Kohtuasi T-3/09
Itaalia Vabariik
versus
Euroopa Komisjon
Riigiabi – Laevaehituse ajutine kaitsemehhanism – Itaalia ametiasutuste kavandatud abikava muudatus, millel oli komisjoni eelnev heakskiit – Otsus, millega tunnistatakse abikava ühisturuga kokkusobimatuks
Kohtuotsuse kokkuvõte
1. Riigiabi – Keeld – Erandid – Määrusega määratletud abi liigid, mis võidakse lugeda ühisturuga kokkusobivaks
(EÜ artikli 87 lõige 3, EÜ artikli 88 lõige 3)
2. Riigiabi – Abiprojektid – Komisjonipoolne läbivaatamine – Komisjoni otsuse vastuvõtmise ajal jõus olnud materiaalõigusnormide kohaldamine
(EÜ artikli 88 lõige 3; nõukogu määrus nr 659/1999, artikkel 4)
3. Riigiabi – Komisjoni otsus – Riigiabi andva liikmesriigi ja abisaaja hoolsuskohustus kõigi asjassepuutuvate andmete esitamise osas
(EÜ artikli 88 lõige 2)
4. Riigiabi – Komisjonipoolne läbivaatamine – Huvitatud isikute märkuste puudumine – Mõju puudumine komisjoni otsuse kehtivusele
(EÜ artikli 88 lõige 2)
1. EÜ artikli 87 lõike 3 järgi võib teatavaid abikategooriaid „pidada ühisturuga kokkusobivaks”. Kui määrus põhineb EÜ artikli 87 lõikel 3 ja määratleb abi, mida võib pidada ühisturuga kokkusobivaks, ei tulene sellest siiski, et ta seda ka tingimata on. Nimelt tuleb komisjonil EÜ artikli 88 lõike 3 alusel kindlaks teha, kas kõnealune abi täidab kõik ühisturuga kokkusobivuse eelduseks olevad tingimused.
(vt punktid 35–37)
2. Mis puudutab õigusnormi ajalist kohaldatavust, kui üleminekusätted puuduvad, siis tuleb eristada pädevust puudutavaid eeskirju materiaalõigusnormidest. Liidu institutsioonide pädevust reguleerivate eeskirjade puhul peab õigusakti õiguslikuks aluseks olev säte, mis annab liidu institutsioonile pädevuse õigusakti vastuvõtmiseks, olema õigusakti vastuvõtmise hetkel jõus. Mis puudutab materiaalõigusnorme, siis need reguleerivad alates oma jõustumisest kõiki varasemate õigusnormide kehtivuse ajal aset leidnud olukordade tulevasi tagajärgi. Järelikult ei ole materiaalõigusnormid kohaldatavad enne nende jõustumist ilmnenud tagajärgede suhtes, kui ei ole just täidetud tagasiulatuva kohaldamise eritingimused.
Mis puudutab abi, millest on küll teatatud, aga mida ei ole välja makstud, siis liidu riigiabi kontrolli süsteemi raames langeb kuupäev, mil kavandatava abi tagajärjed jõustuvad, kokku hetkega, mil komisjon võtab vastu otsuse, mis puudutab selle abi kokkusobivust ühisturuga. Riigiabi kokkusobivuse hindamise reegleid, põhimõtteid ja kriteeriume, mis kehtivad komisjoni otsuse tegemise kuupäeval, võib nimelt pidada konkurentsiolukorra hindamiseks põhimõtteliselt sobivamaiks. See tuleneb asjaolust, et kõnealune abi annab reaalseid soodustusi (või asetab kellegi ebasoodsamasse olukorda) kõige varem alates kuupäevast, mil komisjon otsustab, kas seda abi lubada või mitte. Mis puudutab seevastu õigusvastaselt ja teatamata eraldatud abi, siis selle suhtes kohaldatakse materiaalõigusnorme, mis olid jõus abi maksmise ajal, sest sellise abiga kaasnevad soodustused ja ebasoodsad olukorrad materialiseerusid ajavahemikul, mille jooksul kõnealune abi välja maksti.
Tõsiasi, et kohaldatavad materiaalõigusnormid kindlaks määrav kuupäev langeb teatatud, ent välja maksmata abi puhul kokku komisjonipoolse otsuse vastuvõtmisega selle abi kokkusobivuse kohta, tingib olukorra, kus nimetatud institutsioon võib teatatud abimeetme läbivaatamise kestust kujundades põhjustada selle, et kohaldamisele kuulub materiaalõigusnorm, mis jõustus pärast komisjonile sellest meetmest teatamist. Sellega seoses on oluline märkida, et komisjoni võimalust valida kas uue või varasema normi kohaldamise vahel piirab ja tasakaalustab ühelt poolt asjaolu, et liikmesriikidel on kaalutlusõigus kuupäeva osas, millal nad abimeetmest teatavad ja teiselt poolt see, et määruse nr 659/1999 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [EÜ artikli 88] kohaldamiseks) artikkel 4 kohustab komisjoni, kooskõlas hea halduse põhimõttega, tegutsema hoolsust üles näidates.
(vt punktid 56, 57, 59–61, 64 ja 65)
3. Kui komisjon otsustab algatada EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetluse, siis on liikmesriik ja potentsiaalne riigiabi saaja kohustatud esitama oma argumendid, millega nad tõendavad, et abikava vastab asutamislepingus sätestatud eranditele, kuna ametliku menetluse eesmärk on just anda komisjoni käsutusse kõik kõnealust asja puudutavad andmed. Kuigi komisjon peab ametliku menetluse algatamisel selgelt sõnastama oma kahtlused abi kokkusobivuse osas, et võimaldada liikmesriigil ja asjassepuutuvatel isikutel neile võimalikult põhjalikult vastata, on siiski abitaotleja see, kes peab tekkinud kahtlused hajutama ning tõendama, et abikava täidab abi andmise tingimused.
(vt punkt 83)
4. Ehkki EÜ artikli 88 lõige 2 kohustab komisjoni koguma enne otsuse langetamist asjassepuutuvate poolte käest teavet, ei keela see tal niisuguste märkuste puudumisel järeldada, et abi on ühisturuga kokkusobimatu. Täpsemalt ei saa komisjonile ette heita, et ta ei võtnud arvesse võimalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, mis oleks võidud talle esitada haldusmenetluse käigus, aga ei esitatud, sest komisjon ei ole kohustatud uurima omal algatusel ja oletustele tuginedes, millist teavet oleks võidud talle esitada.
(vt punkt 84)
ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda)
3. veebruar 2011(*)
Riigiabi – Laevaehituse ajutine kaitsemehhanism – Itaalia ametiasutuste kavandatud abikava muudatus, millel oli komisjoni eelnev heakskiit – Otsus, millega tunnistatakse abikava ühisturuga kokkusobimatuks
Kohtuasjas T‑3/09,
Itaalia Vabariik, esindaja: avvocato dello Stato P. Gentili,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: E. Righini, C. Urraca Caviedes ja V. Di Bucci,
kostja,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 21. oktoobri 2008. aasta otsus 2010/38/EÜ riigiabi C 20/08 (ex N 62/08) kohta, mida Itaalia kavatseb rakendada, muutes abikava N 59/04, mis käsitleb laevaehituse ajutist kaitsemehhanismi (ELT 2010, L 17, lk 50),
ÜLDKOHUS (kaheksas koda),
koosseisus: president M. E. Martins Ribeiro, kohtunikud S. Papasavvas ja N. Wahl (ettekandja),
kohtusekretär: ametnik N. Rosner,
arvestades kirjalikus menetluses ja 16. juuni 2010. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Õiguslik raamistik
1 Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrus (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [EÜ artikli 88] kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), sätestab oma artiklis 1, et:
„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
b) olemasolev abi:
i) […] igasugune abi, mis enne asutamislepingu jõustumist oli olemas vastavates liikmesriikides, see tähendab abikavad ja individuaalne abi, mis kehtisid enne ja mida kohaldatakse ka pärast asutamislepingu jõustumist;
ii) heakskiidetud abi, see tähendab komisjoni või nõukogu poolt heakskiidetud abikavad või individuaalne abi;
[…]
v) abi, mida peetakse olemasolevaks abiks, kuna on võimalik teha kindlaks, et selle kehtestamise ajal ei olnud see veel abi, vaid on muutunud selleks hiljem ühisturu arengu tõttu ja ilma et liikmesriik oleks seda muutnud. Kui teatavad meetmed muutuvad abiks pärast tegevuse liberaliseerimist ühenduse õiguses, ei käsitleta neid meetmeid pärast liberaliseerimise kuupäeva enam olemasoleva abina;
c) uus abi – kogu abi, see tähendab abikavad ja individuaalne abi, mis ei ole olemasolev abi, sealhulgas olemasoleva abi muudatused;
[…]”
2 Komisjoni 21. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 794/2004, millega rakendatakse nõukogu määrust nr 659/1999 (ELT L 140, lk 1; ELT eriväljaanne 08/04, lk 3), sätestab oma artikli 4 lõikes 1 järgmist:
„Määruse […] nr 659/1999 artikli 1 [punkti] c kohaldamisel tähendab olemasoleva toetuse muudatus mis tahes muutust, välja arvatud puhtalt formaalsed või halduslikud muudatused, mis ei mõjuta toetusmeetme ühisturule vastavuse hindamist. Olemasoleva toetusprogrammi algse eelarve suurenemist 20% võrra ei peeta siiski olemasoleva toetuse muutmiseks.”
