I. Sissejuhatus

II. Õiguslik raamistik

III. Kohtuvaidluse taust ja menetlus esimeses kohtuastmes

A. Käesolevas kohtuvaidluses osalevad äriühingud

B. Kaks keelatud kokkulepet Hispaania toortubaka turul ja vaidlusalune komisjoni otsus

C. Menetlus esimeses kohtuastmes

IV. Menetlus Euroopa Kohtus

V. Eelküsimus Alliance One Internationali hagemisõiguse kohta

VI. Hinnang apellatsioonkaebuse väidetele

A. Etteheited seoses võrdse kohtlemise põhimõttega

1. Võrdse kohtlemise põhimõtte ja õiguspärasuse põhimõtte koosmõju keelatud kokkulepete menetluses (kohtuasja C-14/11 P esimene ja teine väide)

a) Komisjoni peamine etteheide: võrdse kohtlemise põhimõtte väidetav väär kohaldamine

b) Etteheited kohtuotsuse puuduliku põhjendamise ja faktide moonutamise kohta

i) Väidetav puudulik põhjendamine

ii) Väidetav faktide moonutamine

c) Vahejäreldus

2. SCC ja SCTC väidetav diskrimineerimine kahe aluse kontseptsiooni kohaldamise tõttu (kohtuasja C-628/10 P kolmas väide)

a) Kahe aluse kontseptsiooni väidetavalt diskrimineeriv iseloom SCC ja SCTC suhtes (kohtuasja C-628/10 P kolmanda väite esimene rõhuasetus)

b) AOI ja SCTC olukorra võrdlus Universali ja Universal Leafi olukorraga (kohtuasja C-628/10 P kolmanda väite teine rõhuasetus)

c) Vahejäreldus

3. Komisjoni poolt esimese astme kohtumenetluses diskrimineerimise etteheite suhtes välja toodud vastuargumentide arvestamata jätmine (kohtuasja C-14/11 P kolmas väide)

4. TCLT olukorra võrreldavus Intabexi ja Universali omaga (kohtuasja C-14/11 P neljas väide)

5. Vahejäreldus

B. Mõni täiendav AOI ja SCTC etteheide (kohtuasja C-628/10 P esimene ja teine väide)

1. Kohtuasja C-628/10 P esimene väide

a) SCC ja SCTC otsustava mõju väidetav puudumine WWTE-le enne 5. maid 1998 (kohtuasja C-628/10 P esimese väite esimene osa)

i) Süüks panemise kriteerium: otsustav mõjutamine

ii) Ühiskontroll: puudub mõjuv põhjus keelamaks kartelliõigusest tuleneva vastutuse omistamist ainult ühele emaettevõtjatest

b) AOI ja SCTC põhiõiguste väidetav rikkumine (kohtuasja C-628/10 P esimese väite teine osa)

i) Vastuvõetavus

ii) Põhjendatus

c) Vahejäreldus

2. Kohtuasja C-628/10 P teine väide

a) Eelküsimus: kas apellatsioonkaebuse teine väide on edutu (inopérant)?

b) Apellatsioonkaebuse teise väite sisuline käsitlemine

i) Komisjoni argumentatsiooni väidetav kohandamine esimese astme kohtumenetluse kestel (kohtuasja C-628/10 P teise väite esimene osa)

ii) Etteheide vaidlustatud otsuse põhjenduse tagantjärele muutmise kohta (kohtuasja C-628/10 P teise väite teine osa)

C. Mõlema poole esitatud väidete kokkuvõte

D. AOI ja SCTC eritaotlus trahvi vähendamiseks

VII. Kohtukulud

VIII. Ettepanek

1.

„Vanemad vastutavad oma laste eest” – see vana kõnekäänd näib keelatud kokkuleppeid käsitlevatel juhtumitel ikka jälle tõeks osutuvat. ( 1 ) Sageli võetakse trahvi määramise menetluses keelatud kokkulepete eest vastutusele mitte üksnes keelatud kokkulepetes vahetult osalevad äriühingud, vaid ka nende emaettevõtjad. Sel moel saab trahvi arvestamisel kohaselt arvesse võtta kogu asjaomases keelatud kokkuleppes osalenud kontserni majanduslikku tugevust. Peale selle suureneb tõenäosus, et trahvi tasumise eest vastutab maksejõuline võlgnik, olenemata võimalikest varade ümberpaigutamistest asjaomases kontsernis.

2.

Siiski seab isikliku vastutuse põhimõte, ( 2 ) mida tuleb kriminaalmenetluses ja kriminaalmenetlusele sarnases menetluses alati silmas pidada, piirid keelatud kokkuleppe süükspanemisele kontserni sees. Eelkõige seetõttu tegelevad liidu kohtud ikka jälle küsimusega, kas ja millistel tingimustel võib emaettevõtjaid võtta vastutusele nende tütarettevõtjate keelatud kokkulepete eest. ( 3 )

3.

Käesolevas apellatsioonimenetluses tekib kartelliõigusest tuleneva vastutuse omistamise küsimus kontserni sees täiesti uuest vaatepunktist. Tuleb analüüsida, kas Euroopa Komisjon võttis ühes ja samas keelatud kokkuleppes osalenute emaettevõtjad vastutusele erinevate kriteeriumide alusel ja kas see oli õiguspärane.

4.

Konkreetselt on tegemist paljude toortubaka töötlemise valdkonnas tegutsevate ettevõtjate vahelise keelatud kokkuleppega Hispaanias. Mõnele neist määras komisjon solidaarselt koos nende emaettevõtjatega trahvi, seevastu ei karistanud ta samas keelatud kokkuleppes osalenud teiste äriühingute emaettevõtjaid.

5.

Sisuliselt peab Euroopa Kohus käesolevas asjas selgitama, millised piirid seab liidu õigusest tulenev üldine võrdse kohtlemise põhimõte komisjoni kaalutlusõigusele trahvide määramisel vastavalt määruse (EÜ) nr 1/2003 ( 4 ) artiklile 23. Euroopa Kohtu otsus ei ole põhimõttelise tähtsusega mitte üksnes komisjoni tulevase halduspraktika seisukohast; see võib olla suunanäitajaks ka Euroopa Majanduspiirkonna siseriiklikele konkurentsiasutustele ja kohtutele.

6.

Käesoleva kohtuasja õigusliku raamistiku määratleb esiteks EÜ artikkel 81 ja teiseks määruse nr 1/2003 artikkel 23. Viimane õigusnorm sätestab muu hulgas järgmist:

„2.

Komisjon võib oma otsusega määrata ettevõtjatele […] trahve, kui need tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu:

a)

rikuvad asutamislepingu artiklit 81 või 82 […]

7.

Lõpetuseks tuleb esile tuua määruse nr 1/2003 põhjendus 37, mis on pühendatud põhiõiguste kaitsele:

„Käesolevas määruses austatakse põhiõigusi ja peetakse kinni iseäranis Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga tunnustatud põhimõtetest. Seepärast tuleks käesolevat määrust tõlgendada ja kohaldada nende õiguste ja põhimõtete kohaselt.”

8.

Toortubaka turul Hispaanias tegeleb toortubaka esmase töötlemisega neli ettevõtjat (niinimetatud töötlejad): World Wide Tobacco España SA (edaspidi „WWTE”), Compañia española de tabaco en rama SA (edaspidi „Cetarsa”), Agroexpansión SA ja Tabacos Españoles SL (edaspidi „Taes”). Neist kolm kuuluvad rahvusvahelistele kontsernidele, mida kontrollivad Ameerika Ühendriikides asuvad ettevõtjad.

9.

Lisaks neljale Hispaania töötlejale tuleb viidata Deltafina SpA-le, Itaalia äriühingule, mille peamine tegevusala on toortubaka esmane töötlemine Itaalias ja töödeldud tubaka turustamine.

10.

Käesolevas asjas on vaidluse all, kas ja millistel tingimustel võis komisjon panna või pidi panema nimetatud äriühingute vahelise keelatud kokkuleppe süüks ka nende emaettevõtjatele või emaettevõtja emaettevõtjatele ning võtma neid kindlaksmääratud trahvi osas solidaarvastutusele.

11.

Käesolevas kohtuvaidluses osalevad äriühingud Alliance One International Inc. (edaspidi „AOI”) – varem Standard Commercial Corp. (edaspidi „SCC”) ( 5 ) –, Standard Commercial Tobacco Company Inc. (edaspidi „SCTC”) ja Trans-Continental Leaf Tobacco Corp. Ltd. (edaspidi „TCLT”) on WWTE emaettevõtjad või emaettevõtja emaettevõtjad. Kõik nad loetakse niinimetatud Standardi kontserni kuuluvaks.

12.

Kõigi nimetatud äriühingute vahelised osalussuhted olid 1995. aastast kuni 5. maini 1998 järgmised: SCC-le kuulus 100% osalus SCTC-s, millele kuulus omakorda 100% osalus TCLT-s. TCLT-le kuulus omakorda kaks kolmandikku WWTE kapitalist. Ülejäänud ühte kolmandikku WWTE kapitalist esindas selle äriühingu president ja tema perekonna kaks liiget.

13.

5. mail 1998 suurendas TCLT oma osalust WWTE kapitalis 86,94%-le, ülejäänud aktsiad hakkasid kuuluma WWTE-le endale omaaktsiatena (9,73%) ja ühele füüsilisele isikule (3,33%). Oktoobris 1998 omandas WWTE viimati nimetatud isikule kuulunud aktsiad ja SCC omandas WWTE kapitalis otsese osaluse 0,04%. Mais 1999 viisid TCLT ja SCC oma osaluse WWTE kapitalis vastavalt 89,64%-le ja 0,05%-le ning ülejäänud aktsiad jäid WWTE omaaktsiateks.

14.

Toortubaka turul Hispaanias eksisteeris aastatel 1996–2001 kaks teineteisega seotud horisontaalset keelatud kokkulepet, mille Euroopa Komisjon avastas 2001. aastal.

15.

Esimeses keelatud kokkuleppes, mida nimetatakse „töötlejate kokkuleppeks”, osalesid WWTE, Cetarsa, Agroexpansión, Taes ja Deltafina. Kõnealuse keelatud kokkuleppega fikseeriti igal aastal iga toortubakasordi – eri kvaliteedid koos – (kõrgeim) keskmine tarnehind ning jagati ära toortubakasortide ostukogused, mida iga töötleja võis tootjatelt osta. Aastatel 1999–2001 lepiti kokku ka iga toortubakasordi kvaliteediklassi hinnavahemik ning keskmine miinimumhind tootja ja tootjate rühma kohta.

16.

Teine keelatud kokkulepe, mida nimetatakse „tootjate esindajate kokkuleppeks”, puudutas kolme Hispaania põllumajandustootjate liitu. Selle kokkuleppe eesmärk oli samuti fikseerida igal aastal iga toortubakasordi kvaliteediklassi hinnavahemikud.

17.

20. oktoobri 2004. aasta otsuses ( 6 ) (edaspidi ka „vaidlustatud otsus”) tegi komisjon järelduse, et mõlema keelatud kokkuleppe puhul oli tegemist eraldiseisvate vältavate EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumistega. Komisjon tuvastas, et selles kontekstis on EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumises süüdi erinevad äriühingud ja ühendused, ( 7 ) kohustas need rikkumised lõpetama ( 8 ) ning määras neile erineva suurusega trahvid. ( 9 )

18.

Vaidlustatud otsuse adressaadid olid esiteks kõik keelatud kokkulepetes vahetult osalenud äriühingud, teiseks veel mõni asjaomastesse kontsernidesse kuuluv äriühing. Täpsemalt oli olukord järgmine.

19.

Põhjenduses tõi komisjon välja, et olenemata emaettevõtjate ja nende tütarettevõtjate vahel äriühinguõiguse alusel eksisteerivast seosest, ei ole ühtegi tõendit Universali ja Universal Leafi sisulise sekkumise kohta uuritud faktilistesse asjaoludesse. Seega ei ole nad käesolevas asjas tehtava otsuse adressaadid. Sama järeldus tuleb eriti teha Intabexi kohta, sest tema 100% osalus Agroexpansiónis oli puhtalt finantseering. ( 10 )

20.

Vaidlustatud otsuse vastu taotles mitu selle adressaati esimeses kohtuastmes Üldkohtus tühistamishagi abil õiguskaitset. AOI (endine SCC), SCTC ja TCLT ühiselt esitatud hagi osas langetas Üldkohus otsuse 27. oktoobril 2010 ( 11 ) (edaspidi ka „Üldkohtu otsus” või „vaidlustatud kohtuotsus”).

21.

AOI, SCTC ja TCLT hagi oli esimeses kohtuastmes osaliselt edukas. Kui Üldkohus tühistas vaidlustatud otsuse TCLT-d puudutavas osas, siis ülejäänud osas – ehk AOI ja SCTC suhtes – jättis ta hagi rahuldamata. Vaidlustatud otsuse tühistamist TCLT suhtes põhjendas Üldkohus peamiselt võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega. ( 12 )

22.

28. detsembri 2010. aasta kirjaga esitasid AOI ja SCTC ühiselt Üldkohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Sama kohtuotsuse peale esitas komisjon omalt poolt 7. jaanuari 2011. aasta kirjaga määruskaebuse.

23.

Kohtuasjas C-628/10 P paluvad AOI ja SCTC ühiselt:

24.

Komisjon palub kohtuasjas C-628/10 P:

25.

Oma määruskaebusega kohtuasjas C-14/11 P palub komisjon Euroopa Kohtul:

26.

Sellele esitavad omakorda vastuväite AOI, SCTC ja TCLT. Nad paluvad ühiselt:

27.

Pärast asjaomase kirjaliku menetluse lõppu liideti kohtuasjad C-628/10 P ja C-14/11 P Euroopa Kohtu presidendi 14. septembri 2011. aasta määrusega suulise menetluse ja kohtuotsuse huvides. Kohtuistung toimus 16. novembril 2011.

28.

Nii kohtuasjas C-628/10 P kui ka kohtuasjas C-14/11 P nimetab AOI end apellatsioonimenetluses SCTC ja TCLT õigusjärglaseks. ( 13 )

29.

Komisjon kahtleb, kas taoline konstruktsioon on võimalik. Ta ei ole aga esitanud mingit formaalset vastuväidet selle kohta, et AOI esitab Euroopa Kohtus väiteid mitte üksnes enda nimel, vaid ka SCTC (kohtuasi C-628/10 P) ning SCTC ja TCLT (kohtuasi C-14/11 P) nimel.

30.

Taoline teiste isikute õiguste oma nimel teostamine – mida nimetatakse ka protsessiajamise õiguseks võõra õiguse alusel (Prozessstandschaft) – võib olla lubatav, kui selleks on seaduslik või tehingust tulenev alus.

31.

Siiski ei pea üksikasjalikult arutlema, kas need tingimused on käesoleval juhul AOI isikus täidetud. Seda nõuab menetlusökonoomia. Kohtuasjas C-628/10 P esitasid AOI ja SCTC apellatsioonkaebuse ühiselt, samuti nagu on ühine AOI, SCTC ja TCLT vastus kohtuasjas C-14/11 P. Kuna seega on alati vähemalt ühel kohtuasja pooltest – käesolevas asjas AOI-l – nõutav hagemisõigus kahtlemata olemas, tuleb poolte väiteid igal juhul üksikasjalikult hinnata. ( 14 )

32.

Enne apellatsioonkaebuse erinevate väidete analüüsimist näib otstarbekas selgitada sissejuhatuseks kahte äärmiselt tehniliselt tunduvat määratlust, mida pooled kasutavad ikka ja jälle nii seoses AOI ja SCTC apellatsioonkaebusega (kohtuasi C-628/10 P) kui ka komisjoni apellatsioonkaebusega (kohtuasi C-14/11 P) – „100% eeldus” ja „kahe aluse” kontseptsioon.

33.

100% eeldus pärineb Euroopa Kohtu praktikast emaettevõtjate vastutuse kohta nende tütarettevõtjate osalemise eest keelatud kokkulepetes. Kui emaettevõtja omab 100% (või peaaegu kõiki) oma tütarettevõtja osakuid, siis eeldatakse ümberlükatavalt, et tal on kõnealuse tütarettevõtja tegevuse üle turul otsustav mõju. See kehtib ka juhul, kui emaettevõtja kontrollib oma tütarettevõtjat kaudselt vahendajaks oleva äriühingu kaudu, kusjuures emaettevõtja omab 100% (või peaaegu 100%) suurust osalust vahepealses äriühingus ning viimasele kuulub omakorda 100% (või peaaegu 100%) suurune osalus tütarettevõtjas. ( 15 ) 100% või peaaegu 100% osalus on siis kohtupraktika kohaselt piisav, et võtta emaettevõtja(d) solidaarselt vastutusele oma tütarettevõtja(te) keelatud kokkulepetes osalemise eest. ( 16 )

34.

Erinevalt 100% eeldusest ei ole kahe aluse kontseptsiooni kui sellist kohtupraktikas seni mainitud. Üldkohus viitas käesolevas asjas siiski kõnealusele kontseptsioonile, selgitamaks, et komisjon ei tuginenud vaidlustatud otsuses mitte ainult 100% eeldusele, vaid võttis ettevaatuse mõttes arvesse täiendavaid asjaolusid, mis osutasid tütarettevõtjate kaubandusstrateegia tegelikule otsustavale mõjutamisele emaettevõtjate poolt. ( 17 )

35.

See, et vaidlustatud otsus põhineb kahe aluse kontseptsioonil, on Üldkohtu poolt tuvastatud fakt. Euroopa Kohtul ei ole pädevust seda apellatsioonimenetluses üle kontrollida, ( 18 ) sest komisjon ei ole selles suhtes esitanud mingit etteheidet faktide moonutamise kohta. Järelikult ei ole oluline, et komisjon proovis menetluses Euroopa Kohtus – eelkõige kohtuistungil – end kohati kaitsta väitega, et vaidlustatud otsuses ei kohaldata üldse kahe aluse kontseptsiooni, vaid ainult 100% eeldust.

36.

Kuna vaidlustatud otsus tehti enne Lissaboni lepingu jõustumist, tuleb käesolevas asjas jätkuvalt viidata esmase õiguse sätetele Amsterdami lepingu redaktsioonis, eelkõige EÜ artiklitele 81 ja 253, mitte aga ELTL artiklitele 101 ja 296.

37.

Käesolevas asjas on huvide keskmes võrdse kohtlemise põhimõttega seotud õiguslikud probleemid. Küsimust, kas ja mil määral on see põhimõte oluline EÜ artikli 81 (nüüd ELTL artikkel 101) ja määruse nr 1/2003 artikli 23 kohaldamisel, käsitlevad nii AOI ja SCTC oma apellatsioonkaebuses kohtuasjas C-628/10 P, kui ka komisjon oma apellatsioonkaebuses kohtuasjas C-14/11 P. Seetõttu analüüsin ma asjaomaseid etteheiteid ühiselt enne kõiki teisi.

38.

Kõik apellandid heidavad Üldkohtule ette võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, kuid seda siiski erinevatel põhjustel.

39.

Kohtuasjas C-14/11 P väidab komisjon, et Üldkohus eeldas – eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punktis 218 – vääralt, et TCLT-d koheldakse diskrimineerivalt võrreldes Intabexi, Universali ja Universal Leafiga. Komisjon on seisukohal, et TCLT-d tohtis Standardi kontsernis paikneva vahepealse äriühinguna, mis omas perioodil pärast 5. maid 1998 pea kogu osalust WWTE-s, koos AOI-ga ja SCTC-ga vastutusele võtta. Komisjon heidab ette, et tuginedes võrdse kohtlemise põhimõttele, vabastas Üldkohus TCLT vääralt kaasvastutusest WWTE keelatud kokkuleppe eest.

40.

Kohtuasjas C-628/10 P proovivad seevastu AOI ja SCTC võrdse kohtlemise põhimõttele tuginedes vabaneda oma kaasvastutusest WWTE keelatud kokkuleppe eest; nad väidavad, et WWTE emaettevõtjatena koheldi neid halvemini kui Universalit ja Universal Leafi, kes on keelatud kokkuleppes osalenud ettevõtjate Taes ja Deltafina emaettevõtjad.

41.

Esimene ja teine väide kohtuasjas C-14/11 P on teineteisega tihedalt seotud. Neid tuleb hinnata ühiselt.

42.

Sisuliselt heidab komisjon esimese kahe väitega kohtuasjas C-14/11 P ette, et Üldkohus on võrdse kohtlemise põhimõtet „vääralt kohaldanud”. Üldkohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et emaettevõtjate vastutuse puhul nende tütarettevõtjate keelatud kokkulepetes osalemise eest on otsustava tähtsusega õiguspärasuse põhimõte. Kui emaettevõtja vastutab kohtupraktikas ( 19 ) välja arendatud kriteeriumide alusel – eelkõige 100% eelduse kohaselt –, siis ei saa võrdse kohtlemise põhimõte selles midagi muuta.

43.

Eespool kirjeldatud argument ei pea paika.

44.

Nagu komisjon ise apellatsioonimenetluses möönis, annavad kohtupraktika kriteeriumid, millele ta viitas, teavet pelgalt selle kohta, kas emaettevõtja ja tema tütarettevõtja on ühe ja sama ettevõtja osad konkurentsiõiguse tähenduses, ehk kas võimaliku keelatud kokkuleppe saab süüks panna ainult ühele neist või mõlemale. ( 20 )

45.

Kõnealune kohtupraktika ei sisalda seevastu ammendavaid juhiseid otsustava küsimuse kohta, kas keelatud kokkuleppe puhul tuleb määrata trahv ja milline juriidiline isik on vajaduse korral komisjoni trahviotsuse adressaat.

46.

Selles seoses tuleb silmas pidada, et küsimusele ema- ja/või tütarettevõtja kuuluvusest ühtsesse ettevõtjasse ning sellest tulenevast vastutusest keelatud kokkuleppes osalemise eest tuleb vastata üksnes õiguslike kriteeriumide alusel, samas kui trahvide määramisel sama keelatud kokkuleppe eest mängivad lisaks õiguslikele aspektidele olulist rolli ka eesmärgipärasuse kaalutlused ( 21 ): komisjonil on määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a raames kaalutlusõigus; ta võib trahve määrata.

47.

Määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohase kaalutlusõiguse raames võib komisjon vastavalt üksikjuhule otsustada, kas ta üldse määrab ettevõtjale keelatud kokkuleppes osalemise eest trahvi, ning ka seda, millisele asjaomase ettevõtja taga seisvale juriidilisele isikule (või juriidilistele isikutele) ta vajaduse korral taolise trahvi määrab. ( 22 )

48.

Määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohase kaalutlusõiguse teostamisel ei ole komisjon siiski täielikult vaba, vaid peab järgima liidu õiguse üldpõhimõtteid ning liidu tasandil tagatud põhiõigusi. ( 23 ) Eelkõige on ta seotud võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtetega. ( 24 )

49.

Seetõttu on Üldkohus vaidlustatud otsust õigesti proportsionaalsuse põhimõtte alusel hinnanud, ( 25 ) mitte aga piirdunud võrdlemisi pealiskaudse kontrolliga, kas otsuse puhul ei ole tegemist võimu kuritarvitamisega ELTL artikli 263 teise lõigu tähenduses (prantsuse keeles détournement de pouvoir) ( 26 ).

50.

Olgu meenutatud, et võrdse kohtlemise põhimõte on liidu õiguse üldpõhimõte, mida käsitlevad Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 20 ja 21. ( 27 ) Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt nõuab see, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud. ( 28 )

51.

Sellest tuleneb seoses konkreetse keelatud kokkuleppe käsitlemisega komisjoni poolt kahesugune järeldus:

52.

Käesoleval juhul vajab lähemat käsitlemist üksnes teine aspekt.

53.

Võrdse kohtlemise põhimõte keelab komisjonil kohaldada trahvide määramisel ühe ja sama keelatud kokkuleppe osalistele erinevaid kriteeriume. Sellest eeldusest on käesolevas asjas lähtunud õigesti ka Üldkohus. ( 31 )

54.

Seega kui komisjon otsustab ühe keelatud kokkuleppes osalenud ettevõtja rikkumise eest võtta vastutusele nii otseselt keelatud kokkuleppes osalenud tütarettevõtja kui ka selle taga seisva(d) emaettevõtja(d), siis peab ta sama moodi toimima kõikide teiste keelatud kokkuleppes osalenute suhtes, tingimusel et kõnealused teised osalenud on sarnases olukorras.

55.

Seejuures ei pea komisjon trahvi määrama tingimata kõikidele neile keelatud kokkuleppes osalenute emaettevõtjatele, kellele – puht õiguslikust seisukohast – oleks tulnud süüks panna nende tütarettevõtjate osalemine keelatud kokkulepetes. Ta võib hoopis määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohast kaalutlusõigust teostades teha asjaomaste emaettevõtjate seast objektiivsete kriteeriumide alusel valiku.

56.

Nii võib komisjon näiteks – nagu ta käesolevas asjas toimis – seada oma trahviotsuse adressaatide ringi ettevaatlikkuse kaalutlustel kahele alusele: ta võib piirduda selliste emaettevõtjate vastutusele võtmisega, kelle suhtes tal on lisaks pelgalt 100% eeldusele konkreetsed tõendid tegeliku otsustava mõju omamise kohta nende 100% tütarettevõtja(te) tegutsemisele. Sellised tõendid võivad, olenevalt emaettevõtjast, tuleneda täiesti erinevatest asjaoludest. Komisjonil on õigus, kui ta märgib, et võrdse kohtlemise põhimõte ei nõua talt, et kõikide emaettevõtjate suhtes tuleb alati esitada sama liiki tõendid – näiteks dokumendid, tunnistajate ütlused vms – või sama palju tõendeid. ( 32 )

57.

Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega on aga tegemist siis, kui komisjon hindab ühe ja sama keelatud kokkuleppe juhtumit kvalitatiivselt kahe erineva mõõdupuu alusel, seega kui ta seab mõne emaettevõtja vastutusele võtmise sõltuvusse rangematest tõendamise nõuetest kui teiste emaettevõtjate vastutuse, näiteks kui ta kohaldab mõne emaettevõtja suhtes kahe aluse kontseptsiooni, samas kui teiste emaettevõtjate puhul tugineb üksnes 100% eeldusele.

58.

Just samamoodi oli asi Üldkohtu tuvastatud faktide kohaselt käesoleval juhul: TCLT võeti ainult 100% eelduse alusel solidaarvastutusele oma tütarettevõtja WWTE osalemise eest keelatud kokkuleppes, ( 33 ) samas kui Intabexile, Universalile ja Universal Leafile ei määranud komisjon trahvi, sest nende suhtes kohaldas ta kahe aluse kontseptsiooni, mistõttu ei pidanud ta nende ettevõtjate pelka osalust nende asjaomastes tütarettevõtjates ilma konkreetsete tõenditeta otsustava mõju omamise kohta piisavaks. ( 34 )

59.

Neil asjaoludel võis Üldkohus õiguslikku viga tegemata eeldada, et TCLT-d koheldi diskrimineerivalt võrreldes Intabexi, Universali ja Universal Leafiga. ( 35 )

60.

Selle juures ei muuda midagi ka komisjoni poolt argumendina esitatud õiguspärasuse põhimõte.

61.

Võrdse kohtlemise põhimõte tuleb küll sobitada õiguspärasuse põhimõttega, mille kohaselt ei saa keegi oma nõude toetuseks tugineda kellegi teise huvides toime pandud õigusvastasele teole. ( 36 ) Teisisõnu, liidu õigus ei anna õigust nõuda võrdset kohtlemist siis, kui õigust on vääralt kohaldatud. ( 37 ) Komisjon võttis selle oma kirjalikes märkustes kokku järgmiselt: „Two wrongs do not make a right.”

62.

Käesoleval juhul ei olnud siiski karta konflikti halduse õiguspärasuse nõudega. Pigem oli komisjonil haldusmenetluses määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohase kaalutlusõiguse raames valida kahe toimimisviisi vahel, millest üks ei olnud vähem õiguspärane kui teine: komisjonil oli valik, kas võtta solidaarselt kaasvastutusele kõik emaettevõtjad, kelle puhul kehtis 100% eeldus (esimene toimimisvõimalus) või hoopis piirata vaidlustatud otsuse adressaatide ringi, võttes aluseks kahe aluse kontseptsiooni (teine toimimisvõimalus).

63.

Sellisel vaatlusel ei saa õiguslikult vaidlustada seda, et komisjon valis Intabexi, Universali ja Universal Leafi suhtes teise toimimisvõimaluse. Kohaldades kahe aluse kontseptsiooni, loobus komisjon asjaomaste äriühingute solidaarsele kaasvastutusele võtmisest nende tütarettevõtjate osalemise eest keelatud kokkuleppes ainult 100% eelduse alusel.

64.

Kuna komisjoni toimimisviis Intabexi, Universali ja Universal Leafi suhtes ei olnud seega „ebaõiglus”, siis ei saanud TCLT-le samasugune kohtlemine vaidlustatud kohtuotsuses endast kujutada võrdset kohtlemist siis, kui õigust on vääralt kohaldatud.

65.

Vastupidist järeldust ei tulene ka Zellstoff’i kohtuotsusest. ( 38 ) Kahtlemata selgitas Euroopa Kohus selles, et ettevõtja „ei pääse karistusest sel põhjendusel, et ühele teisele ettevõtjale ei ole trahvi määratud, kui viimati nimetatud ettevõtja olukorda Euroopa Kohtus isegi ei arutata” ( 39 ). Käesolevas asjas huvi pakkuvat küsimust komisjoni kaalutlusõiguse teostamise kohta trahvide määramisel Zellstoff’i kohtuotsuses teadaolevalt siiski täpsemalt ei käsitletud.

66.

Pealegi ei pea ma veenvaks järeldada Zellstoff’i kohtuotsusest, et komisjon oleks oma kaalutlusõiguse teostamisel trahvide määramise puhul täielikult vaba ega peaks liidu kohtutes mingil moel võrdse kohtlemise põhimõtte järgimise osas aru andma. Taoline kohtupraktika ei vastaks põhiõiguste tõhusa kaitse nõuetele liidu kohtutes (vt ka põhiõiguste harta artikli 47 esimene lõik).

67.

Kui Üldkohus teeb vastavalt oma õigusemõistmise ülesandele kindlaks, et komisjon teostab määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohast kaalutlusõigust ühe ja sama keelatud kokkuleppe kõigi osaliste suhtes samade õiguspäraste kriteeriumide alusel, siis ei taga see võrdset kohtlemist siis, kui õigust on vääralt kohaldatud, vaid kaitseb haldusomavoli eest.

68.

Kuna Üldkohus ei ole järelikult TCLT osas teinud võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamisel õiguslikku viga, tuleb komisjoni peamine etteheide seoses esimese ja teise väitega kohtuasjas C-14/11 P põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

69.

Esimese väite juures kohtuasjas C-14/11 P heidab komisjon Üldkohtule peale selle ette, et viimane on oma otsust puudulikult põhjendanud ja asjaolusid moonutanud.

70.

Kõigepealt heidab komisjon ette, et Üldkohus ignoreeris komisjoni poolt esimeses kohtuastmes antud selgitusi õiguspärasuse põhimõtte ning põhimõtte kohta, et kellelgi ei ole õigust nõuda võrdset kohtlemist siis, kui õigust on vääralt kohaldatud. Selle näol on tegemist „ilmselge puuduliku põhjendamisega”.

71.

Esimese astme kohtuotsuste nõuetele vastava põhjendamise kohustus tuleneb Euroopa Kohtu põhikirja artiklist 36 koosmõjus artikli 53 esimese lõiguga.

72.

Minu arvates esitab komisjon siin kõnealuse põhjendamiskohustuse ulatusele liialdatud nõudmisi. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei nõua põhjendamiskohustus, et Üldkohus esitaks ammendava ning üksikasjaliku ülevaate menetluspoolte kõikidest arutluskäikudest; põhjendus võib seega olla tuletatav, tingimusel et see võimaldab huvitatud isikutel aru saada põhjustest, miks Üldkohus nende argumentidega ei nõustunud, ning et Euroopa Kohtul on piisavalt andmeid oma kontrolli teostamiseks. ( 40 )

73.

Käesolevas asjas on Üldkohus komisjoni argumendid täielikult teadmiseks võtnud. ( 41 ) Peale selle selgitas ta selgelt ja üheselt oma seisukohta võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldatavuse ja ulatuse osas. ( 42 ) Sellest tuleneb vähemalt kaudselt, et ta ei pidanud komisjoni vastuväidet õiguspärasuse põhimõtte olulisuse kohta tähtsaks. Seega ei saa tegemist olla puuduliku põhjendamisega.

74.

Lisaks väidab komisjon, et Üldkohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktis 158 vaidlusalust otsust ning selles väljendatud komisjoni argumente „ilmselgelt moonutanud”. Väidetav moonutamine seisneb selles, et Üldkohus on valesti tõlgendanud vaidlustatud otsuse põhjendust 384. Üldkohus lähtus vääralt eeldusest, et komisjon jagab tema seisukohta võrdse kohtlemise põhimõtte osas.

75.

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on moonutamisega tegemist juhul, kui ilma uusi tõendeid uurimata ilmneb, et olemasolevatele tõenditele antud hinnang on ilmselgelt väär. ( 43 )

76.

Vaidlustatud otsuse põhjenduses 384 selgitatakse – käesolevas asjas olulises osas –, „et erilised asjaolud, mis ajendasid komisjoni võtma emaettevõtjat vastutusele tütarettevõtja tegevuse eest, võivad olenevalt juhtumist olla erinevad”. Samas põhjenduses lisab komisjon: „See asjaolu iseenesest ei ole mittediskrimineerimise põhimõtte rikkumine, kui vastutuse põhimõtteid kohaldatakse järjekindlalt”.

77.

Eeltoodust võib pikemata järeldada, et komisjon peab võrdse kohtlemise põhimõtet oluliseks. Ainult nii saab selgitada asjaolu, et komisjon üldse käsitles oma otsuse nimetatud põhjenduses küsimust, kas tegemist oli kõnealuse põhimõtte – mida komisjon nimetab seal „mittediskrimineerimise põhimõtteks” – rikkumisega või mitte.

78.

Vaidlustatud kohtuotsuse vaidlusaluses lõigus tegi Üldkohus just selle järelduse: kõigepealt esitas ta oma seisukoha („Komisjon peab […] kinni pidama võrdse kohtlemise põhimõttest […]” ( 44 )); seejärel lisas ta, et komisjon jagab nimetatud seisukohta, viidates seejuures tõendina vaidlustatud otsuse mainitud põhjendusele 384. ( 45 )

79.

Seega tõlgendas Üldkohus vaidlustatud otsust täiesti mõistetavalt ning sellest ei nähtu mingisugust komisjoni väidete moonutamist. Üldkohus kaasab isegi komisjoni kaalutluse, et „erilised asjaolud […] võivad olenevalt juhtumist erineda” ( 46 ), rõhutades, et „sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud” ( 47 ).

80.

Neil asjaoludel ei näe ma mingit tõendit, mis kinnitaks, et Üldkohus on vaidlustatud otsuse põhjendust 384 ilmselgelt vääralt hinnanud. Tõendite moonutamise etteheide on järelikult põhjendamatu.

81.

Kokkuvõttes tuleb seega esimene ja teine väide kohtuasjas C-14/11 P tervikuna tagasi lükata.

82.

Kohtuasja C-628/10 P kolmas väide on jaotatud mitmeks osaks, mis sisuliselt siiski suures osas kattuvad. Sisuliselt väidavad AOI ja SCTC kahte asja: esiteks oli kahe aluse kontseptsiooni kohaldamine nende suhtes diskrimineeriv (vt selle kohta allpool, a-osa). Teiseks ei võrrelnud Üldkohus AOI (varem SCC) ja SCTC olukorda piisavalt täpselt Universali ja Universal Leafi olukorraga (vt selle kohta allpool, b-osa).

83.

Kahe aluse kontseptsiooni suhtes argumenteerivad apellandid peamises osas järgmiselt: kui kohaldatud oleks üksnes 100% eeldust, siis oleks ka Universal ja Universal Leaf pidanud olema kaasvastutavad nende tütarettevõtjate Taesi ja Deltafina keelatud kokkuleppes osalemise eest. Piiravama kahe aluse kontseptsiooni kohaldamise tagajärjel aga võeti kokkuvõttes vastutusele ainult AOI (varem SCC) ja SCTC, mitte aga Universal ja Universal Leaf koos oma asjaomaste tütarettevõtjatega.

84.

Komisjon vaidleb sellele väitele vastu peamiselt argumendiga, et võrdse kohtlemise põhimõte ei anna õigust nõuda võrdset kohtlemist siis, kui õigust on vääralt kohaldatud. ( 48 ) Seda, et nimetatud argument jääb liiga pinnapealseks, olen ma juba selgitanud ( 49 ): käesolevas asjas ei käsitleta küsimust, kas juba niikuinii õigusvastast haldustegevust („ebaõiglust”) tuleks veelgi laiendada. Tuleb hoopis välja selgitada, kas ühele keelatud kokkuleppes osalejale komisjoni poolt täiesti õigustatult osaks saanud kohtlemist tuleks kohaldada ka kõikide teiste keelatud kokkuleppes osalenute suhtes.

85.

AOI ja SCTC rünnakud vaidlustatud kohtuotsuse vastu on aga alusetud muudel põhjustel.

86.

Nagu juba eespool selgitatud, ( 50 ) on komisjonil määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt kaalutlusõigus. Seetõttu ei pea ta trahve määrama tingimata kõigile keelatud kokkuleppes osalenute emaettevõtjatele, kellele – puht õiguslikust seisukohast – sai süüks panna nende tütarettevõtjate osalemise keelatud kokkuleppes. Komisjon saab hoopis oma kaalutlusõigust teostades teha puudutatud emaettevõtjate seast objektiivsete kriteeriumide alusel valiku.

87.

See, et taolise valiku kriteeriumid võivad mõnele menetlusosalisele avaldada positiivset mõju, teistele aga negatiivset, on asjade loomuses. Pelgast asjaolust, et komisjon tegi nende seast valiku, ei saa veel järeldada diskrimineerimist. Seni, kuni komisjoni poolt aluseks võetud kriteeriumid tuginevad objektiivsetele kaalutlustele, ei ole mingit põhjust eeldada teatavate menetlusosaliste õigusvastast halvemat kohtlemist.

88.

Asi oleks teisiti siis, kui komisjon juhinduks direktiivi 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohase kaalutlusõiguse teostamisel mitte objektiivsetest faktoritest, vaid asjasse mittepuutuvatest kaalutlustest, ehk kui ta toimiks sellisel moel, mis oleks vähemalt sarnane võimu kuritarvitamisega ELTL artikli 263 teise lõigu tähenduses.

89.

Käesolevas asjas ei toonud AOI ja SCTC kohtuistungil siiski välja mingeid konkreetseid tõendeid, mis osutaksid sellele, et komisjon tugines kahe aluse kontseptsioonile lähtudes asjasse mittepuutuvatest kaalutlustest.

90.

Vastupidi, asjaomaste emaettevõtjate seast kahe aluse kontseptsiooni abil valiku tegemiseks oli objektiivne põhjus. Nagu komisjoni esimese astme kohtumenetluses õigesti rõhutas, ( 51 ) eksisteeris vaidlustatud otsuse tegemise ajal märkimisväärne õiguslik ebakindlus seoses kartelliõigusest tuleneva vastutuse ema- või tütarettevõtjatele omistamise kriteeriumidega. ( 52 ) Alles hiljem tõi selguse Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas Akzo Nobel. ( 53 )

91.

Enne Euroopa Kohtu selgitust valitsenud õigusliku ebakindluse õhkkonnas oli objektiivselt põhjendatud, et komisjon adresseeris vaidlustatud otsuse ettevaatuse mõttes ainult sellistele emaettevõtjatele, kelle suhtes ta ei pidanud tuginema mitte üksnes 100% eeldusele, vaid kelle puhul oli konkreetsete tõendite alusel teada, et nad omavad tegelikku otsustavat mõju oma tütarettevõtjate tegevusele.

92.

AOI ja SCTC esitatud diskrimineerimise etteheide seoses kahe aluse kontseptsiooni kohaldamisega on järelikult põhjendamatu.

93.

Peale selle heidavad apellandid Üldkohtule ette, et see ei võrrelnud AOI (varem SCC) ja SCTC olukorda piisavalt tõhusalt Universali ja Universal Leafi olukorraga. Võtmaks seisukohta AOI ja SCTC esitatud diskrimineerimise etteheite osas, oleks Üldkohus apellantide arvates tegelikke asjaolusid aluseks võttes pidanud kontrollima, kas Universal ja Universal Leaf moodustavad oma tütarettevõtjate Taesi ja Deltafinaga majandusüksuse. Apellantide hinnangul oli SCC ja SCTC olukord „väga sarnane” Universali ja Universal Leafi olukorraga.

94.

Pealiskaudsel vaatlusel võiks arvata, et AOI ja SCTC vaidlustavad selle väitega ainult Üldkohtu poolt faktidele ja tõenditele antud hinnangu ning paluvad Euroopa Kohtul asendada Üldkohtu hinnang enda omaga. See oleks apellatsioonimenetluses lubamatu. ( 54 )

95.

Lähemal vaatlusel tõstatab AOI ja SCTC argument aga – vähemalt samuti – põhimõttelise õigusliku probleemi, mille käsitlemine apellatsioonimenetluses on kahtlemata lubatav: kõne all on Üldkohtu poolt diskrimineerimise etteheite kontrollimisele esitatavate õiguslike nõudmiste ulatus ning eelkõige kontrolli ulatus, mida Üldkohus peab komisjonile demonstreerima. Selle näol on tegemist küsimusega, mille üle ikka ja jälle arutletakse ning mis äratab tänapäeval üha rohkem tähelepanu – eelkõige põhiõiguste harta seisukohast.

96.

Põhiõiguste harta artikkel 47, millel on EL lepingu artikli 6 lõike 1 esimese lõigu kohaselt aluslepingutega võrreldes samaväärne õigusjõud ning mis on seega siduv esmane õigus, tagab põhiõiguse tõhusale kohtulikule kaitsele, mis on tunnustatud ka liidu õiguse üldpõhimõttena. ( 55 ) Nimetatud põhiõigus sisaldab muu hulgas õigust ametiasutuste otsuste kontrollimisele sõltumatu kohtu poolt õiglases menetluses.

97.

Millised nõuded sellest täpsemalt tulenevad, tuleb kindlaks teha ühtlustamisnõude alusel (EL lepingu artikli 6 lõike 1 kolmas lõik ja põhiõiguste harta artikli 52 lõike 3 esimene lause), võttes arvesse EIÕK artikli 6 lõiget 1 ( 56 ), ( 57 ). Viimati nimetatud säte nõuab Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt eelkõige, et kohtumenetlus võimaldaks kõikide asjakohaste faktide ja õigusküsimuste kontrollimist. ( 58 )

98.

On vaieldamatu, et Üldkohtul oli käesoleval juhul selline pädevus kontrollida kõiki fakte ja õigusküsimusi, mis on seotud komisjoni poolt võrdse kohtlemise põhimõttest kinnipidamisega.

99.

Üldkohtu poolse kontrolli intensiivsus sõltub siiski eelkõige sellest, millistele kehtetuks tunnistamise põhjustele apellandid esimeses kohtuastmes tuginesid ning eelkõige sellest, kui põhjendatud oli nende väide, st milliste faktide ja argumentidega nad oma väiteid põhistasid. Vahetult liidu kohtutele esitatud hagiavalduse puhul kehtib kaasamispõhimõte. Tõendamiskoormise ümberpööramine või tõendite hindamine omal algatusel on lubatud üksnes erandjuhtudel. Käesolevas menetluses ei ole siiski ükski pool taolisele vajadusele osutanud.

100.

Käesolevas asjas piirdus SCC (nüüd AOI), SCTC ja TCLT väide esimese astme kohtumenetluses võrdse kohtlemise põhimõtte osas kahe punktiga, milles mõlemas väideti, et teiste keelatud kokkuleppes osalenute emaettevõtjaid kohtles komisjon paremini kui neid endid. ( 59 )

101.

Ainult üks esimeses astmes esitatud hagiavalduse punktidest on käesoleva väite kontekstis oluline. ( 60 ) Selles tõi SCC välja, et tema olukord emaettevõtjana oli kõikides olulistes aspektides võrreldav Universali, Universal Leafi ja SEPI omaga. Seda, mida komisjon tuvastas viimati nimetatud äriühingute osas, kohaldab SCC ka enda suhtes: ei eksisteeri ei konkreetseid tõendeid SCC tegeliku osalemise kohta tuvastatud WWTE rikkumistes ega ka ema- ja tütarettevõtja vahetu suhtluse kohta.

102.

Esimeses kohtuastmes esitatud repliigis lisas SCC (AOI), et komisjon diskrimineeris apellante võrreldes Universaliga, sest ta kohaldas nende tütarettevõtjate keelatud kokkulepetes süükspanemise puhul erinevaid kriteeriume. ( 61 )

103.

Sellega kordas SCC kokkuvõttes vaid seda, mida ta oli juba väitnud seoses tütarettevõtjast WWTE rikkumise selle emaettevõtjatele süükspanemise kriteeriumidega. Neil asjaoludel ei saa vaidlustada seda, et Üldkohus loobus vaidlustatud kohtuotsuses ( 62 ) omalt poolt diskrimineerimisväite eraldi, intensiivsemast kontrollist ning hindas kõiki väiteid – sealhulgas diskrimineerimisega seotud etteheiteid – ühiselt.

104.

Kokkuvõttes on järelikult etteheide AOI (SCC) ja SCTC olukorra puuduliku võrdlemise kohta Universali ja Universal Leafi olukorraga põhjendamatu.

105.

Neil asjaoludel tuleb kohtuasja C-628/10 P kolmas väide tagasi lükata.

106.

Oma kolmanda väitega kohtuasjas C-14/11 P kaebab komisjon, et Üldkohus keelas tal esitada esimese astme menetluses fakte, millest oleks nähtunud, et TCLT ei olnud samas olukorras nagu Universal või Intabex.

107.

Kõnealune väide on suunatud eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punkti 196 esimese lause vastu. Selles käsitleb Üldkohus küsimust, kas tuleb arvesse võtta komisjoni poolt esitatud asjaolu, et TCLT oli aastatel 1996–1999 WWTE „peamine klient”. Üldkohus vastab sellele küsimusele eitavalt, tuues muu hulgas põhjenduseks, et tegemist on väitega, millele komisjon tugines esimest korda alles kohtumenetluses ehk täpsemalt kostja vastuses.

108.

Komisjon on seisukohal, et sel moel rikkus Üldkohus tema õigust võistlevale kohtumenetlusele ning mõistis vääralt komisjoni otsustele esitatavaid põhjendamise nõudeid. Mõlemad punktid on teineteisega tihedalt seotud.

109.

Vastab tõele, et nii nagu igal teisel kohtumenetluse poolel, on ka komisjonil õigus võistlevale kohtumenetlusele. ( 63 ) Järelikult peab tal olema võimalus end tühistamishagis esitatud etteheidete vastu Üldkohtus tõhusalt kaitsta, näiteks diskrimineerimise etteheidete eest, nagu esitasid esimese astme menetluses AOI, SCTC ja TCLT.

110.

Siiski tuleb saavutada sobiv tasakaal komisjoni õiguse vahel võistlevale kohtumenetlusele ning asjaomaste ettevõtjate õiguse vahel õiglasele kohtulikule arutamisele ja tõhusale õiguskaitsevahendile (põhiõiguste harta artikkel 47).

111.

Vastavalt sellele on komisjonil küll õigus selgitada kohtumenetluses oma kaitse argumentide raames vaidlustatud otsuse põhjendusi täpsemalt. ( 64 ) Vaidlustatud otsuse täiesti uusi põhjendusi ei tohi komisjon kohtumenetluses siiski esitada. Põhjenduse algset puudumist ei saa parandada sellega, kui huvitatud isik saab põhjendustest teada menetluse käigus liidu kohtus. ( 65 ) Eriti range on see kohtus „põhjenduste täiendamise” keeld kriminaalmenetluses ja kriminaalmenetlusele sarnases menetluses nagu keelatud kokkulepete menetlus. ( 66 )

112.

Järelikult ei tohtinud komisjon ka käesoleval juhul tugineda kohtumenetluses asjaoludele, mis oleks pidanud olema ära näidatud juba vaidlustatud otsuses endas, kuid mida seal ei mainitud.

113.

Jääb üle arutleda, kas TCLT kui WWTE „peamiseks kliendiks” olemise näol oli tegemist sellise asjaoluga, mis oleks pidanud olema välja toodud juba vaidlustatud otsuse põhjenduses.

114.

Selle kohta tuleb märkida, et komisjoni trahviotsus peab olema iga adressaadi suhtes piisavalt põhjendatud, eriti nende osas, kes vastavalt otsusele peavad rikkumise eest vastutama. Nii peab otsus oma tütarettevõtja rikkumise eest vastutavaks peetava emaettevõtja suhtes üldjuhul sisaldama üksikasjalikku ülevaadet põhjendustest, mis õigustavad rikkumise sellele äriühingule süüks panemist. ( 67 )

115.

Millised nõuded täpselt tulenevad sellest üksikjuhul, tuleb määratleda arvestades EÜ artikli 253 (nüüd ELTL artikli 296 teine lõik) kohast põhjendamisnõude mõtet ja eesmärki. Õigusakti põhjendus peab võimaldama asjaomastel isikutel teada saada vastu võetud meetme põhjuseid, et nad saaksid hinnata selle põhjendatust, ning võimaldama pädeval kohtul kontrolli teostada. ( 68 )

116.

Kui komisjon otsustab – nagu käesolevas asjas – võtta solidaarselt kaasvastutusele ainult mõne keelatud kokkuleppes osalenud äriühingute emaettevõtja, teisi aga mitte, siis peab ta seda oma trahviotsuses põhjendama. Trahviotsuse adressaatideks olevatele emaettevõtjatele peab otsuse põhjendusest olema arusaadav, miks just nemad vastutusele võeti, kuigi teiste keelatud kokkuleppes osalenute emaettevõtjatele ei määratud trahvi. Ainult sel moel saavad asjaomased isikud ja liidu kohtud kontrollida komisjoni otsust kaalutlusõiguse teostamise võimalike vigade suhtes, eelkõige võrdse kohtlemise põhimõtte võimalike rikkumiste osas. ( 69 )

117.

Just selline põhjendus oli käesoleval juhul aga Üldkohtu järelduste – mida ei ole vaidlustatud – kohaselt puudu. Vaidlustatud otsuses põhjendas komisjon küll äärmiselt napisõnaliselt, miks ta ei võtnud vastutusele mõnd teist ettevõtjat, muu hulgas Intabexi, ( 70 ) kuid ta hoidus siiski selgest selgitusest, miks ta lülitas trahviotsuse adressaatide hulka just TCLT – erinevalt Intabexist.

118.

Alles kohtumenetluses tõi komisjon WWTE poolt töödeldud tubaka peamise osa müügi TCLT-le välja tõendina selle kohta, et TCLT olukord ei ole võrreldav Intabexi omaga. Kohtumenetluses esitatud komisjoni argumendi kohaselt on selle näol tegemist määrava asjaoluga, mis tõendab konkreetselt, et TCLT valimine vaidlustatud otsuse adressaadiks oli kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega.

119.

Kui aga TCLT kui WWTE „peamise kliendi” funktsioon oli vaidlustatud otsuse adressaadiks valimise seisukohalt nii olulise tähtsusega, siis oleks seda asjaolu pidanud mainima juba vaidlustatud otsuse põhjenduses. Alles selle põhjendusega muutub arusaadavaks, miks adresseeriti vaidlustatud otsus konkreetselt TCLT-le. Komisjoni seisukohast nii otsustavat põhjust ei tohtinud komisjon alles kohtumenetluses „täiendada”. Eelkõige ei tohi nimetatud põhjust käsitleda pelgalt vaidlustatud otsuse selgitusena, sest Üldkohtu järelduste kohaselt ei sisaldanud see otsus kõnealuse teema kohta üldse mingeid (muid) põhjendusi. Seega pidas Üldkohus TCLT kui WWTE „peamise kliendi” funktsiooni esmakordset mainimist kohtumenetluses ( 71 ) vastuvõetamatuks ( 72 ).

120.

Komisjon väidab vastu, et ta ei ole kohustatud põhjendama, miks ta ei adresseerinud vaidlustatud otsust teatavatele äriühingutele – käesoleval juhul Universalile, Universal Leafile ja Intabexile. ( 73 )

121.

Selline argument ei taba siiski asja sisu. Käesolevas asjas ei ole küsimus üldse selles, kas vaidlustatud otsuse adressaatideks oleks pidanud olema ka Universal, Universal Leaf ja Intabex, ( 74 ) vaid selles, kas TCLT määrati selle otsuse adressaatide hulka õigesti – eelkõige võrdse kohtlemise põhimõtet rikkumata.

122.

Järgnevalt esitab komisjon vastuväite, et tal ei olnud haldusmenetluses mingit põhjust võrrelda TCLT olukorda teiste emaettevõtjate omaga, sest TCLT heitis võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist ette alles kohtumenetluse staadiumis. Komisjonil ei ole kohustust esitada oma otsustes teataval määral ettevaatuse mõttes kõiki põhjuseid, millele ta võiks hiljem tugineda, et vastustada tema meetmete osas esitatud väiteid. ( 75 )

123.

Nimetatud vastuväide ei pea käesoleva juhtumi asjaolusid silmas pidades siiski paika. TCLT-le ei olnud haldusmenetluse vältel veel ettenähtav, et ta peab end kaitsma võimaliku diskrimineerimise eest võrreldes Universali, Universal Leafi või Intabexiga. Esitatud vastuväited olid suunatud ka Universalile, Universal Leafile ja Intabexile. TCLT ei saanud haldusmenetluses veel ette näha, et komisjon ei adresseeri vaidlustatud otsust hiljem nendele äriühingutele. Seevastu komisjon pidi teadma, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel tema poolt tehtud valik keelatud kokkuleppes osalenute emaettevõtjate vahel tõstatab küsimusi seoses võrdse kohtlemise põhimõttega. ( 76 )

124.

Euroopa Kohtu istungil väitis komisjon lõpuks, et 100% eeldus devalveeritaks, kui keelatud kokkulepetega tegelevalt asutuselt nõutaks tema trahviotsuse põhjenduses kaalutluste esitamist erinevate menetlusosaliste võrdse kohtlemise kohta.

125.

Siiski ei ole ka see väide veenev. Iseenesestmõistetavalt on komisjonil jätkuvalt õigus tugineda trahviotsuse adressaatide valikul 100% eeldusele ning piirduda otsuse põhjenduses üksnes eelduse põhimõtte kohaldamise tingimuste selgitamisega. ( 77 ) Kui aga komisjon otsustab – nagu käesolevas asjas – kehtestada oma kaalutlusõigust kasutades emaettevõtjate vastutusele võtmisele vabatahtlikult rangemad kriteeriumid, siis peab ka tema otsuse põhjendus vastama nendele rangematele kriteeriumidele. See, kes endale ise lati kõrgeks seab, ei tohiks imestada, kui sellest on raskem üle hüpata.

126.

Kokkuvõttes ei ole Üldkohus seega jätnud tähelepanuta vaidlustatud komisjoni otsuse põhjendusele esitatavaid nõudeid ega ole ka rikkunud komisjoni õigust võistlevale kohtumenetlusele. Kohtuasja C-14/11 P kolmas väide tuleb tagasi lükata.

127.

Oma neljanda väitega kohtuasjas C-14/11 P, mis – nagu juba eelnevalt kolmas väide – on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punkti 196 vastu, väidab komisjon, et Üldkohus on võrdse kohtlemise põhimõtet „vääralt kohaldanud”, sest TCLT oli objektiivselt teistsuguses olukorras kui Intabex ja Universal.

128.

Sisuliselt käib jutt uuesti küsimusest, kas TCLT vahepealne paiknemine Standardi kontsernis oli puht rahalist laadi, mistõttu oleks tema olukord võrreldav Intabexi omaga. Nagu juba esimeses kohtuastmes, ( 78 ) väidab komisjon, et TCLT roll Standardi kontsernis ulatus puht rahalisest osalusest kaugemale. Oma väite kinnituseks osutab komisjon juba nimetatud asjaolule, et TCLT oli oma tütarettevõtja WWTE töödeldud tubaka peamine ostja. Selles punktis erineb tema olukord Intabexi omast.

129.

Vaidlustatud kohtuotsuses luges Üldkohus ebaoluliseks just selle asjaolu – suurte koguste WWTE töödeldud tubaka otsmine TCLT poolt –, sest mainitud ostud suunati TCLT-le ainult majandusarvestuse ja maksustamisega seotud põhjustel, ning kuna faktiliselt ei toimunud tubaka tarnimist WWTE-lt TCLT-le. ( 79 )

130.

Komisjon väidab oma apellatsioonkaebuses sellele vastu, et ei ole oluline, mis põhjustel ostis TCLT WWTE poolt töödeldud tubakat. Igal juhul saab nendest ostudest järeldada, et TCLT kujutas endast midagi rohkemat kui pelgalt vahendajaks olevat finantsvaldusettevõtjat.

131.

See komisjoni argument on vastuvõetamatu. See küsimus, millist tähtsust tuleb omistada TCLT ostudele WWTE-lt, kuulub nimelt Üldkohtu poolt asjaolude vaba hindamise pädevusse. Eeldusel, et tegemist ei ole võimaliku moonutamisega, mida komisjon siinkohal ei väitnud, ei kuulu selle küsimuse hindamine apellatsioonimenetluses Euroopa Kohtu pädevusse. ( 80 )

132.

Käesolevas asjas ei ole tegemist õigusküsimusega, kas Üldkohus on fakte õiguslikult õigesti kvalifitseerinud ning kasutanud asjaolude hindamisel õigeid õiguslikke kriteeriume. Komisjon leiab hoopis, et Üldkohtu antud hinnang ei ole veenev. Apellatsioonimenetluse mõte ja eesmärk ei seisne aga nimetatud hinnangu kahtluse alla seadmises ja teisega asendamises. ( 81 )

133.

Täiesti muu seas esitab komisjon lõpetuseks veel etteheite, et Üldkohus ei ole oma otsust piisavalt põhjendanud. Ta ei ole selgitanud, miks ta pidas TCLT ja Universali olukordi võrreldavateks, ega käsitlenud komisjoni sellekohaseid argumente.

134.

Siiski ei ole ka see väide edukas. See on edutu (prantsuse keeles inopérant) ja seega põhjendamatu. ( 82 ) Kui Üldkohus on – nagu käesolevas asjas – õiguslikku viga tegemata tuvastanud, et TCLT oli Intabexiga võrreldavas olukorras, siis ei ole enam oluline, kas TCLT olukord oli peale selle sarnane ka Universali ja Universal Leafi olukorraga. Vaidlustatud otsuse tühistamise võis Üldkohus põhistada ka ainult TCLT eeldatavale diskrimineerimisele võrreldes Intabexiga.

135.

Seega tuleb kohtuasja C-14/11 P neljas väide osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

136.

Järelikult tuleb apellantide väited seoses võrdse kohtlemise põhimõttega nii kohtuasjas C-628/10 P kui ka kohtuasjas C-14/11 P tervikuna tagasi lükata.

137.

Lõpetuseks käsitlen ma mõningaid AOI ja SCTC täiendavaid etteheiteid, mille nad esitavad vaidlustatud kohtuotsuse suhtes kohtuasja C-628/10 P esimeses ja teises väites.

138.

Oma esimese väitega kohtuasjas C-628/10 P heidavad apellandid Üldkohtule ette EÜ artikli 81 lõike 1, määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 ning EÜ artikli 253 ( 83 ) rikkumist. Nende arvates leidis Üldkohus vääralt, et AOI (varem SCC) ja SCTC vastutus WWTE keelatud kokkuleppes osalemise eest on tõendatud, ja seda nii enne 5. maid 1998 kui ka pärast seda.

139.

Neid etteheiteid käsitlen ma järgnevalt a- ja b-osas. Seejuures ei analüüsi ma täpsemalt EÜ artiklit 253, sest apellandid ei selgita kuidagi, mil määral jättis Üldkohus liidu õigusaktide põhjendamise nõuded tähelepanuta. Nende etteheidet nimetatud sätte rikkumise kohta tuleb seega pidada vastuvõetamatuks.

140.

Kohtuasja C-628/10 P esimese väite esimene osa puudutab üksnes perioodi enne 5. maid 1998. AOI (varem SCC) ja SCTC väidavad, et tol ajal ei olnud neil üldse võimalik WWTE-le otsustavat mõju avaldada. Vähemalt ei oleks pidanud vastutusele võtma ainult neid üksi, vaid äärmisel juhul ühiselt koos kõigi teiste WWTE-s osalust omavate äriühingutega.

141.

Pealiskaudsel vaatlusel võiks arvata, et AOI ja SCTC seavad selle etteheitega kahtluse alla pelgalt Üldkohtu poolt faktilistele asjaoludele ja tõenditele antud hinnangu ning paluvad Euroopa Kohtul asendada Üldkohtu hinnang oma hinnanguga. See oleks apellatsioonimenetluses vastuvõetamatu. ( 84 )

142.

Tegelikult on siin aga küsimus selles, kas Üldkohus võttis faktiliste asjaolude ja tõendite hindamisel aluseks õiged kriteeriumid ja mõõdupuud. See kujutab endast õigusküsimust, mille kontrollimiseks on apellatsioonimenetluses pädev Euroopa Kohus. ( 85 ) Selles suhtes tuleneb – vähem ülevaatlikult esitatud – AOI ja SCTC esitatud väitest peamiselt kaks õiguslikku etteheidet vaidlustatud kohtuotsuse suhtes. Need etteheited pakuvad Euroopa Kohtule võimaluse selgitada õiguslikku olukorda mõnest aspektist, mis on olulised ka tulevaste juhtumite jaoks.

143.

Esiteks heidavad apellandid Üldkohtule ette, et see on jätnud tähelepanuta, et kartelliõigusest tuleneva vastutuse omistamine tütar- ja emaettevõtjale on kohtuotsuse AEG kohaselt võimalik üksnes kahe kumulatiivse tingimuse olemasolul: emaettevõtjal peab olema võimalik oma tütarettevõtjat otsustavalt mõjutada ning ta peab olema seda võimalust tegelikult kasutanud. ( 86 )

144.

See etteheide ei ole põhjendatud. Tegelikult sõltub väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ainult ühest tingimusest, kas emaettevõtjat võib tema tütarettevõtja keelatud kokkuleppes osalemise eest vastutusele võtta: emaettevõtja peab olema otsustavalt mõjutanud tütarettevõtja tegevust, mistõttu ei saanud viimane otsustada oma tegevuse üle turul sõltumatult. ( 87 )

145.

Tavajuhul ei pea selleks eraldi arutlema, kas vastaval emaettevõtjal oli üldse võimalik oma tütarettevõtja tegevust otsustavalt mõjutada. Kartelliõigusest tuleneva vastutuse omistamiseks piisab tõendist, et taolist mõju tegelikult avaldati. Nagu Üldkohus õigesti rõhutab, tähendab selle tuvastamine, et emaettevõtja tegelikult mõjutas otsustavalt oma tütarettevõtja tegevust, vaieldamatult ka seda, et ta võis seda teha. ( 88 )

146.

Olukord on teistsugune ainult siis, kui otsustav mõjutamine ei ole erandina positiivselt tõendatud, vaid seda pelgalt eeldatakse ümberlükatavalt. Taolist eeldust võib nimelt kohaldada üksnes siis, kui on kindlaks tehtud, et emaettevõtjal oli üldse võimalik tütarettevõtja tegevust otsustavalt mõjutada, ja kui arvestades mõlema äriühingu vahelisi majanduslikke, organisatsioonilisi ja õiguslikke sidemeid oli tõenäoline, et ta seda mõju tegelikult avaldas. Kohtupraktika kohaselt on sellega tegemist eelkõige siis, kui emaettevõtja omas rikkumise ajal tütarettevõtja kõiki või peaaegu kõiki osakuid (100% eeldus) ( 89 ).

147.

Kuna aga käesolevas asjas kõne all oleval perioodil (enne 5. maid 1998) ei olnud taolise eelduse põhimõtte rakendamine oluline, siis ei olnud vaja Üldkohtu eraldi järeldust selle kohta, et WWTE emaettevõtjatel oli võimalik oluliselt mõjutada tema tegevust turul.

148.

Teiseks väidavad apellandid, et juhul, kui ühe tütarettevõtja üle teostavad ühiskontrolli ( 90 ) mitu isikut või äriühingut, siis ei saa selle tütarettevõtja poolse konkurentsireeglite rikkumise eest võtta kartelliõigusest tulenevale vastutusele pelgalt ühte nendest isikutest või äriühingutest.

149.

Kõnealuse väite taustaks on asjaolu, et Hispaanias töötlejate keelatud kokkuleppes osalenud WWTE ei olnud käesolevas asjas kõne all oleval perioodil (st enne 5. maid 1998) õiguslikus mõttes veel Standardi kontserni täieliku kontrolli all, mille eesotsas oli sel ajal SCC (nüüd AOI). ( 91 ) Seetõttu on AOI ja SCTC seisukohal, et komisjon ei oleks pidanud WWTE rikkumiste eest vastutusele võtma mitte neid üksi, vaid ainult koos teiste osanikega, kes teostasid toona WWTE üle kontrolli nendega ühiselt.

150.

Erinevalt komisjoni seisukohast ei kujuta kõnealune argumentatsioon endast vaidluse eseme lubamatut laiendamist võrreldes esimese astme menetlusega. Pigem süvendab see apellantide poolt esimese astme menetluses esitatud väiteid, ( 92 ) mis on apellatsioonimenetluse staadiumis lubatav. ( 93 )

151.

Sisuliselt mind AOI ja SCTC väited siiski ei veena.

152.

Vastab küll tõele, et ühiskontrolli puhul tütarettevõtja üle ei ole sageli ühelgi osanikul üksi võimalik avaldada selle äriühingu tegevusele otsustavat mõju. Sellest arusaamast lähtus vaidlustatud kohtuotsuses ka Üldkohus. ( 94 )

153.

Kokkuvõttes ei ole aga olulised mitte üksnes õiguslikud, vaid ka äriühingute vahelised tegelikud sõltuvussuhted kontserni sees. Nagu Euroopa Kohus on tuvastanud, ei ole äriühingute kontserni enda õiguslik struktuur, mida iseloomustab rohkem kui ühe isiku paiknemine kontserni eesotsas, määrav, kui see struktuur ei peegelda nimetatud kontserni tegelikku toimimist ja organisatsiooni. ( 95 )

154.

Seega võib tütarettevõtja, kes on de iure mitme osaniku ühiskontrolli all, olla oma äripoliitika ja turul tegutsemise osas de facto ühe emaettevõtja otsustava mõju all. Sellisel juhul eksisteerib (ainult) selle emaettevõtja ja tütarettevõtja puhul majandusüksus, mis laseb neil konkurentsiõiguse tähenduses paista ühe ettevõtjana ning paneb võimaliku keelatud kokkuleppes osalemise eest vastutuse neile mõlemale.

155.

Seega, kui komisjon tõendab, et konkreetsel juhul mõjutas tütarettevõtja tegevust turul otsustavalt de facto ainult üks paljudest osanikest, siis võib ta selle osaniku tema tütarettevõtja võimaliku keelatud kokkuleppes osalemise eest solidaarvastutusele võtta.

156.

Üldkohus kasutas vaidlustatud kohtuotsuses just sellist vaatenurka. Kõigepealt möönis ta, et võib esineda juhtumeid, mil hoolimata „mitme ettevõtja või isiku” ühiskontrollist „mõjutab tegelikult tütarettevõtja tegevust otsustavalt” ainult üks neist ettevõtjatest või isikutest. ( 96 ) Seejärel hindas Üldkohus ühe kaupa komisjoni esitatud tõendeid SCC ja SCTC otsustava mõju kohta WWTE üle ning leidis, et need on veenvad. ( 97 ) Kontrollitud tõendite hulka kuulusid WWTE-le antud juhised, WWTE konsulteerimiskohustus SCTC-ga ning WWTE ja SCTC vaheline teabevahetus töötlejate kartelli osas.

157.

Üldkohtu sellisele toimimisviisile ei saa õiguslikult midagi ette heita.

158.

Erinevalt seisukohast, mida näivad jagavat apellandid, ei olnud eelkõige nõutav, et emaettevõtjad SCC ja SCTC oleksid andnud WWTE-le konkreetseid juhiseid seoses viimase osalemisega töötlejate keelatud kokkuleppes Hispaanias. Kartelliõigusest tuleneva vastutuse omistamise seisukohast ei ole oluline, et emaettevõtja(d) õhutas(id) tütarettevõtjat (tütarettevõtjaid) rikkumist toime panema, ja hoopiski mitte emaettevõtja(te) osalemine rikkumises. Pigem piisab tõendist, et asjaomane tütarettevõtja ei otsusta oma tegutsemise üle turul sõltumatult, vaid rakendab peamiselt talle emaettevõtja antud juhiseid, arvestades eelkõige majanduslikke, organisatsioonilisi ja õiguslikke sidemeid, mis neid kahte õigussubjekti ühendavad. ( 98 )

159.

Kokkuvõttes võis seega Üldkohus läbi viidud hindamiste põhjal jõuda õiguslikku viga tegemata järeldusele, et ajavahemikul 13. märtsist 1996 kuni 4. maini 1998 (k.a) „mõjutasid SCC ja SCTC tegelikult otsustavalt WWTE tegevust” ( 99 ), isegi kui nad ei omanud nimetatud perioodil puht õiguslikust seisukohast veel täielikku kontrolli WWTE üle.

160.

Seega on kohtuasja C-628/10 P esimese väite esimene osa põhjendamatu.

161.

Kohtuasja C-628/10 P esimese väite teises osas väidavad AOI ja SCTC, et rikutud on nende põhiõigusi, mis tulenevad põhiõiguste harta artiklitest 48 ja 49. Nad on seisukohal, et Üldkohus on rikkunud süütuse presumptsiooni ja karistuste seaduslikkuse põhimõtet, sest ta aktsepteeris seda, et vastutuse omistamisel eeldatakse emaettevõtja poolt tegeliku olulise mõju avaldamist oma 100% tütarettevõtjale (100% eeldus). Kontekstist võib järeldada, et siinkohal peetakse silmas üksnes perioodi pärast 5. maid 1998, mil Standardi kontserni äriühingud võtsid otseselt või kaudselt üle ainukontrolli WWTE üle.

162.

Nagu komisjon õigesti rõhutab, eksisteerivad selle väite vastuvõetavuse osas tõsised kahtlused.

163.

Kõnealusest väitest võib küll piisava täpsusega järeldada, mida apellandid Üldkohtule ette heidavad ja millise vaidlustatud kohtuotsuse aspekti vastu nad protestivad: ette heidetakse kahe juba eespool mainitud põhiõiguse rikkumist, ning nimetatud rikkumine seisneb 100% eelduse kohaldamises AOI (varem SCC) ja SCTC suhtes perioodil alates 5. maist 1998.

164.

Selle etteheitega lähevad aga AOI ja SCTC kaugemale sellest, mida nad tõid esimeses kohtuastmes välja tühisuse põhjustena. Esimeses kohtuastmes esitatud hagiavalduses ei olnud põhiõiguste rikkumisest juttu. Kui taolist väidet soovitaks lugeda vastuvõetavaks veel praeguses staadiumis, siis viiks see õigusvaidluse eseme laiendamiseni, mis ei ole apellatsioonimenetluses lubatud. ( 100 )

165.

Asjaolu, et AOI ja SCTC esitavad oma väite põhiõiguste rikkumise kohta alles nüüd, ei ole esimeses kohtuastmes nende poolt esitatud argumendi lubatav edasiarendus, vaid täiesti uus aspekt, mis ei olnud seni veel menetluse ese ja mida ei tohi seega apellatsioonimenetluses Euroopa Kohtus arutada. ( 101 )

166.

Samamoodi ei saa põhiõiguste rikkumise väidet apellatsioonimenetluse staadiumis õigustada Lissaboni lepingu vahepealse jõustumisega 1. detsembril 2009. Tuleb möönda, et alates sellest ajast omandas põhiõiguste harta esmase õiguse siduva staatuse ning sellel on aluslepingutega võrreldes samaväärne õigusjõud (EL lepingu artikli 6 lõike 1 esimene lõik). AOI ja SCTC poolt välja toodud põhiõigused olid siiski tunnustatud liidu õiguse üldpõhimõtetena juba varem, ( 102 ) ning ka hartaga kodifitseeritud versioonis pidi komisjon oma keelatud kokkulepete menetluses neist kinni pidama hiljemalt alates 1. maist 2004. ( 103 ) Nimetatud põhiõiguste rikkumist oleks AOI ja SCTC saanud järelikult ette heita juba esimese astme kohtumenetluses.

167.

Seega on kohtuasja C-628/10 P esimese väite teine osa vastuvõetamatu. Üksnes terviklikkuse huvides käsitlen ma järgnevalt lühidalt selle põhjendatust.

168.

Sisuliselt põhistavad AOI ja SCTC oma väidet põhiõiguste rikkumise kohta peamiselt kahe argumendiga. Esiteks toimib 100% eeldus nagu „süü presumptsioon” ( 104 ), mis rikub põhiõigusena sätestatud kriminaalõiguse süütuse presumptsiooni printsiipi (põhiõiguste harta artikli 48 lõige 1); teiseks on 100% eeldus vastuolus isikliku vastutuse põhimõttega ning viib emaettevõtjate ebaproportsionaalse karistamiseni, mis rikub karistuste seaduslikkuse põhimõtet (põhiõiguste harta artikkel 49).

169.

Kumbki argument mind ei veena.

170.

Mis puudutab esiteks süütuse presumptsiooni, siis ei vii käesolevas kohtuasjas käsitletavale eelduse põhimõttele tuginemine objektiivse tõendamiskoormise ümberpööramiseni. Pigem sisaldub selles üksnes tõendite hindamise eeskiri seoses kartelliõigusest tuleneva vastutuse omistamisega ema- ja tütarettevõtja vahelises suhtes. Kuna emaettevõtja 100% osalus (või peaaegu 100% osalus) oma tütarettevõtjas võimaldab prima facie järeldada, et emaettevõtja avaldab tegelikult otsustavat mõju, siis on emaettevõtja kohustatud selle järelduse paikapidavate vastutõendite esitamise teel ümber lükkama, vastasel juhul vastab nimetatud järeldus õigusriiklikele tõendamisnõuetele. Teisisõnu leiab aset objektiivse tõendamiskoormise küsimusele eelnev põhjendamiskohustuste vastastikune mõjutamine. ( 105 )

171.

Käesolevas asjas käsitletav eelduse põhimõte ei kahjusta emaettevõtja õigustatud huve. Emaettevõtja võib praktilistele kogemustele tugineva eelduse, et ta avaldab otsustavat mõju, konkreetsel juhul ümber lükata, näidates, et ta on end piiranud ega ole oma tütarettevõtja tegevust turul mõjutanud. Selleks vajalikud faktid ja teave pärinevad niikuinii ema- ja tütarettevõtja ettevõtlussfäärist. Seepärast on igati õigustatud asetada põhjendamiskoormis nimetatud ettevõtjatele. ( 106 )

172.

100% eeldus ei riiva ka isikliku vastutuse ja karistuste seaduslikkuse põhimõtteid.

173.

Asjaolu, et kontserni emaettevõtjale, kes avaldab oma tütarettevõtjatele otsustavat mõju, saab omistada solidaarvastutuse tütarettevõtjate kartellikokkulepete eest, ei kujuta endast mingil juhul erandi tegemist isikliku vastutuse põhimõttest, vaid just väljendab nimetatud põhimõtet. Emaettevõtja ja tütarettevõtjad, kes on emaettevõtja otsustava mõju all, on konkurentsiõiguse mõttes üheskoos ühe ühtse ettevõtja õigussubjektid ning vastutavad selle ettevõtja eest. Kui nimetatud ettevõtja rikub tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu konkurentsieeskirju, nimelt EÜ artiklit 81 (nüüd ELTL artikkel 101) ja EMP lepingu artiklit 53, siis tingib see kontserni struktuuris kontserni kõigi õigussubjektide isikliku vastutuse, olgu siis tegemist emaettevõtjaga või tütarettevõtjaga. ( 107 )

174.

Niisugusel emaettevõtjale keelatud kokkuleppe eest omistatava vastutuse vormil ei ole ka mingit tegemist süüst sõltumatu vastutusega (strict liability). Pigem on emaettevõtja, nagu märgitud, üks ettevõtja õigussubjekte, kes pani süüliselt toime konkurentsiõiguse rikkumise. Lihtsustatult võiks öelda järgmist: ta on (koos kõigi tema otsustava mõju all olevate tütarettevõtjatega) ettevõtja juriidiline kehastus, kes rikkus süüliselt konkurentsieeskirju. ( 108 )

175.

Lõpetuseks, mis puudutab karistuse raskuse proportsionaalsust (põhiõiguste harta artikli 49 lõige 3), siis kahtlemata peab keelatud kokkuleppe eest määratud trahvi suurus olema sobivas proportsioonis rikkumise laadi, raskuse ja kestusega. Asjaolu, kas trahv määratakse ainult keelatud kokkuleppes vahetult osalenud äriühingule või solidaarselt ka tema emaettevõtjale, ei ole karistuse raskuse proportsionaalsuse põhimõtte seisukohast oluline. Konkreetselt käesolevas asjas ei eksisteeri tõendeid, et AOI ja SCTC solidaarne kaasvastutus WWTE keelatud kokkuleppe eest oleks olnud ebaproportsionaalne; AOI ja SCTC ise ei ole selle kohta esitanud mingeid väited.

176.

Järelikult on kohtuasja C-628/10 P esimese väite teine osa mitte üksnes vastuvõetamatu, vaid ka põhjendamatu.

177.

Kokkuvõttes tuleb seega esimene väide kohtuasjas C-628/10 P tagasi lükata.

178.

Oma teise väitega kohtuasjas C-628/10 P heidavad AOI ja SCTC Üldkohtule ette, et too lubas komisjonil vääralt esiteks kohandada kohtumenetluse kestel oma argumentatsiooni ning teiseks muuta vaidlustatud otsuse põhjendust tagantjärele. Sellega rikkus Üldkohus apellantide arvates oma kodukorra artikli 48 lõiget 2, ELTL artiklit 296 ning kaitseõigusi.

179.

Sisuliselt vaieldakse apellatsioonkaebuse teises väites selle üle, millal võeti käesoleval juhul menetluses kasutusele kahe aluse kontseptsioon, mis võimaldas 100% tütarettevõtja keelatud kokkuleppes osalemise panna süüks emaettevõtjale. Üldkohus lähtub sellest, et komisjon tugines taolisele kahele alusele juba haldusmenetluses. ( 109 ) Seevastu AOI ja SCTC on kindlalt seisukohal, et kahe aluse idee kerkis üles alles esimese astme kohtumenetluses vastuseks Üldkohtu kirjalikule küsimusele ning seetõttu ei oleks Üldkohus tohtinud seda enam arvesse võtta.

180.

Komisjoni arvates on nimetatud teine väide „täielikult edutu”. Ta põhjendab seda esiteks asjaoluga, et vaidlustatud kohtuotsus ei sõltu üldse kahe aluse kontseptsioonist. Teiseks väidab komisjon, et „ei ole võimalik, et apellandid võiksid oma väitest mingit kasu saada”; nende vastutus nende tütarettevõtja WWTE keelatud kokkuleppe eest on nimelt tõendatud ka siis, kui võtta emaettevõtjatele vastutuse omistamise aluseks kahe aluse kontseptsioon, mis on võrdlemisi range.

181.

Kumbki argument mind ei veena.

182.

Komisjoni esimese argumendi osas tuleb meenutada, et Euroopa Kohus lükkab väite edutuna või tulemusetuna (prantsuse keeles inopérant) tagasi, kui see väide ei saa isegi õiguslikult õige argumentatsiooni korral viia vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseni. ( 110 ) See on nii eelkõige siis, kui apellant esitab oma väite esimese astme kohtuotsuse täiendavate põhjenduste kohta (niinimetatud obiter dicta). ( 111 )

183.

Käesoleval juhul aga ei ole tegemist taolise juhtumiga.

184.

Vastupidi komisjoni seisukohale ei ole Üldkohtu vaidlusalused selgitused keelatud kokkuleppe eest vastutuse omistamise kahe aluse kohta obiter dicta. Pigem kujutab vaidlustatud kohtuotsuses tehtud viide sellele kahele alusele endast peamist põhjendust seoses võrdse kohtlemise põhimõtte kontrollimisega. ( 112 )

185.

Üksnes seetõttu, et Üldkohus lubas komisjonil kahe aluse kaasamist „rohkemate tõendite esitamise” tähenduses, ( 113 ) võis ta järeldada, et komisjon toimis õigesti, võttes mõne emaettevõtja – täpsemalt AOI ja SCTC – nende tütarettevõtjate keelatud kokkulepetes osalemise eest vastutusele, teisi – näiteks Universalit ja Universal Leafi – aga mitte. ( 114 ) Kui Üldkohus oleks kahe aluse kontseptsiooni õigusvastaseks pidanud ning lugenud asjakohaseks ainult 100% eelduse, siis oleks ta pidanud tuvastama võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise. ( 115 )

186.

Seega ei saa ka komisjoni teist argumenti pidada vastuvõetavaks. Vastuväide, et AOI ja SCTC ei võinud oma väitest „mingit kasu saada”, puudutab tegelikult tema teise väite vastuvõetavust, täpsemalt õiguslikku huvi. ( 116 ) Seevastu küsimuse puhul, kas etteheide on edutu (inopérante), ei ole see aspekt oluline. Kohtupraktika kohaselt kuulub nimelt väite edutuse etteheide apellatsioonkaebuse põhjendatuse küsimuse juurde ega puuduta selle vastuvõetavust. ( 117 )

187.

Igal juhul tuleb lähtuda eeldusest, et kõnealuses teises väites esitatud etteheited võivad AOI-le ja SCTC-le – nende põhjendatuse korral – kindlasti kasu tuua. Kui peaks ilmnema, et Üldkohus on kahe aluse kontseptsiooni kasutamisega tuginenud seisukohale, mis esitati menetluses hilinenult ning mille osas ei saanud apellandid sobivalt oma arvamust avaldada, siis tuleks vaidlustatud kohtuotsus võistleva menetluse põhimõtte rikkumise tõttu igal juhul tühistada. ( 118 ) Taoline tühistamine kujutaks endast AOI-le ja SCTC-le kahtlemata menetluslikku eelist.

188.

Komisjon püüab luua sidet kohtuasja C-628/10 P teise ja kolmanda väite vahel. Ta väidab peamises osas, et käesolevas asjas arutluse all olev teine väide Üldkohtu väidetavate menetlusvigade kohta saab olla edukas üksnes siis, kui tõhusaks osutub ka kolmas väide, mis puudutab võrdse kohtlemise põhimõtet. Sel moel jätab komisjon aga tähelepanuta mõlema väite iseseisva laadi. Kui Euroopa Kohus tuvastab AOI ja SCTC väidetud menetlusvead, siis tuleks teine väide rahuldada, olenemata sellest, kas apellantide poolt kolmandas väites esitatud diskrimineerimise etteheide peab paika.

189.

Kokkuvõttes ei saa seega kohtuasja C-628/10 P teist väidet edutuna (inopérant) tagasi lükata.

190.

Jääb üle kontrollida, kas kõnealuse teise väite mõlemad osad peavad sisu poolest paika.

191.

Kohtuasja C-628/10 P teise väite esimese osa ese on Üldkohtu kodukorra artikli 48 lõike 2, mis sisaldab aegumise eeskirja hilinemisega esitatud väidete osas, rikkumine Üldkohtu poolt. Kuna komisjon tõi kahe aluse kontseptsiooni välja alles Üldkohtu kirjalikule küsimusele esitatud vastuses, on AOI ja SCTC arvates nende selgituste näol tegemist hilinenud argumentidega, mille Üldkohus oleks pidanud vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükkama.

192.

Komisjon kahtleb Üldkohtu kodukorra artikli 48 lõike 2 kohaldatavuses. Ta näib olevat seisukohal, et selle sätte kohast hilinenud argumentide esitamise aegumistähtaega saab kohaldada üksnes hageja suhtes, mitte aga esimese kohtuastme kostja suhtes.

193.

Nimetatud norm ei anna taoliseks piiratud arusaamaks siiski mingit alust. Eriti selgelt tuleneb see Üldkohtu kodukorra artikli 48 lõike 2 saksakeelsest versioonist, mille kohaselt võivad aeguda nii väited kui ka argumendid. Kõnealuse sätte lõike 2 teises lõigus on lisaks üldiselt juttu „poolest”, millega võidakse silmas pidada nii hagejat kui kostjat. Ka süstemaatiline seos artikli 48 lõikega 1 kinnitab, et siin ei peeta silmas ainult hageja argumente, sest kõnealuses lõikes 1 mainitakse jällegi üldiselt „pooli” ning lisaks sellele viidatakse sõnaselgelt nii (hageja) repliigile kui ka (kostja) vasturepliigile. Kokkuvõttes on Üldkohtu kodukorra artikli 48 eesmärk tagada menetluse tõhus kulgemine, mida tuleb kaitsta nii ühe kui teise poole venitamistaktika eest.

194.

Eesmärgipärasem ei ole selles kontekstis ka komisjoni argument, mille kohaselt peab Üldkohus hindama väite paikapidavust, olenemata sellest, kas kostja on vastuse esitanud või mitte.

195.

Üldkohtul on küll põhimõtteliselt õigus hinnata poolte väidete paikapidavust. Seda põhjusel, et kohtunik ei ole „poolte hääletoru”. ( 119 ) Seega ei pea kohus piirduma üksnes argumentidega, mille pooled on esitanud oma väidete põhjendamiseks, vastasel korral võib ta sattuda olukorda, kus ta on sunnitud oma otsuses tuginema vääratele õiguslikele kaalutlustele. ( 120 ) Hilinemisega esitatud argument on aga vastuvõetamatu. Seega ei pea nimetatud väite paikapidavust kontrollima, olenemata sellest, kas tegemist on hageja väite või kostja argumendiga.

196.

Kokkuvõttes saab Üldkohtu kodukorra artikli 48 lõiget 2 seega kohaldada komisjoni poolt esimeses kohtuastmes esitatud vastuväidete suhtes.

197.

Käesolevas asjas ei ole sätet siiski rikutud.

198.

Kahe aluse kontseptsioon ei olnud tegelikult uus, vaid seda kohaldati juba vaidlustatud otsuses. Kuigi nimetatud otsuses ei kasutatud kahe aluse mõistet kui sellist, tuleneb siiski selle kontekstist, et komisjon ei tuginenud emaettevõtjate kaasvastutuse osas nende 100% tütarettevõtjate keelatud kokkulepete eest ainult eelduse põhimõttele – 100% eeldusele – , vaid võttis lisaks sellele arvesse aspekte, mis võimaldasid järeldada, et vastav emaettevõtja avaldas tegelikult otsustavat mõju. ( 121 )

199.

Peale selle oli AOI-l ja SCTC-l esimese astme kohtuistungil võimalus esitada komisjoni poolt Üldkohtu kirjalikele küsimustele antud vastuse suhtes oma seisukoht, sealhulgas ka kahe aluse kontseptsiooni kohta. Seega ei saa juttugi olla võistleva kohtumenetluse põhimõtete või – nagu apellandid väljendavad – nende kaitseõiguste rikkumisest. ( 122 )

200.

Kohtuasja C-628/10 P teise väite esimene osa on seega põhjendamatu.

201.

Ka kohtuasja C-628/10 P teise väite teine osa puudutab kahe aluse probleemi emaettevõtjate vastutuse korral nende 100% tütarettevõtjate keelatud kokkulepete eest. AOI ja SCTC on seisukohal, et kahe aluse kontseptsiooniga võimaldas Üldkohus komisjonil lubamatult muuta vaidlustatud otsuse põhjendust tagantjärele, mistõttu sai komisjon oma argumentatsiooni lüngad täita. Sellega jättis Üldkohus tähelepanuta liidu institutsioonide õigusaktide põhjendamisele esitatavad nõuded.

202.

Vastavalt EÜ artiklile 253 (nüüd ELTL artikli 296 teine lõik) tuleb komisjoni õigusaktides, ka kartelliõiguse alusel trahvi määramise menetluse otsustes, märkida nende põhjendused.

203.

Nagu juba eelnevalt mainitud, ( 123 ) peab komisjoni trahviotsus sisaldama piisavaid põhjendusi iga adressaadi osas, eriti nende osas, kes vastavalt otsusele peavad rikkumise eest vastutama. Nii peab otsus oma tütarettevõtja rikkumise eest vastutavaks peetava emaettevõtja suhtes üldjuhul sisaldama üksikasjalikku ülevaadet põhjendustest, mis õigustavad rikkumise sellele emaettevõtjale süüks panemist. ( 124 ) Neid põhjendusi ei tohi alles kohtumenetluse käigus „täiendada”. ( 125 )

204.

Põhjenduste keelatud täiendamisest tuleb siiski eristada iseenesest juba piisava põhjenduse pelka selgitamist: see on kohtumenetluses alati lubatav ja võib liidu kohtutele asjaomase otsuse materiaalõiguslikul kontrollil kasulikuks osutuda. ( 126 )

205.

Käesoleval juhul oli kahe aluse kohta antud nende üksikasjalike selgituste eesmärk, mille komisjon esitas esimese kohtuastme menetluses vastuseks Üldkohtu kirjalikule küsimusele, pelgalt selgitada vaidlustatud otsuse juba olemasolevat põhjendust. ( 127 ) Vaidlustatud otsusest võis ka ilma taolise selgituseta piisava selgusega järeldada, et komisjon ei juhindunud käesolevas asjas üksnes 100% eeldusest, vaid kaasas kahe aluse tähenduses täiendavaid aspekte, millest võis järeldada, et emaettevõtja avaldas oma tütarettevõtjale tegelikult otsustavat mõju. ( 128 )

206.

Neil asjaoludel ei olnud komisjoni poolt esimese astme kohtumenetluses kahe aluse kohta esitatud selgituste näol tegemist põhjenduste keelatud täiendamisega.

207.

Seega on ka kohtuasja C-628/10 P teise väite teine osa põhjendamatu. Järelikult tuleb apellatsioonkaebuse see väide tervikuna tagasi lükata.

208.

Kuna nii AOI ja SCTC poolt kohtuasjas C-628/10 P esitatud etteheited kui ka komisjoni etteheited kohtuasjas C-14/11 P olid edutud, tuleb mõlemad apellatsioonkaebused tervikuna rahuldamata jätta.

209.

Oma apellatsioonkaebuses kohtuasjas C-628/10 P esitavad AOI ja SCTC vaidlustatud kohtuotsuse tühistamise juhuks ka eritaotluse trahvi vähendamiseks.

210.

Kui Euroopa Kohus jõuab järeldusele – nagu ma teen ettepaneku –, et apellantide esitatud väited ei ole edukad, siis ei ole algusest peale mingit põhjust trahvi vähendamiseks. AOI ja SCTC sellekohast taotlust ei pea siis käsitlema.

211.

See kehtib seda enam, et trahvi arvestamise viis kui selline ei olnud esimese astme kohtuotsuse ese. Apellatsioonimenetluses piirdub Euroopa Kohtu pädevus esimeses kohtuastmes arutatud väidetele antud õigusliku hinnangu kontrollimisega. ( 129 ) Kui Euroopa Kohus tahaks käsitleda trahvi arvestamist, ilma et ta oleks eelnevalt esitatud väiteid rahuldanud, siis läheks ta kaugemale käesoleva menetluse esemest.

212.

Kui aga AOI ja SCTC taotluse eesmärk on lõpetuseks – nagu oletab komisjon – hoopis tütarettevõtjale WWTE-le määratud trahvi vähendamine, siis oleks see samuti vastuvõetamatu. Seda põhjusel, et WWTE ei olnud ei Üldkohtu menetluse pool ega ka käesoleva apellatsioonimenetluse pool.

213.

Kui apellatsioonkaebused jäetakse rahuldamata, nagu ma teen ettepaneku käesolevas asjas, otsustab Euroopa Kohus kohtukulude jaotuse (kodukorra artikli 122 esimene lõik), mida üksikasjalikult reguleerib kodukorra artikkel 69 koosmõjus artikliga 118.

214.

Kodukorra artikli 69 lõike 2 esimesest lõigust koosmõjus artikliga 118 tuleneb, et kohtuvaidluse kaotanud pool on kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Käesoleval juhul on kõik apellandid nende esitatud apellatsioonkaebustega tervikuna kaotanud, ning asjaomased vastaspooled on nõudnud kohtukulude hüvitamist.

215.

Rangelt võttes tuleks seega AOI-lt ja SCTC-lt mõista välja kõik kohtukulud, mis on seotud nende apellatsioonkaebusega kohtuasjas C-628/10 P, komisjonilt aga välja mõista kõik kohtukulud seoses tema apellatsioonkaebusega kohtuasjas C-14/11 P. ( 130 )

216.

Taoline toimimisviis oleks aga käesoleval juhul ebaõiglane, sest mõlema apellatsioonkaebuse puhul oli arvukalt kattumisi, mis viis selleni, et pooled astusid oma vastavates avaldustes kohtuasjades C-628/10 P ja C-14/11 P teineteisele vastu sisuliselt samade argumentidega. ( 131 ) Peale selle toimus pärast menetluste ühendamist ühine kohtuistung, milles Euroopa Kohus kutsus pooli üles kontsentreerima oma väited õigusküsimustele, mis olid mõlemas asjas ühised. Neil asjaoludel on vaevalt võimalik mõistlikult selgeks teha, kui suured kulud millisel poolel seoses millise kohtuasjaga tekkisid.

217.

Eeltoodut arvesse võttes tundub õiglasem ja ka poolte vahel kohtukulude küsimuse korraldamise seisukohast tõhusam otsustada mõlema kohtuasja kulude üle ühiselt ( 132 ) ning eeldada seejuures, kohaldades kodukorra artikli 69 lõiget 3 koosmõjus artikliga 118, et pooled osaliselt nii võitsid kui kaotasid kohtuvaidluses tervikuna. Seejuures jaotatakse kohtukulud selliselt, et pooled kannavad oma kohtukulud ise.

218.

Esitatud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus: