasutaja õigust anda programm üle kolmandale isikule, leiab, et mitte üksnes direktiivi 2001/29 põhjendusest 28, vaid ka selle direktiivi artiklist 4 koostoimes WIPO autoriõiguse lepingu artikliga 8 ning seda lepingut käsitlevatest ühisdeklaratsioonidest –, mille ülevõtmine on üks direktiivi 2001/29 eesmärkidest – tuleneb, et hoolimata selle sõnastusest ei hõlma direktiivi 2009/24 artikli 4 lõike 1 punkt c sellise teose levitamist, mis ei sisaldu materiaalses esemes, ning niisugust levitamist hõlmab üksnes direktiivi 2001/29 artikli 3 lõige 1. Selle direktiivi artikli 3 lõikes 3 on aga sätestatud, et direktiivi artikli 3 lõikes 1 nimetatud üldsusele kättesaadavaks tegemise õigus ei lõpe, ning direktiivi põhjendus 29 kinnitab lisaks, et õiguse lõppemise küsimust ei teki teenuste puhul üldiselt ega eriti on-line teenuste puhul.

43.

Saksa ja Ühendriikide õigusest ( 15 ) pärineva ammendumise põhimõtte eesmärk on tasakaalustada vajadust kaitsta intellektuaalomandiõigusi, mis üldiselt annavad nende omanikele õiguste kasutamise monopoli, ja kaupade vaba liikumise nõudeid. Kõnealune põhimõte, mis seab intellektuaalomandi omaniku ainuõigusele piiriks asjaomase õigusega kaitstud kauba esimese ringlusselaskmise, on „niisuguse õigusliku idee […] väljendus, mille kohaselt ei võimalda [see] õigus keelata autentse kauba levitamist pärast seda, kui see oli turule toodud”. ( 16 )

44.

Sisepiirideta ala loomise eesmärgi tõttu võttis Euroopa Kohus selle normi liidu õiguskorda üle. Oma 8. juuni 1971. aasta otsuses kohtuasjas Deutsche Grammophon ( 17 ) leidis Euroopa Kohus, et „kaupade vaba liikumist ühisturul sätestavate eeskirjadega on vastuolus see, kui helisalvestiste tootja teostab liikmesriigi õigusnormidest temale tulenevat levitamise ainuõigust seoses kaitstud kaupadega nii, et tal on õigus keelata teatavas liikmesriigis selliste kaupade müümine, mis on tema poolt või tema nõusolekul turule viidud teises liikmesriigis, üksnes põhjendusel, et mainitud turuleviimine ei toimunud esimesena nimetatud liikmesriigi territooriumil”.

45.

Ammendumise reegli kohaselt kaotab intellektuaalomandiõiguste omanik, kes laskis kaubad liikmesriigi territooriumil ringlusse, võimaluse tugineda oma õiguste kasutamise monopolile, et keelata nende kaupade importimist teise liikmesriiki. See reegel on majanduslikult põhjendatud kaalutlusega, et paralleelsete õiguste omanik ei tohi saada oma õiguse kasutamisest ebaproportsionaalset kasu, mis leiaks aset siis, kui ta saaks liidu sisepiiri igal ületamisel kasu majanduslikust eelisest, mille talle see õigus annab.

46.

Kohtupraktikas loodud ammendumise põhimõtte võttis üle liidu seadusandja, kes kasutas seda põhimõtet erinevatel viisidel paljudes direktiivides, mis puudutavad nimelt kaubamärke, ( 18 ) andmebaase, ( 19 ) taimesorte, ( 20 ) kaitstud teoste rentimise ja laenutamise õigust, ( 21 ) autoriõigusi ja nendega kaasnevaid õigusi infoühiskonnas ning arvutiprogramme. Kuigi Euroopa Kohtu külluslik praktika selles valdkonnas moodustab „ühenduse õiguses ammendumise doktriini”, mida tuleb ühetaoliselt kohaldada kõigi intellektuaalomandiõiguste suhtes, võivad siiski reegli kohaldamise tingimused ja ulatus märkimisväärselt erineda lähtuvalt igast asjaomase intellektuaalomandiõiguse eripärast ning seda reguleerivast erisättest.

47.

