Euroopa Komisjoni 4. detsembril 2009 esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 23. septembri 2009. aasta otsuse peale kohtuasjas T-183/07: Poola versus komisjon

(Kohtuasi C-504/09 P)

2010/C 51/29

Kohtumenetluse keel: poola

Pooled

Apellant: Euroopa Komisjon (esindajad: E. Kružiková, E. White ja K. Herrmann)

Teised menetluspooled: Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, Poola Vabariik, Ungari Vabariik, Leedu Vabariik, Slovakkia Vabariik

Apellandi nõuded

Väited ja peamised argumendid

Apellant esitab oma nõuete toetuseks neli väidet. Esiteks väidab ta, et Esimese Astme Kohus on ületanud oma kontrollipädevust ja rikkunud menetlusnorme, mis avaldas negatiivset mõju komisjoni huvidele; teiseks on kohus rikkunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ (1); kolmandaks on kohus vääralt tõlgendanud ELTL artiklist 296 tuleneva otsuste põhjendamise kohustuse ulatust ning neljandaks on kohus rikkunud materiaalõigust, kuna ta ei vaadelnud vaidlustatud otsuse artikli 1 lõiget 1, artikli 2 lõiget 1 ja artikli 3 lõiget 1 ülejäänud otsuse sätetest eraldiseisvana ning tühistas seetõttu nimetatud otsuse tervikuna.

Esimese väite raames väidab apellant, et Esimese Astme Kohus luges kodukorra artikli 48 lõiget 2 rikkudes vastuvõetavaks hageja väite, mille kohaselt komisjon on rikkunud oma kontrollipädevust ning mille hageja esitas alles repliigi raames. Lisaks ületas kohus ise oma kohtuliku kontrolli pädevuse piire, otsustades, milliseid ühenduse õiguse sätteid puudutab hageja teine väide.

Teise väite raames väidab apellant, et Esimese Astme Kohus tõlgendas vääralt direktiivi 2003/87 artikli 9 lõikest 3 tulenevat komisjoni pädevuse ulatust ning selle pädevuse teostamise viisi. See väide jaguneb kaheks osaks.

Väite esimeses osas tugineb apellant sellele, et Esimese Astme Kohus tõlgendas direktiivi 2003/87 artikli 9 lõiget 3 vääralt ja rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, tuvastades, et komisjonil ei olnud õigust talle edastatud riiklike saastekvootide jaotuskavade II (edaspidi „jaotuskava”) kontrollimisel direktiivi 2003/87 III lisa kriteeriumide alusel lähtuda kõikide liikmesriikide puhul sama ajavahemiku (2005) kohta ühest ja samast allikast (Community Independant Transaction Log) saadud süsinikdioksiidi kontrollitud andmetest ning tugineda oma otsuses kõigi liikmesriikide kohta samal perioodil avaldatud SKT kasvu prognoosidele aastateks 2005–2010.

Väite teises osas leiab apellant, et Esimese Astme Kohus on vääralt tõlgendanud direktiivi 2003/87 artikli 9 lõiget 3 ja mõistnud valesti direktiivi eesmärki ja eset, võttes komisjonilt õiguse jätta jaotuskava kontrollimisel tähelepanuta asjaomase liikmesriigi kasutatud andmed ning kehtestada direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 3 alusel tehtud otsusega, millega ta lükkas jaotuskava tagasi, liikmesriigile eraldatavate kvootide ülempiir.

Direktiivi 2003/87 artikli 9 lõikes 3 ettenähtud jaotuskava esialgne kontroll peab aitama kaasa direktiivi eesmärgi saavutamisele, milleks on vähendada tulemuslikult ja majanduslikult tõhusalt kasvuhoonegaaside heitkoguseid ning tagada ühenduse saastekvootidega kauplemise süsteemi tõrgeteta toimimine. Kuna pädevus võtta vastu jaotuskava tagasilükkav otsus on ajaliselt piiratud, siis tuleb direktiivi 2003/87 artikli 9 lõike 3 esimeses lauses sätestatud komisjoni pädevuste tõlgendamisel arvesse võtta kontrollimenetluse kui terviku eesmärki, nimelt tagada, et kinnitatakse üksnes sellised jaotuskavad, mis vastavad III lisas, eelkõige punktides 1–3 sätestatud kriteeriumidele, andes aluse liikmesriikide otsustele eraldatavate kvootide arvu kohta.

Kolmanda väite raames väidab apellant, et Esimese Astme Kohus jättis arvestamata vaidlustatud otsuse põhjenduses 5 esitatud põhjenduse sisu ning laiendanud ELTL artiklis 296 sätestatud põhjendamiskohustuse ulatust, tuvastades, et komisjon oleks pidanud vaidlustatud otsuses selgitama, miks Poola Vabariigi jaotuskavas kasutatud andmed on „vähem usaldusväärsed”.

Neljanda väite raames leiab apellant, et Esimese Astme Kohus kohaldas vääralt vaidlustatud otsuse sätete eraldatavuse tingimusi, tuvastades, et otsuse artikli 1 lõikeid 2–5 ja artikli 2 lõikeid 2–5, mis puudutavad jaotuskava vastuolu direktiivi III lisa muude kriteeriumidega kui need, mida puudutavad lõiked 1, ei ole võimalik viimastest eraldada. Kohtupoolse vale hinnangu tagajärjel tühistati vaidlustatud otsus tervikuna.

(1)  ELT L 275, lk 32; ELT eriväljaanne 15/07, lk 631.