EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)
22. detsember 2010(*)
Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Määrus (EÜ) nr 2201/2003 – Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega – Vanemlik vastutus – Hooldusõigus – Lapserööv – Artikkel 42 – Pädeva (Hispaania) kohtu sellise tõendatud kohtuotsuse täitmisele pööramine, millega määratakse lapse tagasitoomine – Taotluse saanud (Saksamaa) kohtu pädevus keelduda selle otsuse täitmisele pööramisest lapse õiguste tõsise rikkumise korral
Kohtuasjas C‑491/10 PPU,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Oberlandesgericht Celle (Saksamaa) 30. septembri 2010. aasta määrusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 15. oktoobril 2010, menetluses
Joseba Andoni Aguirre Zarraga
versus
Simone Pelz,
EUROOPA KOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja esimees A. Tizzano (ettekandja), kohtunikud J.-J. Kasel, M. Ilešič, E. Levits ja M. Safjan,
kohtujurist: Y. Bot,
kohtusekretär: ametnik K. Malacek,
arvestades Euroopa Kohtu presidendi poolt Euroopa Kohtu kodukorra artikli 104b lõike 1 kolmanda lõigu alusel 19. oktoobril 2010 esitatud taotlust uurida vajadust käesoleva eelotsusetaotluse lahendamiseks kiirmenetluses,
arvestades esimese koja 28. oktoobri 2010. aasta otsust kohaldada kõnealuse eelotsusetaotluse suhtes kiirmenetlust,
arvestades kirjalikus menetluses ja 6. detsembri 2010. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– J. A. Aguirre Zarraga, keda esindas Bundesamt für Justiz: esindaja: A. Schulz,
– S. Pelz, esindaja: Rechtsanwältin K. Niethammer-Jürgens,
– Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja J. Kemper,
– Kreeka valitsus, esindaja: T. Papadopoulou,
– Hispaania valitsus, esindaja: J. M. Rodríguez Cárcamo,
– Prantsusmaa valitsus, esindaja: B. Beaupère-Manokha,
– Läti valitsus, esindajad: M. Borkoveca ja D. Palcevska,
– Euroopa Komisjon, esindajad: A.-M. Rouchaud-Joët ja W. Bogensberger,
olles ära kuulanud kohtujuristi seisukoha,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada nõukogu 27. novembri 2003. aasta määrust (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (ELT L 338, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 243).
2 See taotlus esitati kohtuvaidluse raames, mis tõusetus J. A. Aguirre Zarraga ja S. Pelzi vahel seoses nende tütre Andrea tagasipöördumisega Hispaaniasse, kes hetkel elab koos oma emaga Saksamaal.
Õiguslik raamistik
Määrus nr 2201/2003
3 Määruse nr 2201/2003 põhjenduses 17 on sätestatud:
„Lapse ebaseadusliku äraviimise või kinnipidamise korral tuleks viivitamatult saavutada lapse tagastamine ja sel eesmärgil kohaldatakse jätkuvalt [25. oktoobril 1980 Haagis allkirjastatud lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelist konventsiooni (edaspidi „1980. aasta Haagi konventsioon”)], mida täiendavad käesoleva määruse sätted, eriti artikkel 11. Kohtud liikmesriigis, kuhu laps on ebaseaduslikult ära viidud või kus teda ebaseaduslikult kinni peetakse, peaksid saama konkreetsetel nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel tema tagastamist vastustada. Sellise otsuse võiks asendada selle liikmesriigi kohtu hilisema otsusega, kus oli lapse alaline elukoht enne tema ebaseaduslikku äraviimist või kinnipidamist. Kui see otsus sisaldab lapse tagasitoomist, peaks tagasitoomine toimuma, ilma et liikmesriigis, kuhu laps on ära viidud või kus teda kinni peetakse, oleks otsuse tunnustamiseks ja täitmisele pööramiseks vaja erimenetlust.”
4 Selle määruse põhjendus 19 on sõnastatud järgmiselt:
„Käesoleva määruse kohaldamises on oluline roll lapse ärakuulamisel, kuigi käesolev dokument ei ole kavandatud muutma kohaldatavat siseriiklikku korda.”
5 Määruse nr 2201/2003 põhjenduses 21 on sätestatud:
„Liikmesriigis tehtud kohtuotsuste tunnustamine ja täitmisele pööramine peaks põhinema vastastikuse usalduse põhimõttel ja mittetunnustamise põhjusi peaks olema võimalikult vähe.”
6 Kõnealuse määruse põhjenduses 24 on sätestatud:
„Kohtuotsuse täitmisele pööramise hõlbustamiseks antud tõend ei tohiks kuuluda edasikaebamisele. Seda tuleks parandada ainult juhul, kui tehtud on oluline viga, st juhul, kui see ei kajasta kohtuotsust nõuetekohaselt.”
7 Sama määruse põhjendus 33 on sõnastatud järgmiselt:
„Käesolevas määruses tunnustatakse põhiõigusi ja peetakse kinni [7. detsembril 2000 Nizzas väljakuulutatud] Euroopa Liidu põhiõiguste harta [(EÜT C 364, lk 1; edaspidi „põhiõiguste harta”)] põhimõtetest. Eeskätt püütakse sellega tagada lapse põhiõiguste austamist, mis on sätestatud […] põhiõiguste harta artiklis 24.”
8 Määruse nr 2201/2003 artikkel 11 „Lapse tagasitoomine” sätestab:
„1. Kui isik, institutsioon või muu organ, kellel on eestkosteõigus, taotleb liikmesriigi pädevatelt asutustelt kohtuotsuse tegemist lapseröövi tsiviilõiguslikke küsimusi käsitleva 25. oktoobri 1980. aasta rahvusvahelise Haagi konventsiooni (edaspidi „1980. aasta Haagi konventsioon”) alusel, et saavutada lapse tagasitoomist, kes on ebaseaduslikult ära viidud või kinni peetud liikmesriigis, mis ei ole see liikmesriik, kus laps vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist või kinnipidamist alaliselt elas, kohaldatakse lõikeid 2–8. [Mõiste „eestkosteõigus” asemel on käesolevas kohtuotsuses edaspidi kasutatud täpsemat vastet „hooldusõigus”]
2. 1980. aasta Haagi konventsiooni artiklite 12 ja 13 kohaldamisel tagatakse, et lapsele antakse menetluse käigus võimalus saada ära kuulatud, kui see ei osutu lapse vanust või küpsusastet arvestades sobimatuks.
[…]
8. 1980. aasta Haagi konventsiooni artikli 13 kohasest tagasitoomisest keeldumise otsusest olenemata on iga hilisem lapse tagasitoomist nõudev otsus, mille teeb vastavalt käesolevale määrusele pädev kohus, täitmisele pööratav vastavalt III peatüki 4. jaotisele lapse tagasitoomise tagamiseks.”
9 Kohtuotsuste tunnustamise kohta näeb kõnealuse määruse artikkel 21 ette järgmist:
„1. Ühes liikmesriigis tehtud kohtuotsust tunnustatakse teistes liikmesriikides ühegi erimenetluse järgimist nõudmata.
[…]
3. Ilma et see piiraks käesoleva peatüki 4. jao kohaldamist, võib iga huvitatud osapool käesoleva peatüki 2. jaos sätestatud korras taotleda otsust, et kohtuotsust tunnustataks või ei tunnustataks.
[…]”.
10 Kõnealuse määruse artiklis 23 on sätestatud:
„Vanemlikku vastutust käsitlevat kohtuotsust ei tunnustata:
a) kui selline tunnustamine on oluliselt vastuolus selle liikmesriigi avaliku korraga, kus taotletakse tunnustamist, võttes arvesse lapse parimaid huve;
b) kui see on tehtud last ära kuulamata, rikkudes olulisi protsessiõiguse põhimõtteid selles liikmesriigis, kus taotletakse tunnustamist, välja arvatud kiireloomulistel juhtudel;
[…]”.
11 Sama määruse artikkel 42 „Lapse tagasitoomine” sätestab:
„1. Artikli 40 lõike 1 punktis b osutatud liikmesriigis tehtud täitmisele pööratava kohtuotsusega nõutavat lapse tagasitoomist tunnustatakse ja täidetakse teises liikmesriigis ilma täitmisotsuse vajaduseta ning ilma võimaluseta selle tunnustamist vastustada, kui kohtuotsus on päritoluliikmesriigis tõendatud vastavalt lõikele 2.
Isegi kui siseriiklik õigus ei näe ette artikli 11 lõike 8 punktis b osutatud lapse tagasitoomist nõudva kohtuotsuse täitmist seaduse alusel, olenemata kõigist kaebustest, võib otsuse teinud kohus kuulutada kohtuotsuse täitmisele pööratavaks.
2. Otsuse teinud kohtunik, kes on teinud artikli 40 lõike 1 punktis b osutatud otsuse, annab lõikes 1 osutatud tõendi ainult juhul, kui:
a) lapsele on antud võimalus ära kuulatud saada, välja arvatud juhul, kui tema vanuse või küpsusastme tõttu on ärakuulamist sobimatuks peetud;
b) kõigile osapooltele on antud võimalus ära kuulatud saada ning
c) kohus on otsust tehes arvesse võtnud vastavalt 1980. aasta Haagi konventsiooni artiklile 13 tehtud korralduse põhjuseid ja tõendeid.
Juhul kui kohus või mõni muu asutus võtab meetmeid lapse turvalisuse tagamiseks pärast alalise elukoha liikmesriiki naasmist, peab tõend sisaldama selliste meetmete üksikasju.
Otsuse teinud kohtunik annab omal algatusel tõendi, kasutades IV lisa tüüpvormi (tõend lapse (laste) tagasitoomise kohta).
Tõend täidetakse kohtuotsuse keeles.”
12 Määruse nr 2201/2003 artikkel 43 „Tõendi täpsustamine” sätestab:
„1. Igasuguse tõendi täpsustamise suhtes kohaldatakse päritoluliikmesriigi õigust.
2. Kaebuse aluseks ei saa olla tõendi väljaandmine vastavalt artikli 41 lõikele 1 või artikli 42 lõikele 1.”
13 Selle määruse artikkel 60 „Suhe teatavate mitmepoolsete konventsioonidega” sätestab, et liikmesriikidevahelistes suhetes on määrus ülimuslik eeskätt 1980. aasta Haagi konventsiooni suhtes.
Määrus (EÜ) nr 1206/2001
14 Nõukogu 28. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1206/2001 liikmesriikide kohtute vahelise koostöö kohta tõendite kogumisel tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT L 174, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 121) näeb artikli 10 lõikes 4 seoses sidetehnoloogia kasutamisega ette järgmist:
„Taotlev kohus võib nõuda, et taotluse saanud kohus kasutaks tõendite kogumisel sidetehnoloogiat, eelkõige video- ja telekonverentse.
Taotluse saanud kohus peab sellise nõude täitma, välja arvatud juhul, kui see ei vasta taotluse saanud liikmesriigi õigusaktidele või kui esinevad märkimisväärsed praktilised raskused.
