KOHTUJURISTI ETTEPANEK

PEDRO CRUZ VILLALÓN

esitatud 16. veebruaril 2012 ( 1 )

Kohtuasi C-523/10

Wintersteiger AG

versus

Products 4U Sondermaschinenbau GmbH

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Oberster Gerichtshof (Austria))

„Õigusalane koostöö tsiviilasjades — Kohtualluvus — Määrus (EÜ) nr 44/2001 — Kaubamärgiõiguste rikkumine, kuna konkurent registreeris interneti otsinguteenuse pakkuja juures kaubamärgiga identse tähise — Märksõna registreerimine (AdWords) — Kaubamärgi siseriiklik kaitse muus liikmesriigis kui märksõna registreerimise liikmesriik — Selle paiga kindlaksmääramine, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda”

1. 

Oberster Gerichtshof (Austria ülemkohus) esitas Euroopa Kohtule kaks eelotsuse küsimust, mis puudutavad Austria kohtute rahvusvahelise kohtualluvuse kindlaksmääramist olukorras, kus Austria kaubamärki on väidetavalt rikutud interneti teel. Austria kaubamärgi omanikust kassaatori väitel toimus rikkumine konkreetsemalt Saksamaal, kuna nimetatud riigis asutatud konkureerivast ettevõtjast vastustaja on registreerinud kassaatori nime „Wintersteiger” AdWord-märksõnana Google’i otsingumootori Saksamaa tippdomeenis.

2. 

Käesolev kohtuasi annab Euroopa Kohtule võimaluse tuua selgust küsimusse, mis mõjutab nii nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades ( 2 ) artikli 5 lõike 3 tõlgendamist – säte, mis määrab kohtualluvuse lepinguvälise kahju asjades – kui ka intellektuaalomandi õigust. Kokkuvõttes tuleb antud juhul leida lahendus vastuolulises olukorras, kus kaubamärk on riiklik-territoriaalse iseloomuga, aga teises liikmesriigis veebi kaudu toimepandud rikkumine võib olla asukohast sõltumatu.

I. Õiguslik raamistik

3.

Määruse nr 44/2001 artikli 5 lõike 3 kohaselt võib isiku, kelle alaline elukoht on ühes liikmesriigis, teises liikmesriigis kaevata „lepinguvälise kahju puhul selle paiga kohtusse, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda”.

II. Asjaolud, menetlus siseriiklikus kohtus ja eelotsuse küsimused

4.

Wintersteiger AG on ettevõtja, kes toodab ja turustab kogu maailmas suusa- ja lumelauahooldusmasinaid koos varuosade ja tarvikutega. Ettevõtja asub Austrias, kus on alates 1993. aastast Austria kaubamärgi „Wintersteiger” omanik. Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et kaubamärk on registreeritud üksnes Austrias, tõi ettevõtja oma kirjalikes märkustes välja selle, et kaubamärk on kaitstud ka muudes riikides, nende hulgas ka kõnealusel Saksamaal.

5.

Products 4U Sondermaschinenbau GmbH (edaspidi „Products 4U”) on Saksamaal asuv ettevõtja, kes arendab seal ja turustab kogu maailmas suusa- ja lumelauahooldusmasinaid. Muude toodete hulgas müüb ta ka Wintersteigeri masinate tarvikuid. Eelotsusetaotlusest selgub, et Wintersteiger ei varusta oma toodetega Products 4U-d ega ole teda volitanud neid müüma. Hoolimata sellest on Saksa ettevõtja 1. detsembril 2008 registreerinud märksõna „Wintersteiger” Google’i reklaamiteenusega otsingumootoris, piirates registreeringut küll üksnes Saksamaa tippdomeenist (.de) tehtavate päringutega.

6.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu kirjelduste kohaselt tähendab eelmainitud märksõna registreerimine seda, et iga kord, kui Google’i tippdomeeni .de otsingumootorisse sisestatakse märksõna „Wintersteiger”, ilmub lisaks ettevõtja Wintersteiger veebilehele viivale lingile paremasse serva rubriigi „Kuulutused” alla reklaamlink. Mainitud reklaami tekst sisaldab selliseid sõnu nagu „Suusatöökojale mõeldud tarvikud”, „suusa- ja lumelauahooldusmasinad”, „hooldus ja remont”. Reklaamlingile klõpsates suunatakse kasutaja Products 4U veebilehe jaotisse pealkirjaga „Wintersteigeri tarvikud”.

7.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutas, et ehkki Google haldab ka Austria tippdomeeni (.at), pääseb veebilehele www.google.de ligi ka Austriast.

8.

Wintersteiger esitas Austria kohtusse kasutamise lõpetamise hagi koos esialgse õiguskaitse taotlusega, nõudes, et Products 4U hoiduks kaubamärgi „Wintersteiger” märksõnana kasutamisest google.de otsingumootoris. Esimese astme kohus tunnistas kaebuse esitaja hagi rahvusvahelise kohtualluvuse puudumise tõttu vastuvõetamatuks ja leidis, et kuna tegemist on üksnes google.de otsingumootoriga piiratud märksõnaga, siis puudub Austria territooriumiga piisav seos. Apellatsioonikohus Oberlandesgericht Linz ei jaganud seda seisukohta ja kinnitas kohtuasja allumist Austria kohtutele, ent jättis nõude sisulistel põhjustel rahuldamata. Apellatsiooniasjas langetatud kohtuotsus kaevati edasi Oberster Gerichtshofi, kellel on faktilistest asjaoludest lähtudes kahtlusi selles, kas kohtuasja lahendamine talle allub, ja seetõttu esitab ta Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas juhtumil, kui muus liikmesriigis asuv isik on väidetavalt rikkunud kohtu asukohariigis kaubamärki sellega, et kasutab kõnealuse kaubamärgiga identset märksõna (AdWord) veebipõhises otsingumootoris, mis pakub oma teenuseid eri riikide tippdomeenide kaudu, tuleb määruse (EÜ) nr 44/2001 […] artikli 5 lõike 3 sõnastust „paiga […], kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda” tõlgendada nii, et:

1.1.

vaidluse lahendamine allub vastavale kohtule ainult siis, kui kõnealust märksõna kasutatakse sellel interneti otsingumootori veebilehel, millel on kohtu asukohariigi tippdomeen;

1.2.

vaidluse lahendamine allub vastavale kohtule ainult seetõttu, et see interneti otsingumootori veebileht, kus kõnealust märksõna kasutatakse, on kättesaadav kohtu asukohariigis;

1.3.

kohtualluvus sõltub sellest, kas lisaks veebilehe ligipääsetavusele peavad olema täidetud lisatingimused?

2.

Kui vastus küsimusele 1.3 on jaatav, siis:

Milliste kriteeriumide alusel tuleb kindlaks määrata, kas kohtu asukohariigis registreeritud kaubamärgi kasutamise korral märksõnana interneti otsingumootori veebilehel, mille riigi tippdomeen erineb kohtu asukohariigi tippdomeenist, põhineb kohtualluvus määruse [nr 44/2001] artikli 5 lõikel 3?”

9.

Kirjalikke märkusi esitasid kaebuse esitaja ja vastustaja põhikohtuasjas, samuti Austria, Hispaania, Ühendkuningriigi ja Itaalia valitsus ning komisjon.

III. Eelotsuse küsimuste analüüs

A. Sissejuhatavad märkused

10.

Kõigepealt tuleb käsitleda mõningaid punkte, mis mõjutavad esitatud eelotsuse küsimuste sisulist analüüsi.

11.

Nagu juba varem on märgitud, tekkisid Oberster Gerichtshofil kahtlused määruse nr 44/2001 artikli 5 lõike 3 tõlgendamisel, seoses selle kohaldamisega kasutamise lõpetamise hagi suhtes, mis esitati väidetavalt kaubamärki kahjustava veebitoimingu vastu. Sellest tulenevalt esitab eelotsusetaotluse esitanud kohus kaks küsimust, millest esimene on omakorda jaotatud kolmeks allküsimuseks, millest igaühes sõnastatakse erinevad tõlgendused, mida kõnealune õigusnorm võimaldab. Kuid iga viidatud küsimuse analüüsimise ja vastuste esitamise asemel leian, et Euroopa Kohus pakub välja palju tõhusama lahenduse, kui sõnastab vaid kriteeriumid, mis vajaduse korral võivad õigustada siseriikliku kohtu rahvusvahelist kohtualluvust käesoleva kohtuasja taoliste juhtude puhul. Seega käsitlen käesolevat kohtuasja, sõnastades küsimused ümber üheksainsaks.

