|
10.3.2012 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 73/2 |
Euroopa Kohtu (esimene koda) 26. jaanuari 2012. aasta otsus (Finanzgericht Hamburgi eelotsusetaotlus — Saksamaa) — ADV Allround Vermittlungs AG, likvideerimisel versus Finanzamt Hamburg-Bergedorf
(Kohtuasi C-218/10) (1)
(Käibemaks - Kuues direktiiv - Artiklid 9, 17 ja 18 - Teenuse osutamise koha kindlaksmääramine - Mõiste „personali kasutada andmine” - Füüsilisest isikust ettevõtjad - Vajadus tagada teenuseosutaja ja teenusesaaja suhtes ühesugune hinnang teenuse osutamisele)
2012/C 73/02
Kohtumenetluse keel: saksa
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Finanzgericht Hamburg
Põhikohtuasja pooled
Kaebuse esitaja: ADV Allround Vermittlungs AG, likvideerimisel
Vastustaja: Finanzamt Hamburg-Bergedorf
Ese
Eelotsusetaotlus — Finanzgericht Hamburg — Nõukogu 17. mai 1977. aasta kuuenda direktiivi 77/388/EMÜ kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta — ühine käibemaksusüsteem: ühtne maksubaas (EÜT L 145, lk 1; ELT eriväljaanne 09/01, lk 23) artikli 9 lõike 2 punkti e kuuenda taande, artikli 17 lõike 1, lõike 2 punkti a, lõike 3 punkti a ja artikli 18 lõike 1 punkti a tõlgendamine — Sellise teenuse maksustamise koha määramine, mis seisneb selles, et teenuse saajale antakse kasutada personal, kes ei ole teenuse osutaja töötajad, vaid füüsilisest isikust ettevõtjad — Mõiste „personal” — Vajadus tagada ühesugune hinnang tehingu käibemaksuga maksustamisele ühelt poolt teenuseosutaja ja teiselt poolt teenusesaaja puhul
Resolutsioon
|
1. |
Nõukogu 17. mai 1977. aasta kuuenda direktiivi 77/388/EMÜ kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta — ühine käibemaksusüsteem: ühtne maksubaas artikli 9 lõike 2 punkti e kuuendat taanet tuleb tõlgendada nii, et selles sättes sisalduv mõiste „personali kasutada andmine” hõlmab ka selliste füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate isikute kasutada andmist, kes ei ole teenust osutava ettevõtjaga töösuhtes. |
|
2. |
Kuuenda direktiivi 77/388 artikli 17 lõiget 1, lõike 2 punkti a ja lõike 3 punkti a ning artikli 18 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et need ei kohusta liikmesriike kehtestama oma siseriiklikke menetlusnorme nii, et teenuseosutaja ja teenusesaaja puhul oleks tagatud teenuse osutamise maksustatavuse ja teenuselt tasumisele kuuluva käibemaksu sidus hindamine isegi siis, kui nad kuuluvad eri maksuhaldurite pädevusalasse. Ent need sätted kohustavad liikmesriike ikkagi võtma vajalikud meetmed käibemaksu kogumise täpsuse ja neutraalse maksustamise põhimõtte järgimise tagamiseks. |