Kohtuasi C-508/10
Euroopa Komisjon
versus
Madalmaade Kuningriik
„Liikmesriigi kohustuste rikkumine — Direktiiv 2003/109/EÜ — Pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatus — Pikaajalise elaniku staatuse saamise taotlus — Esimeses liikmesriigis juba pikaajalise elaniku staatuse saanud kolmanda riigi kodaniku või tema pereliikme elamisloa taotlus teises liikmesriigis — Pädevate asutuste nõutud lõivude suurus — Ebaproportsionaalsus — Elamisõiguse kasutamise takistus”
Kohtuotsuse kokkuvõte
Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Kohtueelne menetlus – Ese – Hagimenetluse algatusdokument – Etteheidete ja väidete esitamine
(ELTL artikkel 258; Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 21 esimene lõik; Euroopa Kohtu kodukord, artikli 38 lõike 1 punkt c)
Piirikontroll, varjupaik, sisseränne – Sisserändepoliitika – Pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatus – Direktiiv 2003/109 – Teises liikmesriigis sellise staatuse või elamisloa saamise taotlus, mille on esitanud seda staatust esimeses liikmesriigis juba omav kolmanda riigi kodanik või tema pereliige
(Nõukogu direktiiv 2003/109)
Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi puhul on kohtueelse menetluse eesmärk anda asjaomasele liikmesriigile ühelt poolt võimalus täita liidu õigusest tulenevad kohustused ning teiselt poolt kaitsta end tõhusalt komisjoni esitatud väidete vastu. ELTL artikli 258 alusel esitatud hagi ese piiritletakse seega kõnealuses sättes ette nähtud kohtueelses menetluses.
Euroopa Kohtu põhikirja artikli 21 esimesest lõigust ning Euroopa Kohtu kodukorra artikli 38 lõike 1 punktist c tulenevalt on komisjon kohustatud kõigis ELTL artikli 258 alusel esitatud hagides näitama ära konkreetse rikkumise, mida Euroopa Kohtul palutakse hinnata, ja vähemalt ülevaatlikult esitama õiguslikud ja faktilised asjaolud, millele ta oma väidetes tugineb. Ent kui komisjon väidab, et siseriiklikud õigusnormid on vastuolus direktiivi süsteemi, ülesehituse või mõttega, ilma et liidu õiguse rikkumist, mis sellest tuleneb, oleks võimalik siduda selle direktiivi konkreetsete sätetega, ei saa tema hagiavaldust ainuüksi seetõttu tunnistada vastuvõetamatuks.
(vt punktid 33–35, 39)
Direktiivist 2003/109 (pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta) tulenevaid kohustusi rikub liikmesriik, kes kohaldab nende kolmandate riikide kodanike suhtes, kes taotlevad selles liikmesriigis pikaajalise elaniku staatust, ning nende kolmandate riikide kodanike suhtes, kes on saanud selle staatuse teises liikmesriigis ja taotlevad esimesena nimetatud liikmesriigis elamisõiguse kasutamist, ning nende pereliikmete suhtes, kes taotlevad luba nendega kaasa minna või nendega hiljem ühineda, ülemäära suuri ja ebaproportsionaalseid lõive, mis võivad takistada direktiiviga 2003/109 antud õiguste kasutamist.
Kuigi liikmesriik võib seada nimetatud direktiivi alusel elamislubade väljastamise sõltuvusse lõivude tasumisest, ei tohi lõivude suurus olla määratud selliselt, et selle eesmärk või tagajärg oleks direktiivis ette nähtud pikaajalise elaniku staatuse saamisele takistuse loomine, kuna see kahjustaks nii direktiivi eesmärgi saavutamist kui ka direktiivi mõtet ning võtaks direktiivilt kasuliku mõju.
Lisaks ei ole direktiivi 2003/109 II ja III peatüki alusel elamislubade väljaandmise eest kolmandate riikide kodanikelt nõutavate lõivude kindlaksmääramisel liikmesriigile kuuluv kaalutlusõigus piiramatu ega võimalda nõuda selliste lõivude tasumist, mis oleksid ülemäärased, arvestades nende märkimisväärset rahalist mõju kolmandate riikide kodanikele.
