1. 

Käesolev eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1013/2006 jäätmesaadetiste kohta, ( 2 ) mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiviga 2009/31/EÜ. ( 3 )

2. 

Verwaltungsgericht Mainz (Saksamaa) esitab Euroopa Kohtule neli küsimust, mis käsitlevad sisuliselt seda, kas määruse artikli 18 lõikes 1 ette nähtud teabe esitamise kohustust saab piirata õigus ärisaladuse kaitsele.

3. 

Käesolevas kohtuasjas palutakse Euroopa Kohtul seega analüüsida seda, milline ulatus on määruse artikli 18 lõikes 4 tehtud viitel õigusnormidele, mis nõuavad teabe käsitlemist konfidentsiaalsena, ja analüüsida ärisaladuse kaitse õiguse kehtestamist liidu õigusega, võrreldes seda õigust seejärel vajaduse korral keskkonnaeeskirjades kehtestatud teavitamisnõuetega.

4. 

Käesolevas ettepanekus esitan põhjused, miks ma leian esiteks, et õigusnorme, millele on viidatud määruse artikli 18 lõikes 4, ei saa kohaldada saadetise lähetamises osalejate vahelistes suhetes; seejärel, et selle määruse artikli 18 lõikega 1 on vastuolus liikmesriigi õigusnorm, mis piirab ärisaladuste kaitse õigusega seotud põhjustel jäätmete vastuvõtja juurdepääsu jäätmetekitajat puudutavale teabele, mis on ette nähtud määruse VII lisas esitatud dokumendi punktis 6, ja lõpetuseks, et eespool nimetatud sätted on kooskõlas esmaste õigusaktidega.

5.

EÜ artikli 175 lõike 1 alusel vastu võetud määruse eesmärk on esitada ühtlustatud menetluste süsteem, millega saab piirata jäätmete liikumist, et tagada keskkonnakaitse.

6.

See määrus tunnistab kehtetuks ja asendab nõukogu 1. veebruari 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 259/93, ( 4 ) mis tunnistas kehtetuks nõukogu 6. detsembri 1984. aasta direktiivi 84/631/EMÜ. ( 5 )

7.

Selle uue määruse eesmärk on eelkõige viia ühenduse õigusesse sisse muudatused jäätmete loeteludes, mis on lisatud Baselis 22. märtsil 1989 alla kirjutatud konventsioonile (ohtlike jäätmete üle piiri viimise ja kõrvaldamise kontrolli kohta), mis on ühenduse nimel heaks kiidetud nõukogu 1. veebruari 1993. aasta otsusega 93/98/EMÜ, ( 6 ) ja samuti Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) nõukogu otsuse C(2001)107/lõplik (millega vaadatakse üle otsus C(92)39/lõplik taaskasutamistoiminguteks ettenähtud jäätmete riikidevahelise veo kontrolli kohta) sätted.

8.

Selleks on määruses kehtestatud menetlused ja kontrollimeetmed jäätmesaadetistele, olenevalt kriteeriumidest, mille aluseks on peamiselt veetavate jäätmete liik, ekspordiriik ja jäätmete sihtkoht, sõltuvalt sellest, kas tegemist on kõrvaldamisega või taaskasutamisega.

9.

Täpsemalt jagab määrus jäätmed kolme kategooriasse, olenevalt nende ohtlikkusest ning seega nende puhul kohaldatavast kontrollimenetlusest. Määruse III lisas on esitatud roheline nimekiri, milles on loetletud jäätmed, mille lähetamise käigus esinevat ohtu inimeste tervisele ja keskkonnale peetakse väikeseks. Nende jäätmete puhul kohaldatakse põhimõtteliselt üksnes teabe esitamise menetlust. Määruse lisas IV, mida nimetatakse „kollaseks nimekirjaks”, on loetletud jäätmed, mis kujutavad endast ohtu inimeste tervisele ja keskkonnale ning mille suhtes kohaldatakse seetõttu rangemat, kirjaliku etteteatamise ja nõusoleku menetlust. Lõpuks, määruse V lisa sisaldab nimekirja, millele ei ole nime antud ja milles on loetletud kõige ohtlikumad jäätmed, mille suhtes kehtib ekspordikeeld.

10.

Määruse artikli 3 lõige 2 näeb ette, et taaskasutamiseks määratud ja rohelisse nimekirja kuuluvate jäätmete ( 7 ) Euroopa Liidu sisestele saadetistele, mis liiguvad läbi kolmandate riikide või mitte, rakendatakse määruse artiklis 18 sätestatud teabe esitamist käsitlevaid üldnõudeid.

11.

Määruse artikkel 18 sätestab:

„1.   Artikli 3 lõigetes 2 ja 4 nimetatud jäätmed, mida kavatsetakse vedada, alluvad järgmistele menetlusnõuetele:

3.   Liikmesriik võib kooskõlas oma õigusaktidega nõuda lõikes 1 osutatud teavet käesoleva artikliga kaetud saadetise kohta kontrollimise, jõustamise, kavandamise ja statistika eesmärgil.

4.   Lõikes 1 osutatud teavet tuleb käsitleda konfidentsiaalsena, kui seda nõuavad ühenduse ja liikmesriigi õigusaktid.”

12.

Määruse VII lisas, millele viitab selle määruse artikkel 18, on loetletud teave, mis peab olema kaasas jäätmesaadetistega, ning muu hulgas on selle punktis 6 ette nähtud, et jäätmetekitaja (esmase jäätmetekitaja, uue jäätmetekitaja või koguja) puhul peab olema märgitud tema nimi, aadress, kontaktisik, telefoninumber, faksinumber ja e-posti aadress.

