1. 

Käesolev kohtuasi, mille aluseks on Viini Oberlandesgericht’i eelotsusetaotlus, võimaldab Euroopa Kohtul täpsustada, mil viisil peavad sidevahendi abil lepinguid sõlmivad tarbijad saama liidu õiguses ja käesoleval juhul konkreetsemalt direktiivis 97/7/EÜ ( 2 ) (edaspidi ka „direktiiv”) ette nähtud teabe. Direktiivi artiklis 5 on eeskätt sätestatud, et pärast sidevahendi abil lepingu sõlmimist peab tarbija „saama” sellise teabe kohta kinnituse „püsiva andmekandja” kaudu. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu tõstatatud probleem seisneb selles, kas teavet, mis on kättesaadav müüja veebilehel ning millega tarbija saab tutvuda, klikates hüperlingile, mis on talle lepingu sõlmimisel nähtavaks tehtud, tuleb pidada tarbijale esitatuks püsiva andmekandja kaudu.

2.

Direktiiv 97/7/EÜ sisaldab rida miinimumsätteid, ( 3 ) mille eesmärk on kaitsta tarbijat sidevahendi abil sõlmitud lepingute puhul.

3.

Direktiivi artikkel 4 näeb ette, et tarbijale antakse ( 4 ) enne lepingu sõlmimist sidevahendi abil teave eeskätt tarnija isikusamasuse, kauba või teenuse põhiandmete, hinna, kättetoimetamiskulude, maksmise korra ja taganemisõiguse olemasolu kohta.

4.

Artikkel 5 „Teavet kinnitav kiri” loetleb teabe, mille tarbija peab (uuesti) saama lepingu täitmise ajal „püsiva andmekandja” kaudu. Säte on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Tarbija peab saama artikli 4 lõike 1 punktides a–f nimetatud teabe kohta kinnituse kas kirjalikult või mõne muu talle kättesaadava ja tema poolt kasutatava püsiva andmekandja kaudu aegsasti lepingu täitmise ajal ning hiljemalt tarnimise ajal, kui kaup ei ole mõeldud tarnimiseks kolmandatele isikutele, juhul kui tarbija ei ole enne lepingu sõlmimist juba saanud teavet kirjalikult või mõne muu talle kättesaadava ja tema poolt kasutatava püsiva andmekandja kaudu.

– […]

2.   Lõiget 1 ei kohaldata teenuste suhtes, mida osutatakse sidevahendeid kasutades, kui teenuseid osutatakse ainult ühel korral ja nende kohta esitab arve sidevõrgu operaator. Sellest hoolimata peab tarbijal olema siiski võimalus igal juhul saada tarnija tegevuskoha geograafiline aadress, millele ta võib saata kaebusi.”

5.

Direktiivis ei ole määratletud mõistet „püsiv andmekandja”. Liidu seadusandja on selle mõiste siiski määratlenud teistes normatiivaktides. ( 5 ) Toon neist alljärgnevalt ära peamised.

6.

Direktiivi 2002/65/EÜ ( 6 ) artikli 2 punkti f kohaselt on püsiv andmekandja „vahend, mis võimaldab tarbijal säilitada isiklikult talle suunatud teavet nii, et sellele on võimalik hilisemaks kasutamiseks ligi pääseda teabe eesmärgiga vastavuses oleva aja jooksul, ja mis võimaldab säilitatud teavet muutmata kujul taasesitada”.

7.

Direktiivi 2002/92/EÜ ( 7 ) artikli 2 punkti 12 kohaselt on püsiv andmekandja „vahend, mis võimaldab kliendil isiklikult talle adresseeritud teavet salvestada nii, et seda saab tulevikus teabe otstarbe seisukohast piisava aja jooksul kasutada, ja mis võimaldab salvestatud teavet muutmata kujul taasesitada”. Sama säte täpsustab lisaks järgmises lõigus, et „[e]eskätt kuuluvad püsivate andmekandjate hulka disketid, CD-ROM-id, DVD-d ja arvutite kõvakettad, millele on salvestatud elektronpost, kuid nende hulka ei kuulu veebilehed, kui need ei vasta esimeses lõigus täpsustatud kriteeriumidele”.

8.

