—

Döhler Neuenkirchen GmbH, esindaja: Rechtsanwalt H. Bleier,

—

Hauptzollamt Oldenburg, esindaja: Oberregierungsrätin A. Gessler,

—

Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek ja V. Štencel,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: L. Bouyon ja B.-R. Killmann,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. aprilli 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 648/2005 (ELT L 117, lk 13; edaspidi „tolliseadustik”), artikli 204 lõike 1 punkti a tõlgendamist.

2

See eelotsusetaotlus esitati Döhler Neuenkirchen GmbH (edaspidi „Döhler”) ja Hauptzollamt Oldenburgi (edaspidi „Hauptzollamt”) vahelises kohtuvaidluses seoses tollivõlaga, mille tasumist nõutakse Döhlerilt selle eest, et peatamissüsteemi vormis seestöötlemise protseduurile suunatud kaupade kohta esitati protseduuri kokkuvõte tolliasutusele pärast selleks ettenähtud tähtaega.

3

Seestöötlemise protseduur peatamissüsteemi vormis on määratletud tolliseadustiku artikli 114 lõike 1 punktis a. See protseduur võimaldab kasutada liidu tolliterritooriumil ühe või mitme töötlemistoimingu käigus ühendusevälist kaupa, mis on määratud nimetatud tolliterritooriumilt reekspordiks kompensatsioonitoodete kujul, ilma et sellise kauba suhtes kohaldataks imporditollimaksu või kaubanduspoliitilisi meetmeid. Nimetatud artikli lõike 2 punktide c ja d kohaselt on kompensatsioonitooted kõik töötlemistoimingute tulemusel, sealhulgas kauba töötlemisel, saadud tooted.

4

Tolliseadustiku artikli 89 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Majandusliku mõjuga peatamismenetlus lõpetatakse, kui sellele menetlusele suunatud kaubale või kompensatsiooni- või töödeldud toodetele määratakse uus tollikäitlusviis.”

5

Tolliseadustiku artikli 118 lõiked 1 ja 2 näevad ette:

„1.   Toll määrab tähtaja, mille jooksul tuleb kompensatsioonitooted eksportida, reeksportida või neile tollikäitlusviis määrata. […]

2.   Tähtaega arvestatakse kuupäevast, kui ühenduseväline kaup seestöötlemise protseduurile suunatakse. Loapidaja piisavalt põhjendatud taotluse korral võib toll tähtaega pikendada.

Protseduuri lihtsustamiseks võidakse otsustada, et kalendrikuu või kvartali jooksul algav tähtaeg lõpeb vastavalt järgmise kalendrikuu või kvartali viimasel päeval.”

6

Tolliseadustiku VII jaotise „Tollivõlg” 2. peatükis asuvad sätted, mis reguleerivad tollivõla tekkimist. Selles peatükis asuvad muu hulgas artiklid 201–205, mis näevad ette asjaolud, mille tagajärjel tekib tollivõlg impordil.

7

Tolliseadustiku artikli 204 lõiked 1 ja 2 sätestavad:

„1.   Tollivõlg impordil tekib, kui ei täideta:

või

[…]

välja arvatud [muud juhud kui selline, kus kaup, millelt tuleb tasuda imporditollimaks, viiakse ebaseaduslikult tollijärelevalve alt välja,] kui ei tehta kindlaks, et nimetatud kohustuste ja tingimuste eiramine ei avalda ajutise ladustamise või muu kõnealuse tolliprotseduuri nõuetekohasele käigule olulist mõju.

2.   Tollivõlg tekib […] sellest hetkest, kui kohustust, mille täitmata jätmine toob kaasa tollivõla tekkimise, enam ei täideta, […].”

8

Komisjon võttis 2. juulil 1993 vastu määruse (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92 (EÜT L 253, lk 1; ELT eriväljaanne 02/06, lk 3), muudetud komisjoni 28. veebruari 2007. aasta määrusega (EÜ) nr 214/2007 (ELT L 62, lk 6; edaspidi „rakendusmäärus”).

9

Rakendusmääruse artikli 496 punkt m näeb ette, et „protseduuri lõpetamise tähtaeg” on „tähtaeg, mille jooksul tuleb kaubale määrata uus lubatav tollikäitlusviis”.