12.

Samuti on nüüd asjakohane välja tuua, et kaebuse esitaja põhikohtuasjas, ettevõtja Wintersteiger, taotles esimese astme kohtult kohtuasja sisulist lahendamist, kuid samuti taotles ta kaitsemeetme võtmist. Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab sellele asjaolule korduvalt, kuigi kohtu küsimused käivad üksnes määruse nr 44/2001 artikli 5 lõike 3 tõlgendamise kohta.

13.

Teadaolevalt nõuab kaitsemeetme võtmine Euroopa riikide vahelises kontekstis nimetatud määruse artikli 31 kohaldamist ja sellega kaasnevad spetsiifilised probleemid. Hoolimata sellest ja asjaolust, et põhikohtuasja menetluse eri astmetes näib olevat seda küsimust käsitletud, on kindel see, et käesolevas eelotsusemenetluses esitatud küsimus piirdub üksnes kasutamise lõpetamise hagiga ning seetõttu juba eespool viidatud artikli 5 lõike 3 tõlgendamisega. Seetõttu vaatlen käesolevas ettepanekus üksnes ja ainult küsimuse eesmärki, jättes kõrvale kaitsemeetmetega seotud problemaatika, mis põhikohtuasjas ilmselgelt alles jääb. ( 3 )

14.

Selgust tuleks tuua ka punktis, mis võib mõjutada kohtuasja lahendamiseks vajalikku lähenemisviisi. Eelotsusetaotluse esitanud kohus annab teada, et kassaator on Austria kaubamärgi omanik, ja eelotsusetaotluse aluseks olnud kohtumäärusest selgub, et see on ainus tööstusomandi õigus, mis praegu kaitseb kaubamärki „Wintersteiger”. Samas vaidlustab kassaator mainitud asjaolude kirjelduse oma kirjalikes märkustes avalikult ja osutab sellele, et talle kuuluvad „mitmed rahvusvahelised kaubamärgid, mille hulka kuulub sõnaline osa „Wintersteiger”. Sellega seoses viitab kassaator „rahvusvahelistele kaubamärkidele 615.770 WINTERSTEIGER (WB) ja 992.008 WINTERSTEIGER (WB), mis on kaitstud mitmes riigis, ka Saksamaal.”

15.

Ehkki on selge, et kui see asjaolu leiab kinnitust, muutub oluliselt põhikohtuasja ulatus, ei saa eirata tõika, et eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib Euroopa Kohtult üksnes määruse nr 44/2001 artikli 5 lõike 3 tõlgendamise kohta kontekstis, kus registreeritud on vaid üks kaubamärk Austrias. Kui laiendada analüüsi muudele olukordadele, tähendaks see tegelikult teema ettevõtmist, mille suhtes ükski osapooltest peale kassaatori ei ole oma seisukohta esitanud. Seetõttu piirdun järgnevalt vastuse andmisega esitatud küsimusele, nagu selle sõnastas eelotsusetaotluse esitanud kohus.

B. Määruse nr 44/2001 artikli 5 lõike 3 tõlgendamine

1. Kahju tekitamise paik artikli 5 lõike 3 tähenduses, kui seda kohaldatakse siseriikliku kaubamärgi võimaliku interneti teel toimunud rikkumise suhtes

16.

Käesoleva asja puhul seisneb tõlgendamisprobleem selles, kuidas määrata kindlaks paik või paigad, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda kõnealuse artikli 5 lõike 3 tähenduses, ja seda kontekstis, kus võimalik siseriikliku kaubamärgi rikkumises seisnev tegevus toimub sellise meediumi kaudu nagu internet.

17.