3 Nõukogu võttis EÜ artikli 87 lõike 3 punkti e alusel vastu 27. juuni 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1177/2002, mis käsitleb laevaehituse ajutist kaitsemehhanismi (EÜT L 172, lk 1; ELT eriväljaanne 13/29, lk 485). Kõnealuse määrusega legaliseeriti niisugune mehhanism, et aidata ühenduse laevatehaseid, mis olid Korea ebaausa konkurentsi tõttu kandnud tõsist kahju (määruse põhjendus 3). Sama määruse artikli 2 lõigetes 2 ja 3 on täpsustatud, et laevaehituse alastele lepingutele võib anda toetust, mis ei ületa 6% lepingulisest väärtusest, kui kõnealune turusegment on kandnud Korea ebaausa tegevuse tõttu tõsist kahju.
4 Määruse nr 1177/2002 artikkel 3 seab toetuse andmise sõltuvusse tõigast, et sellest teavitatakse kooskõlas EÜ artikliga 88 komisjoni, kes peab selle läbi vaatama ja võtma toetuse osas vastu otsuse kooskõlas määrusega nr 659/1999.
5 Määruse nr 1177/2001 artikli 2 lõige 4 ja artiklid 4–5 on sõnastatud järgmiselt:
„Artikkel 2
[…]
4. Käesolevat määrust ei kohaldata laevade suhtes, mida tarnitakse hiljem kui kolm aastat pärast lõpliku lepingu sõlmimist. Komisjon võib kolmeaastast tarnetähtaega siiski pikendada, kui seda peetakse õigustatuks asjaomase laevaehitusprojekti tehnilise keerukuse tõttu või viivituste tõttu, mis tulenevad laevatehase tööprogrammi olulistest ja põhjendatavatest ootamatutest häiretest, mille on tinginud ettenägematud ja ettevõtjavälised erakorralised asjaolud.
[…]
Artikkel 4
Käesolevat määrust kohaldatakse allkirjastatud lõplike lepingute suhtes alates käesoleva määruse jõustumisest kuni selle kehtivusaja lõpuni, välja arvatud lõplike lepingute suhtes, mis on allkirjastatud enne seda, kui ühendus on teatanud Euroopa Ühenduste Teatajas, et on algatanud Korea vastu vaidluse lahendamise menetluse, taotledes konsultatsioone kooskõlas WTO vaidluste lahendamist reguleerivate eeskirjade ja protseduuride käsitusleppega, ning lõplike lepingute suhtes, mis on allkirjastatud vähemalt üks kuu pärast seda, kui ühendus on teatanud Euroopa Ühenduste Teatajas, et vaidluse lahendamise menetlus on lõpetatud või peatatud põhjusel, et ühenduse arvates on kooskõlastatud protokoll rakendatud.
Artikkel 5
Käesolev määrus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Ühenduste Teatajas ja kaotab kehtivuse 31. märtsil 2004.
[…]”
6 Nõukogu 11. märtsi 2004. aasta määrus (EÜ) nr 502/2004, millega muudetakse määrust nr 1177/2002 (ELT L 81, lk 6 ; ELT eriväljaanne 13/34, lk 33), lükkas määruse nr 1177/2002 artiklis 5 sätestatud kuupäeva, mil see määrus pidi kaotama kehtivuse, 31. märtsile 2005.
Vaidluse taust
7 Itaalia Vabariik teatas 15. jaanuaril 2004 määruse nr 1177/2002 rakendusena mõeldud abikavast, mida ta kavatses ellu viia 24. detsembri 2003. aasta seaduse legge n°350 su disposizioni per la formazione del bilancio annuale e pluriennale dello Stato (legge finanziaria 2004) (seadus nr 350 ühe ja mitme aasta riigieelarve koostamise kohta (2004. aasta rahandusseadus)), (Gazzetta Ufficiale della Repubblica Italiana, edaspidi „GURI” regulaarne lisa nr 299, 27.12.2003, edaspidi „seadus nr 350/2003”) artikli 4 lõikega 153, mis ütleb järgmist:
„[Määruse nr 1177/2002] rakendamise võimaldamiseks eraldatakse 2004. aasta kohta 10 miljonit eurot. Infrastruktuuri- ja transpordiministeeriumi dekreet kinnitab abi andmise üksikasjalikud eeskirjad. Käesolevas punktis toodud sätete rakendamine sõltub vastavalt [EÜ] artikli 88 lõikele 3 [komisjoni] eelnevast heakskiidust.”
8 Abi andmise üksikasjalikud eeskirjad kinnitati järgmise aktiga: decreto ministeriale (ministro delle infrastrutture e dei trasporti), Attuazione del regolamento (CE) n. 1177/2002 del 27 giugno 2002 del Consiglio, relativo ad un meccanismo difensivo temporaneo per la costruzione navale (infrastruktuuri- ja transpordiministeeriumi dekreet, millega kinnitatakse määruse nr 1177/2002 rakendussätted, GURI nr 93, 21.4.2004, edaspidi „ministeeriumi 2. veebruari 2004. aasta dekreet”).
9 Komisjon kiitis talle esitatud abikava heaks 19. mai 2004. aasta otsusega abikava N 59/2004 kohta, mis käsitleb laevaehituse ajutist kaitsemehhanismi (teatavaks tehtud numbri K(2004) 1807 all) (edaspidi „2004. aasta heakskiitev otsus”), leides, et see on kooskõlas määruse nr 1177/2002 sätetega ja ühisturuga kokkusobiv (edaspidi „2004. aasta abikava)”.
10 Leides, et algne 10 miljoni euro suurune toetus ei olnud piisav, et katta kõiki abitaotlusi, mis esitati enne määruse nr 1177/2002 (määrusega nr 502/2004 muudetud kujul) kehtivuse kaotamist, teatas Itaalia Vabariik 1. veebruaril 2008 komisjonile oma kavatsusest anda välja 2004. aasta abikavaga kinnitatud eelarve suhtes täiendavad 10 miljonit eurot 24. detsembri 2007. aasta seaduse legge n 244 su disposizioni per la formazione del bilancio annuale e pluriennale dello Stato (legge finanziaria 2008) (seadus n 244 ühe ja mitme aasta riigieelarve koostamise kohta (2008. aasta rahandusseadus)) (GURI regulaarne lisa nr 300, 28.12.2007) artikli 2 lõike 206 alusel („teatatud meede”).
11 Komisjon teatas 30. aprilli 2008. aasta kirjaga Itaalia Vabariigile otsusest alustada viimase suhtes EÜ artikli 88 lõikes 2 ette nähtud menetlust, mis puudutab teatatud meedet. Menetluse alustamise otsus avaldati ka Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2008, C 140, lk 20). Komisjon kutsus kõiki huvitatud pooli üles esitama oma märkused ühe kuu jooksul avaldamise kuupäevast.
12 Komisjon võttis 21. oktoobril 2008 vastu otsuse 2010/38/EÜ, riigiabi C 20/08 (ex N 62/08) kohta, mida Itaalia kavatseb rakendada, muutes abikava N 59/04, mis käsitleb laevaehituse ajutist kaitsemehhanismi (ELT 2010, L 17, lk 50) (edaspidi „vaidlustatud otsus”), mille artikkel 1 sätestab:
„Riigiabi, mida Itaalia kavatseb rakendada abikava N 59/04 (mis käsitleb laevaehituse ajutist kaitsemehhanismi) muutmise teel, suurendades [2004. aasta] abikava eelarvet 10 miljoni euro võrra, ei ole ühisturuga kokkusobiv.
Seetõttu ei tohi kõnealust abi rakendada.”
13 Komisjon leidis vaidlustatud otsuses, et teatatud meede on uus abi määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti c ja määruse nr 794/2004 artikli 4 mõttes ning et seda ei saa pidada ühisturuga kokkusobivaks, sest määrus nr 1177/2002 ei olnud enam jõus ja seega ei saanud seda kasutada teatatud meetme hindamise õigusliku alusena. Komisjon täpsustas ka, et seda meedet ei saa pidada ühisturuga kokkusobivaks ka laevaehituse riigiabi raamistiku (ELT 2003, C 317, lk 11; ELT eriväljaanne 08/02, lk 201) alusel, samuti ei paista see olevat ühisturuga kokkusobiv ühegi muu riigiabi valdkonnas kohaldatava sätte alusel.
14 Lisaks märkis komisjon, et pärast määruse nr 1177/2002 jõustumist palus Korea Vabariik pöörata Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) vaidluste lahendamise organil (edaspidi „VLO”) tähelepanu küsimusele, kas see määrus on WTO eeskirju arvestades õiguspärane. 22. aprillil 2005 avaldas VLO kokku kutsutud ekspertide rühm aruande, milles jõuti järeldusele, et määrus nr 1177/2002 ja erinevad riiklikud selle määruse rakendamise kavad, mis olid jõus ajal, mil Korea Vabariik algatas vaidluse WTO‑s, rikkusid teatavaid WTO eeskirju. VLO võttis 20. juunil 2005 vastu ekspertide rühma aruande, milles soovitati, et ühendus peab viima määruse nr 1177/2002 ja selle riiklikud rakendamise kavad vastavusse ühendusele WTO raames sõlmitud kokkulepetest tulenevate kohustustega.
Menetlus ja poolte nõuded
15 Itaalia Vabariik esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 2. jaanuaril 2009.
16 Itaalia Vabariik palub Üldkohtul vaidlustatud otsus tühistada.
17 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja Itaalia Vabariigilt.
18 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (kaheksas koda) avada suulise menetluse ja palus Üldkohtu kodukorra artikli 64 kohaste menetlust korraldavate meetmete raames võtta pooltel seisukoha käesoleva kohtuasja võimaliku liitmise kohta kohtuasjaga T‑584/08, milles äriühing Cantiere Navale De Poli SpA esitas sama esemega hagiavalduse nagu käesolevas asjas. Pärast seda, kui poolte märkused (mille hulgas ei olnud ühtki vastuväidet) oli kätte saadud, liideti need kaks kohtuasja kaheksanda koja esimehe 2. juuni 2010. aasta määrusega suulise menetluse huvides vastavalt kodukorra artiklile 50.
19 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 16. juuni 2010. aasta kohtuistungil.
Õiguslik käsitlus
20 Itaalia Vabariik põhjendab oma hagi seitsme õigusväitega, milles ta toob välja, et: teatatud meede kvalifitseeriti vääralt uueks abiks, rikuti määrust nr 1177/2002, rikuti EÜ artikleid 87 ja 88, rikuti õiguspärase ootuse kaitse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid, rikuti võistlevuse põhimõtet, teatatud meetme ühisturuga kokkusobivuse hindamisel arvestati WTO eeskirju ning viimaseks, et vaidlustatud otsus tugineb komisjoni 20. juuli 2005. aasta teatisel WTO‑le (edaspidi „teatis WTO‑le”).
Esimene väide, et teatatud meede kvalifitseeriti vääralt uueks abiks
Poolte argumendid
21 Itaalia Vabariik meenutab, et määrusega nr 1177/2002 ei olnud abi kogusumma osas, mida iga liikmesriik võib määruse nr 1177/2002 alusel anda, nähtud ette mingit nominaalset ülempiiri. Samuti ei sisaldanud 2004. aasta abikava, niisugusena nagu komisjon sellest teatas ja selle vastu võttis, mingeid täpsustusi ega piiranguid laevatehastele antava abi üldeelarve osas. Ainus rahaline piirang, mida 2004. aasta abikava sisaldas, oli seesama, mis oli ära toodud määruse nr 1177/2002 artikli 2 lõikes 3 – nimelt, et on lubatud anda „toetust, mis ei ületa 6% lepingulisest väärtusest”.
22 Teisisõnu olevat Itaalia Vabariigi võetud kohustus, nii nagu see on ette nähtud seaduse nr 350/2003 artikli 4 punktis 153 ja ministeeriumi 2. veebruari 2004. aasta dekreedis, võimaliku abi kogusumma osas piiranguteta. 2004. aasta abikava sisust endast ilmneb, et abi kogusumma oli a priori võimatu määratleda, kuna see sõltus nende lepingute arvust ja väärtusest, mille suhtes Korea ebaaus tegevus evis kahjustavaid tagajärgi määruses nr 1177/2002 (muudetud määrusega nr 502/2004) ette nähtud ajavahemiku jooksul.
23 Algsumma 10 miljonit eurot, mille nägi ette seaduse nr 350/2003 artikli 4 lõige 153, oli üksnes soovitusliku iseloomuga eelarveline assigneering 2004. aasta jaoks ega mõjutanud selle vastutuse ja seadusliku kohustuse ulatust, mis lasus Itaalia Vabariigil Korea ebaausa tegevusega silmitsi seisvate Itaalia laevatehaste suhtes. Lisaks oleks tulnud 2004. abikava kokkusobivust ühisturuga hinnata ainult ministeeriumi 2. veebruari 2004. aasta dekreedi sätete alusel, mis ei sisaldanud sarnaselt määruse nr 1177/2002 sätetega ühtegi rahalist piirangut. 2004. aasta heakskiitva otsuse vastuvõtmisel ei omistanud komisjon 10 miljoni euro suurusele rahalisele kattele mingit tähtsust.
24 Eelöeldust nähtub, et riigieelarvest eraldatav lõplik ja n-ö üldsumma ei kuulunud Itaalia Vabariigi poolt komisjonile 2004. aastal teatatud abikavasse. Vastupidi, Itaalia Vabariik reserveeris endale võimaluse järgmiste aastate jooksul rahalist katet suurendada.
25 Selleks et põhjendada oma teesi, et 2004. aasta abikava ulatus ei sõltunud selle rahalisest kattest, väidab Itaalia Vabariik, et selle abikava eelarvet juba suurendati 1 miljoni euro võrra aastal 2005, ilma et komisjon oleks esitanud mingisuguseid vastuväiteid.
26 Seega hindas komisjon asja faktilisi asjaolusid ebaõigesti, leides, et 10 miljoni euro suurune algsumma moodustab 2004. aasta abikava lahutamatu osa.
27 Selle vea tõttu kohaldas komisjon vääralt mitmeid Euroopa Liidu õiguse sätteid: eelkõige EÜ artikli 87 lõiget 1, EÜ artikli 88 lõiget 3, määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti c ja määruse nr 794/2004 artiklit 4.
28 Teatatud meedet ei saa käsitada 2004. aasta abikava muudatusena, sest uus rahaline kate oli vaid raamatupidamislik võte ega mõjutanud selle vastutuse ja seadusliku kohustuse ulatust, mis lasus Itaalia Vabariigil Korea ebaausa tegevusega silmitsi seisvate Itaalia laevatehaste suhtes. Komisjon on seega ebaõigesti otsustanud, et teatatud meede on uus abi määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti c mõttes.
29 Kõnealune rahaline kate kujutas endast tegelikult puhtalt halduslikku muudatust määruse nr 794/2004 artikli 4 mõttes. Itaalia Vabariik väidab selles kontekstis, et 2004. aasta abikavas ette nähtud eelarvet suurendades ei muutnud ta ei selle kava rakendamise tingimusi ega laiendanud selle kohaldamist ajaliselt.
30 Asjaolu, et Itaalia seadusandja pidas vajalikuks komisjonile uuest rahalisest kattest teatada, ei ole asjakohane selle küsimuse lahendamisel, kas tegemist on uue abiga, sest siseriiklik säte ei saa olla liidu normide suhtes ülimuslik.
31 Komisjon palub käesolev väide tagasi lükata, väites sisuliselt, et 2004. aasta abikava algne 10 miljoni euro suurune eelarve moodustas selle abikava lahutamatu osa.
Üldkohtu hinnang
32 Olgu öeldud, et kõik Itaalia Vabariigi esimese väite raames esitatud etteheited põhinevad eeldusel, et komisjon ei leidnud ega saanudki leida oma 2004. aasta heakskiitvas otsuses, et 2004. aasta abikava (kujul, mil Itaalia Vabariik sellest teatas), sisaldas 10 miljoni euro suurust rahastamise ülempiiri. Sellest järelduvat, et teatatud meede, st täiendava 10 miljoni suuruse rahalise katte eraldamine aastal 2008 ei kujuta endast olemasoleva abi muutmist.
33 Itaalia Vabariigi pretensioonid kõnealuses küsimuses keskenduvad põhiliselt kahe argumendi ümber, millest esimene tugineb määruse nr 1177/2002 eripäral ja teine viisil, kuidas Itaalia ametiasutused määratlesid määruse nr 1177/2002 rakendamise üksikasjalikud eeskirjad siseriiklikes õigusnormides.
34 Mis puudutab esiteks argumenti, et määrus nr 1177/2002 ei näe ette mingit nominaalset ülempiiri abi kogusumma osas, mida iga liikmesriik võib selle määruse alusel anda, siis tuleb tõdeda, et Itaalia Vabariigi arutluskäigus on puudu kaks põhielementi.
35 Sellega seoses on oluline rõhutada, et määrus nr 1177/2002 põhineb EÜ artikli 87 lõike 3 punktil e. Seega moodustab selles käsitletud abi vaid ühe abikategooria, mida „võib pidada ühisturuga kokkusobivaks”. Pealegi on määruse nr 1177/2002 artikli 2 lõikes 1 see sõnastus üks-ühele üle võetud.
36 Ehkki sellist abi võib pidada ühisturuga kokkusobivaks, ei tulene sellest siiski, et ta seda ka tingimata on (vt selle kohta Euroopa Kohtu 15. oktoobri 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑311/94: IJssel-Vliet, EKL 1996, lk I‑5023, punktid 26–28).
37 Nimelt tuleb komisjonil EÜ artikli 88 lõike 3 alusel kindlaks teha, kas kõnealune abi täidab kõik ühisturuga kokkusobivuse eelduseks olevad tingimused. Seda meenutab määruse nr 1177/2002 artikkel 3, milles on sõnaselgelt sätestatud, et kõnealuse abi suhtes kohaldatakse EÜ artikli 88 ja määruse nr 659/1999 sätteid.
38 Lisaks olgu rõhutatud, et määrus nr 1177/2002 paigutub pika rea meetmete hulka, mille nõukogu on EÜ artikli 87 lõike 3 punkti e alusel võtnud, et lahendada liidu laevatehaseid vaevanud konkurentsivõime ja ületootmise probleeme. Neil meetmetel on alati olnud kaks eesmärki: esiteks saada üle konkurentsilõhest Euroopa laevatehaste ja nende rahvusvaheliste võistlejate vahel ja teiseks tagada ühendusesiseselt õiglased ja ühetaolised konkurentsitingimused (vt näiteks nõukogu 26. jaanuari 1987. aasta direktiivi 87/167/EMÜ laevaehitusele antava riigiabi kohta (EÜT L 69, lk 55) põhjendused 2 ja 6; nõukogu 21. detsembri 1990. aasta direktiivi 90/684/EÜ laevaehitusele antava riigiabi kohta (EÜT L 380, lk 27) põhjendused 5 ja 9 ja artikli 4 lõige 5 ning nõukogu 29. juuni 1998. aasta määruse (EÜ) nr 1540/98 laevaehitusele antava riigiabi kohta (EÜT L 202, lk 1) põhjendused 3 ja 6 ja artikli 3 lõige 3).
39 Eelöeldust tuleneb, et vastupidi Itaalia Vabariigi väidetele võis komisjon 2004. aasta abikava ühisturuga kokkusobivuse hindamisel õiguspäraselt arvestada eelarvet, mille Itaalia Vabariik oli selle kava raames esitanud, kuna see võimaldas komisjonil pidada kinni ühendusesisese konkurentsi tingimustest laevaehitussektoris.
40 Mis puudutab teiseks argumenti, et 2004. aasta abikava lähtus tegelikkuses ainult ministeeriumi 2. veebruari 2004. aasta dekreedist, mis ei sätestanud mingeid eelarvepiiranguid, siis tuleb see tervikuna kõrvale jätta. Nimelt ei saa 2004. aasta abikava õigusliku aluse hindamisel mööda vaadata siseriiklikust kõrgema astme normist (käesoleval juhul seadus nr 350/2003), mis näeb ette madalama astme normi vastuvõtmise (käesoleval juhul ministeeriumi 2. veebruari 2004. aasta dekreet).
41 Lisaks on selge, et seadus nr 350/2003, mis täpsustab, et abikava algne eelarve ulatus 10 miljoni euroni, kuulus üksikasjade hulka, mille Itaalia Vabariik oli esitanud komisjonile kontrollimiseks menetluses, mille tulemusena võeti vastu 2004. aasta heakskiitev otsus.
42 Niisugusel taustal tuleb leida, et Itaalia Vabariigi väide, et komisjon ei omistanud 2004. aasta heakskiitva otsuse vastuvõtmisel 10 miljoni euro suurusele summale mingit tähtsust, ei pea paika. On vaieldamatu, et komisjon kiitis 2004. aasta abikava heaks kujul, millel Itaalia Vabariik oli sellest teatanud. Nagu ka eespool mainitud ja nagu nähtub muu hulgas ka 2004. aasta heakskiitva otsuse põhjendusest 11, kuulus 10 miljoni euro suurune algne eelarve näitajate hulka, mille Itaalia Vabariik oli esitanud komisjoni hinnatavaks. Teatatud meetme kaaskirjas on osutatud, et eelarve on nii 2004. aasta kui ka eraldatava kogusumma osas piiratud 10 miljoni euroga.
43 Itaalia Vabariik ei saa seetõttu õiguspäraselt väita, et 2004. abikava algne eelarve ei olnud asjakohane selle üle otsustamisel, kas teatatud meede kujutas endast uut abi või mitte.
44 Veelgi enam, tõik, et Itaalia Vabariik eraldas 2005. aastal 2004. aasta abikava eelarve suhtes täiendavad 1 miljon eurot, ei oma tähtsust selle üle otsustamisel, kas komisjon leidis vaidlustatud otsuses õigesti, et teatatud meede kujutas endast uut abi. Itaalia Vabariigi poolsest eelarve suurendamisest ei ole nimelt üldse komisjonile teatatud ja seda saaks igal juhul pidada kuuluvaks erandi alla, mille näeb ette määruse nr 794/2004 artikli 4 lõige 1, mille järgi olemasoleva abikava algse eelarve suurenemist 20% võrra ei peeta siiski olemasoleva abi muutmiseks.
45 Kõige tipuks on alust märkida, et riigiabi võimalik kokkusobivus ühisturuga ei mõjuta iseenesest olemasoleva abi muutmise määratlust ega seega ka kohustust teavitada sellest komisjoni vastavalt EÜ artikli 88 lõikele 3 (vt selle kohta Euroopa Kohtu 21. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑71/04: Xunta de Galicia, EKL 2005, lk I‑7419, punktid 26–31). Tõsiasi, et Itaalia Vabariik sai teatada komisjonile 20 miljoni euro suurusest üldeelarvest ja isegi saada sellele heakskiidu aastal 2004, ei mõjuta seega järeldust, et komisjon võis õiguspäraselt vaadelda teatatud meedet uue abina.
46 Eelnevast tuleneb, et eeldus, millel käsitletav väide rajaneb – nimelt 2004. aasta abikava sõltumatus 10 miljoni euro suurusest algsest eelarvest –, on väär. Komisjonile ei saa seega ette heita seisukohta, et teatatud meede kujutas endast uut abi liidu õiguse sätete, näiteks määruse nr 659/1999 artikli 1 punkti c ja määruse nr 794/2004 artikli 4 mõttes.
47 Kõike eelnevat arvestades ei saa esimese väitega nõustuda.
Teine väide, et rikuti määrust nr 1177/2002
Poolte argumendid
48 Itaalia Vabariik võtab vaatluse alla komisjoni väite, mis on esitatud vaidlustatud otsuse põhjenduses 26, mille järgi määrus nr 1177/2002 ei saa olla teatatud meetme hindamise õiguslik alus, sest see määrus ei olnud sellest meetmest teatamise hetkel enam kehtiv.
49 Itaalia Vabariigi arvates nähtub määruse nr 1177/2002 (muudetud määrusega nr 502/2004) artiklite 2–5 tähelepanelikul lugemisel, et määruse ettenähtud kehtivusaja lõppkuupäev, nimelt 31. märts 2005, tähendab vaid seda, et pärast nimetatud kuupäeva sõlmitud lepingud määrusega nr 1177/2002 loodud süsteemi alusel enam abi ei saa. Ükski selle määruse säte ei näe seevastu ette, et seda ei võiks pärast 31. märtsi 2005 jätkuvalt kohaldada enne seda kuupäeva sõlmitud lepingute suhtes. Vastupidi, määruse nr 1177/2002 artikli 2 lõikest 4 nähtub, et selle määruse alusel eraldatud abi võib välja maksta kuni 31. märtsini 2008 või – kui seda tähtaega erakorraliste asjaolude ilmnemisel pikendadakse – kuni 31. märtsini 2011.
50 Sellega seoses meenutab Itaalia Vabariik, et teatatud meede võeti vastu enne 24. detsembrit 2007 ja see jõustus 1. jaanuaril 2008. Selle meetme eesmärk olevat olnud võimaldada – halduslikust ja raamatupidamislikust vaatepunktist – abisummade tasumist kõigi enne 31. märtsi 2005 allkirjastatud laevaehituslepingute alusel. Need lepingud oleksid pidanud olema kooskõlas kõigi muude määruses nr 1177/2002 sätestatud tingimustega, sh sellega, mille järgi tarne pidi toimuma kolme aasta jooksul lepingu sõlmimisest, välja arvatud juhul, kui seda pikendati kolme aasta võrra ühel määruses ette nähtud alustest. Sellest tulenevalt olevat ilmne, et teatatud meede kujutab endast määruse nr 1177/2002 täpset rakendamist ja et komisjon rikkus õigusnormi, kui ta ei arvestanud vaidlustatud otsuses kõnealuse määrusega. Juba see õigusnormi rikkumine üksi õigustaks vaidlustatud otsuse tühistamist.
51 Itaalia Vabariik lükkab ümber komisjoni argumendi, mille järgi konkurentsiolukord, mis viis määruse nr 1177/2002 vastuvõtmiseni vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal, enam ei eksisteerinud. Selle kohta väidab ta esiteks, et komisjoni argument on vastuvõetamatu, sest see tähendaks määruse nr 1177/2002 rakendamise sisulist piiramist ning kuna see ei sisaldu ei vaidlustatud otsuses ega 2004. aasta heakskiitvas otsuses.
52 Teiseks väidab Itaalia Vabariik, et komisjoni argument ei ole põhjendatud, sest sellest ei ilmne ühtki konkreetset asjaolu, mis kinnitaks väidet, et liidu laevaehitusettevõtjad, kes olid sõlminud oma lepingud enne 31. märtsi 2005, ei kannatanud nende samade lepingute osas 2008. aastal enam Korea dumpingu tõttu.
53 Komisjon vaidleb Itaalia Vabariigi argumentidele vastu.
Üldkohtu hinnang
54 Selle väite raames tuleb teatatud meetme ühisturuga kokkusobivuse hindamiseks käsitleda küsimust, kas määrus nr 1177/2002 võis olla kohaldatav pärast 31. märtsi 2005 ehk oma kehtivuse lõpu kuupäeva.
55 On selge, et komisjon leidis vaidlustatud otsuses, et määrust nr 1177/2002 ei saa kasutada teatatud meetme hindamise õigusliku alusena, sest see kaotas kehtivuse 31. märtsil 2005 (vaidlustatud otsuse põhjendused 11, 25 ja 26).
56 Mis puudutab õigusnormi ajalist kohaldatavust, kui üleminekusätted puuduvad, siis tuleb kõnesoleval juhul eristada pädevust puudutavaid eeskirju materiaalõigusnormidest.
57 Liidu institutsioonide pädevust reguleerivate eeskirjade kohta tuleneb kohtupraktikast, et õigusakti õiguslikuks aluseks olev säte, mis annab liidu institutsioonile pädevuse õigusakti vastuvõtmiseks, peab olema õigusakti vastuvõtmise hetkel jõus (Euroopa Kohtu 4. aprilli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑269/97: komisjon vs. nõukogu, EKL 2000, lk I‑2257, punkt 45).
58 Käesoleval juhul on EÜ artikkel 88 õiguslik alus, mis annab komisjonile pädevuse riigiabi valdkonnas otsuseid vastu võtta ja mis lubab sel institutsioonil juba alates 1968. aastast otsustada EÜ artikli 87 alusel abimeetmete ühisturuga kokkusobivuse üle.
59 Mis puudutab materiaalõigusnorme, siis need reguleerivad alates oma jõustumisest kõiki varasemate õigusnormide kehtivuse ajal aset leidnud olukordade tulevasi tagajärgi. Järelikult ei ole materiaalõigusnormid kohaldatavad enne nende jõustumist ilmnenud tagajärgede suhtes, kui ei ole just täidetud tagasiulatuva kohaldamise eritingimused (vt selle kohta Euroopa Kohtu 14. aprilli 1970. aasta otsus kohtuasjas 68/69: Brock, EKL 1970, lk 171, punkt 6; 29. jaanuari 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑162/00: Pokrzeptowicz-Meyer, EKL 2002, lk I‑1049, punkt 49, ja 24. septembri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑74/00 P ja C‑75/00 P: Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑7869, punkt 119; Üldkohtu 14. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑435/04: Simões Dos Santos vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 100, ja 12. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑25/04: González y Díez vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑3121, punkt 70).
60 Mis puudutab abi, millest on küll teatatud, aga mida ei ole välja makstud, siis liidu riigiabi kontrolli süsteemi raames langeb kuupäev, mil kavandatava abi tagajärjed jõustuvad, kokku hetkega, mil komisjon võtab vastu otsuse, mis puudutab selle abi kokkusobivust ühisturuga. Riigiabi kokkusobivuse hindamise reegleid, põhimõtteid ja kriteeriume, mis kehtivad komisjoni otsuse tegemise kuupäeval, võib nimelt pidada konkurentsiolukorra hindamiseks põhimõtteliselt sobivamaiks (Euroopa Kohtu 11. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑334/07 P: komisjon vs. Freistaat Sachsen, EKL 2008, lk I‑9465, punktid 50–53). See tuleneb asjaolust, et kõnealune abi annab reaalseid soodustusi (või asetab kedagi ebasoodsamasse olukorda) kõige varem alates kuupäevast, mil komisjon otsustab, kas seda abi lubada või mitte.
61 Mis puudutab seevastu õigusvastaselt ja teatamata eraldatud abi, siis selle suhtes kohaldatakse materiaalõigusnorme, mis olid jõus abi maksmise ajal, sest sellise abiga kaasnevad soodustused ja ebasoodsad olukorrad materialiseerusid ajavahemikul, mille jooksul kõnealune abi välja maksti (Üldkohtu 15. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑348/04: SIDE vs. komisjon, EKL 2008, lk II‑625, punktid 58–60).
62 Eelnevast järeldub, et käesoleval juhul ei saa komisjonile määruse nr 1177/2002 kohaldamata jätmist ette heita, sest kavandatavast abist oli teatatud, ent seda ei olnud välja makstud. Teatatud meetmega kaasnevad tegelikud soodustused ja ebasoodsad olukorrad ei pidanud materialiseeruma enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist – see võeti vastu pärast määruse nr 1177/2002 kehtivuse lõppu ehk pärast 31. märtsi 2005.
63 Argument, mille kohaselt määrus nr 1177/2002 nägi ette, et viimast kohaldatakse enne 31. märtsi 2005 sõlmitud lepingute suhtes, ei kummuta järeldust, et määrus nr 1177/2002 ei olnud teatatud meetme suhtes kohaldatav. Määruse nr 1177/2002 artikkel 4 täpsustab nimelt sarnaselt selle määruse artikliga 2, millised materiaalõiguslikud tingimused peavad olema täidetud, et komisjon võiks võtta selle määruse alusel vastu otsuse, millega ta tunnistab kõnealuse abi ühisturuga kokkusobimatuks. Selle määruse kohaldatavust ajas reguleerivad selle artikkel 5 ja käesoleva kohtuotsuse punktides 57–60 välja toodud põhimõtted.
64 Tõsiasi, et kohaldatavad materiaalõigusnormid kindlaks määrav kuupäev langeb teatatud, ent välja maksmata abi puhul kokku komisjonipoolse otsuse vastuvõtmisega selle abi kokkusobivuse kohta, tingib olukorra, kus nimetatud institutsioon võib teatatud abimeetme läbivaatamise kestust kujundades põhjustada selle, et kohaldamisele kuulub materiaalõigusnorm, mis jõustus pärast komisjonile sellest meetmest teatamist. Kirjeldatud hüpoteesiga, mis kõnesoleval juhul siiski ellu ei rakendu, kuna teatatud meede võeti pärast määruse nr 1177/2002 kehtivuse lõppemise kuupäeva, ei saa õigustada erandit põhimõttest, mille järgi uued materiaalõigusnormid reguleerivad alates oma jõustumisest kõiki varasemate õigusnormide kehtivuse ajal aset leidnud olukordade tulevasi tagajärgi.
65 Sellega seoses on oluline märkida, et komisjoni võimalust valida kas uue või varasema normi kohaldamise vahel piirab ja tasakaalustab ühelt poolt asjaolu, et liikmesriikidel on kaalutlusõigus kuupäeva osas, millal nad abimeetmest teatavad ja teiselt poolt see, et määruse nr 659/1999 artikkel 4 kohustab komisjoni, kooskõlas hea halduse põhimõttega, tegutsema hoolsust üles näidates (vt selle kohta analoogia alusel Üldkohtu 18. novembri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑176/01: Ferriere Nord vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑3931, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).
66 Asjaolu, et liikmesriigid olid selleks, et nende suhtes kohaldataks määrust nr 1177/2002, kohustatud teatama kavandatud abimeetmetest enne selle määruse kehtivuse lõppu ja enne kui kõik kvalifitseeruvad abilepingud olid sõlmitud, ei sea küsimuse alla materiaalõigusnormide ajalist kohaldatavust reguleerivate põhimõtete kohaldamist liidu riigiabi kontrolli süsteemi suhtes. Nimelt on abimeetmete eelneva kontrolli süsteemile loomuldasa omane, et teated peavad tingimata sisaldama kavandatava abi hinnangulist üldsummat. See kehtib iseäranis meetme kohta, mis käsitleb tegevusabi, nagu käesoleval juhul.
67 Eelnevat arvestades ja kuna puuduvad määruse nr 1177/2002 ajalist kohaldamisala laiendavad üleminekusätted, tuleb esimene väide tervikuna tagasi lükata.
Kolmas väide, et rikuti EÜ artikleid 87, 88 ja 253
Poolte argumendid
68 Itaalia Vabariik väidab, et isegi eeldusel, et teatatud abimeedet tuleb pidada uueks abiks, sest see ei kuulu määruse nr 1177/2002 kohaldamisalasse, rikkus komisjon EÜ artikli 87 lõikeid 2 ja 3 ning EÜ artikli 88 lõiget 3, sest ta jättis vaidlustatud otsuses reaalselt kontrollimata, kas teatatud meedet võis pidada ühisturuga kokkusobivaks lähtuvalt mõnest EÜ artikli 87 lõigetes 2 ja 3 sätestatud erandist – eelkõige ühest erandist, mille näevad ette EÜ artikli 87 lõike 3 punktid b ja c.
69 Komisjon olevat pidanud teatatud meedet ühisturuga kokkusobimatuks üksnes põhjusel, et määruse nr 1177/2002 kehtivusaeg oli lõppenud ja et see ei mahtunud ühegi laevaehituse riigiabi raamistiku (millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 12) alajaotustes 3.1 ja 3.2 käsitletud hüpoteesi raamesse.
70 Itaalia Vabariigi arvates tuleneb kohtupraktikast, et komisjon peab alati omal algatusel kontrollima abi võimalikku kokkusobivust EÜ artikli 87 lõigete 2 ja 3 mõttes, välja arvatud juhul, kui esineb ilmseid asjaolusid, mis jätavad asjassepuutuva abikava ilma mis tahes võimalikust õigustusest. Viimati nimetatud olukorraga ei ole käesolevas asjas tegemist, sest teatatud meede puudutas üksnes niisuguse abikava refinantseerimist, mis oli juba tunnistatud ühisturuga kokkusobivaks ja mille kõik muud tingimused olid jäetud muutmata.
71 Igal juhul lisab Itaalia Vabariik, et haldusmenetluses püüdis ta juhtida komisjoni tähelepanu asjaolule, et teatatud meede oli vajalik, et jõuda kõigi abist kasu saada võivate ettevõtjate konkurentsialase võrdsuseni. Itaalia Vabariik toonitab ka, et abi saamata jäämine oleks võinud viia laevatehaste sulgemiseni. Vaidlustatud otsuses ei ole komisjon esitanud neile väidetele ühtegi asjakohast vastulauset.
72 Lisaks palub Itaalia Vabariik Üldkohtul anda hinnang teatatud meetmele endale ja tunnistada see ühisturuga kokkusobivaks.
73 Esitades sama põhjenduse, mis on ära toodud käesoleva kohtuotsuse punktides 68–71, väidab Itaalia Vabariik veel, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 26 esitatud põhistus ei ole piisav, mis võrdub tema meelest EÜ artikli 253 rikkumisega. Selles osas viitab nimetatud liikmesriik kohtupraktikale, mille kohaselt peab komisjon oma põhjendamiskohustuse täitmiseks käsitlema konkreetseid, mitte üldisi asjaolusid.
74 Viimaseks väidab Itaalia Vabariik, et vaidlustatud otsuse põhjendus on puudulik ka seetõttu, et komisjon piirdus teatatud meetme kontrollimisega, arvestamata oma analüüsis 2004. aasta abikava, millele oli teatatud meetmes viidatud.
75 Komisjon palub väite tagasi lükata.
Üldkohtu hinnang
76 Sissejuhatavalt tuleb vastuvõetamatuse tõttu rahuldamata jätta Itaalia Vabariigi taotlus, milles ta palub, et Üldkohus otsustaks, kas teatatud meede on ühisturuga kokkusobiv. Kuna EÜ artikli 230 alusel teostatav kohtulik kontroll puudutab üksnes vaidlustatud akti seaduslikkust, ei või see viia selleni, et Üldkohus muudab vaidlustatud otsust või võtab vastu uue, seda asendava otsuse (vt selle kohta Euroopa Kohtu 22. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑487/06 P: British Aggregates vs. komisjon, EKL 2008, lk I‑10505, punkt 141). Eelöeldust järeldub, et Üldkohus peab piirduma vaidlustatud otsuse õiguspärasuse kontrolliga, arvestades etteheiteid, mille Itaalia Vabariik esitas konkreetselt selle vastu.
77 Seda arvesse võttes ja eeldusel, et eespool mainitud taotlust tuleb mõista nii, et sellega soovitakse saavutada vaidlustatud otsuse tühistamine põhjendusega, et viimane rikub võrdse kohtlemise ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtteid, käsitletakse seda neljanda väite hindamise raames.
78 Mis puudutab etteheidet, et vaidlustatud otsuse põhjendus 26 ei ole piisavalt põhjendatud, siis tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad EÜ artikliga 253 nõutud põhjendused vastama asjaomase akti olemusele ning neist peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja pädeval kohtul järelevalvet teostada. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata koos antud asja asjaoludega, nimelt akti sisu, põhjenduste olemuse ja huviga, mis võib olla akti adressaatidel või teistel otseselt ja isiklikult aktiga seotud isikutel selgituste saamiseks. Ei ole nõutud, et põhjendused täpsustaksid kõiki faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna otsuse põhjenduste vastavust EÜ artikli 230 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades (vt Euroopa Kohtu 1. juuli 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑341/06 P ja C‑342/06 P: Chronopost vs. UFEX jt, EKL 2008, lk I‑4777, punkt 88 ja seal viidatud kohtupraktika).
79 Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et nii Itaalia Vabariigil kui ka Üldkohtul on vaidlustatud otsuse põhjendustes 11 ja 25–35 esitatud tõdemusi arvestades võimalik mõista komisjoni arutluskäiku, mis puudutab teatatud meetme ühisturuga kokkusobivuse kontrolli. Nimelt nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 11 ja 26 komisjoni seisukoht, et määrus nr 1177/2002 kaotas kehtivuse 31. märtsil 2005 ega olnud teatatud meetme suhtes kohaldatav. Vaidlustatud otsuse põhjendustes 29 ja 30 jättis komisjon asjassepuutumatutena kõrvale õiguspärase ootuse kaitse ja võrdse kohtlemise põhimõtted, sest ta ei olnud 2004. aasta heakskiitvas otsuses andnud mingeid tagatisi osas, mis puudutab 2004. aasta abikavaga lubatud eelarve võimalikku hilisemat suurendamist. Lõpuks esitas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 31 ja järgmistes põhjendustes ammendavalt põhjused, mille tõttu ta leidis, et Itaalia Vabariigi viidatud kohtupraktika ei olnud kõnealuses asjas kohaldatav.
80 Arvestades eespool punktis 78 viidatud kohtupraktikat, vaidlustatud otsuse põhjendusi 11 ja 25–35 ning tõsiasja, et käesolevas asjas tuli Itaalia Vabariigil tõendada, et teatatud meede oli ühisturuga kokkuobiv (vt edasi, punktid 83–85), tuleb ebapiisavat põhjendust puudutav väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
81 Mis puudutab väidet, et komisjon piirdus teatatud meetme kontrollimisega, laiendamata oma analüüsi 2004. aasta abikavale, siis tuleb see põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Vaidlustatud otsusest nähtub, et komisjoni hinnangul moodustas algne 10 miljoni euro suurune eelarve tõepoolest lahutamatu osa 2004. aasta abikavast, sest komisjon leidis, et selle eelarve suurendamine kujutab endast olemasoleva abi muutmist (vaidlustatud otsuse põhjendused 7–9 ja 11). Osas, milles seda etteheidet tuleb mõista niisugust järeldust vaidlustavana, tuleb tõdeda, et Üldkohus kinnitas seda järeldust juba esimese väite analüüsimise raames.
82 Etteheide, et komisjon tegi vea, jättes hindamata küsimuse, kas teatatud meedet võib pidada ühisturuga kokkusobivaks lähtuvalt mõnest EÜ artikli 87 lõigetes 2 ja 3 sätestatud erandist – eelkõige ühest eranditest, mille näevad ette EÜ artikli 87 lõike 3 punktid b ja c, tuleb põhjendamatuna kõrvale jätta.
83 Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et kui komisjon otsustab algatada EÜ artikli 88 lõikes 2 sätestatud menetluse, siis on liikmesriik ja potentsiaalne riigiabi saaja kohustatud esitama oma argumendid, millega nad tõendavad, et abikava vastab asutamislepingus sätestatud eranditele, kuna ametliku menetluse eesmärk on just anda komisjoni käsutusse kõik kõnealust asja puudutavad andmed. Kuigi komisjon peab ametliku menetluse algatamisel selgelt sõnastama oma kahtlused abi kokkusobivuse osas, et võimaldada liikmesriigil ja asjassepuutuvatel isikutel neile võimalikult põhjalikult vastata, on siiski abitaotleja see, kes peab tekkinud kahtlused hajutama ning tõendama, et abikava täidab abi andmise tingimused (vt eespool punktis 65 viidatud kohtuotsus Ferriere Nord vs. komisjon, punktid 93 ja 94 ja seal viidatud kohtupraktika).
84 Veel tuleneb kohtupraktikast, et ehkki EÜ artikli 88 lõige 2 kohustab komisjoni koguma enne otsuse langetamist asjassepuutuvate poolte käest teavet, ei keela see tal niisuguste märkuste puudumisel järeldada, et abi on ühisturuga kokkusobimatu. Täpsemalt ei saa komisjonile ette heita, et ta ei võtnud arvesse võimalikke faktilisi või õiguslikke asjaolusid, mis oleks võidud talle esitada haldusmenetluse käigus, aga ei esitatud, sest komisjon ei ole kohustatud uurima omal algatusel ja oletustele tuginedes, millist teavet oleks võidud talle esitada (vt Üldkohtu 14. jaanuari 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑109/01: Fleuren Compost vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑127, punktid 48 ja 49 ja seal viidatud kohtupraktika).
85 Riigiabi küsimuses tehtud otsuse õiguspärasust tuleb hinnata seda teavet arvesse võttes, mis oli komisjoni käsutuses otsuse tegemise momendil; keegi ei saa tugineda liidu kohtus asjaoludele, mida ei esitatud EÜ artiklis 88 ette nähtud kohtueelses menetluses (vt selle kohta eespool punktis 84 viidatud kohtuotsus Fleuren Compost vs. komisjon, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).
86 Käesolevas asjas märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 26 ja 27, et Itaalia Vabariik viitas haldusmenetluses määrusele nr 1177/2002 ja õiguspärase ootuse kaitse ja võrdse kohtlemise põhimõtetele, et põhjendada teatatud meetme lubamise nõuet. Lisaks nähtub vaidlustatud otsuse põhjendustest 25–36, et komisjon tõepoolest käsitles Itaalia Vabariigi poolt selles küsimuses esitatud argumente ja kohtupraktikat ning lükkas need tagasi.
87 Kohtuistungil tegi Üldkohus Itaalia Vabariigile ettepaneku täpsustada täiendavaid asjakohaseid elemente, mille ta olevat esitanud komisjonile haldusmenetluse käigus, aga mida viimane keeldus käsitlemast. Olgu tõdetud, et Itaalia Vabariik ei suutnud viidata muudele argumentidele kui need, mida komisjon vaidlustatud otsuses käsitles, need seal ümber lükates.
88 Kõike eelnevat arvestades tuleb kolmas väide tervikuna tagasi lükata.
Neljas väide, et rikuti õiguspärase ootuse kaitse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid
Poolte argumendid
89 Itaalia Vabariik väidab, et isegi kui eeldada, et teatatud meede oli ühisturuga kokkusobimatu, tuleneb kohtupraktikast, et komisjon oleks pidanud kooskõlas õiguspärase ootuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetega selle heaks kiitma.
90 Arvestades, et 2004. aasta heakskiitvas otsuses ei olevat omistatud laevatehastele antava abi eelarvele mingit tähtsust, võisid Itaalia Vabariik ja abikavade lõppadressaadid õigustatult eeldada, et komisjon kiidab teatatud meetme heaks, sest see kuulub 2004. aasta abikavasse, arvestades, et sellega vaid suurendati üldeelarvet, muutmata muul viisil abikava rakendamise tingimusi.
91 Komisjon rikkus ka võrdse kohtlemise põhimõtet, sest vaidlustatud otsus tingis selle, et mõned laevatehased ei saanud abikavast kasu, ehkki nad olid abikavast reaalselt kasu saanud isikutega faktiliselt ja õiguslikult samas olukorras.
92 Itaalia Vabariik soovis teatatud meetmega võrdse kohtlemise põhimõtte uuesti maksma panna. Ta suurendas kõnealuste abikavade üldeelarvet, et ükski abikõlblik laevaehituslepingu sõlminud tehas ei jääks oma õigusest ilma ebapiisava rahalise katte tõttu.
93 Komisjon palub väite tagasi lükata.
Üldkohtu hinnang
94 Sissejuhatavalt olgu rõhutatud, et eeldus, millel Itaalia Vabariigi väide osaliselt rajaneb, nimelt et 2004. aasta heakskiitvas otsuses ei olevat omistatud laevatehastele antava abi eelarvele mingit tähtsust, lükati ümber juba käesoleva kohtuotsuse punktis 42.
95 Järelikult ei pea paika väide, et komisjon rikkus õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet, sest keegi ei saa tugineda õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisele, kui asjassepuutuv institutsioon ei ole talle andnud konkreetseid tagatisi (vt Üldkohtu 19. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑273/01: Innova Privat-Akademie vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑1093, punkt 26).
96 Veel tuleb märkida, et määrus nr 1177/2002 ei sisalda sätteid, mis võtaksid liikmesriikidelt neil EÜ artikli 88 lõike 3 alusel lasuva teavitamiskohustuse ega sätteid, mis muudaksid seonduvate mõistete, näiteks olemasoleva abi mõiste määratlust. Vastupidi, selle määruse järgi tuleb selle kohaldamisel järgida EÜ artiklit 88 ja määrust nr 659/1999. 2004. aasta heakskiitev otsus, mis põhineb määrusel nr 1177/2002, ei saanud seega kuidagi tekitada õiguspäraseid ootusi muus kui selles otsuses sõnaselgelt sätestatu osas – nimelt, et Itaalia Vabariigil lubatakse eraldada riigiabi kogusummas 10 miljonit eurot.
97 Mis puudutab argumenti, et rikuti võrdse kohatlemise põhimõtet, siis on oluline toonitada, et see on ilmselgelt alusetu. Tõsiasi, et määrus nr 1177/2002 ei ole teatatud meetme suhtes kohaldatav, tuleneb õigusnormi kohaldamisest, mitte kaalutlusruumi kasutamisest. Põhjus, mille tõttu teatatud meetmes osutatud lepingud ei saa määruse nr 1177/2002 alusel abi, on seega seotud üksnes selle määruse ajalise kohaldatavusega ja tõigaga, et Itaalia Vabariik ei teatanud kõnealusest meetmest nii, et komisjon saaks võtta selle kohta vastu otsuse enne kõnealuse määruse kehtivuse lõppu.
98 Seega tuleb neljas väide tagasi lükata.
Viies väide, et rikuti võistlevuse põhimõtet
Poolte argumendid
99 Itaalia Vabariik heidab komisjonile ette, et viimane arvestas vaidlustatud otsuses VLO soovitustega, mis puudutasid määrust nr 1177/2002, ilma et ta oleks haldusmenetluses selle küsimuse osas eelnevalt läbi viinud võistlevat arutelu Itaalia ametiasutustega. Itaalia Vabariigi arvates ei võinud komisjon seega rajada oma otsust VLO‑s toimunud menetlusele ja selle tulemustele. Asjaolu, et ta tõstatas haldusmenetluses küsimuse VLO‑s toimunud menetlusest, ei ole asjakohane, sest ta tegi seda teise võimalusena, et kriipsutada alla, et viimati nimetatud menetlusel ei olnud mingit peatavat mõju ei määruse nr 1177/2002 kohaldamise ega ka teatatud meetme suhtes.
100 Komisjon palub väite tagasi lükata.
Üldkohtu hinnang
101 Olgu meenutatud, et oma 7. juuli 2008. aasta kirjas andis Itaalia Vabariik komisjonile teada oma seisukohast, et VLO‑s toimunud menetlus, mis puudutas määrust nr 1177/2002, ei või takistada laevatehaseid, kes esitasid abitaotlused enne selle menetluse lõppu, saamast abi määruse nr 1177/2002 ja 2004. aasta abikava alusel.
102 Komisjon vastas sellele seisukohale vaidlustatud otsuse põhjendustes 35–37. Ta kinnitas selle kohta, et kohtupraktikast lähtuvalt tuleb määrust nr 1177/2002 tõlgendada võimalikult suures ulatuses kooskõlas ühendusel WTO raames lasuvate kohustustega. Seejärel märkis komisjon, et VLO menetlus, millele Itaalia Vabariik oma 7. juuli 2008. aasta kirjas viitas, päädis 20. juunil 2005 VLO järeldusega, et määrus nr 1177/2002 ja selle erinevad riiklikud rakenduseeskirjad rikkusid WTO eeskirju. Komisjon märkis järgmiseks, et ühendus teatas WTO‑le 20. juulil 2005, et määrus nr 1177/2002 kaotas kehtivuse 31. märtsil 2005 ning et liikmesriigid ei võinud seega enam selle määruse alusel abi anda. Komisjon järeldas selles osas, et ühendus võttis WTO‑le esitatud teatisega endale WTO suhtes kohustuse määrust nr 1177/2002 mitte enam kohaldada.
103 Asjaolusid arvestades ei saa komisjonile ette heita võistlevuse põhimõtte rikkumist. Itaalia Vabariigi seisukohale vastates on komisjon vastupidi austanud selle riigi kaitseõigusi, eriti õigust olla ära kuulatud. Tõsiasi, et see vastus sisaldas järeldust, mille komisjon VLO menetluse tulemuse põhjal tegi, ei kummuta eespool väljaöeldut, sest just Itaalia Vabariik käsitles 7. juuli 2008. aasta kirjas kõnesoleva menetluse mõju määruse nr 1177/2002 kohaldamisele.
104 Viies väide tuleb seega tagasi lükata.
Kuues väide, et teatatud meetme ühisturuga kokkusobivuse hindamisel arvestati WTO eeskirju
Poolte argumendid
105 Itaalia Vabariik kinnitab selle väite raames, et komisjon rikkus õigusnormi, kuna ta hindas teatatud meetme kokkusobivust WTO eeskirjadega. Niisuguse riigiabi kava hindamisel EÜ artikli 88 lõike 3 alusel nagu see, mis on kõne all käesolevas asjas, ei võinud komisjon tugineda oma hinnangus muudele kui EÜ artiklis 87 täpsustatud asjaoludele.
106 Itaalia Vabariik rõhutab veel, et küsimuse, kas abikava võib olla kokkusobimatu WTO eeskirjadega, peab lahendama Euroopa Kohus EÜ artiklis 226 ette nähtud menetluses.
107 Eeltoodust järelduvat, et kuna komisjon hindas teatatud meetme kooskõla WTO eeskirjadega, väljus ta oma pädevuse piiridest ja rikkus EÜ artikli 88 lõiget 3 ning EÜ artikleid 87 ja 226.
108 Komisjon vaidlustab väite, et ta hindas teatatud meetme kooskõla WTO eeskirjadega.
Üldkohtu hinnang
109 Olgu tõdetud, et vaidlustatud otsuse põhjendusest 26 nähtuvalt tunnistas komisjon teatatud meetme ühisturuga kokkusobimatuks esiteks seetõttu, et määrus nr 1177/2002 oli kaotanud kehtivuse ja teiseks seetõttu, et puudus muu õiguslik alus, millele kokkusobivaks tunnistamise otsus võinuks tugineda.
110 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 37 märkis komisjon vastuseks vaidlustatud otsuse põhjenduses 35 käsitletud Itaalia Vabariigi argumendile, et ühendus teatas 20. juulil 2005 WTO‑le, et määrus nr 1177/2002 kaotas kehtivuse 31. märtsil 2005 ning et liikmesriigid ei võinud seega enam selle määruse alusel abi anda. Komisjon järeldas selles osas, et ühendus võttis WTO‑le esitatud teatisega endale WTO suhtes kohustuse määrust nr 1177/2002 mitte enam kohaldada.
111 Käsitledes vaidlustatud otsuse põhjendusi 26 ja 37 nende koosmõjus, ilmneb, et neist viimases leidis komisjon, et teatatud meetme võimalik heakskiitmine oleks olnud nii kokkusobimatu ühisturuga kui ka vastuolus ühenduse kohustustega WTO suhtes, kusjuures järeldus teatatud meetme ühisturuga kokkusobimatuse kohta oli eraldiseisev ja autonoomne seisukoht, mis eelnes ühendusel WTO suhtes olevaid kohustusi käsitlevale järeldusele.
112 Eelnevast järeldub, et hageja kuuenda väitega ei saa nõustuda.
Seitsmes väide, et vaidlustatud otsus tugineb WTO‑le esitatud teatisel
Poolte argumendid
113 Itaalia Vabariik väidab, et vaidlustatud otsus on õigusvastane osas, milles see rajaneb WTO‑le esitatud teatisel, milles tõdeti, et liikemesriigid ei võinud enam määruse nr 1177/2002 alusel abi anda, sest see kaotas kehtivuse 31. märtsil 2005.
114 Selle kohta väidab Itaalia Vabariik esiteks, et teda ei ole WTO‑le esitatud teatisest teavitatud, mistõttu komisjon oleks pidanud hoiduma seda vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel arvestamast.
115 Teiseks väidab Itaalia Vabariik, et see teatis ei võimaldanud ühelgi juhul komisjonil keelduda teatatud meedet lubamast. WTO‑le esitatud teatisega olevat komisjon üksnes teada andnud, et ta ei kavatse määruse nr 1177/2002 kehtivusaega pikendada. Sellest tulenevalt olid liikmesriigid väidetavalt sunnitud jätma abi andmata ettevõtjatele, kelle laevaehituslepingud olid sõlmitud pärast 31. märtsi 2005. WTO‑le esitatud teatis ei vabastanud neid siiski kohustusest austada õigust abile, mille ettevõtjad olid saanud enne 31. märtsi allkirjastatud lepingute alusel.
116 Komisjon palub väite tagasi lükata.
Üldkohtu hinnang
117 Olgu öeldud, et vaidlustatud otsuse artikkel 1 täpsustab, et teatatud meedet ei rakendata, sest see ei ole ühisturuga kokkusobiv.
118 Nagu on alla kriipsutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 111, on vaidlustatud otsuses viidatud WTO‑le esitatud teatisele üksnes eesmärgiga näidata ära – vastuseks Itaalia Vabariigi järelepärimistele ja täiendavalt –, et teatatud meetme võimalik heakskiitmine oleks lisaks olnud vastuolus ka ühendusel WTO suhtes olevate kohustustega. Vaidlustatud otsuse põhjendusest 26 nähtub nimelt, et komisjon ei tuginenud oma järelduses, et teatatud meede on ühisturuga kokkusobimatu, vähimalgi määral WTO‑le esitatud teatisele.
119 Eelöeldust järeldub, et WTO‑le esitatud teatisel ei olnud ühelgi juhul mingit mõju vaidlustatud otsuse resolutsioonile.
120 Seega on alust järeldada, et ka seitsmes väide ei pea paika.
121 Sellest tulenevalt tuleb jätta hagi tervikuna rahuldamata.
Kohtukulud
122 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud Itaalia Vabariigi kahjuks, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista Itaalia Vabariigilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kaheksas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Itaalia Vabariigilt.
|
Martins Ribeiro |
Papasavvas |
Wahl |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 3. veebruaril 2011 Luxembourgis.
Sisukord
Õiguslik raamistik
Vaidluse taust
Menetlus ja poolte nõuded
Õiguslik käsitlus
Esimene väide, et teatatud meede kvalifitseeriti vääralt uueks abiks
Poolte argumendid
Üldkohtu hinnang
Teine väide, et rikuti määrust nr 1177/2002
Poolte argumendid
Üldkohtu hinnang
Kolmas väide, et rikuti EÜ artikleid 87, 88 ja 253
Poolte argumendid
Üldkohtu hinnang
Neljas väide, et rikuti õiguspärase ootuse kaitse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid
Poolte argumendid
Üldkohtu hinnang
Viies väide, et rikuti võistlevuse põhimõtet
Poolte argumendid
Üldkohtu hinnang
Kuues väide, et teatatud meetme ühisturuga kokkusobivuse hindamisel arvestati WTO eeskirju
Poolte argumendid
Üldkohtu hinnang
Seitsmes väide, et vaidlustatud otsus tugineb WTO‑le esitatud teatisel
Poolte argumendid
Üldkohtu hinnang
Kohtukulud
* Kohtumenetluse keel: itaalia.