13.

Grundgesetz für die Bundesrepublik Deutschland (Saksamaa Liitvabariigi põhiseadus) nõuab ärisaladust puudutava teabe käsitlemist konfidentsiaalsena vastavalt vabalt valitud kutsealal tegutsemise õigust käsitlevale §-ile 12 ja omandiõigust käsitlevale §-ile 14. Kohtupraktika kohaselt on ettevõtja tarneallikate puhul tegemist ärisaladustega, mis kuuluvad põhiõiguste kaitse alla.

14.

Vastavalt 19. juuli 2007. aasta seaduse, ( 8 ) mis käsitleb määruse nr 1013/2006 ja 22. märtsi 1989. aasta Baseli konventsiooni (ohtlike jäätmete üle piiri viimise ja kõrvaldamise kontrolli kohta) rakendamist, ( 9 ) §-i 5 lõikele 1 tuleb määruse artikli 18 kohaldamisalasse kuuluvate saadetiste puhul, koostoimes ka määruse artikli 37 lõikega 3, artikli 38 lõikega 1, artikli 40 lõikega 3, artikli 42 lõikega 1, artikli 44 lõikega 1, artikliga 45, artikli 46 lõikega 1, artiklitega 47 või 48, saadetist korraldaval isikul võimaluse piires täita selle määruse VII lisas esitatud vorm.

15.

Põhikohtuasja pooled on Interseroh Scrap and Metal Trading GmbH (edaspidi „Interseroh”), kelle põhitegevus on terase- ja metallijäätmetega kauplemine, ning Sonderabfall-Management-Gesellschaft Rheinland-Pfalz mbH (SAM), kellele Rheinland-Pfalzi liidumaa on andnud ülesande teostada järelevalvet erijäätmete voo üle.

16.

Interseroh ostab vahendajana jäätmetekitajalt või -kogujalt rohelisse nimekirja kuuluvaid jäätmeid ning müüb need seejärel edasi terasetootjatele, valukodadele ja metallurgiatehastele, kusjuures tekitaja või koguja tarnib kauba otse vastuvõtjale.

17.

Selle kaubandustegevuse teostamiseks sõlmitakse kaks eraldi lepingut: üks leping vahendaja ja jäätmetekitaja vahel ning teine selle vahendaja ja vastuvõtja vahel.

18.

Vastavalt määruse artikli 18 lõike 1 punktile a on Interseroh kohustatud esitama selle määruse VII lisas sisalduvas dokumendis erinevat teavet, mis võimaldab jäätmetekitajat tuvastada.

19.

Interseroh leiab, et selle kohustuse tagajärjel tuleb tal avaldada teavet oma tarneallikate kohta, mis kuulub ärisaladuse alla, ning tema väitel saaks tema kliendid seeläbi võimaluse sõlmida leping otse jäätmetekitajaga, jättes Interserohi jäätmete taaskasutamise turult välja.

20.

Seetõttu otsustas kõnealune äriühing nimetada määruse VII lisas sisalduva dokumendi punktis 6 jäätmetekitaja või -kogujana iseennast või jätta see lahter täitmata, kuna tegeliku jäätmetekitaja või -koguja andmeid saab tema sõnul igal juhul näha saate- ja kaalumisdokumentidest, mis peavad saadetisega samuti kaasas olema.

21.

SAM kontrollis Interserohi 7. mail 2009 ning määras talle trahvi, mille peale Interseroh esitas Verwaltungsgericht Mainzile kaebuse, millega palub tuvastada, et vahendajana ei ole ta kohustatud esitama oma kliendile jäätmetekitaja andmeid.

22.

Verwaltungsgericht Mainz otsustas kohtuliku arutamise peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

23.

Enne esitatud küsimustele vastamist pean vajalikuks tõsta esile eelotsuse esitanud kohtu esitatud õiguslikke andmeid ja nende õiguslike probleemide laadi, mille kohta see kohus soovib selgitusi saada.

24.

Siseriiklik kohus märgib, et kuigi jäätmetekitajat või -kogujat puudutava teabe käsitlemist konfidentsiaalsena ei ole nõutud jäätmete lähetamist reguleerivates Saksamaa õigusnormides, nõuab seda konfidentsiaalsust seevastu Saksamaa Liitvabariigi põhiseadus, vastavalt selle §-ile 12 koostoimes §-iga 14, kuna üldiselt on teada, et ettevõtja tarneallikad on ärisaladus, mis kuulub põhiõiguste kaitse alla. Arvestan neid siseriikliku kohtu esitatud õiguslikke andmeid kindla teabena.

25.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et lähtuda tuleb eeldusest, et määruse artikli 18 lõike 4 kohaselt tuleb selle määruse artikli 18 lõikes 1 ette nähtud teavet käsitleda konfidentsiaalsena üksnes juhul, kui seda nõuavad korraga nii liidu kui ka liikmesriigi õigusaktid. Nimetatud kohus tugineb selles analüüsis määruse artikli 18 lõike 4 inglis- ja prantsuskeelsete versioonide võrdlusele artikliga 21, milles on viidatud „liikmesriigi või ühenduse” õigusaktidele.

26.

Pidades selgeks, et Saksamaa õigusaktid nõuavad tarneallikaid puudutava teabe käsitlemist konfidentsiaalsena, leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et tuleb uurida, kas ka liidu õigusaktid nõuavad niisugust konfidentsiaalset käsitlemist.

