Liidetud kohtuasjad C-539/10 P ja C-550/10 P

Stichting Al-Aqsa

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

ja

Madalmaade Kuningriik

versus

Stichting Al-Aqsa

„Apellatsioonkaebus — Ühine välis- ja julgeolekupoliitika — Terrorismivastane võitlus — Teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud piirangud — Rahaliste vahendite külmutamine — Ühine seisukoht 2001/931/ÜVJP — Artikli 1 lõiked 4 ja 6 — Määrus (EÜ) nr 2580/2001 — Artikli 2 lõige 3 — Organisatsiooni kandmine terroriaktides osalevate isikute, rühmituste ja üksuste loetellu ja sinna edasi jätmine — Tingimused — Pädeva asutuse otsus — Siseriikliku meetme kehtetuks tunnistamine — Tühistamishagi — Apellatsioonkaebuse vastuvõetavus — Omandiõiguse kaitse — Proportsionaalsuse põhimõte — EÜ artikkel 253 — Põhjendamiskohustus”

Kokkuvõte — Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 15. november 2012

1. Apellatsioonkaebus — Väited — Põhjenduste asendamise nõue — Vastuvõetamatus

   (Euroopa Kohtu kodukord, artikli 113 lõige 1)

2. Kohtumenetlus — Seadusjõud — Ulatus

3. Ühine välis- ja julgeolekupoliitika — Terrorismivastases võitluses teatavate isikute ja üksuste vastu rakendatud eripiirangud — Rahaliste vahendite külmutamise otsus — Pädev ametiasutus

   (Nõukogu ühine seisukoht 2001/931, artikli 1 lõige 4; nõukogu määrus nr 2580/2001)

4. Ühine välis- ja julgeolekupoliitika — Terrorismivastases võitluses teatavate isikute ja üksuste vastu rakendatud eripiirangud — Rahaliste vahendite külmutamise otsus — Siseriikliku rahaliste vahendite külmutamise otsuse kehtetuks tunnistamine — Mõju puudumine liidu määruses ette nähtud rahaliste vahendite külmutamise suhtes

   (Nõukogu ühine seisukoht 2001/931, artikli 1 lõiked 4 ja 6)

5. Euroopa Liidu õigus — Vahetu õigusmõju — Liikmesriikide kohustused

6. Apellatsioonkaebus — Vastuapellatsioonkaebus — Ese — Vaidlustatud kohtuotsuse täielik või osaline tühistamine väite alusel, mida apellatsioonkaebuses ei esitatud

   (Euroopa Kohtu kodukord, artikli 117 lõige 2)

7. Ühine välis- ja julgeolekupoliitika — Terrorismivastases võitluses teatavate isikute ja üksuste vastu rakendatud eripiirangud — Terroriaktides osaleva organisatsiooni rahaliste vahendite külmutamine — Omandiõiguse piirangud — Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine — Puudumine

   (Nõukogu ühine seisukoht 2001/931, artikli 1 lõige 4; nõukogu määrus nr 2580/2001, artiklid 5 ja 6)

8. Euroopa Liidu õigus — Põhimõtted — Proportsionaalsus — Meetme proportsionaalsus — Hindamiskriteeriumid

9. Institutsioonide aktid — Põhjendamine — Kohustus — Ulatus — Terroriaktides osalevate teatavate isikute, rühmituste ja üksuste rahaliste vahendite külmutamise otsus

   (EÜ artikkel 253; nõukogu ühine seisukoht 2001/931, artikli 1 lõige 4; nõukogu määrus nr 2580/2001, artikli 2 lõiked 1 ja 3)

1.  Vt otsuse tekst.

   (vt punktid 43–45)

2.  Seadusjõud on üksnes kohtuotsuse neil põhjendustel, mis kujutavad endast kohtuotsuse resolutsiooni põhistust ning on seetõttu resolutsioonist lahutamatud.

   (vt punkt 49)

3.  Ühise seisukoha 2001/931 terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta artikli 1 lõige 4 lubab nõukogul tugineda otsusele, millega asjaomase isiku terroriaktide rahastamises osalemise kohta läbiviidud uurimise alusel kohaldatakse selliseid ennetavaid meetmeid nagu rahaliste vahendite külmutamine.

