13.2.2010 |
ET |
Euroopa Liidu Teataja |
C 37/18 |
Eelotsusetaotlus, mille esitas Cour de cassation (Prantsusmaa) 25. novembril 2009 — Charles Defossez versus Christian Wiart, Sotimon SARL-i pankrotihaldur, Office national de l’emploi, CGEA de Lille
(Kohtuasi C-477/09)
2010/C 37/19
Kohtumenetluse keel: prantsuse
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Cour de cassation (Prantsusmaa)
Põhikohtuasja pooled
Kaebuse esitaja: Charles Defossez
Vastustajad: Christian Wiart, Sotimon SARL-i pankrotihaldur, Office national de l'emploi (fonds de fermeture d'entreprises), CGEA de Lille
Eelotsuse küsimused
Kas nõukogu 20. oktoobri 1980. aasta direktiivi nr 80/987/EMÜ töötajate kaitset tööandja maksejõuetuse korral käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (1), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. septembri 2002. aasta direktiiviga 2002/74/EÜ (2), artiklit 8a, mille lõikes 1 on ette nähtud, et kui vähemalt kahes liikmesriigis tegutsev ettevõtja on maksejõuetu, vastutab töötajate rahuldamata nõuete maksmise eest selle liikmesriigi asutus, kelle territooriumil nad töötavad või tavaliselt töötavad, ja lõikes 2 on sätestatud, et töötajate õiguste ulatuse määrab pädevat garantiiasutust reguleeriv õigus, tuleb tõlgendada nii, et see artikkel määrab pädeva asutuse, välistades kõik teised asutused, või, arvestades direktiivi eesmärki, milleks on nende töötajate õiguste toetamine, kes on kasutanud oma liikumisvabadust, ja sama direktiivi artikli 9 esimest lõiku, mille kohaselt see direktiiv ei piira liikmesriikide õigust kohaldada või kehtestada töötajate jaoks soodsamaid õigus- või haldusnorme, tuleb seda tõlgendada nii, et see ei võta töötajalt õigust kasutada selle asutuse garantii asemel soodsamat garantiid, mida pakub asutus, milles tema tööandja on kindlustatud ja millele ta teeb sissemakseid vastavalt siseriiklikule õigusele?
(1) ELT L 283, lk 23.
(2) ELT L 270, lk 10.