27.

Seetõttu esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus küsimused, mis puudutavad määruse artikli 18 lõikes 4 võimaldatud ärisaladuste kaitse ulatust ning esmaste õigusnormide sisu ja võimalikku kohaldamist põhikohtuasja lahendamiseks.

28.

Teisisõnu, Verwaltungsgericht Mainz küsib, kas määruse artikli 18 lõikes 4 endas on piiratud kohustust anda jäätmete vastuvõtjale selle määruse artikli 18 lõikes 1 ette nähtud teavet, ja kas vastasel juhul tuleneb selline piirang esmastest õigusaktidest ja liidu õiguse üldpõhimõtetest.

29.

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on vaid eelotsusetaotluse esitanud kohus pädev määratlema tema esitatavate küsimuste eseme. Üksnes asja menetleval ja selle lahendamise eest vastutaval siseriiklikul kohtul on kohtuasja eripära arvesse võttes õigus hinnata eelotsuse vajalikkust asjas otsuse langetamiseks ning Euroopa Kohtule esitatavate küsimuste asjakohasust. ( 10 )

30.

Leian, et eelotsusetaotlusest nähtub, et kuigi küsimuste ese on vormiliselt määruse artikli 18 lõigete 1 ja 4 tõlgendamine, siis, soovides teises küsimuses teada, milline mõju on esmasel õigusel määruse artikli 18 lõikes 1 ette nähtud kohustuse ulatusele, avaldab Verwaltungsgericht Mainz tegelikult kahtlust selle sätte kehtivuse suhtes, nii et küsimuse ese nõuab kehtivuse hindamist.

31.

Teen Euroopa Kohtule ettepaneku alustada käesoleva kohtuasja uurimist esimese, kolmanda ja neljanda küsimusega, mis kõik kolm puudutavad määruse artikli 18 lõike 4 tõlgendamist ning millele ma pakun ühtset vastust. Seejärel käsitlen ma teist küsimust, mis puudutab selle määruse artikli 18 lõike 1 kooskõla ärisaladuse kaitse õigusega ja mis seega kaudselt eeldab kehtivuse hindamist. Küsimuste arutamist selles järjekorras õigustab minu arvates asjaolu, et akti kehtivuse hindamine eeldab tingimata eelnevat tõlgendamist.

32.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma esimese, kolmanda ja neljanda küsimusega Euroopa Kohtult seisukohta selle kohta, milline ulatus on määruse artikli 18 lõikel 4, milles on ette nähtud, et selle artikli lõikes 1 osutatud teavet tuleb käsitleda konfidentsiaalsena, „kui seda nõuavad ühenduse ja liikmesriigi õigusaktid”. ( 11 )

33.

Kõnealune kohus eeldab seega, et määruse artikli 18 lõiget 4 tuleb käsitleda nii, et sellest sättest tulenevad kohustused, mille kohaldamisala tuleks täpsustada, et määrata kindlaks, kas see säte hõlmab üksnes kolmandaid isikuid või puudutab ka jäätmesaadetiste lähetamises osalevaid pooli.

34.

Belgia, Austria ja Portugali valitsus seovad seda loogikat järgides lõike 4 sama artikli lõikega 3 ja leiavad sellest tulenevalt, et lõikes 4 on viidatud ainuüksi nendele õigusnormidele, mis on kohaldatavad ametiasutuste suhtes, kes nõuavad teavet kontrollimise, jõustamise, kavandamise ja statistika eesmärgil. Viide nendele õigusnormidele saab seega hõlmata ainuüksi sätteid, mis puudutavad teabe konfidentsiaalset käsitlemist liikmesriikide asjassepuutuvate pädevate ametiasutuste poolt.

35.

Interseroh, tuginedes määruse artikli 18 lõike 4 sõnastusele, selle asetusele nimetatud artiklis eraldi lõikena ja selle eesmärgile, mis on tema sõnul ärisaladuse tagamine, väidab seevastu, et kohustus käsitleda teavet konfidentsiaalsena on kohaldatav ka saadetise lähetamises osalevate isikute suhtes.

36.

Euroopa Komisjon on vahepealsel seisukohal, leides, et konfidentsiaalsuse kohustus on kohaldatav mitte üksnes liikmesriikide asjassepuutuvate pädevate asutuste suhtes, vaid ka jäätmesaadetise lähetamises osalevate ettevõtjate suhtes, kuid ainult nende suhetes kolmandate isikutega, kuna need ettevõtjad saavad omavahel lepingu alusel piiritleda teabe ilma loata edastamise tagajärjed.

37.

Enne vastuste välja pakkumist pean vajalikuks teha kõigepealt kaks täpsustust tähenduse kohta, mis tuleb anda määruse artikli 18 lõikele 4.

38.

Esiteks on oluline märkida, et see säte ise ei tekita mingit konfidentsiaalsuse kohustust, mille kohaldamisala tuleks uurida.

39.

See sisaldus juba määruses nr 259/93, kuigi pisut teises sõnastuses, sest selles on viidatud üksnes liikmesriikide õigusaktidele: nimetatud määruse artikli 11 lõikes 2 oli ette nähtud, et jäätmesaadetistega kaasas olevat teavet tuleb „vastavalt kehtivatele siseriiklikele õigusaktidele käsitleda konfidentsiaalsena”.

40.