Mis puudutab täpsemalt arvutiprogramme, siis on ammendumise reegel sätestatud direktiivi 2009/24 artiklis 4, mis kordab direktiivi 91/250 artikli 4 sõnastust, jagades selle artikli kaheks eraldiseisvaks lõikeks.

48.

Kuigi direktiivi 2009/24 artikli 4 lõikes 1 eristatakse programmi autori ainuõiguste hulgas alalise või ajutise reprodutseerimise õigust, muutmisõigust ning õigust teostada või keelata selliseid toiminguid nagu „algupärase arvutiprogrammi või selle koopiate igasugune avalik levitamine, sealhulgas laenutamine”, on selle direktiivi artikli 4 lõikes 2 täpsustatud, et ammendumine on kohaldatav üksnes levitamisõigusele, välja arvatud „õigus kontrollida […] edasist laenutamist”. Nendest sätetest ilmneb, et ammendumist kohaldatakse üksnes levitamisõigusele, mitte aga reprodutseerimis- või muutmisõigusele. Lisaks, kuigi levitamisõigust määratletakse laialt, toob vaid üks levitamise vorm, nimelt müük endaga kaasa ammendumise reegli rakendamise, samas kui seda aga juba rakendatakse, mõjutab nimetatud reegel levitamise kõiki vorme, välja arvatud laenutamine.

49.

Küsimus, kas ammendumise reegel, nagu see on sõnastatud direktiivi 2009/24 artikli 4 lõikes 2, võib hõlmata internetti üles laaditud „kasutatud” tarkvara turustamist, tõi endaga kaasa olulisi lahkarvamusi liikmesriikides, eelkõige Saksamaal, ( 22 ) millega sarnaselt arutatakse Ühendriikides first sale doktriini kohaldamist digitaalkeskkonnas. ( 23 )

50.

Kuna ammendumine sõltub õiguste omaniku poolt või viimase nõusolekul „programmi koopia esmamüügist” liidus, tuleb kõigepealt kindlaks teha, kas seda mõistet, mis alates direktiivi 2009/24 vastuvõtmisest tekitas palju küsimusi, ( 24 ) tuleb ühetaoliselt tõlgendada.

51.

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleneb nii liidu õiguse ühetaolise kohaldamise vajadusest kui ka võrdsuse põhimõttest, et liidu õigusnorme, mis ei viita otseselt liikmesriikide õigusele nende tähenduse ja ulatuse kindlaksmääramiseks, tuleb tavaliselt tõlgendada ühetaoliselt kogu Euroopa Liidus. ( 25 ) Kuna direktiivis 2009/24 puudub viide siseriiklikule õigusele seoses tähendusega, mis tuleb anda väljendile „koopia müük”, siis kõnealuse direktiivi kohaldamisel tuleb seda pidada liidu õiguse autonoomseks mõisteks, mida tuleb ühetaoliselt tõlgendada kõigis liikmesriikides, võttes arvesse eelkõige selle sõnastust ja konteksti, milles seda kasutatakse, ning selle direktiivi ja rahvusvahelise õigusega taotletavaid eesmärke. ( 26 )

52.

Direktiivi 2009/24 põhjendustest 4 ja 5 nähtub, et direktiivi eesmärk on kaotada liikmesriikide õigusnormide vahelised erinevused, mis märkimisväärselt kahjustavad siseturu toimimist. Nagu Euroopa Kohus tõdes oma 20. novembri 2001. aasta kohtuotsuses Zino Davidoff ja Levi Strauss, ( 27 ) et nõusoleku mõistet, mis on ainuõiguse lõppemise määrav tingimus, tuleb ühetaoliselt tõlgendada, et saavutada „samasuguse kaitse eesmärk kõigi liikmesriikide õigusnormides”, ( 28 ) nii tuleb jõuda samuti järeldusele, et programmi koopia müüki puudutav tingimus ei tohi lahknevate tõlgenduste tõttu erinevates siseriiklikes õiguskordades erineda.

53.

Seetõttu tuleb analüüsida, kas mõiste „programmi koopia müük” direktiivi 2009/24 artikli 4 lõike 2 tähenduses võib põhikohtuasja asjaoludel olla kohaldatav.

54.

Oracle väidab, et kliendilt nõutav tasu ei ole tasu pelgalt programmi allalaadimise ega objektikoodi kättesaadavaks tegemise eest, vaid vastutasu litsentsilepinguga antud kasutusõiguse eest. Oracle lisab, et enamasti on klient sõlminud ka tarkvarahoolduslepingu, mis võimaldab programmi uuendada ja vigu parandada ning mis kujutab endast teenuste osutamise lepingut. Sellest järeldab ta, et tegemist ei ole müügiga direktiivi 2009/24 artikli 4 lõike 2 tähenduses.

55.

See analüüs on minu hinnangul ekslik.

56.

Minu arvates ilmneb direktiivist 2009/24 selgelt, et sellega eristatakse müüki ja laenutamist summa divisio, ning sellest eristamisest sõltub nii ammendumise reegli kohaldamine ( 29 ) kui ka selle reegli ulatus. ( 30 ) Selle direktiivi põhjenduse 12 kohaselt tähendab mõiste „laenutamine” arvutiprogrammi või selle koopia kasutada andmist piiratud ajaks ja kasu saamise eesmärgil. Seevastu tuleb tõdeda, et tegemist on arvutiprogrammi või selle koopia müügiga kõnealuse direktiivi artikli 4 lõike 2 tähenduses, kui sõltumata sellele poolte antud kvalifikatsioonist iseloomustab tehingut arvutiprogrammi koopia omandi tähtajatu üleminek üks kord makstava tasu eest. Seda eristamist on kinnitanud ka Euroopa Kohus oma praktikas, välistades ammendumise laenutamise juhul, ( 31 ) samas kui ta kohaldab seda omandi üleminekul. ( 32 )

57.

Sellise litsentsi andmine, mis võimaldab teha arvutiprogrammi koopia kättesaadavaks internetti üleslaadimise teel, on keeruline tehing, mis võib samal ajal hõlmata teenuste osutamise lepingut, mis puudutab eelkõige arvutiprogrammi kättesaadavaks tegemist, installeerimist ja hooldust, ning nende teenuste osutamiseks vajaliku koopia müügi lepingut. ( 33 ) Sel viisil antud kasutusloa sisu võib varieeruda.

58.

Sellel kasutusõigusel on laenutamise tunnused, kui see õigus on antud ajutiselt, perioodiliste maksete tasumise eest ning kui tarnija ei ole üle andnud arvutiprogrammi koopia omandit, mille peab tarnijale üle andma õiguste omanik. Seevastu esinevad minu arvates müügi tunnused, kui klient omandab lõplikult võimaluse kasutada arvutiprogrammi koopiat, mille tarnija annab üle kindlasummalise hinna tasumise eest.

59.

Ma leian, et arvestades ammendumise eesmärki, milleks on piirata intellektuaalomandiõiguse ainuõigust, kui turustamine on võimaldanud õiguste omanikul saada oma õigusest majanduslikku tulu, tuleb mõistet „müük” direktiivi 2009/24 artikli 4 lõike 2 tähenduses tõlgendada laialt, nii et see hõlmab kauba turustamise kõik vormid, mida iseloomustab arvutiprogrammi koopia kasutamise õiguse andmine määramata ajaks üks kord tasutava hinna eest. Selle mõiste liiga kitsas tõlgendamine seaks ohtu selle sätte kasuliku mõju, võttes ammendumise reeglilt igasuguse ulatuse, kuna tarkvara turustamine võtab üha sagedamini kasutuslitsentside kuju ning sellest reeglist kõrvalehoidmiseks piisab tarnijal kvalifitseerida leping „litsentsilepinguks”, mitte „müügilepinguks”.

60.

Sellest järeldan ma, et isegi kui õiguste omanik lahutab, nagu Oracle, veidi kunstlikult arvutiprogrammi koopia kättesaadavaks tegemise ja kasutusõiguse andmise, kujutab arvutiprogrammi koopia kasutusõiguse loovutamine endast siiski müüki direktiivi 2009/24 artikli 4 lõike 2 tähenduses.

61.

Tehingu kvalifitseerimine „müügiks” ei ole sellegipoolest piisav tegur, et jõuda järeldusele, et levitamisõiguse ammendumine võiks aset leida põhikohtuasja asjaoludel.

62.