   Nimetatud ühise seisukoha ja määruse nr 2580/2001 teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks põhjendustest tuleneb, et nende peamine eesmärk ja ese on võidelda rahvusvahelise terrorismi vastu, lõigates ära selle finantsallikad selliste isikute ja üksuste rahaliste vahendite ja majandusressursside külmutamisega, keda kahtlustatakse terrorismiga seotud tegevuses osalemises. Nii ei ole nende aktide eesmärk mitte siseriiklike kriminaalmenetluste läbiviimisele kaasaaitamine ja nende toetamine, vaid uute terroriaktide toimepanemise ärahoidmine.

   Lisaks sellele tuleneb ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõikes 4 sisalduvast viitest pädeva ametiasutuse võetud siseriiklikule otsusele ning seal „täpsete andmete” ning „arvestatavate ja usaldusväärsete tõendite või vihjete” nimetamisest, et selle eesmärk on kaitsta asjaomaseid isikuid, tagades, et nad kantakse terroriaktides osalevate isikute, rühmituste ja üksuste loetellu vaid arvestatava faktilise aluse olemasolul, ning et selle ühise seisukohaga taotletakse selle eesmärgi saavutamist, nähes ette siseriikliku asutuse tehtud otsuse nõude. Asjaomaste isikute sellist kaitset ei sea aga kahtluse alla see, kui siseriikliku asutuse otsus ei ole tehtud mitte sellise menetluse raames, mille eesmärk on kriminaalkorras karistamine, vaid sellise menetluse raames, mille ese on ennetavat laadi meetmed. Selline kaitse on tagatud ka siis, kui siseriikliku asutuse tehtud otsus ei ole see otsus, millega alustatakse uurimist, vaid see otsus, millega tehakse järeldused uurimise alusel, kohaldades asjaomase isiku suhtes ennetavat meedet, ilma et tegu oleks kriminaalkorras süüdimõistmisega. Sellist järeldust kinnitab asjaolu, et terroriaktides osalevate isikute, rühmituste ja üksuste loetellu kandmise aluseks võib olla ka ÜRO Julgeolekunõukogu määratud sanktsioon. Nimelt, kuivõrd sellised sanktsioonid ei ole üldreeglina kriminaalkaristused, on selline rahaliste vahendite külmutamine, nagu nähti ette siseriikliku otsusega, täiesti võrreldav kõnealuse Julgeolekunõukogu määratud sanktsiooniga.

   (vt punktid 67, 68, 70–73 ja 104)

4.  Ühise seisukoha 2001/931 terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta artikli 1 lõike 4 sõnastus viitab siseriikliku asutuse tehtud otsusele, kui ta nõuab asjakohases toimikus sisalduvate täpsete andmete või tõendite olemasolu, millest nähtub, et selline otsus on tehtud. Ühise seisukoha 2001/931 artikli 1 lõike 6 sõnastusest aga ei tulene, et lisaks sellele nõudele peab varem tehtud otsus olema tingimata kehtiv või omama õiguslikke tagajärgi hetkel, mil nõukogu otsustab teatava isiku kõnealuse ühise seisukoha lisas äratoodud loetellu edasi jätta. Lisaks sellele tuleb arvesse võtta ülesannet, mis on sellisel viitel arvestatavate ja usaldusväärsete tõendite või vihjete alusel võetud siseriiklikule otsusele ja mille eesmärk on tagada, et nõukogu otsus võetakse vastu piisaval faktilisel alusel, mis võimaldab nõukogul tuvastada ohu olemasolu, et asjaomane isik jätkab takistavate meetmete võtmata jätmisel osalemist terroriaktides. Neil asjaoludel on teatava isiku kõnealusesse loetellu edasi jätmise küsimuse uurimisel olulise tähtsusega see, kas pärast selle isiku nime kõnealusesse loetellu kandmist või loetelu viimast läbivaatamist on faktilised asjaolud muutunud nii, et nende alusel ei saa enam teha sama järeldust kõnealuse isiku osalemise kohta terroriaktides.