[…]”.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
15 Eelotsusetaotlusest ja menetlustoimikust, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtule edastas, ilmneb, et põhikohtuasja asjaolud ning eri menetlused, milles põhikohtuasja pooled osalevad, võib kokku võtta järgmiselt.
Põhikohtuasja asjaolud
16 Hispaania kodanik J. A. Aguirre Zarraga ja Saksa kodanik S. Pelz abiellusid 25. septembril 1998 Erandios (Hispaania). Abielust sündis 31. jaanuaril 2000 nende tütar Andrea. Perekonna alaline elukoht oli Sondikas (Hispaania).
17 S. Pelzi ja J. A. Aguirre Zarraga vahelised suhted halvenesid 2007. aasta lõpu paiku, mil nad asusid lahku elama, ning hiljem esitasid mõlemad Hispaania kohtutele abielulahutuse avalduse.
Menetlus Hispaania kohtutes
18 Nii S. Pelz kui ka J. A. Aguirre Zarraga taotlesid ühise lapse suhtes hoolduse ainuõigust. 12. mai 2008. aasta otsusega andis Juzgado de Primera Instancia e Instrucción n° 5 de Bilbao (Bilbao esimese astme ja eeluurimiskohus nr 5) hooldusõiguse esialgu J. A. Aguirre Zarragale, andes samas S. Pelzile suhtlusõiguse. Selle otsuse alusel asus Andrea elama isa juurde.
19 Kõnealune otsus tugines eeskätt Equipo Psicosocial Judicial’i (psühhosotsiaalne kohtutalitus) soovitustele, mis viimane oli esitanud taotluse saanud kohtu palvel koostatud arvamuses. Selle arvamuse kohaselt tuli hooldusõigus anda isale, kuivõrd viimane suutis kõige paremini tagada lapse perekondliku, haridus- ja sotsiaalse keskkonna säilimise. Kuivõrd S. Pelz oli korduvalt teada andnud oma soovist asuda koos oma uue kooselupartneri ja tütrega elama Saksamaale, leidis kohus, et hooldusõiguse andmine emale oleks olnud vastuolus nimetatud arvamuse järeldustega ning samuti bonum filii’ga.
20 2008. aasta juunis kolis S. Pelz ära ning asus elama Saksamaale, kus ta elab siiani koos oma uue kooselupartneriga. 2008. aasta augustis jäi Andrea pärast emaga koos veedetud suvevaheaega ema juurde Saksamaale. Sellest ajast alates ei ole ta enam tagasi pöördunud oma isa juurde Hispaaniasse.
21 Asudes seisukohale, et alates 15. augustist 2008 elas Andrea oma ema juures Saksamaal ning seda Juzgado de Primera Instancia e Instrucción n° 5 de Bilbao 12. mai 2008. aasta otsust rikkudes, keelas nimetatud kohus J. A. Aguirre Zarraga taotluse alusel tehtud 15. oktoobri 2008. aasta uue ajutiste meetmete kohaldamise otsusega eeskätt Andreal lahkuda Hispaania territooriumilt oma ema, viimase perekonnaliikme või mis tahes muu S. Pelziga lähedalt seotud isiku saatel. Lisaks sellele peatati kõnealuse otsusega lõpliku otsuse vastuvõtmiseni Andrea emale varem antud suhtlusõigus.
22 2009. aasta juulis jätkus Andrea hooldusõigusega seonduv menetlus samas kohtus. Kõnealune kohus leidis, et vaja oli läbi viia uus ekspertiis ja kuulata isiklikult ära Andrea, ning ta määras mõlema Bilbaos läbiviidava toimingu tarvis kindlaks kuupäevad. Kuid Andrea ja ta ema ei ilmunud nendel kuupäevadel kohale. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ei rahuldanud Hispaania kohus S. Pelzi taotlust, milles viimane palus, et tal endal ning ta tütrel lubataks pärast ekspertiisi ning Andrea ärakuulamist vabalt lahkuda Hispaania territooriumilt. Kõnealune kohus ei rahuldanud väidetavalt ka S. Pelzi sõnaselget taotlust viia Andrea ärakuulamine läbi videokonverentsi teel.
23 16. detsembri 2009. aasta otsusega andis Juzgado de Primera Instancia e Instrucción n° 5 de Bilbao hoolduse ainuõiguse Andrea suhtes viimase isale. S. Pelz esitas selle kohtuotsuse peale Audiencia Provincial de Bizkaya’le (Biskaia provintsi apellatsioonikohus) apellatsioonkaebuse, nõudes eeskätt Andrea ärakuulamist.
24 21. aprilli 2010. aasta otsusega jättis apellatsioonikohus nimetatud nõude rahuldamata põhjendusel, et Hispaania menetluseeskirjade kohaselt on apellatsiooniastmes tõendite esitamine võimalik ainult seaduses sõnaselgelt ette nähtud juhtudel. Asjaolu, et üks esimeses kohtuastmes nõuetekohaselt istungile kutsutud pool sinna vabatahtlikult ei ilmunud, ei kuulu aga nende juhtude alla. Ülejäänud osas on menetlus selles kohtus endiselt pooleli.
Menetlused Saksamaa kohtutes
25 Saksamaal toimus kaks menetlust.
26 Esimene menetlus seondus J. A. Aguirre Zarraga taotlusega, mille ese oli tema tütre tagasitoomine Hispaaniasse ning mis esitati Haagi 1980. aasta konventsiooni alusel. Amtsgericht Celle (Celle esimese astme kohus) rahuldas esialgu selle taotluse 30. jaanuari 2009. aasta otsusega.
