—

Camera di Commercio, Industria, Artigianato e Agricoltura (CCIAA) di Cosenza, esindajad: avvocato O. Morcavallo ja avvocato F. Sciaudone,

—

Grillo Star Srl, esindaja: avvocato R. Mastroianni,

—

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato S. Fiorentino,

—

Saksamaa valitsus, esindaja: N. Graf Vitzthum,

—

Austria valitsus, esindaja: C. Pesendorfer,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Aresu ja M. Afonso,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada nõukogu 12. veebruari 2008. aasta direktiivi 2008/7/EÜ kapitali suurendamise kaudse maksustamise kohta (ELT L 46, lk 11) artikli 5 lõike 1 punkti c ja artikli 6 lõike 1 punkti e. [Mõiste „kapitali suurendamine” asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „kapitali koondumine”]

2

Taotlus on esitatud Tribunale di Cosenza poolt pankrotiasjades määratud kohtuniku poolt pankrotistunud äriühingu Grillo Star Srl (edaspidi „Grillo Star”) kohustuste väljaselgitamise menetluses, milles tal on palutud tunnustada Camera di Commercio, Industria, Artigianato e Agricoltura di Cosenza (edaspidi „CCIAA di Cosenza”) nõuet, mis tulenes sellest, et Grillo Star ei olnud tasunud ettevõtteregistris registreeritud või märgitud ettevõtete poolt 2009. aasta eest tasumisele kuuluvat iga-aastast maksu (edaspidi „aastamaks”).

3

Direktiivi 2008/7 artiklis 2 pealkirjaga „Kapitaliühing” on sätestatud:

„1.   Käesolevas direktiivis tähendab „kapitaliühing” järgmist:

2.   Käesoleva direktiivi kohaldamisel käsitatakse kapitaliühinguna ka kõiki teisi tulunduslikke äriühinguid, ühistuid või muid juriidilisi isikuid.”

4

Selle direktiivi artikli 5 lõige 1 sätestab:

„Liikmesriigid ei maksusta ühelgi viisil kaudselt järgmisi tehinguid:

[…]

[…]”

5

Direktiivi artikli 6 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Olenemata artiklist 5 võivad liikmesriigid kohaldada järgmisi makse:

[…]

[…]

6

Põhikohtuasjas kohaldatavad siseriiklikud sätted olid enne 15. veebruari 2010. aasta seadusandliku dekreedi nr 23 (Gazzetta ufficiale della Repubblica italiana, edaspidi „GURI”, nr 46, 25.2.2010), mis puudutab kaubandus-, tööstus-, käsitöö- ja põllumajanduskodade süsteemi reformi vastavalt 23. juuli 2009. aasta seaduse nr 99 artiklile 53 (decreto legislativo nr 23 – Riforma dell’ordinamento relativo alle camere di commercio, industria, artigianato e agricoltura, in attuazione dell’articolo 53 della legge 23 luglio 2009, nr 99) (jõustus 12. märtsil 2010) artikli 1 lõikega 19 ümbersõnastamist järgmised.

7

Codice Civile (Itaalia tsiviilseadustik, edaspidi „tsiviilseadustik”) artikli 2188 lõikega 1 seati sisse ettevõtteregister, milles selle seadustiku artikli 2195 kohaselt tuleb registreerida kõik ühe isiku poolt või ühiselt juhitavad tööstus-, kaubandus-ja finantsettevõtted ning eelkõige sama seadustiku artikli 2200 kohaselt äriühingud ja kooperatiivid, sealhulgas need, millel puudub majandustegevus.

8

29. detsembri 1993. aasta seaduse nr 580 kaubandus-, tööstus-, käsitöö- ja põllumajanduskodade ümberkorraldamise kohta (Legge recante Riordinamento delle camere di commercio, industria, artigianato e agricoltura) (GURI nr 7, regulaarne lisa, 11.1.1994; edaspidi „seadus nr 580/1993”) artikli 8 lõiked 1 ja 2 sätestavad, et ettevõtteregistri pidamine on antud kaubandus-, tööstus-, käsitöö- ja põllumajanduskodadele.

9

Seaduse nr 580/1993 artikli 18 lõigetes 3–5 on ette nähtud aastamaksu arvutamise eeskirjad.

