|
1.6.2013 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 156/5 |
Euroopa Kohtu (neljas koda) 11. aprilli 2013. aasta otsus (Supreme Court of the United Kingdom — Ühendkuningriigi eelotsusetaotlus) — The Queen, taotluse alusel, mille esitasid David Edwards ja Lilian Pallikaropoulos versus Environment Agency, First Secretary of State, Secretary of State for Environment, Food and Rural Affairs
(Kohtuasi C-260/11) (1)
(Keskkond - Århusi konventsioon - Direktiiv 85/337/EMÜ - Direktiiv 2003/35/EÜ - Artikkel 10a - Direktiiv 96/71/EÜ - Artikkel 15a - Õigus pöörduda keskkonnaküsimustes kohtusse - Mõiste „üle jõu käivalt kulukas” kohtumenetlustes)
2013/C 156/07
Kohtumenetluse keel: inglise
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Supreme Court of the United Kingdom
Põhikohtuasja pooled
Hagejad: David Edwards, Lilian Pallikaropoulos, Regina
Kostjad: Environment Agency, First Secretary of State, Secretary of State for Environment, Food and Rural Affairs
Ese
Eelotsusetaotlus — Supreme Court of the United Kingdom — Nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiivi 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT L 175, lk 40; ELT eriväljaanne 15/01, lk 248), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. mai 2003. aasta direktiiviga 2003/35/EÜ, milles sätestatakse üldsuse kaasamine teatavate keskkonnaga seotud kavade ja programmide koostamisse ning muudetakse nõukogu direktiive 85/337/EMÜ ja 96/61/EÜ seoses üldsuse kaasamisega ning õiguskaitse kättesaadavusega (ELT L 156, lk 17; ELT eriväljaanne 15/07, lk 466), artikli 10a tõlgendamine — Nõukogu 24. septembri 1996. aasta direktiivi 96/61/EÜ saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta (EÜT L 257, lk 26; ELT eriväljaanne 15/03, lk 80) (muudetud direktiiviga 2003/35/EÜ) artikli 15a tõlgendamine — Keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamiseks üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise (Århusi) konventsiooni, mis on Euroopa Ühenduse nimel sõlmitud nõukogu 17. veebruari 2005. aasta otsusega (ELT L 124, lk 1), artikli 9 lõike 4 tõlgendamine — Kohtukulude väljamõistmine kaotanud poolelt — Mõiste „mitte üle jõu käivalt kulukas” kohtumenetlus.
Resolutsioon
Nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiivi 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta artikli 10a viiendas lõigus ning nõukogu 24. septembri 1996. aasta direktiivi 96/61/EÜ saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta artikli 15a viiendas lõigus — neid direktiive on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. mai 2003. aasta direktiiviga 2003/35/EÜ — sätestatud nõue, mille kohaselt ei tohi kohtumenetlus olla üle jõu käivalt kulukas, tähendab, et kohtumenetluses tekkida võivad finantskulud ei tohi sätetes viidatud isikutel takistada artiklite kohaldamisalasse kuuluva kaebuse või edasikaebuse esitamist kohtutesse. Kui siseriiklik kohus peab tegema kohtuasja kaotanud kaebajalt kulude väljamõistmise otsuse keskkonnaalases vaidluses või palju üldisemalt juhul, kui on vaja otsust teha — nagu see võib olla Ühendkuningriigi kohtutes — mõnes varasemas menetluse staadiumis nende kulude võimaliku piiramise kohta, mida võidakse välja mõista menetlusosaliselt, kes kohtuasja kaotab, peab kohus tagama eelnimetatud nõude järgmise, ja selle, et arvesse võetakse nii oma õigusi kaitsta sooviva isiku huve kui ka üldist huvi keskkonna kaitsmise vastu.
Siseriiklik kohus ei saa hinnangut andes lähtuda ainult isiku majanduslikust olukorrast, vaid hinnang peab tuginema ühtlasi kulude summa objektiivsel analüüsil. Lisaks võib ta võtta arvesse menetlusosaliste olukorda, taotleja mõistlikku võimalust saavutada edu, asja olulisust taotlejale ja keskkonna kaitsmisel, kohaldatava õiguse ja menetluse keerukust, seda, kas kaebused menetluse erinevates staadiumides võivad olla esitatud kergekäeliselt ning siseriiklike menetlusabi andmise ning kulude piiramise süsteemide olemasolu.
Vastupidi, üksnes asjaolu alusel, et asjaomane isik ei lasknud kaebuse esitamisel end tegelikkuses takistada, ei saa teha järeldust, et menetlus ei ole tema jaoks üle jõu käivalt kulukas.
Viimaks ei saa seda hinnata lähtuvalt erinevatest kriteeriumidest vastavalt sellele, kas hinnangu peab andma esimese astme, apellatsiooni- või edasise kaebemenetluse lõpus.