—

Asociación Nacional de Expendedores de Tabaco y Timbre (ANETT), esindaja: advokaat J. E. Garrido Roselló,

—

Hispaania valitsus, esindajad: B. Plaza Cruz ja S. Centeno Huerta,

—

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato B. Tidore,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Alcover San Pedro, L. Banciella ja G. Wilms,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb ELTL artikli 34 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud kohtumenetluses, mille poolteks on Asociación Nacional de Expendedores de Tabaco y Timbre (ANETT) ja Administración del Estado ja mis käsitleb siseriiklikke sätteid, mis keelavad tubakatoodete ja postmarkide jaemüügikohtade omanikel (edaspidi „tubaka jaemüüjad”) importida tubakatooteid teistest liikmesriikidest.

3

4. mai 1998. aasta seaduse 13/1998 tubakaturu korralduse ja maksustamiseeskirjade kohta (Ley 13/1998 de Ordenación del Mercado de Tabacos y Normativa Tributaria) (Boletín Oficial del Estado, edaspidi „BOE”, nr 107, 5.5.1998, lk 14871), muudetud redaktsioonis (edaspidi „seadus 13/1998”), artikli 1 lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Tubakaturg liberaliseeritakse käesolevas seaduses kehtestatud piire arvestades ja seetõttu kaotatakse ühenduseväliste tubakatoodete tootmis-, impordi- ja hulgimüügimonopol [...] poolsaare, Baleaari saarte, Ceuta ja Melilla territooriumil.

2.   Kõik õigus- ja teovõimega füüsilised ja juriidilised isikud võivad lõikes 1 märgitud toiminguid teha käesoleva seaduse artiklites 2 ja 3 sätestatud tingimustel. Siiski ei või viidatud toiminguid teha järgnevalt loetletud isikud või isikud, kes omandavad sellise staatuse:

[...]

4

Viidatud seaduse artikli 2 lõikes 3 on sätestatud:

„Tootjad ja olenevalt olukorrast importijad peavad tagama, et nende tooted jõuaksid kogu artikli 1 lõikes 1 viidatud territooriumile, juhul kui [tubakatoodete] järele on nõudlust.”

5

Sama seaduse artikli 3 lõige 1 sätestab:

„Tubakatooteid võib sõltumata nende päritolust vabalt importida ja hulgi müüa tingimusel, et tubakaturu komisjonile esitatakse asjaomane deklaratsioon [kohaldatavate eeskirjade] täitmise kohta […]”.

6

Seaduse 13/1998 artikkel 4 sätestab:

„1.   Tubakatoodete jaekaubandus toimub Hispaanias, v.a. Kanaari saared, riigile kuuluva monopoli abil, kes teeb seda tubaka ja postmarkide jaemüügivõrgustiku abil.

2.   Hispaanias, v.a Kanaari saared, turustatava eri liiki, marki ja laadi tubakatoodete müügihinna tarbijatele määravad […] tootjad või vajaduse korral nende Euroopa Liidus asuvad müügiesindajad või volitatud esindajad […]

3.   [Tubaka jaemüüjal], kes peab olema mis tahes Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikust füüsiline isik, peab olema riigi kontsessionääri staatus. […] Ta ei tohi olla mõne teise jaemüügipunkti või edasimüügipunkti omanik ega olla kutse- või tööalastes sidemetes ühegi tubakaturul tegutseva importija, tootja või hulgimüüjaga, välja arvatud juhul, kui need sidemed lõpevad enne lõpliku lepingu sõlmimist müügipunktiga.

4.   Müügipunkti kontsessioonileping sõlmitakse pärast konkurssi [...]

Kontsessioonileping sõlmitakse 25 aastaks. […]

[...]

7.   Jaemüüjate, kes on kohustatud tubakatooteid hankima volitatud hulgimüüjalt, kasumimarginaal on 8,5% jaemüügihinnast, sõltumata kauba hinnast, tüübist, päritolust või seda tarninud hulgimüüjast. Jaemüüja saab sigarite müügi eest igal juhul 9% suuruse kasumimarginaali.

[...]”.

7

9. juuli 1999. aasta kuningliku dekreedi 1199/1999, millega rakendatakse seadust 13/1998 (BOE nr 166, 13.7.1999, lk 26330, edaspidi „kuninglik dekreet 1199/1999”), artikli 1 lõikes 1 on sätestatud:

„Kooskõlas seaduse [13/1998] artikliga 1 võib iga füüsiline või juriidiline isik, kellel on kaubanduses tegutsemiseks teovõime, tegeleda tubakatoodete tootmise, impordi ja hulgimüügiga, sõltumata nende päritolust, vastavalt käesolevas määruses kehtestatud tingimustele.”

8

Selle kuningliku dekreedi artikli 2 lõikes 1 on sätestatud:

„Mõnes alljärgnevas olukorras olevad isikud ei tohi artikli 1 lõikes 1 mainitud toiminguid teha:

[...]

9

Kuninglikku dekreeti 1199/1999 muudeti 12. jaanuari 2007. aasta kuningliku dekreediga 1/2007 (BOE nr 18, 20.1.2007, lk 2845, edaspidi „kuninglik dekreet 1/2007”).

10

ANETT palub Tribunal Supremole esitatud kaebuses tunnistada tühiseks kuningliku dekreedi 1/2007 mitu sätet, kuna see muudab kuninglikku dekreeti 1199/1999 ilma, et lahendaks väidetava vastuolu liidu õiguse ning Hispaanias tubakaturgu ja selle turustamismonopoli reguleerivate sätete vahel.

11

ANETT väidab eelkõige, et tubaka jaemüüjatele kehtestatud keeld importida tubakatooteid on vastuolus kaupade vaba liikumise põhimõttega, mis on tagatud ELTL artikliga 34, sest see keeld kujutab endast koguselist piirangut või samaväärse toimega meedet.

12

Selles olukorras otsustas Tribunal Supremo menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [ELTL] artiklit 34 tuleb tõlgendada nii, et Hispaania siseriiklikus õiguses tubaka [jaemüüjate] suhtes kehtestatud keeld importida tubakatooteid teistest liikmesriikidest kujutab endast koguselist impordipiirangut või samaväärse toimega meedet, mis on [ELT] lepingu alusel keelatud?”

13

Kohtuistungil vaidlustas Hispaania valitsus eelotsusetaotluse vastuvõetavuse, väites, et Euroopa Kohtu vastust ei saa kasutada vaidluse lahendamiseks põhikohtuasjas, mis käsitleb kuningliku dekreedi 1/2007 õiguspärasust.

14

Nimelt muudab see dekreet kuningliku dekreedi 1199/1999 teatud sätteid, ilma et see reguleeriks või isegi mainiks tubaka jaemüüjatele kehtestatud keeldu importida tubakatooteid. Keeld tuleneb seaduse 13/1998 artiklist 4 ja kuningliku dekreedi 1199/1999 artiklist 2, mida kuninglik dekreet 1/2007 ei mõjuta. Sellest tuleneb, et põhikohtuasjas ei saa eelotsusetaotluse esitanud kohus tühistada ühtegi selle keeluga seotud sätet.

15

Lisaks on ANETT juba esitanud seda keeldu sätestava kuningliku dekreedi 1199/1999 peale kaebuse, millega ta keeldu ei vaidlusta ja mille Tribunal Supremo jättis läbi vaatamata. Õiguskindluse ja kohtuotsuse seadusjõu põhimõtete alusel ei saa seega siseriiklik kohus uuesti hinnata põhikohtuasjas käsitletud keeldu.

16

Sellega seoses tuleb meenutada, et liidu õiguse tõlgendamist puudutavate küsimuste asjakohasust, mida siseriiklik kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille täpsust Euroopa Kohus ei pea kontrollima, eeldatakse. Siseriikliku kohtu esitatud eelotsusetaotlusele saab Euroopa Kohus jätta vastamata vaid siis, kui on ilmne, et taotletud liidu õiguse tõlgendamine ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on hüpoteetiline või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (vt eelkõige 7. juuni 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-222/05-C-225/05: Van der Weerd jt, EKL 2007, lk I-4233, punkt 22, ja 4. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas C-158/08: Pometon, EKL 2009, lk I-4695, punkt 13).

