1.

Bundesverwaltungsgericht (liitvabariigi kõrgeim halduskohus, Saksamaa) esitas 23. septembri 2010. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 23. novembril 2010, Euroopa Kohtule ELTL artikli 267 alusel eelotsusetaotluse küsimuses, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1924/2006 toidu kohta esitatavate toitumis- ja tervisealaste väidete kohta, ( 2 ) mida on muudetud komisjoni 9. veebruari 2010. aasta määrusega (EL) nr 116/2010, ( 3 ) (edaspidi „määrus nr 1924/2006” või „määrus”) artikli 2 lõike 2 punkti 5, artikli 4 lõiget 3 ja artikli 10 lõiget 3.

2.

Eelotsusetaotlus esitati kohtuasjas, mille pooled on viinamarjakasvatajate ühistu Deutsches Weintor ja Land Rheinland-Pfalz (Rheinland-Pfalzi liidumaa), seoses reklaamiga, milles veini kirjeldamine sõnaga bekömmlich (kergesti seeduv, tervislik, tervisele kasulik) on ühendatud viitega pehmele happesusele.

3.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus otsib sellele kontseptsioonile selgitust, et tuvastada, kas see kirjeldus kujutab endast „tervisealast väidet” –, mis on niisuguste alkohoolsete jookide puhul nagu vaidlusalune vein määruse nr 1924/2006 artikli 4 lõikega 3 üldiselt keelatud.

4.

Kui sedalaadi kirjeldus tuleb tõepoolest liigitada tervisealaseks väiteks, mida veini tootja või turustaja ei tohi seega määruse nr 1924/2006 kohaselt veini esitlemisel ja reklaamimisel kasutada, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada ka seda, kas niisugune keeld on kooskõlas kutsevabaduse ja ettevõtlusvabadusega, mis on ette nähtud vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artikli 15 lõikes 1 ja artiklis 16.

5.

Käesolevas kohtuasjas olulises osas on määruse nr 1924/2006 eset ja kohaldamisala kirjeldatud selle määruse artiklis 1 järgmiselt:

„1.   Käesolev määrus ühtlustab liikmesriikide õigus- või haldusnorme, mis on seotud toitumis- ja tervisealaste väidetega, et tagada siseturu tõhus toimimine, pakkudes samal ajal tarbijate huvide kaitse kõrget taset.

2.   Käesolevat määrust kohaldatakse toitumis- ja tervisealastele väidetele kaubanduslikes teadaannetes sellisel kujul lõpptarbijale pakutava toidu märgistusel, esitlemisel või reklaamis.

[…]”

6.

Määruse nr 1924/2006 artikli 2 „Mõisted” lõikes 2 on sätestatud:

„Samuti kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]”

7.

Määruse nr 1924/2006 artikli 4 „Toitumis- ja tervisealaste väidete kasutamistingimused” lõikes 3 on sätestatud:

„Joogid, mille etanoolisisaldus on üle 1,2 mahuprotsendi, ei tohi kanda tervisealaseid väiteid.

[…]”

8.

Määruse nr 1924/2006 artikli 5 „Üldtingimused” asjakohases osas on sätestatud:

„1.   Toitumis- ja tervisealaste väidete kasutamine on lubatud ainult siis, kui on täidetud järgmised tingimused:

[…]”

9.

Määruse nr 1924/2006 artikli 6 „Väidete teaduslik põhjendatus” lõikes 1 on sätestatud:

„Toitumis- ja tervisealased väited peavad põhinema üldtunnustatud teaduslikel tõenditel ja on viimastega tõendatud.”

10.

Konkreetsemaid sätteid tervisealaste väidete kohta sisaldab määruse nr 1924/2006 IV peatükk. Selles peatükis on artiklis 10 „Eritingimused” sätestatud:

„1.   Tervisealaste väidete esitamine on keelatud, välja arvatud siis, kui need vastavad II peatükis toodud üldnõuetele ja käesolevas peatükis toodud erinõuetele ning kui nad on vastavalt käesolevale määrusele lubatud ning need väited on loetletud artiklites 13 ja 14 sätestatud lubatavate väidete nimekirjas.

[…]

3.   Viiteid toitaine või toidu üldistele, mittespetsiifilistele eelistele seoses üldise hea tervise ja tervisega seotud heaoluga võib teha üksnes koos konkreetse tervisealase väitega, mis on loetletud artiklites 13 ja 14 sätestatud nimekirjades.

[…]”

11.

Deutsches Weintor on viinamarjakasvatajate ühistu, mille asukoht on Rheinland-Pfalzi liidumaal Ilbesheimis. Ta turustab viinamarjasortidest „Dornfelder” ning „Pinot gris” ja „Pinot blanc” valmistatud veine kirjeldusega „Edition Mild”, millele on lisatud kirjeldus „sanfte Säure” (pehme happesus).

12.

Etiketil on täpsemalt märgitud: „Vein on pehme tänu meie erilisele säästlikule LO3-tootmisprotsessile, mis vähendab happesust bioloogilisel teel.” Veinipudeli kaelaetiketil on tekst „Edition Mild bekömmlich” („Edition Mild kerge seedida”. Hinnakirjas on veini kirjeldatud sõnadega „Edition Mild – sanfte Säure/bekömmlich” („Edition Mild – pehme happesus / kerge seedida”).

13.

Põhikohtuasja pooled vaidlevad selle üle, kas reklaam, milles kirjeldatakse veini sõnaga bekömmlich (tervislik, kergesti seeduv) ja ühtlasi viitega pehmele happesusele, kujutab endast tervisealast väidet määruse nr 1924/2006 artikli 2 lõike 2 punkti 5 tähenduses ega ole sellest tulenevalt, vastavalt nimetatud määruse artikli 4 lõikele 3 alkohoolsete jookide puhul lubatud.

14.

Rheinland-Pfalzi liidumaal alkohoolsete jookide turustamise järelevalve eest vastutav asutus ei nõustunud kirjelduse „bekömmlich” kasutamisega, sest tema arvates kujutas see endast tervisealast väidet määruse nr 1924/2006 tähenduses, misjärel Deutsches Weintor pöördus kaebusega Verwaltungsgerichti (halduskohus), et eespool kirjeldatud etikett ja reklaam tunnistataks lubatavaks.

15.

Deutsches Weintor väitis sisuliselt, et see kirjeldus viitab mitte tervisele, vaid ainult üldisele heaolule. Seesuguste väidete reguleerimine ei ole määruse eesmärk ning sellepärast tuleks mõistet „tervisealane väide” käsitada kitsas tähenduses.

16.

Verwaltungsgericht jättis 23. detsembri 2009. aasta otsusega kaebuse rahuldamata.

17.

Kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse jättis Oberverwaltungsgericht (teise astme halduskohus) oma 19. augusti 2009. aasta otsusega rahuldamata. Teise astme kohus lähtus sellest, et tervise mõiste hõlmab igal juhul toiduga seotud mõju tarbija organismile ja selle funktsioonidele. Erinevalt ravimitest ei pea olema tegu organismi funktsioonide eesmärgipärase mõjutamisega.

18.

Oberverwaltungsgericht asus seisukohale, et veini kirjeldamine sõnaga bekömmlich lõi seose organismis kulgevate protsessidega ja ei olnud üksnes viide üldisele heaolule. Kuigi seda sõna saab käsitada ka pelgalt üldises tähenduses, ulatub selle tähendus kaugemale: seda peetakse samatähenduslikuks mõistetega „tervisele kasulik”, „kerge seedida” ja „kõhtu mitte koormav”.

19.

Oberverwaltungsgericht märkis, et veinijoomise puhul, millega sageli seostatakse pea- ja kõhuvaevusi, on see oluline; teatavatel asjaoludel võib vein mõjuda inimorganismile kahjulikult ja viia sõltuvuseni. Sõna bekömmlich kasutamine koos viitega erilisele happesust vähendavale menetlusele ja pehmele happesusele tekitab tarbija jaoks mõtteseose ühelt poolt veini ja teiselt poolt selle tarvitamisega mõnikord seostatavate seedimisele kahjulike mõjude puudumise vahel.

20.

Bundesverwaltungsgerichtis, kellel on palutud lahendada Deutsches Weintori esitatud kassatsioonkaebus, väidab viimati nimetatu, et määrust on kohaldatud ebaõigesti.

21.

Esiteks märgib Bundesverwaltungsgericht oluliste faktiliste asjaolude kohta eelotsusetaotluses, et Oberverwaltungsgericht eeldas, et hästi informeeritud ja ettevaatlik keskmine tarbija asub seisukohale, et kirjeldus, mida Deutsches Weintor kasutab toote esitlemisel ja reklaamimisel, osutab veinide happesusele. Need veinid on kirjelduse kohaselt bekömmlich (kerged seedida), sest erilise happesust vähendava menetluse tulemusel on nende happesus „pehme”. Seega tõstetakse tarbija jaoks esile kõnealuste veinide eriliselt pehmet mõju kõhule.

22.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et kassatsiooniastme kohtuna on ta kohustatud arvestama esimeses kohtuastmes kirjelduse „bekömmlich” kohta tuvastatud faktilisi asjaolusid. Peale selle on ta seisukohal, et Deutsches Weintori etteheited ei ole selles osas veenvad.

