Liidetud kohtuasjad C-7/10 ja C-9/10

Staatssecretaris van Justitie

versus

Tayfun Kahveci ja Osman Inan

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Raad van State (Madalmaad))

„EMÜ-Türgi assotsiatsioonileping — Riigis elamise õigus — Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saanud Türgi päritolu töötaja perekonnaliikmed — Türgi kodakondsuse säilitamine — Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamise kuupäev”

Kohtuotsuse kokkuvõte

Rahvusvahelised lepingud — EMÜ-Türgi assotsiatsioonileping — EMÜ-Türgi assotsiatsioonilepinguga loodud assotsiatsiooninõukogu — Otsus nr 1/80 — Perekonna taasühinemine

(EMÜ-Türgi assotsiatsiooninõukogu otsus nr 1/80, artikkel 7 ja artikli 14 lõige 1)

EMÜ-Türgi assotsiatsiooninõukogu otsuse nr 1/80 artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi seaduslikul tööturul töötava Türgi päritolu töötaja perekonnaliige saab endiselt tugineda nimetatud sättele pärast seda, kui asjaomane töötaja on saanud vastuvõtva liikmesriigi kodakondsuse, säilitades samal ajal ka Türgi kodakondsuse.

Nimelt tuleneb nii liidu õiguse ülimuslikkusest kui ka sellise sätte nagu kõnealuse otsuse artikli 7 esimese lõigu vahetust õigusmõjust, et vastuvõtva liikmesriigi tööturule Türgi päritolu töötajate järkjärgulise integreerimise süsteemi ulatust ei või liikmesriigid ühepoolselt muuta ning seetõttu ei ole neil pädevust võtta meetmeid, mis nõrgendavad õiguslikku staatust, mis niisugustele kodanikele EMÜ-Türgi assotsiatsioonilepingust tuleneva õigusega on sõnaselgelt antud.

Neil asjaoludel kehtestab sama otsuse artikli 14 lõige 1 asjakohase õigusliku raamistiku, mis võimaldab hinnata, millises ulatuses võib Türgi kodanikult, kes on kuriteo toimepanemises süüdi mõistetud, vastuvõtvast liikmesriigist väljasaatmise kaudu võtta ära sellest otsusest otseselt tulenevad õigused.

Selles osas on asjaomaste siseriiklike ametiasutuste ülesanne hinnata juhtumipõhiselt õigusrikkuja käitumist ning seda, kas oht, mida ta endast avalikule korrale ja julgeolekule kujutab, on olemas, reaalne ja piisavalt tõsine, ning et lisaks peavad nad sealjuures järgima nii proportsionaalsuse põhimõtet kui ka võtma arvesse asjaomase isiku põhiõigusi. Täpsemalt öeldes võib nimetatud artikli 14 lõike 1 alusel väljasaatmise otsustada üksnes juhul, kui asjaomase isiku käitumisega kaasneb konkreetne oht uueks avaliku korra raskeks rikkumiseks.

(vt punktid 37, 39–41 ja resolutsioon)

Liidetud kohtuasjad C-7/10 ja C-9/10

Staatssecretaris van Justitie

versus

Tayfun Kahveci ja Osman Inan

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Raad van State (Madalmaad))

„EMÜ-Türgi assotsiatsioonileping — Riigis elamise õigus — Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saanud Türgi päritolu töötaja perekonnaliikmed — Türgi kodakondsuse säilitamine — Naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamise kuupäev”

Kohtuotsuse kokkuvõte

Rahvusvahelised lepingud – EMÜ-Türgi assotsiatsioonileping – EMÜ-Türgi assotsiatsioonilepinguga loodud assotsiatsiooninõukogu – Otsus nr 1/80 – Perekonna taasühinemine

(EMÜ-Türgi assotsiatsiooninõukogu otsus nr 1/80, artikkel 7 ja artikli 14 lõige 1)

EMÜ-Türgi assotsiatsiooninõukogu otsuse nr 1/80 artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi seaduslikul tööturul töötava Türgi päritolu töötaja perekonnaliige saab endiselt tugineda nimetatud sättele pärast seda, kui asjaomane töötaja on saanud vastuvõtva liikmesriigi kodakondsuse, säilitades samal ajal ka Türgi kodakondsuse.

Nimelt tuleneb nii liidu õiguse ülimuslikkusest kui ka sellise sätte nagu kõnealuse otsuse artikli 7 esimese lõigu vahetust õigusmõjust, et vastuvõtva liikmesriigi tööturule Türgi päritolu töötajate järkjärgulise integreerimise süsteemi ulatust ei või liikmesriigid ühepoolselt muuta ning seetõttu ei ole neil pädevust võtta meetmeid, mis nõrgendavad õiguslikku staatust, mis niisugustele kodanikele EMÜ-Türgi assotsiatsioonilepingust tuleneva õigusega on sõnaselgelt antud.

Neil asjaoludel kehtestab sama otsuse artikli 14 lõige 1 asjakohase õigusliku raamistiku, mis võimaldab hinnata, millises ulatuses võib Türgi kodanikult, kes on kuriteo toimepanemises süüdi mõistetud, vastuvõtvast liikmesriigist väljasaatmise kaudu võtta ära sellest otsusest otseselt tulenevad õigused.

Selles osas on asjaomaste siseriiklike ametiasutuste ülesanne hinnata juhtumipõhiselt õigusrikkuja käitumist ning seda, kas oht, mida ta endast avalikule korrale ja julgeolekule kujutab, on olemas, reaalne ja piisavalt tõsine, ning et lisaks peavad nad sealjuures järgima nii proportsionaalsuse põhimõtet kui ka võtma arvesse asjaomase isiku põhiõigusi. Täpsemalt öeldes võib nimetatud artikli 14 lõike 1 alusel väljasaatmise otsustada üksnes juhul, kui asjaomase isiku käitumisega kaasneb konkreetne oht uueks avaliku korra raskeks rikkumiseks.

(vt punktid 37, 39–41 ja resolutsioon)