Euroopa Kohtu (teine koda) 9. novembri 2010. aasta otsus (Amtsgericht Stuttgarti (Saksamaa) eelotsusetaotlus) — Bianca Purrucker versus Guillermo Vallés Pérez

(Kohtuasi C-296/10) (1)

(Õigusalane koostöö tsiviilasjades - Kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega - Määrus (EÜ) nr 2201/2003 - Pooleliolevad kohtuasjad - Lapse hooldusõigusega seotud sisuline menetlus ja sama lapse hooldusõigusega seotud esialgse õiguskaitse taotlus)

2011/C 13/25

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Amtsgericht Stuttgart

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Bianca Purrucker

Kostja: Guillermo Vallés Pérez

Ese

Eelotsusetaotlus — Amtsgericht Stuttgart — Nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (ELT L 338, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 243) artikli 19 lõike 2 tõlgendamine — Liikmesriigi kohtu pädevus asja sisuliseks arutamiseks menetluses, mis puudutab selles liikmesriigis alaliselt viibiva lapse hooldusõigust, kui varem on teise liikmesriigi kohtule samade poolte vahelises kohtuvaidluses sama lapse hooldusõiguse üle esitatud esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlus — Mõiste „kohus, kuhu pöörduti esimesena”

Resolutsioon

Nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000, artikli 19 lõike 2 sätted ei ole kohaldatavad, kui vanemlikku vastutust puudutavas asjas on liikmesriigi kohtusse, kuhu pöörduti esimesena, pöördutud üksnes ajutiste meetmete võtmiseks määruse artikli 20 mõttes, ning teise liikmesriigi kohtusse, kes on sama määruse mõttes pädev asja sisuliselt arutama, pöörduti hiljem, taotledes sama asja esialgset või lõplikku lahendamist.

Asjaolu, et liikmesriigi kohtusse on pöördutud esialgse õiguskaitse menetluse raames või et sellises menetluses on tehtud otsus ning esitatud nõue või tehtud otsus ei sisalda midagi, millest nähtuks, et kohus, kuhu on esialgse õiguskaitse menetluse raames pöördutud, oleks määruse nr 2201/2003 mõttes pädev, ei too tingimata kaasa seda, et oleks välistatud, et on olemas — nagu võib olla ette nähtud selle liikmesriigi õiguses — esialgse õiguskaitse nõudega seotud sisuline nõue, mis sisaldab andmeid selle kohta, et kohus, kuhu pöörduti, on määruse mõttes pädev.

Kui kohtul, kuhu pöörduti hiljem, ei ole hoolimata sellest, et ta on püüdnud saada teavet poolelt, kes tugines pooleliolevale kohtuasjale, kohtult, kuhu pöörduti esimesena, ja keskasutuselt, mingeid andmeid, mis võimaldaks kindlaks teha teise kohtusse esitatud nõude eset ja alust ning mis tõendaks selle kohtu pädevust määruse nr 2201/2003 alusel, ning kui eriliste asjaolude tõttu nõuavad lapse huvid otsuse tegemist, mida võidakse tunnustada muudes liikmesriikides kui hiljem pöördutud kohtu liikmesriik, siis tuleb viimati nimetatud kohtul pärast seda, kui ta on mõistliku aja oodanud vastust esitatud küsimustele, jätkata talle esitatud nõude menetlemist. Mõistliku aja kestus peab lähtuma lapse huvidest, arvestades kohtuasja konkreetseid asjaolusid.

(1)  ELT C 221, 14.8.2010.