1. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – EÜ asutamislepingu kolmanda osa IV jaotise alusel vastu võetud õigusakt
(ELTL artikkel 267)
2. Liidu õigus – Ülimuslikkus – Vastuolus olev siseriiklik õigus – Kehtivate normide automaatne kohaldamatus – Kohustus järgida kõrgema kohtu juhiseid, mis ei ole liidu õigusega kooskõlas – Lubamatus
(ELTL artikkel 267)
3. Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Maksejõuetusmenetlused – Määrus nr 1346/2000 – Maksejõuetusmenetluse algatamise rahvusvaheline kohtualluvus – Võlgniku põhihuvide keskme liikmesriigi kohtud
(Nõukogu määrus nr 1346/2000, artikli 3 lõige 1)
4. Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Maksejõuetusmenetlused – Määrus nr 1346/2000 – Maksejõuetusmenetluse algatamise rahvusvaheline kohtualluvus – Võlgniku põhihuvide keskme liikmesriigi kohtud – Kindlaksmääramise kriteeriumid
(Nõukogu määrus nr 1346/2000, artikli 3 lõike 1 teine lause)
5. Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Maksejõuetusmenetlused – Määrus nr 1346/2000 – Maksejõuetusmenetluse algatamise rahvusvaheline kohtualluvus – Teisene menetlus
(Nõukogu määrus nr 1346/2000, artikli 3 lõige 2)
1. ELTL artikli 267 kohaselt võivad kohtud, mille otsuse peale saab siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata, alates 1. detsembrist 2009 esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, kui see seondub lepingu IV jaotise alusel võetud õigusaktidega
Arvestades ELTL artikliga 267 taotletava eesmärgiga – luua Euroopa Kohtu ja siseriiklike kohtute vaheline tõhus koostöö – ning menetlusökonoomia põhimõttega, on Euroopa Kohtul alates 1. detsembrist 2009 pädevus vastu võtta eelotsusetaotlus kohtult, mille otsuste peale saab siseriikliku õiguse järgi edasi kaevata, ja seda isegi juhul, kui taotlus on esitatud enne nimetatud kuupäeva.
(vt punktid 19 ja 20)
2. Liidu õigusega on vastuolus, et siseriiklik kohus on seotud siseriikliku menetlusnormiga, mille kohaselt siseriikliku kõrgema kohtu antud hinnangud on talle siduvad, kui ilmneb, et selle kõrgema kohtu antud hinnang ei ole kooskõlas liidu õigusega, nii nagu seda tõlgendab Euroopa Kohus.
Nimelt ja esiteks ei saa sellise siseriikliku menetlusnormi olemasolu, mille kohaselt on kohtud, mis ei otsusta asja üle viimases astmes, seotud kõrgema kohtu antud hinnangutega, kahtluse alla seada siseriiklike kohtute – mis ei otsusta asja üle viimases astmes – õigust esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotlus, kui neil on kahtlusi liidu õiguse tõlgendamise osas.
Teiseks on eelotsusemenetluse raames tehtud Euroopa Kohtu otsus käsitletud liidu institutsioonide aktide tõlgenduse või kehtivuse küsimustes siseriiklikule kohtule põhikohtuasja lahendamisel siduv.
Lisaks sellele on siseriiklik kohus, kes on kutsutud oma pädevuse piires kohaldama liidu õigusnorme, kohustatud tagama nende normide täieliku õigusmõju, jättes vajaduse korral omal algatusel kohaldamata mis tahes siseriikliku õigusnormi, mis on vastuolus liidu õigusega, ja sel kohtul ei ole vaja taotleda või oodata ära niisuguse siseriikliku sätte eelnevat kõrvaldamist seadusandlike või muude põhiseaduslike vahenditega.
(vt punktid 35, 36, 38, 39 ja resolutsiooni punkt 1)
3. Mõistet võlgniku „põhihuvide kese” määruse nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta artikli 3 lõike 1 tähenduses tuleb tõlgendada liidu õiguse alusel.
Nimelt on tegemist määrusele ainuomase mõistega, mida tuleb seetõttu tõlgendada ühetaoliselt ning liikmesriikide õigusaktidest sõltumatult.
(vt punktid 43, 44 ja resolutsiooni punkt 2)
4. Võlgnikust äriühingu põhihuvide keskme kindlaksmääramisel tuleb määruse nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta artikli 3 lõike 1 teist lauset tõlgendada nii, et võlgnikust äriühingu põhihuvide keskme kindlaksmääramisel tuleb eelistada selle äriühingu peakontori asukohta, mis tuleb kindlaks määrata objektiivsete ja kolmandate isikute poolt tuvastatavate asjaolude alusel. Juhul kui äriühingu juhtiv- ja kontrollorganid asuvad registrijärgses asukohas ning kui seal võetakse kolmandate isikute poolt tuvastatavalt vastu selle äriühingu juhtimisotsused, siis ei ole võimalik kummutada selles sättes ette nähtud eeldust. Juhul kui äriühingu peakontor ei asu äriühingu registrijärgses asukohas, saab äriühingu vara ning selle kohta kasumi saamise eesmärgil sõlmitud lepingute esinemist liikmesriigis, mis ei ole selle äriühingu registrijärgse asukoha liikmesriik, käsitada selle eelduse kummutamiseks piisavate asjaoludena üksnes tingimusel, et asjakohaste asjaolude kogumi igakülgse hindamise tulemusel on võimalik tuvastada, et kõnealuse äriühingu juhtiv- ja kontrolltegevuse ning selle äriühingu huvide realiseerimise tegelik kese on kolmandate isikute poolt tuvastatavalt selles teises liikmesriigis.
Juhul kui võlgnikust äriühingu registrijärgne asukoht viidi üle enne maksejõuetusmenetluse algatamise taotluse esitamist, eeldatakse, et selle äriühingu põhihuvide kese asub uues registrijärgses asukohas.
(vt punkt 59 ja resolutsiooni punkt 3)
5. Mõistet „tegevuskoht” määruse nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta artikli 3 lõike 2 tähenduses tuleb tõlgendada nii, et selle puhul on vajalik teatud struktuuri olemasolu, mis hõlmab majandustegevusega tegelemiseks vajalikku minimaalset töökorraldust ja teatavat stabiilsust. Ainuüksi eraldiseisva vara või pangakontode olemasolu ei vasta põhimõtteliselt sellele määratlusele.
(vt punkt 64 ja resolutsiooni punkt 4)