Solvay SA 1. märtsil 2010 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kuues koda) 17. detsembri 2009. aasta otsuse peale kohtuasjas T-58/01: Solvay versus komisjon

(Kohtuasi C-110/10 P)

(2010/C 161/22)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Apellant: Solvay SA (esindajad: advokaadid P.-A. Foriers, R. Jafferali, F. Louis, A. Vallery)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

—	liita käesolev asi apellatsioonkaebusega, mille apellant esitas Üldkohtu 17. detsembri 2009. aasta otsuse peale kohtuasjas T-57/01;

—	tühistada 17. detsembri 2009. aasta kohtuotsus;

—	vaadata uuesti läbi hagi need punktid, mis tühistati, ja tühistada komisjoni 13. detsembri 2000. aasta otsus tervikuna;

—	tühistada 2,25 miljoni euro suurune trahv, või trahvi tühistamata jätmise korral vähendada seda oluliselt, võttes aluseks tõsise kahju, mis hagejale tekitati erakordselt kaua kestnud menetlusega;

—	mõista apellatsiooniastme ja Üldkohtu kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse toetuseks esitab hageja kolm väidet.

Esimese väitega, mis koosneb viiest osast, väidab hageja, et rikuti õigust asja arutamisele mõistliku aja jooksul. Solvay heidab Üldkohtule ette eelkõige järgmist: nii haldus- kui kohtumenetlust hõlmavat tähtaega ei hinnatud üldiselt (esimene osa); Üldkohtu menetluse kestust ei võetud arvesse (teine osa); mõistliku tähtaja ületamisega seotud sanktsiooni kohaldamiseks pidi näitama hageja kaitseõiguste konkreetset rikkumist, samas kui need kaks põhimõtet on iseseisvad ja erinevad (kolmas osa); järeldati, et niisugust rikkumist käesolevas asjas ei esine (neljas osa); ja moonutati fakte, kuivõrd Üldkohus leidis, et hageja on teise võimalusena loobunud taotlemast trahvi vähendamist, kuna mõistlik tähtaeg oli ületatud (viies osa), samas kui hageja oli sõnaselgelt palunud sellel põhjusel tühistada või vähemalt vähendada trahvi.

Teise väitega, mis koosneb viiest osast, väidab hageja, et Üldkohus rikkus kaitseõigusi, kuna kohus nõudis, et ta näitaks toimikust vaid neid tõendeid, mille komisjon oli ära kaotanud, mis oleksid võinud olla kasulikud tema kaitsmisel (esimene osa). Tegelikult ei oleks ta toimiku esialgse hindamise puudumise korral omal algatusel välistanud, et kõnealused dokumendid oleksid võinud mõjutada komisjoni otsust (teine ja kolmas osa). ta heidab Üldkohtule veel ette, et see tegi vaidlustatud kohtuotsuses otsuse, et ta on esitanud vaid kadunud tõendeid, mis võiksid olla kasulikud tema kaitsmisel, kuna hageja ei ole esitanud Üldkohtus väidet, mis vaidlustaks kokkuleppe olemasolu, mida ta oleks võinud teha isegi toimikule juurdepääsu puudumisel, samas kui hageja oli sõnastanud selle väite komisjoni ees ja kui kadunud dokumentide sisu ei saanud enam keegi määratleda (neljas osa). Lõpuks heidab ta Üldkohtule ette, et see eitas igasuguse huvi olemasolu kadunud dokumentide suhtes, kuna ta oli juba lükanud tagasi hageja esitatud väite, mis puudutas mõju puudumist liikmesriikide kaubandusele, samas kui ta ei teadnud kadunud tõendite sisu ega saanud seega välistada, et need ei oleks võimaldanud hagejal esitada täiendavaid argumente, kasvõi täiesti uusi väiteid, nii sisulises kui trahvi summa osas või menetluse õiguspärasuse osas (viies osa).

Kolmanda ja viimase väitega väidab hageja, et rikuti tema õigust olla ära kuulatud pärast seda, kui Üldkohus oli tühistanud esimese otsuse, millega talle määrati trahv, ja enne seda, kui komisjon võttis vastu vaidlustatud otsuse. Tegelikult ei vastatud vaidlustatud kohtuotsus tema tühistamishagile ja selles keelduti tunnistamast komisjoni kohustust asjaomane ettevõtja ära kuulata, kui Üldkohtu varasemas otsuses on tuvastatud, et menetlusreeglite rikkumine mõjutas ettevalmistavaid meetmeid.