   Kui siseriikliku otsuse kehtetuks tunnistamise aluseks ei ole aga sugugi mitte selliste uute asjaolude või tõendite ilmnemine, mis osutaksid sellele, et isik, kelle rahalised vahendid külmutati, ei osale enam terroriaktide rahastamises, või pädevate siseriiklike ametiasutuste hinnangu muutumine sellise osalemise kohta, vaid selle ainus põhjus on eesmärk vältida, et rahaliste vahendite külmutamise siseriiklik meede ja liidu tasandil ette nähtud rahaliste vahendite külmutamise meede kattuks, ei ole kehtetuks tunnistamine piisav selleks, et muuta isiku edasi jätmine kõnealusesse loetellu kokkusobimatuks ühise seisukoha 2001/93 artikli 1 lõigetega 4 ja 6.

   (vt punktid 79–84 ja 89)

5.  Liikmesriigid ei tohi võtta vastu akti, millega varjatakse õigussubjektide ees õigusnormi ühenduse õigusest tulenemist ning sellest tulenevaid tagajärgi.

   (vt punkt 87)

6.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 94)

7.  Liidu õiguses ei kohaldata omandiõiguse suhtes absoluutset kaitset. Järelikult saab omandiõiguse kasutamist piirata tingimusel, et need piirangud vastavad tegelikult liidu taotletud üldise huvi eesmärkidele ega kujuta seda eesmärki silmas pidades ülemäärast ja lubamatut sekkumist, mis rikuks sel viisil tagatud õiguse olemust. Seoses rahvusvahelise üldsuse jaoks nii olulise üldise huvi eesmärgiga nagu võitlus vastavalt ÜRO põhikirjale kõikide vahenditega rahvusvahelise rahu ja julgeoleku ohtude vastu, mida kujutavad endast terroriaktid, ei saa selliste isikute rahaliste vahendite, finantsvara ja muude majandusressursside külmutamine, kes on vastavalt määruses nr 2580/2001 teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks ja ühises seisukohas 2001/931 terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta ette nähtud eeskirjade kohaselt määratletud, iseenesest olla ebaadekvaatne.

   Mis puutub sellesse, kas organisatsiooni edasi jätmine terroriaktides osalevate isikute, rühmituste ja üksuste loetellu on proportsionaalne, siis määruse nr 2580/2001 artiklites 5 ja 6 on ette nähtud esiteks võimalus lubada kasutada külmutatud vahendeid põhivajaduste rahuldamiseks või teatud kohustuste täitmiseks ja teiseks võimalus anda eriluba, mille alusel on võimalik rahalised vahendid, muud finantsvarad või muud majandusressursid vabastada. Lisaks vaadatakse loetellu edasi jätmise põhjendatuse küsimus korrapäraselt üle tagamaks, et vaidlusalusest loetelust kustutatakse isikud ja üksused, kes ei vasta enam selles esinemise kriteeriumidele.

   (vt punktid 121, 123, 127 ja 129)

8.  Vt otsuse tekst.

   (vt punkt 122)

9.  EÜ artiklit 253, mille kohaselt liidu institutsioonide võetud aktid peavad olema põhjendatud, ei saa tõlgendada nii, et see nõuab, et nõukogu vastab üksikasjalikult teatava isiku poolt enne teda puudutava otsuse vastuvõtmist toimunud konsultatsiooni käigus esitatud märkustele. Kui sellele isikule edastatud seletuskirjas on ära toodud individuaalsed ja konkreetsed põhjused, miks nõukogu otsustas vastavalt ühise seisukoha 2001/931 terrorismivastaste erimeetmete rakendamise kohta artikli 1 lõikele 4 siseriikliku ametiasutuse poolt usaldatavaks peetava teabe alusel, et nimetatud isik osales terrorismi rahastamises, on sellel isikul võimalik aru saada, mida talle ette heidetakse.

   ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1373 (2001) lõike 1 punktist c ja määruse nr 2580/2001 teatavate isikute ja üksuste vastu suunatud eripiirangute kohta terrorismivastaseks võitluseks artikli 2 lõigetest 1 ja 3 tuleneb, et terroriaktidega seotud isikute rahaliste vahendite külmutamine kujutab endast reeglit. Seega ei saa nõukogule ette heita seda, et ta ei esitanud täiendavaid põhjuseid, miks ta asus seisukohale, et asjaomase isiku suhtes tuleb tõepoolest kohaldada rahaliste vahendite külmutamise meedet.

   (vt punktid 141, 142 ja 144)