(vt punktid 69, 70, 73, 74, 79 ja resolutsioon)
Kohtuasi C-508/10
Euroopa Komisjon
versus
Madalmaade Kuningriik
„Liikmesriigi kohustuste rikkumine — Direktiiv 2003/109/EÜ — Pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatus — Pikaajalise elaniku staatuse saamise taotlus — Esimeses liikmesriigis juba pikaajalise elaniku staatuse saanud kolmanda riigi kodaniku või tema pereliikme elamisloa taotlus teises liikmesriigis — Pädevate asutuste nõutud lõivude suurus — Ebaproportsionaalsus — Elamisõiguse kasutamise takistus”
Kohtuotsuse kokkuvõte
Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi — Kohtueelne menetlus — Ese — Hagimenetluse algatusdokument — Etteheidete ja väidete esitamine
(ELTL artikkel 258; Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 21 esimene lõik; Euroopa Kohtu kodukord, artikli 38 lõike 1 punkt c)
Piirikontroll, varjupaik, sisseränne — Sisserändepoliitika — Pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatus — Direktiiv 2003/109 — Teises liikmesriigis sellise staatuse või elamisloa saamise taotlus, mille on esitanud seda staatust esimeses liikmesriigis juba omav kolmanda riigi kodanik või tema pereliige
(Nõukogu direktiiv 2003/109)
Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi puhul on kohtueelse menetluse eesmärk anda asjaomasele liikmesriigile ühelt poolt võimalus täita liidu õigusest tulenevad kohustused ning teiselt poolt kaitsta end tõhusalt komisjoni esitatud väidete vastu. ELTL artikli 258 alusel esitatud hagi ese piiritletakse seega kõnealuses sättes ette nähtud kohtueelses menetluses.
Euroopa Kohtu põhikirja artikli 21 esimesest lõigust ning Euroopa Kohtu kodukorra artikli 38 lõike 1 punktist c tulenevalt on komisjon kohustatud kõigis ELTL artikli 258 alusel esitatud hagides näitama ära konkreetse rikkumise, mida Euroopa Kohtul palutakse hinnata, ja vähemalt ülevaatlikult esitama õiguslikud ja faktilised asjaolud, millele ta oma väidetes tugineb. Ent kui komisjon väidab, et siseriiklikud õigusnormid on vastuolus direktiivi süsteemi, ülesehituse või mõttega, ilma et liidu õiguse rikkumist, mis sellest tuleneb, oleks võimalik siduda selle direktiivi konkreetsete sätetega, ei saa tema hagiavaldust ainuüksi seetõttu tunnistada vastuvõetamatuks.
(vt punktid 33–35, 39)
Direktiivist 2003/109 (pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta) tulenevaid kohustusi rikub liikmesriik, kes kohaldab nende kolmandate riikide kodanike suhtes, kes taotlevad selles liikmesriigis pikaajalise elaniku staatust, ning nende kolmandate riikide kodanike suhtes, kes on saanud selle staatuse teises liikmesriigis ja taotlevad esimesena nimetatud liikmesriigis elamisõiguse kasutamist, ning nende pereliikmete suhtes, kes taotlevad luba nendega kaasa minna või nendega hiljem ühineda, ülemäära suuri ja ebaproportsionaalseid lõive, mis võivad takistada direktiiviga 2003/109 antud õiguste kasutamist.
Kuigi liikmesriik võib seada nimetatud direktiivi alusel elamislubade väljastamise sõltuvusse lõivude tasumisest, ei tohi lõivude suurus olla määratud selliselt, et selle eesmärk või tagajärg oleks direktiivis ette nähtud pikaajalise elaniku staatuse saamisele takistuse loomine, kuna see kahjustaks nii direktiivi eesmärgi saavutamist kui ka direktiivi mõtet ning võtaks direktiivilt kasuliku mõju.
Lisaks ei ole direktiivi 2003/109 II ja III peatüki alusel elamislubade väljaandmise eest kolmandate riikide kodanikelt nõutavate lõivude kindlaksmääramisel liikmesriigile kuuluv kaalutlusõigus piiramatu ega võimalda nõuda selliste lõivude tasumist, mis oleksid ülemäärased, arvestades nende märkimisväärset rahalist mõju kolmandate riikide kodanikele.
(vt punktid 69, 70, 73, 74, 79 ja resolutsioon)