23.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on siiski kahtlusi seoses laialdase tähendusega, mida alama astme kohtud on omistanud mõistele „tervisealane väide”, ning sellest tulenevalt küsimuses, kas tuvastatud faktilised asjaolud kinnitavad eeldust, et käesolev kohtuasi puudutab „tervisealast väidet”.

24.

Selles osas asub Bundesverwaltungsgericht seisukohale, et määruse nr 1924/2006 tähenduses tervisealase väite olemasoluks ei piisa väitest, et organismi funktsioone hoitakse või muul viisil mõjutatakse nii, et selle tulemused on kõigest põgusalt avalduvad. Tuleb hoopis eeldada, et väide on tervisealane alles siis, kui osutatakse pikemaajaliselt, püsivalt avalduvale mõjule füüsilise seisundi või heaolu suhtes, mitte pelgalt põgusatele tulemustele ainevahetusprotsesside suhtes, mis ei mõjuta inimese konstitutsiooni ega seega tegelikku terviseseisundit.

25.

Bundesverwaltungsgerichti sõnul on Deutsches Weintori turustatavatele veinidele osutamine sõnaga bekömmlich, lähtudes nende pehmest happesusest, seotud pelgalt kõnealuste toodete seeduvusega ega kujuta endast rohkemat kui väidet, et seedumisel ei põhjusta see vein kõhuvaevusi või põhjustab neid teiste sama laadi ja samalaadse kvaliteediga veinidega võrreldes vähem sellest, mida võiks tavaliselt eeldada. Selle pidamine konkreetseks viiteks tervisele või isegi pelgalt ebakonkreetseks väiteks selle kohta, et niisuguse veini joomine aitab üldiselt kaasa „tervislikule” toitumisele, näib olevat üsna otsitud.

26.

Sellest lähtudes soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus esimese küsimusega kindlaks teha, kas põgusad, toidu tarvitamiseks ja seedimiseks kuluva ajaga piirduvad eelised saavad ise olla aluseks tervisealasele väitele määruse nr 1924/2006 tähenduses.

27.

Teise küsimuse osas märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et tema arvates on määruse eesmärk hõlmata üksnes neid tervisealaseid väiteid, mis omistavad toidule või selle koostisainele teatava kasuliku mõju, ning seega tulevad arvesse ainult need väited, milles antakse tarbijale mõista, et selle toidu tarvitamine parendab tema tervist.

28.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtleb, kas niisugust tervise parenemist saab eeldada üksnes sellest, et üks või teine toit on tervisele vähem kahjulik kui sarnased sama liiki tooted ehk kõigest suhtelist kasu toov. Kui toidus on aineid, millel võib olla laialdaselt kahjulikuks peetav mõju (käesoleval juhul veini happed), saaks ju puhtkeeleliseltki järeldada, et on vähe mõtet liigitada selle toote tarvitamine tervislikuks pelgalt selle pärast, et toote kahjulik mõju on pisut väiksem kui samalaadsetel toodetel.

29.

Lõpuks on Bundesverwaltungsgerichti sõnul samuti vaja kaaluda, kas keeld on kooskõlas põhiõigustega ning eelkõige kutsevabadusega ja ettevõtlusvabadusega, mis on ette nähtud vastavalt harta artikli 15 lõikes 1 ja artiklis 16. Kui pidada joogi traditsioonilist kirjeldamist sõnaga bekömmlich tervisealaseks väiteks määruse nr 1924/2006 tähenduses ning tunnistada see sellest tulenevalt veini puhul lubamatuks, ulatuks see – Bundesverwaltungsgerichti arvates – kaugemale määruse eesmärgist ja võiks osutuda nimetatud põhiõiguste ebaproportsionaalseks piiramiseks.

30.

Nendel asjaoludel otsustas Bundesverwaltungsgericht menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

31.

Esimeses ja teises küsimuses, mida on asjakohane käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 1924/2006 artikli 2 lõike 2 punktis 5 määratletud mõistet „tervisealane väide” tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab ka väiteid, milles mõista antav kasulik mõju füüsilisele seisundile avaldub kõigest põgusalt, piirdudes toidu tarvitamiseks ja seedimiseks kuluva ajaga, ning milles antakse mõista pelgalt seda, et kõnealuse toidu kahjulik mõju füüsilisele seisundile on väiksem kui sedalaadi toidu puhul tavaliselt.

32.

Seoses käesoleva eelotsusetaotlusega on kirjalikke märkusi esitanud Deutsches Weintor, Rheinland-Pfalzi liidumaa, Tšehhi, Eesti, Prantsuse, Ungari ja Soome valitsus ning Euroopa Parlament ja komisjon. Nimetatud pooled, välja arvatud Eesti, Prantsuse, Ungari ja Soome valitsus, olid esindatud ka kohtuistungil, mis peeti 19. jaanuaril 2012.

33.

Deutsches Weintor ja Tšehhi valitsus väidavad, et mõistet „tervisealane väide” määruse nr 1924/2006 tähenduses tuleb tõlgendada kitsalt. Sisuliselt teevad nad ettepaneku vastata esimesele ja teisele küsimusele nii, et see mõiste eeldab kasulikku toitumisalast või füsioloogilist mõju, mis on mõeldud andma füüsilise seisundi parendamisel püsivaid, mitte pelgalt ajutisi tulemusi. Deutsches Weintori sõnul ei piisa väitest, et kõnealuse toidu mis tahes kahjulik mõju on väiksem kui sedalaadi toidu puhul tavaliselt.

34.

Seevastu kõik teised esimese küsimuse osas märkusi esitanud menetlusosalised – nimelt Rheinland-Pfalzi liidumaa, Eesti, Prantsuse, Ungari ja Soome valitsus ning komisjon – pooldavad laiemat tõlgendust ja on seisukohal, et põgusalt avalduv, s.o toidu tarvitamiseks ja seedimiseks kuluva ajaga piirduv mõju füüsilisele seisundile võib olla piisav, et liigitada vaidlusalust laadi kirjeldus tervisealaseks väiteks määruse nr 1924/2006 tähenduses.

35.

Teise küsimuse osas, mis puudutab seda, kas piisav on väide, et toit on samalaadsetest toodetest vähem kahjulik, pakuvad nimetatud menetlusosalised välja kas Deutsches Weintori omale sisuliselt vastupidiseid vastuseid või väidavad, et – eraldi – vastata oleks tarbetu või asjassepuutumatu.

36.

Kõigepealt tuleb rõhutada, et käesoleva eelotsusetaotluse raames ei ole Euroopa Kohtu ülesanne määrata kindlaks, mida tegelikult tähendab või annab mõista veini kirjeldamine sõnaga bekömmlich ja viitega pehmele happesusele – ja etiketile lisatud teabega, mis puudutab erilist menetlust happesuse vähendamiseks – tüüpilise tarbija vaatenurgast, kellele viidatakse ja kes on määratletud määruse nr 1924/2006 põhjenduses 16; samuti ei ole Euroopa Kohtul palutud selle alusel lõplikult kindlaks määrata, kas vaidlusalune kirjeldus kujutab endast määruse tähenduses „tervisealast väidet”.

37.

Nende hinnangute andmine on siseriikliku kohtu ülesanne, kes peab seejuures arvestama määruse nr 1924/2006 asjakohaseid õigusnorme ning Euroopa Kohtu tõlgendust neile.

38.

Sellega seoses tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on juba eelotsusetaotluses märkinud, et Verwaltungsgericht on tuvastanud – ja eelotsusetaotluse esitanud kohus peab põhimõtteliselt sellest lähtuma –, et hästi informeeritud ja ettevaatlik tarbija ei käsita (vastupidiselt Deutsches Weintori seisukohale) kõnealust kirjeldust kui viidet ainuüksi üldisele heaolule või kirjeldatud veini üldistele omadustele, nagu maitse, vaid kui viidet selle veini pehmele happesusele, millega rõhutatakse veinide eriliselt pehmet mõju kõhule ja seega nende seeduvust.

39.

Need on raamid, milles Euroopa Kohus peab käsitlema talle esitatud tõlgendamisküsimusi, millest esimene seisneb sisuliselt selles, kas määruse nr 1924/2006 artikli 2 lõike 2 punktis 5 määratletud mõiste „tervisealane väide” hõlmab ka kirjeldusi või väiteid, milles mõista andes või viidates osutatakse kõigest põgusalt avalduvale kasulikule mõjule füüsilise seisundi suhtes, nagu üksnes veini joomiseks ja seedimiseks kuluva aja kestel avalduv mõju kõhule.

40.

Seoses sellega tuleb esiteks märkida, et tervisealane väide on määratletud määruse nr 1924/2006 artikli 2 lõike 2 punktis 5 võrdlemisi üldsõnaliselt kui mis tahes väide, mis väidab, viitab või annab mõista, et „toidugrupi, toidu või ühe selle koostisosa ja tervise vahel on seos”.

41.

On tõsi – nagu ka mitu menetlusosalist on märkinud –, et määruses ei ole mujal selgitatud, mida tähendab „tervis”; siiski võib julgelt öelda, et üldiselt viitab see termin inimese füüsilisele ja vaimsele seisundile: nii – ja seda teatava ebamäärusega – inimese keha ja vaimu teatavatasemelise talitluse või heaolu tähenduses (seega saab inimene olla „hea tervise” juures või „halva tervise” juures) kui ka ideaalse, täieliku füüsilise ja vaimse heaolu tähenduses. ( 4 ) Nimelt ilmneb määruse nr 1924/2006 artikli 13 lõikest 1, et tervise mõiste, millel määrus rajaneb, hõlmab mitte ainult inimese organismi talitlusi, vaid ka psühholoogilisi ja käitumisfunktsioone.

42.

Teiseks nähtub mitmest määruse nr 1924/2006 sättest seoses mõiste „tervisealane väide” tähendusega, et seesugune väide rajaneb eeldusel, et tootel on kasulik mõju inimese füüsilisele seisundile (või, kuigi see ei puutu siinkohal asjasse, tema vaimsele seisundile).

43.

Selles suhtes on määruse nr 1924/2006 põhjenduses 6 ainult toitumisalaste väidete kohta sõnaselgelt märgitud, et kahjulikkuse kohta käivad väited ei kuulu määruse kohaldamisalasse. Minu hinnangul tuleneb siiski mitte ainult määruse üldisest eesmärgist kaitsta tarbijat (vt eriti põhjendus 1), vaid ka teistest sätetest – eeskätt põhjendusest 10, milles mainitakse „toitumisalaseid, füsioloogilisi või muid tervisealaseid eeliseid”; põhjendusest 14, mis puudutab üksnes aineid, millel väidetakse olevat kasulik mõju; ning artikli 5 lõike 1 punktist a ja artikli 5 lõikest 2, mille kohaldamine oleneb samamoodi väidetavast kasulikust mõjust –, et „tervisealane väide” määruse tähenduses eeldab soodsat, kasulikku mõju organismi funktsioonidele.

44.

Kolmandaks on oluline märkida, et tulenevalt määruse nr 1924/2006 artikli 2 lõike 2 punktis 1 sätestatud mõiste „väide” määratlusest peab kirjeldus selleks, et tegu oleks tervisealase väitega määruse tähenduses, mõista andma, et toidul on „teatavad omadused”, see tähendab, et see toob tervisele konkreetselt kasu või avaldab kasulikku füsioloogilist mõju. Seetõttu, nagu komisjon on õigesti märkinud, on mõiste „tervisealane väide” tähendussisust a priori välja arvatud toidu tarvitamisega pelgalt üldiselt seotud või asjaomast liiki toidu tarvitamise mittespetsiifiline füsioloogiline või ainevahetust puudutav soodne mõju (nagu on viidatud eelotsusetaotluses), näiteks inimorganismi toitmine, mis on loomulikult eluliselt tähtis organismi funktsioonide säilitamiseks.

45.

Siiski ei näe ma määruse nr 1924/2006 sätetes alust ega ka muud veenvat põhjust eeldada, et mõiste „tervisealane väide” määruse tähenduses hõlmab või peaks hõlmama lisaks selle mõiste eespool mainitud elementidele veel ka füüsilisele seisundile või organismi funktsioonidele (kasuliku) mõju avaldumise kestust või püsivust.

46.

Esiteks tundub mõistelisel tasandil kunstlik arvata „tervise” mõiste tähendussisust välja põgusalt avalduv mõju füüsilisele heaolule. Tegelikult on ühelt poolt inimese üleüldine terviseseisund ja teiselt poolt ajutisem, olukordadest olenev heaolu omavahel tihedalt seotud. Samuti, nagu komisjon on õigesti märkinud, pakuvad ka paljud ravimid kõigest ajutist leevendust või avaldub nende mõju inimorganismile ainult lühikest aega, ent ometi ei ole üldiselt vaidlustatud nende ravimite seotust tervisega.

47.

Teiseks, nagu eespool on juba mainitud, on seadusandja selgelt otsustanud määratleda mõiste „tervisealane väide” laialt, kooskõlas tarbijakaitse kõrge tasemega, mille tagamine on määruse nr 1924/2006 eesmärk, nagu on märgitud määruse põhjenduses 1.

48.

Nimelt, arvestades positiivset mainet, mida tervisealased väited kalduvad toitudele tekitama, ja julgustavat mõju, mida sellised väited seega võivad tarbijale avaldada, on määruse eesmärk kaitsta tarbijat eksitavate ja/või ebaõigete väidete eest, peamiselt sel teel, et nõutakse nende väidete teaduslikku põhjendamist. ( 5 )

49.

Mis puudutab üle 1,2 mahuprotsendi etanooli sisaldavaid alkohoolseid jooke, siis keelab määruse nr 1924/2006 artikli 4 lõige 3 üldiselt – see tähendab hoolimata sellest, kas viidatav kasulik mõju vastab tõele ja on teaduslikult tõendatud – kasutada tervisealaseid väiteid, aga ka viiteid toitaine või toidu üldistele, mittespetsiifilistele eelistele seoses üldise hea tervise ja tervisega seotud heaoluga määruse artikli 10 lõike 3 tähenduses (kuna need viited eeldavad konkreetset tervisealast väidet). Arvestades alkoholi tarvitamisega seotud sõltuvuse tekke ja kuritarvitamise ohtusid, on kaugemale ulatuv eesmärk siin ilmselt ära hoida võimalike positiivsete tervist puudutavate mõtteseoste tekkimist, mis võiksid üldiselt julgustada tarvitama alkohoolseid jooke.

50.

Minu arvates oleks määruse nr 1924/2006 nende eesmärkidega vastuolus tõlgendada mõistet „tervisealane väide” nii kitsalt, et selle tähendussisust jääksid välja väited, mis annavad mõista põgusalt avalduvat kasulikku mõju füüsilisele seisundile. Nagu mitu menetlusosalist on rõhutanud, võiks see välistada määrusega pakutava kaitse kohaldamisalast märkimisväärsel arvul tooteid ja nendega seotud väiteid, mis küll annavad mõista soodsat – ehkki ajutiselt avalduvat – füsioloogilist mõju, kuid tõenäoliselt siiski julgustavad tarvitama toitu või muud ainet, mille kohta need käivad.

51.

Lõpuks põhjustaks esimeses küsimuses viidatud eristus praktilisest vaatenurgast lisaks piiritlemisprobleeme – seoses sellega, millal väidetav mõju organismi funktsioonidele lakkab olemast ajutiselt avalduv ja hakkab olema pikemajaliselt või püsivalt avalduv – ning muudaks seetõttu keerukamaks määruse nr 1924/2006 järjepideva ja ettearvatava kohaldamise.

52.

Järgmiseks, mis puudutab küsimust, kas mõiste „tervisealane väide” määruse nr 1924/2006 tähenduses hõlmab väidet, milles antakse mõista pelgalt seda, et tänu mingi aine vähesusele on teatava toidu kahjulik mõju füüsilisele heaolule väiksem kui sedalaadi toidu puhul tavaliselt, siis tuleb esiteks märkida, et – nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus on õigesti osutanud – eeskätt määruse nr 1924/2006 põhjendusest 15 ja artikli 5 lõike 1 punktist a tuleneb selgelt, et see mõiste hõlmab ka väiteid, milles antakse mõista, et teatava aine vähendatud sisaldusel toidus, näiteks vaidlusaluste veinide vähendatud happesisaldusel on mõju tervisele.

53.

Teiseks, mis puudutab konkreetsemalt küsimust, kas selline väide võib koosneda viitest või mõistaandmisest, et teatav toit on pelgalt vähem kahjulik kui sama liiki või laadi sarnased tooted – käesoleval juhul veinid –, siis on eespool märgitud, et see mõiste põhineb eeldusel, et tekib teatav soodne või kasulik mõju tervisele või organismi funktsioonidele. Seega viitab tervisega seotud kasulikkuse spetsiifilisus kaudselt võrdlusmaterjalile või mõõdupuule, see tähendab võrreldavale tootele.

54.

Seega on minu hinnangul täiesti võimalik, et väidetav kasulik füsioloogiline mõju seisneb pelgalt suhtelises eelises tervisele, sealhulgas eelises, mis väidetavalt tuleneb sellest, et toit on pelgalt vähem kahjulik organismi funktsioonidele kui sedalaadi toit tavaliselt.

55.

Selles kontekstis on oluline meenutada, et nagu eespool on näidatud, tuleb mõistet „tervisealane väide” tõlgendada laialt; nimetatud mõiste eeldab küll mõistaandmist või viidet tervisega seotud soodsale või kasulikule mõjule, kuid mitte vajadust viidata üldise terviseseisundi parenemisele või tegelikule ravitoimele, mis sarnaneb ravimite omaga.

56.

Selline tõlgendus on minu arvates kooskõlas ka määruse nr 1924/2006 eespool viidatud eesmärgiga, milleks on jõuda tarbijakaitses kõrgele tasemele.

57.

Sellega seoses peab samuti paika, et väide pelgalt suhtelise tervisealase eelise kohta, mis seisneb lubaduses, et teatavatele organismi funktsioonidele, nagu seedimine, avalduv mõju on vähem kahjulik, võib mõjutada tarbijate harjumusi ja julgustama tarbima seda toitu. Seega, kui vaadelda veine, võib paremale seeduvusele viitamine mitte ainult nihutada tarbijate eelistusi teiste sedalaadi, muidu võrreldavate jookide kahjuks, vaid on ka mõeldav, et niisugune väide võib absoluutsel skaalal julgustada kõnealuse joogi tarvitamist ja koguni äratada huvi uutes tarbijates, iseäranis nendes, kelle kõht on tundlik.

58.

Nendel kaalutlustel teen ettepaneku esimesele ja teisele küsimusele vastata, et määruse nr 1924/2006 artikli 2 lõike 2 punktis 5 määratletud mõistet „tervisealane väide” tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab ka väiteid, mis annavad mõista põgusalt avalduvat kasulikku mõju füüsilisele seisundile – näiteks mõju, mille avaldumine piirdub toidu tarvitamiseks ja seedimiseks kuluva ajaga –, sealhulgas väiteid, milles antakse mõista, et tänu teatava aine vähesusele on teatava toidu kahjulik mõju füüsilisele heaolule väiksem kui sedalaadi toidu puhul tavaliselt.

59.

Kui esimesele ja teisele küsimusele vastatakse jaatavalt, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 1924/2006 lõike 4 punktis 3 sätestatud üldine keeld kasutada vaidlusalust laadi tervisealaseid väiteid alkohoolsete jookide, nagu vein, kohta on kooskõlas hartaga, täpsemalt kutsevabadusega ja ettevõtlusvabadusega, mis on ette nähtud vastavalt harta artikli 15 lõikes 1 ja artiklis 16.

60.

Deutsches Weintori sõnul tuleb kolmandale küsimusele vastata eitavalt. Ta on seisukohal, et vaidlusalust laadi tervisealase väite kasutamise keeld kujutaks endast ebaproportsionaalset sekkumist veinitootjate ja -turustajate kutse- ja ettevõtlusvabadusse.

61.

Seevastu teised kolmanda küsimuse kohta märkusi esitanud pooled teevad ettepaneku vastata nii, et määruse nr 1924/2006 lõike 4 punktis 3 sätestatud üldine keeld kasutada vaidlusalust laadi tervisealaseid väiteid alkohoolsete jookide kohta on – arvestades alkohoolsete jookide tarbimisega seotud ohtusid – õigustatud ja proportsionaalne ning seega harta nõuetele vastav. Samamoodi järeldab Euroopa Parlament, kes on keskendunud oma märkustes kolmandale küsimusele, et selle küsimuse uurimisel ei ilmne ühtegi tegurit, mis mõjutaks määruse nr 1924/2006 õiguspärasust.

62.

Kõigepealt tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõike 1 esimesele lõigule peab Euroopa Liit tunnustama õigusi, vabadusi ja põhimõtteid, mis on sätestatud hartas, „millel on aluslepingutega võrreldes samaväärne õigusjõud”.

63.

Sellepärast tuleb kaaluda, kas määrus nr 1924/2006 on – niivõrd, kui selle artikli 4 lõike 3 kohaselt ei tohi üle 1,2 mahuprotsendi etanooli sisaldavad joogid üldiselt kanda „tervisealaseid väiteid” eespool kirjeldatud tähenduses – kooskõlas hartas, eriti selle artikli 15 lõikes 1 ja artiklis 16 sätestatud põhiõigustega.

64.

Harta artikli 15 lõikes 1 ja artiklis 16 on ette nähtud kutsevabadus ja ettevõtlusvabadus, mida Euroopa Kohus on juba tunnustanud kui Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtteid. ( 6 ) Viidatud kohtupraktika kohaselt ühtib ettevõtlusvabadus tegelikult kutsevabadusega. ( 7 )

65.

Selle kohta tuleb märkida, et niivõrd, kui vaidlusalune tervisealaste väidete keeld on seotud alkohoolseid jooke puudutavate etikettide, reklaami ja teabega ning seega seab niisuguste toodete tootjate ja turustajate äritegevusele teatavaid piiranguid, tuleb pidada tõenäoliseks selle mõju ettevõtlusvabadusele ja kutsevabadusele. ( 8 )

66.

Ent nagu Euroopa Kohus on järjepidevalt märkinud, ei ole sedalaadi põhiõigused absoluutsed, vaid neid tuleb kaaluda nende ühiskondlikku funktsiooni arvestades. Sellest tulenevalt võidakse nende õiguste teostamise suhtes kehtestada piiranguid, eriti seoses turgude ühise korraldamisega, tingimusel, et need piirangud on tegelikult kooskõlas Euroopa Liidu taotletavate üldistest huvidest lähtuvate eesmärkidega ja ei kujuta endast taotletavat eesmärki silmas pidades ülemäärast ja lubamatut sekkumist, mis kahjustab tagatud õiguste olemust. ( 9 )

67.

Samamoodi on harta artikli 52 lõikes 1 tunnistatud, et selliseid õigusi, nagu on harta artiklites 15 ja 16 sätestatud, võib piirata, tingimusel et piirangud nähakse ette seadusega, nendes arvestatakse nimetatud õiguste ja vabaduste olemust ning need on proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt vajalikud ja tegelikus vastavuses Euroopa Liidu tunnustatud üldist huvi pakkuvate eesmärkidega või vajadusega kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi.

68.

Neid kriteeriume arvestades tuleb käesolevas asjas märkida, et määruse nr 1924/2006 eesmärk on – määruse põhjenduse 1 kohaselt ja nagu eespool üldjoontes kirjeldatud – tagada kõrgel tasemel tarbijakaitse; täpsemalt, niivõrd kui küsimus on artikli 4 lõikes 3 sätestatud keelus, on määruse eesmärk – nagu nähtub ka selle põhjendustest 10 ja 18 – tagada kõrgetasemeline rahva tervise kaitse, kuna see on mõeldud välistama – arvestades alkoholi tarvitamisega seotud võimalikke kahjulikke mõjusid ja kuritarvitamisohtu – igasuguseid positiivseid mõtteseoseid tervise ja alkohoolsete jookide tarvitamise vahel olenemata sellest, kas asjaomased tervisealased väited on teaduslikult õiged või mitte.

69.

Selles suhtes on Euroopa Kohus mitmel korral tunnistanud, et alkohoolsete jookide reklaami piiravad meetmed, mille eesmärk on võidelda alkoholi kuritarvitamise vastu, kajastavad rahvatervisega seotud huve ning et rahva tervise kaitse on, nagu nähtub ka ELTL artiklist 9, Euroopa Liidu tunnustatud, üldist huvi pakkuv eesmärk. ( 10 )

70.

Samuti tuleb märkida, et ehkki vaidlusalune keeld võib neid õigusi mõjutada, ei saa väita, nagu kahjustaks see ettevõtlusvabaduse või kutsevabaduse olemust ja tegelikku sisu, sest määruse nr 1924/2006 artikli 2 lõike 2 punkti 5 tähenduses tervisealaste väidete kasutamise keeld seoses alkohoolsete jookidega, sealhulgas veiniga, seab ainult selgelt määratletud sfääris piiranguid nende jookide tootjate- või turustajate äritegevusele. ( 11 )

71.

Lõpuks on määruse nr 1924/2006 artikli 4 lõikes 3 sätestatud keeld minu arvates asjakohane, arvestades eespool viidatud eesmärki kaitsta rahva tervist, ja ei ulatu kaugemale sellest, mis on niisuguse eesmärgi saavutamiseks vajalik, arvestades sõltuvuse tekke ja kuritarvitamise ohtusid ja võimalikke kahjulikke mõjusid, mida seostatakse alkoholi tarvitamisega.

72.

Selles suhtes tuleb meeles pidada, et Euroopa Kohtu sõnul võib rahvatervise valdkonnas taotletavate eesmärkide olulisus õigustada piiranguid, millel on teatavatele ettevõtjatele negatiivsed tagajärjed, isegi kui need tagajärjed on märkimisväärsed. ( 12 )

73.

Veel tuleb rõhutada, et lõppude lõpuks kehtib vaidlusalune keeld ainult määruse nr 1924/2006 artikli 2 lõike 2 punkti 5 tähenduses tervisealaste väidete kohta, s.o kirjelduste või teabe kohta, mis puudutavad konkreetset, soodsat mõju tervisele, nagu eespool kirjeldatud. Seevastu on jätkuvalt võimalik kasutada muid väiteid ja etiketiteavet, millel ei ole sellist spetsiifilist seost – näiteks teavet toote objektiivsete omaduste kohta või toitumisalaseid väiteid –, ka alkohoolsete jookide puhul.

74.

Seega, ehkki eelotsusetaotluse esitanud kohtule näib, et vaidlusalune veinide kirjeldus – s.o sõna bekömmlich ühendamine viitega pehmele happesusele ja erilisele tootmismenetlusele – võib keskmise tarbija vaatenurgast tõenäoliselt viidata sellisele soodsale mõjule organismi funktsioonide suhtes ning seetõttu liigituda määruse nr 1924/2006 artikli 4 lõike 3 tähenduses „tervisalaseks väiteks”, ei pruugi see nii olla näiteks siis, kui etiketil viidatakse pelgalt madalale happesusele.

75.

Eelnevat arvestades tuleks kolmandale küsimusele vastata, et määruse nr 1924/2006 artikli 4 lõikes 3 sätestatud üldine keeld kasutada vaidlusalust laadi tervisealaseid väiteid alkohoolsete jookide, näiteks veini kohta on kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõikega 1 koostoimes kutsevabadusega ja ettevõtlusvabadusega, mis on ette nähtud vastavalt harta artikli 15 lõikes 1 ja artiklis 16.

76.

Esitatud põhjendustest lähtudes teen ettepaneku vastata Bundesverwaltungsgerichti esitatud küsimustele järgmiselt: