Kohtuasi C-135/10
Società Consortile Fonografici (SCF)
versus
Marco Del Corso
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Corte d’appello di Torino)
„Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused infoühiskonnas — Rooma konventsiooni, TRIPS-lepingu ja WPPT vahetu kohaldatavus liidu õiguskorras — Direktiiv 92/100/EÜ — Artikli 8 lõige 2 — Direktiiv 2001/29/EÜ — Mõiste „üldsusele edastamine” — Raadios üle kantud fonogrammide üldsusele edastamine hambaravikabinetis”
Kohtuotsuse kokkuvõte
Rahvusvahelised lepingud — Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping (TRIPS) — Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO) esituste ja fonogrammide leping — Liidu õiguskorras kohaldatav — Vahetu õigusmõju puudumine
(TRIPS-leping; Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni esituste ja fonogrammide leping)
Rahvusvahelised lepingud — Teose esitaja, fonogrammitootja ja ringhäälinguorganisatsiooni kaitse Rooma konventsioon — Liidu õiguskorras kohaldamatu — Kaudne mõju
(Teose esitaja, fonogrammitootja ja ringhäälinguorganisatsiooni kaitse Rooma konventsioon)
Õigusaktide ühtlustamine — Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused — Direktiivid 92/100 ja 2001/29 — Mõiste „üldsusele edastamine” — Tõlgendamine lähtuvalt rahvusvahelisest õigusest
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/29; nõukogu direktiiv 92/100)
Õigusaktide ühtlustamine — Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused — Kaitstud teoste rentimis- ja laenutamisõigus — Direktiiv 92/100 — Üldsusele edastamine — Mõiste — Fonogrammide tasuta ülekandmine erahambaravikabinetis — Välistamine
(Nõukogu direktiiv 92/100, artikli 8 lõige 2)
Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu 1C lisaks oleva intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (TRIPS-leping) ning Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni esituste ja fonogrammide lepingu sätted on liidu õiguskorras kohaldatavad.
Eraõiguslikud isikud ei saa nimetatud lepingutele vahetult tugineda.
(vt punkt 56 ja resolutsiooni punkt 1)
Kuna Roomas vastu võetud teose esitaja, fonogrammitootja ja ringhäälinguorganisatsiooni kaitse rahvusvaheline konventsioon ei kuulu liidu õiguskorda, ei ole see konventsioon selles õiguskorras kohaldatav. Sellel konventsioonil on liidu õiguskorras siiski kaudne mõju, kuna Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni esituste ja fonogrammide lepingu artikli 1 lõike 1 alusel on liit kohustatud mitte takistama liikmesriike täitmast sellest konventsioonist tulenevaid kohutusi.
Eraõiguslikud isikud ei saa nimetatud konventsioonile vahetult tugineda.
(vt punktid 50, 56 ja resolutsiooni punkt 1)
Direktiivis 92/100 rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas ning direktiivis 2001/29 autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas sisalduvat mõistet „üldsusele edastamine” tuleb tõlgendada lähtuvalt Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu 1C lisaks olevas intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingus (TRIPS-leping), Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni esituste ja fonogrammide lepingus ning Roomas vastu võetud teose esitaja, fonogrammitootja ja ringhäälinguorganisatsiooni kaitse rahvusvahelises konventsioonis sisalduvatest samaväärsetest mõistetest.
Seda mõistet tuleb tõlgendada sel viisil, et see jääb eespool viidatud lepingute ja konventsiooniga kooskõlla, võttes arvesse ka selliste samaväärsete mõistete konteksti ja intellektuaalomandi valdkonnas asjakohaste lepingusätetega taotletavat eesmärki.
(vt punkt 56 ja resolutsiooni punkt 1)
Mõistet „üldsusele edastamine” direktiivi 92/100 rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas artikli 8 lõike 2 tähenduses tuleb tõlgendada nii, et see ei hõlma hambaravikabinetis vabakutselise tegevuse raames fonogrammide tasuta ülekandmist patsientide jaoks, kes saavad neist osa oma tahtest sõltumata. Järelikult ei anna niisugune ülekandmine fonogrammitootjatele õigust saada tasu.
Hambaarsti patsiendid moodustavad nimelt tavaliselt isikute kogumi, mille koosseis on enamasti stabiilne, ning nad moodustavad seega määratletud hulga potentsiaalseid adressaate, kuna muudel isikutel üldjuhul puudub juurdepääs selle arsti ravile. Järelikult ei ole tegemist „inimestega üldiselt”. Mis puudutab lisaks nende isikute arvu suurust, kellele hambaarst sama edastatud fonogrammi kuuldavaks teeb, siis on hambaarsti patsientide puhul isikute hulk väike või isegi tähtsusetu, arvestades, et tema kabinetis samal ajal viibivate isikute ring on üldjuhul väga piiratud. Pealegi, kui patsiendid saabuvad üksteise järel, siis kuna nad viibivad kohal üksteise järel, ei ole nad üldjuhul samade fonogrammide adressaadid, eriti kui need on raadio teel üle kantud. Lõpuks ei saa hambaarst, kes oma patsientide juuresolekul kannab taustamuusikana üle fonogramme, mõistlikult eeldada, et ainuüksi selle edastamise tõttu tema kabineti patsientide arv suureneb, ega tõsta osutatavate raviteenuste hinda. Järelikult ei avalda selline ülekandmine iseenesest mõju hambaarsti tulule. Hambaarsti patsiendid lähevad hambaravikabinetti nimelt ainsa eesmärgiga saada ravi, kuna fonogrammide ülekandmine ei ole hambaraviteenuse osutamise olemuslik osa. Patsientidele tehakse teatud fonogrammid kättesaadavaks juhuslikult ja sõltumata nende soovidest, olenevalt nende kabinetti saabumise hetkest ja ooteaja kestusest ning neile pakutava raviteenuse laadist. Neil asjaoludel ei saa eeldada, et hambaarsti tavapärased patsiendid oleksid kõnealuse ülekande suhtes vastuvõtlikud. Järelikult ei ole niisugune ülekandmine tulus.
(vt punktid 95–99, 102 ja resolutsiooni punkt 2)
Kohtuasi C-135/10
Società Consortile Fonografici (SCF)
versus
Marco Del Corso
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Corte d’appello di Torino)
„Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused infoühiskonnas — Rooma konventsiooni, TRIPS-lepingu ja WPPT vahetu kohaldatavus liidu õiguskorras — Direktiiv 92/100/EÜ — Artikli 8 lõige 2 — Direktiiv 2001/29/EÜ — Mõiste „üldsusele edastamine” — Raadios üle kantud fonogrammide üldsusele edastamine hambaravikabinetis”
Kohtuotsuse kokkuvõte
Rahvusvahelised lepingud – Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping (TRIPS) – Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni (WIPO) esituste ja fonogrammide leping – Liidu õiguskorras kohaldatav – Vahetu õigusmõju puudumine
(TRIPS-leping; Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni esituste ja fonogrammide leping)
Rahvusvahelised lepingud – Teose esitaja, fonogrammitootja ja ringhäälinguorganisatsiooni kaitse Rooma konventsioon – Liidu õiguskorras kohaldamatu – Kaudne mõju
(Teose esitaja, fonogrammitootja ja ringhäälinguorganisatsiooni kaitse Rooma konventsioon)
Õigusaktide ühtlustamine – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Direktiivid 92/100 ja 2001/29 – Mõiste „üldsusele edastamine” – Tõlgendamine lähtuvalt rahvusvahelisest õigusest
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/29; nõukogu direktiiv 92/100)
Õigusaktide ühtlustamine – Autoriõigus ja sellega kaasnevad õigused – Kaitstud teoste rentimis- ja laenutamisõigus – Direktiiv 92/100 – Üldsusele edastamine – Mõiste – Fonogrammide tasuta ülekandmine erahambaravikabinetis – Välistamine
(Nõukogu direktiiv 92/100, artikli 8 lõige 2)
Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu 1C lisaks oleva intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (TRIPS-leping) ning Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni esituste ja fonogrammide lepingu sätted on liidu õiguskorras kohaldatavad.
Eraõiguslikud isikud ei saa nimetatud lepingutele vahetult tugineda.
(vt punkt 56 ja resolutsiooni punkt 1)
Kuna Roomas vastu võetud teose esitaja, fonogrammitootja ja ringhäälinguorganisatsiooni kaitse rahvusvaheline konventsioon ei kuulu liidu õiguskorda, ei ole see konventsioon selles õiguskorras kohaldatav. Sellel konventsioonil on liidu õiguskorras siiski kaudne mõju, kuna Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni esituste ja fonogrammide lepingu artikli 1 lõike 1 alusel on liit kohustatud mitte takistama liikmesriike täitmast sellest konventsioonist tulenevaid kohutusi.
Eraõiguslikud isikud ei saa nimetatud konventsioonile vahetult tugineda.
(vt punktid 50, 56 ja resolutsiooni punkt 1)
Direktiivis 92/100 rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas ning direktiivis 2001/29 autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas sisalduvat mõistet „üldsusele edastamine” tuleb tõlgendada lähtuvalt Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu 1C lisaks olevas intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingus (TRIPS-leping), Ülemaailmse Intellektuaalse Omandi Organisatsiooni esituste ja fonogrammide lepingus ning Roomas vastu võetud teose esitaja, fonogrammitootja ja ringhäälinguorganisatsiooni kaitse rahvusvahelises konventsioonis sisalduvatest samaväärsetest mõistetest.
Seda mõistet tuleb tõlgendada sel viisil, et see jääb eespool viidatud lepingute ja konventsiooniga kooskõlla, võttes arvesse ka selliste samaväärsete mõistete konteksti ja intellektuaalomandi valdkonnas asjakohaste lepingusätetega taotletavat eesmärki.
(vt punkt 56 ja resolutsiooni punkt 1)
Mõistet „üldsusele edastamine” direktiivi 92/100 rentimis- ja laenutamisõiguse ja teatavate autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta intellektuaalomandi vallas artikli 8 lõike 2 tähenduses tuleb tõlgendada nii, et see ei hõlma hambaravikabinetis vabakutselise tegevuse raames fonogrammide tasuta ülekandmist patsientide jaoks, kes saavad neist osa oma tahtest sõltumata. Järelikult ei anna niisugune ülekandmine fonogrammitootjatele õigust saada tasu.
Hambaarsti patsiendid moodustavad nimelt tavaliselt isikute kogumi, mille koosseis on enamasti stabiilne, ning nad moodustavad seega määratletud hulga potentsiaalseid adressaate, kuna muudel isikutel üldjuhul puudub juurdepääs selle arsti ravile. Järelikult ei ole tegemist „inimestega üldiselt”. Mis puudutab lisaks nende isikute arvu suurust, kellele hambaarst sama edastatud fonogrammi kuuldavaks teeb, siis on hambaarsti patsientide puhul isikute hulk väike või isegi tähtsusetu, arvestades, et tema kabinetis samal ajal viibivate isikute ring on üldjuhul väga piiratud. Pealegi, kui patsiendid saabuvad üksteise järel, siis kuna nad viibivad kohal üksteise järel, ei ole nad üldjuhul samade fonogrammide adressaadid, eriti kui need on raadio teel üle kantud. Lõpuks ei saa hambaarst, kes oma patsientide juuresolekul kannab taustamuusikana üle fonogramme, mõistlikult eeldada, et ainuüksi selle edastamise tõttu tema kabineti patsientide arv suureneb, ega tõsta osutatavate raviteenuste hinda. Järelikult ei avalda selline ülekandmine iseenesest mõju hambaarsti tulule. Hambaarsti patsiendid lähevad hambaravikabinetti nimelt ainsa eesmärgiga saada ravi, kuna fonogrammide ülekandmine ei ole hambaraviteenuse osutamise olemuslik osa. Patsientidele tehakse teatud fonogrammid kättesaadavaks juhuslikult ja sõltumata nende soovidest, olenevalt nende kabinetti saabumise hetkest ja ooteaja kestusest ning neile pakutava raviteenuse laadist. Neil asjaoludel ei saa eeldada, et hambaarsti tavapärased patsiendid oleksid kõnealuse ülekande suhtes vastuvõtlikud. Järelikult ei ole niisugune ülekandmine tulus.
(vt punktid 95–99, 102 ja resolutsiooni punkt 2)