1. 

Käesoleva eelotsusetaotlusega palutakse Euroopa Kohtul tõlgendada raamotsuse 2001/220 ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses ( 2 ) sätteid, eelkõige selle otsuse artiklit 9.

2. 

Peamine vaidlusalune küsimus seisneb selles, kas ja kui, siis millises ulatuses saab kuriteoohver esitada nõude sellest teost tuleneva kahju hüvitamiseks mitte üksnes teo toime pannud füüsilise isiku vastu, vaid ka juriidilise isiku vastu, keda kõnealuse liikmesriigi õiguse alusel peetakse teo toimepanemise eest vastutavaks.

3.

Euroopa Ülemkogu 15. ja 16. oktoobril 1999. aastal Tamperes toimunud erakorralisel istungil Euroopa Liidus vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomiseks, otsustati muu hulgas koostada kuriteoohvrite kaitse miinimumstandardid. Need standardid pidid hõlmama ohvrite õigust esitada nõue kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks. ( 3 )

4.

Selle resolutsiooni rakendamiseks võeti vastu raamotsus. ( 4 )

5.

Raamotsuse põhjendused 4, 5 ja 7 on järgmised:

6.

Artikkel 1 sisaldab järgmisi määratlusi:

[…]

Mõistet „teo toimepanija” ei määratleta.

7.

Raamotsuse artikli 9 lõige 1 (pealkirjaga „Õigus hüvitisele kriminaalmenetluse jooksul”) sätestab:

„Liikmesriik tagab kuritegude ohvritele õiguse saada mõistliku tähtaja jooksul kriminaalmenetluse vältel otsus kuriteo toimepannud isiku poolse hüvitise maksmise kohta, välja arvatud juhul, kui siseriiklikud õigusaktid sätestavad teatavatel juhtudel hüvitise andmise muul viisil.”

8.

Codice penale (karistusseadustik) artiklis 185 on sätestatud, et isikud, kes on toime pannud õigusrikkumise, peavad ohvrile hüvitama mis tahes kahju, mida ta on nende tegude tõttu kannatanud. Need teod võivad tekitada kahju hüvitamise kohustuse ka toimepanija käitumise eest vastutavale (füüsilisele või juriidilisele) isikule või isikutele.

9.

Codice di procedura penale (kriminaalmenetluse seadustik) artikkel 74 annab sellise kuriteo ohvrile õiguse olla süüdistatava suhtes toimuvas kriminaalmenetluses tsiviilhageja. Kui see osutub edukaks, saab ohver süüdimõistetult hüvitise samamoodi, aga (üldjuhul) varem, kui siis, kui ta oleks esitanud süüdimõistetu vastu sama kahju osas hagi tsiviilkohtusse.

10.

Enne Decreto legislativo nr 231/2001 (edaspidi „seadusandlik dekreet”) kehtestamist tunnustas Itaalia õigus maksiimi societas delinquere non potest. ( 5 ) Kuigi juriidilised isikud võisid kaudselt vastutada nende isikute õigusvastaste tegude eest, kelle eest nad olid tsiviilõigusnormide kohaselt vastutavad, ei saanud neid Itaalia seaduste järgi kuriteo toimepanemise eest süüdi mõista.

11.

Selle dekreedi artikkel 1 kehtestab juriidiliste isikute vastutuse õigusvastase teo eest, mida liigitatakse „haldusvastutuseks”. See säte hõlmab suur- ja väikeettevõtjaid, kes on juriidilised isikud, ning ühinguid, sealhulgas selliseid, kes ei ole juriidilised isikud. See ei ole kohaldatav riigi ega omavalitsusüksuste, mittetulunduslike ametiasutuste ega põhiseaduslikke ülesandeid täitvate asutuste suhtes. ( 6 )

12.

Seadusandliku dekreedi I osa koosneb jaost. Esimeses jaos on esitatud üldsätted, milles kehtestatakse tingimused, mis peavad olema täidetud, et juriidilist isikut saaks selle dekreedi alusel vastutusele võtta. Kolmandas jaos täpsustatakse (viidates codice penale sätetele) konkreetsed kuriteod, mille osas võib juriidilist isikut vastutusele võtta.

13.

Kohaldatavate tingimuste osas määratleb seadusandliku dekreedi artikkel 5 füüsilised isikud, kelle tegudest kuriteo toimepanijatena võib tuleneda juriidilise isiku vastutus. Nendeks on a) isikud, kes tegutsevad juhtivatel kohtadel ja b) isikud, kes tegutsevad selliste isikute järelevalve all. Artiklid 6 ja 7 täpsustavad tingimusi, mille korral võib vastutust omistada juriidilisele isikule. Kui kõnealune õigusrikkumine pandi toime isiku poolt, kes tegutses juhtival kohal, eeldatakse juriidilise isiku vastutust. Seda eeldust saab kummutada üksnes siis, kui juriidiline isik tõendab, et ta oli loonud ja tõhusalt rakendanud organisatsioonilise ja juhtimissüsteemi tagamaks, et selliseid kuritegusid ei saaks toime panna, või kui asjassepuutuv isik oli sellest süsteemist vääralt mööda läinud või seda kuritarvitanud. Isikute puhul, kes ei tegutse juhtivatel kohtadel, ei eeldata juriidilise isiku vastutust. Seevastu on vajalik tõendada, et süüteo toimepanemist võimaldas vajalike juhtimis- või järelevalvenõuete kohaldamatajätmine.