17

Põhikohtuasjas ei ole tõesti kindel, kas keelu võimalik kokkusobimatus liidu õigusega mõjutab kuningliku dekreedi 1/2007 õiguspärasust, kuna see dekreet ei reguleeri viidatud keeldu ja kuna Tribunal Supremo on juba jätnud läbi vaatamata seda keeldu sätestava kuningliku dekreedi 1199/1999 peale esitatud kaebuse.

18

Seetõttu ei saa terve eelotsusetaotluse lugemise põhjal lõplikult välistada, et Euroopa Kohtu vastus on põhikohtuasja lahendamise seisukohast tarvilik. Selles olukorras ei ole eespool mainitud asjaolud iseenesest piisavad, et lükata ümber käesoleva kohtuotsuse punktis 16 viidatud asjakohasuse eeldust.

19

Järelikult tuleb eelotsusetaotlus lugeda vastuvõetavaks.

20

Oma küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas ELTL artiklit 34 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, nagu põhikohtuasjas käsitletakse, mis keelavad tubaka jaemüüjatel tegeleda tubakatoodete impordiga teistest liikmesriikidest.

21

Euroopa Komisjon väitis oma kirjalikes märkustes ja Hispaania valitsus väitis kohtuistungil, et vastupidi sellele, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus oma eelotsuse küsimuses märkis, tuleb siseriiklikke õigusnorme hinnata ELTL artikli 37 alusel, mitte aga ELTL artikli 34 alusel. Nimelt puudutavad need õigusnormid kaubandusliku monopoli toimimist ELTL artikli 37 tähenduses ja toovad kaasa piiranguid kaubandusele, mis on vahetult sellise monopoli olemasoluga seotud.

22

Sellega seoses tuleb Euroopa Kohtu praktikat arvestades analüüsida monopoli olemasolu ja toimimist puudutavaid õigusnorme ELTL artikli 37 alusel, mis on kaubandusliku riigimonopoli poolt ainuõiguse teostamist käsitlev erisäte (vt eelkõige 23. oktoobri 1997. aasta otsus kohtuasjas C-189/95: Franzén, EKL 1997, lk I-5909, punkt 35, ja 5. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C-170/04: Rosengren jt, EKL 2007, lk I-4071, punkt 17).

23

Seevastu tuleb mõju, mida võivad liidusisesele kauplemisele avaldada siseriiklike õigusaktide muud sätted, mida on võimalik käsitleda monopoli toimimisest eraldi, kuigi need võivad seda mõjutada, analüüsida lähtudes ELTL artiklist 34 (vt eespool viidatud kohtuotsused Franzén, punkt 36, ja Rosengren jt, punkt 18).

24

Selles olukorras tuleb kindlaks teha, kas põhikohtuasjas käsitletav keeld kujutab endast monopoli olemasolu või toimimist puudutavat õigusnormi.

25

Sellega seoses tuleb esiteks meenutada, et kõnealusele monopolile omistatud eriülesanne seisneb selles, et üksnes kontsessionääridel on õigus tegeleda tubakatoodete jaemüügiga, ilma et see monopol tähendaks, et neil on keelatud selliseid tooteid importida.

26

Takistades niisiis tubaka jaemüüjatel importida neid tooteid Hispaania territooriumile, mõjutab põhikohtuasjas käsitletud keeld kaupade vaba liikumist liidus ning ei reguleeri kõnealuse monopoli alla kuuluva ainuõiguse kasutamist.

27

Seetõttu ei puuduta see meede kõnealuse monopoli eriülesannet ja seetõttu ei saa seda ka lugeda monopoli olemasoluga seonduvaks (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Rosengren jt, punkt 22).

28

Teisalt tuleb märkida, et tubaka jaemüüjatele kehtestatud keeld importida tubakatooteid tähendab, et jaemüüjad saavad end varustada üksnes volitatud hulgimüüjate juures. Seetõttu võib põhikohtuasjas käsitletud keeld mõjutada viidatud monopoli toimimist.

29

Isegi kui erinevalt eespool viidatud kohtuotsuses Rosengren jt osutatud õigusnormidest ei mõjuta põhikohtuasjas käsitletud meede üksikisikuid, vaid kõnealuse monopoli kontsessionääre, st tubaka jaemüüjaid, võib seda meedet eraldada monopoli toimimisest, kuna see ei mõjuta tubakatoodete jaemüügi tingimusi Hispaania territooriumil, vaid nende toodete eelnevat turgu. Nimelt ei ole selle eesmärk korraldada monopoli poolt toodete valimise süsteemi. Samuti ei käsitle see meede kõnealuse monopoli müügivõrgustikku ega monopoliga levitatud toodete turustamist või reklaami (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Rosengren jt, punkt 24).

30

Neil asjaoludel ei saa põhikohtuasjas arutusel olevat keeldu lugeda monopoli olemasolu ja toimimist puudutavaks õigusnormiks. Seega on ELTL artikkel 37 asjassepuutumatu selleks, et kontrollida nimetatud meetme kooskõla ühenduse õigusega, eelkõige kaupade vaba liikumist käsitlevate aluslepingu sätetega.

31

Seetõttu tuleb selliseid siseriiklikke õigusnorme, mis on põhikohtuasjas käsitlusel ja mis keelavad tubaka jaemüüjatel importida tubakatooteid, hinnata ELTL artikli 34 alusel.

32

Väljakujunenud kohtupraktika järgi tuleb kõiki liikmesriikide kaubanduseeskirju, mis võivad otse või kaudselt, tegelikult või potentsiaalselt takistada ühendusesisest kaubandust, pidada koguseliste piirangutega samaväärse toimega meetmeteks ELTL artikli 34 tähenduses (vt eelkõige 11. juuli 1974. aasta otsus kohtuasjas 8/74: Dassonville, EKL 1974, lk 837, punkt 5, ja 10. veebruari 2009. aasta otsus kohtuasjas C-110/05: komisjon vs. Itaalia, EKL 2009, lk I-519, lk 33).

33

Veel nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et ELTL artiklis 34 avaldub kohustus järgida diskrimineerimiskeeldu ja teistes liikmesriikides seaduslikult toodetud ja turustatud kauba vastastikuse tunnustamise kohustust, samuti kohustust tagada liidu kaupade vaba pääs siseriiklikele turgudele (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, punkt 34, ja 2. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas C-108/09: Ker-Optika, EKL 2010, lk I-12213, punkt 48).

34

Seega tuleb koguseliste impordipiirangutega samaväärse toimega meetmeteks pidada nii liikmesriigi võetud meetmeid, mille eesmärk või toime seisneb teistest liikmesriikidest pärit kaupade ebasoodsamas kohtlemises, kui ka nende kaupade suhtes nõudeid kehtestavaid õigusakte, isegi kui neid nõudeid kohaldatakse vahet tegemata kõikidele toodetele (vt eespool viidatud kohtuotsused komisjon vs. Itaalia, punktid 35 ja 37, ning Ker-Optika, punkt 49).

35

Sama mõiste alla kuuluvad kõik muud meetmed, mis takistavad teistest liikmesriikidest pärit kaupade pääsu liikmesriigi turule (eespool viidatud kohtuotsused komisjon vs. Itaalia, punkt 37, ja Ker-Optika, punkt 50).

36

Põhikohtuasjas ei ole mingeid tõendeid sellest, et käsitletud siseriiklike õigusnormide eesmärk või toime on selline, et muudest liikmesriikidest pärit tubakatooteid koheldakse ebasoodsamalt. Need õigusnormid ei mõjuta ka tingimusi, millele viidatud tooted peavad vastama.

37

Sellises olukorras tuleb veel analüüsida, ega sellised õigusnormid ei takista teistest liikmesriikidest pärit tubakatoodete pääsu Hispaania turule.

