Maksusätted – Õigusaktide ühtlustamine – Käibemaks – Ühine käibemaksusüsteem – Sisendkäibemaksu mahaarvamine – Pöördmaksustamise menetlus – Maksukohustuslane, kes on kaupade või teenuste saajana kohustatud tasuma käibemaksu – Mahaarvamisõigus
(Nõukogu direktiiv 2006/112, artiklid 167, 168 ja 178)
Direktiivi 2006/112, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, artikleid 167, 168 ja 178 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selliste siseriiklike õigusnormide tagasiulatuv kohaldamine, mis pöördmaksustamise korra raamides seavad ehitusteenustega seotud käibemaksu mahaarvamise tingimuseks neid teenuseid puudutavate arvete parandamise ja täiendava parandustega maksudeklaratsiooni esitamise, samas kui maksuhalduri käsutuses on kõik vajalikud andmed selleks, et tuvastada, et maksukohustuslane on asjaomaste teenuste saajana kohustatud tasuma käibemaksu, ja et kontrollida mahaarvatava maksusumma suurust.
Asjaolu, et maksukohustuslane valis pigem uue käibemaksuseaduse kui varasema seaduse kohaldamise, ei saa iseenesest mõjutada tema õigust tasutud sisendkäibemaks maha arvata, mis tuleneb vahetult direktiivi 2006/112 artiklitest 167 ja 168. Lisaks nõuab neutraalse maksustamise põhimõte, et sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus antakse siis, kui sisulised nõuded on täidetud ja isegi siis, kui maksukohustuslane on jätnud täitmata mõned formaalsed nõuded. Järelikult sel juhul, kui maksuhalduril on olemas vajalikud andmed selleks, et tuvastada, kas maksukohustuslane on asjaomaste teenuste saajana kohustatud käibemaksu tasuma, on sellised õigusnormid, mis kehtestavad maksukohustuslase õigusele see maks maha arvata lisatingimusi, mis võivad muuta selle õiguse kasutamise olematuks, vastuolus direktiivi 2006/112 artiklitega 167 ja 168 ning artikli 178 punktiga f. Sellise juhtumiga võib olla tegemist, kui käibemaksu mahaarvamise õiguse saamise materiaalõiguslikud tingimused, mis on sätestatud direktiivi 2006/112 artikli 168 punktis a, on täidetud ja maksuhalduril, kes ei anna maksukohustuslasele õigust käibemaksu maha arvata, on samal ajal olemas kõik vajalikud andmed selleks, et tuvastada, et maksukohustuslane on kohustatud tasuma käibemaksu.
(vt punktid 36, 39, 40, 42, 43, 46 ja resolutsioon)