Kõigepealt on asjakohane meelde tuletada, et kui faktilised asjaolud moodustavad terviku, kuid kahju tekitamise paik ja kahju tekkimise paik erinevad, kinnitab määruse nr 44/2001 artikli 5 lõige 3 – nii nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus alates otsusest kohtuasjas Handelskwekerij Bies (edaspidi „Mines de potasse”) – kahe eri kohtu alluvust: asi allub nii selle paiga kohtutele, kus kahju tegelikult tekib, ja ka selle paiga kohtutele, kus leiab aset kahjustav sündmus, nii et kaebuse esitaja valida jääb kohus, mis vastab paremini tema huvidele. ( 4 ) Selline lahendus tagab kõnealuses õigusnormis sõnastatud sätte tegeliku tõhususe, jättes kahju kannatanule otsustusruumi, säilitades samas lähedase seose kohtu ja vaidlusasja asjakohaste asjaolude vahel. Käesolevas asjas tuleb peamiselt vaadelda seda, kuidas kasutada seda kohtupraktikat olukorras, kus väidetav kahju tekitati interneti vahendusel. Sellega seoses tuleb siiski arvesse võtta ka erinevaid täiendavaid seisukohti.

18.

Kohtuotsuses Minas de Potasse kehtestatud reeglist on mõned erandid, eelkõige juhul, kui kahju kannatab sama ohver mitmes riigis. Nii juhtub siis, kui kahju mõjutab isikuõigusi. Niisuguste olukordade puhuks kehtestas Euroopa Kohus kohtuotsuses Shevill jt piirangu pädeva kohtu kohtualluvuse ulatuse osas. ( 5 ) Viidatud kohtuotsusega kehtestati nii-nimetatud „mosaiikreegel”, mille kohaselt võib kaebuse esitaja pöörduda kahju hüvitamise nõudega selle riigi kohtutesse, kus kahju tekitanud sündmus aset leidis, kogu kahju osas, või nende riikide kohtute poole, kus kahju tegelikult tekkis, kuid üksnes asjaomasel territooriumil kantud kahju osas.

19.

Kohtuotsuses Shevill jt võetud seisukohta on hiljuti kohandatud veebiga seotud eripärade suhtes. Kohtuasjas eDate ja Martinez ( 6 ) otsustas Euroopa Kohus, et kui isikuõiguste rikkumine toimub internetis, on selline rikkumine teataval määral tõsisem kahjustava teabe geograafilise mõju tõttu. Sellega laiendati kohtuotsuses Shevill jt sõnastatud seosekriteeriume, kuigi vaid isikuõiguse rikkumise juhtumiga seoses. Lisaks eelmises punktis mainitud kriteeriumidele lubab kohtuotsus eDate ja Martinez väidetaval kannatanul pöörduda kahju hüvitamise nõudega kogu kahju osas selle riigi kohtute poole, kus on tema „huvide kese”.

20.

Kuid kohtuotsustes Shevill jt ning eDate ja Martinez võetud seisukohti ei saa siiski kohaldada käesolevas kohtuasjas. Mõlemad otsused viitavad isikuõiguste rikkumisele, mis erinevad oluliselt tööstusomandi õigustest, mille kaitse on territoriaalne ja mille eesmärk on vara ärieesmärgil kasutamine. ( 7 ) Seega ei saa artikli 5 lõikes 3 ettenähtud seosekriteeriume vahet tegemata kohaldada viidatud kohtuasjades ja käesolevas kohtuasjas tekkinud olukordades, vaid kõnealust õigusnormi tuleb tõlgendada vastavalt tööstusomandi õigustega seotud asjaoludele.

21.

Antud spetsiifilises kontekstis tuleb lähtuda sellest, et siseriikliku kaubamärgi võimaliku rikkumise asjas annab määrus nr 44/2001 kaebuse esitajale üldreeglina võimaluse pöörduda vastustaja asukohariigi kohtusse vastavalt määruse artiklis 2 ettenähtud üldise kohtualluvuse kohta sätestatule, või selle paiga kohtusse, kus kahjustav sündmus on toimunud või võib toimuda vastavalt viidatud artikli 5 lõikes 3 sätestatule. Seda sätet tuleb täpsustada siis, kui kahju on tekitatud ühes riigis ja tekkinud teises riigis, mille puhul kohaldatakse eespool viidatud kohtuotsusega Mines de potasse kehtestatud kriteeriumi. Kui Austria siseriiklikku kaubamärki on rikutud Saksamaal võltsitud kauba valmistamisega, mis on suunatud Austria turule, ei takista järelikult miski, sõltumata vastustaja elu- või asukohariigi järgsest kohtust, kaubamärgi omanikul tugineda määruse nr 44/2001 artikli 5 lõikes 3 sätestatule selleks, et hageda Saksamaal (kahjustava sündmuse toimumise paik) või Austrias (kahju tekkimise paik). ( 8 )

22.

See lahendus muutub aga taas problemaatiliseks, kui kahjustav tegevus leiab aset interneti vahendusel. Sellisel juhul tuleb arvesse võtta, et üksnes kahjustava teabega tutvumise võimalus tekitab juba kahju, millega kaasneb kohtualluvuse laienemine kõikidesse liikmesriikidesse. Samuti käitub kahju tekitajana isik, kes kahjustava teabe veebis ringlema laseb, killustades selliselt rikkumise toimepanemise koha. ( 9 )

23.

Seetõttu on Euroopa Kohus, kuigi küll tööstusomandi õigusest erinevas kontekstis, korduvalt tagasi lükanud väite, et üksnes kahjustava teabega tutvumise võimalus või kahjustava teabe veebis ringlemine iseenesest annavad piisava aluse määruse nr 44/2001 kohtualluvuse sätete kohaldamise põhjendamiseks. ( 10 )

24.

Seetõttu kordan, et kahju tekitamisel interneti kaudu tuleb kahjustava tegevuse toimumise või võimaliku toimumise paiga kindlaksmääramiseks määruse nr 44/2001 artikli 5 lõike 3 tõlgendada kooskõlas kohtuasjas Mines de potasse tehtud otsusega selles tähenduses, et see tunnistab ühest küljest allumist kahjustava sündmuse toimumise paiga kohtutele ja teisest küljest allumist kahju tekkimise paiga kohtutele vastavalt erikriteeriumidele, mida ma järgnevalt üksikasjalikult kirjeldan.

25.

Kahju tekkimise paigaga seoses olen juba eespool maininud, et see on alati ja ainult kaubamärgi registreerimise riik, sest kahju tekib üksnes seal, kus eksisteerib õiguskaitse. Samas ei piisa kahjustava teabe ringlemisest internetis selleks, et omistada kohtualluvus registreerimise riigi kohtule. Selleks on minu arvamusel vajalik eeldus, et vaidlusalane teave võib tegelikult kaubamärki kahjustada.

26.

Samuti näeb määruse nr 44/2001 artikli 5 lõige 3 ette kahjustava sündmuse toimumise riigi kohtute alluvuse. Leian, et tööstusomandi spetsiifilises kontekstis on selleks paik, kus on kasutatud kaubamärgi tegelikuks rikkumiseks vajalikke vahendeid. See kriteerium ei võta arvesse rikkuja tahtlust ega kannatanust kaubamärgiomaniku huvide keset, vaid viidatud vahendite kasulikkust seoses kaubamärgi tegeliku kahjustamisega teises liikmesriigis interneti kaudu. Enamasti langeb see paik küll kokku vastustaja asukohariigiga, kuid ühtlasi tuleb rõhutada, et võib esineda olukordi, kus kõnealune asukoht ja kahjustava sündmuse toimumise paik ei asu samas riigis.

27.

Nii kahjustava sündmuse toimumise kui ka kahju tekkimise paiga kindlaksmääramiseks tuleb arvesse võtta mitmeid kriteeriume, mis aitavad täpselt kindlaks teha mõlema sündmuse toimumiskohad. Nagu järgnevalt näeme, sobivad allpool loetletud kriteeriumid samamoodi nii kahjustava sündmuse toimumise paiga kui ka kahju tekkimise paiga kindlaksmääramiseks, kuna viitavad sündmuse mõlema mõõtme suhtes kohaldatavatele faktilistele asjaoludele.

28.

Kõige olulisem tegur või element on asjaolu, kas internetis jagatava teabe puhul ilmnevad tegelikud märgid, mis kinnitavad selle mõju kaubamärgi registreerimisjärgse riigi territooriumil. ( 11 ) Ei piisa sellest, et teabe sisu võib rikkuda kaubamärki, vaid tuleb tuvastada objektiivsed asjaolud, mis võimaldavad tuvastada tegevuse, mis iseenesest võib olla eksterritoriaalne. Sellega seoses võivad osutuda tõhusaks sellised erinevad kriteeriumid, nagu teabe esitamise keel, selle kättesaadavus või vastustaja äriline tegevus siseriikliku kaubamärgiga kaitstud toodete turul.

29.

Samuti tuleb kindlaks määrata selle turu territoriaalne ulatus, kus tegutseb vastustaja ja kust ta teabe veebi jagas. ( 12 ) Selleks tuleb hinnata muu hulgas selliseid asjaolusid nagu tippdomeen, asukoht või muud veebilehel antud asukoha andmed, või paik, kus asub teabe jagaja veebitegevuse operatiivkeskus.

30.

Selle analüüsi tulemusel otsustab kohus, kas on piisavalt vahendeid, et a priori tekitada interneti teel tegelikku kahju teises liikmesriigis registreeritud kaubamärgile. Selliselt on võimalik selgust saada nii kahjustava sündmuse paiga kui ka kahju tegeliku tekkimise paiga osas. See lahendus on kooskõlas ka siseriikliku kaubamärgi territoriaalse iseloomuga, kuna ei heida hetkekski kõrvale asjaolu, et kahju tekkis riigis, kus kaubamärk on kaitstud. Ühtlasi võimaldab see kassaatoril pöörduda nende kohtute poole, mille puhul eksisteerib tihe seos kahjustavate asjaolude ja kohtualluvuse vahel, kuid samas ei lase kohtualluvust killustada – viimane võiks ohtu seada määruse nr 44/2001 mõtte. Kõigele eeltoodule lisaks tuleb arvesse võtta, et tegemist on lahendusega, mida on kohandatud tööstusomandi eripäradega, kuid seda tänaseni vastuvõetud Euroopa Kohtu otsustes kajastuvas vaimus.

31.

Muidugi nõuab selline analüüs asjaolude hindamist koos kohtuasja sisulise menetlemisega, kuid ilmselgelt on mõlemad plaanid erinevad ja neid ei tohi omavahel segi ajada. ( 13 ) Vajalike vahendite kriteerium, mis piirdub kohtualluvuse kindlaksmääramise etapiga, ei võta arvesse tekitatud ja kannatatud kahju, vaid teatud käitumise tõttu võimalikku rikkujat. Selline erinevus mõlema plaani vahel on käesolevas asjas ilmne: tuletan siinkohal meelde, et asja menetlenud teise astme Austria tunnistas, et kohtuasi allub talle ja jättis seejärel nõude sisulistel põhjustel rahuldamata.

2. Soovitatav kriteerium käesoleva kohtuasja asjaolude valguses

32.

Kuna määruse nr 44/2001 artikli 5 lõike 3 tõlgendamise kriteerium on lahenduse saanud, analüüsin järgnevalt ettepaneku tagajärgi seoses käesoleva juhtumi täpsete asjaoludega, et eelotsusetaotluse esitanud kohtule saaks anda tarviliku vastuse.

33.

Kuna kaebuse esitaja põhikohtuasjas on Austria kaubamärgi „Wintersteiger” omanik, lubavad eespool esitatud kriteeriumid tugineda nr 44/2001 artikli 5 lõikele 3, et põhjendada kohtuasja allumist Austria kohtutele. Kui leiab kinnitust, et on kasutatud kaubamärgi tegelikuks rikkumiseks vajalikke vahendeid, leiab kinnitust kahjustava tegevuse toimepanemise paiga kohtutele allumine, kuid ka kahju tekkimise paiga kohtutele allumine; viimaste näol on tegemist kaubamärgi kaitse territooriumi ehk käesoleval juhul Austria kohtutega.

34.

Toimikust nähtub, et Products 4U on Saksamaal asuv ettevõtja, kes tegutseb kogu maailmas. Tema keskne tegevuspaik asub siiski Saksamaal ja teatavad reklaamitoimingud, nagu teatud märksõnade registreerimine Google’is, piirduvad nimetatud riigi territooriumiga. Vastustaja taotletud märksõna „Wintersteiger” registreerimine piirdus otsinguteenusega, mida Google pakub territorialiseeritud tippdomeeni (mis vastab Saksamaa tippdomeenile .de) kaudu.

35.

Austria kaubamärgi rikkumise võimalikkus on ilmne.

36.

Nagu kinnitas Euroopa Kohus ka kohtuasjas Google France ja Google – eelotsuse küsimus, mis, tuleb meenutada, puudutas kaubamärgi sisulist rikkumist, mitte kohtualluvust –, mõjutatakse kaubamärgi ülesannet kahjulikult siis, „kui vastusena kaubamärgiga identsele märksõnale kuvatakse internetikasutajatele sellise kolmanda isiku reklaamsõnum, kes on selle kaubamärgi omaniku konkurent”. ( 14 ) Kohtuotsuses Google France lisab kohus seejärel tõepoolest, et rikkumine sõltub siiski reklaamsõnumi esitusviisist. Kaubamärgi päritolu tähistamise ülesannet mõjutatakse igal juhul kahjulikult siis, „kui reklaamsõnum ei võimalda piisavalt informeeritud ja mõistlikult tähelepanelikul internetikasutajal aru saada, kas reklaamitavad kaubad või teenused pärinevad kaubamärgiomanikult või temaga majanduslikult seotud ettevõtjalt või hoopis kolmandalt isikult, või võimaldab tal sellest aru saada üksnes raskustega”. ( 15 )

37.

Siinkohal tuleb meeles pidada, et eelnevalt tsiteeritud kohtuotsus käsitleb märksõna registreerimise tagajärjel tegelikult toimunud rikkumisi. Käesolevas kohtuasjas, mis käsitleb üksnes kohtualluvuse määramist, tuleb vaadelda seevastu üksnes võimalikku kahjustamist, nagu märkisin ka juba ettepaneku punktis 31. Sellest seisukohast lähtudes näib ilmne, et märksõna registreerimine piiratud kasutusega tippdomeenis .de, mis on saksakeelne ja kuhu pääseb ligi ka Austriast, mis on Saksamaa naaberriik, võib põhjustada a priori tegelikku kahju Austria kaubamärgile.

38.

Nagu ka kaebuse esitaja kirjalikes märkustes väidab, ei hoia asjaolu, et märksõna registreeriti geograafilise piiranguga selle kasutamiseks vaid Saksamaal, tegelikult ära seda, et kaubamärgi „Wintersteiger” Austria kliendid võiksid kasutada otsingumootorit google.de, tehes seda kas Austrias või Saksamaal. See, et kassaator tegutseb rahvusvahelisel turul, ja see, et tema Saksa konkurent tegutseb naaberriigis ja sellise meediumi kaudu nagu Google.de, millele on Austriast vaba juurdepääs ja mis on koostatud samas keeles, on asjaolud, mis kinnitavad selgelt vastustaja kaubamärgiga „Wintersteiger” seotud tegevuse mõju Austrias.

39.

Samuti on asjaolu, et märksõna „Wintersteiger” sisaldab viidet, mis suunab kasutaja otse vastustaja veebilehele ja ilma mingi vihjeta sellele, et tegemist on Austria ettevõtja riikliku kaubamärgiga, teine tegur, mis võib kaasa aidata sellele, et kasutaja, kes asub Austrias ja läheb piiranguteta veebilehele Google.de, satub segadusse seoses kahe ettevõtjaga, kes on Euroopa siseturul konkurendid.

40.

Seetõttu leian, et käesoleva kohtuasjaga seotud asjaoludest lähtuvalt on vastustaja kasutanud vajalikke vahendeid, mis võimaldavad objektiivselt põhjustada tegelikku kahju Austrias registreeritud kaubamärgile. Seega tuleb tõdeda, et määruse nr 44/2001 artikli 5 lõikes 3 sätestatu tähenduses ei ole kahju tekkimise paik üksnes Saksamaa – kahjustava sündmuse paik –, vaid ka Austria, kuna vastustaja on toime pannud teo, mis a priori võib põhjustada kahju Austria kaubamärgile.

IV. Ettepanek

41.

Eeltoodud kaalutlusi arvestades teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Oberstersgerichtshofi (Austria) esitatud küsimustele järgmiselt:

Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjade artikli 5 lõiget 3 tuleb liikmesriigis registreeritud siseriikliku kaubamärgi võimaliku interneti vahendusel rikkumise kontekstis tõlgendada nii, et see omistab kohtualluvuse:

selle liikmesriigi kohtutele, kus kaubamärk on registreeritud,

ja selle liikmesriigi kohtutele, kus kasutatakse teises liikmesriigis registreeritud kaubamärgi tegelikuks rikkumiseks vajalikke vahendeid.


( 1 ) Algkeel: hispaania.

( 2 ) EÜT L 12, lk 1; ELT eriväljaanne 19/04, lk 42.

( 3 ) Pärast käesoleva ettepaneku tegemist esitasin ettepaneku määruse 44/2001 artikli 31 tõlgendamise kohta tööstusomandi õiguste kontekstis kohtuasjas Solvay (C-616/10).

( 4 ) 30. novembri 1976. aasta otsus kohtuasjas 21/76: Handelskwekerij G. J. Bier BV vs. Mines de potasse d’Alsace SA (EKL 1976, lk 01735, punktid 24 ja 25); 1. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-167/00: Henkel (EKL 2002, lk I-8111, punkt 44); 5. veebruari 2004. aasta otsus kohtuasjas C-18/02: DFDS Torline (EKL 2004, lk I-1417, punkt 40), ja 16. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas C-189/08: Zuid-Chemie (EKL 2009, lk I-6917, punkt 24).

( 5 ) 7. märtsi 1995. aasta otsus kohtuasjas C-68/93: Shevill vs. Presse Alliance SA (EKL 1995, lk I-00415).

( 6 ) 25. oktoobri 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-509/09 ja C-161/10: eDate ja Martinez (EKL 2011, lk I-10269).

( 7 ) Vt selle kohta Virgós Soriano, M. ja Garcimartín Alférez, F. J., „Derecho Procesal Civil Internacional”, Litigación Internacional, 2. trükk, Thomson-Civitas, 2007, lk 194 ja 195, ja Heinze, C., „The CLIP Principles on Jurisdiction”, teoses Basedow, J., Kono, T. ja Metzger, A. (toimetajad), Intellectual Property in the Global Arena. Jurisdiction, Applicable Law, and the Recognition of Judgments in Europe, Japan and the US, MatIPR 49, Mohr Siebeck, Tubinga, 2010, lk 68 ja 69.

( 8 ) Kaubamärgi võimaliku riigivälise rikkumise kohta, kuigi küll muus kui kohtualluvuse kontekstis, vt 12. juuli 2011. aasta otsus kohtuasjas C-324/09: L’Oreal SA (EKL 2011, lk I-6011, punkt 63).

( 9 ) Vt Moura Vicente, D., La propriété intellectuelle en droit international privé, Martinus Nijhoff, Leiden-Boston, 2009, lk 398–405.

( 10 ) 7. detsembri 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-585/08 ja C-144/09 (EKL 2010, lk I-12527). Samuti eespool viidatud kohtuotsus L’Oreal lükkab punktis 64 ümber väite, et ainuüksi ligipääsetavus kujutab endast asjakohast õiguslikku alust, kuigi teeb seda kaubamärgi õiguste rikkumise sisulise analüüsi kontekstis, mitte seoses kohtualluvuse määramisega.

( 11 ) Selle kohta vt nt United States Court of Appeals, 1st Circuit, otsus kohtuasjas McBee vs. Delica (Co., 417 F.3d 107 (2005)), või Tribunal de grande instance de Paris 16. mai 2008. aasta määrus kohtuasjas Rueducommerce vs. Carrefour Belgium.

( 12 ) Vt nt United States District Court’i otsus kohtuasjas Zippo Manufacturing Company vs. Zippo Dot Com, Inc. (W.D. Pennsylvania, 952 F. Supp 1119), või Prantsuse cour de cassation’i 11. jaanuari 2005. aasta otsus kohtuasjas Société Hugo Boss vs. Société Reemstma Cigarettenfabriken GMBH.

( 13 ) Vt 15. mai 1990. aasta otsus kohtuasjas C-365/88: Kongress Agentur Hagen GMBH (EKL 1990, lk I-01845, punkt 12 jj).

( 14 ) 23. märtsi 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-236/08-C-238/08 (EKL 2010, lk I-2417, punkt 83).

( 15 ) Eespool viidatud kohtuotsus Google France ja Google, punktid 84 ja 99 ja resolutsiooni punkt 1.