38

Sellega seoses tuleb märkida, et kuna need õigusnormid keelavad tubaka jaemüüjatel importida nimetatud tooteid otse teistest liikmesriikidest, siis kohustavad need jaemüüjaid ostma oma kauba volitatud hulgimüüjatelt. Selline varustamisviis võib tekitada erinevaid raskusi, mida neil jaemüüjatel ei tekiks, kui nad ise impordiksid.

39

Täpsemalt saavad kõnealused jaemüüjad turustada teisest liikmesriigist pärit tubakatoodet üksnes siis, kui sellist toodet pakutakse Hispaanias volitatud hulgimüüjate tootevalikus ja kui neil on see laos olemas. Kui aga nende hulgimüüjate tootevalikus kindlat toodet ei ole, ei ole tubaka jaemüüjatel ühtegi otsest, paindlikku ja kiiret võimalust vastata oma klientide nõudlusele, kes on sellest tootest huvitatud.

40

Seda järeldust ei sea sugugi kahtluse alla importijate kohustus tagada tubakatoodete kättesaadavus riigi kogu territooriumil, kui nende toodete järgi esineb nõudlus, nagu on ette nähtud siseriiklikes õigusnormides. Nimelt võivad sellised importijad otsustada, et nad ei impordi teatud tooteid, mille järele on nende hinnangul liiga piiratud nõudlus, või impordivad neid hilinemisega. Seevastu suudaks kõik tubaka jaemüüjad kahtlemata reageerida nende importijate asemel paindlikumalt ja kiiremalt selliste klientide nõudlusele, kellel on jaemüüjaga vahetu ja sage kontakt.

41

Lisaks takistatakse tubaka jaemüüjatel tarnida teistest liikmesriikidest, ehkki seal asutatud tootjad ja hulgimüüjad võivad pakkuda eelkõige piiriäärsetel aladel soodsamaid tarnetingimusi, mis on tingitud kas nende geograafilisest lähedusest või pakutud kättetoimetamisviisi tingimustest.

42

Kõik need asjaolud võivad negatiivselt mõjutada tootevalikut, mida tubaka jaemüüjad pakuvad, ja lõpuks ka teistest liikmesriikidest pärit erinevate toodete pääsu Hispaania turule.

43

Selles olukorras tuleb järeldada, et põhikohtuasjas käsitletud keeld takistab nende toodete turulepääsu.

44

Sellest tuleneb, et põhikohtuasjas käsitletud õigusnormid kujutavad endast koguseliste piirangutega samaväärse toimega meedet ELTL artikli 34 tähenduses.

45

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib kaupade vaba liikumise takistust õigustada mõnega ELTL artiklis 36 loetletud üldistest huvidest või kohustuslike nõuetega. Mõlemal juhul peab liikmesriigi meede olema taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ega tohi minna kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsused komisjon vs. Itaalia, punkt 59, ja Ker-Optika, punkt 57).

46

Hispaania ja Itaalia valitsus väidavad esiteks, et põhikohtuasjas käsitletavat keeldu võib põhjendada vajadus tagada tubakatoodete maksu- ja tollikontroll ning nende sanitaarkontroll.

47

Teiseks väidavad need valitsused, et viidatud meede on vajalik tarbijakaitse eesmärgi saavutamiseks. Kui tubaka jaemüüjatel lubataks importida tubakatooteid, võiksid nad eelistada teatud tooteid, kahjustades nii tubakaturu neutraalsust.

48

Kolmandaks leiab Hispaania valitsus, et põhikohtuasjas käsitletavat keeldu võib põhjendada sellega, et kui tubaka jaemüüjatele antakse võimalus importida oma tooteid, siis saaksid nad ülemäärase konkurentsieelise.

49

Neljandaks leiab Hispaania valitsus, et igal juhul tuleks kaotada kaupade vaba liikumise piirang üksnes siis, kui selline kaotamine toob kaasa eelise tarbijatele, näiteks hinnalanguse. Kuna tubakas on monopoolne toode, mida müüakse kindlaksmääratud hindadega, siis ei tooks tubaka jaemüüjatele kehtestatud impordikeelu kaotamine tarbijatele mingeid eeliseid, sest sellest saaksid kasu vaid jaemüüjad ise.

