4.7.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 153/21


6. aprillil 2009 esitatud hagi — Euroopa Ühenduste Komisjon versus Belgia Kuningriik

(Kohtuasi C-132/09)

2009/C 153/39

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: Euroopa Ühenduste Komisjon (esindajad: B. Eggers ja J.-P. Keppenne)

Kostja: Belgia Kuningriik

Hageja nõuded

Tuvastada, et kuna Belgia Kuningriik keeldus kandmast Euroopa koolide õppevahendite ja -materjalide kulusid, siis on Belgia Kuningriik rikkunud 1962. aasta asukohalepingust koostoimest EÜ artikliga 10 tulenevaid kohustusi;

mõista kohtukulud välja Belgia Kuningriigilt.

Väited ja peamised argumendid

Komisjoni väitel rikuti 1962. aastal Euroopa koolide kuratooriumi ja Belgia Kuningriigi vahel sõlmitud lepingut; rikkumine seisnes Belgia territooriumil asuvate Euroopa koolide õppevahendite ja -materjalide kulude kandmisest keeldumises.

Oma hagi toetuseks väidab hageja esiteks, et 21. juuni 1994. aasta Euroopa koolide põhikirja konventsiooni (1) artikli 6 lõige 2 sätestab, et igas liikmesriigis käsitatakse Euroopa kooli avaliku õigusega reguleeritava haridusasutusena. Järelikult peavad Euroopa koole rahastama Belgia riiklikud ametiasutused ja neid koole tuleb kohelda võrdselt riiklikega nii Euroopa kooli avamise või laienemisega seotud esmavahendite kui nende koolide iga-aastaste haldamis- ja tegevuskulude osas. Hariduse viimine ühenduse tasandile Belgias ei saa selles osas õigustada Belgia ametiasutuste keeldumist Euroopa koolide iga-aastaste tegevuskulude rahastamisest, kuna väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et liikmesriik ei tohi hoiduda kõrvale kohustustest, mida ta oma pädevust avali-õiguslikele isikutele delegeerides on võtnud.

Belgia ametiasutuste vastuväidete peale märgib komisjon, et 1967. aasta mais Karlsruhes toimunud kuratooriumi koosolekul tehtud järeldused ei sea mingil moel kahtluse alla küsimust finantskohustustest, mis sellel liikmesriigil kooli asukohariigina võetud on.

Kõigepealt andis kuratoorium Karlsruhes üksnes Euroopa koolide asukohaliikmesriikidega sõlmitavate tüüplepingute sõlmimiseks suuniseid, ja igal juhul ei olnud kuratooriumil õigusnormide hierarhiat silmas pidades mingit pädevust muuta 1962. aasta asukohalepingut.

Lisaks ei saa Karlsruhe „otsust” ei saa kuidagi pidada „osalisriikide edaspidiseks kokkuleppeks ja praktikaks” Rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artikli 31 lõik 3 punktide a ja b tähenduses, mis puudutab asukohalepingu tõlgendamist, kui puuduvad järjestikused kinnitatud õigusaktid või deklaratsioonid, mis seaksid kahtluse alal asukohalepinguga kehtestatud finantskohustused. Pealegi tõendavad mitmed dokumendid ja finantseerimised, mis Belgias pärast 1967. aastat tehti, seda kohustust tasuda Euroopa koolide kulud õppevahenditele ja –materjalidele..


(1)  EÜT L 212, lk 3; ELT eriväljaanne 16/01, lk 16.