Tuleb märkida, et määruse artikli 18 lõige 4 ei tekita sarnaselt sellele eelnenud määruse nr 259/93 artikli 11 lõikega 2 iseenesest mingit konfidentsiaalsuse kohustust, vaid piirdub selle lõike 1 alusel kogutud teabe konfidentsiaalsena käsitlemise osas viitega selles valdkonnas kehtivatele liidu ja liikmesriikide õigusaktidele. Teabe käsitlemist konfidentsiaalsena peetakse seega erandiks, mis sõltub erinormide kohaldamisest.

41.

Teiseks, ma ei usu, et rinnastava sidesõna „ja” kasutamisest tuleb järeldada, et konfidentsiaalsena käsitlemine peab olema korraga ette nähtud nii liidu kui ka liikmesriigi õigusaktidega.

42.

Tõsi küll, määruse artikli 18 lõiget 4 võib tulemuslikult siduda sama määruse artikliga 21, mis käsitleb avalikku juurdepääsu teadetele ja mis näeb ette, et eksportiva või importiva liikmesriigi pädev asutus võib sobivate vahendite, näiteks interneti abil teha üldsusele kättesaadavaks nõusoleku saanud jäätmesaadetiste teated „juhul, kui selline teave ei ole liikmesriigi või[ ( 12 )] ühenduse õigusaktide kohaselt konfidentsiaalne”. Neid kahte elementi on selles artiklis seega selgelt nimetatud kui alternatiive, sest kasutatud on sidesõna „või”, samas kui määruse artikli 18 lõikes 4 on kasutatud sidesõna „ja”.

43.

Siiski võib sidesõnal „ja” lingvistiliselt olla kas ühendav või jaotav tähendus, ning seda tuleb tõlgendada kontekstis, milles seda on kasutatud. ( 13 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (jäätmesaadetiste kohta) ettepaneku ( 14 ) artikli 19 lõige 6 oli sõnastatud teisiti, sest selles oli ette nähtud, et asjassepuutuva artikli lõikes 1 osutatud teavet tuleb käsitleda konfidentsiaalsena „vastavalt ühenduse ja liikmesriigi õigusaktidele”. Määruse artikli 18 lõikes 4 järgitud eesmärki arvestades leian, et sidesõna „ja” ei tule mõista selliselt, et sellest tuleneb kahekordne nõue. Minu arvates piisab sellest, et liikmesriigi õigusaktid nõuavad teabe käsitlemist konfidentsiaalsena, kuid loomulikult on vaja, et need liikmesriigi õigusaktid on kooskõlas liidu õigusega ja kuuluvad seega nimetatud artikli 18 lõikes 4 tehtud viite kohaldamisalasse.

44.

Seega tuleb täpsemalt analüüsida just nimelt selle reservatsiooni ulatust, mis on kõnealuses artiklis tehtud liikmesriigi ja liidu õigusaktide kohaldamise kohta.

45.

Selle analüüsi käigus tuleb arvesse võtta seda, et õigust konfidentsiaalsusele ei ole kehtestatud kui põhimõtet, vaid see on vastupidi sätestatud kui erand, mida tuleb seega tõlgendada kitsalt.

46.

Tõlgendusreegel, mida ma soovitan kasutada, on kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga, sest Euroopa Kohus leidis 26. juuni 2003. aasta otsuses komisjon vs. Prantsusmaa, ( 15 ) et Prantsuse seadus oli liiga üldine, lubades keeldumist põhjusel, et teabe avaldamine ohustaks „üldiselt seadusega kaitstud saladusi”. Kohtupraktika nõuab, et igal üksikjuhul tuleb avalikustamisega teenitavaid huvisid võrrelda avalikustamisest keeldumisega teenitavate huvidega. ( 16 )

47.

Määruse artikli 18 lõike 4 ulatuse küsimus jaguneb omakorda kaheks alaküsimuseks.

48.

Esimene alaküsimus on see, kas õigusnormid, millele viitab määruse artikli 18 lõige 4, võivad piirata kohustust märkida selle määruse VII lisas sisalduva dokumendi punkti 6 jäätmetekitaja nimi.

49.

Teine alaküsimus on see, kas juhul, kui esimesele alaküsimusele tuleb vastata eitavalt, võivad need õigusnormid õigustada seda, et jäätmetekitajat puudutavat teavet, mis on esitatud määruse VII lisas sisalduvas dokumendis, ei tehta teatavaks jäätmete vastuvõtjale.

50.

Minu arvates võib öelda, et määruse artikli 18 sätetest nähtub selgelt, et selle artikli lõige 4 ei kehtesta mingit erandit selle artikli lõikes 1 ette nähtud kohustusest. Neil kahel sättel ei ole nimelt sama ese, sest üks nõuab teavet, samas kui teise esemeks on täpsustada selle teabe käsitlemise korda. Teisisõnu, määruse artikli 18 lõige 4 saab olla kohaldatav üksnes siis, kui teave on eelnevalt märgitud selle määruse VII lisas esitatud dokumendis, vastavalt nimetatud artikli lõike 1 nõuetele.

51.

See tõlgendus tuleneb määruse artikli 18 lõigete 1 ja 4 sõnastusest endast.

52.