50

Mis puudutab Hispaania ja Itaalia valitsuse argumente, mis käsitlevad vajadust tagada tubakatoodete maksu-, tolli- ja sanitaarkontroll, siis tuleb meenutada, et kui siseriiklikud asutused võtavad vastu liidu õiguses tagatud põhimõttest erandi tegeva meetme, siis peavad need asutused igal üksikjuhul tõendama, et meede on viidatud eesmärgi saavutamise tagamiseks sobiv ega lähe kaugemale, kui on eesmärgi saavutamiseks vajalik. Liikmesriigi poolt esitamisele tulla võivate õigustustega peab kaasnema selle liikmesriigi poolt vastu võetud meetme sobivuse ja proportsionaalsuse analüüs ning täpsed tõendid tema argumentatsiooni toetuseks (vt 18. märtsi 2004. aasta otsus kohtuasjas C-8/02: Leichtle, EKL 2004, lk I-2641, punkt 45, ja 13. aprilli 2010. aasta otsus kohtuasjas C-73/08: Bressol jt, EKL 2010, lk I-2735, punkt 71).

51

Hispaania ja Itaalia valitsus ei esita oma argumentide toetuseks ühtegi tõendit, mis vastaks eelmises punktis toodud tingimustele. Konkreetselt ei selgitanud nad, kuidas tubaka jaemüüjatele antud võimalus importida ise tubakatooteid takistaks nende toodete maksu-, tolli- ja sanitaarkontrolli meetmete rakendamist.

52

Lisaks tuleb tagasi lükata tarbijakaitset käsitlev argument. Isegi kui nõue tagada üldiselt ühetaoline tootevalik kujutab üldise huvi õiguspärast eesmärki, mida peab õigusnormidega taotlema, mitte jätma seda turujõududele, siis võib seda eesmärki igal juhul saavutada vähem piiravate meetmetega, näiteks kehtestades tubaka jaemüüjatele kohustuse hoida laos eelnevalt määratletud minimaalset tootevalikut.

53

Seejärel ei saa Hispaania valitsus väita, et kõnealust piirangut võib õigustada sellega, et võimalus importida tubakatooteid annaks tubaka jaemüüjatele ülemäärase konkurentsieelise. Nimelt on sellisel kaalutlusel üksnes majanduslik mõõde. Väljakujunenud kohtupraktika alusel ei saa puhtmajanduslikke kaalutlusi pidada ülekaalukaks üldiseks huviks, millega põhjendada aluslepinguga tagatud põhivabaduse piiramist (vt 13. jaanuari 2000. aasta otsus kohtuasjas C-254/98: TK-Heimdienst, EKL 2000, lk I-151, punkt 33, ja 17. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C-109/04: Kranemann, EKL 2005, lk I-2421, punkt 34).

54

Lõpuks tuleb tagasi lükata Hispaania valitsuse argument, et kaupade vaba liikumise piirangu kaotamist saaks õigustada vaid siis, kui see võib kaasa tuua eelise tarbijatele. Sellega seoses piisab, kui märkida, et käesolevas asjas võib põhikohtuasjas käsitletud keelu kaotamine kasu tuua tarbijatele, võimaldades tubaka jaemüüjatel laiendada oma tootevalikut.

55

Kõike eelnevat silmas pidades tuleb järeldada, et põhikohtuasjas käsitletud õigusnormidest tulenevat piirangut ei saa põhjendada viidatud eesmärkide saavutamisega.

56

Seetõttu tuleb esitatud küsimusele vastata, et ELTL artiklit 34 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, nagu käsitletakse põhikohtuasjas, mis keelavad tubaka jaemüüjatel tegeleda tubakatoodete impordiga teistest liikmesriikidest.

57

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

ELTL artiklit 34 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, nagu käsitletakse põhikohtuasjas, mis keelavad tubaka ja postmarkide jaemüügikohtade omanikel tegeleda tubakatoodete impordiga teistest liikmesriikidest.