14.

Tulenevalt seadusandliku dekreedi artiklist 25f, hõlmavad eriosas loetletud kuriteod tapmist ja kehavigastuste tekitamist.

15.

Tuleb nimetada veel nelja seadusandliku dekreedi sätet. Artikkel 8 sätestab, et juriidilise isiku vastutus kuriteo osas võib olla iseseisev, seega võib see esineda ka siis, kui kõnealuse teo toime pannud füüsilist isikut pole võimalik kindlaks teha või sellele isikule ei saa süüdistust esitada. Artikkel 34 sätestab, et eeltoodud sätete alusel juriidilisele isikule esitatud süüdistuse puhul kohaldatakse seadusandlikus dekreedis kehtestatud menetlusnorme ja vajaduse korral codice di procedura penale’s ning seadusandlikus dekreedis nr 271/1989 kehtestatud menetlusnorme. ( 7 ) Artikkel 35 sätestab, et niipalju kui võimalik, kohaldatakse eeltoodud sätete alusel süüdistatavale juriidilisele isikule kuriteos süüdistatava füüsilise isiku kohta käivaid menetlusnorme. Tulenevalt artiklist 36, alluvad süüdistatavad juriidilised isikud samale kriminaalkohtule, mille kohtualluvuses on füüsiliste isikute poolt toime pandud kuritegude menetlemine.

16.

Codice di procedura penale artikkel 74 sätestab, et kuriteoohver (või tema pärijad) võivad olla kriminaalmenetluses tsiviilhagejad muu hulgas isiku vastu, keda süüdistatakse kuriteo toimepanemises, et nõuda süüteo tulemusel tekkinud mis tahes kahju hüvitamist.

17.

Codice di procedura penale artikkel 83 sätestab:

„Süüdistatava tegude eest tsiviilõiguslikult vastutava isiku võib [selliste tegude ohvri] taotlusel kaasata kriminaalmenetlusse […]. Süüdistatavat võib menetlusse kaasata igasuguse vastutuse osas, mis tal oma kaassüüdistatava tegude eest tsiviilõiguslikult võib olla, juhul kui kaassüüdistatav mõistetakse õigeks või tema suhtes tehakse kriminaalasja lõpetamise otsus.”

18.

2. oktoobril 2008 juhtus Firenze lähedal raudteesõlmel õnnetus. Väidetavalt juhtus see õnnetus M. Giovanardi ja nelja muu isiku hooletuse tõttu tööülesannete täitmisel (mis kujutab endast karistatavat hooletust codice penale artiklite 41, 113 ja artikli 589 teise ja neljanda lõigu tähenduses). ( 8 ) Nimetatud isikute osas esitas Pubblico Ministero (prokuratuur) 28. juulil 2010 süüdistuskokkuvõtte Tribunale di Firenze (Firenze kohus) Ufficio del Giudice delle indagini preliminari’le (eeluurimiskohtuniku kabinet). Nimetatud isikud olid riikliku raudtee-ettevõtja Rete Ferroviaria Italiana (edaspidi „RFI”) töötajad. Õnnetuse tulemusena hukkus A. Marrai, A. Bardelli jalg amputeeriti ja A. Tomberli sai raskeid kehavigastusi. Kõik kannatanud olid ka RFI töötajad.

19.

Dokumendis, milles taotletakse kõnealuste isikute süüditunnistamist, taotletakse ka kahe juriidilise isiku, nimelt Elettri Fer s.r.l (edaspidi „Elettri Fer”) ja RFI, süüditunnistamist selle õnnetuse põhjustamises. Seda taotletakse muu hulgas tuginedes seadusandliku dekreedi artiklile 25f.

20.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olevas kohtuasjas on A. Bardelli ja A. Marrai lähisugulaste esindajad (edaspidi põhikohtuasja hagejad) esitanud tsiviilhagi codice di procedura penale artikli 74 jj alusel. Nad taotlevad selle õnnetuse tõttu kantud igasuguse, nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamist, ja paluvad eelotsusetaotluse esitanud kohtul tunnistada nad tsiviilhagejaks mitte ainult süüdistatavate, vaid ka Elettri Fer ja RFI suhtes.

21.

Siseriiklik kohus peab langetama otsuse vastuväite osas, mille kohaselt ei võimalda Itaalia seadused kuriteoohvritel ega nende esindajatel esitada kriminaalmenetluses nõudeid otse juriidilistele isikutele.

22.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et vastuväites tõstatatud küsimus tekitab väga palju vaidlusi ja selle vastus ei ole kindlalt teada. Ta leiab, et siseriikliku õiguse kohaselt liigitatakse juriidilise isiku poolt toime pandud kuritegu kaudseks ja täiendavaks ning seetõttu ei ole see kõnealuste kuritegude toimepanemisel kausaalselt määrava tähtsusega. Pärast vastuväite poolt- ja vastuargumentide analüüsimist leiab ta, et kuigi see ei ole väljaspool kahtlust, toetab siseriikliku õiguse õige tõlgendamine vastuväite esitanud menetlusosaliste seisukohti.

23.

Seda arvestades esitas eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtule järgmise eelotsuseküsimuse:

„Kas seadusandlikus dekreedis ja selle hilisemates muudatustes sätestatud Itaalia õigusnormid, mis käsitlevad asutuste ja ettevõtjate ehk juriidiliste isikute haldusvastutust ega näe „sõnaselgelt” ette võimalust, et viimased võetakse kriminaalmenetluses vastutusele kuriteoohvritele põhjustatud kahju eest, on kooskõlas ühenduse õigusnormidega, mis käsitlevad kuriteoohvrite kaitset kriminaalmenetluses?”

24.

Kirjalikke märkusi on esitanud A. Marrai pärijate esindajad, Saksamaa, Itaalia, Hollandi ja Austria valitsused ning Euroopa Komisjon. Kohtuistungil, mis toimus 15. märtsil 2012, esitasid suulisi väiteid A. Marrai pärijate esindajad, Saksamaa ja Itaalia valitsused ning komisjon.

25.

Raamotsus võeti vastu EÜ artikli 31 ja artikli 34 lõike 2 punkti b alusel. Need sätted asusid EL lepingu VI jaotises, mille pealkiri oli „Sätted politseikoostöö ja õigusalase koostöö kohta”. Artikli 35 lõikega 1 anti Euroopa Kohtule pädevus teha eelotsuseid muu hulgas selle jaotise alusel kehtestatud raamotsuste tõlgendamise kohta vastavalt selles artiklis sätestatud tingimustele. Need tingimused sisaldasid EL artikli 35 lõike 2 kohaselt nõuet, et liikmesriik peab esmalt deklaratsiooniga aktsepteerima Euroopa Kohtu pädevust teha eelnevas lõikes piiritletud eelotsuseid. Itaalia Vabariik tegi seda deklaratsiooniga, mis jõustus 1. mail 1999. ( 9 )

26.

Pärast raamotsuse kehtestamist jõustus Lissaboni leping. ( 10 )

27.

Nagu Euroopa Kohus selgitas otsuses X ( 11 ), säilib EL toimimise lepingule lisatud protokolli nr 36 üleminekusätete kohta artikli 9 ja artikli 10 lõike 1 kohaselt raamotsuse õiguslik toime ja Euroopa Kohtu eelotsusepädevus hoolimata selle lepingu jõustumisest. ( 12 )

28.

Seetõttu on Euroopa Kohtul pädevus eelotsuse tegemiseks.

29.

Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus ei nimeta seda esitatud eelotsuseküsimuses sõnaselgelt, viitab ta eelotsusetaotluses, et soovib juhtnööre mitte üksnes raamotsuse tõlgendamiseks, vaid ka direktiivi 2004/80 ( 13 ) kohaldatavuse osas eespool kirjeldatud asjaoludele.

30.

Nagu selle direktiivi artiklis 1 määratletakse, kohaldatakse seda üksnes juhtudel, kui on toime pandud piiriülest aspekti sisaldav „tahtlik vägivallakuritegu”. Käesoleval juhul ei ole mingit infot selle kohta, et osas, mille puhul saab rääkida kuritegude toimepanemisest, oli toimepanemine tahtlik. Samuti puudub piiriülene aspekt. Seetõttu ei ole see direktiiv praegustele asjaoludele ( 14 ) kohaldatav ja ma ei käsitle seda pikemalt.

31.

Esitatud küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus juhiseid teatavate siseriikliku õiguse sätete kooskõla kohta raamotsuse artikli 9 punktiga 1. On ilmne, et siseriiklik õigus võimaldab füüsilise isiku poolt toimepandud kuriteo ohvril nõuda sellelt isikult kahju hüvitamist, esitades kriminaalmenetluse käigus tsiviilhagi. ( 15 ) Eelotsusetaotluse esitanud kohus on aga seisukohal, et juhul, kui kuriteo toimepanijaks on juriidiline isik, on selline nõue vastuvõetamatu ja ohver peab esitama oma nõude eraldi just sel eesmärgil toimuvas tsiviilkohtumenetluses. ( 16 ) Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul on ohvril sellise menetluse alustamisel võimalik valida. Enne seda, kui ta esitab hagi tsiviilkohtusse, võib ta oodata kõnealuse kuriteo toimepanija süüdimõistmist, et tema nõue oleks seotud lõpliku otsuse mõjuga, mis aga võtab aastaid (vähemalt juhul, kui süüdimõistmine või karistus vaidlustatakse); tsiviilkohtus toimuv menetlus kestab aga tõenäoliselt omakorda aastaid. Teise võimalusena saaks ta alustada kohe paralleelset tsiviilkohtumenetlust, kuid ka sel juhul oleks see väga ajamahukas ja tooks kaasa suuri kulutusi.

32.

Niivõrd, kuivõrd eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib, et Euroopa Kohus teeks otsuse siseriikliku meetme kooskõla kohta EL õigusega, ei ole selle hindamine Euroopa Kohtu pädevuses. Samas saab Euroopa Kohus anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule kõik ühenduse õiguse tõlgendamiseks vajalikud juhtnöörid, mille alusel on siseriiklikul kohtul võimalik vastavuse üle otsustada. ( 17 ) Nagu komisjon õigesti märkis, saab küsimuse ümber sõnastada, et anda eelotsusetaotluse esitatud kohtule tarvilik vastus. Sisuliselt küsitakse, kas raamotsuse artikli 9 lõige 1 lubab teha vahet kuriteo toime pannud füüsilistel ja juriidilistel isikutel osas, mis puudutab ohvri õigust saada selle kuriteoga tekitatud kahju eest hüvitist nende isikute suhtes toimuva kriminaalmenetluse raames.

33.

Oma märkustes on Saksamaa, Hollandi ja Austria valitsused üksmeelsed, rõhutades otsustusvabadust, mida raamotsus seda rakendavatele liikmesriikidele annab. Euroopa Kohus on tõepoolest tunnistanud sellega seonduvat ulatuslikku kaalutlusõigust. ( 18 ) See võib olla eriti asjakohane juhul, kui tulemus võib olla vastuolus kõnealuse liikmesriigi põhiseaduslike normidega, samas kui resolutsiooni teistsuguse sõnastuse korral vastuolu ei tekiks. ( 19 ) Samas ei tohi unustada, et raamotsuse eesmärk on panna liikmesriikidele kohustusi, arvestades otsusega taotletavat eesmärki. Seega peaks Euroopa Kohus selles valdkonnas olema ettevaatlik. See ei tähenda aga, et seda valdkonda ei peaks puudutama.

34.

Enne, kui vastata küsimusele selle kohta, kuidas peaks tõlgendama artikli 9 lõiget 1, tuleb põgusalt uurida, mida selles normis ei sätestata. Sellega ei nõuta liikmesriikidelt oma kriminaalõiguse kui materiaalõiguse muutmist, et kehtestada või laiendada juriidilise isiku kriminaalvastutust. ( 20 ) Teisisõnu ei kohusta see liikmesriiki kehtestama vastutust seal, kus seda seni olnud ei ole. Seega liikmesriik, mille õigussüsteemi kohaselt saab kuritegudes süüdi mõista üksnes füüsilisi isikuid, ei riku raamotsuse sätteid, kui ta ei võimalda artikli 9 lõike 1 alusel omistada vastutust ega nõuda hüvitist juriidilistelt isikutelt, keda peetakse selle kuriteo osas kaasvastutavaks. Ohver, kes soovib sellises liikmesriigis nõuda hüvitist seoses õigusvastase teoga, milles peetakse vastutavaks kõnealust juriidilist isikut, peab alustama siseriikliku õiguse alusel tsiviilkohtumenetlust koos kõigi sellega kaasnevate tagajärgedega.

35.

Siiski ei ole siin asi selles. Kombineerides eelotsusetaotlust, Euroopa Kohtule esitatud kirjalikke märkusi ja istungil esitatud suulisi väiteid, võimaldavad Itaalia õigusnormid minu hinnangul järgmist:

36.

Kuigi Itaalia õiguse kohaselt ei saa ohver nõuda juriidiliselt isikult kahju hüvitamist, osaledes kriminaalmenetluses tsiviilhagejana codice di procedura penale artikli 74 alusel, näib, et sama tulemuseni võib praktikas jõuda ka teist teed pidi. Corte Suprema di Cassazione kuues kriminaalasjade koda leidis 2010. aastal tehtud otsuses:

„[…] seadusandliku dekreediga kehtestatud menetluses on ohvri positsioon igal juhul tagatud, sest lisaks võimalusele alustada oma huvide kaitseks tsiviilkohtumenetlust, võib ta juriidilise isiku tsiviilvastutuse küsimuses codice di procedura penale artikli 83 mõttes taotleda tema kaasamist kriminaalmenetlusse, mis toimub juriidilise isiku huvides või kasuks toime pandud õigusvastase teo toimepanija kriminaalvastutuse tuvastamiseks, ja seda üldjuhul samas menetluses, mis toimub juriidilise isiku vastutuse tuvastamiseks. ( 24 )

37.

Mõistagi peab eelotsusetaotluse esitanud kohus hindama, kas eelnev väide peegeldab õigesti siseriiklikku õigust.

38.

Kas eespool kirjeldatud normid on kooskõlas raamotsuse artikli 9 lõikega 1?

39.

Artikli 9 lõige 1 kaitseb kuriteoohvreid, kohustades liikmesriike kehtestama normid, mille kohaselt hüvitada neile ohvritele kahju mõistliku tähtaja jooksul kriminaalmenetluse vältel. Kui nende nõuded sel moel läbi vaadatakse, saavad ohvrid komisjoni hinnangul kasutada menetlust, mis on kiirem ja ka vähem kulukas võrreldes sellega, kui nad peaksid oma nõuded esitama, alustades eraldi tsiviilkohtumenetlust.

40.

See säte jaguneb kaheks osaks. Esimeses osas kehtestab see üldreegli, mille kohaselt on liikmesriigid kohustatud tagama kuritegude ohvritele õiguse saada mõistliku tähtaja jooksul kriminaalmenetluse vältel otsus kuriteo toimepannud isiku poolse hüvitise maksmise kohta. Teine pool on erand sellest üldisest normist. See on kohaldatav „teatavatel juhtudel”, kui siseriiklikud õigusaktid sätestavad hüvitise andmise muul viisil.

41.

Enne teises osas sätestatud erandi käsitlemist analüüsin ma esmalt raamotsuse artikli 9 lõike 1 esimeses osas sätestatud üldreeglit.

42.

Millised on artikli 9 lõikes 1 määratletud põhilised tingimused, mille kohaselt peab liikmesriik tagama, et mõistliku aja jooksul tehakse otsus kuriteo tagajärjel ohvrile tekkinud kahju hüvitamise kohta? Esmalt peab olema toimunud kuritegu. Teiseks peab kõnealuse liikmesriigi õigussüsteemi kohaselt olema võimalik alustada sellises teos süüdistatava suhtes kriminaalmenetlust. Kolmandaks peab toimuma kriminaalmenetlus.

43.

Kui me võtame lihtsa näite, on nende tingimuste kohaldamine lihtne. Oletame, et mingis liikmesriigis põhjustab Y-ga (juriidiline isik) töösuhtes oleva X-i hooletu autojuhtimine õnnetuse, mis tekitab vigastusi ühele või mitmele ohvrile. See liikmesriik tunnustab juriidiliste isikute kriminaalvastutuse põhimõtet ja selliste tegude toimepanemises kahtlustatavate juriidiliste isikute üle mõistetakse kohut tavapärasel viisil kriminaalkohtutes. Oletame ka, et artikli 9 lõikes 1 kasutatud mõistet „teo toimepanija” saab kohaldada juriidilistele isikutele (ma pöördun selle küsimuse juurde hiljem tagasi ( 25 )). Õnnetuse tulemusena esitatakse kriminaalkohtus süüdistus nii X-le (füüsilisele isikule, kes otseselt põhjustas õnnetuse) kui Y-le (juriidilisele isikule, kes kaudselt vastutab õnnetuse põhjustamise eest). Neid süüdistatakse omavahel tihedalt seotud kuritegudes. Sellisel juhul on selge, et raamotsuse kohaselt on liikmesriik, mille õigussüsteemis puudub ohvritel võimalus nõuda ja saada (võimaluse korral) hüvitist kriminaalmenetluses, kohustatud muutma oma siseriiklikku õigust, et see oleks kooskõlas artikli 9 lõikega 1.

44.

Käesolev kohtuasi ei ole siiski nii lihtne.

45.

Kui vaadata ükshaaval punktis 42 nimetatud tingimusi, näib mulle, et raamotsuse seisukohalt ei ole niivõrd oluline „kuriteo” tehniline kvalifikatsioon siseriikliku õiguse alusel, kuivõrd selle sisuline olemus. Raamotsus vaatab pigem sisule kui vormile. Tunnistades siseriiklikele ametiasutustele antud laia kaalutlusõigust seoses nende eesmärkide rakendamise konkreetsete üksikasjadega, on Euroopa Kohus samuti leidnud, et vältimaks raamotsuse ilmajätmist selle kasulikust mõjust, tuleb seda tõlgendada teleoloogiliselt. ( 26 )

46.

Seega ei ole kooskõla määratlemisel artikli 9 lõikega 1 asjakohane, et siseriiklik õigussüsteem liigitab kõnealuse õigusrikkumise „kaudseks ja täiendavaks”. On ebatõenäoline, et juriidiliste isikute vastutus õigusrikkumiste suhtes võiks oma olemuselt olla otsene või peamine. Täienduseks lisan, et füüsiliste ja juriidiliste isikute süüdistamine samas kuriteos ei ole vajalik. Selleks, et juriidilised isikud kuuluksid selle normi kohaldamisalasse, ei ole artikli 9 lõike 1 järgi nõutav ühe või enama füüsilise isiku eelnev süüdimõistmine kõnealuse kuriteo eest.

47.

Minu hinnangul tuleks sama tõlgendamispõhimõtet kohaldada ka asjaolule, et Itaalia seadused kvalifitseerivad juriidilise isiku poolt toime pandud õigusrikkumise „haldusõigusrikkumiseks”. ( 27 ) Raamotsuse põhjendusest 4 ilmneb, et selle eesmärk on pakkuda kuriteoohvritele „kõrgetasemelist kaitset”. Artikli 9 lõikest 1 tulenevalt on üks vahend selle eesmärgi saavutamiseks ohvritele hüvitise saamise võimaldamine selle kriminaalmenetluse vahendusel, mis toimub õigusvastase teo suhtes, mille tulemusena tekkis nimetatud kahju. Ma olen täiesti nõus, et raamotsuse vastuvõtmine ei kohustanud liikmesriike kehtestama oma siseriiklikus õiguses juriidilise isiku kriminaalvastutust, kui see eelnevalt nende õigussüsteemi ei kuulunud. ( 28 ) Mulle tundub siiski, et liikmesriiki, kes tunnustab seda mõistet oma õigussüsteemi osana, ei saa sisuliselt formaalsetel põhjustel vabastada kohustusest pakkuda kaitset vastavalt artikli 9 lõikele 1.

48.

Kõnealuse liikmesriigi õigussüsteem sätestab juriidiliste isikute vastutuse õigusvastaste tegude suhtes järgmistel tingimustel: 1) kriteeriumid, mille alusel määratletakse õigusvastane tegu, kehtestatakse viitega codice penale sätetele; 2) selle teoga seonduva vastutuse aluseks on asjaolu, et füüsiline isik pani toime õigusvastase teo; 3) menetlus juriidilise isiku suhtes toimub kriminaalkohtus vastavalt codice di procedura penale sätetele ning liidetakse üldjuhul menetlusega, mis toimub kõnealuse õigusvastase teo toimepanemises süüdistatava(te) isiku(te) suhtes. Artikli 9 lõiget 1 tuleks tõlgendada teleoloogiliselt, lähtudes sisust enam kui vormist. Sellest lähtudes ei piisa minu hinnangul asjaolust, et siseriiklik õigus liigitab juriidiliste isikute vastutuse niisuguste õigusvastaste tegude eest „haldusvastutuseks”, et välistada selle artikli kohaldamine ja seega kohustus pakkuda kaitset nende tegude ohvritele.

49.

Teiseks peab kõnealuse kuriteo tulemuseks olema teo toimepanija suhtes toimuv menetlus. Kui raamotsuse artikli 1 punkt a määratleb „ohvri” mõiste, puudub vastav „teo toimepanija” määratlus. ( 29 ) Seetõttu näib mulle, et sellele väljendile tuleb anda loomulik ja tavapärane tähendus. Tegemist on avara mõistega, mida kasutatakse sellises kontekstis, et kui seadusandja oleks tahtnud väljendada end kitsalt, oleks ta seda ka teinud. Seega ei ole mul raske järeldada, et mõistet „teo toimepanija” tuleks tõlgendada nii, et hõlmab lisaks füüsilistele isikutele ka juriidilisi isikuid, keda süüdistatakse kuritegude toimepanemises.

50.

Kolmandaks peab toimuma kriminaalmenetlus. See nõue on ilmne ja ilma selleta puuduks artikli 9 lõikel 1 mõte. Raamotsuse artikli 1 punkti c kohaselt tuleb „kriminaalmenetlust” mõista viitega kohaldatavale siseriiklikule õigusele. Teisisõnu puudub Euroopa tasandil ühtlustatud määratlus, mida peaks hõlmama mõiste „kriminaalmenetlus”. Kuivõrd käesoleval juhul puudub kahtlus selles, et kõnealune menetlus on kriminaalmenetlus – asjaolu, mida Itaalia valitsus istungil kinnitas –, ( 30 ) ei tee ma ettepanekut seda küsimust täiendavalt uurida.

51.

Juhul, kui need tingimused on täidetud, peab kõnealune liikmesriik tagama, et tema siseriiklik õigus sisaldab norme, mis võimaldavad ebaseadusliku teo ohvril osaleda kriminaalmenetluses viisil, mis annab talle võimaluse selle menetluse vältel esitada süüdistatavale kohase hüvitise nõue. See hõlmab juriidilisi isikuid.

52.

Eespool punktis 36 viitasin ma Corte Suprema di Cassazione kohtuotsusele, millele Itaalia valitsus juhtis oma märkustes Euroopa Kohtu tähelepanu ja mis oli kohtuistungil pika arutelu objektiks. Selle kohtuotsuse kohaselt ei saa juriidiliste isikutega seonduvate õigusvastaste tegude ohvrid kasutada codice di procedura penale artiklit 74, et olla tsiviilhagejad juriidilise isiku suhtes toimuvas menetluses. Sellest hoolimata on nende huvid kaitstud, sest 1) neil on võimalik alustada tsiviilkohtumenetlust, et esitada oma nõue nendele isikutele ja 2) nad võivad tugineda codice di procedura penale artiklile 83, et esitada oma nõue kriminaalkohtus teist teed pidi. Neist esimene – võimalus alustada tsiviilkohtumenetlust – ei ole käesolevas vaidluses asjakohane. Eelotsusetaotluse esitanud kohus on tõepoolest viidanud, et selle võimaluse kasutamine on tõenäoliselt ajamahukas. ( 31 ) Sellisel juhul ei ole võimalik saavutada raamotsusega taotletavat kaitset. Seevastu võimalus tugineda codice di procedura penale artiklile 83 näib mulle potentsiaalselt asjakohane. Kui see on tõepoolest nende õigusvastaste tegude ohvrite jaoks üks võimalustest, ei mõjuta asjaolu, et Itaalia seadused võivad takistada neil saada nendes menetlustes tsiviilhagejateks, küsimust, kas siseriiklik õigus vastab raamotsuse artikli 9 lõike 1 nõuetele.

53.

Menetlusosalised esitasid selle kohtuotsuse põhikohtuasjale kohaldatavuse suhtes erinevaid seisukohti. Selle osas peab seisukoha võtma eelotsusetaotluse esitanud kohus.

54.

Eelnevast tulenevalt leian ma, et raamotsuse artikli 9 lõike 1 esimeses osas sõnastatud üldreeglit tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui liikmesriik võimaldab oma siseriikliku õiguse järgi alustada juriidilise isiku vastu õigusvastase teo osas menetlust, ei vabasta asjaolu, et see õigussüsteem võib määratleda selle teoga seotud vastutust „kaudseks ja täiendavaks” ja/või „haldusvastutuseks”, liikmesriiki kohustusest kohaldada selle artikli sätteid juriidiliste isikute suhtes, kui 1) kriteeriumid, mille alusel määratletakse õigusvastane tegu, kehtestatakse viitega karistusseadustiku sätetele; 2) selle teoga seonduva vastutuse aluseks on asjaolu, et füüsiline isik pani toime õigusvastase teo, ja 3) menetlus juriidilise isiku suhtes toimub kriminaalkohtus vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku normidele ning liidetakse üldjuhul menetlusega, mis toimub kõnealuse õigusvastase teo toimepanemises süüdistatava(te) isiku(te) suhtes.

55.

Artikli 9 lõikes 1 kehtestatud üldreegel ei ole kohaldatav, „kui siseriiklikud õigusaktid sätestavad teatavatel juhtudel hüvitise andmise muul viisil”.

56.

Saksamaa ja Hollandi valitsused väidavad, et see erand on põhikohtuasjas kohaldatav. Kui ohvrid saavad esitada oma nõuded kuriteos süüdistatavate juriidiliste isikute vastu tsiviilkohtu kaudu, ei ole liikmesriigil kohustust tagada nõuete esitamise võimalust nende isikute vastu kriminaalmenetluses.

57.

Ma ei nõustu sellega.

58.

Erandit artikli 9 lõikes 1 kehtestatud üldreeglist tuleb tõlgendada kitsalt. ( 32 ) Kui tõlgendada erandit viisil, mis jätab üldreeglist välja kõik juhtumid, mis hõlmavad kindlat teo toimepanijate kategooriat, seega juriidilised isikud, tekiks oht, et erand muutub reegliks. Selline tulemus ei olnud kindlasti seadusandja soov. On öeldud, et erand on kohaldatav „teatavatel juhtudel”. Selles osas viitaksin ma raamotsuse ettevalmistavatele materjalidele, milles kajastatakse arutelu, mis leidis aset nõukogu asjaomase töörühma koosolekul, kus käsitleti raamotsuse eelnõu teksti. ( 33 ) Selle koosoleku aruandes märgitakse, et Rootsi, Austria ja Saksa delegatsioonid tegid ettepaneku kõnealuste sõnade ( 34 ) kustutamiseks. Aruandes märgitakse seepeale, et eesistujariik (Prantsusmaa) rõhutas, et „ilma [selle] fraasita oleks punkt 1 mõttetu”.

59.

See ei tähenda, nagu ei esineks kunagi asjaolusid, mille korral saaks erandit rakendada. Selles osas nõustun ma komisjoniga, et peavad esinema objektiivsed asjaolud, mis õigustavad sellist tulemust. See hõlmaks juhtumeid, kus üldreeglit ei saa rakendada praktilistel kaalutlustel, näiteks juhul, kui õigusrikkumisest tulenevat kahju ei ole võimalik kindlaks määrata või seda ei ole võimalik teha piisava täpsusega, mis võimaldaks nõude koostamist enne, kui teo toimepanija suhtes toimuv kriminaalmenetlus on lõppenud. Juriidiliste isikute kui kategooria välistamine artikli 9 lõike 1 kohaldamisalast ei ole aga objektiivselt põhjendatav.

60.

Seega järeldan ma, et üldreegli suhtes artikli 9 lõike 1 teises osas kehtestatud erandit ei saa tõlgendada nii, et see jätab selle artikli esimeses osas kehtestatud üldreeglist välja kõik juhtumid, mis hõlmavad konkreetset teo toimepanijate kategooriat, näiteks juriidilised isikud.

61.

Põhikohtuasjas on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesandeks astuda järgmised sammud. Esmalt peab ta tuvastama, kas asjassepuutuvad juriidilised isikud on toime pannud ebaseadusliku teo raamotsuse artikli 9 lõike 1 tähenduses. Selleks tuleks arvesse võtta mitte üksnes kriminaalkuriteo olemust puudutavaid siseriiklikke norme, vaid ka eespool punktis 48 välja toodud põhimõtteid. Teiseks tuleb kindlaks teha, kas neid isikuid saab pidada teo toimepanijateks nimetatud sätte tähenduses. Selles küsimuses seisukoha kujundamiseks peaks ta arvesse võtma eespool punktis 49 esitatud märkusi. Kolmandaks peaks ta hindama, kas kõnealune menetlus on kriminaalmenetlus selle artikli tähenduses. Selles osas peaks ta arvestama eespool punktis 50 nimetatud kaalutlustega. Viimaks peab ta kindlaks määrama, kas esinevad erandlikud asjaolud, mis õigustavad artikli 9 lõike 1 teises osas kehtestatud erandi rakendamist. Kui ta leiab, et üldreegel on kohaldatav ja erand mitte, peab ta seejärel hindama, kas siseriiklik õigus vastab üldreeglile.

62.

Selles osas pakuksin ma välja järgmised üldised märkused.

63.

Euroopa Kohus on varem otsustanud, et põhimõte, mille kohaselt tuleb siseriiklikku õigust tõlgendada vastavuses EL õigusega, kehtib Euroopa Liidu lepingu VI jaotise alusel vastu võetud raamotsuste suhtes. Eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes siseriiklikke õigusnorme kohaldades on õigustatud raamotsust tõlgendama, peab seda tegema nii palju kui võimalik otsuse sätete ja eesmärgi valguses, et saavutada raamotsusega soovitud tulemust ja järgida Euroopa Liidu lepingu sätteid. ( 35 )

64.

Samal ajal on Euroopa Kohus varem korduvalt otsustanud, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu kohustust tõlgendada siseriiklikku õigust vastavuses EL õigusega piiravad õiguse üldpõhimõtted, eelkõige õiguskindluse ja tagasiulatuva jõu puudumise põhimõte. Teiste sõnadega ei saa see põhimõte olla aluseks siseriikliku õiguse contra legem tõlgendusele. See põhimõte nõuab siiski, et eelotsusetaotluse esitanud kohus võimaluse korral kaaluks siseriiklikku õigust kui tervikut, et hinnata, mil määral võib seda kohaldada nii, et see ei annaks raamotsuses sätestatud eesmärgiga vastupidist tulemust. ( 36 )

65.

Viimaks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et siseriikliku õiguse tõlgendamine põhikohtuasja hagejate poolt välja pakutud viisil tekitaks ohu rikkuda siseriikliku õiguse normi, mis välistab codice penale sätete kohaldamise analoogia alusel malam partem.

66.

Sellist kriminaalõiguse normide kohaldamist ei keela üksnes siseriiklik õigus. Juba 1963. aastal leidis Euroopa inimõiguste komisjon, et see rikuks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 7 lõiget 1, mille kohaselt ei või kedagi tunnistada süüdi kuriteos –, teos või tegevusetuses, mis selle toimepanemise ajal kehtinud riigisisese või rahvusvahelise õiguse järgi ei olnud kuritegu. ( 37 ) Sarnast lähenemist kasutab oma praktikas ka Euroopa Inimõiguste Kohus. ( 38 )

67.

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 7 lõike 1 sõnastus on identne Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 49 lõike 1 asjakohase osaga. Pärast Lissaboni lepingu jõustumist 1. detsembril 2009 on hartal esmase õiguse jõud. ( 39 ) Harta artikli 52 lõikest 3 tulenevalt on hartas sisalduvate selliste õiguste tähendus ja ulatus, mis vastavad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduse kaitse konventsiooniga tagatud õigustele, samad, mis on neile ette nähtud nimetatud konventsiooniga.

68.

Siseriikliku kriminaalõiguse sätete kohaldamine, kasutades analoogiat malam partem, võib, aga ei pruugi olla siseriikliku õigusega vastuolus (selles osas ma arvamust ei avalda). Siiski jääb järele küsimus selle põhimõtte kohaldamise kohta raamotsuse artikli 9 lõike 1 kontekstis.

69.

Artikli 9 lõige 1 ei kohusta liikmesriiki muutma oma kriminaalõiguse materiaalõiguslikke aspekte. ( 40 ) Ka ei mõjuta see säte ohvrile õigusvastase teo toimepanemise tagajärjel tekkinud kahju eest makstava hüvitise suurust – miski selles raamotsuses ei sätesta, et kõnealust summat tuleks kriminaalmenetluses arvutada teistmoodi kui tsiviilkohtumenetluses. Taotledes kuriteoohvrite huvide kaitset, kiirendab see otsus aega, mis tavaliselt kuluks kõnealuse hüvitise maksmiseni. See on menetluslik küsimus, mis ei mõjuta kohustatud isiku kriminaalvastutust mingil viisil. Seetõttu ei näe ma alust, millest lähtudes võiks malam partem põhimõte olla kohaldatav raamotsuse artikli 9 lõike 1 tõlgenduse suhtes, mida ma käesolevas ettepanekus välja pakun.

70.

Sellepärast teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunale di Firenze esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Nõukogu 15. märtsi 2001. aasta raamotsuse 2001/220/JSK ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses artikli 9 lõike 1 esimeses osas sõnastatud üldreeglit tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui liikmesriik võimaldab oma siseriikliku õiguse järgi alustada juriidilise isiku vastu õigusvastase teo osas menetlust, ei vabasta asjaolu, et see õigussüsteem võib määratleda selle teoga seotud vastutust „kaudseks ja täiendavaks” ja/või „haldusvastutuseks”, liikmesriiki kohustusest kohaldada selle artikli sätteid juriidiliste isikute suhtes kui 1) kriteeriumid, mille alusel määratletakse õigusvastane tegu, kehtestatakse viitega karistusseadustiku sätetele; 2) selle teoga seonduva vastutuse aluseks on asjaolu, et füüsiline isik pani toime õigusvastase teo ja 3) menetlus juriidilise isiku suhtes toimub kriminaalkohtus vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku sätetele ning liidetakse üldjuhul menetlusega, mis toimub kõnealuse õigusvastase teo toimepanemises süüdistatava(te) isiku(te) suhtes.

Artikli 9 lõike 1 teises osas sätestatud erandit sellest üldreeglist tuleb tõlgendada kitsalt. Seda ei saa tõlgendada nii, et see jätab selle artikli esimeses osas kehtestatud üldreeglist välja kõik juhtumid, mis hõlmavad konkreetset teo toimepanijate kategooriat, näiteks juriidilised isikud.