Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) 15. juulil 2009 esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 29. aprilli 2009. aasta otsuse peale kohtuasjas T-23/07: Borco-Marken-Import Matthiesen GmbH & Co. KG versus Siseturu Ühtlustamise Amet

(Kohtuasi C-265/09 P)

2009/C 233/11

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellatsioonkaebuse esitaja: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) (esindaja: G. Schneider)

Teine menetluspool: Borco-Marken-Import Matthiesen GmbH & Co. KG

Apellatsioonkaebuse esitaja nõuded

Väited ja peamised argumendid

Käesoleva apellatsioonkaebusega vaidlustatakse Esimese Astme Kohtu otsus, millega tühistati Siseturu Ühtlustamise Ameti neljanda apellatsioonikoja 30. novembri 2006. aasta otsus, millega lükati tagasi apellatsioonkaebuse esitaja taotlus registreerida ühenduse kaubamärgina tähis „α”. Esimese Astme Kohus asus seisukohale, et apellatsioonikoda kohaldas vääralt nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määruse (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 7 lõike 1 punkti b, kui ta leidis, et taotletaval kaubamärgil puudub eristusvõime vaid seetõttu, et see on lähedane sama tähe kujule standardkirjaviisis Times New Roman, ilma et seda oleks muudetud või graafilise elemendiga täiendatud, ning ei viinud läbi konkreetset analüüsi kuidas asjaomane avalikkus eristab kõnealust kaupa hageja konkurentide omast.

Apellatsioonkaebuse väites viidatakse määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumisele. Ühtlustamisamet esitab kolm argumenti selle kohta, miks tema arvates Esimese Astme Kohus ei tõlgendanud seda sätet õigesti.

Esiteks ei ole vastupidi Esimese Astme Kohus arvamusele määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b kohase hindamise puhul alati vajalik tähise eristusvõime kindlaks tegemine konkreetse, üksikut kaupa puudutava kontrolli teel. Kohtupraktika kohaselt on üksikute tähiste liikide osas (näiteks ruumilised tähised, värvist koosneva kaubamärgid, hüüdlause, domeeninimed) lubatav määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b kohase eristusvõime konkreetne kontrollimine lähtudes kasutajate üldisest arusaamast ja hinnangutest ning seejuures tihti loobudes taotlusega hõlmatud kaupade ja teenuste konkreetsest hindamisest. Kohtupraktika on tunnustanud ka seda, et teatud tähiste liikide puhul saadakse konkreetne eristusvõime reeglina vaid omandatud eristusvõime alusel.

Teiseks ei võtnud Esimese Astme Kohus arvesse, et eristusvõime kontrollimise puhul on tegemist prognoosiva otsusega ja see on seetõttu alati oletuslik.

Kolmandaks ei võtnud Esimese Astme Kohus määruse nr 40/94 artikli 7 lõike 1 punkti b kohase hindamise raames arvesse tõendamiskoormuse jagunemist, kuna kohus asus seisukohale, et ühtlustamisamet peab taotletava kaubamärgi puhul eristusvõime puudumist tõendama alati võttes arvesse konkreetseid asjaolusid. Kaubamärgi registreerimise menetlus on haldusmenetlus ning ei ole võistlev menetlus, mille puhul ühtlustamisamet peab taotlejale tõendama registreerimist keeldumise põhjuseid. Juhul kui hageja väidab, et taotletaval kaubamärgil on eristusvõime vastupidi ühtlustamisameti hinnangule, siis peab hageja konkreetsete ja põhjendatud andmete alusel tõendama, et taotletav kaubamärk on iseenesest eristusvõimeline või omandanud eristusvõime kasutamise käigus.