Oracle, Hispaania ja Prantsuse valitsus, Iirimaa, Itaalia valitsus ning komisjon väidavad, et arvutiprogrammi koopia müügist tuleneda võival ammendumisel on tingimata piiratud ulatus, kuna see puudutab üksnes füüsilisele andmekandjale salvestatud arvutiprogrammi koopia levitamise õigust.

63.

Nende arvates räägib selle tõlgenduse kasuks mitu argumenti.

64.

Esiteks, et arvutiprogrammi internetti üleslaadimise toiming on mitte turustamine direktiivi 2009/24 artikli 4 lõike 2 ja direktiivi 2001/29 artikli 4 lõike 1 tähenduses, vaid teose üldsusele edastamine viimati nimetatud direktiivi artikli 3 lõike 1 tähenduses. Direktiivi 2001/29 artikli 3 lõikes 3 on aga täpsustatud, et üldsusele edastamise õigus ei ammendu.

65.

Lisaks nähtub eespool viidatud komisjoni 10. aprilli 2000. aasta aruandest selgelt, et autoriõiguse ammendumine on kohaldatav üksnes koopiate müügile ehk toodetele, samas kui see on välistatud pakkumise puhul on-line teenuste kaudu. ( 34 )

66.

Ammendumise mõiste samasugune kitsas käsitlus esineb väidetavalt direktiivis 2001/29, milles avaldub liidu seadusandja selge tahe piirata reeglit teose ainult ühele turustusviisile, mis seisneb arvutiprogrammi sisaldava toote müümises.

67.

Peamine argument on, et direktiivi 2001/29 artikli 4 lõikes 2 on levitamisõiguse ammendumine ette nähtud üksnes „objekti” esmamüügi või muul viisil omandiõiguse ülemineku korral. Lisaks on selle direktiivi põhjenduses 28 täpsustatud, et direktiivi kohane autoriõiguste kaitse hõlmab „ainuõigust kontrollida materiaalsetes esemetes sisalduva[ ( 35 )] teose levitamist”, ning põhjenduses 29, et „[õ]iguse lõppemise küsimust ei teki teenuste, eelkõige on-line teenuste puhul”. Viimati nimetatud põhjenduses on veel lisatud, et „[s]ee kehtib ka teose või muu objekti materiaalse koopia puhul, mille nimetatud teenuse kasutaja on teinud õiguste valdaja nõusolekul[, ning et e]rinevalt CD-ROM-ist või CD-Ist, kus intellektuaalomand on paigutatud materiaalsele kandjale ehk kaubaartiklile, on iga on-line teenus tegelikult toiming, milleks tuleb saada luba, kui autoriõigus või sellega kaasnevad õigused seda nõuavad”.

68.

Peale selle kopeeriti direktiivi 2001/29 põhjendus 29 direktiivi 96/9 põhjenduse 33 pealt, mis juba selgelt väljendab liidu seadusandja tahet piirata ammendumine üksnes sellise toote ringlusega, mis koosneb materiaalsest andmekandjast ja intellektuaalsest sisust. See tahe ilmneb ka viimati nimetatud direktiivi põhjendusest 43, milles on täpsustatud, et sidusedastuse korral ei ammendu õigus taaskasutamist keelata ei seoses andmebaasiga ega seoses andmebaasist või selle osast õiguste valdaja loal edastuse adressaadi poolt tehtud ainelise koopiaga.

69.

Lõpuks toetab rahvusvaheline õigus ammendumise kitsast käsitlust. Direktiivi 2001/29 eesmärk on eelkõige rakendada liikmesriikides WIPO autoriõiguse lepingut. Nagu Euroopa Kohus märkis eespool viidatud kohtuotsuses Peek & Cloppenburg, tuleb liidu õigusaktide tekste tõlgendada niivõrd, kuivõrd see on võimalik, lähtudes rahvusvahelisest õigusest, ja seda eriti siis, kui õigusakti eesmärk on just rakendada liidu sõlmitud rahvusvahelist lepingut. ( 36 ) Sellest tuleb niisiis järeldada, et, tõlgendades direktiivi 2001/29, mille eesmärk on rakendada teatud rahvusvahelisi kohustusi, mis sisalduvad WIPO autoriõiguse lepingus ja 20. detsembril 1996 Genfis vastu võetud WIPO esituste ja fonogrammide lepingus, ( 37 ) tuleb silmas pidada WIPO autoriõiguse lepingut käsitlevaid ühisdeklaratsioone, mille kohaselt selle lepingu artikli 6 lõikes 2 sätestatud levitamisõiguse ammendumine puudutab „üksnes salvestatud koopiaid, mida võib levitada materiaalsete esemetena”.

70.

Need argumendid ei tundu mulle täiesti veenvad.

71.

Esiteks, vastupidi komisjonile ei ole ma seisukohal, et arvutiprogrammi levitamine internetti üleslaadimise teel võiks „levitamisõiguse” kvalifikatsiooni alt välja jääda ja olla hõlmatud üldsusele edastamise õiguse määratlusega, mis kuulub direktiivi 2001/29 artikli 3 lõike 3 kohaldamisalasse. Sellele tõlgendusele võib minu hinnangul esitada kaks olulist vastuväidet.

72.

Kõigepealt, kuigi ma möönan, et üldsätted direktiivis 2001/29, mille eesmärk on just kohandada autoriõigus digitaalkeskkonnaga, võivad olla juhisteks erisätete tõlgendamisel direktiivis 2009/24, mis piirdub enne interneti progressi vastu võetud direktiivi 91/250 kodifitseerimisega, tuleb siiski tõdeda, et direktiivi 2001/29 artikli 1 lõike 2 punktis a on täpsustatud, et direktiiv „ei muuda ega mõjuta […] mingil viisil [liidu õiguse] olemasolevaid sätteid[, mis käsitlevad] arvutiprogrammide õiguskaitse[t]”. Kuna direktiivis 2009/24 ei ole kordagi viidatud edastamisõiguse mõistele ning levitamisõigus on selles määratletud kõige laiemalt, nii et see hõlmab „algupärase arvutiprogrammi või selle koopiate igasugu[st] avalik[ku] levitami[st]”, on minu hinnangul keeruline asuda nende kahe direktiivi omavahelises koostoimes tõlgendamise asemel seisukohale, et direktiivi 2001/29 artikli 3 lõikes 1 nimetatud üldsusele kättesaadavaks tegemise õigus on arvutiprogrammide suhtes kohaldatav. Ma ei arva pealegi, et eespool viidatud kohtuotsust Bezpečnostní softwarová asociace, millele komisjon oma arutluskäigu põhjendamiseks tugines, saab niimoodi tõlgendada. ( 38 )

73.

Seejärel, kuna direktiivis 2001/29 ei ole määratletud õigust teoseid üldsusele edastada, üldsusele kättesaadavaks tegemise õigust ega levitamisõigust, tuleb selle direktiivi artikleid 3 ja 4 tõlgendada võimalikult suures ulatuses WIPO autoriõiguse lepingut arvestades. ( 39 ) Kõnealuse lepingu artikli 6 lõikes 1 on aga viidatud levitamisõigusele kui õigusele lubada üldsuse juurdepääsu teoste originaalidele ja koopiatele „müügi või muu omandiõiguse ülemineku kaudu”. Selle sätte sõnastus on üheselt mõistetav. Omandiõiguse üleminek muudab pelga üldsusele edastamise ilmselgelt levitamiseks.

74.

Teiseks ei ole direktiivi 2001/29 põhjendustes sisalduv selge ega üheselt mõistetav.

75.

Seega direktiivi põhjenduse 28 esimese lause: „[k]äesoleva direktiivi kohane autoriõiguste kaitse hõlmab[ ( 40 )] ainuõigust kontrollida materiaalsetes esemetes sisalduva teose levitamist” vastupidine tõlgendus tähendab, et see õigus hõlmab ka muud liiki levitamist. Selle põhjenduse teine lause, mis käsitleb ammendumist, ei piira seda konkreetse levitamisliigiga.

76.

Direktiivi 2001/29 põhjenduses 29 ei puudu samuti mitmetähenduslikkus. Kuigi see näib vastandavat kaupade müügi, mille suhtes kehtib ammendumise reegel, teenuste osutamisele, mille suhtes see reegel ei ole kohaldatav, hõlmab on-line teenuste mõiste liidu õiguses määratletud kujul siiski kaupade on-line müüki. ( 41 ) Kui lähtuda selle põhjenduse sõnastusest, ei tohiks ammendumise reegel olla kohaldatav näiteks sellise CD-ROM-i on-line ostmise korral, millele on salvestatud arvutiprogrammi koopia. Vahetegemine selle alusel, kas tegemist on kaugmüügiga või mitte, ei ole minu hinnangul selle reegli kohaldamisel asjassepuutuv.

77.

Kolmandaks, kui tõlgendada direktiivi 2009/24 artikli 4 lõiget 2 nii, et ammendumise reegel on internetti üleslaadimise korral välistatud, samas kui arvutiprogramme levitatakse massiliselt sel turustusviisil, piirataks kõnealuse reegli kohaldamisala märkimisväärselt ning sellega seoses piirataks ka liikumisvabadust.

78.

Kuigi ELTL artiklis 36 on sätestatud, et sellised piirangud võivad olla õigustatud muu hulgas tööstus- ja kaubandusomandi kaitsmiseks, ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast siiski, et sel alusel erandi tegemine on lubatud üksnes juhul, kui see on õigustatud selle omandi konkreetseks esemeks olevate õiguste kaitsmisega. ( 42 ) See põhimõte tähendab, et iga asjassepuutuva intellektuaalomandiõiguse suhtes tuleb kindlaks määrata tingimused, mille korral selle õiguse teostamist peetakse liidu õigusega kooskõlas olevaks.

79.

Ma kahtlen aga, kas see, kui õiguste omanikul lubatakse takistada arvutiprogrammi koopia omandiõiguse õiguspäraselt saanud isikut seda koopiat edasi müümast, kuulub autoriõiguse konkreetseks esemeks olevate õiguste kaitse alla.

80.

Hinnates, kas autoriõiguse kaitsega õigustatud erandid liikumisvabadusest on õiguspärased, kontrollib Euroopa Kohus, kas autoriõiguse omanik on jäänud ilma tasust, millele tal on seaduslik õigus.

81.

Eespool viidatud kohtuotsuses Football Association Premier League jt meenutas Euroopa Kohus kõigepealt, et erandid vaba liikumise põhimõttest võivad olla lubatud üksnes juhul, kui need on õigustatud asjaomase intellektuaalomandi konkreetseks esemeks olevate õiguste kaitsmisega, ning et niisuguse konkreetse eseme eesmärk on nimelt tagada asjaomaste õiguste omanikele, et kaitstakse nende õigust kasutada kaitstud objektide ringlusse laskmist või kasutusse andmist ärilisel eesmärgil, andes tasu eest litsentse, ning leidis seejärel, et niisugune konkreetne ese ei taga asjaomaste õiguste omanikele võimalust nõuda võimalikku suurimat tasu, vaid üksnes nõuetekohast tasu, millel on mõistlik suhe osutatud teenuse majanduslikku väärtusesse, kaitstud objektide igakordse kasutamise eest. ( 43 )

82.

Seejärel tõdes Euroopa Kohus, et lisatasu, mida ringhäälinguorganisatsioonid maksavad täieliku territoriaalse ainuõiguse saamise eest, tõi selliselt eraldatud siseriiklikel turgudel endaga kaasa kunstlikult erinevad hinnad, ning järeldas sellest, et niisugune tasu läheb kaugemale sellest, mis on õiguste omanikele nõuetekohase tasu tagamiseks vajalik. ( 44 )

83.

Ma leian, et põhikohtuasja asjaoludel sai õiguste omanik nõuetekohase tasu, kui talle maksti arvutiprogrammi koopia kasutamise õiguse andmise eest. Kui lubada tal kontrollida selle koopia edasimüümist ning sel juhul nõuda uue tasu maksmist ettekäändel, et pärast internetist allalaadimist salvestas klient koopia andmekandjale, selle asemel et õiguste omanik oleks salvestanud selle müüki pandud andmekandjale, ei kaitseks see autoriõiguse spetsiifilist eset, vaid võimendaks selle õiguse kasutamise monopoli.

84.

Eespool esitatut silmas pidades tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu teisele küsimusele vastata, et direktiivi 2009/24 artikli 4 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et arvutiprogrammi koopia levitamise õigus on ammendunud, kui õiguste omanik, kes on andnud loa selle koopia internetist andmekandjale allalaadimiseks, on tasu eest andnud ka ajaliselt piiramata õiguse seda koopiat kasutada. Selle sätte tähenduses on müük nimelt arvutiprogrammi koopia mis tahes kujul ja mis tahes viisil kättesaadavaks tegemine liidus, selleks et seda oleks kindla hinna tasumise korral võimalik kasutada piiramatu aja jooksul.

85.

Oma esimese ja kolmanda küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul sisuliselt selgitada, kas „arvutiprogrammi õiguspäraselt omandanud isikuna” direktiivi 2009/24 artikli 5 lõike 1 tähenduses võib kasutuslitsentsi omandaja tugineda selle direktiivi artikli 4 lõikes 2 ette nähtud ammendumise reeglile, selleks et teha arvutiprogrammist uus koopia, kui esimene omandaja on oma koopia kustutanud või seda enam ei kasuta.

86.

UsedSoft väidab, et ammendumise põhimõte muutuks sisutühjaks, kui asutaks seisukohale, et õiguste omanik ei saa kontrollida programmide koopiate hilisemat levitamist, kuid saab jätkuvalt kontrollida kasutamist, millega kaasneb programmi reprodutseerimise vajadus.

87.

UsedSoft lisab, et asjaolu, et esimene omandaja kustutab arvutiprogrammi koopia või seda enam ei kasuta, võimaldab tagada, et valmistaja üle antud tarkvara ei kasuta kaks või mitu kasutajat.

88.

Oracle on seisukohal, et direktiivi 2009/24 artikli 5 lõikes 1 sisalduv mõiste „arvutiprogrammi õiguspäraselt omandanud isik” tähendab üksnes omandajat, kes litsentsilepingu kohaselt on õigustatud arvutiprogrammi kasutama, samas kui mõiste „kasutamine vastavalt [arvutiprogrammi] otstarbele” on seotud kasutamisega, mis on kooskõlas õiguste omaniku antud kasutamisõigusega, mistõttu tuleb see vajaduse korral määratleda litsentsilepingu asjakohaste tingimuste alusel, mis määravad kindlaks kasutusõiguse laadi ja ulatuse.

89.

Oracle lisab, et ammendumine puudutab üksnes ringlusse lastud arvutiprogrammi koopia levitamise õigust ega saa mõjutada kasutusõigust, mis hõlmab reprodutseerimisõigust, arvutiprogrammide puhul, mille kasutamine eeldab reprodutseerimist.

90.

Oracle, kelle arutluskäik lähtub analoogiast kaubamärgiõigusega, on seisukohal, et ammendumise põhimõtte mõte ja eesmärk ei ole anda muudele isikutele kui õiguste omanik vajalikku õiguslikku pädevust selleks, et algne kasutusõigus, mis vastab kindlale kasutajate arvule, tükeldada ja lammutada mitmeks täiendavaks kasutusõiguseks. „Kasutatud” litsentside edasimüümise praktika toob lisaks kaasa probleemi, et võimatuks muutub litsentside turustamine alandatud hinnaga, mis hõlbustaks programmide kasutamist kehvas majanduslikus olukorras olevate kasutajate poolt, kelleks on näiteks õppeasutused.

91.

Oracle väidab samuti, et õiguste omanik ega järgmine omandaja ei saa kontrollida, et esimene omandaja on oma koopia tõepoolest kustutanud või seda enam ei kasuta.

92.

Prantsuse valitsus, Iirimaa ja Itaalia valitsus väidavad sisuliselt, et ainult isikut, kellel on õiguste omaniku antud arvutiprogrammi kasutamise õigus, võib käsitada „arvutiprogrammi õiguspäraselt omandanud isikuna” direktiivi 2009/24 artikli 5 lõike 1 tähenduses. Prantsuse valitsus ja Iirimaa märgivad lisaks, et isik, kes ei ole litsentsi saanud õiguste omanikult ja kes seetõttu ei ole arvutiprogrammi õiguspäraselt omandanud isik, ei saa tugineda ammendumise reeglile.

93.

Olles küll seisukohal, et isik, kes võib tugineda arvutiprogrammi koopia levitamise õiguse ammendumisele, on „arvutiprogrammi õiguspäraselt omandanud isik” direktiivi 2009/24 artikli 5 lõike 1 tähenduses, leiavad Hispaania valitsus ja komisjon, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu kolmandale küsimusele ei ole vaja vastata, kuna nad vastavad teisele küsimusele eitavalt.