Samuti vastab see tõlgendus määrusega kehtestatud korra üldisele ülesehitusele, mis välistab mis tahes erandi jäätmetekitaja või -koguja kohta teabe esitamise kohustusest juhul, kui saadetist korraldav isik on vahendaja. Määruse VII lisa 3. joonealuses märkuses on sõnaselgelt täpsustatud, et kui saatmist korraldav isik ei ole jäätmetekitaja ega koguja, siis tuleb lisada ka teave jäätmetekitaja või koguja kohta. See täpsustus kaotaks kogu oma tähenduse, kui artikli 18 lõiget 4 peaks tõlgendama nii, et see lubab vahendajal jätta jäätmetekitaja ja koguja andmed märkimata. Seega, võttes sõnaselgelt arvesse ärimudelit, millel põhineb Interserohi tegevus, ei luba määrus sel konkreetsel juhul mingit erandit.

53.

Eespool esitatud kaalutlusi arvestades teen seega ettepaneku järeldada, et määruse artikli 18 lõige 4 ei luba mingit erandit selle määruse artikli 18 lõike 1 punktis a saadetist korraldava isiku suhtes ette nähtud kohustusest tagada, et jäätmetega oleks kaasas määruse VII lisas esitatud dokument.

54.

Leian sellest tulenevalt, et niisugune vahendaja nagu käesolevas asjas Interseroh ei saa täitmata jätta kohustust märkida selle dokumendi punktis 6 jäätmetekitaja või -koguja nimi ja kontaktandmed, põhjendades seda eelkõige sellega, et sama teave on esitatud teistes dokumentides, nagu näiteks saate- ja kaalumisdokumentides.

55.

Seega tuleb veel kindlaks teha, kas määruse artikli 18 lõige 4 keelab selliste õigusnormide kohaldamise, mis, vabastamata saadetist korraldavat isikut kohustusest täita kõnealuse dokumendi punkt 6, piiravad selle teabe andmist jäätmete vastuvõtjale, eelkõige tarneallikate saladuste kaitsest tulenevatel põhjustel.

56.

Mulle tundub, et määruse artikli 18 lõiget 4 ei saa tõlgendada ei kitsendavalt, nagu seda teevad Belgia, Austria ja Portugali valitsus, ega ka laiendavalt, nagu pakub välja Interseroh. Leian, et järgmistel põhjustel tuleb kasutada vahepealset tõlgendust, mille pakkus välja komisjon.

57.

On tõsi, et see säte näib viitavat peamiselt liidu või liikmesriikide õigusnormidele, mis võimaldavad liikmesriikidel teha erandi keskkonnateabele vaba juurdepääsu põhimõttest, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiivis 2003/4/EÜ. ( 17 )

58.

Seda tõlgendust kinnitab määruse põhjendus 23, milles on täpsustatud, et liikmesriigid peavad tagama, et vastavalt keskkonnateabe kättesaadavuse, keskkonnaasjade üle otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsioonile, mis sõlmiti 25. juunil 1998 ja kiideti Euroopa Ühenduse nimel heaks nõukogu 17. veebruari 2005. aasta otsusega 2005/370/EÜ, ( 18 ) teevad asjassepuutuvad pädevad asutused asjakohaste meetmete kaudu avalikkusele kättesaadavaks teabe jäätmesaadetiste teadete kohta „juhul, kui selline teave ei ole liikmesriigi või ühenduse õigusaktide kohaselt konfidentsiaalne”.

59.

Direktiiv 2003/4, mille eesmärk ongi viia liidu õigusnormid kooskõlla selle konventsiooniga, sätestab artikli 4 lõike 2 punktis d, et liikmesriigid võivad sätestada keskkonnateabe taotluse tagasilükkamise, kui teabe avalikustamine võib kahjustada „äri- või tööstusteabe konfidentsiaalsust, kui selline konfidentsiaalsus on sätestatud siseriiklike või ühenduse õigusnormidega, et kaitsta seaduslikke majandushuvisid, sealhulgas avalikku huvi säilitada statistilist konfidentsiaalsust või maksude salastatust”.

60.

Nende erinevate sätete võrdlemisest järeldan ma sarnaselt Belgia, Austria ja Portugali valitsusega, et määruse artikli 18 lõige 4 viitab õigusnormidele, mis teevad erandi riigiasutuste valduses olevale keskkonnateabele avaliku juurdepääsu õiguse põhimõttest.

61.

Lisaks, vastavalt komisjoni 12. aprilli 2011. aasta aruandele, ( 19 ) mis käsitleb eelkõige määruse artikli 18 ja VII lisa kohaldamist, tundub, et niimoodi on seda mõistnud ka valdav enamus ametiasutusi, kellele liikmesriigid on andnud määruse rakendamise ülesande.

62.

Siiski leian, et selles artiklis tehtud viide on kindlasti laiema ulatusega. Tuleb nimelt nentida, et nimetatud artikli lõike 4 sõnastus on üldine ning see lõige on sõltumatu ja eraldiseisev sama artikli lõikest 3, mis käsitleb teabe andmist liikmesriikide ametiasutustele. See kahekordne järeldus, mis põhineb nii määruse artikli 18 lõike 4 sõnastusel kui ka selle lõike asetusel nimetatud artiklis, võimaldab minu arvates välistada igasuguse liiga kitsendava tõlgenduse.

63.

Olen seega arvamusel, et õigusnorme, millele on viidatud määruse artikli 18 lõikes 4, saab kohaldada kõikide isikute suhtes, kes võivad vallata selle määruse artikli 18 lõikes 1 käsitletud teavet, st mitte üksnes lähte- või sihtkoha ametiasutuste suhtes, vaid ka kõikide jäätmesaadetise lähetamises osalevate füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes.

64.

Siiski on määruse artikli 18 lõige 4 minu arvates kohaldatav saadetise lähetamises osalevate isikute suhtes ainuüksi nende suhetes kolmandate isikutega ja mitte nende omavaheliste suhete puhul, nii et see säte ei saa lubada vahendajal varjata teavet jäätmete vastuvõtja eest. Seda toetavad kahte liiki kaalutlused.

65.

Esimest liiki kaalutlused põhinevad määruse üldisel ülesehitusel, sest selle määruse mitu sätet tunduvad mulle kokkusobimatud võimalusega, et vahendaja saab vastuvõtja eest varjata jäätmetekitaja tuvastamist puudutavat teavet.

66.

Määrus sätestab ühe ainsa dokumendi kasutamise, määrab oma VII lisas kindlaks selle sisu ja ei sisalda ühtegi alternatiivset sätet, mis lubaks kasutada kaht eraldi vormi, millest üks oleks mõeldud kontrolliasutusele ja teine vastuvõtjale, ( 20 ) või koodi, mida saaks dekodeerida üksnes kontrolliasutus. Soovin selles osas täpsustada, et määruse artikli 26 lõige 3, mis piirdub sellega, et näeb ette võimaluse koostada VII lisas esitatud dokument elektroonilises vormis, tingimusel, et seda saab veo kestel igal ajal loetavaks muuta; ei luba, vastupidi Belgia valitsuse väitele, minu arvates mitte sugugi varjata jäätmetekitajat puudutavaid andmeid. Ma ei usu ka seda, et Euroopa Kohtul oleks ülesanne astuda liidu seadusandja asemele, nähes ise ette mehhanismid, mis võimaldaksid vältida jäätmetekitaja andmete avaldamist jäätmete vastuvõtjale.

67.

Lisaks sellele on määruse artikli 18 lõike 1 punktis b sätestatud, et selle määruse VII lisas esitatud dokumendil peab olema taaskäitluskoha või laboratooriumi allkiri ja kui jäätmesaadetis on vastu võetud, ka vastuvõtja allkiri, samas kui määruse artikli 20 lõige 2 täpsustab, et teiste hulgas säilitavad vastuvõtja ja jäätmed vastu võttev käitluskoht selle määruse artikli 18 lõike 1 kohaselt antud teavet vähemalt kolm aastat pärast saadetise lähetamise alustamise kuupäeva. Dokumendile alla kirjutajana ja selle enda valdusse saajana ei saa vastuvõtja saada selle kärbitud versiooni.

68.

Teist liiki kaalutlused puudutavad määruse kasulikku mõju.

69.

Esiteks seab määrus liikmesriikidele vastutuse jäätmesaadetisi käsitlevate kontrollimeetmete kohaldamise eest ja täpsustab, et nende meetmete hulka kuuluvad pistelised kontrollimised, mis võivad toimuda mitte üksnes päritolukohas, jäätmete tekitaja, valdaja või teataja juures, saatmise ajal, vaid ka sihtkohas, kus kontrollitakse vastuvõtjat või käitluskohta. See kontroll sisaldab peale jäätmete füüsilise kontrolli ka tutvumist dokumentidega ja osalejate identifitseerimist.

70.

Nendest sätetest nähtub, et sihtriigi ametiasutused peavad olema võimelised teostama kontrolle jäätmete saabumiskohas. Selleks, et need kontrollid oleksid tõhusad, peavad kõnealused ametiasutused saama vastuvõtja juures tutvuda ühe ainsa dokumendiga, mille kõik erinevad lahtrid on täidetud.

71.

Lisaks sellele tuleb märkida, et kooskõlas kõikide keskkonnaalaste õigusnormidega seab määrus erilise vastutuse jäätmetekitajale, kelle tuvastamine on seega esmatähtis.

72.

Määruse artikli 49 lõige 1 sätestab, et jäätmetekitaja peab võtma vajalikke meetmeid, et tagada tema poolt saadetavate jäätmete käitlemine viisil, mis ei ohusta inimeste tervist ja keskkonda sel ajal, kui jäätmeid saadetakse, taaskasutatakse ja kõrvaldatakse. Jäätmetekitaja vastutus lõpeb seega alles siis, kui need toimingud on sooritatud.

73.

Vastupidi sellele, mida väidab Interseroh, ei välista jäätmesaadetise korraldaja vastutus jäätmetekitaja vastutust. Kuigi ebaseadusliku saadetise puhul lasub tagasivõtmisega seotud vastutus eeskätt saadetise korraldajal, ( 21 ) kehtestab määrus sellegipoolest tagasivõtmise kohustuse ja sellega seotud kulude sissenõudmise astmelise mehhanismi kohaselt, mis algab teatajaga ja lõpeb lähtekoha pädeva asutusega, ning mis hõlmab ka „muid juriidilisi või füüsilisi isikuid”, ning annab seeläbi võimaluse, et vastutust kannab jäätmetekitaja, juhul kui korraldajat ei ole võimalik vastutusele võtta. ( 22 ) Seega, soovides kindlustada, et jäätmeid ei jäetaks mitte mingil juhul maha ja et oleks olemas keegi, kes nende eest vastutab juhul, kui isik, kes asjassepuutuval hetkel jäätmeid valdab, on maksejõuetu, ei välista keskkonnaalased õigusaktid seega põhimõtteliselt algse jäätmetekitaja vastutust, isegi kui jäätmed ei ole enam tema valduses. ( 23 )

74.

Kui avastatakse ebaseaduslik saadetis, mille eest ei vastuta vastuvõtja, ja saadetise korraldaja vastu ei saa nõuet esitada, näiteks tema maksejõuetuse või lõpetamise tõttu, peavad pädevad asutused seega saama pöörduda vastuvõtja või taaskasutuskoha poole, et saada teada jäätmetekitaja andmed, et ta vajaduse korral vastutusele võtta või nõuda temalt sisse tagasisaatmise kulu.

75.

Neil põhjustel tuleb järeldada:

76.

Teise küsimusega, mis käsitleb esmase õiguse mõju, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus kaudselt teada, kas määruse artikli 18 lõikes 1 sätestatud kohustus on kooskõlas sellest õigusest tulenevate ärisaladuse kaitse nõuetega ja liidu õiguse üldpõhimõtetega.

77.

Seetõttu tuleb kontrollida, kas selline määruse tõlgendus, mis on esitatud käesoleva ettepaneku punktis 75, on vastuolus põhiõigustega.

78.

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb uurida, kas liidu õigus kaitseb ärisaladust ja, vajadusel, milline on selle kaitse ulatus.

79.

Võib vastata, et õigus ärisaladuse kaitsele on liidu õiguses põhimõtteliselt kehtestatud.

80.

See õigus on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, mille kohaselt moodustab see osa õigusest heale haldusele. Vastavalt nimetatud harta artikli 41 lõikele 2 hõlmab õigus heale haldusele muu hulgas „igaühe õigust tutvuda teda puudutavate andmetega, võttes samal ajal arvesse konfidentsiaalsuse ning ameti- ja ärisaladusega seotud õigustatud huve”. See õigus sisaldub ka ELTL artiklis 339, mis sätestab, et liidu institutsioonide liikmed ei tohi avalikustada ametisaladuse pidamise kohustuse alla kuuluvat informatsiooni, „iseäranis informatsiooni, mis puudutab ettevõtjaid, nende ärisuhteid või nende kulutuste komponente”.

81.

Euroopa Kohus on oma praktikas mitmel korral viidanud ärisaladuse kaitsmise õigusele, mille ta on seadnud üldpõhimõtteks.

82.

Oma 24. juuni 1986. aasta otsuses AKZO Chemie ja AKZO Chemie UK vs. komisjon ( 24 ) märkis Euroopa Kohus küll, et asjas kohaldatavad sätted puudutasid erijuhte, kuid otsustas siiski, et need väljendasid üldpõhimõtet, mida kohaldatakse haldusmenetluse käigus. ( 25 ) Euroopa Kohus kinnitas oma 19. mai 1994. aasta otsuses SEP vs. komisjon ( 26 ) uuesti, et on olemas „üldpõhimõte, mille kohaselt ettevõtjatel on õigus oma ärisaladuste kaitsele”. ( 27 )

83.

Kuna ärisaladuse kaitset on otseselt kinnitatud kui üldpõhimõtet, ei ole minu arvates vajalik uurida, kas seda tuleb kaitsta kui osa omandiõigusest või õigusest majandustegevuse vabadusele.

84.

Igal juhul ei ole tegemist absoluutse põhimõttega ja sellega tuleb arvestada vastavalt selle ülesandele ühiskonnas. Järelikult saab seda piirata, tingimusel et need piirangud on õigustatud ülekaaluka üldise huvi tõttu, et need on sobivad taotletava eesmärgi saavutamise tagamiseks ega lähe kaugemale, kui on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik.

85.

Seega tuli Euroopa Kohtul eespool viidatud kohtuotsuses Varec näiteks kaaluda ettevõtjate õigust oma konfidentsiaalse teabe ja ärisaladuste kaitsele ning õigust tutvuda riigihankemenetlust puudutava teabega. ( 28 )

86.

Teostatava kaalumise käigus peab minu arvates võtma arvesse seda, et ELTL artikli 191 lõike 2 kohaselt seab liidu keskkonnapoliitika eesmärgiks kaitstuse kõrge taseme. See poliitika rajaneb ettevaatusprintsiibil ja põhimõtetel, mille järgi tuleb võtta ennetusmeetmeid ja keskkonnakahjustus heastada eeskätt kahjustuse kohas, saastaja peab aga maksma. Peale selle on ELTL artiklis 11 sätestatud, et „[ü]henduse poliitika ja tegevuse määratlemisse ja rakendamisse peab integreerima keskkonnakaitse nõuded, eelkõige pidades silmas säästva arengu edendamist”.

87.

Keskkonnakaitse ja ärisaladuse kaitse õiguse kaalumisel peavad määravateks teguriteks minu arvates olema esiteks see, mil määral asjassepuutuv teave aitab kaasa keskkonnakaitsele, ja teiseks see, kui oluliselt selle teabe avaldamine ärisaladust rikub.

88.

Vahendaja kohustus avaldada jäätmetekitaja andmed vastab keskkonnakaitset puudutava üldise huvi eesmärgile.

89.

Üldiselt, nagu Euroopa Kohus märkis oma 8. septembri 2009. aasta otsuses komisjon vs. parlament ja nõukogu, ( 29 ) taotleb määrus nii eesmärgi kui ka sisu poolest peamiselt inimeste tervise ja keskkonna kaitset jäätmete riikidevahelise veo võimaliku kahjuliku mõju eest. ( 30 )

90.

Samas kui määruses ette nähtud kirjaliku etteteatamise ja nõusoleku saamise menetlus kujutab endast tüüpilist keskkonnapoliitika instrumenti, ( 31 ) järgib seda eesmärki ka teabe esitamise menetlus, mis on ette nähtud rohelisse nimekirja kuuluvate jäätmete jaoks. Euroopa Kohus märkis nimelt, et „asjaolu, et […] määrus on kohaldatav ka ohutute jäätmete ning taaskasutamiseks määratud jäätmete suhtes, [ei anna] määrusele kaubanduslikku iseloomu ega nõrgenda selle keskkonnakaitselist mõõdet, kuna keskkonda kahjustav mõju on jäätmetele omane sõltumata sellest, milliste jäätmetega on tegemist[ ( 32 )]” ( 33 ).

91.

Olenemata nende ohtlikkusest, ei saa jäätmeid pidada tavapäraseks kaubaks. Need saavad liikuda vaid „kontrollnõuete” täitmisel, ( 34 ) kuna nende liikumine on alati piiratud keskkonnakaitsega seotud kohustuslike nõuetega.

92.

Ilmneb, et kohustus märkida jäätmete vastuvõtjale antavasse dokumenti kontaktandmed on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik.

93.

See kohustus annab kahekordse tagatise: kontrolliasutuste jaoks võimaldab see tagada tõhususe ja jäätmete taaskasutusega tegelevate vastuvõtjate jaoks ohutuse.

94.

Jäätmekontrollide tõhusus nende vedamise käigus või nende saabumisel sihtkohta eeldab nimelt seda, et transiidiriigi või sihtriigi ametiasutused saaks jäätmetega kaasas olevat dokumenti vaadates otsekohe teada jäätmetekitaja andmed, ilma et nad peaks pöörduma isiku poole, kes saadetist korraldab ja kes määruse artikli 18 lõike 1 punkti a kohaselt asub lähteriigis. Nagu väidab Belgia valitsus, on see teave kriteerium, mis võimaldab hinnata seda, kas on vaja viia läbi füüsilist kontrolli, mis on paratamatult pikk ja kulukas, sest see nõuab kauba kinnipidamist. Vajadus pöörduda jäätmetekitaja andmete teadasaamiseks vahendaja poole aeglustaks seega kontrollimenetlusi ja tekitaks seeläbi tõsiseid probleeme sellistele ettevõtlussektoritele nagu meretransport, milles töötatakse „täppisajastamise” põhimõtet kohaldades.

95.

Tuleb rõhutada, et kuigi rohelisse nimekirja kuuluvaid jäätmeid peetakse keskkonnale ja inimeste tervisele väheohtlikuks, on määruse artikli 18 lõikes 1 ette nähtud teabe esitamise kohustuse eesmärk ennetada ohtlike jäätmete suhtes ette nähtud kirjaliku etteteatamise ja nõusoleku menetlusest kõrvalehoidmise ohtu. Sellest tulenevalt on oluline, et liikmesriikide ametiasutused saaksid teostada katkematut järelevalvet jäätmete liikumise üle, alates nende tekitamisest kuni lõpliku taaskasutamiseni, et neil oleks võimalik kontrollida seda, et need kuuluvad tõepoolest rohelisse nimekirja või, kui see on nii, siis seda, et neid ei ole segatud teiste ainetega sellisel määral, mis võib seada ohtu nende keskkonnasäästliku taaskasutamise.

96.

Töötlemise ohutuse osas rõhutab Austria valitsus õigesti, et jäätmete laadi ja koostist teades saavad jäätmete vastuvõtja ja kontrolliasutused veenduda, et jäätmeid saab töödelda keskkonnaohutult. Märge jäätmetekitaja kohta võib iseenesest olla oluline näitaja, juhul kui on näiteks tuvastatud, et jäätmetekitaja tekitab tavaliselt ohtlikke jäätmeid. Peale selle, juhul kui taaskasutuskoht või sihtriigi kontrolliasutused leiavad, et neid on ebapiisavalt teavitatud, saab jäätmetekitajalt nõuda lisatäpsustusi.

97.

Jäätmetekitaja andmete teadmine on seega jäätmete vastuvõtja jaoks vajalik teave, millest ta ei tohi ilma jääda juhul, kui jäätmesaadetise korraldamiseks on kasutatud vahendaja teenuseid.

98.

Sellest tuleneda võiv ärisaladuse alla kuuluvate andmete kaitse õiguse rikkumine tundub mulle piiratud ulatusega.

99.

Nõustun komisjoni analüüsiga, kes väidab, et omavahelistes suhetes võiksid jäätmesaadetises osalevad pooled teatud tingimustel näha ette lepingulised korraldused, et vähendada probleeme, mis võivad tuleneda sellest, et vastuvõtja kasutab jäätmetekitajat käsitlevat teavet muudel eesmärkidel kui need, mis on määrusega ette nähtud.

100.

Lisaks tõstatan küsimuse jäätmetekitajate andmete avaldamise tõttu väidetavalt vahendajatele tekkiva kahju tegelikkuse ja olulisuse kohta. Kirjaliku menetluse käigus ja kohtuistungil esitatud teave ei võimalda sellest täpselt aru saada.

101.

Neist kaalutlustest tuleneb, et rohelisse nimekirja kuuluvate jäätmete jaoks määrusega kehtestatud teabe esitamise kord on proportsionaalne.

102.

Seega järeldan, et teise küsimuse analüüsi käigus ei ilmnenud asjaolu, mis võiks minu pakutud tõlgendusviisi puhul mõjutada määruse artikli 18 lõigete 1 ja 4 kehtivust.

103.

Eespool esitatud põhjustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Verwaltungsgericht Mainzi esitatud küsimustele järgmiselt: