ÜLDKOHTU OTSUS (viies koda)

29. juuni 2012 ( *1 )

„Konkurents — Keelatud kokkulepped — Saksa ja Prantsuse maagaasiturud — EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsus — Turu jagamine — Rikkumise kestus — Trahvid”

Kohtuasjas T-360/09,

E.ON Ruhrgas AG, asukoht Essen (Saksamaa),

E.ON AG, asukoht Düsseldorf (Saksamaa),

esindajad: advokaadid G. Wiedemann ja T. Klose,

hagejad,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: V. Di Bucci, A. Bouquet ja R. Sauer, keda abistas advokaat M. Buntscheck,

kostja,

mille ese on esimese võimalusena nõue tühistada komisjoni 8. juuli 2009. aasta otsus K(2009) 5355 (lõplik) [EÜ] artiklis 81 sätestatud menetluse kohta (Juhtum COMP/39.401 – E.ON/GDF) ning teise võimalusena nõue vähendada hagejatele määratud trahvi,

ÜLDKOHUS (viies koda),

koosseisus: esimees S. Papasavvas (ettekandja), kohtunikud V. Vadapalas ja K. O’Higgins,

kohtusekretär: ametnik T. Weiler,

arvestades kirjalikus menetluses ja 23. septembri 2011. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

Õiguslik raamistik

1. Euroopa Liidu õigus

1

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivis 98/30/EÜ maagaasi siseturu ühiseeskirjade kohta (EÜT L 204, lk 1; ELT eriväljaanne 12/02, lk 28; edaspidi „esimene gaasidirektiiv”) kehtestatakse gaasi edastamise, jaotamise, tarnimise ja hoiustamise ühiseeskirjad. Selles on sätestatud eeskirjad, mis on seotud maagaasisektori, kaasa arvatud veeldatud maagaas, korraldamise ja toimimisega, juurdepääsuga turule, võrkude toimimisega ning kriteeriumide ja menetlustega, mida rakendatakse maagaasi edastamise, jaotamise, tarnimise ja hoiustamise lubade andmisel.

2

Esimene gaasidirektiiv kohustas liikmesriike avama järk-järgult suurte tarbijate maagaasiga varustamise turu ning andma kolmandatele isikutele juurdepääsu olemasolevale edastusvõrgule.

3

Vastavalt esimese gaasidirektiivi artikli 29 lõikele 1 ja artiklile 30 pidid liikmesriigid direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid jõustama hiljemalt 10. augustil 2000.

4

Esimene gaasidirektiiv tunnistati kehtetuks ja asendati alates 1. juulist 2004 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta direktiiviga 2003/55/EÜ maagaasi siseturu ühiseeskirjade kohta ning direktiivi 98/30/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 176, lk 57; ELT eriväljaanne 12/02, lk 230).

2. Siseriiklik õigus

Saksa õigus

5

13. detsembri 1935. aasta Energiewirtschaftsgesetz (seadus energiavarustuse kaitse kohta; edaspidi „1935. aasta EnWG”) (Reichsgesetzblatt I, lk 1451) nägi ette ametivõimude poolt Saksamaa gaasiettevõtjatele tegevuslubade andmise ja nende tegevuse üle järelevalve teostamise süsteemi.

6

27. juuli 1957. aasta Gesetz gegen Wettbewerbsbeschränkungeni (konkurentsipiirangutevastane seadus; edaspidi „GWB”) (Bundesgesetzblatt, edaspidi „BGBl”, I, lk 1081) artikli 103 kohaselt kehtis teatavate kokkulepete suhtes, mis olid sõlmitud energiaettevõtjate ja kohalike omavalitsusüksuste vahel, erand keelust sõlmida vaba konkurentsi tingimusi rikkuvaid kokkuleppeid. See erand hõlmas muu hulgas nn piirikokkulepped, millega ettevõtjad leppisid kokku mitte tarnida elektrit või gaasi teise ettevõtja territooriumil, ning nn ainuõigusliku kontsessiooni lepingud, millega kohalik omavalitsusüksus andis äriühingule ainuõigusliku kontsessiooni, mis võimaldas tal kasutada avalikku maad, et ehitada ja käitada elektri- ja gaasijaotusvõrke. Kokkulepete elluviimiseks tuli nendest teatada pädevale konkurentsiasutusele, kes võis need ära keelata, kui ta leidis, et need kujutavad endast seaduses sätestatud erandi kuritarvitust.

7

24. aprilli 1998. aasta Gesetz zur Neuregelung des Energiewirtschaftsrecht (energiaõigust ümber korraldav seadus) (BGBl. 1998 I, lk 730) tühistas alates jõustumisest piirikokkulepete ja ainuõigusliku kontsessiooni lepingute suhtes GWB artiklis 103 ette nähtud erandi. Selle seadusega asendati ka 1935. aasta EnWG Gesetz über die Elektrizitäts- und Gasversorgung – Energiewirtschaftsgesetz’iga (energia mõistliku juhtimise seadus; edaspidi „1998. aasta EnWG”).

8

20. mai 2003. aasta Erstes Gesetz zur Änderung des Gesetzes zur Neuregelung des Energiewirtschaftsrechts (energiaõigust ümber korraldava seaduse muutmise seadus) (BGBl. 2003 I, lk 685) muutis 1998. aasta EnWG-d esimese gaasidirektiivi rakendamise eesmärgil.

Prantsuse õigus

9

8. aprilli 1946. aasta loi 46-628 sur la nationalisation de l’électricité et du gaz (seadus 46-628 elektri ja gaasi natsionaliseerimise kohta) (Journal Officiel de la République Française, edaspidi „JORF”, 9.4.1946, lk 2651; edaspidi „1946. aasta seadus”) artikkel 1 nägi ette enne kehtetuks tunnistamist 9. mai 2011. aasta ordonnance’iga 2011-504 portant codification de la partie législative du code de l’énergie ordonnance (määrus 2011-504 energiakoodeksi seadusandliku osa kodifitseerimise kohta) (JORF 10.5.2011, lk 7954):

„Alates käesoleva seaduse väljakuulutamisest natsionaliseeritakse:

[…]

Põlevgaasi tootmine, edastamine, jaotamine, importimine ja eksportimine.

[…]”.

10

Enne kui 1946. aasta seadust muudeti 9. augusti 2004. aasta loi’ga 2004-803 relative au service public de l’électricité et du gaz et aux entreprises électriques et gazières (seadus 2004-803 avalik-õiguslike elektri- ja gaasiteenuste ning elektri- ja gaasisektori ettevõtjate kohta) (JORF11.8.2004, lk 14256), nägi artikli 3 esimene lõik ette:

„Natsionaliseeritud gaasiettevõtjaid haldab avalik-õiguslik tööstus-kaubandusettevõte Gaz de France (GDF), Service National”.

11

Kuni 3. jaanuari 2003. aasta loi 2003-8 relative aux marchés du gaz et de l’électricité et au service public de l’énergie (seadus 2003-8 gaasi- ja elektriturgude ning avaliku energiateenuse kohta) (JORF4.1.2003, lk 265, edaspidi „2003. aasta seadus”) jõustumiseni andis 1946. aasta seadus Gaz de France’ile gaasi importimise ja eksportimise monopoli.

12

2003. aasta seadus, millega võeti üle esimene gaasidirektiiv, avas Prantsuse gaasituru konkurentsile. Selle seadusega avati muu hulgas juurdepääs maagaasivõrgule ja vabatarbijatele maagaasi tarnimisele ning tühistati gaasi importimise ja eksportimise monopol.

13

Gaz de France muudeti seadusega 2004-803 aktsiaseltsiks.

Vaidluse taust

1. Asjaomased ettevõtjad

14

Esimene hageja E.ON Ruhrgas AG, kes tekkis E.ON AG ja Ruhrgas AG koondumisel ja kuulub 100% ulatuses teisele hagejale E.ON alates 31. jaanuarist 2003, on Saksamaal suurim maagaasitarnija ning üks peamisi tarnijaid Euroopa turul. Saksamaa ametiasutused kohustasid 18. septembri 2002. aasta otsuses seda koondumist heaks kiites E.ON Ruhrgasi rakendama gaasisektori liberaliseerimise programmi, mis puudutas 200 TWh suurust üldkogust.

15

E.ON on Saksa ettevõtja, kes toodab, edastab, jaotab ja tarnib energiat, peamiselt maagaasi ja elektrit.

16

GDF Suez SA tekkis Gaz de France’i (edaspidi „GDF”) ja Suezi koondumisel 22. juulil 2008. Tegemist on Prantsuse ettevõtjaga, kes tegutseb kogu energiaahelas elektri ja gaasi sektoris selle algusest lõpuni. Ta on pikka aega tegutsenud ettevõtja ja tähtsaim maagaasitarnija Prantsusmaal. Ta on ka üks tähtsamaid maagaasitarnijaid Euroopas.

2. MEGAL-i kokkulepe

17

18. juuli 1975. aasta kokkuleppes (edaspidi „MEGAL-i kokkulepe”) otsustasid GDF ja Ruhrgas ühiselt ehitada MEGAL-i torujuhtme ja seda koos käitada. Torujuhe, mis on täiel määral kasutuses alates 1. jaanuarist 1980, on üks peamisi torujuhtmeid, mis võimaldab importida gaasi Saksamaal ja Prantsusmaal. Torujuhe läbib Saksamaa lõunaosa ja ühendab 461 km pikkusel alal Saksa-Tšehhi piiri Prantsuse-Saksa piiriga Waidhausi (Saksamaa) ja Medelsheimi (Saksamaa) vahel.

18

MEGAL-i kokkuleppe lisas 2 määratleti vastavalt GDF-i ja Ruhrgasi ostetud gaasi sisenemis- ja väljumiskohad. Ruhrgasi jaoks määrati kindlaks teatav arv MEGAL-i torujuhtme väljumiskohti, kusjuures vajaduse korral võidi lisada täiendavaid väljumiskohti. GDF-i osas oli märgitud, et kogu selle äriühingu torujuhtme kaudu edastatava gaasikoguse väljumiskoht on Saksamaa ja Prantsusmaa piiril asuv koht Habkircheni (Saksamaa) lähedal, kui MEGAL-i kokkuleppe pooled ei näe ette teisiti.

19

Vastavalt MEGAL-i kokkuleppele asutasid GDF ja Ruhrgas ühiselt ettevõtja MEGAL GmbH Mittel-Europäische Gasleitungsgesellschaft, nüüd MEGAL Mittel-Europäische Gasleitungsgesellschaft mbH & Co. KG (edaspidi „MEGAL”), kelle ülesandeks tehti MEGAL-i torujuhtme ehitamine ja käitamine ning torujuhtme kaudu gaasi edastamine. Samuti anti torujuhe MEGAL-i omandisse.

20

GDF ja Ruhrgas asutasid MEGAL-i kokkuleppe alusel ka ühiselt ettevõtja MEGAL Finance Co. Ltd (edaspidi „MEGAL Finco”), kelle ülesanne oli leida MEGAL-i torujuhtme ehitamiseks vajalik kapital ja seda hallata.

21

Ruhrgas ja GDF kirjutasid 18. juulil 1975 alla ka 13 kirjale (edaspidi „kaaskirjad”), mis olid mõeldud täpsustama teatavaid MEGAL-i torujuhtme haldamise tehnilisi, finants- ja operatiivseid aspekte. Nende kirjade hulgas on nn „Direktion I” kiri ja „Direktion G” kiri.

22

Direktion G kiri on sõnastatud järgmiselt:

„[…]

[GDF-ile] lepingu raames gaasi edastamiseks antud või antav ülekandevõime puudutab gaasi, mida [GDF] ostis või ostab ning mis tarnitakse [GDF-i] arvel [MEGAL-ile] ja/või [MEGAL Fincole] transiidiks Prantsusmaale ning mis on mõeldud tarbimiseks Prantsusmaal.

Ruhrgasile lepingu raames gaasi edastamiseks antud või antav ülekandevõime puudutab gaasi edastamist mis tahes muul transiidi eesmärgil ja gaasi edastamist torujuhtme kaudu ning Saksamaa Liitvabariigis torujuhtmest välja võetud gaasi, mis on mõeldud tarbimiseks Saksamaa Liitvabariigis, või mille Ruhrgas on ostnud transiidiks Saksamaa Liitvabariigi kaudu.

[…]”.

23

Direktion I kirja kohaselt:

„[…]

[GDF] kohustub [MEGAL-i] kokkuleppe raames mitte tarnima mis tahes gaasi otseselt või kaudselt Saksamaa Liitvabariigis asuvatele klientidele.

[…]”.

24

Ruhrgas ja GDF teavitasid 22. juunil 1976 Bundeskartellamti (Saksamaa Liitvabariigi konkurentsiamet) MEGAL-i ja MEGAL Finco asutamisest.

25

13. augusti 2004. aasta kokkuleppes (edaspidi „2004. aasta kokkulepe”) kinnitasid GDF ja E.ON Ruhrgas, et nad pidasid Direktion G ja Direktion I kirju juba ammu „õigustühiseks”, ning see kokkulepe tunnistas need kirjad tagasiulatuvalt kehtetuks.

26

GDF ja E.ON Ruhrgas kirjutasid 5. septembril 2005 alla konsortsiumikokkuleppele (edaspidi „2005. aasta kokkulepe”), mis jõustus 13. oktoobril 2005 ja milles nad sõnastasid ümber MEGAL-it puudutavad lepingulised suhted. Konsortsiumikokkulepe näeb ette, et MEGAL-i partneritel on „sooduskasutusõigused” sõltuvalt mahuosast MEGAL-i torujuhtmes. Kokkulepet täiendati 9. septembril 2005 vahekokkuleppega.

27

23. märtsil 2006 sõlmisid GDF ja E.ON kokkuleppe, millega lõpetati kõik muud nende vahel enne 2005. aasta kokkulepet sõlmitud MEGAL-it puudutavad kokkulepped.

3. Haldusmenetlus

28

Komisjon võttis 5. mail 2006 vastu otsused, milles ta kohustas GDF-i ja E.ON-i ning kõiki nende tütarettevõtjaid lubama läbi viia kontroll nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 20 alusel. Kontrollid viidi läbi 16. ja 17. mail 2006.

29

Määruse nr 1/2003 artikli 18 alusel saatis komisjon GDF-ile, E.ON-ile ja E.ON Ruhrgasile (edaspidi koos „asjaomased ettevõtjad”) mitu teabenõuet.

30

Komisjon algatas 18. juulil 2007 menetluse määruse nr 1/2003 artikli 11 lõike 6 tähenduses.

31

9. juunil 2008 saatis komisjon asjaomastele ettevõtjatele vastuväiteteatise. Viimased esitasid vastuseks kirjalikke märkusi ja tegid 14. oktoobri 2008. aasta ärakuulamisel teatavaks oma seisukoha.

32

Komisjon teavitas asjaomaseid ettevõtjaid 27. märtsil 2009 täiendavatest faktilistest asjaoludest, mida pärast vastuväiteteatist arvesse oli võetud, ning palus neil nendele kirjalikult vastata. Komisjon võimaldas neil tutvuda ka nende vastavate vastuväiteteatisele esitatud vastuste mittekonfidentsiaalsete versioonidega ja pärast vastuväiteteatise vastuvõtmist kogutud dokumentidega. Asjaomased ettevõtjad esitasid oma märkused 4. mail 2009 (GDF) ja 6. mail 2009 (hagejad).

Vaidlustatud otsus

33

Komisjon võttis 8. juulil 2009 vastu otsuse K(2009) 5355 (lõplik) [EÜ] artiklis 81 sätestatud menetluse kohta (Juhtum COMP/39.401 – E.ON/GDF) (edaspidi „vaidlustatud otsus”); kokkuvõte sellest otsusest on avaldatud 16. oktoobri 2009. aasta Euroopa Liidu Teatajas (ELT C 248, lk 5).

34

Vaidlustatud otsuses märkis komisjon, et kõnealune tegevus oli asjaomaste ettevõtjate vaheline kokkulepe ja/või kooskõlastatud tegevus EÜ artikli 81 tähenduses, mis seisnes teineteise koduturule mittetulemises või sellele turule tulemises piiratud määral ning selliselt oma koduturgude kaitsmises, hoidudes müümast teise poole koduturul MEGAL-i torujuhtme kaudu edastatud gaasi.

35

Komisjon tuvastas muu hulgas, et MEGAL-i kokkulepe, selle lisa 2 ning Direktion G ja Direktion I kirjad kujutasid endast kokkuleppeid EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses, kuna asjaomased ettevõtjad on väljendanud oma ühist tahet käituda turul konkreetsel viisil. Komisjoni sõnul piirasid need kokkulepped nende ettevõtjate äritegevust, piirates nende MEGAL-i torujuhtme kaudu edastatava gaasi kasutamist.

36

Komisjon märkis veel, et asjaomased ettevõtjad kohtusid mitmel korral, et arutada oma vastavaid MEGAL-i gaasitoru kaudu edastatud gaasi müügistrateegiaid Saksamaal ja Prantsusmaal ning saada teavet teineteise vastavate strateegiate kohta. Komisjoni hinnangul oli nende kontaktide ja äriplaanis tundliku teabe vahetuse eesmärk mõjutada nende ettevõtjate äritegevust, rakendada Direktion G ja Direktion I kirjad ning kohandada nende sisu uutele turutingimustele, mis tulenesid Euroopa gaasiturgude liberaliseerimisest (edaspidi „liberaliseerimine”), tühistamata siiski piiranguid, mida need kirjad sisaldasid.

37

Komisjon leidis seetõttu, et asjaomaste ettevõtjate tegevus, mis seisnes esialgses turgude jagamise kokkuleppes ja kooskõlastatud tegevuses, mis väljendus korrapärastes koosolekutes, mille eesmärk oli kooskõlastamine ja selle kokkuleppe rakendamine enam kui 25 aasta jooksul, oli üks ja vältav rikkumine ning „oma eesmärgilt konkurentsipiirang”.

38

Rikkumise alguse osas leidis komisjon, et Saksamaal algas rikkumine kuupäeval, mil MEGAL-i torujuhe kasutusele võeti, st 1. jaanuaril 1980. Ta leidis, et Prantsusmaal algas rikkumine kuupäeval, mil viimane oleks pidanud üle võtma esimese gaasidirektiivi, st 10. augustil 2000. 1946. aasta seadusest tuleneva seadusliku monopoli tõttu gaasi importimise ja tarnimise valdkonnas leidis komisjon, et kõnealune tegevus ei saanud enne gaasituru liberaliseerimist konkurentsi piirata. Sellega seoses, kuigi esimene gaasidirektiiv võeti Prantsusmaal üle 2003. aastal, märkis komisjon, et konkurentsi piirati 10. augustist 2000, kuna sellest kuupäevast alates oleksid GDF-i konkurendid võinud varustada Prantsusmaal vabatarbijaid.

39

Rikkumise lõpu osas märkis komisjon, et kuigi asjaomased ettevõtjad tühistasid formaalselt Direktion G ja Direktion I kirjad 13. augustil 2004, lõpetasid nad piirangute kohaldamise, mis takistas GDF-il kasutada MEGAL-i torujuhtme väljumiskohti Saksamaal, välja arvatud gaasisektori liberaliseerimise programmi raames ostetud maht, alles 2005. aasta septembri lõpus. Komisjon leidis veel, et asjaolu, et GDF oli alates 2004. aastast ostnud MEGAL-i torujuhtme kaudu edastatud E.ON Ruhrgasi gaasi tarnimiseks Saksamaal, ei viidanud rikkumise lõppemisele, kuna 2005. aasta oktoobrini vastas MEGAL-i torujuhtmest pärit gaasi müük GDF-i poolt Saksamaal gaasisektori liberaliseerimise programmi raames tema poolt ostetud mahule.

40

Neil asjaoludel leidis komisjon, et rikkumine, mille eest GDF ja E.ON Ruhrgas vastutasid, kestis seega vähemalt 1. jaanuarist 1980 kuni 30. septembrini 2005 Saksamaal toimepandud rikkumise puhul ning vähemalt 10. augustist 2000 kuni 30. septembrini 2005 Prantsusmaal toimepandud rikkumise puhul. Kuna E.ON omandas 31. jaanuaril 2003 E.ON Ruhrgasi üle kontrolli, siis on ta komisjoni hinnangul E.ON Ruhrgasiga „solidaarselt vastutav” rikkumise eest, mis kestis 31. jaanuarist 2003 kuni 30. septembrini 2005.

41

Komisjon määras asjaomastele ettevõtjatele määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 alusel trahvid. Selleks kohaldas ta meetodit, mis on esitatud suunistes määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2; edaspidi „2006. aasta suunised”).

42

Niisiis leidis komisjon, et rikkumisest mõjutatud müük oli asjaomaste ettevõtjate poolt MEGAL-i torujuhtme vahendusel edastatud gaasi müük klientidele Saksamaal ja vabatarbijatele Prantsusmaal, välja arvatud gaasisektori liberaliseerimise programmi raames teostatud müük.

43

Rikkumise raskust arvestades määras komisjon kindlaks algse osa 15% mõjutatud müügist.

44

Trahvi arvutamisel arvesse võetud rikkumise kestuse osas võttis komisjon Prantsusmaa puhul aluseks ajavahemiku 10. augustist 2000 kuni 30. septembrini 2005, st 5 aastat 1 kuu ja 20 päeva. Ta leidis, et Saksamaa puhul peab ajavahemik, mille eest trahv määrati, piirduma perioodiga 24. aprillist 1998, mil Saksamaa seadusandja kõrvaldas tegeliku monopoli, mis selles riigis eksisteeris erandi tõttu, mis kehtis piirikokkulepete suhtes, kuni 30. septembrini 2005, st 7 aastat ja 5 kuud.

45

Kõnealuse rikkumise laadi arvestades kohaldas komisjon keelatud kokkuleppe suhtes lisasummat, mis oli 15% mõjutatud müügist.

46

Komisjon leidis, et juhtumi eripäraseid asjaolusid arvestades tuli erandkorras mõlemale asjaomasele ettevõtjale määrata sama trahvi põhisumma. Et mitte kahjustada ühte ettevõtjatest, võttis komisjon trahvi põhisummaks kõige madalamale müügiväärtusele vastava summa. Ta määras seega kõikidele asjaomastele ettevõtjatele ühe ja sama trahvi põhisumma, st 553 miljonit eurot.

47

Komisjon ei tuvastanud raskendavate või kergendavate asjaolude esinemist ning ta ei kohandanud põhisummat.

48

Komisjon määras seega E.ON-ile ja E.ON Ruhrgasile („solidaarselt”) 553 miljoni euro suuruse trahvi ja GDF-ile sama suure trahvi.

49

Vaidlustatud otsuse resolutsiooni artiklid 1 ja 2 kõlavad järgmiselt:

„Artikkel 1

[Asjaomased ettevõtjad] on rikkunud [EÜ] artikli 81 lõiget 1, osaledes kokkuleppes ja kooskõlastatud tegevuses maagaasisektoris.

Ettevõtjate [GDF] ja E.ON Ruhrgas […] rikkumine kestis Saksamaa puhul vähemalt 1. jaanuarist 1980 kuni 30. septembrini 2005 ja Prantsusmaa puhul vähemalt 10. augustist 2000 kuni 30. septembrini 2005. Ettevõtja E.ON […] rikkumine kestis 31. jaanuarist 2003 kuni 30. septembrini 2005.

Artikkel 2

Artiklis 1 nimetatud rikkumise või rikkumiste eest määratakse järgmised trahvid:

a)

E.ON Ruhrgas […] ja E.ON […] solidaarselt 553000000 eurot

b)

GDF […]: 553000000 eurot

[…]”.

Menetlus ja poolte nõuded

50

Hagejad esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 18. septembril 2009.

51

Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (viies koda) avada suulise menetluse ning palus Üldkohtu kodukorra artiklis 64 sätestatud menetlust korraldavate meetmete raames pooltel vastata ühele küsimusele ning esitada teatavad dokumendid. Pooled täitsid need nõuded selleks antud tähtaja jooksul.

52

Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu esitatud küsimustele kuulati ära 23. septembri 2011. aasta kohtuistungil.

53

Hagejad taotlesid 18. novembri 2011. aasta kirjas suulise menetluse uuendamist, kuna nad said teada uusi asjaolusid. 12. detsembri 2011. aasta kirjaga esitas komisjon oma märkused selle taotluse kohta ning leidis, et suulise menetluse uuendamine ei olnud õigustatud.

54

Üldkohus jättis 20. jaanuari 2012. aasta lahendiga suulise menetluse uuendamise taotluse rahuldamata.

55

Hagejad paluvad Üldkohtul:

tühistada vaidlustatud otsus;

teise võimalusena vähendada sobival määral vaidlustatud otsuses hagejatele määratud trahvi;

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

56

Komisjon palub Üldkohtul:

jätta hagi rahuldamata;

mõista kohtukulud välja hagejatelt.

Õiguslik käsitlus

57

Hagejad paluvad esimese võimalusena tühistada vaidlustatud otsus ning teise võimalusena vähendada hagejatele määratud trahvi.

1. Vaidlustatud otsuse tühistamise nõue

58

Vaidlustatud otsuse tühistamise nõude põhjendamiseks esitavad hagejad viis väidet, millest esimese kohaselt on rikutud EÜ artikli 81 lõiget 1, teise kohaselt on väidetava rikkumise kestuse hindamisel rikutud õigusnormi, kolmanda kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet, neljanda väite kohaselt on väidetavad rikkumised aegunud ning viienda väite kohaselt on rikutud põhimõtteid, mis käsitlevad vastutuse süüks panemist konkurentsiõiguse rikkumiste eest.

Esimene väide, et rikutud on EÜ artikli 81 lõiget 1

59

Käesolev väide koosneb kuuest osast, millest esimese kohaselt on rikutud EÜ artikli 81 lõiget 1, kuna Direktion G ja Direktion I kirjades ning MEGAL-i kokkuleppe lisas 2 ette nähtud piirangud on lubatavad seonduvad piirangud, teise osa kohaselt on rikutud õigusnormi, mis tuleneb GDF-i ja E.ON Ruhrgasi kvalifitseerimisest potentsiaalseteks konkurentideks enne liberaliseerimist, mis toimus 1998. aastal (Saksamaal) ja 2002. aasta alguses (Prantsusmaal), kolmanda osa kohaselt on Direktion G kirja analüüsimisel tehtud viga, neljanda osa kohaselt ei ole Direktion G ja Direktion I kirjadel ja MEGAL-i kokkuleppe lisal 2 konkurentsivastast eesmärki, viies osa on EÜ artikli 81 lõike 1 rikkumise kohta, kuna seonduvad piirangud ei piiranud konkurentsi ning kuuenda osa kohaselt on rikutud õigusnormi „kontaktide” kvalifitseerimisel kokkulepeteks või kooskõlastatud tegevuseks.

– Esimene osa

60

Esimeses osas väidavad hagejad, et komisjon rikkus EÜ artikli 81 lõiget 1, kuna Direktion G ja Direktion I kirjad ning MEGAL-i kokkuleppe lisa 2 kujutavad endast lubatavaid seonduvaid piiranguid, mis on vajalikud MEGAL-i torujuhet puudutavate kokkulepete toimimiseks ja taotletavate eesmärkide suhtes proportsionaalsed. Kohtuistungil täpsustasid nad, et nende arvates ei sisaldanud Direktion G kirjad konkurentsipiiranguid, ent seonduvaid piiranguid käsitlev argument käis ka nimetatud kirja kohta, kuna see viitas Direktion I kirjale.

61

Üldkohus analüüsib Direktion G kirja puudutavaid argumente käesoleva väite kolmanda osa raames.

62

Tuleb meenutada, et seonduva piirangu mõiste hõlmab iga piirangut, mis on põhitehinguga otseselt seotud ja selle teostamiseks vajalik (Üldkohtu 18. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas T-112/99: M6 jt vs. komisjon, EKL 2001, lk II-2459, punkt 104).

63

Põhitehinguga otseselt seotud piiranguks tuleb pidada iga piirangut, mis on nende omavahelise sõltuvuse seisukohast vähem tähtis kui põhitehingu teostamine, kuid sellega ilmselgelt seotud (eespool punktis 62 viidatud kohtuotsus M6 jt vs. komisjon, punkt 105).

64

Piirangu vajalikkuse kindlakstegemisel tuleb uurida kahte elementi. Nimelt tuleb kontrollida esiteks, kas piirang on põhitehingu teostamiseks objektiivselt vajalik, ning teiseks, kas see on põhitehinguga võrreldes proportsionaalne (vt eespool punktis 62 viidatud kohtuotsus M6 jt vs. komisjon, punkt 106 ja seal viidatud kohtupraktika).

65

Piirangu objektiivse vajalikkuse osas tuleb toonitada, et kuna ei saa nõustuda põhjendatuse doktriini (rule of reason) olemasoluga ühenduse konkurentsiõiguses, oleks väär seonduvaks piiranguks kvalifitseerimisel objektiivse vajalikkuse tingimust tõlgendada nii, et selle raames tuleb kaaluda kokkuleppe konkurentsi edendavat ja konkurentsivastast mõju (vt selle kohta eespool punktis 62 viidatud kohtuotsus M6 jt vs. komisjon, punkt 107).

66

Sellist lähenemist ei õigusta mitte ainult EÜ artikli 81 lõike 3 kasuliku mõju tagamise nõue, vaid ka terviklikkuse nõue. Nimelt, kuna EÜ artikli 81 lõikest 1 ei tulene vajadust uurida peamise piirangu positiivset ja negatiivset mõju konkurentsile, peab sama kehtima ka sellega kaasnevate piirangute uurimise kohta (vt selle kohta eespool punktis 62 viidatud kohtuotsus M6 jt vs. komisjon, punkt 108).

67

Seda, kas piirang on põhitehingu seisukohast objektiivselt vajalik, saab seega uurida vaid suhteliselt abstraktselt. Analüüsida ei tule seda, kas piirang on põhitehingu äriliseks õnnestumiseks hädavajalik, arvestades asjassepuutuva turu konkurentsiolukorda, vaid tuleb kindlaks määrata, kas põhitehingu konkreetseid asjaolusid arvestades on piirang selle tehingu teostamiseks vajalik. Kui piirangu puudumisel oleks põhitehing raskesti teostatav või teostamatu, võib piirangut käsitleda kui tehingu teostamiseks objektiivselt vajalikku (eespool punktis 62 viidatud kohtuotsus M6 jt vs. komisjon, punkt 109).

68

Kui piirang on põhitehingu teostamiseks objektiivselt vajalik, tuleb veel kontrollida, kas piirangu kestus ning esemeline ja geograafiline kohaldamisala ei ole ulatuslikum, kui on selle tehingu teostamiseks vajalik. Kui piirangu kestus ja kohaldamisala on ulatuslikum, kui on selle tehingu tegemiseks vajalik, tuleb tehingut analüüsida eraldi EÜ artikli 81 lõike 3 raames (vt eespool punktis 62 viidatud kohtuotsus M6 jt vs. komisjon, punkt 113 ja seal viidatud kohtupraktika).

69

Olgu märgitud, et kuna teatud kohustuse seonduva olemuse hindamine võrreldes põhitehinguga tähendab seda, et kostja peab andma keerulisi majanduslikke hinnanguid, piirdub kohtulik kontroll tema hinnangute üle kontrolliga menetlusnormide järgimise, piisava põhjendatuse ja asjaolude sisulise õigsuse, ilmse hindamisvea puudumise ja võimu kuritarvitamise üle (vt eespool punktis 62 viidatud kohtuotsus M6 jt vs. komisjon, punkt 114 ja seal viidatud kohtupraktika).

70

Kui on kindlaks tehtud, et piirang on põhitehinguga otseselt seotud ja selle teostamiseks vajalik, tuleb uurida selle piirangu vastavust konkurentsieeskirjadele koos nende eeskirjadega, mida kohaldatakse põhitehingule. Seega juhul, kui põhitehingule ei ole asutamislepingu artikli 81 lõikes 1 sätestatud keeld kohaldatav, ei ole see kohaldatav ka piirangutele, mis on otseselt seotud ja vajalikud selle tehingu teostamiseks. Kui aga põhitehing on käsitletav piiranguna nimetatud sätte tähenduses, kuid sellele kohaldatakse EÜ artikli 81 lõike 3 alusel erandit, kohaldatakse seda erandit ka seonduvatele piirangutele (eespool punktis 62 viidatud kohtuotsus M6 jt vs. komisjon, punktid 115 ja 116).

71

Käesolevas asjas tuleb märkida, et komisjon leidis, et kaaskirjad ei saanud olla lubatavad seonduvad piirangud, kuna need nägid ette turgude jagamise. Ta leidis veel vaidlustatud otsuse põhjenduses 255, et kaaskirjad ei tundunud vajalikud ega proportsionaalsed, et saavutada eesmärk, mis seisnes ühisettevõtte kokkuleppe sõlmimises, et ehitada koos MEGAL-i torujuhe ja seda koos käitada. Komisjoni sõnul ei tõendanud asjaomased ettevõtjad tegelikult, et Ruhrgasile ja GDF-ile seatud piiranguteta oleks olnud võimatu tagada MEGAL-i gaasitoru ehitust. See nähtub muu hulgas Ruhrgasi väidetest, et kui GDF ei oleks nõustunud oma gaasimüüki Saksamaal piirama, oleks Ruhrgas ehitanud gaasitoru enda jaoks ning pakkunud GDF-ile ülekandevõimsust gaasi edastamiseks Prantsusmaale. Komisjoni arvates ei tõenda argumendid Ruhrgasi investeeringute kaitse kohta, et kõnealused piirangud olid vajalikud ja proportsionaalsed. Ta lisas vaidlustatud otsuse põhjenduses 256, et asjaomaste ettevõtjate käitumine Bundeskartellamtile koondumisest teadaandmisel näitas, et nad ei arvanud, et kaaskirjad olid üldise kokkuleppega lahutamatult seotud.

72

Esiteks tuleb analüüsida hagejate argumente, millega soovitakse tõendada, et kaaskirjades ette nähtud piirangud olid MEGAL-i gaasitoru ehituseks ja toimimiseks vajalikud. Hagejad kinnitavad, et nimetatud torujuhet puudutavate kokkulepetega taotleti õiguspärast eesmärki ehitada torujuhe, mis võimaldaks parandada tarnimist ning avada maagaasiturud Saksamaal ja Prantsusmaal. Nende sõnul oli selle eesmärgi saavutamiseks vajalik ühisettevõtte loomine, mis andis GDF-ile torujuhtme omandiõigused, tagades selliselt varustuskindluse. Veel väidavad nad, et GDF võis kaasomanikuna Ruhrgasile Saksamaal konkurentsi pakkuda, seades seega ohtu viimase poolt uude torujuhtmesse tehtud investeeringud, mis muutsid niisiis vajalikuks kaaskirjades ette nähtud seonduvad piirangud.

73

Tuleb nentida, nagu nad ise oma vastuväiteteatisele esitatud vastuses ja kohtuistungil möönsid, et kui kaaskirjades ette nähtud piiranguid ei oleks olnud, oleks Ruhrgas ehitanud gaasijuhtme üksi ning pakkunud GDF-ile gaasi edastamiseks Prantsusmaal ülekandevõimsust.

74

Seega nähtub hagejate väidetest, et kõnealused MEGAL-i torujuhet puudutavad kokkulepped ei olnud vajalikud torujuhtme ehitamiseks, mis võimaldas parandada varustamist ja turgude avamist.

75

Hagejate argumendi osas, mille kohaselt ei oleks Ruhrgasi poolt torujuhtme ehitamine ja GDF-iga transiidilepingu sõlmimine võimaldanud tagada Prantsuse territooriumi varustuskindlust, tuleb märkida, et nad ei tõenda, et transiidileping ei oleks võimaldanud GDF-il rakendada avaliku teenuse kohustusega kooskõlas olevat varustamist. Sellega seoses ei tundu hagejate viidatud probleemid Ukraina ja Venemaa Föderatsiooni vahel olevat kohaldatavad käesoleva asja olukorrale, mis puudutab kahte äriühingut.

76

Lisaks ei ole ühegi tõendiga põhjendatud hagejate väited, mille kohaselt juhul, kui Ruhrgas oleks gaasijuhtme üksi ehitanud, oleks see kahtemata olnud MEGAL-i gaasitorust erinev ning GDF-il ei oleks olnud sama varustuskindlust. Isegi kui eeldada, et need väited on põhjendatud, ei võimalda niisugune asjaolu üksi tõendada, et kaaskirjad olid tehingu teostamisega otseselt seotud ja selleks vajalikud.

77

Sellest tulenevalt ei olnud Ruhrgasi ja GDF-i ühisettevõtte loomine eespool punktis 72 viidatud eesmärgi saavutamiseks vajalik. Järelikult ei olnud kaaskirjades ette nähtud piirangud vajalikud, kuna Ruhrgas oleks võinud olla gaasijuhtme ainuomanik.

78

Kui eeldada, et ühisettevõtte loomist tuleb pidada MEGAL-i gaasijuhtme ehitamiseks ja käitamiseks vajalikuks, siis tuleb märkida, et hagejad ei tõendanud, et põhitehingut oleks olnud raske teostada, kui kaaskirjades ette nähtud piiranguid ei oleks olnud. Nimelt ei esitanud nad tõendeid, mis võimaldanuks järeldada, et GDF-i võimalik konkurents Saksa turul oleks ületanud ainuüksi äririski ning oleks Ruhrgasi investeeringutele kujutanud sellist ohtu, et kahtluse alla oleks seatud kogu tehing, samas kui nad möönsid, et GDF-i jaoks oli selle torujuhtme rajamise ajal Saksamaal klientide võitmine teisejärgulise tähtsusega.

79

Lisaks, vastupidi hagejate väidetele ei võimaldanud GDF-i ja Ruhrgasi vahel sõlmitud tarnekeelud kaitsta nende ühiselt asutatud ettevõtjat MEGAL, kuna kaaskirjade sõnastusest nähtub, et tarnekeelud puudutasid emaettevõtjate tegevust, mitte tütarettevõtja tegevust.

80

Kõigest eeltoodust tuleneb, et hagejad ei tõendanud, et kaaskirjades ette nähtud piirangud olid objektiivselt vajalikud põhitehingu teostamiseks, milleks oli MEGAL-i gaasijuhtme ehitamine ja käitamine.

81

Ilma et oleks vaja uurida hagejate argumente Euroopa Kohtu 28. jaanuari 1986. aasta otsuse kohtuasjas 161/84: Pronuptia de Paris (EKL 1986, lk 353) väära tõlgendamise, piirangu kestuse ja esemelise ja geograafilise kohaldamisala ning Bundeskartellamtile dokumentide esitamata jätmise kohta, tuleb seega tuvastada, et komisjon leidis õigesti, et nimetatud kirjad ei saanud endast kujutada lubatavaid seonduvaid piiranguid.

82

Seetõttu tuleb esimese väite esimene osa tagasi lükata.

– Teine osa

83

Teise võimalusena esitatud teises osas väidavad hagejad, et asjaomased ettevõtjad ei olnud Saksamaal potentsiaalsed konkurendid enne 2000. aasta algust ja Prantsusmaal enne 2002. aasta algust. Järelikult ei ole kaaskirjad ja MEGAL-i kokkuleppe lisa 2 vastuolus EÜ artikli 81 lõikega 1.

84

Sellega seoses olgu meenutatud, et EÜ artikli 81 lõige 1 on kohaldatav üksnes konkurentsile avatud sektorites, võttes arvesse selles sättes toodud tingimusi, mis on seotud liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamise ja tagajärgedega konkurentsile (vt analoogia alusel seoses EÜ artikli 87 lõike 1 sarnaste tingimustega Üldkohtu 15. juuni 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-298/97, T-312/97, T-313/97, T-315/97, T-600/97-T-607/97, T-1/98, T-3/98-T-6/98 ja T-23/98: Alzetta jt vs. komisjon, EKL 2000, lk II-2319, punkt 143).

85

Konkurentsitingimuste uurimine ei põhine mitte üksnes turul juba tegutsevate ettevõtjate vahelisel olemasoleval konkurentsil, vaid ka potentsiaalsel konkurentsil, et saada teada, kas turu struktuuri ning selle funktsioneerimist juhtivat majanduslikku ja õiguslikku konteksti arvesse võttes on olemas tegelikud ja konkreetsed võimalused, et asjassepuutuvad ettevõtjad tegutseksid omavahelises konkurentsis või uus konkurent võiks siseneda kõnealusele turule ning konkureerida olemasolevate ettevõtjatega (Euroopa Kohtu 28. veebruari 1991. aasta otsus kohtuasjas C-234/89: Delimitis, EKL 1991, lk I-935, punkt 21; Üldkohtu 15. septembri 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-374/94, T-375/94, T-384/94 ja T-388/94: European Night Services jt vs. komisjon, EKL 1998, lk II-3141, punkt 137, ning 14. aprilli 2011. aasta otsus kohtuasjas T-461/07: Visa Europe ja Visa International Service vs. komisjon, EKL 2011, lk II-1729, punkt 68).

86

Selle kontrollimiseks, kas ettevõtja on turul potentsiaalne konkurent, peab komisjon kontrollima, kas juhul kui kõnealust kokkulepet ei oleks täidetud, oleks esinenud tegelikud ja konkreetsed võimalused siseneda sellele turule ning konkureerida olemasolevate ettevõtjatega. Selline tõendamine ei saa põhineda vaid oletusel, vaid seda peab kinnitama faktidega või asjaomase turu struktuurianalüüsiga. Nii ei saa ettevõtjat lugeda potentsiaalseks konkurendiks, kui tema turule sisenemine ei vasta elujõulisele majandusstrateegiale (vt selle kohta eespool punktis 85 viidatud kohtuotsus Visa Europe ja Visa International Service vs. komisjon, punktid 166 ja 167).

87

Sellest tuleneb tingimata, et ehkki ühe ettevõtja kavatsus turule siseneda võib olla oluline kontrollimaks, kas teda võib lugeda potentsiaalseks konkurendiks viidatud turul, on sellise määratluse aluseks olev keskne asjaolu siiski tema suutlikkus kõnealusele turule siseneda (eespool punktis 85 viidatud kohtuotsus Visa Europe ja Visa International Service vs. komisjon, punkt 168).

88

Käesoleval juhul tuleb vahet teha Prantsuse maagaasiturul ja Saksa maagaasiturul.

89

Esiteks, Prantsuse turu osas ei ole vaidlust selles, et GDF-ile alates 1946. aastast kuulunud gaasi importimise ja tarnimise monopol tühistati alles 1. jaanuaril 2003 ning seda vaatamata sellele, et esimese gaasidirektiivi siseriiklikusse õigusesse ülevõtmise tähtaeg möödus 10. augustil 2000. Järelikult ei olnud vähemalt viimati nimetatud kuupäevani Prantsuse gaasiturul isegi mitte ühtegi potentsiaalset konkurenti ning kõnealune tegevus ei saanud seda turgu puudutavas osas kuuluda EÜ artikli 81 kohaldamisalasse.

90

Seoses 10. augustist 2000 hilisema ajaga nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 290, et alates sellest kuupäevast tunnistati mõned kliendid vabatarbijaks ning gaasitarnijad said Prantsuse turule siseneda. Hagejad ei ole seda pealegi vaidlustanud Üldkohtus esitatud menetlusdokumentides ega oma vastuses vastuväiteteatisele.

91

Tuleb toonitada, et võimalus tarnijat vahetada tulenes kaks aastat varem vastu võetud esimesest gaasidirektiivist. Hagejatel oli seega võimalik ette valmistada oma Prantsuse turule sisenemist alates 1998. aasta juunist.

92

Ruhrgas võis seega Prantsuse turule tulla alates 2000. aasta augustist. Asjaolu, et see turuletulek puudutas vaid piiratud klientide ringi, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 12, ei ole piisav, et asuda seisukohale, et hagejatel ei olnud tegelikku ja konkreetset võimalust turule pääseda.

93

Järelikult leidis komisjon õigesti, et E.ON Ruhrgas ja GDF olid Prantsuse turul potentsiaalsed konkurendid alates 10. augustist 2000.

94

Teiseks, Saksa turu osas lükkas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 30 ümber kinnituse, mille kohaselt ei ole GDF enne liberaliseerimist olnud kunagi Ruhrgasi jaoks potentsiaalne konkurent. Ta rõhutas selles osas, et Saksa õigus ei keelanud kunagi uute tarnijate turuletulekut, vaid võimaldas ainult pikka aega tegutsenud tarnijatel luua olulisi turuletuleku tõkkeid, sõlmides kokkuleppeid, mis jäävad konkurentsiõiguse kohaldamisalast välja. Lisaks märkis komisjon, et nende kokkulepete suhtes kohaldatav erand ei olnud absoluutne, vaid allus teatavatele tingimustele. Kokkulepetest, mille puhul tugineti erandile, tuli teatada pädevale konkurentsiasutusele, kes võis kokkuleppe keelata, kui ta leidis, et see kujutas endast seadusliku erandi kuritarvitust. Viimaseks, komisjon märkis Wingasi ja Mobili juhtumitele tuginedes, et võimalus konkureerida, vaatamata väga olulistele turuletuleku tõketele, ei olnud üksnes teoreetiline. Ta järeldas sellest, et GDF-il oli võimalik müüa gaasi territooriumil, kus traditsiooniliselt tarnis gaasi Ruhrgas, vaatamata märkimisväärsetele turuletuleku tõketele, mistõttu võis teda pidada Ruhrgasi potentsiaalseks konkurendiks kogu vaatlusalusel perioodil.

95

Komisjon rõhutas lisaks vaidlustatud otsuse põhjenduses 294, et 1935. aasta EnWG ega GWB §103 ei näinud Ruhrgasile või mõnele teisele pikka aega tegutsenud ettevõtjale ette seaduslikku monopoli Saksamaa territooriumil. Hagejad ei ole seda vaidlustanud.

96

Hagejad leiavad siiski, et tegelikku, konkreetset ja realistlikku võimalust turule pääseda ei esinenud ning seetõttu ei olnud GDF Ruhrgasi potentsiaalne konkurent. Nende arvates oli igasugune konkurents enne 1998. aasta aprilli liberaliseerimist välistatud ning tegelikult võis GDF-ist saada Ruhrgasi konkurent Saksamaal alles 2000. aastal.

97

Vahet tuleb teha esiteks ajavahemikul 1980–1998 ning teiseks ajavahemikul 1998–2000.

98

Esiteks, seoses ajavahemikuga 1980–1998 tuleb nentida, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kuni 24. aprillini 1998 olid GWB §103 lõikega 1 selle seaduse sätete kohaldamisalast – millega keelati konkurentsivastased kokkulepped – välja jäetud esiteks piirikokkulepped, st kokkulepped, millega avalik-õiguslikke teenuseid osutavad äriühingud leppisid omavahel kokku mitte tarnida gaasi konkreetsel territooriumil, ning teiseks ainuõigusliku kontsessiooni lepingud, st kokkulepped, millega kohaliku omavalitsuse asutus andis ainuõigusliku kontsessiooni äriühingule, mis võimaldas tal kasutada avalikku maad, et ehitada ja käitada elektri- ja gaasijaotusvõrke.

99

Vaidlustatud otsuse põhjendusest 23 nähtub küll, et kokkulepete täitmiseks tuli nendest teatada Bundeskartellamtile, kellel oli pädevus need keelata, kui ta leidis, et kõnealune kokkulepe kujutab endast õiguse kuritarvitamist. Nagu nähtub vaidlustatud otsuse 27. joonealusest märkusest, ei kasutatud seda võimalust peaaegu kunagi.

100

Lisaks, vaidlustatud otsuse põhjendusest 24 nähtub, et piirikokkulepete ja ainuõigusliku kontsessiooni lepingute korraga kasutamise tagajärjel tekkis tegelikult ainuõiguslike tarnealade süsteem, kus ainult üks gaasitarneettevõtja võis gaasi klientidele tarnida, ilma et teistel ettevõtjatel oleks olnud seaduslik keeld gaasi tarnida.

101

Komisjon möönab vaidlustatud otsuse põhjenduses 371, et Saksamaa pikka aega tegutsenud tarnijatel oli nende vastavatel tarnealadel tegelik monopol.

102

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et vähemalt 24. aprillini 1998 iseloomustas Saksa gaasiturgu tegelike territoriaalsete monopolide esinemine.

103

Tuleb tõdeda, et see olukord, mis eksisteeris Saksa gaasiturul kuni 24. aprillini 1998, võis sellel turul põhjustada mis tahes konkurentsi, st mitte ainult tegeliku vaid ka potentsiaalse konkurentsi puudumise. Sellega seoses tuleb rõhutada, et on otsustatud, et kohalike gaasijaotusettevõtjate geograafiline monopol välistab nende igasuguse tegeliku konkurentsi (vt selle kohta Üldkohtu 21. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T-87/05: EDP vs. komisjon, EKL 2005, lk II-3745, punkt 117).

104

Kuid vaidlustatud otsus ega toimik ei sisalda asjaolusid, mis võimaldaksid õiguslikult piisavalt tõendada, et juhul kui kõnealust kokkulepet ei oleks täidetud ning vaatamata eespool punktides 95–102 kirjeldatud Saksa turu tunnusjoontele oli kuni 24. aprillini 1998 GDF-il tegelik ja konkreetne võimalus siseneda Saksa gaasiturule ning hagejatega konkureerida, nagu on nõutud eespool punktides 85 ja 86 viidatud kohtupraktikas.

105

Seega ei oma tähtsust vaidlustatud otsuse põhjenduses 294 viidatud asjaolu, mille kohaselt ei olnud Saksamaal seaduslikku monopoli. Nimelt selleks, et kindlaks teha, kas turul on potentsiaalne konkurents, peab komisjon kontrollima, kas on olemas tegelikud ja konkreetsed võimalused, et asjaomased ettevõtjad tegutseksid omavahelises konkurentsis või uus konkurent võiks siseneda sellele turule ning konkureerida olemasolevate ettevõtjatega. See komisjonipoolne kontroll peab toimuma nende võimaluste objektiivsel alusel, nii et asjaolu, mille kohaselt need võimalused on välistatud otseselt siseriiklikest õigusaktidest tuleneva monopoli tõttu või kaudselt õigusaktide rakendamisest tuleneva faktilise olukorra tõttu, ei oma tähtsust.

106

Lisaks, vaidlustatud otsuse põhjenduses 30 sisalduv väide, mille kohaselt ei olnud GDF-il mitte ainult õiguslikus plaanis õigus müüa gaasi Ruhrgasi traditsioonilisel tarnealal, vaid see oli ka tegelikkuses võimalik (vaatamata märkimisväärsetele turuletuleku tõketele), ei saa iseenesest piisavalt tõendada potentsiaalse konkurentsi olemasolu. Nimelt ei ole GDF-i puhtteoreetiline turuletuleku võimalus piisav, et niisuguse konkurentsi olemasolu tõendada. Lisaks rajaneb selline väide lihtsal hüpoteesil ning ei ole tõend, mida kinnitavad faktilised asjaolud või asjakohase turu struktuuri analüüs vastavalt eespool punktis 86 viidatud kohtupraktikale, kusjuures selle põhjendamiseks esitatud näited ei puutu pealegi asjasse, nagu nähtub allpool punktidest 108–112.

107

Nii on see ka vaidlustatud otsuse põhjenduses 240 viidatud asjaoludega, mille kohaselt olid asjaomased ettevõtjad Euroopa gaasisektori olulised ettevõtjad ning igaühte neist tuli pidada uueks loomulikuks konkurendiks teise ettevõtja turul, või et nad olid heas positsioonis konkurendid, kellel olid põhimõtteliselt kõik võimalused edukalt naaberturule sisenemiseks, või viimaseks, et Saksamaa ja Prantsusmaa kujutasid endast tihedalt seotud naaberturgusid, mis suurendas edu saavutamise võimalusi. Nimelt ei võimalda nii üldine ja abstraktne teave tõendada, et vaatamata Saksa turul esinevale konkurentsiolukorrale oleks GDF olnud suuteline sellele turule sisenema, kui kõnealust kokkulepet ei oleks olnud.

108

Veel käib see ka samadel põhjustel vaidlustatud otsuse põhjenduses 240 viidatud asjaolude kohta, mille kohaselt oli asjaomastel ettevõtjatel vajalik jõud, eelised ja infrastruktuur, et turule sisenemist võimaldada, ning et GDF-i tütarettevõtjad EEG ja PEG ning tema vähemusosalus GASAG-is ja VNG-s olid tugevad eelised oma positsiooni tugevdamiseks sellel turul.

109

Lisaks on tähtsusetud vaidlustatud otsuse põhjendustes 30 ja 243 nimetatud Wingas ja Mobili näited, mis esitati väite illustreerimiseks, mille kohaselt ei olnud turuletuleku võimalused puhtteoreetilised.

110

Nimelt tuleb märkida, et Wingasi puhul on tegemist BASF-i ja Gazpromi ühisettevõttega, kel õnnestus siseneda Saksa gaasiturule 1990-ndatel aastatel tänu viimati nimetatu gaasitarnetele ja Ruhrgasi ning muude pikka aega tegutsenud tarnijate torujuhtmetega paralleelselt kasutatavate uute torujuhtmete ulatusliku võrgu ehitamisele (vaidlustatud otsuse põhjendus 30). Wingasi olukord oli ebatüüpiline komisjoni arvates, kes oma 29. septembri 1999. aasta otsuse (juhtum IV/M.1383 – Exxon/Mobil) (edaspidi „Exxon/Mobil otsus”) põhjenduses 100 kinnitas, et oli vähe tõenäoline, et Wingasi olukord kordub, kuna see ettevõtja oli õnnestunud assotsiatsioon väga suure (või isegi kõige suurema) Saksa gaasi tööstustarbija ja väga suure Vene tootja vahel.

111

Teiseks, seoses Mobiliga tuleb meenutada, et ka tema tuli Saksa gaasiturule 1990-ndatel aastatel, pidades pikka aega tegutsenud võrguhaldajate ülekandevõrkudele juurdepääsu saamiseks läbirääkimisi. Ent tuleb tõdeda, et komisjon ise märkis, et Mobil oli Saksamaal veidi ebatüüpilises olukorras (vt Exxon/Mobil otsuse põhjendus 251). Ta toonitas muu hulgas, et see ettevõtja tootis olulise osa Saksa gaasist ja kuulus Saksa gaasiettevõttele, mis oli kahtlemata komisjoni arvates põhjus, miks ta võis Saksamaal gaasi importida, omamata omaenda kõrgsurvetorustikku, ning seda tänu kolmandate isikute juurdepääsule võrgule. Komisjon märkis veel seda, et Mobil oli ainulaadses seisundis (vt Exxon/Mobil otsuse põhjendus 219).

112

Lisaks, komisjoni argument, mille kohaselt on Wingas ja Mobil kaks teineteisest väga erinevat ettevõtjat, mis näitab, et turuletulek oli võimalik, ei ole veenev, kuna on tõendatud, et nende mõlema olukord oli ebatüüpiline ning oli vähe tõenäoline, et see kordub.

113

Neil asjaoludel, arvestades nende eripärasid, ei saa Wingasi ja Mobili näited tõendada uue turuletulija tegelikku ja konkreetset võimalust siseneda Saksa gaasiturule ja konkureerida olemasolevate ettevõtjatega.

114

Igal juhul ei sisaldu vaidlustatud otsuses ühtegi tõendit, isegi mitte üldist tõendit, mis kinnitaks, et ajavahemikul 1. jaanuarist 1980 kuni 24. aprillini 1998, vaatamata asjaoludele, mis eeldasid Saksa gaasiturul piirkondlike monopolide olemasolu, ei vastanud torustiku ehitamine või pikka aega tegutsenud ettevõtjaga kokkulepete sõlmimine juurdepääsu saamiseks võrgule MEGAL-i torujuhtme trajektooril, elujõulisele majandusstrateegiale eespool punktis 86 viidatud kohtupraktika tähenduses, ning kujutas endast tegelikku ja konkreetset võimalust niisuguse ettevõtja jaoks nagu GDF, kes on MEGAL-i torujuhtme kaasomanik, siseneda sellele turule ja konkureerida seal olemasolevate ettevõtjatega. Eeskätt ei võimalda ükski asjaolu asuda seisukohale, et GDF-i sisenemine turule oleks sellisel viisil võinud toimuda piisavalt kiiresti, et turuosaliste tegevust oleks mõjutanud potentsiaalse turuletuleku oht, või et see oleks toimunud majanduslikult talutavate kuludega. Tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsus ei sisalda mingit teavet, mis võimaldaks asuda seisukohale, et komisjon on kontrollinud potentsiaalse konkurentsi olemasolu vastavalt eespool punktis 86 viidatud kohtupraktika nõuetele.

115

Seoses komisjoni argumendiga, mille kohaselt oli Saksa turul tingimata potentsiaalne konkurents, ilma milleta ei oleks olnud vaja sõlmida Direktion I kirja, tuleb leida, et arvestades eespool kirjeldatud turuletuleku tõkkeid ja turuletulijate eripärasid, ei ole see asjaolu piisav tõendamaks, et GDF oli objektiivselt potentsiaalne konkurent. See võimaldab kõige rohkem tuvastada, et Ruhrgas kartis, et tulevikus võib selline konkurents eksisteerida. Lisaks tuleb märkida, et Direktion G kiri, mis nägi ette tarnekeelu Prantsusmaal, oli sõlmitud 1975. aastal hoolimata seaduslikust monopolist. Vastupidi sellele, mida arvab komisjon, ei tähenda tarnekeelu olemasolu seega tingimata, et Direktion I kirja allkirjastamise ajal eksisteeris potentsiaalne konkurents.

116

Eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et komisjon ei tõendanud potentsiaalse konkurentsi olemasolu Saksa gaasiturul ajavahemikus 1. jaanuarist 1980 kuni 24. aprillini 1998.

117

Lisaks, toonitades vaidlustatud otsuse põhjenduses 372, et Saksa seadusandja nägi piirikokkulepete suhtes kohaldavate konkurentsiõigusest tehtava erandi kehtetuks tunnistamisega 24. aprillil 1998 selgelt ette, et gaasisektor peab pärast seda kuupäeva olema konkurentsile avatud, kaldub komisjon möönma vähemalt kaudselt, et enne seda kuupäeva oli Saksa seadusandja ise seisukohal, et gaasisektor ei olnud konkurentsile avatud ning järelikult ei esinenud mis tahes potentsiaalset konkurentsi.

118

Seoses ajavahemikuga 24. aprillist 1998 kuni 10. augustini 2000 tuleb meenutada, et tulenevalt enne seda ajavahemikku toimunud õigusaktide muudatustest ei eksisteerinud sel ajavahemikul enam piirikokkulepete ja ainuõigusliku kontsessiooni lepingute suhtes kohaldatav erand.

119

Hagejad on sellegipoolest seisukohal, et enne 2000. aasta algust ei olnud Saksa turul ühtegi potentsiaalset konkurenti.

120

Hagejad ei esita hagiavalduses oma väite põhjendamiseks ühtegi asjaolu ning piirduvad viitega vaidlustatud otsuse põhjendusele 207 ja GDF-i vastuväiteteatisele esitatud vastusele, mida ei ole lisatud hagiavaldusele, vaid repliigile.

121

Kohtupraktikast aga tuleneb, et kuigi teatavate punktide osas saab hagiavalduse teksti toetada ja täiendada viidetega hagiavaldusele lisatud dokumentide osadele, ei saa üldine viide teistele dokumentidele, isegi kui need on hagiavaldusele lisatud, asendada selliste sisuliste õiguslike argumentide puudumist, mis peavad olema märgitud hagiavalduses endas (Euroopa Kohtu 31. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas C-52/90: komisjon vs. Taani, EKL 1992, lk I-2187, punkt 17, ja Üldkohtu 21. mai 1999. aasta määrus kohtuasjas T-154/98: Asia Motor France jt vs. komisjon, EKL 1999, lk II-1703, punkt 49).

122

Seega ei saa vastu võtta viidet argumentidele GDF-i vastuses, mille ta esitas vastuväiteteatisele ja mida ei ole isegi lisatud hagiavaldusele.

123

Kuigi Saksa turu struktuur oleks samuti võinud endast ajavahemikus 24. aprillist 1998 kuni 10. augustini 2000 kujutada turuletuleku tõket, ei võimalda siiski ükski asjaolu asuda seisukohale, et sel ajavahemikul välistas ainuüksi see struktuur täielikult Saksa turul potentsiaalse konkurentsi.

124

Neil asjaoludel tuleb nentida, et ükski asjaolu ei tõenda, et komisjon leidis vääralt, et ajavahemikus 24. aprillist 1998 kuni 10. augustini 2000 eksisteeris Saksa turul potentsiaalne konkurents.

125

Kõike eeltoodut arvestades tuleb väite teise osaga nõustuda osas, milles see puudutab Saksa turgu ajavahemikus 1. jaanuarist 1980 kuni 24. aprillini 1998. Ülejäänud osas tuleb see tagasi lükata.

– Kolmas osa

126

Käesoleva osa raames väidavad hagejad, et Prantsuse turul ei saanud Direktion G kirja alusel tuvastada mingit EÜ artikli 81 rikkumist. Sellega seoses väidavad nad, et kirja sõnastus ei näinud ette tarnekeeldu, et sellisel keelul ei oleks olnud mingit mõtet ja et E.ON Ruhrgasi sisenemine Prantsuse turule alates 2003. aastast räägib niisuguse keelu vastu.

127

Esiteks, mis puutub Direktion G kirja sõnastusse, siis tuleb märkida, et asjaolu, et see kiri ei ole sõnastatud Direktion I kirjaga identselt või sümmeetriliselt, ei mõjuta iseenesest komisjoni võimalust asuda seisukohale, et nendel kirjadel on sarnane eesmärk, st jagada siseriiklikud gaasiturud ning piirata asjaomaste ettevõtjate juurdepääsu siseriiklikule turule.

128

Seega tuleb kontrollida, kas Direktion G kirja sisu arvestades sai komisjon õigustatult asuda seisukohale, et selle kirja eesmärk oli keelata Ruhrgasil müüa MEGAL-i torujuhet läbivat gaasi Prantsusmaal. Sellega seoses tuleb meenutada, et Direktion G kiri on sõnastatud järgmiselt:

„[…]

[GDF-ile] lepingu raames gaasi edastamiseks antud või antav ülekandevõime puudutab gaasi, mida [GDF] ostis või ostab ning mis tarnitakse [GDF-i] arvel [MEGAL-ile] ja/või [MEGAL Fincole] transiidiks Prantsusmaale ning mis on mõeldud tarbimiseks Prantsusmaal.

Ruhrgasile lepingu raames gaasi edastamiseks antud või antav ülekandevõime puudutab gaasi edastamist mis tahes muul transiidi eesmärgil ning gaasi edastamist torujuhtme kaudu ning Saksamaa Liitvabariigis torujuhtmest välja võetud gaasi, mis on mõeldud tarbimiseks Saksamaa Liitvabariigis, või mille Ruhrgas on ostnud transiidiks Saksamaa Liitvabariigi kaudu.

[…]”.

129

Tuleb tõepoolest märkida, et Direktion G kiri ei keela selle sõnastust arvestades sõnaselgelt Ruhrgasil tarnida MEGAL-i torujuhtme kaudu edastatavat gaasi Prantsusmaal.

130

Nagu märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 198, võib Direktion G kirjast siiski järeldada, et kui GDF-i MEGAL-i torujuhtme kaudu edastatav gaas tuleb toimetada Prantsusmaale, siis Ruhrgasi selle torujuhtme kaudu edastatav gaas tuleb välja võtta Saksamaal või edastada mis tahes muul transiidi eesmärgil, mis tähendab, et Ruhrgas ei tohi selle torujuhtme kaudu edastatavat gaasi toimetada Prantsusmaale. Nimelt tuleb väljendit „edastamine mis tahes muul transiidi eesmärgil” tõlgendada eelmise lõigu taustal, mis annab GDF-ile ülekandevõime gaasi jaoks, mis tarnitakse „[tema] arvel [...] transiidiks Prantsusmaale”. See väljend tähendab seega, et Ruhrgasil on ülekandevõime, et tarnida transiitgaasi sihtkohaga muudesse riikidesse kui Prantsusmaa. Seega peab selle kirja kohaselt gaas, mida Ruhrgas võis MEGAL-i torujuhtme kaudu edastada, olema mõeldud tarbimiseks Saksamaal või transiidiks muudesse riikidesse kui Prantsusmaa.

131

Järelikult, kuigi Direktion G kiri ei keela sõnaselgelt Ruhrgasil müüa gaasi Prantsusmaal, piirab see siiski tema võimalusi edastada seda sellesse riiki MEGAL-i torujuhtme kaudu ning järelikult müüa seal sellest torujuhtmest pärit gaasi.

132

See tõlgendus leiab kinnitust, kui Direktion G kirja ja MEGAL-i kokkuleppe lisa 2 koos lugeda. Nimelt näeb kokkuleppe artikli 5 lõike 13 punkti a muu hulgas ette, et sisenemis- ja väljumiskohad on nimetatud selle lisas 2 ja et Ruhrgasil on õigus võtta gaasi MEGAL-i torujuhtmest välja mis tahes väljumiskohast. Ent selle kokkuleppe lisa 2 punkt 2.2, milles määratletakse torujuhtme väljumiskohad Ruhrgasi jaoks edastatava gaasi jaoks, annab talle vastava õiguse vaid Saksamaal. Ühtegi väljumiskohta ei ole Ruhrgasi jaoks ette nähtud Medelsheimis, kus kõnealune torujuhe on ühendatud Prantsuse võrguga. Ruhrgasi jaoks edastataval gaasil ei saanud seega olla väljumiskohta Prantsusmaal ning seda ei saanud järelikult selles riigis müüa. Nagu allpool punktides 194 ja 195 näidatakse, ei saa seda järeldust kahtluse alla seada hagejate viidatud 21. mai 2002. aasta kirja sisu.

133

Komisjon leidis viga tegemata vaidlustatud otsuse põhjenduses 222, et Direktion G kirja eesmärk oli takistada Ruhrgasil varustada Prantsuse kliente MEGAL-i gaasitoru kaudu edastatud gaasiga.

134

Lisaks ei näi põhjendatud ükski hagejate argument, mille kohaselt ei kinnita komisjoni tõlgendust vaidlustatud otsuses tema esitatud asjaolud.

135

Esiteks, hagejate argument, et arvestades GDF-i impordimonopoli Prantsusmaal ei olnud Prantsusmaad puudutaval tarnekeelul mõtet, ei saa olla tulemuslik, kuna nagu märkis komisjon, oli sellise keelu eesmärk korvata võimalikud seaduse ja faktilised muudatused torujuhtme kasutusaja jooksul. See on lisaks täiesti kooskõlas hagejate argumentidega vajaduse kohta sõlmida Direktion I kiri vaatamata potentsiaalse konkurentsi puudumisele Saksa turul enne 1998. aastat (vt allpool punkt 147).

136

Teiseks, hagejate argumendiga, mille kohaselt sisenesid nad Prantsuse turule 2003. aastast, ei saa kahtluse alla seada vaidlustatud otsuses sisalduvat komisjoni järeldust Direktion G kirja piirava laadi kohta, nagu nähtub selle kirja tekstist koosmõjus MEGAL-i kokkuleppe lisaga 2.

137

Kõigest eeltoodust järeldub, et väite kolmas osa tuleb tagasi lükata.

– Neljas osa

138

Käesoleva osa raames väidavad hagejad, et Direktion G ja Direktion I kirjade eesmärk ei saa olla konkurentsi piiramine, kuna need kujutavad endast lubatavaid seonduvaid piiranguid. Teise võimalusena leiavad nad, et kaaskirjade ese oli tolleaegset majanduslikku konteksti arvestades neutraalne.

139

Esiteks, hagejate argument lubatavate seonduvate piirangute kohta tuleb tagasi lükata, kuna nagu nähtub eespool punktidest 60–82, ei saa Direktion G ja Direktion I kirju sellisteks piiranguteks pidada.

140

Teiseks tuleb meenutada, et EÜ artikli 81 lõike 1 kohaselt on „[ü]histuruga [...] kokkusobimatud ja keelatud kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust ning mille eesmärgiks või tagajärjeks on takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturu piires […]”.

141

Kokkuleppe konkurentsivastane eesmärk või tagajärg ei ole mitte kumulatiivsed, vaid alternatiivsed tingimused selle hindamiseks, kas kokkulepe kuulub EÜ artikli 81 lõikes 1 sätestatud keelu kohaldamisalasse. Väljakujunenud kohtupraktikast aga tuleneb, et selle tingimuse alternatiivse olemuse tõttu – mida märgib sidesõna „või” – on vaja kõigepealt uurida kokkuleppe enda eesmärki, arvestades selle täitmise majanduslikku konteksti. Kui kokkuleppe sisu analüüsist ei ilmne siiski konkurentsi kahjustamine piisavas ulatuses, tuleb seejärel uurida selle tagajärgi ning selle keelatuks tunnistamiseks peavad esinema kõik asjaolud, mis tõendavad, et konkurentsi tegelikult tuntavalt takistati, piirati või kahjustati. Samuti nähtub kohtupraktikast, et kokkuleppe tagajärgi ei ole vaja uurida, kui on tuvastatud kokkuleppe konkurentsivastane eesmärk (vt Euroopa Kohtu 6. oktoobri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-501/06 P, C-513/06 P, C-515/06 P ja C-519/06 P: GlaxoSmithKline Services jt vs. komisjon jt, EKL 2009, lk I-9291, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika).

142

Kokkuleppe konkurentsivastasuse hindamisel tuleb lähtuda eelkõige kokkuleppe sisust, eesmärkidest, mida sellega soovitakse saavutada, ning selle majanduslikust ja õiguslikust kontekstist. Lisaks, kuigi poolte tahe ei kujuta endast kokkuleppe konkurentsi piirava laadi kindlakstegemiseks vajalikku tunnust, ei takista miski komisjonil või liidu kohtutel seda arvesse võtmast (vt eespool punktis 141 viidatud kohtuotsus GlaxoSmithKline Services jt vs. komisjon jt, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

143

Lisaks võib konkurentsi piiramist pidada kokkuleppe eesmärgiks isegi siis, kui konkurentsi piiramine ei ole selle ainus eesmärk, vaid sellel on ka teisi, õiguspäraseid eesmärke (vt Euroopa Kohtu 6. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas C-551/03 P: General Motors vs. komisjon, EKL 2006, lk I-3173, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).

144

Lõpuks tuleb märkida, et Euroopa Kohus on mitmel korral kvalifitseerinud lepingud, mille eesmärk oli siseriiklike turgude eraldamine riigipiiride alusel või mis muutsid siseriiklike turgude läbipõimumise raskemaks – eelkõige need lepingud, mille eesmärk oli keelata või piirata paralleeleksporti –, lepinguteks, mille eesmärk on konkurentsi piiramine EÜ artikli 81 tähenduses (vt selle kohta eespool punktis 141 viidatud kohtuotsus GlaxoSmithKline Services jt vs. komisjon jt, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

145

Käesolevas asjas tuleb märkida sarnaselt komisjonile, et niisuguse torujuhtme ehitamine, nagu on MEGAL-i torujuhe, kujutab endast investeeringut väga pikaajaliseks kasutamiseks, kusjuures Ruhrgas andis teada, et selle torujuhtme rajamiseks tehtud investeeringud teenitakse tasa 25 aastaga, ning komisjon kinnitas, ilma et hagejad oleksid talle vastu vaielnud, et torujuhtme kasutusaeg on üldiselt 45–65 aastat.

146

Lisaks tuleb tõdeda, et arvestades EÜ artikleid 2 ja 3 Direktion G ja Direktion I kirjade allkirjastamise ajal kehtinud redaktsioonis, oli ühenduse eesmärk juba siis ühisturu rajamine, mis eeldas muu hulgas kaupade impordi ja ekspordiga seotud koguseliste piirangute, samuti kõigi muude samaväärse toimega meetmete kõrvaldamist. Pealegi oli Euroopa Kohtul selleks ajaks juba olnud võimalus rõhutada, et liikmesriikide siseturgude eraldamine on vastuolus asutamislepingu olulise eesmärgiga ühendada liikmesriikide siseturud ühisturuks (vt selle kohta Euroopa Kohtu 3. juuli 1974. aasta otsus kohtuasjas 192/73: Van Zuylen, EKL 1974, lk 731, punkt 13).

147

Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et kaaskirjade allkirjastamisel ei saanud liberaliseerimist pikaajalises perspektiivis välistada ning see kuulus mõistlikult oodatavate perspektiivide hulka. Liiatigi kinnitas seda sisuliselt E.ON, kes märkis oma vastuses vastuväiteteatisele, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 245, et Direktion I kiri koostati „kui ettevaatusabinõu […] selle vältimiseks, et kas või puhtteoreetiline oht, mis on seotud õiguslike ja majanduslike tingimuste muutustega, mida oli võimatu täielikult välistada, projekti ohtu ei seaks”. Seda tunnistasid hagejad ka oma menetlusdokumentides.

148

Direktion G ja Direktion I eset ei saa kvalifitseerida seega neutraalseks, kuna nende eesmärk oli turud jagada asjaomaste ettevõtjate vahel õiguslike või faktiliste asjaolude muutuse korral ning eelkõige Prantsuse ja Saksa turgude liberaliseerimise korral. Seega leidis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 227 õigesti, et nendel kaaskirjadel oli konkurentsivastane eesmärk.

149

Järelikult tuleb väite neljas osa tagasi lükata.

– Viies osa

150

Käesoleva osa raames väidavad hagejad, et Direktion G ja Direktion I kirjad ning MEGAL-i kokkuleppe lisa 2 ei saanud liikmesriikidevahelist kaubandust mõjutada.

151

Selles osas tuleb meenutada, et EÜ artikli 81 lõige 1 on kohaldatav ainult kokkulepete suhtes, mis võivad mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamiseks otsusest, kokkuleppest või tegevusest kõigi objektiivsete õiguslike või faktiliste asjaolude põhjal olema piisavalt suure tõenäosusega võimalik järeldada, et see otsus, kokkulepe või tegevus mõjutab või võib mõjutada otseselt või kaudselt liikmesriikidevahelist kaubavahetust ja seda viisil, mis annab alust arvata, et see võib takistada liikmesriikidevahelise ühisturu loomist (vt Euroopa Kohtu 23. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-238/05: Asnef-Equifax ja Administración del Estado, EKL 2006, lk I-11125, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

152

Seega mõjutatakse ühendusesisest kaubavahetust üldjuhul mitme sellise asjaolu koosmõjul, mis eraldi võetuna ei pruugi iseenesest määravad olla. Kontrollimaks, kas keelatud kokkulepe mõjutab tuntavalt liikmesriikidevahelist kaubandust, tuleb seda uurida selle majanduslikus ja õiguslikus kontekstis (vt eespool punktis 151 viidatud kohtuotsus Asnef-Equifax ja Administración del Estado, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika). Selles suhtes on vähe oluline, kas keelatud kokkuleppe mõju kaubandusele on ebasoodne, neutraalne või soodne. Konkurentsipiirang võib liikmesriikidevahelist kaubandust mõjutada, kui see juhib kaubavood kõrvale kursilt, mille need muidu oleksid võtnud (vt selle kohta Euroopa Kohtu 29. oktoobri 1980. aasta otsus liidetud kohtuasjades 209/78-215/78 ja 218/78: van Landewyck jt vs. komisjon, EKL 1980, lk 3125, punkt 172).

153

Lisaks piisab keelatud kokkuleppe võimest mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, st selle võimalikust mõjust, selleks et kokkulepe kuuluks EÜ artikli 81 kohaldamisalasse, ning puudub vajadus tõendada selle tegelikku mõju kaubandusele (Euroopa Kohtu 21. jaanuari 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-215/96 ja C-216/96: Bagnasco jt, EKL 1999, lk I-135, punkt 48, ning Üldkohtu 14. detsembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-259/02-T-264/02 ja T-271/02: Raiffeisen Zentralbank Österreich jt vs. komisjon, EKL 2006, lk II-5169, punkt 166). Siiski on vajalik, et keelatud kokkuleppe võimalik mõju riikidevahelisele kaubandusele oleks tuntav või teisisõnu, et see ei oleks vähetähtis (vt selle kohta Euroopa Kohtu 28. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-306/96: Javico, EKL 1998, lk I-1983, punktid 12 ja 17).

154

Lisaks on liikmesriigi kogu territooriumi hõlmava kokkuleppe olemus siseriiklike turgude lõhestatusele kaasaaitav, takistades turgude omavahelist põimumist, mis on EÜ asutamislepingu eesmärk (eespool punktis 151 viidatud kohtuotsus Asnef-Equifax ja Administración del Estado, punkt 37).

155

Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et kuna komisjon ei tõendanud potentsiaalse konkurentsi esinemist Saksa gaasiturul ajavahemikus 1. jaanuarist 1980 kuni 24. aprillini 1998 (vt eespool punkt 116) ja kuna on selge, et Prantsuse turg oli konkurentsile suletud vähemalt 2000. aasta augustini, siis leidis komisjon vääralt, et kõnealune kokkulepe ja tegevus võisid liikmesriikide kaubavahetust tuntavalt mõjutada enne 24. aprilli 1998.

156

See peab seda enam paika, et nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 263, rajas komisjon oma sellekohase järelduse asjaolule, et see kokkulepe ja tegevus takistasid Saksa ja Prantsuse gaasiturgudel piiriülest konkurentsi. Kuid kuna neil kahel turul ei olnud konkurentsi, ei saanud seda konkurentsi piirata ning järelikult ei saadud mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust.

157

Ajavahemiku 24. aprillist 1998 kuni 10. augustini 2000 osas tuleb hagejate argumendid liikmesriikide kaubavahetuse mõjutamise kohta aga tagasi lükata, kuna potentsiaalse konkurentsi olemasolu Saksa turul ei seatud nõuetekohaselt kahtluse alla (vt eespool punkt 124) ning kuna konkurentsi piiramine võis seega mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust.

158

Esimese väite viienda osaga tuleb seega osaliselt nõustuda.

– Kuues osa

159

Hagejad leiavad, et kui komisjon kavatses vaidlustatud otsuses vasturääkivate märkuste läbi kinnitada, et asjaomaste ettevõtjate vahelised kontaktid ajavahemikus 1999–2005 kujutavad endast kooskõlastatud tegevust või kokkuleppeid sõltumata kaaskirjadest, rikkus ta EÜ artikli 81 lõiget 1.

160

Käesolevas asjas nähtub vaidlustatud otsusest, et komisjon ei asunud seisukohale, et ajavahemikus 1999–2005 toimunud kontaktivõtud kujutasid endast Direktion G ja Direktion I kirjast tulenevast rikkumisest iseseisvaid rikkumisi (vt eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendused 162 ja 163). Seda on komisjon pealegi kinnitanud oma menetlusdokumentides.

161

Lisaks, mis puutub hagejate argumenti vaidlustatud otsuses sisalduvate vastuolude kohta, siis tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjendusi 177, 199 ja 223 tuleb tõlgendada koos eelnevate ja järgnevate põhjendustega ning nendes on täpsustatud, et tuvastatud kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus tulenesid MEGAL-i kokkuleppest ning Direktion G ja Direktion I kirjadest (vt eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendused 178, 181, 197 ja 198).

162

Järelikult tuleb hagejate väite kuues osa tagasi lükata.

163

Hagejate argumendid ei ole igal juhul põhjendatud, kuna komisjon tõendas vaidlustatud otsuses, et asjaomased ettevõtjad vahetasid teavet strateegia kohta, mida nad kavatsesid oma koduturgudel rakendada (vt eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendustes 84, 87, 120, 121 või 180 viidatud dokumendid).

164

Vastupidi hagejate väidetele vahetasid asjaomased ettevõtjad asjakohast konkurentsialast teavet. See teabevahetus toimus üldisema plaani raames ning selleks toimusid süstemaatilised koosolekud, kuna esiteks puudutas see asjaomaste ettevõtjate vahelist konkurentsi Prantsusmaal ja Saksamaal, ning teiseks toimusid selleks korrapärased koosolekud, nagu sellest annab tunnistust vaidlustatud otsuse põhjendustes 63, 97, 114, 116, 121, 122, 131 ja 132 viidatud nn ülevaatekoosolekute toimumine. Hagejate argument, mille kohaselt ei toimunud see teabevahetus vastutavate isikute või ekspertide vahel, vaid erinevate töötajate vahel, ei oma tähtsust, kuna sellega ei saa kahtluse alla seada selle teabevahetuse konkurentsivastast sisu. Lisaks, isegi kui suur osa neist koosolekutest toimus õiguspäraste aruteluteemade käsitlemiseks, ei õigusta see siiski koosolekuid, mis tõid kaasa EÜ artikli 81 lõikes 1 keelatud kooskõlastatud tegevuse.

165

Järelikult tuleb väite kuues osa tulemusetuna või igal juhul põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

166

Kõigest eeltoodust tuleneb, et käesoleva väite teise ja viienda osaga tuleb osaliselt nõustuda ja et väide tuleb ülejäänud osas tagasi lükata.

167

Järelikult tuleb vaidlustatud otsuse artikkel 1 tühistada osas, milles selles tuvastati Saksamaal ajavahemikus 1. jaanuarist 1980 kuni 24. aprillini 1998 toime pandud rikkumine.

Teine väide, et rikkumise kestuse hindamisel on rikutud õigusnormi

168

Selle väite eesmärk, millega hagejad seavad teise võimalusena kahtluse alla komisjoni hinnangu kõnealuse rikkumise kestusele, on väita esiteks, et asjaomased ettevõtjad tühistasid 2001. aasta detsembrist või 2002. aasta jaanuarist või isegi varem ning hiljemalt 13. augustist 2004 rikkumise aluseks olnud kokkulepped ning teiseks, et nende ettevõtjate hilisem tegutsemine ei seisnenud nende kokkulepete jätkamises.

– Rikkumise lõpetamine

169

Olgu meenutatud, et komisjon peab tõendama tema poolt kindlaks tehtud rikkumist ja esitama tõendid, mille alusel saab õiguslikult piisavalt tuvastada rikkumise koosseisu kuuluvate asjaolude asetleidmist (vt Üldkohtu 8. juuli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-67/00, T-68/00, T-71/00 ja T-78/00: JFE Engineering jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II-2501, punkt 173 ja seal viidatud kohtupraktika).

170

Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et komisjon peab lisaks keelatud kokkuleppe olemasolule tõendama ka selle kestust (vt Üldkohtu 29. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T-62/02: Union Pigments vs. komisjon, EKL 2005, lk II-5057, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

171

Lisaks peab EÜ artikli 230 alusel esitatud tühistamishagi raames kohus kontrollima vaid vaidlustatud akti õiguspärasust (eespool punktis 169 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 174).

172

Kohtul, kes lahendab tühistamishagi komisjoni otsuse peale, milles tuvastatakse konkurentsieeskirjade rikkumine ja määratakse otsuse adressaatidele trahv, tuleb hinnata, kas tõenditest ja muudest asjaoludest, millele komisjon oma otsuses tugineb, piisab väidetava rikkumise tõendamiseks (vt eespool punktis 169 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 175 ja seal viidatud kohtupraktika).

173

Lisaks tuleb meenutada, et kohtu kahtlust tuleb tõlgendada rikkumise tuvastamise otsuse adressaadiks oleva ettevõtja kasuks. Seega ei saa kohus järeldada, et komisjon on tõendanud rikkumise toimepanemist õiguslikult piisavalt, kui tal on selles küsimuses veel kahtlusi, eriti hagi puhul, milles nõutakse trahvi määrava otsuse tühistamist (vt eespool punktis 169 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 177 ja seal viidatud kohtupraktika).

174

Komisjonil tuleb niisiis esitada piisavalt täpseid ja üksteist toetavaid tõendeid, mille põhjal saaks veenduda, et rikkumine on toime pandud (vt eespool punktis 169 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 179 ja seal viidatud kohtupraktika).

175

Tuleb siiski rõhutada, et komisjoni iga esitatud tõend ei pea rikkumise iga elemendi puhul tingimata vastama nendele kriteeriumidele. Piisab, kui kaudsete tõendite kogum, millele institutsioon tugineb, vastab neile nõuetele tervikuna hinnatult (vt eespool punktis 169 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 180 ja seal viidatud kohtupraktika).

176

Lisaks, vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale piisab ettevõtja kartellikokkuleppes osalemise piisavaks tõendamiseks sellest, kui komisjon tõendab, et asjaomane ettevõtja osales koosolekutel, mille käigus konkurentsivastased kokkulepped sõlmiti, olemata sellele selgelt vastu. Kui osalemine sellistel koosolekutel on tõendatud, peab see ettevõtja esitama tõendeid, et ta osales neil kohtumistel ilma mingisuguse konkurentsivastase tagamõtteta, näidates, et ta oli oma konkurentidele teada andnud, et ta osaleb neil kohtumistel teisel eesmärgil kui nemad (vt Euroopa Kohtu 19. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C-510/06 P: Archer Daniels Midland vs. komisjon, EKL 2009, lk I-1843, punkt 119 ja seal viidatud kohtupraktika).

177

Niisiis on just see asjaolu, kuidas kartellikokkuleppe teised pooled asjaomase ettevõtja tahet mõistavad, määrav, et hinnata, kas viimati mainitu soovis end õigusvastase kokkuleppega mitteseotuks lugeda (eespool punktis 176 viidatud kohtuotsus Archer Daniels Midland vs. komisjon, punkt 120).

178

Neid kaalutlusi arvestades tuleb uurida hagejate argumente, mis puudutavad kõnealuse rikkumise lõpetamist.

179

Esiteks, seoses kõnealuse rikkumise väidetava lõppemisega enne 2001. aasta lõppu tuleb rõhutada, et hagejad möönavad, et ei ole ühtegi otsest tõendit, mis kinnitaks, et üks asjaomastest ettevõtjatest teatas, et ta ei pidanud end kõnealuste kokkulepetega seotuks, kuid nad viitavad 4. veebruari 1999. aasta koosolekut puudutavale dokumendile, millest nähtub, et MEGAL-i tariife käsitleva töögrupi koosolekul soovisid mõned GDF-i kuuluvad isikud, et võetaks arvesse gaasi eraldi turustamist MEGAL-i torujuhtme kaudu Saksamaal. GDF andis seega teada, et tema eesmärk oli optimeerida oma positsioonid edastaja ja aktsionärina ning et juhul, kui muudetakse kolmandate isikute juurdepääsu reegleid, peab ta oma huve kaitsma, võttes samal ajal arvese pikaajalisi sidemeid Ruhrgasiga.

180

Tuleb tõdeda, et 4. veebruari 1999. aasta koosolekut puudutavas dokumendis sisalduvad väited GDF-i positsiooni optimeerimise kohta on ebapiisavad, et tõendada, et Ruhrgas või GDF lugesid end kõnealuste kokkulepetega selgelt mitteseotuks.

181

Lisaks, nagu märkis komisjon, on teisi tõendeid, mis kinnitavad, et 2000. aastal ei peetud kõnealuseid kokkuleppeid aegunuks või kehtetuks. Kaks GDF-i 9. ja 17. veebruari 2000. aasta ettevõttesisest e-kirja, millele on viidatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 65, osutavad sõnaselgelt Direktion G ja Direktion I kirjadele, märkides, et neist esimene kiri sarnaneb „ulatuslikule turu jagamisele” asjaomaste ettevõtjate vahel, „millest tekib niisuguse dokumendi õigusliku väärtuse küsimus (tühine!)” ning et teises kirjas, mis on nimetatud „suurepäraseks”, lepivad need ettevõtjad kokku, et GDF ei tarni gaasi (otse või kaudselt) Saksamaal asuvale kliendile.

182

Hagejate argument, mille kohaselt puudutasid GDF-i 9. ja 17. veebruari 2000. aasta ettevõttesisesed e-kirjad GDF-i ning seega ei omanud nad Ruhrgasi jaoks tähtsust, tuleb tagasi lükata. Nimelt ei keela mitte ükski õigusnorm ega üldpõhimõte komisjonil tugineda ühe ettevõtja vastu teiste süüdistatavate ettevõtjate avaldustele. Vastasel juhul oleks komisjoni kohustust tõendada EÜ artikleid 81 ja 82 rikkuvat käitumist võimatu täita ja see oleks vastuolus EÜ asutamislepinguga talle pandud ülesandega teostada järelevalvet selle üle, et nimetatud sätteid kohaldataks nõuetekohaselt (vt eespool punktis 169 viidatud Üldkohtu otsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 192 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 8. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T-54/03: Lafarge vs. komisjon, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika). Nii on see ka teise süüdistatava ettevõtja sisedokumentide puhul. Nimelt, ettevõttesiseseid protokolle, mis leiti süüdistatava ettevõtja ruumides läbiviidud kontrolli käigus, võib kasutada tõendina mõne muu süüdistatava ettevõtja vastu (vt selle kohta Üldkohtu 24. oktoobri 1991. aasta otsus kohtuasjas T-3/89: Atochem vs. komisjon, EKL 1991, lk II-1177, punktid 31–38, ja 11. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T-59/99: Ventouris vs. komisjon, EKL 2003, lk II-5257, punkt 91). Lisaks, arvestades kõnealuse tegevuse laadi ennast ning tõendite kogumisega kaasnevaid raskusi, ei saa komisjon olla kohustatud tuginema tingimata asjaomaste ettevõtjate vahel vahetatud või nende ettevõtjate ühistele dokumentidele. Seega võib ta tugineda asjaomase ettevõtja sisedokumentidele, kui need võimaldavad rikkumist tuvastada.

183

Lisaks, nagu tõendatakse allpool punktides 184–240, räägivad mitu hilisemat dokumentaalset tõendit, millest mõned on esimese hageja koostatud, vastu hagejate argumendile, mille kohaselt teatasid asjaomased ettevõtjad, et nad ei pea end 2001. aastast alates kõnealuste kokkulepetega seotuks.

184

Lisaks ei piisa eespool viidatud asjaolusid arvestades GDF-i 2000. aastal esitatud konkureerivast pakkumusest, et tõendada, et selgelt ja avalikult anti teada, et kõnealuste kokkulepetega end seotuks ei peetud, seda enam, et sageli pidurdavad kartellide puhul teatavad osalised kokkulepet aeg-ajalt, et seda oma kasuks ära kasutada (vt selle kohta eespool punktis 182 viidatud kohtuotsus Lafarge vs. komisjon, punkt 773 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks, selle pakkumuse olemasolu tuleb hinnata väga kriitiliselt, kuna nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 73 ja 74, hakkas GDF Saksa turul gaasi müüma alles 2001. aastal. Müük oli väga madal ajavahemikus 2001–2005 ning GDF hoidus suuri koguseid müümast Saksamaa lõunaosas (st MEGAL-i torujuhtmega seotud ala) kuni 2005. aasta oktoobrini.

185

Eeltoodust nähtub, et hagejate argumendid, milles väideti, et kartellikokkulepe lõppes enne 2001. aasta detsembrit, tuleb tagasi lükata.

186

Teiseks, tõendamaks kõnealuse rikkumise lõppemist 2001. aasta lõpus või 2002. aasta alguses, tuginevad hagejad peamiselt Ruhrgasi poolt GDF-ile 7. jaanuaril 2002 saadetud faksile, milles märgitakse, et Direktion G ja Direktion I kirjad tuleb lugeda „aegunuks”, lõpetades nii rikkumise.

187

Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et Ruhrgasi poolt GDF-ile 7. jaanuaril 2002 saadetud faks saadeti pärast asjaomaste ettevõtjate koosolekut, mis toimus 14. detsembri 2001. Nimetatud faksi esilehel on märgitud, et sellele on lisatud asjaomaste ettevõtjate vahel eksisteerivate kokkulepete loetelu projekt ning see, kuidas tuleb neid vastavaid sätteid käsitelda mõiste „sooduskasutus” raames. Loetelu MEGAL-i kokkuleppe sätetest, selle lisadest ja kaaskirjadest, sh Direktion G ja Direktion I kirjad, on ära toodud kõnealuse faksi lisas. Selle lisa iga lehe päises on märge „MEGAL-i uus struktuur – Aluskokkuleppe ja seotud lepingute muutmine uueks konsortsiumikokkuleppeks”. Selles kirjeldatakse Direktion G kirja kui kirja, mille eesmärk on asjaomaste ettevõtjate mahukohustused, kusjuures on esitatud küsimus, kas „MEGAL saab sõlmida edastuslepinguid kolmandate isikutega” või mitte. Direktion I kirja on selles kirjeldatud kui kirja, mille eesmärk on see, et GDF Saksamaal ei tarni ega varusta. Selle osas, kuidas neid kirju käsitelda, on faksis märgitud nende kirjade vastas sõna „aegunud”.

188

Faksi tervikuna lugedes ja selle konteksti arvestades tuleb asuda seisukohale, et viitamata kaugeltki sellele, et asjaomased ettevõtjad pidasid Direktion G ja Direktion I kirju juba aegunuks, piirdub faks, mille Ruhrgas saatis 7. jaanuaril 2002 GDF-ile, märkusega, et need ettevõtjad kaalusid nende kirjade aegunuks pidamist uue kokkuleppe kontekstis, mida parajasti läbi räägiti. Nimelt viitab märge „aegunud” sellele, et asjaomased ettevõtjad olid seisukohal, et selliseid tingimusi ei olnud vaja uude kokkuleppesse sisse viia. Seda kinnitab asjaolu, et sätted, mille käsitlemise kohta ei olnud tehtud märget „aegunud”, on sõnaselgelt öeldud, et need tuleb uude kokkuleppesse või selle lisadesse integreerida, neid vajaduse korral muutes. Lisaks, selle faksi esilehel on märgitud, et faks puudutab „olemasolevaid kokkuleppeid”. Seega leidis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 80 õigesti, et see faks osutas rollile, mida need kaaskirjad peavad etendama tulevikus uue MEGAL-i kokkuleppe raames ning mõiste „sooduskasutus” rollile. Kõnealusest faksist ei saa seega järeldada, et asjaomased ettevõtjad pidasid Direktion G ja Direktion I kirju faksi saatmise kuupäeval aegunuks.

189

See, et komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 80 märkis, et Ruhrgasi poolt GDF-ile 7. jaanuaril 2002 saadetud faksi tõlgendus „ei ole täiesti selge”, ei saa seda järeldust kahtluse alla seada ning tekitada kõhklust, mida tuleb hagejate kasuks tõlgendada. Nimelt tuleb seda lauset lugeda koos selle põhjenduse ülejäänud osaga, millest nähtub selgelt, et see faks ei võimaldanud tuvastada, et asjaomased ettevõtjad pidasid kaaskirju sel ajal aegunuks.

190

Täiendavalt tuleb märkida, et MEGAL-i kokkuleppe lisa 2 punkt 2.1, milles määratletakse GDF-i poolt edastatud gaasi väljumiskohad, näeb talle ette vaid ühe MEGAL-i torujuhtme väljumiskoha Prantsuse-Saksa piiril ja mitte ühtegi Saksamaal. See lepingupunkt kinnitas seega, et GDF-il ei olnud võimalik MEGAL-i torujuhtmest gaasi välja võtta, mis tulenes Direktion I kirjast. Ent faksis, mille Ruhrgas saatis GDF-ile 7. jaanuaril 2002, ei ole märgitud, et seda kirja tuleb pidada „aegunuks”, vaid et see tuleb „integreerida torujuhtme kirjeldusse”.

191

Edasi, seoses hagejate argumentidega, mis puudutavad 20. detsembri 2001. aasta ülevaatekoosoleku jaoks Ruhrgasi nn infotunni sisedokumendi ebapiisavat tõenduslikku väärtust ja GDF-i 24. septembri 2002. aasta sisedokumenti, millele komisjon viitab vaidlustatud otsuse põhjendustes 115 ja 116, tuleb märkida, et kuigi need dokumendid ei viita otseselt Direktion G ja Direktion I kirjale, näitavad need, et Ruhrgas ja GDF ei kavatsenud hakata teineteisega agressiivselt konkureerima. Seega, 20. detsembri 2001. aasta koosoleku ettevalmistav dokument mainib, et Ruhrgas soovis GDF-ile sellel koosolekul teada anda, et Pariisis avati müügipunkt, mille roll oli näidata tema kohalolekut Prantsusmaal, mitte Prantsuse turule agressiivselt tungida. 24. septembri 2002. aasta dokumendis on märgitud, et GDF-i arvates on suurtel Saksa ettevõtjatel vaja alibit Saksamaal, et näidata, et turg on avatud ja et asjaomastel ettevõtjatel võib olla ühine huvi sõlmida „tugeva strateegilise sisuga tehing”, mis võimaldab Euroopas positsioone vahetada.

192

Komisjon leidis vaidlustatud otsuse põhjenduses 114 õigesti, et toimikumaterjalist nähtus, et asjaomased ettevõtjad pidasid nendevahelist konkurentsi ühiseks probleemiks, isegi kui see ei puudutanud MEGAL-i torujuhtme kaudu edastatavat gaasi.

193

Viimaseks, hagejate argumentatsioon, mis puudutab E.ON Ruhrgasi poolt 7. jaanuaril 2002 GDF-ile saadetud faksist hilisematele tõenditele vale hinnangu andmist, tuleb tagasi lükata.

194

Nimelt, seoses asjaomaste ettevõtjate kirjavahetusega 13. ja 21. mail 2002, leiab komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 81, et see kinnitab, et Ruhrgas pidas Direktion G kirja siduvaks ning et ükski asjaomane ettevõtja ei andnud mõista, et see kiri ja Direktion I kiri olid aegunud. Ükski asjaolu ei võimalda seda hinnangut kahtluse alla seada. Nimelt, Ruhrgasi kiri, mille ta saatis 21. mail 2002 GDF-ile vastuseks tema 13. mai 2002. aasta kirjale, viitab sõnaselgelt Direktion G kirjale, mainides, et teisele ettevõtjale MEGAL-i torujuhtmest edastamine on selle kirjaga täiesti kooskõlas. Kui aga kirja oleks peetud aegunuks ning asjaomastele ettevõtjatele mittesiduvaks, ei oleks Ruhrgas märkinud, et kõnealune edastamine on kirjaga kooskõlas.

195

Hagejate argumenti, mille kohaselt viitas Ruhrgas nimetatud kirja punktis 3 Direktion G kirjale ainult täiendava võimalusena, ei kinnita kuidagi 21. mai 2002. aasta kirja sisu, mis viitab sõnaselgelt Direktion G kirja punkti 1 osale, täpsustamata, et sellele viidatakse täiendava võimalusena. Igal juhul, isegi kui eeldada, et Ruhrgas viitas Direktion G kirjale üksnes täiendava võimalusena selle kirja punktis 3, ei võimalda see tõendada, et esimene hageja pidas seda kirja aegunuks, ning kaldub vastupidi kinnitama, et ta oli seisukohal, et kõnealune kiri oli suhetes GDF-iga kohaldatav.

196

Lisaks, Ruhrgasi protokollist 23. mai 2002. aasta koosoleku kohta nähtub selgelt, et GDF kinnitas, et ta ei kavatsenud sel kuupäeval müüa MEGAL-i torujuhtmest välja võetud gaasi Saksamaa lõunaosas. Hagejate väiteid, mille kohaselt see GDF-i öeldu oli vaid läbirääkimistaktika, ei kinnita nimetatud dokumendi sisu. Seevastu nähtub selle sisust, et seda öeldi asjaomaste ettevõtjate vahelise arutelu raames ning seda ei saa seega pidada puhtalt ühepoolseks avalduseks. Viimaseks, vastupidi hagejate väidetele ei saa see, et esimene hageja ei esitanud sellel teemal küsimusi ega kiitnud öeldut heaks, tõendada kokkuleppe või kooskõlastuse puudumist, kuna see ei kujuta endast ilmset vastuseisu eespool punktis 176 viidatud kohtupraktika tähenduses.

197

24. mai 2002. aasta faks kinnitab 23. mai 2002. aasta koosoleku toimumist. Lisaks viitab see mitte ainult GDF-i keeldumisele müüa pikas perspektiivis süsteemis „Waidhaus/Medelsheim”, vaid ka võimalusele teha juhtumipõhiselt erandeid, kui MEGAL-i torujuhtme lepinguline raamistik peaks ümber korraldatama. Nagu toonitavad hagejad, ei sisalda see siiski ärisaladuste vahetamist.

198

Oma menetlusdokumentides selgitas komisjon, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 86 mainiti seda 24. mai 2002. aasta faksi vaid kui täiendavat tõendit koosoleku tegeliku toimumise kohta. Ta täpsustas, et samas põhjenduses esitatud kaalutlused ärisaladuste vahetamise kohta puudutasid GDF-i avaldusi, nagu need nähtusid 23. mai 2002. aasta koosoleku protokollist. Selline tõlgendus ei ole kooskõlas selle põhjenduse sõnastusega. Siiski ei saa see kahtluse alla seada komisjon üldist järeldust, mille kohaselt näitab 23. mai 2002. aasta koosolek GDF-i tahet jätkata kaaskirjades ette nähtud raamistikus, nagu nähtub eespool punktist 196.

199

Sellest tulenevalt tuleb tagasi lükata hagejate argumendid, milles väidetakse, et kartell lõppes 2001. aasta lõpus või 2002. aasta alguses.

200

Kolmandaks, seoses rikkumise väidetava lõppemisega 2003. aasta alguses leiavad hagejad, et komisjon ei võtnud piisavalt arvesse ühe töötaja vande alla tehtud avaldust, mille kohaselt tunnustati GDF-i võimalust MEGAL-i torujuhtme kõikidest väljumiskohtadest gaasi välja võtta alates 2003. aastast ja mitmel muul korral enne 2004. aasta kokkulepet. Seda kinnitab 8. septembri 2003. aasta e-kirjade vahetus, milles viidatakse 6. augusti 2003. aasta koosolekule ja vahekokkuleppe projektile, milles nähti ette, et GDF ja E.ON Ruhrgas võisid kasutada sisenemis- ja väljumiskohti kogu „süsteemis”.

201

Sellega seoses tuleb märkida, et E.ON Ruhrgasi töötaja avaldus on tehtud 2008. aastal ning see on ebaselge nende juhtumite osas, mil märgiti, et GDF-il oli õigus MEGAL-i torujuhtmest gaasi välja võtta. Nimelt, kuigi see töötaja mainib täpselt vaid ühte koosolekut, mis toimus Essenis (Saksamaa) 2003. aasta alguses, ei esita hagejad ühtegi tõendit, mis toetaks selle koosoleku toimumist ning ei täpsusta muude arutelude aega ega osalisi, kus E.ON Ruhrgas kinnitas GDF-ile, et ta võis gaasi välja võtta kõikidest MEGAL-i torujuhtme väljumiskohtadest Saksamaal. Neil asjaoludel ei saa komisjonile ette heita, et ta usaldas rohkem teisi toimikus sisalduvaid tõendeid, mida ei ole esitatud in tempore suspecto (vt selle kohta Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T-59/02: Archer Daniels Midland vs. komisjon, EKL 2006, lk II-3627, punkt 272) ning mis lisaks on ka täpsemad. Nagu komisjon rõhutab, ei puuduta E.ON Ruhrgasi töötaja avaldus pealegi MEGAL-i kokkuleppe lisa 2.

202

Lisaks, eespool punktis 200 mainitud kokkuleppeprojekt näeb ette, et GDF-il ja E.ON Ruhrgasil on õigus kasutada sisenemis- ja väljumiskohti kogu MEGAL-i torujuhtme ulatuses tingimusel, et see ei mõjuta asjaomase koha kasutamist ettevõtja poolt, kelle jaoks see paigaldati ning tingimusel, et eksisteerib mõistlik kompensatsioon, mis rajaneb asjakohastel kuludel ning et ühiskasutuse toimimiskorra kohta oli sõlmitud kokkulepe. Seega pidi see kokkuleppeprojekt asendama asjaomaste ettevõtjate vahel sõlmitud MEGAL-it puudutavad olemasolevad kokkulepped ainuüksi osas, milles see oli sõnaselgelt ette nähtud. Kogu ülejäänud osas, mida kokkuleppeprojektis ei olnud sõnaselgelt ette nähtud, pidid olemasolevad kokkulepped jätkuvalt kohalduma. Kavandatav kokkulepe pidi jõustuma 1. oktoobril 2003 ning kehtima kuupäevani, mil jõustuvad ümberkorraldust rakendavad kokkulepped ehk 30. septembrini 2004.

203

8. septembri 2003. aasta e-kirjade vahetus täpsustab, et see dokument oli üksnes 6. augusti 2003. aasta koosoleku tulemusel koostatud projekt. Hagejad möönavad pealegi, et kõnealusele ajutise kokkuleppe projektile ei kirjutatud alla.

204

Neid dokumente koos lugedes tuleb asuda seisukohale, et viitamata kaugeltki sellele, et asjaomased ettevõtjad olid arvamusel, et GDF ja E.ON Ruhrgas võisid juba kasutada kõiki MEGAL-i torujuhtme väljumiskohti, viitavad need dokumendid vaid sellele, et asjaomased ettevõtjad kavatsesid lõpetada selle torujuhtme väljumiskohtade jagamise GDF-i ja E.ON Ruhrgasi vahel. Seda kinnitab asjaolu, et kokkuleppeprojekt viitab varasematele kokkulepetele sõnastuses „olemasolevad kokkulepped” ning näeb ette, et nende kokkulepete sätted, mida ei ole sõnaselgelt kokkuleppeprojektis nimetatud, on jätkuvalt kohaldatavad kuni lõpliku kokkuleppe sõlmimiseni ümberkorraldamise kohta või 2004. aasta septembrini. Nendest dokumentidest ei saa seega järeldada, et asjaomased ettevõtjad arvasid, et Direktion G ja Direktion I kirjad enam ei kehtinud.

205

Edasi, seoses hagejate väidetega, et asjaomaste ettevõtjate kontaktid, mida komisjon mainis vaidlustatud otsuse põhjendustes 87, 94, 115, 118, 121, 122 ja 180, ei võimaldanud kokkuleppe jätkamist tõendada, kuna need ei olnud kuidagi MEGAL-iga seotud, välja arvatud kaks e-kirja (vt allpool punktid 210 ja 213), tuleb kõigepealt märkida, et see väide ei ole õige. Nimelt, 29. augusti 2003. aasta nn infotunni dokumendis on märgitud, et GDF keskendub Saksamaa piirkondadele, mis võivad endast kujutada väljundit gaasi puhul, mida ta toodab „Madalmaadele kuuluvas Põhjameres”, ent hoidus kaalumast gaasi väljavõtmist MEGAL-i torujuhtmest, et turustada seda Saksamaa lõunaosas, mis on Ruhrgasi parim turg. GDF Deutschlandi 30. aprilli 2004. aasta äriplaan Saksamaa kohta mainib samuti MEGAL-it mitmel korral. See sisaldab kinnitust, mille kohaselt GDF-i tegevuse tugevdamine Saksamaal toimub Ruhrgasiga uue skeemi rakendamisega, mis võimaldab GDF-il kasutada oma osalust MEGAL-is, et muutuda tõeliseks edastajaks Saksamaal, ning märgib, et selle stsenaariumi edu sõltub MEGAL-i torujuhtme kaudu lähitulevikus edastatavate koguste omamisest Saksamaal.

206

Lisaks, kuigi MEGAL-i kokkulepet ei ole sõnaselgelt mainitud eespool punktis 205 viidatud muudes dokumentides, tuleb märkida, et need näitavad, et asjaomased ettevõtjad pidasid omavahel sidet, käsitledes strateegilisi või tundlikke küsimusi, ning hoidusid konkureerimast teise ettevõtjaga tema koduturul või vähemalt sisenesid nendele turgudele tahtlikult piiratud viisil.

207

Järelikult kinnitas komisjon õigustatult, et asjaomased ettevõtjad võtsid mitmel korral teineteisega ühendust nendevahelise konkurentsi küsimuse arutamiseks, et nad kohustusid mitte käituma „agressiivselt” ja et nad taunisid vajaduse korral niisugust käitumist (vaidlustatud otsuse põhjendus 114).

208

Hagejate argument, mille kohaselt sisaldasid mõned dokumendid üksnes GDF-i seisukohti ning puudutasid ühepoolseid kaebusi või asjaomaste ettevõtjate erimeelsusi, ei saa olla tulemuslik, kuna dokumentide sisu seda ei kinnita. Nimelt on mitu dokumenti, isegi kui need on koostatud ühepoolselt, tegelikult asjaomaste ettevõtjate vestluste protokollid, ning näitavad seega selgelt, et ettevõtjad võtsid konkurentsitingimuste teemal teineteisega ühendust. Lisaks, kaebuste või erimeelsuste olemasolu näitab ju, et kaks ettevõtjat võtsid omavahel ühendust teise poole gaasimüügi teemal.

209

Samuti ei puutu asjasse see, et ühinemis- ja omandamistegevust puudutavates dokumentides sisalduv teatav teave oli erialaringkondades juba teada – kui eeldada, et see vastab tõele – ning ei lükka seega ümber vaidlustatud otsuses sisalduvat komisjoni järeldust. Igal juhul nähtub nendest dokumentidest, et komisjon ei teinud viga, kui ta järeldas, et need viitasid sellele, et asjaomaste ettevõtjate suhtluse tagajärjel toimus teabevahetus koduturgude konkurentsi teemal.

210

Seoses 16. märtsi 2004. aasta e-kirjaga tuleb märkida, et selles teavitas Prantsusmaal E.ON Ruhrgasi müügi eest vastutav isik kahele E.ON Ruhrgasi töötajale Saksamaal koosolekust, mis tal oli olnud GDF-i töötajaga (kes on tema endine klassikaaslane) Prantsusmaal gaasimüügi küsimustes ning E.ON Ruhrgasi ja GDF-i võimaliku huvi küsimuses otsida lahendusi, mis võimaldaks „mõistlikku konkurentsi”. Sellest nähtub, et kuigi GDF ei soovinud välja näidata, et ta kartis riikliku energiaameti survet, ei olnud see talle teadmata ning talle ei oleks meeldinud, kui teda liiga avalikult oleks kritiseeritud, ning seega, kui oleks midagi saanud teha, et näidata, et uued turuletulijad võisid saada juurdepääsu Prantsuse lõunaosale, oleks ta sellesse positiivselt suhtunud. Sellest tuleneb samuti, et GDF, kes soovis sellele ametile heameelt valmistada, tegi tema töötajale ettepaneku vahetada teavet, mille kohaselt GDF varustab tasu eest E.ON Ruhrgasi gaasiga Prantsuse lõunaosas. Selles osas pidas viidatud töötaja e-kirja kohaselt silmas eelkõige MEGAL-it puudutavaid küsimusi. Sellest e-kirjast nähtub veel, et GDF-i töötaja märkis, et selle kohaselt, mida tema MEGAL-i kokkuleppest teab, olid kõik MEGAL-i torujuhtme võimsused, mis olid Medelsheimis, reserveeritud GDF-i poolt, nii et isegi need kogused, mida E.ON Ruhrgas importis sel ajal, olid illegaalsed.

211

16. märtsi 2004. aasta e-kiri, mis oli koostatud in tempore non suspecto erinevalt E.ON Ruhrgasi töötaja vande alla tehtud avaldusest, millele hagejad tuginesid (vt eespool punkt 201), kinnitab seega selgelt komisjoni järeldusi, mille kohaselt kehtis asjaomaste ettevõtjate vahel 2004. aasta märtsis turgude jagamise kokkulepe.

212

Ükski hagejate esitatud argumentidest ei sea seda järeldust kahtluse alla. Esiteks, argument, mille kohaselt 16. märtsi 2004. aasta e-kirjas mainitud GDF-i töötaja ei vastutanud gaasi müügi ega kasutamise eest, ei ole vestluse käigus vahetatud täpset ja üksikasjalikku teavet arvestades asjakohane. Teiseks, hagejate esitatud alternatiivseid selgitusi ei ole põhjendatud ning need ei vasta e-kirjale. Nimelt asjaolu, et sõnale „õigusvastased” järgneb kolm küsimärki ning sellele eelneb „tema teadmist mööda”, ei ole piisav, et järeldada, et tegeliku turu jagamise osas oli kahtlusi.

213

Mis puutub 29. märtsi 2004. aasta nn ülevaatekoosoleku protokolli, siis tuleb märkida, et selles tegi E.ON Ruhrgasi töötaja kokkuvõtte koosolekust GDF-i esindajatega, mille jooksul viimati nimetatud märkisid, et GDF kavatses gaasisektori liberaliseerimise programmis osaleda kartuses, et Vene gaas satub „valedesse kätesse” ning MEGAL-i torujuhtme trassil tekib täiendav konkurents. Kuigi on tõsi, nagu märgivad hagejad, et need väited puudutavad pigem konkurentsi kolmandate isikute poolt kui asjaomaste ettevõtjate vahelist konkurentsi, siis on tõsi ka see, et sellest dokumendist nähtub, et GDF ja E.ON Ruhrgas soovisid kontrollida „MEGAL-i torujuhtme trassil” müüdava gaasi koguseid.

214

Igal juhul isegi kui eeldada, et seda dokumenti tuleb teisiti tõlgendada, ei sea see kahtluse alla komisjoni järeldusi selles otsuses, kuna mitu muud dokumentaalset tõendit kinnitavad, et turgude jagamise kokkuleppe täitmist jätkati 2004. aasta alguses, nagu nähtub eespool punktidest 200–212.

215

Kõigest eeltoodust nähtub, et hagejate argumendid, milles väidetakse, et kõnealune kartellikokkulepe lõppes 2003. aasta alguses, tuleb tagasi lükata.

216

Neljandaks, seoses hagejate argumentidega, mille kohaselt lõppes väidetav kartell hiljemalt 2004. aasta augustis, tuleb kõigepealt meenutada, et asjaomased ettevõtjad kirjutasid 13. augustil 2004 alla kokkuleppele, mille kohaselt „nad kinnitavad, et nad loevad juba ammu” Direktion G ja Direktion I kirju „õigustühiseks” (vt vaidlustatud otsuse põhjendus 104).

217

Komisjon leidis siiski, et see ülesütlemine oli fiktiivne, kuna GDF pidas end Direktion G ja Direktion I kirjade ja MEGAL-i kokkuleppe lisaga 2 jätkuvalt seotuks. Seetõttu leidis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 300, et kõnealune lepinguline piirang lõppes kõige varem 2005. aasta septembri lõpus. Ta võttis arvesse asjaolu, et 9. septembri 2005. aasta vahekokkulepe võimaldas GDF-il turustada ülekandevõimsust MEGAL-i torujuhtmel alates 1. oktoobrist 2005 ja et 2005. aasta kokkulepe jõustus 13. oktoobril 2005. Samas põhjenduses märkis ta veel lisaks, et samal ajal torujuhtmest pärit GDF-i gaasi müük Saksamaal asuvatele klientidele ületas tuntavalt summad, mida ta kulutas ostule gaasisektori liberaliseerimise programmi raames alles 2005. oktoobrist alates. Ta leidis seega, et EÜ artikkel 81 oli kohaldatav, kuna kooskõlastamine jätkus pärast varasema kokkuleppe lõppemist ning selle mõju jätkus kuni MEGAL-i kokkuleppega asendamiseni.

218

Selles küsimuses tuleb vahet teha Saksa ja Prantsuse turul.

219

Saksa turu osas tuleb märkida, et komisjon viitab vaidlustatud otsuse põhjenduses 108 23. augusti 2004. aasta ajakirjandusartiklile, mis avaldati erialaajakirjas, mis annab edasi GDF-i Saksamaa müügidirektori öeldut ning sisaldab väga täpseid asjaolusid, mis puudutavad GDF-i piiratud võimalusi võtta MEGAL-i torujuhtmest gaasi välja. Selles ajakirjandusartiklis on eeskätt kinnitatud, et GDF ei olnud veel E.ON Ruhrgasiga lõplikule kokkuleppele jõudnud võimaluse osas võtta MEGAL-i torujuhtmest välja gaasi Saksamaal ja et nimetatud ajakirjandusartikli kirjutamise ajal olid need gaasi väljavõtmise võimalused piiratud.

220

Hagejate viidatud tõendid, st 23. juuni 2004. aasta koosoleku protokoll ja 26. augusti 2004. aasta kiri, mis oli koostatud reageerimaks ajakirjanduses 23. augustil 2004 ilmunud artiklile, ei saa seada kahtluse alla selle ajakirjandusartikli tõenduslikku väärtust, kuna nendele räägivad vastu muud hilisemad dokumendid ja GDF-i käitumine turul (vt allpool punktid 221–235). Lisaks, 26. augusti 2004. aasta kirjast nähtub, et E.ON Ruhrgas kinnitas mitmel korral, et GDF võis gaasi välja võtta MEGAL-i torujuhtmest, samuti järeldub sellest, et see eeldab, et omatakse võimsust mõõtejaamades ning et GDF-i palvel uuriti jaamade laiendamise võimalusi, mis näitab, et tegelikkuses olid GDF-i võimalused Saksamaal gaasi välja võtta sel ajal veel väga piiratud. Lõpuks, nagu märkis komisjon, nähtub sellest dokumendist selgelt, et E.ON Ruhrgas väitis GDF-ile, et ei olnud konstruktiivne tuua avalikkuse ette MEGAL-i torujuhtmest gaasi väljavõtmise võimaluste kirjeldust või arutelusid, mis näitab, et E.ON Ruhrgasi taotletav eesmärk oli eelkõige teha GDF-ile selgeks, et ei olnud soovitatav teha sel teemal avalikke avaldusi.

221

Niisiis tõendab mitu 2004. aasta augustist hilisemat dokumenti rikkumise jätkumist Saksa turul.

222

Esiteks, vaidlustatud otsuse põhjenduses 111 tugines komisjon GDF-i 2005. aasta jaanuari sisedokumendile, milles on märgitud, et juba ligikaudu kolm aastat on GDF-i äritegevus keskendunud Saksamaa loodepiirkondadele ning seejärel, et E.ON Ruhrgasi osade omandamine 2004. aasta mais muutis legitiimseks aktiivse uurimise ja MEGAL-i torujuhtmest turustamisega alustamise lõunas. Komisjon viitas ka GDF-i 2. septembri 2005. aasta arengukavale Saksamaal, millest nähtub, et lepingust tulenevatel põhjustel ei saanud GDF gaasi välja võtta MEGAL-i torujuhtme erinevatest väljumiskohtadest ega turustada otse oma ülekandevõimsust. E.ON Ruhrgasiga oodatava uue kontakti loomine torustiku kasutamiseks võis seda olukorda muuta.

223

Mis puutub GDF-i 2005. aasta jaanuari sisedokumenti, siis tuleb välistada hagejate alternatiivsed tõlgendused, kuna nende toetuseks ei ole esitatud tõendeid. Seevastu konteksti arvessevõtmine ja eelkõige vaidlustatud otsuse põhjenduses 102 viidatud varasemad dokumendid ning GDF-i 2. septembri 2005. aasta arengukava Saksamaal kalduvad kinnitama komisjoni tõlgendust, mille kohaselt puudutas GDF-i viidatud õigustus MEGAL-i kokkulepet.

224

Mis puutub GDF-i 2. septembri 2005. aasta arengukavasse Saksamaal, siis ei saa samuti hagejate argumentidega nõustuda. Nimelt, väited, mille kohaselt oli viidatud osa skemaatiliselt kopeeritud varasemast versioonist ning 1. jaanuari 2004 märkimine oli tähenduseta, ei sea kahtluse alla nimetatud dokumendi tõenduslikku väärtust. Vastupidi, see, et kõnealust osa uuesti kasutati, samas kui muud dokumendi osad ajakohastati, näitab, et Saksamaal torujuhtme MEGAL kaudu müüdava gaasi olukord jäi samaks. Lisaks tuleb märkida, et dokument kannab 2. septembri 2005. aasta kuupäeva, mis ei ole seega vastuolus komisjoni poolt rikkumise lõppkuupäevana aluseks võetud kuupäevaga.

225

Samuti tuleb tagasi lükata hagejate argument, mille kohaselt see, et GDF pidas end kokkulepetega jätkuvalt seotuks, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjenduses 111 viidatud sisedokumentidest, ei puutu asjasse esimese hageja puhul, kes väljendas keelatud kokkuleppe suhtes nõuetekohaselt erimeelsust. Nagu nähtub eespool punktis 182 viidatud kohtupraktikast, võib GDF-i sisedokumente kasutada esimese hageja suhtes süüstavate dokumentidena. Kuid käesolevas asjas nähtub nendest dokumentidest ja GDF-i käitumisest turul, et kartell ei olnud Saksa turul tegelikult lõppenud.

226

Teiseks, komisjon viitas vaidlustatud otsuse põhjendustes 123, 124 ja 131–133 asjaomaste ettevõtjate kontaktidele, mis on 2004. aasta augustist hilisemad. Ta viitab sellega seoses mitmele dokumendile, mis vaatamata sellele, et nendes ei mainita sõnaselgelt MEGAL-i gaasitoru, võimaldavad kindlaks teha, et asjaomased ettevõtjad on teineteisega ühendust võtnud GDF-i Saksa turule sisenemise teemal ning E.ON Ruhrgasi sellekohaste kaebuste teemal.

227

Nimelt nähtub eeskätt GDF-i 9. veebruari 2005. aasta dokumendist, et E.ON Ruhrgas süüdistas GDF-i gaasihinna „põhjalaskmises” Saksamaal ning tööstussegmendi ning uute klientide võitmiseks kommunaalettevõtete kohaldatavate hinnaerinevuste ärakasutamises, ning et GDF leidis, et „selle küsimuse kallal tuli töötada”. Ent tavapärastes konkurentsitingimustes ei kavatseks ettevõtja „töötada” oma konkurendi süüdistuste kallal, mis käsitlevad tema hinnakujundust. Seega näitab see, et GDF kavatses E.ON Ruhrgasi mureküsimustele vastata.

228

Sellega seoses tuleb meenutada, et kui ettevõtja tuleb vastu teise ettevõtja poolt talle adresseeritud kaebusele teemal, et esimese ettevõtja müüdavad tooted pakuvad talle konkurentsi, kujutab nende isikute käitumine endast kooskõlastatud tegevust (Euroopa Kohtu 16. detsembri 1975. aasta otsus liidetud kohtuasjades 40/73-48/73, 50/73, 54/73-56/73, 111/73, 113/73 ja 114/73: Suiker Unie jt vs. komisjon, EKL 1975, lk 1663, punkt 283). Seega tuleb asuda seisukohale, et märkides, et ta hakkab „töötama selle küsimuse kallal”, mis puudutab E.ON Ruhrgasi kaebust seoses Saksamaal kohaldatavate hindadega, ning töötades 2005. aasta aprillis välja dokumendi E.ON Ruhrgasi nende kaebuste tulemusel, mis puudutasid tema hinnapositsiooni müügil kommunaalettevõtetele, tuli GDF nendele kaebustele vastu nimetatud kohtupraktika tähenduses, isegi kui ta leidis, nagu nähtub sellest 2005. aasta aprilli dokumendist, et E.ON Ruhrgasi arusaama tuleb hinnata kriitiliselt.

229

Samuti mainitakse GDF-i 5. septembri 2005. aasta ettevalmistavas dokumendis, mis puudutab järgmise päeva koosolekut, E.ON Ruhrgasi kaebusi GDF-i pakutavate hindade kohta, kusjuures viimane arutleb selle üle, kuidas E.ON Ruhrgas need hinnad on saanud, mis näitab, et GDF võttis E.ON Ruhrgasi kaebusi arvesse ja tegutses sellele vastavalt.

230

Seega, arvestades eespool punktides 227–229 viidatud dokumentide sisu, ei saa nõustuda hagejate argumentidega, mille kohaselt käsitlesid need ühepoolseid avaldusi ja E.ON Ruhrgasi kaebusi, millele GDF ei reageerinud.

231

Lõpuks, mis puutub 21. septembri 2005. aasta koosolekut käsitlevatesse dokumentidesse, st antud juhul 20. septembri 2005. aasta nn infotunni dokument, mis valmistati ette selle koosoleku jaoks, ning 22. septembri 2005. aasta e-kiri, mis tegi sellest sünteesi, millele on viidatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 132 ja 133, siis tuleb küll märkida nagu hagejad, et nendest ilmnevad läbirääkimised ostja (E.ON Ruhrgas) ja tarnija (GDF Deutschland) vahel. Nagu aga nähtub selle koosoleku protokollist ja nagu komisjon märkis vaidlustatud otsuse põhjenduses 135, andis GDF sellel koosolekul teada oma strateegiast ja edust Saksa turul.

232

Seega võttis komisjon viga tegemata arvesse 21. septembri 2005. aasta koosolekut puudutavad dokumendid, järeldades, et teabevahetus asjaomaste ettevõtjate vahel kujutas endast pigem kooskõlastamist kui konkurentsi.

233

Nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 112, kinnitab Saksamaal rikkumise jätkumist pärast 2004. aasta augustit veel GDF-i käitumine turul, kuna ta ei tarninud gaasi Lõuna-Saksamaal asuvatele klientidele gaasisektori liberaliseerimise programmis ettenähtud mahtu ületavas mahus.

234

Seda järeldust ei sea kahtluse alla hagejate alternatiivsed selgitused GDF-i käitumise kohta turul. Nimelt nähtub kohtupraktikast, et selle tõendamine, et esines asjaolusid, mis näitavad komisjoni tuvastatud fakte erinevas valguses ja mis võimaldavad seega anda faktidele teise usutava seletuse, mis erineb sellest, mille esitas komisjon, järeldamaks, et ühenduse konkurentsiõigust on rikutud, on asjakohane vaid siis, kui komisjon tugineb rikkumise olemasolu järeldamiseks ainult asjaomaste ettevõtjate tegevusele turul (vt selle kohta eespool punktis 169 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 186 ja seal viidatud kohtupraktika). Ent käesolevas asjas ei ole see nii, kuna komisjon tugineb arvukatele dokumentaalsetele tõenditele, mille puhul ei olnud hagejad võimelised tõendama, nagu nähtub eeltoodust, et nendel puudus tõenduslik jõud.

235

Lisaks, hagejate esitatud asjaolud on vastuolus MEGAL-i kokkuleppe lisa 2 lepingutingimustega, mis ei anna GDF-ile õigust võtta gaasi välja MEGAL-i torujuhtmest Saksamaal, kui asjaomased ettevõtjad ei lepi kokku teisiti, ning miski ei võimalda sel ajal asuda seisukohale, et need olid kehtetuks tunnistatud või et need ettevõtjad olid nende muutmises formaalselt kokku leppinud.

236

Nimelt, nagu märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 107, ei maini 2004. aasta kokkulepe MEGAL-i kokkuleppe lisa 2, mida hagejad möönavad. 2004. aasta kokkuleppe sõnastusest nähtub tegelikult selgesti, et see puudutas vaid teatavaid kaaskirju ja mitte muid MEGAL-i kokkuleppe sätteid.

237

Lisaks ei saa 2004. aasta kokkulepet pidada „vastupidiseks kokkuleppeks” MEGAL-i kokkuleppe lisa 2 punkti 2.1 tähenduses. Nimelt ei nähtu see 2004. aasta kokkuleppe tekstist ning lisaks oleks see eeldanud, et nimetatud kokkuleppes oleks määratletud uued MEGAL-i torujuhtme väljumiskohad, mida GDF võinuks kasutada, kuid kokkuleppes ei ole mainitud ühtegi sellist väljumiskohta.

238

MEGAL-i kokkuleppe lisa 2 suulise tühistamise võimalus on vastuolus vajadusega määratleda eespool punktis 237 viidatud uued MEGAL-i torujuhtme väljumiskohad. Samuti ei saa nõustuda hagejate argumentatsiooniga, milles väideti, et nimetatud lisa oli tingimata tühistatud, arvestades 23. juuni ja 26. augusti 2004. aasta dokumentides sisalduvaid kinnitusi, kuna nagu nähtub eespool punktidest 220–234, ei võimaldanud need dokumendid tõendada kõnealuse rikkumise lõppemist.

239

Seega tuleb hagejate argumentatsioon MEGAL-i kokkuleppe lisa 2 kohta tagasi lükata.

240

Kõike eeltoodut arvestades leidis komisjon õigesti, et kõnealune rikkumine jätkus Saksa turul kuni 30. septembrini 2005.

241

Prantsuse turu osas tuleb sarnaselt hagejatele tõdeda, et vaidlustatud otsuse jaos, mis on pühendatud kõnealuse rikkumise lõppkuupäeva analüüsile, st põhjendused 299–309, ei esita komisjon ühtegi tõendit, mis võimaldaks järeldada, et pärast 2004. aasta kokkulepet rikkumine sellel turul jätkus.

242

Nimelt tuleb kõigepealt nentida, et ükski dokumentaalne tõend ei kinnita, et kõnealune rikkumine jätkus pärast 13. augustit 2004 kokkuleppe või kooskõlastatud tegevuse vormis. Viimane Prantsuse turgu puudutav dokument on E.ON Ruhrgasi 26. juuni 2004. aasta nn infotunni sisedokument 2. juuli 2004. aasta nn ülevaatekoosoleku kohta, mis on varasem 13. augustist 2004 ehk 2004. aasta kokkuleppe kuupäevast. Mis puudutab täpsemalt koosolekuid ja teabevahetust, mille jooksul vastavalt vaidlustatud otsuse põhjendusele 307 asjaomased ettevõtjad arutasid oma vastavat strateegiat teineteise koduturul pärast 2004. aasta augustit, siis tuleb märkida, et komisjon ei viita selles põhjenduses ühelegi täpsele dokumentaalsele tõendile koosoleku kohta, mis oleks puudutanud Prantsuse turgu. Lisaks, nimetatud otsuse põhjendustes 123, 124 ja 130–136 viidatud 13. augustist 2004 hilisemaid koosolekuid puudutavad dokumendid käsitlevad vaid Saksa gaasiturgu, mitte Prantsuse turgu.

243

Pealegi tunnistab komisjon kaudselt dokumentaalsete tõendite puudumist oma menetlusdokumentides, kuna ta väidab, et Prantsusmaal toimunud rikkumise jätkumine tuleneb vastastikusest turgude jagamisest ning sellest, et ei ole tõendit ainult Prantsuse turu kohta käiva rikkumise lõppemise kohta.

244

Pealegi ei ole komisjon isegi viidanud MEGAL-i torujuhtme väljumiskohtasid puudutavatele piirangutele, mis võisid olla Ruhrgasi suhtes Prantsusmaal kohaldatavad, eelkõige aga nendele, mis võisid tuleneda MEGAL-i kokkuleppe lisast 2. Nimelt viitab komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 299, 300 ja 307 üksnes neile lepingulistele piirangutele, mis takistavad GDF-il kasutada torujuhtme väljumiskohti klientide varustamiseks Saksamaal. Igal juhul tuleb tõdeda, et hoolimata teda puudutavatest MEGAL-i kokkuleppe lisa 2 sätetest, sai E.ON Ruhrgas MEGAL-i torujuhtmest gaasi välja võtta, et seda Prantsusmaal müüa, isegi kui see müük moodustas vaid väikse turuosa ning puudutas vaid väheseid kliente, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 73 ja 101.

245

Viimaseks olgu märgitud, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 304 toodud komisjoni väide, mille kohaselt asjaolu, et asjaomased ettevõtjad sõlmisid uue kokkuleppe, näitab, et nad pidasid end ikka olemasoleva kokkuleppega seotuks, või komisjoni väide, mille kohaselt oleks uue kokkuleppe puudumisel vana ikka veel jõus, ei võimalda õiguslikult piisavalt põhjendada tema järeldusi Prantsuse turu kohta. Niisuguseid kaalutlusi ei saa pidada piisavalt täpseteks ja üksteist toetavateks tõenditeks selle kohta, et Prantsusmaal jätkus rikkumine pärast 2004. aasta kokkulepet.

246

Tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuses ei esitanud komisjon ühtegi tõendit, mis võimaldaks järeldada, et kõnealune rikkumine jätkus Prantsuse turul pärast 2004. aasta kokkulepet.

247

Kuna aga vaidlustatud otsuse artikkel 1 teeb vahet Saksa turul ja Prantsuse turul toimepandud rikkumise kestusel, pidi komisjon põhjendama ka oma järeldust viimati nimetatud turu osas. Teisisõnu, eristades artiklis 1 Saksa turul ja Prantsuse turul eraldiseisvate rikkumiste kestust, pidi komisjon esitama vajalikud tõendid, mis võimaldaksid õiguslikult piisavalt kinnitada rikkumise toimepanemist neil kahel turul ning kahel väidetud ajavahemikul. Nimelt lasub rikkumise toimepanemise ja seega selle kestuse tõendamiskoormis komisjonil (vt eespool punktis 169 viidatud kohtuotsus JFE Engineering jt vs. komisjon, punkt 341 ja seal viidatud kohtupraktika).

248

Neid kaalutlusi ei muuda asjaolu, et rikkumine kujutab endast ühte vältavat rikkumist. Nimelt ei mõjuta see tuvastatud rikkumise laadiga seotud asjaolu fakti, et kuna komisjon mainis vaidlustatud otsuse resolutsioonosas tahtlikult Prantsuse ja Saksa turul rikkumise erinevat kestust, oli ta kohustatud neid tuvastatud kestusi õiguslikult piisavalt tõendama.

249

Samuti tuleb tagasi lükata komisjoni argument, mille kohaselt rajanesid tarnekeelud vastastikusel kokkuleppel, kuna isegi kui eeldada, et tarnekeelud rajanesid vastastikusel kokkuleppel, ei võimalda selline asjaolu üksi tõendada, et rikkumine vaatamata 2004. aasta kokkuleppele ei lõppenud.

250

Kõike eeltoodut arvestades tuleb nentida, et komisjon ei esitanud dokumentaalseid tõendeid kõnealuse rikkumise kohta Prantsuse turul pärast 2004. aasta kokkulepet.

– Asjaomaste ettevõtjate tegevus pärast gaasisektori liberaliseerimist

251

Olgu meenutatud, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale huvitub EÜ artiklitega 81 ja 82 loodud konkurentsisüsteem kokkulepete või mis tahes muus võrreldavas vormis kooskõlastuse või koordineerimise pigem majanduslikest tagajärgedest kui õiguslikust vormist. Seega keelatud kokkulepete puhul, mis enam ei kehti, piisab EÜ artikli 81 kohaldamiseks sellest, et nende mõju kestab pärast formaalset lõppemist edasi. Sellest järeldub, et rikkumise kestust ei tule hinnata mitte perioodi alusel, mil kokkulepe kehtis, vaid perioodi alusel, mil süüdistatavad ettevõtjad EÜ artikliga 81 keelatud tegevust ellu viisid (vt Üldkohtu 12. detsembri 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-101/05 ja T-111/05: BASF ja UCB vs. komisjon, EKL 2007, lk II-4949, punkt 187 ja seal viidatud kohtupraktika).

252

Nagu näidati eespool punktides 169–245, ei saa nõustuda hagejate argumentidega, millega soovitakse tõendada, et kõnealune kokkulepe lõppes Prantsuse turul enne 2004. aasta augustit ja Saksa turul enne 2005. aasta septembrit. Kuna rikkumise esinemine ja Saksa turu puhul kokkuleppe jätkumine vaatamata selle formaalsele tühistamisele on tõendatud dokumentaalsete tõenditega, ei ole vaja analüüsida asjaomaste ettevõtjate tegevust seoses eespool mainitud ajavahemike ja turgudega. Nimelt, vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale, isegi kui eeldada, et ettevõtjad ei täitnud kõnealust kokkulepet ning tegutsesid pärast gaasiturgude liberaliseerimist sõltumatult, ei oma see tähtsust, kuna kokkuleppe tegeliku mõju arvessevõtmine on üleliigne, kui ilmneb, et selle eesmärk on takistada, piirata või kahjustada konkurentsitingimusi ühisturul (vt Üldkohtu 20. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas T-23/99: LR AF 1998 vs. komisjon, EKL 2002, lk II-1705, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks, nagu sai meenutatud eespool punktis 234, nähtub kohtupraktikast, et selle tõendamine, et esines asjaolusid, mis näitavad komisjoni tuvastatud fakte erinevas valguses ja võimaldavad seega anda faktidele teise usutava seletuse, mis erineb sellest, mille esitas komisjon järeldamaks, et ühenduse konkurentsiõigust on rikutud, on asjakohane vaid siis, kui komisjon tugineb rikkumise toimepanemise järeldamiseks ainult asjassepuutuvate ettevõtjate tegevusele turul.

253

Mis aga puudutab Prantsuse gaasiturgu pärast 10. augustit 2004, siis eespool punktidest 241–245 nähtub, et komisjon ei esitanud vaidlustatud otsuses ühtegi tõendit, mis võimaldaks näidata, et kokkuleppe ülesütlemine oli fiktiivne. Järelikult on eespool punktis 252 viidatud kohtupraktikast lähtuvalt väga oluline kindlaks teha, kas komisjon tõendas, et olenemata kokkuleppe formaalsest lõpetamisest selle mõju Prantsuse turul jätkus.

254

Ent vaidlustatud otsuses ei viita komisjon E.ON Ruhrgasi tegevusele Prantsuse turul, et tõendada kartelli jätkumist sellel turul. Eeskätt ei viidanud ta E.ON Ruhrgasi müügile Prantsusmaal, kuigi ta viitas sellele vaidlustatud otsuse põhjenduses 300 seoses GDF-i müügiga Saksamaal.

255

Lisaks, hagejate esitatud tõenditest nähtub, et E.ON Ruhrgas suurendas selgelt oma gaasimüüki Prantsusmaal aastatel 2004/2005 (vt eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendus 73). Seega, vaatamata sellele, et E.ON Ruhrgasi müügitase Prantsusmaal oli 2004. ja 2005. aastal jätkuvalt madal ning hõlmas väikest arvu kliente, kinnitab see kõnealuse rikkumise lõppemist pärast 2004. aasta augustit Prantsuse turul.

256

Eelnevast nähtub, et komisjon ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud, et kõnealune rikkumine jätkus pärast 10. augustit 2004 kuni 30. septembrini 2005 Prantsuse gaasiturgu puudutavas osas.

257

Seega tuleb osaliselt nõustuda teise väitega ja tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 1 osas, milles tuvastatakse Prantsusmaal toime pandud rikkumine ajavahemikus 13. augustist 2004 kuni 31. septembrini 2005.

Kolmas väide, et rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet

258

Käesolevas väites kinnitavad hagejad sisuliselt, et komisjon rikkus neile trahvi määramisega võrdse kohtlemise põhimõtet, arvestades, et ta ei teinud seda varasematel sarnastel juhtumitel (juhtumid GDF/ENI ja GDF/ENEL).

259

Sellega seoses tuleb rõhutada, et määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 eesmärk on anda komisjonile pädevus määrata trahve, et ta saaks täita liidu õigusega talle pandud järelevalveülesannet (eespool selle kohta Euroopa Kohtu 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80-103/80: Musique Diffusion française jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 1825, punkt 105, ja Üldkohtu 9. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T-224/00: Archer Daniels Midland ja Archer Daniels Midland Ingredients vs. komisjon, EKL 2003, lk II-2597, punkt 105). See ülesanne hõlmab kohustust uurida ja karistada üksikuid rikkumisi ning järgida üldist poliitikat konkurentsiõiguses asutamislepingus kehtestatud põhimõtete kohaldamiseks ja sellesse suunda suunata ka ettevõtjate käitumist. Järelikult peab komisjon tagama trahvide hoiatava mõju (Üldkohtu 28. aprilli 2010. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-456/05 ja T-457/05: Gütermann ja Zwicky vs. komisjon, EKL 2010, lk II-1443, punkt 79).

260

Lisaks tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktikast nähtub, et komisjoni varasem otsustuspraktika ei kujuta endast konkurentsivaldkonna trahvide õiguslikku raamistikku, sest selle raamistiku määratleb üksnes määrus nr 1/2003 ja suunised (vt selle kohta Üldkohtu 30. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T-203/01: Michelin vs. komisjon, EKL 2003, lk II-4071, punkt 254 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega on teisi juhtumeid käsitlevad otsused diskrimineerimise esinemise küsimuses üksnes soovituslikud, arvestades, et ei ole eriti tõenäoline, et sellele juhtumile omased asjaolud, nagu asjaomased turud, tooted, ettevõtjad ning ajavahemikud oleksid identsed (vt selle kohta Euroopa Kohtu 7. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C-76/06 P: Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon, EKL 2007, lk I-4405, punkt 60).

261

Võrdse kohtlemise põhimõte, millega on vastuolus eelkõige see, kui sarnaseid olukordi käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui see on objektiivselt põhjendatud, on kohaldatav komisjoni suhtes, kui ta määrab ettevõtjale trahvi konkurentsieeskirjade rikkumise eest nagu iga muu institutsiooni suhtes mis tahes tegevuse puhul (vt Üldkohtu 13. jaanuari 2004. aasta otsus kohtuasjas T-67/01: JCB Service vs. komisjon, EKL 2004, lk II-49, punkt 187 ja seal viidatud kohtupraktika).

262

Komisjoni varasemad trahvi määramise otsused on võrdse kohtlemise põhimõtte seisukohalt asjakohased siiski juhul, kui on tõendatud, et nende teiste otsustega seonduvate juhtumite asjaolusid puudutavad andmed, nagu asjaomased turud, tooted, riigid, ettevõtjad ning ajavahemikud on võrreldavad vaidlusaluse juhtumi asjaoludega (vt selle kohta eespool punktis 201 viidatud kohtuotsus Archer Daniels Midland vs. komisjon, punkt 316 ja seal viidatud kohtupraktika).

263

Ent käesolevas asjas ei ole hagejate poolt viidatud varasemate otsustega seotud juhtumite asjaolud võrreldavad käesoleva asja omadega, mistõttu ei puutu need otsused võrdse kohtlemise põhimõtte seisukohalt vastavalt eespool punktis 262 viidatud kohtupraktikale asjasse.

264

Nimelt, kõigepealt ei tõenda iseenesest asjaolu, et kõnealune tegevus toimus gaasisektoris samal ajal liberaliseerimise ja seega sektori põhjaliku arenguga, et juhtumite GDF/ENI ja GDF/ENEL asjaolud on võrreldavad käesoleva asja asjaoludega.

265

Edasi, juhtumites GDF/ENI ja GDF/ENEL võttis komisjon arvesse asjaolu, et tegemist oli esimese otsusega, mis puudutas territoriaalseid piiranguid gaasisektoris. Sellist olukorda käesolevas asjas enam ei esine.

266

Lisaks erinevad asjassepuutuvad piirangud oma olemuselt. Nimelt, juhtumites GDF/ENI ja GDF/ENEL vaatluse all olnud piirangud olid vertikaalsed, kuna need tulenesid esiteks transiidilepingust ning teiseks lepingust, mida võib pidada edastuslepinguks või müügilepinguks. Lisaks nähtub analüüsist, mille komisjon viis läbi EÜ artikli 81 lõike 3 kohaldamist käsitlevates asjades, et komisjon ise pidas neid piiranguid vertikaalseks. Ent sellise olukorraga ei ole tegemist käesolevas asjas, kus piirang on horisontaalne, sest see tuleneb kahe tarnija vahelisest kokkuleppest, mis käsitleb torujuhtme kasutamist ning puudutab nende kummagi võimalusi müüa gaasi teineteise turul. Pealegi erinevad juhtumid GDF/ENI ja GDF/ENEL käesolevast asjast, nagu märgib komisjon, kuna need juhtumid puudutavad lepingutingimust, mis piirab ühepoolselt ala, kus ENI ja ENEL võisid kasutada lepingu esemeks olevat gaasi, samas kui see ei ole nii käesolevas asjas, kus piirang puudutab asjaomaste ettevõtjate vastavaid territooriume.

267

Viimaseks, vastupidi hagejate väidetele nähtub toimikusse lisatud dokumentidest (vt eelkõige eespool punkt 191), et asjaomase kokkuleppe pooled olid teadlikud oma tegevuse õigusvastasusest vähemalt alates 2000-ndate aastate algusest. Hagejad ei saa seega tugineda heale usule, et neid koheldakse nagu juhtumite GDF/ENI ja GDF/ENEL ettevõtjaid, kes ei teadnud, et nende tegevus rikkus konkurentsiõigust.

268

Arvestades eespool viidatud erinevusi, ei võimalda see, et rikkumised puudutasid võrreldava suurusega ettevõtjaid või samu või võrreldavaid liikmesriike, asuda seisukohale, et olukorrad olid sarnased.

269

Neil asjaoludel tuleb tõdeda vastupidi hagejate väidetule, et käesolevas asjas ja asjades GDF/ENI ja GDF/ENEL vaatluse all olevad tegevused ei ole võrreldavad ning neil ei ole samad tunnusjooned, mistõttu tuleb väide võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise kohta tagasi lükata.

Neljas väide, mille kohaselt on 1975. aasta kokkuleppest tulenevad väidetavad rikkumised aegunud

270

Hagejad väidavad, et kuna komisjoni trahvide määramise pädevus aegub viie aasta jooksul ning kuna selle aegumistähtaja katkestasid 16. ja 17. mail 2006 läbi viidud kontrollimised, siis sai neile karistuse määrata ainult pärast 16. maid 2001 aset leidnud asjaolude eest. Nende hinnangul tõendasid nad teise väite raames, et väidetavad rikkumised lõppesid kohe pärast gaasiturgude liberaliseerimist Saksamaal 1998. aasta aprillis ja Prantsusmaal 2000. aasta augustis.

271

Nagu nähtub hagejate teist väidet puudutavatest argumentidest, lõppes Saksamaal toimepandud rikkumine 2005. aasta septembris ja Prantsusmaal toimepandud rikkumine 2004. aasta augustis. Karistatav tegu ei olnud seega aegunud ajal, mil komisjon kontrollid teostas.

272

Järelikult tuleb hagejate neljas väide tagasi lükata.

Viies väide, et teine hageja ei ole esimese hageja tegude eest vastutav

273

Hagejad väidavad, et vastutust kõnealuse rikkumise eest ei saa panna teisele hagejale, kuna esiteks ei osalenud nimetatud hageja otseselt rikkumises ja teiseks lükati ümber eeldus, et emaettevõtja avaldab oma 100% ulatuses talle kuuluva tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju.

274

Üldkohus peab vajalikuks uurida kõigepealt teist etteheidet.

275

Sellega seoses tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et tütarettevõtja tegevuse võib süüks arvata emaettevõtjale eelkõige siis, kui tütarettevõtja – olgugi et tal on eraldi õigusvõime – ei otsusta oma tegutsemise üle turul sõltumatult, vaid rakendab peamiselt talle emaettevõtja poolt antud juhiseid (vt Euroopa Kohtu 10. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C-97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon, EKL 2009, lk I-8237, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

276

See on nii seetõttu, et sellises olukorras kuuluvad emaettevõtja ja tema tütarettevõtja samasse majandusüksusesse ja moodustavad seega ühe ettevõtja. Seega võimaldab asjaolu, et emaettevõtja ja tema tütarettevõtja kujutavad endast ühte ettevõtjat EÜ artikli 81 tähenduses, komisjonil adresseerida trahve määrav otsus emaettevõtjale, ilma et oleks vaja tuvastada emaettevõtja isiklikku seotust rikkumisega (eespool punktis 275 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 59).

277

Kui emaettevõtjal on liidu konkurentsieeskirju rikkunud tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis 100% osalus, võib see esiteks emaettevõtja selle tütarettevõtja käitumisele otsustavat mõju avaldada ja teiseks esineb ümberlükatav eeldus, et nimetatud emaettevõtja avaldab tegelikult otsustavat mõju oma tütarettevõtja käitumisele (vt eespool punktis 275 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).

278

Neil asjaoludel piisab, kui komisjon tõendab, et emaettevõtja esindab tütarettevõtja kogu aktsia- või osakapitali, et järeldada, et emaettevõtja avaldab otsustavat mõju tütarettevõtja kaubanduspoliitikale. Seega võib komisjon lugeda tütarettevõtjale määratud trahvi maksmise eest solidaarselt vastutavaks emaettevõtja, välja arvatud juhul, kui emaettevõtja, kel lasub kohustus see eeldus ümber lükata, esitab piisavaid tõendeid, mis kinnitavad, et tema tütarettevõtja tegutseb turul iseseisvalt (vt eespool punktis 275 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 61 ja seal viidatud kohtupraktika).

279

Selles suhtes tuleb arvesse võtta kõiki asjakohaseid asjaolusid, mis puudutavad seda tütarettevõtjat emaettevõtjaga siduvaid majanduslikke, organisatsioonilisi ja õiguslikke sidemeid ning mis võivad sõltuvalt olukorrast varieeruda (eespool punktis 275 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 74).

280

Seda hinnangut ei tohi piirata ainult aspektidega, mis puudutavad tütarettevõtja kaubanduspoliitikat selle kitsas tähenduses, näiteks turustusstrateegia või hinnapoliitikaga. Eeskätt ei piisa tütarettevõtja iseseisvuse kohta järelduse tegemiseks ainuüksi selle tõendamisest, et tütarettevõtja juhib ise neid kaubanduspoliitika konkreetseid aspekte, selleks juhiseid saamata. Mingil juhul ei ole oluline, kas emaettevõtja on sekkunud tütarettevõtja igapäevasesse tegevusse (vt selle kohta eespool punktis 275 viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon, punkt 73, ja kohtujurist Kokott’i ettepanek selles kohtuasjas, EKL 2009, lk I-8241, punktid 87–94).

281

Käesolevas asjas leidis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 280 ja 281, et tuleb asuda seisukohale, et E.ON avaldas E.ON Ruhrgasile otsustavat mõju ning teostas tema üle tegelikku kontrolli, kuna E.ON-ile kuulus 100% E.ON Ruhrgasi kapitalist ning ta ei lükanud ümber eespool punktis 277 viidatud kohtupraktikas ette nähtud eeldust.

282

Sellega seoses tuleb märkida, et vaidlust ei ole selles, et E.ON-ile kuulub kogu E.ON Ruhrgasi kapital alates 2003. aasta jaanuarist. Ent hagejad leiavad, et nad lükkasid eelduse ümber, kuna E.ON on lihtsalt valdusühing, kellel ei ole omaenda igapäevast majandustegevust. Lisaks leiavad nad, et see, et 27. mai 2004. aasta koosolekul tunnistas E.ON-i juhatuse esimees, et ta ei olnud teadlik MEGAL-i torujuhet puudutava lepingulise raamistiku ümberkorraldamisest, näitab, et emaettevõtja ei avaldanud tütarettevõtja äripoliitikale mõju.

283

Seoses hagejate väitega, et E.ON on valdusühing, kes ei sekku E.ON Ruhrgasi käitamistegevusse, tuleb märkida, et ainuüksi see asjaolu ei ole piisav, et välistada, et ta avaldas nimetatud tütarettevõtjale otsustavat mõju. Nimelt, äriühingute kontserni kontekstis on valdusühingu puhul tegemist äriühinguga, millesse koondatakse osalused erinevates äriühingutes ning kelle ülesanne on tagada nende ühtne juhtimine (vt selle kohta Üldkohtu 8. oktoobri 2008. aasta otsus kohtuasjas T-69/04: Schunk ja Schunk Kohlenstoff-Technik vs. komisjon, EKL 2008, lk II-2567, punkt 63).

284

Ent hagejate sõnul on E.ON-i juhatuse ülesanne „E.ON-i kui integreeritud elektriettevõtja juhtimine” ning „[see] hõlmab strateegilist arengut, poliitilist strateegiat ning rahastamismeetmeid, üldist juhtimist turul, riskijuhtimist ning portfelli pidevat optimeerimist”. Need väited kinnitavad seega, et E.ON-i ülesanne oli tagada ühtne juhtimine ja koordineerimine, mis võis E.ON Ruhrgasi tegevust turul mõjutada.

285

Lisaks, arvestades eespool punktis 284 mainitud hagejate väiteid, eelkõige väidet, mille kohaselt E.ON-i ülesanne on üldine juhtimine turul, ei piisa asjaolust, et E.ON-i juhatuse esimees ei ole MEGAL-i torujuhtme lepingulise raamistiku ümberkorraldamise üksikasjadest teadlik, selleks et tõendada Ruhrgasi iseseisvust turul, kuna tegemist on vaid sporaadilise ja äärmiselt tehnilise asjaoluga.

286

Lisaks, 27. mai 2004. aasta koosoleku protokollist nähtub, et kuigi juhatuse esimees ei olnud kursis ümberkorraldamise üksikasjadega, oli ta siiski teadlik asjaolust, et GDF tahtis Saksamaal MEGAL-i torujuhtmest saadud gaasi müüa, mis on täiendav tõend sellest, et emaettevõtjal oli huvi tütarettevõtja tegevust puudutavate äriküsimuste vastu.

287

Järelikult tuleb tagasi lükata hagejate teine etteheide eelduse ümberlükkamise kohta, mille kohaselt avaldab emaettevõtja talle 100% ulatuses kuuluva tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju, kuna ei tõendatud, et tütarettevõtja määras oma tegevuse turul kindlaks iseseisvalt, ilma et oleks vaja analüüsida komisjoni argumenti, mille kohaselt ei ole need dokumendid vastuvõetavad, kuna need esitati esimest korda Üldkohtus.

288

Kuna E.ON-ile võidi panna vastutus rikkumise eest tulenevalt sellest, et ta on 100% osalusega emaettevõtja, tuleb esimene etteheide tulemusetuna tagasi lükata, sest isegi sellega nõustumisel ei seaks see rikkumise süükspanemist kahtluse alla.

289

Igal juhul tuleb seoses hagejate esimese etteheitega märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 280 tuvastas komisjon, et E.ON osales otseselt rikkumises alates 2003. aastast, st ajast, mil ta ostis ära E.ON Ruhrgasi ja oli otseselt seotud selle ettevõtja tegevusega. Selle väite põhjendamiseks viitas ta 27. mai 2004. aasta koosolekule GDF-i ja E.ON-i juhatuse esimehe vahel, mille käigus viimati nimetatu kurtis GDF-i agressiivse käitumise üle Saksamaal ning kinnitas, et E.ON ei soovinud agressiivselt Prantsuse turule tulla.

290

Hagejad väidavad, et see koosolek ei tõenda E.ON-i otsest osalemist rikkumises, kuna see koosolek ei kujuta endast EÜ artikli 81 iseseisvat rikkumist, ning teiseks hindas komisjon koosoleku sisu valesti, kuna see ei puudutanud MEGAL-i gaasitoru, vaid E.ON-i omandamise strateegiat.

291

Kuigi on tõsi, et komisjon ei väitnud, et 27. mai 2004. aasta koosolek on EÜ artikli 81 iseseisev rikkumine, nähtub selle koosoleku protokollist siiski, et E.ON-i juhatuse esimees kinnitas, et „E.ON-i tegevuse läänepiir Mandri-Euroopas [oli] Saksamaa läänepiir: Prantsusmaa ega Hispaania vastu ei olnud sügavat huvi”, kuid et „[s]ee-eest [oli] huvi Itaalia ja Šveitsi vastu”. Ent miski selle protokolli sisus või kontekstis ei võimalda asuda seisukohale, nagu teevad hagejad, et need kinnitused puudutasid ühinemisi ja omandamisi.

292

Vastupidi, eespool mainitud teave 27. mai 2004. aasta koosoleku protokollis käsitleb ettevõtjate, eelkõige GDF-i äristrateegiat, mida peetakse jätkuvalt agressiivseks ja ohtlikuks käitumiseks Saksa turul, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 121.

293

Järelikult ei saa hagejate argumendid olla tulemuslikud.

294

Kõike eeltoodut arvestades leidis komisjon õigesti, et E.ON Ruhrgasi tegevuse võis süüks panna emaettevõtjale E.ON. Järelikult tuleb hagejate viies väide tagasi lükata.

2. Trahvisumma vähendamise nõue

295

Trahvisumma vähendamise nõude põhjendamiseks esitavad hagejad üheainsa väite, mille kohaselt on trahvisumma valesti arvutatud.

296

Hagejad väidavad, et komisjon tegi trahvi arvutamisel vea, kuna kõnealune rikkumine lõppes Prantsuse turul 2004. aasta augustis, mitte 2005. aasta septembris. Sellest nähtuvalt tuleb nende trahvi vähendada. Repliigis täpsustavad nad, et igal juhul ei oleks komisjon tohtinud trahvi arvutamisel võtta arvesse esimese hageja käivet pärast 2004. aastat.

297

Nagu nähtub teise väite analüüsist, ei tõendanud komisjon õiguslikult piisavalt, et kõnealune rikkumine jätkus Prantsuse gaasiturgu puudutavas osas pärast 13. augustit 2004 kuni 30. septembrini 2005.

298

Seega tuleb vaidlustatud otsust muuta, et võtta hagejatele määratava lõpliku trahvisumma kindlaksmääramisel arvesse Prantsuse turul toime pandud rikkumise kestust, antud juhul 10. augustist 2000 (vt eespool punkt 93) kuni 13. augustini 2004 (vt eespool punkt 257). Lisaks leiab Üldkohus, et ükski avaliku korraga seotud põhjus, millele ta peaks omal algatusel viitama (vt selle kohta Euroopa Kohtu 8. detsembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-389/10 P: KME Germany jt vs. komisjon, EKL 2011, lk I-12789, punkt 131), ei õigusta hagejatele määratud trahvi vähendamist.

299

Kohaldades komisjoni kasutatud trahvide kindlaksmääramise meetodit, mis on esitatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 339 ja 358–391, st (Prantsusmaa keskmise aastase müügi suhtes kohaldatud algne protsent x Prantsusmaa rikkumise kestus) + (Prantsusmaa keskmise aastase müügi suhtes kohaldatud lisasumma) + (Saksamaa keskmise aastase müügi suhtes kohaldatud algne protsent x Saksamaa rikkumise kestus) + (Saksamaa keskmise aastase müügi suhtes kohaldatud lisasumma), kasutades parandatud andmeid Prantsusmaal toimunud rikkumise kestuse kohta (4 aastat 5,5 asemel) ja keskmist müüki seoses rikkumisega Prantsuse turul, et võtta arvesse vaidlustatud otsuse osalist tühistamist Üldkohtu poolt, peaks hagejate trahvisumma olema 267 miljonit eurot.

300

Tuleb siiski meenutada, et vastavalt EÜ artiklile 229 annab määruse nr 1/2003 artikliga 31 antud täielik pädevus Üldkohtule lisaks puhtale karistuste õiguspärasuse kontrolli õigusele – mille raames võib Üldkohus üksnes tühistamishagi rahuldamata jätta või vaidlustatud akti tühistada – ka õiguse asendada komisjoni hinnang enda omaga ja järelikult teha vaidlustatud akti muutev kohtuotsus, isegi kui ta seda ei tühista, et kõigi faktiliste asjaoludega arvestades muuta muu hulgas trahvi, kui tal on palutud anda hinnang trahvisummale (vt selle kohta Euroopa Kohtu 8. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas C-3/06 P: Groupe Danone vs. komisjon, EKL 2007, lk I-1331, punktid 61 ja 62, ning 3. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C-534/07 P: Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, EKL 2009, lk I-7415, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika).

301

Sellega seoses on oluline märkida, et Üldkohus ei ole oma täieliku pädevuse teostamisel seotud komisjoni arvutustega ega tema suunistega (vt selle kohta eespool punktis 251 viidatud kohtuotsus BASF ja UCB vs. komisjon, punkt 213 ja seal viidatud kohtupraktika), vaid ta peab kõiki kohtuasja asjaolusid arvesse võttes ise hinnangu andma.

302

Ent käesolevas asjas leiab Üldkohus, et trahvi kindlaksmääramisel komisjoni järgitud meetod, mis on ära toodud eespool punktis 299, ei võta arvesse kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid.

303

Selle meetodi kohaldamine andmetele, mida on parandatud rikkumise kestuse osas Prantsusmaal ja keskmise müügi osas seoses Prantsuse turul toime pandud rikkumisega sel perioodil, toob kaasa hagejatele määratud trahvi vähendamise määral, mis on äärmiselt ebaproportsionaalne võrreldes tuvastatud eksimuse suhtelise tähtsusega. Nimelt, kuigi komisjoni eksimus puudutab üksnes Prantsuse turgu ja vaid 12,5 kuud 5 aastast ja pooleteisest kuust, mille komisjon esialgu tuvastas seoses sellel turul toime pandud rikkumisega, tooks komisjoni meetodi kohaldamine kaasa üle 50% trahvi vähendamise.

304

Lisaks, komisjoni kasutatud meetodi kohaldamise tulemuseks trahvi kindlaksmääramisel on see, et Saksa turul toimepandud rikkumise suhtelist tähtsust võrreldes Prantsuse turul toimepanduga alahinnatakse.

305

Pärast seda, kui pooled kuulati kohtuistungil ära küsimuses, millised on trahvisumma suhtes võimalikud tagajärjed, mis tulenevad vaidlustatud otsuse osalisest tühistamisest osas, mis puudutab trahvisumma kindlaksmääramist rikkumise kestusest lähtuvalt, ja arvestades kõiki eespool esitatud kaalutlusi, eeskätt eespool punktides 303 ja 304 esitatud kaalutlusi, tuleb juhtumi kõiki asjaolusid ning eelkõige rikkumise kestust ja raskust arvesse võttes määrata hagejatele määratud trahvi lõplikuks summaks 320 miljonit eurot.

Kohtukulud

306

Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Ent kodukorra artikli 87 lõike 3 esimese lõigu kohaselt võib Üldkohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks või kui tegemist on eriliste põhjustega.

307

Arvestades asjaolu, et kummagi poole nõuetest on rahuldatud vaid osa, tuleb poolte kohtukulud jätta nende endi kanda.

 

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (viies koda)

otsustab:

 

1.

Tühistada komisjoni 8. juuli 2009. aasta otsuse K(2009) 5355 (lõplik) [EÜ] artiklis 81 sätestatud menetluse kohta (Juhtum COMP/39.401 – E.ON/GDF) artikkel 1 esiteks osas, milles tuvastatakse, et rikkumine kestis Saksamaal toimepandud rikkumise puhul 1. jaanuarist 1980 vähemalt kuni 24. aprillini 1998, ning teiseks osas, milles tuvastatakse Prantsusmaal toimepandud rikkumine ajavahemikus 13. august 2004 kuni 30. septembrini 2005.

 

2.

Määrata E.ON Ruhrgas AG-le ja E.ON AG-le otsuse K(2009) 5355 (lõplik) artikli 2 punktis a määratud trahvisummaks 320 miljonit eurot.

 

3.

Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

 

4.

Jätta poolte kohtukulud nende endi kanda.

 

Papasavvas

Vadapalas

O’Higgins

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 29. juunil 2012 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

 

Õiguslik raamistik

 

1. Euroopa Liidu õigus

 

2. Siseriiklik õigus

 

Saksa õigus

 

Prantsuse õigus

 

Vaidluse taust

 

1. Asjaomased ettevõtjad

 

2. MEGAL-i kokkulepe

 

3. Haldusmenetlus

 

Vaidlustatud otsus

 

Menetlus ja poolte nõuded

 

Õiguslik käsitlus

 

1. Vaidlustatud otsuse tühistamise nõue

 

Esimene väide, et rikutud on EÜ artikli 81 lõiget 1

 

– Esimene osa

 

– Teine osa

 

– Kolmas osa

 

– Neljas osa

 

– Viies osa

 

– Kuues osa

 

Teine väide, et rikkumise kestuse hindamisel on rikutud õigusnormi

 

– Rikkumise lõpetamine

 

– Asjaomaste ettevõtjate tegevus pärast gaasisektori liberaliseerimist

 

Kolmas väide, et rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet

 

Neljas väide, mille kohaselt on 1975. aasta kokkuleppest tulenevad väidetavad rikkumised aegunud

 

Viies väide, et teine hageja ei ole esimese hageja tegude eest vastutav

 

2. Trahvisumma vähendamise nõue

 

Kohtukulud


( *1 ) Kohtumenetluse keel: saksa.