27 S. Pelz esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse. 1. juuli 2009. aasta otsusega rahuldas Oberlandesgericht Celle (Celle liidumaa ülemkohus) apellatsioonkaebuse, tühistas seega kõnealuse otsuse ja jättis J. A. Aguirre Zarraga taotluse Haagi 1980. aasta konventsiooni artikli 13 teise lõike alusel rahuldamata.
28 Oberlandesgericht Celle märkis eeskätt, et tema poolt läbiviidud Andrea ärakuulamisest tulenes, et viimane oli kindlalt vastu tema isa poolt taotletud tagasitoomisele, keeldudes kategooriliselt Hispaaniasse naasmast. Selle kohtu määratud ekspert järeldas ärakuulamise alusel, et Andrea arvamust tuli arvesse võtta nii tema vanust kui ka küpsusastet arvestades.
29 Teine menetlus Saksamaa kohtutes algatati 5. veebruaril 2010 Juzgado de Primera Instancia e Instrucción n° 5 de Bilbao poolt määruse nr 2201/2003 artikli 42 kohaselt väljastatud tõendi alusel, mis põhines 16. detsembril 2009 välja kuulutatud abielu lahutamise otsusel, millega ühtlasi otsustati Andrea suhtes hooldusõiguse andmise üle.
30 26. märtsi 2010. aasta kirjaga edastas Bundesamt für Justiz (Föderaalne justiitsministeerium) kõnealused kohtuotsused ning tõendi Saksamaa Liitvabariigi pädevale kohtule, st Amtsgericht Cellele. Kõnealune ministeerium juhtis asjaomase kohtu tähelepanu sellele, et rahvusvahelise perekonnaõiguse valdkonnas teatud õiguslike instrumentide täitmise ja kohaldamise seaduse (Gesetz zur Aus- und Durchführung bestimmter Rechtsinstrumente auf dem Gebiet des internationalen Familienrechts) § 44 lõike 3 kohaselt kuulus Hispaania kohtu otsus, millega määrati lapse tagasitoomine, automaatselt kohaldamisele.
31 S. Pelz vaidles kõnealuse tõendatud otsuse sundtäitmisele vastu, nõudes selle tunnustamata jätmist.
32 28. aprilli 2010. aasta otsusega asus Amtsgericht Celle seisukohale, et Juzgado de Primera Instancia e Instrucción n° 5 de Bilbao kohtuotsust ei tule tunnustada ega täitmisele pöörata, sest viimane ei olnud Andreat enne otsuse tegemist ära kuulanud.
33 18. juunil 2010 esitas J. A. Aguirre Zarraga selle kohtuotsuse peale Oberlandesgericht Cellele apellatsioonkaebuse, nõudes kohtuotsuse tühistamist, S. Pelzi taotluste rahuldamata jätmist ning Juzgado de Primera Instancia e Instrucción n° 5 de Bilbao 16. detsembri 2009. aasta otsuse automaatset täitmist osas, milles määratakse Andrea tagasitoomine oma isa juurde.
34 Kuigi Oberlandesgericht Celle tunnistab, et põhimõtteliselt puudub määruse nr 2201/2003 artikli 42 nõuetele vastavalt koostatud tõendi täitmise liikmesriigi kohtul sama määruse artikli 21 alusel iseseisev kontrollpädevus, leiab ta siiski, et põhiõiguse eriti tõsise rikkumise korral peaks see olema teisiti.
35 Selles osas märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks, et Juzgado de Primera Instancia e Instrucción n° 5 de Bilbao ei küsinud Andrea aktuaalset arvamust ega saanud seega selle arvamusega arvestada oma 16. detsembri 2009. aasta otsuses, mis puudutab muu hulgas hooldusõiguse andmist selle lapse suhtes. Teiseks olid Hispaania kohtu püüdlused Andrea ärakuulamiseks tema arvates ebapiisavad, arvestades põhiõiguste harta artikli 24 lõikes 1 lapse seisukoha arvessevõtmisele omistatud tähtsusega.
36 Lisaks sellele on Oberlandesgericht Cellel kahtlusi seoses sellega, kas juhul kui põhiõiguse sellisele rikkumisele vaatamata puudub kohtuotsuse täitmise liikmesriigi kohtul mis tahes kontrollpädevus, saab sellele liikmesriigile olla siduv määruse nr 2201/2003 artikli 42 alusel koostatud tõend, mille sisu on ilmselgelt väär. Nimelt on eelotsusetaotluse esitanud kohus seisukohal, et Juzgado de Primera Instancia e Instrucción n° 5 de Bilbao 5. veebruari 2010. aasta tõend sisaldab ilmselgelt väära väidet, kuivõrd selles märgitakse eelotsusetaotluse esitanud kohtu väitel, et kõnealune Hispaania kohus kuulas Andrea ära, samas kui seda ei tehtud.
37 Neil asjaoludel otsustas Oberlandesgericht Celle menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas määruse nr 2201/2003 artikli 42 tõlgendamisel kooskõlas põhiõiguste hartaga on kohtuotsuse täitmise liikmesriigi kohtul erandlikult tõsise põhiõiguste rikkumise korral kohtuotsuse päritoluliikmesriigi kohtuotsuses, mis tuleb täitmisele pöörata, iseseisev kontrollpädevus?
2. Kas kohtuotsuse täitmise liikmesriigi kohus on kohustatud päritoluliikmesriigi kohtuotsust täitma isegi siis, kui toimikust nähtuvalt sisaldab kohtuotsuse päritoluliikmesriigi kohtu poolt määruse nr 2201/2003 artikli 42 alusel väljastatud tõend ilmselgelt väära väidet?”