10

Majandusarengu ministri 30. aprilli 2009. aasta määruses, mis puudutab kaubanduskodadele makstava aastamaksu suuruse kindlaksmääramist 2009. aastal (decreto del ministro dello Sviluppo economico – Determinazione delle misure del diritto annuale dovuto per l’anno 2009, dalle imprese alle camere di commercio) (GURI nr 114, 19.5.2009, lk 37) on kehtestatud põhikohtuasjas kõnealuse aasta eest tasutava aastamaksu suurus. Ettevõtetel, kelle aastakäive on kuni 100000 eurot, tuleb aastas maksta kindlasummalist maksu 200 eurot; ettevõtete puhul, kelle käive on sellest suurem, arvutatakse aastamaks osade kaupa asjaomase ettevõtte käibele vastava protsendina.

11

Tribunale di Cosenza pankrotikoja 29. aprilli 2009. aasta otsusega kuulutati välja Grillo Stari pankrot ning vastavalt pankrotiseaduse artiklile 93 alustati menetlust võlausaldajate nõuete tunnustamiseks.

12

Selle menetluse raames palus CCIAA di Cosenza 4. juunil 2009 tunnustada Grillo Stari pankrotivaral lasuvate kohustuste hulgas nõuet summas 200 eurot, mis on tekkinud seoses 2009. aasta eest tasumisele kuulunud aastamaksuga, millele lisandub 113,39 eurot.

13

Tribunale di Cosenza pankrotiasjades määratud kohtunikul, kellel paluti seda nõuet tunnustada Grillo Stari pankrotivaral lasuvate kohustuste hulgas, tekkis kahtlus, kas aastamaksu kindlaksmääramist käsitlevad Itaalia õigusnormid on direktiiviga 2008/7 kooskõlas.

14

Sellega seoses viitab ta Euroopa Kohtu praktikale, eelkõige 20. aprilli 1993. aasta otsusele liidetud kohtuasjades C-71/91 ja C-178/91: Ponente Carni ja Cispadana Costruzioni (EKL 1993, lk I-1915); 2. detsembri 1997. aasta otsusele kohtuasjas C-188/95: Fantask jt (EKL 1997, lk I-6783), samuti 10. septembri 2002. aasta otsusele liidetud kohtuasjades C-216/99 ja C-222/99: Prisco ja CASER (EKL 2002, lk I-6761), mis määratlevad lõivu või teenustasuna sellise maksu, mida liikmesriikidel on õigus nõuda nõukogu 17. juuli 1969. aasta direktiivi 69/335/EMÜ kapitali suurendamise kaudse maksustamise kohta (EÜT L 249, lk 25; ELT eriväljaanne 09/01, lk 11) artikli 12 lõike 1 punktis e sätestatud erandi alusel, mida sisuliselt kordab direktiivi 2008/7 artikli 6 lõike 1 punkt e. Samas tundub nimetatud kohtunikule, et aastamaks ei ole sellisena käsitatav, kuna selle arvutamine ei ole seotud ettevõtetele nende registreeringu kaubandus-, tööstus-, käsitöö- ja põllumajanduskodade registris hoidmiseks osutatud teenuse hinnaga.

15

Neil asjaoludel otsustas Tribunale di Cosenza poolt pankrotiasjades määratud kohtunik menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

16

Mis puudutab seda, kas direktiivi 2008/7 artikli 5 lõike 1 punkt c on kohaldatav aastamaksu suhtes, siis kavatses Tribunale di Costenza poolt pankrotiasjades määratud kohtunik oma 5. novembri 2009. aasta eelotsusetaotlust täiendada järgmiste küsimustega:

„1.   Kas niisuguse kapitaliühingu kohustus maksta [aastamaksu], kes majandustegevusega ei tegele ega ole sellega kunagi tegelenud ja kes on seega „mittetegutsev”, on vastuolus [direktiiviga 2008/7/EÜ]?

2.   Kas rajatava ettevõtte ettevõtteregistris registreerimise õigustloov olemus – asjaolu, mis on Itaalia õiguses lahutamatult seotud kapitaliühingute õigusvõime omandamisega – ja seega ka sellega seonduva „aastamaksu” tasumine on vastuolus [direktiiviga 2008/7]?”

17

Pärast täiendavate eelotsuse küsimuste saamist otsustas Euroopa Kohtu president 20. oktoobri 2010. aasta määrusega uuendada kirjalikku menetlust.

18

CCIAA di Cosenza väidab sisuliselt seda, et Euroopa Kohus ei ole pädev eelotsusetaotlustele vastama, kuna Tribunale di Costenza poolt pankrotiasjades määratud kohtunik ei ole käsitatav „kohtuna” ELTL artikli 267 mõttes. Ta lisab selle kohta, et nimetatud kohtuniku menetletava asja tulemuseks ei ole kohtuotsuse jõudu omav otsus. Ta märgib, et nimetatud kohtuniku ülesandeks on peamiselt pankrotivara moodustamise protsessi eeskirjadele vastavuse jälgimine ja kontrollimine, nõuete tunnustamise taotluste osaline või täielik rahuldamine, rahuldamata jätmine või vastuvõetamatuks tunnistamine. Ta väidab lisaks, et selles menetluses esineb mitmeid võistlevuse põhimõtte piiranguid.

19

Grillo Star väidab seevastu, et määratud kohtuniku teostatav menetlus on kohtumenetlus, kuna Itaalia õigusaktide kohaselt on tema ülesanne teha põhistatud otsuseid iga pankrotivara suhtes esitatud nõude tunnustamise kohta ning need otsused – kui neid ei vaidlustata – on lõplikud ja pooltele kohustuslikud. Ta märgib veel, et määratud kohtuniku otsus tehakse kohtuistungi lõpus, kuhu pooled on kutsutud ja kus neil on õigus osaleda.

20

Sellega seoses tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võtab Euroopa Kohus selleks, et hinnata, kas eelotsusetaotluse esitanud organ kujutab endast „kohut” ELTL artikli 267 tähenduses – küsimus, mis kuulub üksnes liidu õiguse valdkonda – arvesse järgmisi asjaolusid nende kogumis: organi õiguslik alus, alalisus, otsuste kohustuslikkus, menetluse võistlevus, õigusnormide kohaldamine selle organi poolt ning tema sõltumatus (vt 14. juuni 2011. aasta otsus kohtuasjas C-196/09: Miles jt, EKL 2011, lk I-5105, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

21

Pealegi võivad siseriiklikud kohtud saata asja Euroopa Kohtule vaid juhul, kui tegemist on poolelioleva vaidlusega ja see kohus peab vastava menetluse raames tegema kohtuotsuse jõudu omava lahendi (24. märtsi 2011. aasta määrus kohtuasjas C-344/09: Bengtsson, punkt 18 ja seal viidatud kohtupraktika).

22

Seega, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus toimib haldusasutusena ilma, et ta lahendaks samal ajal õiguslikku vaidlust Euroopa Kohtu praktika tähenduses, ei saa teda pidada õigustmõistvat funktsiooni täitvaks (eespool viidatud kohtumäärus Bengtsson, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

23

Antud asjas nähtub CCIAA di Cosenza esitatud teabest, mida Grillo Star on kinnitanud, et pankrotiasju lahendama määratud kohtuniku ülesanne on võlausaldajate nõudmisel välja selgitada – pankrotis äriühingu pankrotihalduri poolt ette valmistatud projekti põhjal, milles määratakse pankrotivara seisukord – selle vara suhtes tunnustatud nõuded. Pankrotiseadusest nähtub lisaks, et nii pankrotihalduril kui teistel huvitatud isikutel on võimalus määratud kohtuniku juures vaidlustada viimasele esitatud nõude tunnustamise taotlus. Lõpuks tuleb märkida, et juhul, kui seda ei ole vaidlustatud, on nimetatud kohtuniku otsusel, millega ei lubata nõuet pankrotivara suhtes tunnustada, siduvad õiguslikud tagajärjed.

24

Nagu ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 19 märkis, on pankrotihalduril ja võlausaldajatel samas võimalus esitada pankrotiasju lahendama määratud kohtunikule oma seisukohti nii kirjalikus menetluses kui ka kohtuistungil.

25

Arvestades kõiki neid asjaolusid, ei saa põhjendatult väita, et Tribunale di Cosenza poolt pankrotiasju lahendama määratud kohtunikul ei ole palutud liidu õiguse tähenduses teha kohtuotsuse jõudu omav otsus, et lahendada vaidlus võistleva menetluse raames.

26

Neil asjaoludel on Euroopa Kohus pädev vastama eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele.

27

Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib eelotsuse küsimustega, mida tuleks uurida koos, sisuliselt seda, kas direktiivi 2008/7, eelkõige selle direktiivi artikli 5 lõike 1 punkti c ja artikli 6 lõike 1 punkti e tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus sellise aastamaksu nõudmine, mis on kõne all põhikohtuasjas ja mida tuleb Itaalia kaubandus-, tööstus-, käsitöö- ja põllumajanduskodadele tasuda igal ettevõttel, kes on registreeritud või märgitud nende kodade peetavas registris.

28

Esmalt tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on juba täpsustanud, et direktiivi 69/335 artikkel 12, mille sõnastus on sisuliselt sama kui direktiivi 2008/7 artikli 6 sõnastus, kujutab endast direktiivi 69/335 artiklis 10 – millele sisuliselt vastab direktiivi 2008/7 artikli 5 lõige 1 – nimetatud kapitalimaksudega sarnaste maksude keelamise erandit (vt selle kohta eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Fantask jt, punkt 20).

29

Seega tuleb uurida, kas selline aastamaks, mis on arutusel põhikohtuasjas, kuulub direktiivi 2008/7 artikli 5 lõikega 1 keelatud maksude hulka.

30

Nimetatud artikli lõike 1 punktiga c on eelkõige keelatud mis tahes kaudsed maksud majandustegevusele eelneva registreerimise või mis tahes muu formaalsuse eest, mille alusel tekib äriühingu õiguslikust vormist tulenevalt selle õigus- ja teovõime.

31

Seda keeldu õigustab asjaolu, et kuigi kõnealuse maksuga ei maksustata kapitali sissemakseid kui selliseid, maksustatakse selle maksuga sellest hoolimata formaalsused, mis on seotud äriühingu õigusliku vormiga, see tähendab vahendiga, mida kasutatakse kapitali suurendamiseks, ja seetõttu ohustab nende maksude säilitamine ka direktiiviga 2008/7 kavandatud eesmärkide saavutamist (vt selle kohta 28. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C-466/03: Albert Reiss Beteiligungsgesellschaft, EKL 2007, lk I-5357, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

32

Direktiivi 2008/7 artikli 5 lõike 1 punkti c tuleb üldjuhul tõlgendada laialt, nii et selles on silmas peetud mitte ainult kapitaliühingu majandustegevusele eelnevaid formaalsusi, vaid ka formaalsusi, mis on tingimuseks selle äriühingu majandustegevuse teostamisele ja jätkamisele (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Albert Reiss Beteiligungsgesellschaft, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Euroopa Kohtu praktikast nähtub siiski, et see artikkel ei keela maksusid, mida tuleb igal aastal maksta ettevõtte registreerimise tõttu kaubandus- ja tööstuskojas, kuna selle maksu maksustatav teokoosseis ei seisne mitte äriühingu või ettevõtte omanikuks oleva juriidilise isiku registreerimises, vaid ettevõtte enda registreerimises ning et selline maks ei sõltu ettevõtte omanikuks oleva juriidilise isiku õiguslikust vormist ega ole seetõttu seotud formaalsustega, mille alusel tekib äriühingu õiguslikust vormist tulenevalt selle õigus- ja teovõime (vt selle kohta 11. juuni 1996. aasta otsus kohtuasjas C-2/94: Denkavit Internationaal jt, EKL 1996, lk I-2827, punktid 24–26).

34

On teada, et põhikohtuasjas arutusel oleva aastamaksu maksustatav teokoosseis seisneb kohaldatavate siseriiklike õigusnormide kohaselt mitte äriühingu või ettevõtte omanikuks oleva juriidilise isiku registreerimises, vaid ettevõtte enda registreerimises. See on maks, mida võetakse nende käibe põhjal kõikidelt tulunduslikelt üksustelt.

35

Selline maks ei sõltu ettevõtte omanikuks oleva äriühingu õiguslikust vormist, mida kinnitas kohtuistungil ka Grillo Star, kuna seda võetakse kõikidelt kapitaliühinguna asutatud ettevõtetelt direktiivi 2008/7 artikli 2 mõttes, ning ettevõtetelt, mis on asutatud teistsuguses õiguslikus vormis, eriti sellistelt, mis kuuluvad füüsilistele isikutele või mida viimased juhivad (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Denkavit Internationaal jt, punkt 25).

36

Lisaks, nagu Itaalia valitsus ja Euroopa Komisjon põhjendatult väidavad, välistab aastamaksu proportsionaalsus asjaomase ettevõtte aastakäibega selle, et maksu tasumine oleks end kapitaliühinguna registreerinud ettevõtte jaoks kulukam formaalsus võrreldes ettevõttega, mis on asutatud teistsuguses õiguslikus vormis.

37

Seega paistab, et põhikohtuasjas arutusel olev aastamaks ei ole seotud formaalsustega, mida võidakse kapitaliühingule tema õiguslikust vormist tulenevalt kohaldada.

38

Asjaolu, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus juhtis tähelepanu ja mille kohaselt erinevalt teistest ettevõtetest on kapitaliühingute jaoks asjaomase siseriikliku õiguse tähenduses äriregistrisse kandmisel õigustloov mõju, ei mõjuta eelmises punktis sedastatut. Nimelt, kuivõrd registrisse kandmine ja seetõttu sellega seotud aastamaksu tasumine kujutab endast kapitaliühingute õigusliku eksisteerimise tingimust, ei saa see asjaolu üksi muuta aastamaksu maksustatavat teokoosseisu nii, nagu seda on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 34, muutes selle maksuks, mida tuleb tasuda ettevõtte omanikuks oleva kapitaliühingu registreerimisel (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Denkavit Internationaal jt, punkt 28). Lisaks on teada, et kui kapitaliühing nimetatud maksu ei maksa, ei too see kaasa tema ettevõtteregistrist kustutamist.

39

Tähtsust ei oma ka asjaolu, millele viitas CCIAA di Cosenza ja mille kohaselt on põhikohtuasjas arutusel oleva maksu tasumise kohustus sellisel äriühingul nagu Grillo Star isegi ajal, mil tal puudub tegelik majandustegevus. Põhikohtuasjas kõnealuste õigusnormide kohaselt õigustab kapitaliühingute aastamaksu tasumise kohustust eeldus, mille kohaselt on iga kapitaliühing põhimõtteliselt ettevõtte omanik. Selle kohta on Euroopa Kohus möönnud esiteks, et ettevõtte mõiste määratlus kuulub direktiiviga 2008/7 hõlmatud valdkonnas siseriikliku seadusandja pädevusse (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Denkavit Internationaal jt, punkt 31) ja teiseks, et see eeldus ei mõjuta tõdemust, mille kohaselt põhineb aastamaksu maksustatav teokoosseis – nagu on osundatud käesoleva kohtuotsuse punktis 34 – ettevõtte enda registreerimisel sõltumata tema õiguslikust vormist (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Denkavit Internationaal jt, punkt 29).

40

Lisaks nähtub Euroopa Kohtu valduses olevast toimikust, et sellist äriühingut nagu Grillo Star, kes tegi hotelliteenuste pakkumiseks vähemalt ettevalmistavaid tehinguid, milleks on eelkõige maatükkide ostmine, ei saa igal juhul samastada eespool viidatud kohtuotsuse Denkavit Internationaal jt punktis 29 määratletud n-ö „tühja äriühinguga”, s.o ettevõte, millel puudub vara ja igasugune majandustegevus.

41

Neil asjaoludel tuleb nentida, et põhikohtuasjas arutusel olev aastamaks ei kujuta endast keelatud maksu direktiivi 2008/7 artikli 5 lõike 1 punkti c mõttes.

42

Seega ei ole vaja uurida, kas selline maks kuulub selle artikli erandite kohaldamisalasse, mis on sätestatud direktiivi 2008/7 artikli 6 lõike 1 punktis e.

43

Järelikult tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 2008/7 artikli 5 lõike 1 punkti c tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus põhikohtuasjas arutusel olev maks, mida tuleb maksta kord aastas kõikidel ettevõtetel nende ettevõtteregistrisse kandmise tõttu, isegi kui sellisel kandel on kapitaliühingute jaoks õigustloov mõju ja kui seda maksu tuleb tasuda neil äriühingutel ka ajal, mil nad teevad ettevõtte käitamiseks üksnes ettevalmistavaid toiminguid.

44

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

Nõukogu 12. veebruari 2008. aasta direktiivi 2008/7/EÜ kapitali suurendamise kaudse maksustamise kohta artikli 5 lõike 1 punkti c tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus põhikohtuasjas arutusel olev maks, mida tuleb maksta kord aastas kõikidel ettevõtetel nende ettevõtteregistrisse kandmise tõttu, isegi kui sellisel kandel on kapitaliühingute jaoks õigustloov mõju ja kui seda maksu tuleb tasuda neil äriühingutel ka ajal, mil nad teevad ettevõtte käitamiseks üksnes ettevalmistavaid toiminguid.