94.

Vastus sellele küsimusele on minu hinnangul tuletatav vahetegemisest ammenduva levitamisõiguse ja mitteammenduva reprodutseerimisõiguse vahel.

95.

Käesolevas kohtuasjas ei ole vaidlust selle üle, et Oracle’i antud kasutuslitsents võimaldab Oracle’i veebilehele minemisel arvutiprogrammi reprodutseerida. Sellest tuleneb minu hinnangul, et selle litsentsiga antud kasutusõiguste üleandmine on seotud mitte levitamisõiguse, vaid reprodutseerimisõigusega.

96.

Kui esimese omandaja alla laetud koopia edasimüük kuulub levitamisõiguse alla, puudutab niisuguse kasutuslitsentsi üleandmine, nagu Oracle väljastab oma klientidele, reprodutseerimise ainuõiguse teostamist, kuna see võimaldab programmist uue koopia salvestamist internetti üleslaadimise teel või kasutajal juba oleva koopia reprodutseerimise teel.

97.

Direktiivi 2009/24 artikli 4 lõike 2 selgest sõnastusest nähtub aga, et ammendumise põhimõte on seotud ainult arvutiprogrammi koopia levitamisega ega muuda reprodutseerimisõigust, mille kahjustamine vältimatult muudab autoriõiguse sisu ennast.

98.

Lisaks ei võimalda selle direktiivi artikli 5 lõige 1 minu hinnangul seda takistust ületada. Ma olen seisukohal, et kõnealuse sätte eesmärk on üksnes lubada isikul, kellel on juba arvutiprogrammi koopia, reprodutseerida seda koopiat, et kasutada seda vastavalt selle otstarbele. Seevastu ei luba kõnealune säte isikul, kellel ei ole veel programmi koopiat, reprodutseerida seda mitte selle kasutamiseks vastavalt selle otstarbele, vaid lihtsalt kasutamiseks. Pealegi saab kõnealust sätet, milles ettenähtu on kohaldatav konkreetsete lepingutingimuste puudumisel, minu hinnangul kohaldada üksnes omandaja suhtes, kes on õiguste omanikuga lepingulises suhtes.

99.

Ma olen seisukohal, et hetkel kehtivate õigusaktide alusel ei ole võimalik laiendada levitamisõigusega lahutamatult seotud ammendumise reeglit reprodutseerimisõigusele. Ma olen teadlik, et selline reegli piiramine ainult koopiaga, mis on pärast selle allalaadimist andmekandjale salvestatud, kitsendab praktikas märkimisväärselt selle ulatust, kuid isegi kui seda võib toetada vajadus säilitada ammendumise reegli kasulik mõju ja tagada kaupade ja teenuste vaba liikumise ülimuslikkus, ei ole vastupidine lahendus, mis laiendaks ammendumise reeglit liidu seadusandja kavandatud ulatusest kaugemale, ( 45 ) minu hinnangul mõeldav, ilma et seataks ohtu õiguskindluse põhimõtet, mis nõuab, et Euroopa õigusnormid oleksid etteaimatavad.

100.

Eespool esitatust järeldan ma, et direktiivi 2009/24 artikli 4 lõiget 2 ja artikli 5 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et arvutiprogrammi koopia kasutamise õiguse edasimüügi korral ei või teine omandaja tugineda selle koopia levitamise õiguse ammendumisele, selleks et uut koopiat tehes programmi reprodutseerida, isegi kui esimene omandaja on oma koopia kustutanud või seda enam ei kasuta.

101.

Eespool toodud kaalutlustest lähtudes teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Bundesgerichtshofile järgmiselt:

a)

hõlmavad kõnealuse sordi hilisemat paljundamist, välja arvatud juhul, kui sellist paljundamist on kavatsetud juba materjali loovutamise ajal, või

b)

hõlmavad sordi koostisosade eksporti kolmandasse riiki, mis ei kaitse selle taimeperekonna või -liigi sorte, kuhu asjaomane sort kuulub, välja arvatud juhul, kui eksporditav materjal on ette nähtud lõpptarbimiseks.”