Kiirmenetlus
38 Euroopa Kohtu president palus Euroopa Kohtu kodukorra artikli 104b lõike 1 kolmanda lõigu alusel 19. oktoobri 2010. aasta memorandumis esimesel kojal uurida vajadust käesoleva eelotsusetaotluse lahendamiseks kiirmenetluses.
39 Selles osas tuleb täpsustada, et kohtupraktikast tulenevalt tunnustab Euroopa Kohus kohtuasja kiire lahendamise vajadust lapse äraviimise puhul eeskätt siis, kui lapse lahutamine vanemast, kellele – nagu käesolevas kohtuasjas – anti eelnevalt ja kas või esialgselt lapse suhtes hooldusõigus, võib halvendada selle vanema ja lapse vahelisi suhteid või neid kahjustada ja põhjustada psüühilisi kannatusi (vt selle kohta 11. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑195/08 PPU: Rinau, EKL 2008, lk I‑5271, punkt 44; 23. detsembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑403/09 PPU: Detiček, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 30; 1. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑211/10 PPU: Povse, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 35, ja 5. oktoobri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑400/10 PPU: McB., kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 28).
40 Eelotsusetaotlusest ilmneb, et Andrea elab oma isast lahus juba üle 2 aasta ning et suure vahemaa ja põhikohtuasja poolte vaheliste pingeliste suhete tõttu esineb tõsine ja konkreetne oht, et Andrea ja tema isa vahel puuduvad mis tahes sidemed eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva menetluse vältel. Neil asjaoludel võiks tavalise menetluse kohaldamine käesoleva eelotsusetaotluse suhtes kahjustada tõsiselt, ehk isegi korvamatult J. A. Aguirre Zarraga ja tema tütre vahelisi suhteid ning raskendada veelgi enam tütre integratsiooni tema perekondlikku ja sotsiaalsesse keskkonda võimaliku tagasipöördumise korral Hispaaniasse.
41 Neil asjaoludel otsustas esimene koda 28. oktoobril 2010 ettekandja-kohtuniku ettepanekul, ja olles ära kuulanud kohtujuristi, lahendada käesoleva eelotsusetaotluse kiirmenetluses.
Eelotsuse küsimused
42 Oma eelotsuse küsimustega, mida on sobilik uurida koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada saada, kas sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, võib kohtuotsuse täitmise liikmesriigi pädev kohus erandlikult vastu vaielda sellise otsuse täitmisele, millega määratakse lapse tagasitoomine ja mille kohta on kohtuotsuse päritoluliikmesriigi kohus väljastanud määruse nr 2201/2003 artikli 42 alusel tõendi, põhjendusel, et viimati nimetatud kohus on tema väitel kõnealuses tõendis märkinud, et ta on abielu lahutamise menetluse raames, mis puudutas lapse suhtes hooldusõiguse andmist, täitnud kohustuse kuulata see laps enne oma otsuse tegemist ära, samas kui sellist ärakuulamist ei ole kohtuotsuse täitmise liikmesriigi kohtu väitel toimunud, mis rikub kõnealust artiklit 42 tõlgendatuna kooskõlas põhiõiguste harta artikliga 24.
43 Nendele küsimustele vastamiseks tuleb esiteks tuvastada, et sellises kontekstis, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on tegemist lapse ebaseadusliku kinnipidamisega määruse nr 2201/2003 artikli 2 punkti 11 tähenduses.
44 Kuid nagu märkis kohtujurist oma seisukoha punktides 120 ja 121, lähtub see määrus eeldusest, mille kohaselt lapse ebaseaduslik äraviimine või kinnipidamine, mille puhul rikutakse teises liikmesriigis tehtud kohtuotsust, kahjustab tõsiselt selle lapse huve, ning määrusega nähakse seega ette meetmed võimaldamaks lapse võimalikult kiiret tagasipöördumist viimase alalisse elukohta. Sellega seoses on kõnealuse määrusega kehtestatud süsteem, mille kohaselt erisuste korral lapse alalise elukoha järgse kohtu hinnangu ning selle kohtu hinnangu vahel, kelle kohtualluvuses asub paik, kus laps ebaseaduslikult asub, on lapse tagasitoomise üle otsustamiseks pädev ainult esimene nimetatud kohtutest.
45 Sellise süsteemi aluseks olevast kiiruse nõudest tulenevalt peavad siseriiklikud kohtud, kellele on esitatud lapse tagasitoomise nõue, sellistel asjaoludel kohtuasja kiiresti lahendama. Muu hulgas just sel eesmärgil kohustab määruse nr 2201/2003 artikli 11 lõige 3 nimetatud kohtuid kasutama nende siseriiklikus õiguses ette nähtud kõige kiiremaid menetlusi ning tegema otsuse hiljemalt kuus nädalat pärast nende poole pöördumist, kui see ei ole erandlike asjaolude tõttu võimatu.
46 Tuleb veel lisada, et selle eesmärgi saavutamiseks on määrusega nr 2201/2003 kehtestatud süsteemi aluseks selle määruse sätetega kohtuasja sisuliseks lahendamiseks pädevale kohtule määratud keskne roll ning et erinevalt selle määruse põhjendusest 21, mille kohaselt liikmesriigis tehtud kohtuotsuste tunnustamine ja täitmisele pööramine peaks põhinema vastastikuse usalduse põhimõttel ja mittetunnustamise põhjusi peaks olema võimalikult vähe, näeb kõnealuse määruse põhjendus 17 ette, et lapse ebaseadusliku kinnipidamise korral peaks sellise otsuse, mis määrab lapse tagasitoomise, täitmisele pöörama, ilma et liikmesriigis, kus laps asub, oleks kõnealuse otsuse tunnustamiseks või täitmisele pööramiseks vaja menetlust.
47 Seega näeb määrus nr 2201/2003 eeskätt just selliste otsuste kiire täitmisele pööramise eesmärgil, mis määravad lapse tagasitoomise ning mis – nagu käesolevas kohtuasjas – on tehtud määruse artikli 11 lõikes 8 viidatud asjaoludel, oma artiklites 40–45 ette erikorra, mis võimaldab muuta sellised otsused täitmisele pööratavaks liikmesriigis, kus nende mõju peab avalduma.
48 Nii tuleneb määruse nr 2201/2003 artikli 42 lõikest 1 ja artikli 43 lõikest 2, tõlgendatuna määruse põhjendusi 17 ja 24 arvestades, et otsust, millega määratakse lapse tagasitoomine ja mille on teinud selle määruse alusel pädev kohus, tuleb juhul, kui see on täitmisele pööratav ning kui tema alusel on väljastatud kõnealuses artikli 42 lõikes 1 viidatud tõend, teises liikmesriigis tunnustada ning see on automaatselt täitmisele pööratav, ilma et oleks võimalik vastu vaielda selle tunnustamisele (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Rinau, punkt 84, ja eespool viidatud kohtuotsus Povse, punkt 70).
49 Seetõttu saab kohtuotsuse täitmise liikmesriigi kohus üksnes tuvastada sellisel moel tõendatud kohtuotsuse täitmisele pööratavuse.
50 Lisaks saab kohtuotsuse teinud kohtu poolt väljastatud tõendi parandamiseks kohtusse pöörduda ja selle tõendi tõelevastavust käsitlevatele kahtlustele tugineda üksnes kohtuotsuse päritoluliikmesriigi õigusnormide alusel (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Povse, punkt 73 ja seal viidatud kohtupraktika). Ka on asjaomaste otsuste kiire täitmise tagamiseks ning selle vältimiseks, et määruse nr 2201/2003 sätete tõhusust kahjustataks menetluse kuritarvitamisega, välistatud mis tahes muud õiguskaitsevahendid selle määruse artikli 42 alusel tõendi väljastamise vastu, peale tõendi täpsustamise määruse artikli 43 lõike 1 tähenduses, ja seda isegi kohtuotsuse päritoluliikmesriigis (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Rinau, punkt 85).
51 Lisaks sellele tuleneb kohtupraktikast ka see, et määrusega nr 2201/2003 kehtestatud pädevuse selge jaotuse raames kohtuotsuse päritoluliikmesriigi ja kohtuotsuse täitmise liikmesriigi kohtute vahel, mille eesmärk on lapse kiire tagasitoomine, tuleb küsimused, mis puudutavad lapse tagasitoomist määrava otsuse kui sellise õiguspärasust, ning eeskätt küsimus sellest, kas on täidetud nõutavad tingimused selleks, et pädev kohus saaks teha otsuse, esitada kohtuotsuse päritoluliikmesriigi kohtutes vastavalt siseriiklikus õiguskorras kehtestatud eeskirjadele (eespool viidatud kohtuotsus Povse, punkt 74).
52 Määruse nr 2201/2003 artikli 42 lõike 2 esimest lõiku, mille kohaselt kohtuotsuse päritoluliikmesriigi kohus väljastab kõnealuse artikli lõikes 1 viidatud tõendi ainult siis, kui lapsele on antud võimalus ära kuulatud saada, välja arvatud juhul, kui tema vanuse või küpsusastme tõttu on ärakuulamist sobimatuks peetud (punkt a), kõigile osapooltele on antud võimalus ära kuulatud saada (punkt b) ning kohus on otsust tehes arvesse võtnud vastavalt 1980. aasta Haagi konventsiooni artiklile 13 tehtud korralduse põhjuseid ja tõendeid (punkt c), tuleb tõlgendada nende põhimõtetega arvestades.
53 Kohe alguses tuleb märkida, et kõnealuse määruse artikli 42 lõike 2 esimese lõigu ainus eesmärk on selgitada kohtuotsuse päritoluliikmesriigi kohtule, millistele sisulistele nõuetele peab minimaalselt vastama otsus, mille alusel väljastatakse nimetatud artikli 42 lõikes 1 ette nähtud tõend.
54 Lisaks sellele tuleb käesoleva kohtuotsuse punktides 48, 50 ja 51 viidatud kohtupraktikaga arvestades tuvastada, et kõnealune artikli 42 lõike 2 esimene lõik ei anna mingil juhul kohtuotsuse täitmise liikmesriigi kohtule pädevust kontrollida selles silmas peetud tõendi väljastamise tingimusi.
55 Nimelt võiks selline pädevuse andmine kahjustada määrusega nr 2201/2003 kehtestatud ning käesoleva kohtuotsuse punktides 44–51 kirjeldatud süsteemi kasulikku mõju.
56 Sellest tuleneb, et kui liikmesriigi kohus väljastab kõnealuse artikli 42 kohase tõendi, on kohtuotsuse täitmise liikmesriigi kohus kohustatud sel moel tõendatud otsust täitma, ilma et tal oleks võimalik tunnustamisele või otsuse täitmisele pööratavusele vastu vaielda.