10

Sama määruse artikkel 521 sätestab:

„1.   Hiljemalt protseduuri lõpetamise tähtajaks, sõltumata sellest, kas kasutatakse [tolli]seadustiku artikli 118 lõike 2 teise lõigu kohast summeerimist:

[…]

Kui olukord seda nõuab, võib toll tähtaega pikendada ka pärast selle möödumist.

2.   Kokkuvõte või nõue peab sisaldama järgmisi andmeid, kui järelevalveasutus ei ole teisiti otsustanud:

[…]

[…]

[…]

3.   Järelevalveasutus võib koostada protseduuri kokkuvõtte.”

11

Rakendusmääruse artikli 546 esimene ja teine lõik sätestavad:

„[Tolli antud loas protseduuri rakendada] täpsustatakse, kas kompensatsioonitooted või muutmata kujul kauba võib lubada vabasse ringlusse ilma tollideklaratsioonita, ilma et see piiraks keelavate või piiravate meetmete kohaldamist. Sellisel juhul loetakse kaup vabasse ringlusse lubatuks, kui sellele ei ole protseduuri lõpetamise tähtaja möödudes tollikäitlusviisi määratud.

[Tollis]eadustiku artikli 218 lõike 1 esimese lõigu kohaldamisel loetakse, et vabasse ringlusse lubamise deklaratsioon on esitatud ja aktsepteeritud ning luba on antud protseduuri kokkuvõtte esitamise ajal.”

12

Rakendusmääruse artikkel 859, mis asub määruse IV osas „Tollivõlg” ja täpsemalt selle II jaotises „Tollivõla tekkimine”, sätestab:

„Järgmisi eiramisi käsitatakse [tolli]seadustiku artikli 204 lõike 1 tähenduses eiramistena, mis ei mõjuta oluliselt ajutise ladustamise või tolliprotseduuri käiku, kui:

[…]”

13

Rakendusmääruse artikli 860 kohaselt loeb „[t]oll […] tollivõla tekkinuks [tolli]seadustiku artikli 204 lõike 1 alusel, kui isik, kes oleks võlgnik, ei tõenda, et artiklis 859 sätestatud tingimused on täidetud”.

14

Döhler importis 2006. aasta esimeses kvartalis puuviljamahla kontsentraati, mida ta töötles peatamissüsteemi vormis seestöötlemise protseduuri kasutades, nagu seda võimaldas talle antud luba. Vastavalt sellele loale möödus protseduuri lõpetamise tähtaeg neljanda järgneva kalendrijärgse kvartali lõppedes, st 31. märtsil 2007. Toimikust selgub veel, et nimetaud luba võimaldas Döhleril lasta kaup muutmata kujul või kompensatsioonikaup vabasse ringlusse ilma tollideklaratsioonita.

15

Kuigi protseduuri kokkuvõte oleks tulnud esitada protseduuri lõpetamise tähtaja möödumisest arvestades 30. päeva jooksul, ehk põhikohtuasjas hiljemalt 30. aprillil 2007, ei teinud Döhler seda ning eiras Hauptzollamti meeldetuletust, milles nõuti kokkuvõtte esitamist 20. juuniks 2007.

16

Kuna protseduuri kokkuvõte puudus, arvestas Hauptzollamt 4. juulil 2007 imporditollimaksu kogu importkaubalt, mille osas protseduuri lõpetamise tähtaeg möödus 31. märtsil 2007, kogusummas 1403188,49 eurot.

17

Döhler saatis 10. juulil 2007 põhikohtuasjas käsitletava kauba kohta lõpuks protseduuri kokkuvõtte, mille kohaselt oli võlgnetava imporditollimaksu summa 217338,39 eurot, mis vastas väiksemale kogusele ettenähtud tähtajal, st kuni 31. märtsini 2007, eksportimata importkaubale, kui Hauptzollamt oli arvesse võtnud.

18

Döhler vaidlustas Hauptzollamti määratud tollimaksu summa oma protseduuri kokkuvõttest tulenevat summat ületavas osas ja kui tema vaie oli rahuldamata jäetud, esitas kaebuse Finanzgericht Hamburgile (Hamburgi finantskohus), et saavutada nõutava maksu vähendamine osas, mida ta enese hinnangul ei pidanud tasuma.

19

Finanzgericht Hamburg jättis kaebuse rahuldamata, leides, et Döhler oli protseduuri kokkuvõtte esitamise tähtaega mööda lastes jätnud oma kohustused täitmata, mistõttu tekkis tollivõlg tolliseadustiku artikli 204 lõike 1 punkti a alusel. Nimetatud kohus leidis ka, et protseduuri kokkuvõtte hilinenult esitamist ei saa lugeda selliseks eiramiseks, mis tolliseadustiku artikli 204 lõike 1 in fine tähenduses –, mis on rakendatud rakendusmääruse artikli 859 punktiga 9 – ei mõjuta oluliselt tolliprotseduuri käiku.

20

Sellega seoses märkis see kohus esiteks seda, et protseduuri kokkuvõtte esitamise tähtaega ei oleks saanud vastava taotluse õigeaegse esitamise korral pikendada, sest ei olnud erakorralisi asjaolusid, mis oleks seda õigustanud, ja tõdes teiseks, et Döhler näitas üles ilmset hooletust, sest seestöötlemise protseduuri kasutamisel kogenud ettevõtjana oli talle teada kohustus esitada teatava tähtaja jooksul protseduuri kokkuvõte ning pealegi juhtis sellele nõudele tähelepanu Hauptzollamt.

21

Döhler esitas Finanzgericht Hamburgi otsuse vaidlustamiseks kassatsioonkaebuse Bundesfinanzhofile (föderaalne finantskohus), väites, et tolliprotseduur lõpetati 31. märtsil 2007 ja et pärast seda kuupäeva toimunud mis tahes kohustuse täitmata jätmine, nagu protseduuri kokkuvõtte esitamine pärast tähtaja möödumist, ei saa mõjutada tolliprotseduuri käiku ja veel vähem olla aluseks tollivõla tekkimisele.

22

Olles analüüsinud Döhleri pakutud tolliseadustiku tõlgendust, tekib eelotsusetaotluse esitanud kohtul küsimus, kas tollivõlg saab tekkida niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas. Lisaks rõhutab ta tollivõla kahekordse tekkimise ohtu kauba osas, mida ei reekspordita: esimene kord on siis, kui lõpeb protseduuri lõpetamise tähtaeg, ja teine kord siis, kui lõpeb protseduuri kokkuvõtte esitamise tähtaeg.

23

Leides neil asjaoludel, et läbivaatamisel oleva kohtuasja lahendus sõltub tolliseadustiku tõlgendamisest, otsustas Bundesfinanzhof menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas [tolliseadustiku] artikli 204 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et see puudutab ka selliste kohustuste täitmata jätmist, mis tuleb täita alles pärast vastava protseduuri lõpetamist, mistõttu seestöötlemise protseduuri raames peatamissüsteemi vormis õigeaegselt osaliselt reeksporditud importkauba puhul toob see, kui rikutakse kohustust esitada 30 päeva jooksul pärast protseduuri lõpetamise tähtaega järelevalveasutusele protseduuri kokkuvõte, endaga kaasa tollivõla tekkimise kogu kokkuvõtte objektiks oleva importkauba eest, kui ei ole täidetud [rakendusmääruse] artikli 859 punktis 9 sätestatud tingimused?”

24

Euroopa Kohus määras 1. märtsi 2011. aasta otsusega kohtuasja seitsmendale kojale ja kutsus pooled kohtuistungile, mis toimus 13. aprilli 2011. Peale selle otsustas ta, et kohtuasja arutatakse ilma kohtujuristi ettepanekuta.

25

Kodukorra artikli 44 lõikele 4 tuginedes otsustas seitsmes koda 22. septembril 2011 anda asja tagasi Euroopa Kohtule, et see määraks asja läbivaatamiseks suuremale kohtukoosseisule. Seejärel otsustas Euroopa Kohus anda asja kolmandale kojale ning teha otsus pärast kohtujuristi ärakuulamist.

26

Euroopa Kohus andis 25. oktoobri 2011. aasta määrusega kodukorra artikli 61 alusel korralduse uuendada suulise menetlus ja kutsuda pooled uuele kohtuistungile, mille ta määras 1. detsembrile 2011.

27

Kohtujurist esitas oma ettepaneku 8. märtsi 2012. aasta kohtuistungil, mille lõppemisel lõpetati ka suuline menetlus.

28

Döhler palus oma 9. märtsi 2012 kirjas luba esitada kohtujuristi ettepaneku kohta kirjalikke seisukohti või et suuline menetlus uuendataks. Selle taotluse põhjenduseks märgib Döhler, et ta ei nõustu kohtujuristi seisukohaga, ja kinnitab, et ettepanek esitati pärast suulist menetlust, mis lõpetati 1. detsembril 2011.

29

Kõigepealt tuleb märkida, et Euroopa Liidu Kohtu põhikirjas ja kodukorras ei ole pooltele ette nähtud võimalust esitada kohtujuristi ettepanekule vastuseks seisukohti (4. veebruari 2000. aasta määrus kohtuasjas C-17/98: Emesa Sugar, EKL 2000, lk I-665, punkt 2).

30

Seoses suulise menetlusega on vaja meelde tuletada, et Euroopa Kohus võib kodukorra artikli 61 kohaselt määrusega suulise menetluse uuendada omal algatusel või kohtujuristi ettepanekul või ka poolte taotlusel, kui ta leiab, et tal ei ole piisavalt teavet või kui asja lahendamisel tuleks tugineda argumendile, mille üle pooled ei ole vaielnud (vt 3. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C-205/06: komisjon vs. Austria, EKL 2009, lk I-1301, punkt 13).

31

Käesoleval juhul leiab Euroopa Kohus, et tal on otsuse tegemiseks piisavalt teavet ning kuna asja lahendamisel ei tule tugineda argumentidele, mille üle pooled ei ole vaielnud, siis ei ole suulise menetluse uuendamise taotlust vaja rahuldada.

32

Mis puutub sellesse Döhleri argumenti, et ettepanek esitati pärast suulist menetlust, siis tuleb meenutada, et kodukorra artikkel 59 näeb ette esiteks, et kohtujurist esitab oma põhjendatud ettepaneku suuliselt enne suulise menetluse lõppu, ja teiseks, et pärast kohtujuristi ettepaneku esitamist kuulutab president suulise menetluse lõppenuks. Käesoleval juhul on teada, et suulist menetlust ei kuulutatud lõppenuks enne, kui kohtujurist oli 8. märtsi 2012. aasta kohtuistungil oma ettepaneku esitanud. Seega tuleb nentida, et ettepaneku esitamise viisis ei olnud käesolevas kohtuasjas ühtegi Euroopa Kohtus kehtivate õigusnormide rikkumist.

33

Seetõttu leiab Euroopa Kohus, olles kohtujuristi ära kuulanud, et hageja taotlus täiendavate kirjalike seisukohtade esitamiseks või suulise menetluse uuendamiseks tuleb jätta rahuldamata.

34

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tahab oma küsimusega sisuliselt teada, kas tolliseadustiku artikli 204 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et see, kui rikutakse kohustust esitada protseduuri kokkuvõte järelevalveasutusele 30 päeva jooksul pärast protseduuri lõpetamise tähtaega, mis on ette nähtud rakendusmääruse artikli 521 lõike 1 esimese lõigu esimeses taandes, toob endaga kaasa tollivõla tekkimise kogu kokkuvõtte objektiks oleva importkauba eest, sealhulgas väljapoole Euroopa Liidu territooriumi reeksporditud importkaup, kui leitakse, et rakendusmääruse artikli 859 punktis 9 sätestatud tingimused ei ole täidetud.

35

Tolliseadustiku artikli 204 artikli 1 punkti a kohaselt tekib tollivõlg, kui ei täideta mõnda neist kohustustest, mis tuleneb imporditollimaksuga maksustatava kauba suhtes sellise tolliprotseduuri kasutamisest, millele nimetatud kaup on suunatud, kui ei tehta kindlaks, et see eiramine ei avalda kõnealuse tolliprotseduuri nõuetekohasele käigule olulist mõju. Tuleb rõhutada, nagu kohtujurist tegi oma ettepaneku punktis 49, et kõik need juhud, mis selle erandiga hõlmatud ei ole, kuuluvad tolliseadustiku artikli 204 kohaldamisalasse.

36

Döhler kinnitab, et põhikohtuasjas lõpetati seestöötlemise protseduur vastavalt tolliseadustiku artikli 89 lõikele 1 kauba reekspordiga selleks ettenähtud viisil ja tähtajal ning et selle protseduuriga saadud soodustust ei või seega tollivõla tekkimisega tagasiulatuvalt selle põhjendusega ära võtta, et protseduuri kokkuvõtet ei esitatud ettenähtud tähtajal. Nii ei saa Döhleri arvates see, kui rikutakse rakendusmääruse artikli 521 lõike 1 esimeses lõigu esimeses taandes ette nähtud kohustust esitada protseduuri kokkuvõte, tollivõlga tekitada, kuna see kohustus tuleb täita pärast kõnealuse tolliprotseduuri lõpetamist.

37

Sellise seisukohaga ei saa nõustuda.

38

Ükski tolliseadustiku ega selle rakendusmääruse säte, kohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kehtinud redaktsioonis, ei võimalda rikkumise tagajärje kohta tollivõla tekkimisele tolliseadustiku artikli 204 alusel sedastada, et tuleb teha vahet nende kohustuste vahel, mis täidetakse enne ja pärast tolliprotseduuri lõpetamist, või nn põhikohustusel ja teisejärgulisel kohustusel.

39

Liiatigi sätestab tolliseadustiku artikli 204 lõige 1, et tollivõlg tekib, „kui ei täideta kohustust, […] millelt tuleb tasuda imporditollimaks”, viidates niisiis kõigile vastavast tolliprotseduurist tulenevatele kohustustele. Veel tuleb rõhutada, et rakendusmääruse artikli 859 punkt 9 näeb sõnaselgelt ette, et protseduuri kokkuvõtte esitamiseks ettenähtud tähtaja ületamine ei kuulu juhul, kui teatavad selles artiklis nimetatud tingimused on täidetud, nende rikkumiste hulka, mille tagajärjel tekib tollivõlg.

40

Tuleb meenutada, et seestöötlemise protseduur peatamissüsteemi vormis on erakorraline meede, mis on mõeldud teatava majandustegevuse hõlbustamiseks. See protseduur hõlmab liidu tolliterritooriumil ühenduseväliste kaupade olemasolu, mis võidakse suunata ilma tollivormistuseta liikmesriikides majandusringlusse (vt 15. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas C-234/09: DSV Road, EKL 2010, lk I-7333, punkt 31).

41

Kuna see protseduur kätkeb endas ilmset ohtu liidu tollieeskirjade nõuetekohase kohaldamise ja vastava tollimaksu sissenõudmise seisukohalt, on protseduuri kasutajad kohustatud rangelt järgima sellest tulenevaid kohustusi. Samuti tuleb protseduuri kasutajate kohustuste täitmata jätmise tagajärgi tõlgendada rangelt (vt 14. jaanuari 2010. aasta otsus kohtuasjas liidetud kohtuasjades C-430/08 ja C-431/08: Terex Equipment jt, EKL 2010, lk I-321, punkt 42).

42

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 50 rõhutas, tuvastatakse imporditud kauba lõplik tolliterritooriumilt väljumine, erinevalt tavalisest korrast, just seestöötlemise protseduuri lõpetamise teel selle protseduuri kokkuvõtte alusel. Protseduuri kokkuvõte on seega peatamissüsteemi vormis seestöötlemise protseduuri toimimise keskne dokument, millele osutavad ka üksikasjalikud andmed, mis vastavalt rakendusmääruse artikli 521 lõikele 2 peavad selles dokumendis olema, ning kohustus esitada see kokkuvõte 30 päeva jooksul pärast protseduuri lõpetamist, nagu on ette nähtud rakendusmääruse artikli 521 lõike 1 esimese lõigu esimeses taandes, on tollijärelevalve jaoks selle tolliprotseduuri raames erilise tähtsusega.

43

Järelikult ei ole tollivõla tekkimine niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas sanktsioon, vaid seda tuleb vaadelda kui seestöötlemise protseduurist tuleneva soodustuse saamiseks nõutavate tingimuste täitmata jätmise tagajärge. Selle protseduuriga antakse tingimuslik soodustus, mida ei saa anda, kui sellega seonduvad tingimused ei ole täidetud, mis muudab peatamise õigustamatuks ja tollimaksu tasumise kohustus on seega põhjendatud.

44

Euroopa Kohus on märkinud, et rakendusmääruse artikkel 859 kehtestab korra, mis reguleerib ammendavalt tolliseadustiku artikli 204 lõike 1 punkti a tähenduses eiramisi, mis „ei avalda ajutise ladustamise või muu kõnealuse tolliprotseduuri nõuetekohasele käigule olulist mõju” (11. novembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C-48/98: Söhl & Söhlke, EKL 1999, lk I-7877, punkt 43). Põhikohtuasjas formuleeris eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimuse eelduse alusel, et selles artiklis 859 loetletud tingimused ei ole täidetud.

45

Seega tuleb asuda seisukohale, et peatamissüsteemi vormis seestöötlemise protseduurist saadava kasuga seonduva niisuguse kohustuse rikkumine, mis tuleb pärast selle tolliprotseduuri lõpetamist täita – antud juhul rakendusmääruse artikli 521 lõike 1 esimese lõigu esimeses taandes ette nähtud kohustus esitada 30 päeva jooksul protseduuri kokkuvõte –, toob tolliseadustiku artikli 204 lõike 1 punkti a alusel endaga kaasa tollivõla tekkimise kogu kokkuvõtte objektiks oleva kauba eest, kui rakendusmääruse artikli 859 punktis 9 sätestatud tingimused ei ole täidetud.

46

Mis puutub eelotsusetaotluse esitanud kohtu ja Döhleri poolt mainitud ohtu kahekordse tollivõla tekkimiseks kaupade puhul, mida põhikohtuasja asjaoludel ei reeksporditud, siis tuleb meenutada, et sama kauba kahekordne maksustamine on tolliliidu kontseptsiooniga vastuolus (20. septembri 1988. aasta otsus kohtuasjas 252/87: Kiwall, EKL 1988, lk 4753, punkt 11).

47

Seega tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtul tagada, et toll ei tekitaks teist tollivõlga kauba suhtes, mille osas tollivõlg on varasema rakendusjuhtumi alusel juba tekkinud.

48

Eeltoodut arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et tolliseadustiku artikli 204 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et see, kui rikutakse kohustust esitada protseduuri kokkuvõte järelevalveasutusele 30 päeva jooksul pärast protseduuri lõpetamise tähtaega, mis on ette nähtud rakendusmääruse artikli 521 lõike 1 esimese lõigu esimeses taandes, toob endaga kaasa tollivõla tekkimise kogu kokkuvõtte objektiks oleva importkauba eest, sealhulgas väljapoole Euroopa Liidu territooriumi reeksporditud importkaup, kui leitakse, et rakendusmääruse artikli 859 punktis 9 sätestatud tingimused ei ole täidetud.

49

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92 (millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. aprilli 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 648/2005) artikli 204 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et see, kui rikutakse kohustust esitada protseduuri kokkuvõte järelevalveasutusele 30 päeva jooksul pärast protseduuri lõpetamise tähtaega, mis on ette nähtud komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93 (millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, muudetud komisjoni 28. veebruari 2007. aasta määrusega (EÜ) nr 214/2007) rakendusmääruse artikli 521 lõike 1 esimese lõigu esimeses taandes, toob endaga kaasa tollivõla tekkimise kogu kokkuvõtte objektiks oleva importkauba eest, sealhulgas väljapoole Euroopa Liidu territooriumi reeksporditud importkaup, kui leitakse, et nimetatud määruse nr 2454/93 artikli 859 punktis 9 sätestatud tingimused ei ole täidetud.