Lõpetuseks on uues direktiivis 2011/83/EL, ( 8 ) mis tulevikus hakkab asendama ka direktiivi 97/7/EÜ, määratletud püsiv andmekandja artikli 2 punktis 10 kui „vahend, mis võimaldab tarbijal või kauplejal säilitada isiklikult talle suunatud teavet nii, et sellele on teabe eesmärgiga vastavuses oleva aja jooksul võimalik hilisemaks kasutamiseks ligi pääseda, ja mis võimaldab säilitatud teavet muutmata kujul taasesitada”. Sama direktiivi põhjenduses 23 on märgitud, et püsiv andmekandja „peaks võimaldama tarbijal säilitada teavet nii kaua, kuni see on tema jaoks vajalik, et kaitsta oma huve”, ja „peaks hõlmama eelkõige paberit, USB-pulki, CD-ROM-e, DVD-sid, mälukaarte või arvuti kõvakettaid, samuti e-kirju”.

9.

Äriühing Content Services haldab saksakeelset veebilehte opendownload.de. Nimetatud veebilehte saavad vaadata ning seal pakutavaid teenuseid kasutada ka Austrias elavad internetikasutajad. Tegemist on veebilehega, mille kaudu on võimalik alla laadida tasuta tarkvara või tasulise tarkvara prooviversioone. Toimikust tuleneb lisaks, et allalaaditavad failid ei ole salvestatud äriühingu serveris, vaid veebileht piirdub kasutajate edasisaatmisega programmitootjate ametlikele veebilehtedele. Teiste sõnadega kujutab veebileht opendownload.de endast võrgus vabalt kättesaadavate programmide allalaadimist võimaldavate hüperlinkide kogumit.

10.

Kõnealuse veebilehe kasutamiseks ja seega eri programmide allalaadimiseks, kasutades opendownload.de veebilehel paiknevaid hüperlinke, tuleb vormistada abonement, mille maksumus põhikohtumenetluse asjaolude toimumise ajal oli 96 eurot aastas. Kasutajaleping sõlmitakse otse veebilehel ning klient peab täitma interaktiivse registreerimisakna, kus ta kinnitab ettenähtud kohta tehtava linnukesega eeskätt seda, et ta on nõus lepingu tüüptingimustega ja loobub oma taganemisõigusest. Direktiivi artiklites 4 ja 5 ette nähtud teavet, eeskätt teavet taganemisõiguse kohta, ei ole kliendile otseselt nähtavaks tehtud, kuid viimane võib nendega siiski tutvuda, klikates lepingu sõlmimise lehel paiknevale hüperlingile.

11.

Pärast lepingu sõlmimist veebilehel saab klient e-kirja, millega talle tehakse teatavaks tema kasutajanimi ja salasõna veebilehe opendownload.de kasutamiseks. E-kiri ei sisalda mingit muud teavet, eeskätt taganemisõiguse kohta. Seejärel saab klient arve, millega nõutakse 96 euro tasumist ning meenutatakse, et ta on loobunud taganemisõiguse kasutamisest.

12.

Põhikohtumenetluse algatas Bundesarbeitskammer, mis on muu hulgas ka tarbijakaitse ülesannetega juriidiline isik: ta on seisukohal, et Content Services’i äritegevus on ebaseaduslik ning et ta rikub mitmeid tarbijakaitset käsitlevaid liidu ja siseriiklike õigusnorme.

13.

Content Services, kelle kahjuks tehti esimeses kohtuastmes kohtuotsus, kaebas selle otsuse peale edasi eelotsusetaotluse esitanud kohutule. Leides, et kohtuvaidluse lahendamiseks on vajalik Euroopa Kohtu lahend direktiivi artikli 5 ulatuse kohta, peatas nimetatud kohus menetluse ja esitas järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas sidevahendi abil sõlmitud lepinguid käsitleva direktiivi artikli 5 lõikes 1 sätestatud nõue, mille kohaselt tarbija peab saama selles sättes nimetatud teabe kohta kinnituse talle kättesaadava ja tema poolt kasutatava püsiva andmekandja kaudu, juhul kui ta ei ole enne lepingu sõlmimist juba saanud teavet talle kättesaadava ja tema poolt kasutatava püsiva andmekandja kaudu, on täidetud, kui tarbijale tehakse kõnealune teave kättesaadavaks ettevõtja veebilehel sellele suunava hüperlingi kaudu, mis paikneb tekstis, mille läbilugemist peab tarbija kinnitama linnukese tegemisega, et tal oleks võimalik astuda lepingulisse suhtesse?”

14.

Põhikohtumenetluse aluseks olev asi on nii mõneski mõttes omapärane, kuigi mitte erandlik. Eeskätt saksa keelt rääkivates riikides on ajakirjanduses sageli juttu olukordadest, kus teatud internetikasutajad, kes otsisid tasuta allalaaditavat tarkvara, laadisid selle alla Content Services’i käitatava veebilehega sarnaselt veebilehelt, vormistades abonemendi, ilma et nad oleksid sellest aru saanud. Austrias ning eeskätt Saksamaal on selliste olukordadega seotud kohtuvaidlustes tehtud juba oluline arv kohtuotsuseid.

15.

Käesolevas kohtuasjas tekkivad õigusküsimused on kogumina arvukad ja huvitavad. ( 9 ) Eelotsusetaotluse ese on siiski oluliselt piiratum, kuivõrd see käsitleb ainuüksi kliendile teabe esitamise viisi direktiivi artikli 5 tähenduses; seetõttu piirdun oma käsitluses ainuüksi selle konkreetse küsimusega.

16.

Märgin lisaks, et eelotsuse küsimusega ei paluta Euroopa Kohtul täpselt määratleda, mida kujutab endast „püsiv andmekandja” üldiselt, vaid üksnes sedastada, kas selline kaubandustava, nagu Content Services’i kaubandustava, on kooskõlas nõuetega, mis on direktiivis ette nähtud seoses kohustusega esitada teatud teave püsiva andmekandja kaudu. Teiste sõnadega ei paluta Euroopa Kohtul esitada mõiste ammendavat määratlust, vaid üksnes sedastada, kas teabe kättesaadavaks tegemine veebilehel, millega saab tutvuda tarbijale enne lepingu sõlmimist nähtavaks tehtud hüperlingi abil, kujutab endast teabe esitamist püsiva andmekandja kaudu või mitte.

17.

Kuigi „püsiva andmekandja” ammendav määratlemine võib näida ahvatlev, olen siiski seisukohal, et „minimalistlik” lähenemisviis, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus kaudselt soovitab, väärib järgimist – st selle asemel, et anda üldine ja detailne määratlus, on sobivam piirduda selle üle otsustamisega, kas sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on täidetud püsiva andmekandja olemasoluks vajalikud tingimused või mitte. Täpsemalt võib üldise määratluse küll anda, kuid see peab olema sõnastatud abstraktselt, langemata püsivat andmekandjat iseloomustavatesse tehnoloogilistesse üksikasjadesse. Ei tohi nimelt unustada seda, et sellises sektoris, nagu uute tehnoloogiate sektor, võib liiga piirav lähenemisviis tuua kaasa negatiivsed tagajärjed ja lõppkokkuvõttes tarbijat kahjustada. Oluline on see, et teatud toiminguks (näiteks lepingu sõlmimiseks või teatud teabe tarbijale esitamiseks) vajalikud tehnoloogilised vahendid vastavad direktiivis kehtestatud nõuetele. Seevastu ei ole arukas määratleda etteruttavalt ära, millised võivad olla kõnealused vahendid, sest äärmiselt lühikese aja jooksul võib tehnoloogia areng tingida selliste uute vahendite kasutuselevõtu, mida praegu ei ole võimalik ettegi kujutada, kuid mis võivad tegelikkuses vastata isegi veelgi täpsemalt seadusandja kehtestatud nõuetele.

18.

Vaidlust ei ole selles, et Content Services ei saatnud oma klientidele pärast lepingu sõlmimist konkreetset kinnitust kogu teabe kohta direktiivi artikli 5 tähenduses. Kõnealuse äriühingu sõnul ei olnud selline kinnitus siiski vajalik, sest vahendid, mille abil teave klientidele artikli 4 tähenduses kättesaadavaks tehti, vastavad ka artiklis 5 kehtestatud tingimustele, eeskätt tingimusele, et klient peab teabe saama „püsiva andmekandja” kaudu: sellisel juhul ei ole teabe hilisem kinnitamine direktiivi artikli 5 kohaselt vajalik.

19.

Nagu faktilisi asjaolusid kirjeldades ilmnes, pidid potentsiaalsed kliendid lepingu sõlmimiseks sõnaselgelt kinnitama – selleks ettenähtud kohta linnukest tehes –, et nad loobuvad taganemisõigusest ja nõustuvad lepingu tüüptingimustega. Lepingu tüüptingimused, taganemisõiguse tingimused ja teave isikuandmete töötlemise kohta ei olnud nähtavad mitte asjaomasel veebilehel, vaid nendega oli võimalik tutvuda, klikates hüperlingile, mis paiknes kohe taganemisõigusest loobumise kinnitamiseks tehtava linnukese kõrval.

20.

Vaidlust ei ole ka selles, et neil veebilehtedel esitatud teave, millega potentsiaalne klient võis tutvuda enne lepingu sõlmimist, klikates registreerimisaknas paiknevatele hüperlinkidele, hõlmas kogu teavet, mis on nõutav direktiivi artiklite 4 ja 5 alusel. Eelotsusetaotluse esitanud kohus näib lähtuvat eeldusest, et selline teabe esitamise viis on piisav täitmaks artikli 4 nõudeid, kuid tal on kahtlusi selles, kas see vastab ka artikli 5 nõuetele.

21.

Content Services’i arvates peab vastus loomulikult olema jaatav. Teabe klientidele kättesaadavaks tegemisest veebilehel, millega neil on võimalik ise tutvuda, piisab tema arvates eeskätt selleks, et lugeda see teave esitatuks püsiva andmekandja kaudu artikli 5 tähenduses. Bundesarbeitskammer, komisjon ja suurem osa märkusi esitanud valitsustest on vastupidisel seisukohal, et pelk teabe klientidele kättesaadavaks tegemine seeläbi, et neil on võimalik lepingu sõlmimisel klikata hüperlingile, ei ole piisav eespool nimetatud artiklis ettenähtud nõuete täitmiseks.

22.

Ütlen kohe etteruttavalt ära, et minu arvates ei saa nõustuda Content Services’i seisukohaga: vahendid, mille abil ta tegi teabe kättesaadavaks, ei ole kooskõlas direktiivi artiklis 5 ettenähtuga. Alljärgnevalt toon ära oma sellise seisukoha põhjendused.

23.

Üldiselt on direktiivi kohaselt nõutav, et kliendile teabe esitamine direktiivi artikli 5 tähenduses vastaks kahele põhitunnusele.

24.

Esiteks peab klient „saama” teabe. See tähendab eeskätt seda, et teave tuleb kliendile esitada, ilma et klient ise peaks mis tahes moel teabe saamiseks aktiivselt tegutsema. Selles osas tuleb täiendavalt märkida, et enamikus direktiivi keeleversioonidest on seda käsitlust rõhutatud seeläbi, et tehakse vahet artiklis 4 nimetatud teabel – mis tuleb lihtsalt potentsiaalsele kliendile „kättesaadavaks teha” ( 10 ) [eestikeelses versioonis „an[da]”] – ja artiklis 5 nimetatud teabel, mille klient peab hoopis „saama”. ( 11 ) Direktiivi itaaliakeelne versioon, mis kasutab mõlemas sättes teabe puhul tegusõna „ricevere” [saama], on selles osas erandlik, ehkki ka see keeleversioon kinnitab, et klient peab olema artiklis 5 nimetatud teabe saanud [„fornite”], ja selle lihtsalt kättesaadavaks tegemisest ei piisa.

25.

Õigusnormi eesmärk on selge: direktiiviga nähakse ette, et tarbija käsutuses peab automaatselt, ilma et klient peaks ise selleks aktiivselt tegutsema, olema teatav teave, mis on vajalik tema õiguste teostamiseks. Paljude ja eeskätt väheinformeeritud tarbijate kaitstuse tase oleks vastasel juhul madalam, sest nad ei ole tingimata võimelised vajaduse korral kõnealust teavet üles leidma.

26.

Teiseks peab klient omandama kontrolli saadud teabe üle artikli 5 tähenduses. See on minu arvates teabe „püsiva andmekandja” kaudu esitamise kohustuse eesmärk. Nimelt on selge, et kui teave esitataks kliendile kaduval kujul, väheneks tarbijale direktiiviga tagatud kaitstuse tase oluliselt. Ainuüksi siis, kui teave jääb kliendi käsutusse usaldusväärselt ja selle eesmärgiga vastavuses oleva aja jooksul, saab klient vajaduse korral seda kasutada oma õiguste kaitseks.

27.

Teistes direktiivides sisalduvad „püsiva andmekandja” määratlused, millele ma eespool viitasin, kinnitavad asjaolu, et püsiva andmekandja tingimus on kehtestatud tarbijakaitse eesmärgil. Nagu eespool näha, on nende põhitunnus see, et tarbijal on võimalik teavet selle eesmärgiga vastavuses oleva aja jooksul säilitada, kasutada ja taasesitada.

28.

Nagu lisaks on rõhutatud ka Euroopa Kohtu praktikas, on tarbijakaitse üks direktiivi alustaladest. Eeskätt kujutab taganemisõigus endast ühte peamistest vahenditest, mille abil tarbijakaitset ellu viiakse, ning direktiivi eesmärk on tagada tarbijale tegelik kaitse. ( 12 )

29.

Tuleb seega kontrollida, kas käesolevas kohtuasjas esitati kliendile direktiivi artiklis 5 nimetatud teave, järgides eespool äsja nimetatud kahte tingimust. Järgmiseks uurin eraldi nende tingimuste täidetust.

30.

Nagu ma eespool juba märkisin, on direktiivi artikli 5 järgimiseks vältimatult vajalik, et klient „saab” teabe, st et ta saab teabe oma käsutusse, ilma et ta peaks selleks mis tahes moel aktiivselt tegutsema.

31.

Selles osas olen ma seisukohal, et ka see, kui klienti kohustatakse vajaliku teabega tutvumiseks klikkama lepingu sõlmimise aknas paiknevale hüperlingile, ei vasta täielikult artiklis 5 sätestatud tingimustele. Kuigi tegelikult ei tekita hüperlingile klikkamises seisnev toiming põhimõtteliselt erilisi raskusi, on samas siiski tõsi, et see eeldab tarbijalt tahtelise toimingu tegemist ja sunnib talle seeläbi peale „aktiivse” rolli. Nagu eespool näidatud, on artikli 5 eesmärk, vastupidi, täpselt see, et selline teave jõuaks tarbijani ka siis, kui tarbija ise selleks mingeid konkreetseid toiminguid ei tee (välja arvatud loomulikult toiming, millega sõlmitakse leping).

32.

Samuti tuleb arvestada, et elektroonilise kaubanduse valdkonnas ei põhjusta kliendile direktiivi artiklis 5 nimetatud teabe esitamine, ilma et klient ise selleks mingeid konkreetseid toiminguid teeks, tavaliselt mingeid raskusi. Lisaks näib mulle äärmiselt tähenduslikuna asjaolu, et Content Services ise saadab oma klientidele pärast lepingu sõlmimist e-kirja, milles kinnitatakse eeskätt lepingu sõlmimist ja millega edastatakse veebilehe kasutamiseks vajalikud andmed (kasutajanimi ja salasõna). Seega on täiesti selge, et ei esine näiteks mingeid tehnilist laadi raskusi, mis takistaksid lisamast sellisele e-kirjale ka artiklis 5 nõutud teabe.

33.

See, kui elektroonilise kaubandusega tegelevatel ettevõtjatel lubatakse kohustada oma kliente tegema teatud toiminguid direktiivi artiklis 5 nimetatud teabega tutvumiseks ja isegi üksnes see, kui kliente sunnitakse selleks kasutama lepingu sõlmimisel nähtavaks tehtud hüperlinki, riskib avada tee võimalikele kuritarvitustele. Tegelikult on selge, et ehkki hüperlingile klikkamine on äärmiselt lihtsakoeline toiming, milleks on võimeline iga internetikasutaja, ei ole kõik kasutajad lepingu sõlmimise ajal võimelised aru saama, et hüperlingile klikkamine on vajalik selleks, et nad saaksid vajaduse korral tulevikus oma õigusi paremini kaitsta.

34.

Käesolevas kohtuasjas ei ole seega täidetud esimene kahest nõudest, mis on vajalikud, et tagada kooskõla direktiivi artikliga 5: tarbija ei ole nimelt „saanud” ettenähtud teavet. See on juba iseenesest piisav tarviliku vastuse andmiseks eelotsusetaotluse esitanud kohtule. Täielikkuse huvides uurin siiski ka teist kahest nõudest, mille viidatud säte ette näeb.

35.

Nagu eespool nähtud, on artiklis 5 kehtestatud teine nõue seotud mõistega „püsiv andmekandja” – teabe püsiva andmekandja kaudu esitamise kohustus vastab nõudele esitada tarbijale teave sellisel moel, et kliendil on võimalik seda vajaduse korral kasutada oma õiguste teostamiseks.

36.

Nagu eespool märgitud, on seadusandja teistes normatiivaktides andnud mõistele „püsiv andmekandja” mõned määratlused, mis ei ole küll käesolevas kohtuasjas automaatselt kohaldatavad, kuid millest võib kindlasti abi olla. Nimelt ei ole tegelikult põhjust asuda seisukohale, et nimetatud määratlused käiksid direktiivis 97/7/EÜ kasutatust erineva mõiste kohta. ( 13 )

37.

Eeskätt on neis määratlustes esile toodud teatavad võtmepõhimõtted ja konkreetselt see, et kliendil peab olema võimalik: a) teave salvestada või igal juhul see säilitada; b) kasutada teavet muutmata kujul selle eesmärgiga „vastavuses oleva” aja jooksul ning c) teavet muutmata kujul taasesitada.

38.

Seega tekib küsimus, kas veebilehte saab pidada „püsivaks andmekandjaks” direktiivi tähenduses ja kui see nii on, siis millistel tingimustel. Nagu eespool näha, teeb Content Services tegelikult teabe oma klientidele kättesaadavaks ainuüksi veebilehe opendownload.de ühel veebilehel.

39.

Euroopa Kohtul ei ole veel olnud võimalust teha otsust püsiva andmekandja mõiste kohta. Samas käsitles seda probleemi hiljuti EFTA kohus, kes võttis selles küsimuses seisukoha ühes 2010. aasta jaanuari otsuses. ( 14 ) Nimetatud otsuses kinnitas EFTA kohus, et põhimõtteliselt võib ka veebileht kujutada endast püsivat andmekandjat, kui on täidetud kolm kumulatiivset tingimust. Esiteks peab veebileht võimaldama tarbijal saadud teavet säilitada. Teiseks peab selline säilitamine olema tagatud piisavalt pika aja jooksul: säilitamise kestust ei saa kindlaks määrata üldiselt, vaid see tuleb määratleda juhtumipõhiselt. Lõpetuseks peab olema klientide kaitseks tagatud, et teabe esitanud isik ei saa teavet muuta.

40.

Leian, et EFTA kohtu kaalutlustega äsja viidatud kohtuotsuses tuleb suures osas nõustuda.

41.

On selge, et põhimõtteliselt ei saa välistada, et ka veebileht võib vastata tingimustele, mis tuleb täita, et seda saaks pidada püsivaks andmekandjaks direktiivi tähenduses. Direktiivis 2002/92/EÜ sisalduv püsiva andmekandja mõiste määratlus näeb – nagu eespool märgitud – näiteks sõnaselgelt ette, et kui määratluses endas täpsustatud tingimused on täidetud, võib veebilehte pidada püsivaks andmekandjaks ja seda hoolimata sellest, et veebilehe kasuks ei kehti mingisugust õigusnormis kehtestatud nõuetele vastavuse eeldust, mis kehtib aga näiteks CD-ROM-ide ja e-kirjade puhul. Seetõttu tuleb iga üksikjuhtumi puhul eraldi kindlaks teha, kas veebileht vastab nõutavatele tunnustele või mitte.

42.

Niisugused tunnused on need, mis – nagu ma juba eespool rõhutasin – võimaldavad kinnitada, et teave on läinud kliendi kontrolli alla ning ei ole enam teabe esitanud isiku kontrolli all. Nagu EFTA kohus õigesti märkis, tähendab see seda, et klient saab teavet säilitada piisavalt pika aja jooksul selleks, et teostada oma õigusi, ning et teabe esitaja ei saa teavet muuta.

43.

Millistel tehnilistel asjaoludel see toimuda võib, tuleb kindlaks määrata juhtumipõhiselt ning Euroopa Kohtul ei ole kindlasti vaja neid siin määratleda. Tuleb siiski arvestada tõsiasjaga, et tavaline veebileht – näiteks veebileht, millel Content Services esitab oma klientidele teavet – ei vasta viidatud nõuetele. Tavaline veebileht ei ole oma olemusest tulenevalt nimelt mitte kasutaja, vaid halduri kontrolli all, kes võib vastavalt oma äranägemisele seda mis tahes ajahetkel muuta või selle kustutada. Asjaolu, et tarbijal on võimalik aktiivset tegutseda, printides veebilehelt või salvestades selle enne, kui seda on võimalik muuta, ei muuda olukorda: sellisel juhul on püsiva andmekandja (veebilehe väljaprinditud või salvestatud versioon) loonud tarbija ja mitte müüja, nagu seda aga nõuab direktiiv.

44.

Seetõttu ei vasta äriühingu Content Services’i veebileht direktiivi artikli 5 sätetele ka seoses selle andmekandja laadiga, mille kaudu teave tarbijale esitatakse.

45.

Enne ettepaneku tegemist ei saa ma lisaks jätta tähelepanu juhtimata tõigale, et ehkki üldiselt ei saa välistada, et veebileht kujutab endast direktiivi mõttes „püsivat andmekandjat”, võib olla keeruline teha kindlaks need tingimused, mille täitmise korral võib veebilehel esitatud teavet lugeda tarbija poolt „saaduks”, nagu näeb ette artikkel 5. Nagu eespool näha, sätestab artikkel 5, et teave tuleb kliendile esitada, ilma et klient peaks selleks mis tahes moel aktiivselt tegutsema. Direktiivile vastavust tuleks väga täpselt uurida sellise müüja käitumise puhul, kes saadab kliendile pärast lepingu sõlmimist e-kirja, milles on teavet sisaldavale veebilehele suunav hüperlink: sellisel juhul oleks teabega tutvumine isegi juhul, kui möönda, et veebilehe puhul on tegemist „püsiva andmekandjaga”, seatud sõltuvusse tarbija aktiivsest tegutsemisest (talle saadetud hüperlingile klikkamisest). Olenemata niisugusele olukorrale antavast juriidilisest hinnangust on selge, et palju lihtsam ja kindlasti direktiivi eesmärgiga kooskõlas, oleks hoopis teabe otsene lisamine e-kirja teksti. ( 15 ) Kordan veel kord, et sellest hoolimata ei saa a priori välistada, et on võimalik kindlaks määrata konkreetne esitusviis, misläbi veebilehel esitatud teave võiks vastata mõlemale direktiivi artiklis 5 esitatud nõudele.

46.

Eelnevaid kaalutlusi arvestades ei vasta viis, millel teave põhikohtumenetluse aluseks olevas asjas kliendile esitati, direktiivi artiklis 5 kehtestatud nõuetele. Konkreetselt välistab asjaolu, et kliendile esitati teave üksnes veebilehel, millega tal oli võimalik tutvuda, klikates hüperlingil, mis oli talle nähtavaks tehtud lepingu sõlmimisel, nii selle, et klient oli teabe „saanud” kui ka selle, et teave oli esitatud „püsiva andmekandja” kaudu.

47.

Eeltoodud kaalutlustest lähtuvalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Oberlandesgericht Wien’i esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 1997. aasta direktiivi 97/7/EÜ tarbijate kaitse kohta sidevahendi abil sõlmitud lepingute korral artikli 5 lõikes 1 kehtestatud nõuetele ei vasta see, kui viidatud sättes nõutav teave tehakse kättesaadavaks veebilehel, millega kliendil on võimalik tutvuda, klikates talle lepingu sõlmimisel nähtavaks tehtud hüperlingile.