57 Sellist tõlgendust toetab asjaolu, et määruse nr 2201/2003 artiklites 23 ja 31 sätestatud kohtuotsuse täitmise liikmesriigi kohtu poolt täitmisele pööratavuse tunnustamata jätmise või täitmisele pööratavuse tuvastamata jätmise põhjuseid vanemlikku vastutust käsitleva kohtuotsuse puhul, nagu ilmne vastuolu selle liikmesriigi avaliku korraga ja selle liikmesriigi selliste oluliste menetluseeskirjade rikkumine, mis näevad ette kohustuse anda lapsele võimalus saada ära kuulatud, ei ole korratud kõnealuse liikmesriigi kohtuniku vastuseisu õigustada võivate alustena kõnealuse määruse III peatüki 4. jaos ette nähtud menetluste raames (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Rinau, punktid 91, 97 ja 99).
58 Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib siiski oma esimese küsimusega teada saada, kas selline tõlgendus kehtib ka juhul, kui kohtuotsuse päritoluliikmesriigi kohtuotsuses, mis tuleb selle kohta väljastatud tõendi alusel täitmisele pöörata, on tõsiselt rikutud põhiõigusi.
59 Selles osas tuleb märkida, et määruse nr 2201/2003 III peatüki 4. jao sätetega kehtestatud kohtuotsuse päritoluliikmesriigi kohtute ja kohtuotsuse täitmise liikmesriigi kohtute vahel pädevuse selge jaotus (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Povse, punkt 73) tugineb eeldusele, et need kohtud järgivad oma vastava pädevuse raames sellest määrusest neile tulenevaid kohustusi kooskõlas põhiõiguste hartaga.
60 Selles osas, ja kuivõrd määrus nr 2201/2003 ei saa olla vastuolus põhiõiguste hartaga, tuleb määruse artikli 42 sätteid, mis rakendavad lapse õigust olla ära kuulatud, tõlgendades arvestada kõnealuse harta artikliga 24 (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus McB., punkt 60).
61 Lisaks sellele tuleneb määruse nr 2201/2003 põhjendusest 19, et lapse ärakuulamisel on oluline roll selle määruse kohaldamisel ning määruse põhjenduses 33 on üldisemal moel rõhutatud, et nimetatud määruses tunnustatakse põhiõigusi ja peetakse kinni põhiõiguste harta põhimõtetest, püüdes eeskätt tagada lapse põhiõiguste austamist, mis on sätestatud põhiõiguste harta artiklis 24.
62 Selles osas tuleb esiteks märkida, et selle harta artiklist 24 ning samuti määruse nr 2201/2003 artikli 42 lõike 2 esimese lõigu punktist a tuleneb, et need ei viita mitte lapse ärakuulamisele kui sellisele, vaid sellele, et lapsele on antud võimalus saada ära kuulatud.
63 Nimelt nõuab kõnealune artikkel 24 oma lõikes 1 esiteks seda, et lapsed võiksid vabalt väljendada oma seisukohti ning et neid seisukohti võetakse arvesse lapsega seotud küsimustes, aga seda üksnes „vastavalt tema vanusele ja küpsusele”, ning kõnealuse artikli lõige 2 seda, et kõikides lastega seotud toimingutes tuleb arvestada lapse huvidega, kusjuures need huvid võivad sellisel juhul õigustada lapse ära kuulamata jätmist. Teiseks nõuab kõnealuse artikli 42 lõike 2 esimese lõigu punkt a, et lapsele antaks võimalus ära kuulatud saada „välja arvatud juhul, kui tema vanuse või küpsusastme tõttu [peetakse] ärakuulamist sobimatuks”.
64 See tähendab, et lapse tagasitoomise üle otsustav kohus peab hindama sellise ärakuulamise sobivust, kuivõrd konfliktid, mille tõttu on vajalik teha otsus ühele vanemale lapse suhtes hooldusõiguse andmise kohta, ning sellega seonduvad pinged kujutavad endast olukordi, kus lapse ärakuulamine, eelkõige siis, kui selleks on konkreetsel juhul vajalik lapse füüsiline kohalolek kohtus, võib osutuda sobimatuks või isegi lapse, kes on tihti nimetatud pingete keskmes ning kannatab nende kahjustava mõju all, psüühilist tervist kahjustavaks. Seega ei saa ärakuulatud olemine, mis jääb küll lapse õiguseks, kujutada endast absoluutset kohustust, vaid seda peab hindama lapse huvidega seotud nõuetest lähtuvalt igal korral eraldi vastavalt põhiõiguste harta artikli 24 lõikele 2.
65 Sellest tuleneb, et lapse õiguse kohaselt olla ärakuulatud, nagu see on ette nähtud põhiõiguste harta artiklis 24 ja määruse nr 2201/2003 artikli 42 lõike 2 esimese lõigu punktis a, ei ole nõutav, et laps kuulatakse kohtuotsuse päritoluliikmesriigi kohtus tingimata ära, küll aga on nõutav, et lapse käsutusse on antud õiguslikud menetlused ja tingimused, mis võimaldavad tal vabalt oma seisukohta avaldada ning et kohus seda seisukohta arvestaks.
66 Teiste sõnadega, ehkki on tõsi, et põhiõiguste harta artikkel 24 ning määruse nr 2201/2003 artikli 42 lõike 2 esimese lõigu punkt a ei kohusta kohtuotsuse päritoluliikmesriigi kohut ärakuulamise raames igal juhul last ära kuulama, jättes sel moel kõnealusele kohtule teatava hindamisruumi, ei muuda see siiski kuidagi seda, et kui kohus on otsustanud lapse ära kuulata, on nende sätete kohaselt nõutav, et ta võtab vastavalt lapse huvidele ning iga konkreetse kohtuasja asjaoludega arvestades kõik vajalikud meetmed lapse ärakuulamiseks, et järgida nimetatud sätete kasulikku mõju, andes lapsele tegeliku ja tõhusa võimaluse oma arvamust avaldada.
67 Samal eesmärgil peab kohtuotsuse päritoluliikmesriigi kohus kasutama võimaluste piires, ning võttes alati arvesse lapse huvisid, kõiki siseriikliku õiguse alusel tema käsutuses olevaid vahendeid ning samuti piiriülesele kohtulikule koostööle omaseid vahendeid, sealhulgas vajaduse korral määruses nr 1206/2001 ette nähtud vahendeid.
68 Sellest tuleneb, et kohtuotsuse päritoluliikmesriigi kohus saab väljastada määruse nr 2201/2003 artikli 42 nõuetele vastava tõendi ainult siis, kui ta on lapse huve ning kõiki asjaomase kohtuasja asjaolusid arvestades kontrollinud, et otsus, mille kohta kõnealune tõend väljastatakse, võeti vastu, arvestades lapse õigusega end vabalt väljendada ning et lapsele anti tegelik ja tõhus võimalus oma arvamust avaldada, arvestades siseriiklike menetlusvahendite ning rahvusvahelise kohtuliku koostöö vahenditega.
69 Nagu täpsustati käesoleva kohtuotsuse punktis 51, on üksnes kohtuotsuse päritoluliikmesriigi kohtud pädevad kontrollima kõnealuse otsuse õiguspärasust, arvestades eeskätt põhiõiguste harta artiklis 24 ja määruse nr 2201/2003 artiklis 42 kehtestatud nõuetega.
70 Nimelt, nagu rõhutati käesoleva kohtuotsuse punktis 46, põhinevad nimetatud määruses kehtestatud liikmesriigis tehtud kohtuotsuste tunnustamise ja täitmisele pööramise süsteemid liikmesriikidevahelise vastastikuse usalduse põhimõttel seoses asjaoluga, et nende vastavad siseriiklikud õiguskorrad on võimelised tagama liidu tasandil tunnustatud ning eeskätt põhiõiguste hartas kehtestatud põhiõiguste võrdväärse ja tõhusa kaitse.
71 Nagu märkis kohtujurist oma seisukoha punktis 135, peavad huvitatud osapooled selles kontekstis seega kasutama kohtuotsuse päritoluliikmesriigi õiguskorra raames õiguskaitsevahendeid, mis võimaldavad neil vaidlustada määruse nr 2201/2003 artikli 42 alusel tõendatud otsuse õiguspärasuse.
72 Mis puudutab põhikohtuasja, siis tuleb märkida esiteks, et Euroopa Kohtule esitatud toimikust ilmneb, et Audiencia Provincial de Bizkayas on veel pooleli apellatsioonimenetlus. Teiseks täpsustas Hispaania valitsus kohtuistungil suuliste seisukohtade ärakuulamiseks, et viimati nimetatud kohtu otsuse peale on võimalik siseriikliku õiguse kohaselt edasi kaevata, vähemalt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtule esitatava „recurso de amparo” abil, mille raames on võimalik eeskätt tugineda põhiõiguste, sealhulgas lapse õiguse olla ärakuulatud, võimalikule rikkumisele.
73 Seega peavad kohtuotsuse päritoluliikmesriigi kõnealused kohtud kontrollima, kas otsus, mille kohta on määruse nr 2201/2003 artikli 42 alusel väljastatud tõend, rikub lapse õigust olla ärakuulatud.
74 Kõigest eelnevast tuleneb, et sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kuulub selle küsimuse lahendamine, kas kohtuotsuse päritoluliikmesriigi kohus, kes tegi tõendatud kohtuotsuse, on rikkunud määruse nr 2201/2003 artikli 42 lõike 2 esimese lõigu punkti a, üksnes selle liikmesriigi kohtute pädevusse ning et kohtuotsuse täitmise liikmesriigi pädev kohus ei saa vaielda vastu kõnealuse otsuse tunnustamisele ja täitmisele pööramisele, arvestades kohtuotsuse päritoluliikmesriigi kõnealuse kohtu poolt väljastatud tõendiga.
75 Kõigi eelnevate kaalutlustega arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei saa kohtuotsuse täitmise liikmesriigi pädev kohus vastu vaielda niisuguse tõendatud kohtuotsuse täitmisele pööramisele, millega määratakse ebaseaduslikult kinnipeetava lapse tagasitoomine, põhjendusel, et selle kohtuotsuse teinud kohtuotsuse päritoluliikmesriigi kohus rikkus väidetavalt määruse nr 2201/2003 artiklit 42 tõlgendatuna kooskõlas põhiõiguste harta artikliga 24; sellise rikkumise olemasolu hindamiseks on pädevad ainuüksi kohtuotsuse päritoluliikmesriigi kohtud.
Kohtukulud
76 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:
Sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei saa kohtuotsuse täitmise liikmesriigi pädev kohus vastu vaielda niisuguse tõendatud kohtuotsuse täitmisele pööramisele, millega määratakse ebaseaduslikult kinnipeetava lapse tagasitoomine, põhjendusel, et selle kohtuotsuse teinud kohtuotsuse päritoluliikmesriigi kohus rikkus väidetavalt nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000, artiklit 42 tõlgendatuna kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 24; sellise rikkumise olemasolu hindamiseks on pädevad ainuüksi kohtuotsuse päritoluliikmesriigi kohtud.
Allkirjad
* Kohtumenetluse keel: saksa.