Kohtuasi C‑388/09
Joao Filipe da Silva Martins
versus
Bank Betriebskrankenkasse – Pflegekasse
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundessozialgericht)
Eelotsusetaotlus – Sotsiaalkindlustus – Määrus (EMÜ) nr 1408/71 – Artiklid 15, 27 ja 28 – EÜ artiklid 39 ja 42 – Endine võõrtöötaja – Kutsealane tegevus päritoluliikmesriigis ja teises liikmesriigis – Pension päritoluliikmesriigis – Kahe liikmesriigi makstud pension – Eraldiseisev sotsiaalkindlustusskeem hooldusriski kindlustamiseks – Olemasolu teises endises töökohaliikmesriigis – Kohustusliku kindlustuse vabatahtlik jätkamine selles skeemis – Hooldushüvitise saamise õiguse säilimine pärast päritoluliikmesriiki tagasipöördumist
Kohtuotsuse kokkuvõte
1. Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus – Liikmesriikide pädevus sotsiaalkindlustussüsteemi korraldamisel – Piirid – Liidu õiguse järgimine – Töötajate vaba liikumist puudutavad asutamislepingu sätted – Mõju ainult liikmesriigi õigusnormide alusel makstud soodustuste osas
(ELTL artiklid 45 ja 48, nõukogu määrus nr 1408/71)
2. Võõrtöötajate sotsiaalkindlustus – Ravikindlustus – Päritoluliikmesriigis ja teises liikmesriigis pensioni saav isik – Päritoluliikmesriiki tagasipöördumine pensionile minemisel
(Nõukogu määrus nr 1408/71, artiklid 15 ja 27)
1. ELTL artiklite 45 ja 48 eesmärki ei saavutata, kui liikumisvabaduse kasutamise tõttu kaotavad vöörtöötajad neile liikmesriigi õigusaktidega tagatud sotsiaalkindlustuse soodustused, iseäranis juhul, kui need soodustused on vastutasuks töötajate tasutud sissemaksetele. Liidu õigusnorme siseriiklike sotsiaalkindlustusalaste õigusaktide kooskõlastamise kohta, võttes eelkõige arvesse nende aluseks olevaid eesmärke, ei saa kohaldada – välja arvatud nende eesmärkidega kooskõlas oleva sõnaselge erandi korral – viisil, mis kahjustaks võõrtöötajat või tema õigusi saada hüvitisi, mis talle üksnes liikmesriigi õigusaktidega ette on nähtud. Need artiklid, samuti nagu määruse nr 1408/71, mis on võetud nende rakendamiseks, eesmärk on eelkõige vältida seda, et töötajat, kes on vaba liikumise õigust kasutades omanud töökohti rohkem kui ühes liikmesriigis, koheldaks ilma objektiivse põhjenduseta ebasoodsamalt kui töötajat, kes on töötanud ainult ühes liikmesriigis.
(vt punktid 74–76)
2. Määruse nr 1408/71, mida on muudetud ja ajakohastatud määrusega nr 118/97 ning muudetud määrusega nr 1386/2001, artikleid 15 ja 27 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, kui isik, kes saab vanaduspensioni pensionikindlustusametitelt nii oma päritoluliikmesriigis kui ka selles liikmesriigis, kus ta suurema osa ajast töötas, ning kes kolis viimati nimetatud liikmesriigist oma päritoluliikmesriiki, võib kohustusliku hoolduskindlustuse sõltumatu skeemi vabatahtliku jätkamisega liikmesriigis, kus ta suurema osa ajast töötas, jätkuvalt saada sellele kindlustusele vastavat rahalist hüvitist, eriti juhul, kui elukohaliikmesriigis ei ole ette nähtud eraldi hooldusriskiga seotud hüvitisi, mille kindlakstegemine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne.
Kui aga tegemist on erineva olukorraga ning elukohaliikmesriigi õigusaktidega on ette nähtud hooldusriskiga seotud rahalised hüvitised, kuid need on lihtsalt madalama määraga kui pensioni maksma kohustatud teise liikmesriigi poolt selle riskiga seoses makstavad hüvitised, tuleb muudetud määruse nr 1408/71 artiklit 27 tõlgendada nii, et isikul on õigus viimati nimetatud riigi pädeva asutuse poolt makstavale täiendavale hüvitisele, mis võrdub nende kahe summa vahega.
(vt punkt 88 ja resolutsioon)
EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)
30. juuni 2011(*)
Eelotsusetaotlus – Sotsiaalkindlustus – Määrus (EMÜ) nr 1408/71 – Artiklid 15, 27 ja 28 – EÜ artiklid 39 ja 42 – Endine võõrtöötaja – Kutsealane tegevus päritoluliikmesriigis ja teises liikmesriigis – Pension päritoluliikmesriigis – Kahe liikmesriigi makstud pension – Eraldiseisev sotsiaalkindlustusskeem hooldusriski kindlustamiseks – Olemasolu teises endises töökohaliikmesriigis – Kohustusliku kindlustuse vabatahtlik jätkamine selles skeemis – Hooldushüvitise saamise õiguse säilimine pärast päritoluliikmesriiki tagasipöördumist
Kohtuasjas C‑388/09,
mille ese on EÜ artikli 234 alusel Bundessozialgericht’i (Saksamaa) 22. aprilli 2009. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 2. oktoobril 2009, menetluses
Joao Filipe da Silva Martins
versus
Bank Betriebskrankenkasse – Pflegekasse,
EUROOPA KOHUS (teine koda),
koosseisus: koja esimees J. N. Cunha Rodrigues, kohtunikud A. Arabadjiev, U. Lõhmus, A. Ó Caoimh (ettekandja) ja P. Lindh,
kohtujurist: Y. Bot,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikus menetluses ja 14. oktoobri 2010. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:
– J. F. da Silva Martins, esindaja: Rechtsanwalt G. Krutzki,
– Bank Betriebskrankenkasse – Pflegekasse, esindajad: Rechtsanwalt T. Henz ja S. Klein,
– Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller ja C. Blaschke,
– Tšehhi valitsus, esindaja: M. Smolek,
– Portugali valitsus, esindajad: L. Inez Fernandes ja E. Silveira,
– Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: H. Walker, keda abistas barrister T. Ward,
– Euroopa Komisjon, esindaja: V. Kreuschitz,
olles 13. jaanuari 2011. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus käsitleb seda, kuidas tõlgendada nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, mida on muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 (EÜT 1997, L 28, lk 1; ELT eriväljaanne 05/03, lk 3) ning muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 1386/2001 (EÜT L 187, lk 1; ELT eriväljaanne 05/04, lk 129) (edaspidi „määrus nr 1408/71”), artikleid 27 ja 28 ning EÜ artikleid 39 ja 42.
2 Nimetatud taotlus esitati J. F. da Silva Martinsi ja Bank Betriebskrankenkasse – Pflegekasse (edaspidi „Bank BKK”) vahelises kohtuvaidluses seoses J. F. da Silva Martinsi poolt Saksa kohustusliku hoolduskindlustuse vabatahtliku jätkamisega ning õigusega Saksa hooldushüvitisele.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Määrus nr 1408/71 võeti vastu EMÜ asutamislepingu artikli 51 alusel (EÜ asutamislepingu artikkel 51, muudetuna EÜ artikkel 42, nüüd ELTL artikkel 48).
4 Määruse nr 1408/71 põhjendustes 2 ja 4 on märgitud, et määruse eesmärk on tagada töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate vaba liikumine Euroopa Liidus, arvestades samas siseriiklike sotsiaalkindlustusalaste õigusaktide erijooni.
5 Nagu selgub kõnealuse määruse põhjendustest 5, 6 ja 10, on määruse põhimõte töötajate võrdne kohtlemine eri liikmesriikide õigusaktide alusel ning sellega püütakse tagada võimalikult tõhusalt kõigi liikmesriigi territooriumil töötavate isikute võrdne kohtlemine ja mitte seada ebasoodsamasse olukorda töötajaid, kes kasutavad oma õigust liikumisvabadusele.
6 Selleks et vältida kohaldatavate siseriiklike õigusaktide kattumist ja sellest tuleneda võivaid raskusi, täpsustab määruse nr 1408/71 põhjendus 8, et selle määruse sätete eesmärk on tagada, et asjaomased isikud kuuluksid põhimõtteliselt üksnes ühe liikmesriigi sotsiaalkindlustusskeemi alla.
7 Määruse nr 1408/71 üldsätted on esitatud selle I jaotise artiklites 1–12.
8 Määruse artikkel 1 sätestab, et määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
„a) töötaja ja füüsilisest isikust ettevõtja:
i) isik, kes on kohustuslikult või vabatahtlikult jätkuvalt kindlustatud ühe või mitme riski suhtes, mida hõlmavad töötajate või füüsilisest isikust ettevõtjate sotsiaalkindlustusskeemide liigid või avalike teenistujate eriskeem;
[...]
h) elamine – alaliselt elamine;
[...]
o) pädev asutus –
i) asutus, kus asjaomane isik on hüvitise taotlemise ajal kindlustatud
või
ii) asutus, kellelt asjaomasel isikul on praegu või tulevikus õigus saada hüvitisi, kui tema või tema pereliige või -liikmed elavad asutuse asukohajärgse liikmesriigi territooriumil
[...];
p) elukohajärgne asutus ja viibimiskohajärgne asutus – vastavalt asutus, kes on pädev andma hüvitist asjaomase isiku elukohas, ja asutus, kes on pädev andma hüvitist asjaomase isiku viibimiskohas selle asutuse rakendatavate õigusaktide alusel, või sellise asutuse puudumisel asjaomase liikmesriigi pädeva võimuorgani määratud asutus;
q) pädev riik – liikmesriik, mille territooriumil asub pädev asutus;
[...]
t) hüvitised ja pensionid – kõik hüvitised ja pensionid, sealhulgas kõik sellesihilised eraldised riiklikest fondidest, revalvatsioonilisandid ja täiendavad hüvitised, arvestades III jaotises sätestatut, samuti ühekordsed hüvitised, mida võidakse maksta pensionide asemel, ning sissemaksete tagasimaksed;
[...]”.
9 Määruse artikli 2 lõige 1 näeb ette, et seda kohaldatakse töötajate või füüsilisest isikust ettevõtjate suhtes, kes elavad liikmesriigi territooriumil.
10 Määruse nr 1408/71 artikli 4 lõige 1 sätestab:
„Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi õigusaktide suhtes, mis reguleerivad järgmisi sotsiaalkindlustusliike:
a) hüvitised haiguse ning raseduse ja sünnituse korral;
b) invaliidsushüvitised [...];
c) vanadushüvitised;
[...]
h) perehüvitised.”
11 Määruse artikli 9 „Vabatahtlik kindlustus või kohustusliku kindlustuse vabatahtlik jätkamine” lõige 1 sätestab:
„Liikmesriigi õigusnormid, mis võimaldavad vabatahtlikku kindlustust või kohustusliku kindlustuse vabatahtlikku jätkamist sõltuvalt elamisest vastava liikmesriigi territooriumil, ei ole kohaldatavad teise liikmesriigi territooriumil elavate isikute suhtes, kui nende suhtes on mingil osal ajast, mil nad töötasid või tegutsesid füüsilisest isikust ettevõtjana, kehtinud esimesena nimetatud liikmesriigi õigusaktid.”
12 Määruse nr 1408/71 artikli 12 „Hüvitiste kattumise vältimine” lõige 1 sätestab:
„Käesoleva määrusega ei anta ega säilitata õigust saada mitut samaliigilist hüvitist ühe ja sama kohustusliku kindlustuse perioodi eest. Seda sätet ei kohaldata siiski hüvitiste suhtes, mis on seotud invaliidsuse, vanaduse, toitjakaotusega (pensionid) või kutsehaigusega ning mida määravad kahe või enama liikmesriigi asutused vastavalt artikli 41, artikli 43 lõigete 2 ja 3, artiklite 46, 50 ja 51 või artikli 60 lõike 1 punkti b sätetele.”
13 Määruse II jaotise „Kohaldatava õiguse kindlaksmääramine” artikkel 13 „Üldreeglid” näeb ette:
„1. Vastavalt artiklitele 14c ja 14f alluvad isikud, kelle suhtes käesolevat määrust kohaldatakse, ainult ühe liikmesriigi õigusaktidele. Kõnealused õigusaktid määratakse kindlaks vastavalt käesoleva jaotise sätetele.
2. Arvestades artikleid 14—17:
a) liikmesriigi territooriumil töötava isiku suhtes kehtivad selle riigi õigusaktid [...]
[...]
f) isik, kelle suhtes liikmesriigi õigusaktid ei ole enam kohaldatavad, ilma et teise liikmesriigi õigusaktid oleksid muutunud tema suhtes kohaldatavaks vastavalt mõnele eelmistes punktides sätestatud reeglile või vastavalt artiklites 14–17 ettenähtud erisätetele, allub oma elukohajärgse liikmesriigi õigusaktidele üksnes nimetatud õigusaktide sätete kohaselt.”
14 Sama jaotise artikkel 15 „Vabatahtliku kindlustusega ja kohustusliku kindlustuse vabatahtliku jätkamisega seotud reeglid” sätestab:
„1. Artikleid 13–14d ei kohaldata vabatahtliku kindlustuse või kohustusliku kindlustuse vabatahtliku jätkamise suhtes, välja arvatud juhul, kui mõne artiklis 4 nimetatud kindlustusliigi kohta on mõnes liikmesriigis üksnes vabatahtlik kindlustusskeem.
2. Kui kahe või enama liikmesriigi õigusaktide kohaldamisega kaasneb kindlustuse kattumine:
– kohustusliku kindlustusskeemi ja ühe või enama vabatahtliku kindlustusskeemi või kohustusliku kindlustusskeemi vabatahtliku jätkamise alusel, kehtib vastava isiku suhtes üksnes kohustuslik kindlustusskeem,
– [...]
3. Invaliidsuse, vanaduse ja toitjakaotuse korral (pensionid) võib asjaomane isik ühineda liikmesriigi vabatahtliku kindlustusskeemiga või vabatahtlikult jätkatud kohustusliku kindlustusskeemiga ka juhul, kui tema suhtes kehtivad kohustuslikult teise liikmesriigi õigusaktid, kui selline kattumine on otseselt või kaudselt lubatud esimesena nimetatud liikmesriigis.”
15 Määruse nr 1408/71 III jaotise pealkirjast nähtub, et see käsitleb eri liiki hüvitistega seotud erisätteid. Nimetatud jaotise 1. peatüki pealkiri on „Haigus ning rasedus ja sünnitus”.
16 Määruse selle 1. peatüki 2. jao „Töötajad ja füüsilisest isikust ettevõtjad ning nende pereliikmed” artikli 19 „Elamine muus liikmesriigis kui pädev riik. Üldreeglid” lõige 1 sätestab:
„Muus liikmesriigis kui pädev riik elav töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja, kes vastab pädeva riigi õigusaktide tingimustele õiguse kohta saada hüvitist […], saab oma elukohariigis:
a) elukohajärgselt asutuselt pädeva asutuse nimel mitterahalisi hüvitisi, mida antakse vastavalt kõnealuse asutuse kohaldatavatele õigusaktidele nii, nagu oleks see asutus kõnealuse isiku kindlustanud;
b) pädevalt asutuselt rahalisi hüvitisi vastavalt selle asutuse kohaldatavatele õigusaktidele. [...]”
17 Määruse selle 1. peatüki 5. jao „Pensionärid ja nende pereliikmed” artikkel 27 „Mitme riigi õigusaktide alusel makstavad pensionid, kui elukohariigis on õigus saada hüvitisi” on sõnastatud järgmiselt:
„Pensionär, kellel on õigus saada pensioni kahe või enama liikmesriigi õigusaktide alusel, millest ühe territooriumil ta elab, ja kellel on õigus saada hüvitisi oma elukohariigi õigusaktide alusel […], saab selliseid hüvitisi […] elukohajärgselt asutuselt ja selle asutuse kulul, nii nagu asjaomane isik oleks pensionär, kelle pensioni makstaks üksnes tema elukohariigi õigusaktide alusel.”
18 Määruse nimetatud 5. jao artikli 28 „Ühe või enama riigi õigusaktide alusel makstavad pensionid, kui elukohariigis ei ole õigust saada hüvitisi” lõige 1 näeb ette:
„Pensionär, kellel on õigus saada pensioni ühe liikmesriigi õigusaktide alusel või kahe või enama liikmesriigi õigusaktide alusel ning kellel ei ole õigus saada hüvitisi liikmesriigi õigusaktide alusel, mille territooriumil ta elab, saab selliseid hüvitisi siiski endale […] nii, nagu oleks tal […] õigus saada hüvitisi pensionide suhtes pädeva liikmesriigi või vähemalt ühe pädeva liikmesriigi õigusaktide alusel, juhul kui ta elaks sellise riigi territooriumil. Hüvitisi antakse järgmistel tingimustel:
a) mitterahalisi hüvitisi annab lõikes 2 osutatud asutuse nimel elukohajärgne asutus, nii nagu asjaomane isik oleks pensionär oma elukohariigi õigusaktide alusel ja tal oleks õigus saada selliseid hüvitisi;
b) rahalisi hüvitisi annab vajaduse korral lõike 2 reeglite kohaselt kindlaksmääratud pädev asutus vastavalt tema poolt kohaldatavatele õigusaktidele. Pädeva asutuse ja elukohajärgse asutuse vahelise kokkuleppe alusel võib selliseid hüvitisi anda elukohajärgne asutus pädeva asutuse nimel vastavalt pädeva riigi õigusaktidele.”
Saksa õigusnormid
19 Sotsiaalkindlustusseadustiku IV raamatu (Sozialgesetzbuch IV) § 3 lõige 1 näeb ette.
„(1) Sätteid, mis käsitlevad kindlustamise kohustust ja õigust kindlustusele, kohaldatakse
1. niivõrd, kuivõrd need eeldavad töötamist või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemist, kõikide isikute suhtes, kes käesoleva seadustiku kohaldamisalas töötavad või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevad,
2. niivõrd, kuivõrd need ei eelda töötamist või füüsilisest isikust ettevõtja tegutsemist, kõikide isikute suhtes, kes elavad või kelle alaline asukoht on käesoleva seadustiku kohaldamisalas.”
20 Sotsiaalkindlustusseadustiku XI raamatu (Sozialgesetzbuch XI, edaspidi „SGB XI”) § 26 „Kindlustuse jätkamine” on sõnastatud järgmiselt:
„(1) Isikud, kes ei ole enam kindlustatud kohustusliku kindlustusskeemi alusel […] ning kes on olnud kindlustatud viie aasta jooksul vähemalt 24 kuud või kindlustuse lõppemisele eelneva 12 kuu vältel, saavad oma hoolduskindlustust jätkata, välja arvatud juhul, kui nad on kindlustatud kohustusliku kindlustusskeemi alusel vastavalt § 23 lõikele 1. […] Taotlus tuleb esitada pädevale hoolduskindlustuskassale kolme kuu jooksul pärast kindlustuse lõppemist esimeses lauses kirjeldatud juhtudel […].
(2) Isikud, kes ei ole enam kindlustatud kohustusliku kindlustusskeemi alusel, kuna nad muudavad elukohta või elavad alaliselt välismaal, saavad taotleda kohustusliku kindlustuse jätkamist. Taotlus tuleb esitada hoolduskindlustuskassale, kus taotleja oli viimati kindlustatud, kolme kuu jooksul pärast kindlustuskohustuse kohaldamise lõppemist. [...]”
21 SGB XI § 34 lõige 1 näeb ette, et hüvitise saamise õigus peatub ajaks, mil kindlustatu elab välismaal, välja arvatud teatud erandid ajutiselt välismaal viibimise korral.
Portugali õigusnormid
22 Eelotsusetaotluse kohaselt on Portugalis elaval pensionäril, kellel on hooldusvajadus, põhimõtteliselt õigus saada sotsiaalkindlustushüvitisi, sealhulgas ravikindlustushüvitisi kindlustusskeemi alusel, mida rahastatakse brutotulult tasutavate kindlustusmaksetega. Tal ei ole Portugalis siiski õigust saada hooldushüvitist, kuna sellist riski katvat erihüvitist ei ole Portugali sotsiaalkindlustusskeemis ette nähtud. Hooldust vajavatele isikutele antakse – kui üldse – üksnes mitterahalisi hüvitisi sotsiaaltegevuse ja ravikindlustuse raames. Püsiva hooldusvajaduse korral on Portugali kindlustusskeemis võimalik suurendada invaliidsuspensioni.
23 Oma kirjalikes märkustes täpsustab Portugali valitsus, et Portugali õiguses ei ole hooldusvajadusega seotud erihüvitisi ette nähtud. Riiklik tervishoiusüsteem ei sõltu kindlustustingimustest ning selle tervishoiusüsteemiga hõlmatud rahalised hüvitised ei ole mõeldud sellisteks olukordadeks. Sellest hoolimata võivad hooldusvajadusega pensionärid, invaliidid või üleelanud pool saada Portugali õiguse alusel pensionilisa sõltuvalt nende hooldusvajaduse astmest.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
24 J. F. da Silva Martins on 1935. aastal sündinud Portugali kodanik. Ta elas ja töötas Saksamaa Liitvabariigis, olles eelnevalt lühiajaliselt töötanud Portugalis. Alates 1974. aastast oli tal ravikindlustus Bank BKK‑s ja alates hoolduskindlustuse kehtestamisest Saksamaal 1995. aasta jaanuaris ka hoolduskindlustus. Alates 1996. aasta septembrist saab ta ligikaudu 700 euro suurust Saksa vanaduspensioni ja lisaks sellele alates 2000. aasta maist ligikaudu 150 euro suurust Portugali vanaduspensioni.
25 Alates ajast, mil J. F. da Silva Martins hakkas saama Saksamaal vanaduspensioni, oli ta kindlustatud Krankenversicherung der Rentner’is (vanaduspensionäride ravikindlustus). Bank BKK määras talle alates 2001. aasta augustist hooldusvajaduse mitterahalised hüvitised. Seoses asjaoluga, et J. F. da Silva Martins asus 2001. aasta detsembrikuu keskpaigas elama Portugali, kusjuures algselt pidi Portugalis elamine olema üksnes ajutine, määras Bank BKK 8. mai 2002. aasta otsusega talle alates 1. jaanuarist 2002 igakuise 205 euro suuruse hooldushüvitise, mida maksti talle välja kuni 31. detsembrini 2002.
26 Kui Bank BKK sai teada, et J. F. da Silva Martins oli deklareerinud end 31. juulil 2002 Saksamaalt lõplikult lahkunuks, lõpetas Bank BKK 5. veebruari 2003. aasta otsusega kaebuse esitaja hoolduskindlustuse alates 31. juulist 2002. Ta palus 12. veebruari 2003. aasta otsusega J. F. da Silva Martinsil tagasi maksta 2002. aasta augustist kuni sama aasta detsembrini juba välja makstud 1025 euro suurune hooldushüvitis. Bank BKK jättis 4. veebruari 2004. aasta otsusega põhjendamatuse tõttu rahuldamata J. F. da Silva Martinsi esitatud vaide, mis saabus Bank BKK‑sse 21. veebruaril 2003.
27 Sozialgericht Frankfurt am Main rahuldas selle otsuse peale esitatud kaebuse. Tühistades vaidlustatud otsused, tuvastas see kohus, et J. F. da Silva Martins on kohustuslikku kindlustust Bank BKK‑s vabatahtlikult jätkanud, mistõttu on viimane kohustatud jätkama seadusega ettenähtud suuruses hooldushüvitise maksmist J. F. da Silva Martinsile ka pärast 1. jaanuari 2003.
28 Bank BKK poolt selle otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse jättis Hessisches Landessozialgericht 13. septembri 2007. aasta otsusega rahuldamata osas, mis puudutas hooldushüvitise tagasinõudmist. Nimetatud kohus muutis muus osas Sozialgericht Frankfurt am Maini otsust ning jättis J. F. da Silva Martinsi kaebuse rahuldamata põhjendusel, et kohustusliku kindlustuse vabatahtlikult jätkamine vastavalt SGB XI § 26 lõikele 1 on välistatud, kuna selleks nõutavat taotlust ei olnud selles sättes määratud tähtaja jooksul esitatud.
29 Bundessozialgerichtile esitatud kassatsioonkaebuses väidab J. F. da Silva Martins, et on rikutud EÜ artikleid 18, 39 ja 42 ning määruse nr 1408/71 artikleid 19, 27 ja 28. Tema arvates peab hoolduskindlustushüvitisi olema võimalik üle kanda Euroopa Liidu teistesse liikmesriikidesse, seda iseäranis juhul, kui – nagu käesolevas asjas – kindlustuskaitse on rahastatud isiku enda tasutud kindlustusmaksetega ja elukohariigis Portugalis sarnaseid hüvitisi ei anta.
30 Bundessozialgericht leiab, et vastupidi Hessisches Landessozialgerichti arvamusele oleks J. F. da Silva Martins vastavalt Saksa õigusele võinud kohustuslikku hoolduskindlustust Bank BKK‑s alates 1. augustist 2002 põhimõtteliselt vabatahtlikult jätkata.
31 Bundessozialgericht leiab sisuliselt siiski, et kuna hooldushüvitised tuleb 5. märtsi 1998. aasta otsusest kohtuasjas C‑160/96: Molenaar (EKL 1998, lk I‑843, punktid 22–25) tuleneva Euroopa Kohtu nn Molenaari praktika kohaselt a priori liigitada ravikindlustuse hulka, siis on J. F. da Silva Martinsi hoolduskindlustuse jätkamine Saksamaal vastuolus määruses nr 1408/71 ette nähtud kollisiooninormidega. Esiteks alates ajast, mil ta asus alaliselt elama Portugali, välistavad määruse nr 1408/71 sätted talle kohustusliku kindlustusena hoolduskindlustuse laienemise. Teiseks, hoolimata Saksamaa seadusandja seisukohast, on määruse artikli 15 lõikega 2 vastuolus kohustusliku hoolduskindlustuse vabatahtlik jätkamine.
32 Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas arvestades eelkõige EÜ artiklit 42, võib määruse nr 1408/71 artikli 28 lõike 1 punkti b tõlgendada nii, et seda kohaldatakse sellises asjas nagu põhikohtuasi nii, et J. F. da Silva Martinsil on võimalik saada Saksa hooldushüvitist Portugalis, või vastupidi, nagu väidab Bank BKK, et määruse artikli 27 kohaselt on tal õigus saada ainult Portugali õiguses ettenähtud ravikindlustuse hulka kuuluvaid hüvitisi, kuna Saksa hooldushüvitised kuuluvad Molenaari kohtupraktika kohaselt „ravikindlustuse” alla selle määruse tähenduses.
33 Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on selles osas kerkinud küsimus, kuidas määruse nr 1408/71 ja eelkõige selle artiklite 27 ja 28 tõlgendamine peab arvesse võtma mõnes liikmesriigis, näiteks Saksamaal, hoolduskindlustuse valdkonnas kehtivat iseseisvat kindlustusliiki, mida eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul teistes liikmesriikides nagu Portugal ei ole olemas.
34 Neil asjaoludel otsustas Bundessozialgericht menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas Euroopa Ühenduse esmase ja/või teisese õiguse normidega, mis reguleerivad isikute vaba liikumist ja võõrtöötajate sotsiaalkindlustust (eelkõige [EÜ] artiklitega 39 ja 42 ning määruse nr 1408/71 artiklitega 27 ja 28), on kooskõlas see, et endine töötaja, kes saab vanaduspensioni nii päritoluriigis kui ka endises töökohariigis ja kes oli endises töökohariigis omandanud õiguse saada hooldusvajaduse tõttu hooldushüvitist, kaotab pärast päritoluriiki tagasipöördumist õiguse hooldushüvitisele?”
Eelotsuse küsimus
35 Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib oma küsimusega Euroopa Kohtult sisuliselt, kas määruse nr 1408/71 ja eelkõige selle artiklitega 27 ja 28 või vajadusel ELTL artiklitega 45 ja 48 on vastuolus see, kui isik, kes on sellises olukorras nagu põhikohtuasjas kõne all olev olukord ning kes saab vanaduspensioni pensionikindlusametitelt nii oma päritoluliikmesriigis kui ka selles liikmesriigis, kus ta suurema osa ajast töötas, ning kes asus viimati nimetatud liikmesriigist oma päritoluriiki elama, võib kohustusliku hoolduskindlustuse vabatahtliku jätkamisega liikmesriigis, kus ta suurema osa ajast töötas, saada sellele kindlustusele vastavat rahalist hüvitist, eriti juhul, kui elukohaliikmesriigis ei ole ette nähtud eraldi hooldusriskiga seotud hüvitisi.
36 Portugali valitsus ja komisjon on põhiosas selle lahenduse poolt, mida toetab J. F. da Silva Martins, st tema päritoluliikmesriigis, kus ta nüüd uuesti elab, hooldushüvitise maksmine teise asjaomase liikmesriigi sotsiaalkindlustusskeemi kohaselt. Bank BKK ning Saksamaa, Tšehhi ja Ühendkuningriigi valitsus on vastupidisel arvamusel.
Sissejuhatavad märkused
37 Kõigepealt tuleb meenutada, et pensionärid, kellel on õigus saada pensioni ühe või mitme liikmesriigi õigusaktide alusel, kuuluvad – isegi juhul, kui nad ei tööta – määruses nr 1408/71 „töötajate” kohta käivate sätete kohaldamisalasse põhjusel, et nad kuuluvad sotsiaalkindlustussüsteemi, eeldusel et nende suhtes ei kohaldata erinorme (vt selle kohta 5. märtsi 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑194/96: Kulzer, EKL 1998, lk I‑895, punkt 24, ja 18. detsembri 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑396/05, C‑419/05 ja C‑450/05: Habelt jt, EKL 2007, lk I‑11895, punkt 57).
38 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab hüvitist pidada sotsiaalkindlustushüvitiseks, kui seda antakse hüvitisesaajatele seaduses määratletud olukorra alusel, isiku vajadusi konkreetselt hindamata, ning kui see on seotud määruse nr 1408/71 artikli 4 lõikes 1 sõnaselgelt loetletud riskiga (vt eelkõige 27. märtsi 1985. aasta otsus kohtuasjas 249/83: Hoeckx, EKL 1985, lk 973, punktid 12–14, ja otsus kohtuasjas 122/84: Scrivner ja Cole, EKL 1985, lk 1027, punktid 19–21; 20. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑356/89: Newton, EKL 1991, lk I‑3017, ja 16. juuli 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑78/91: Hughes, EKL 1992, lk I‑4839, punkt 15).
39 Teadaolevalt kaotab liidus üha suurem hulk isikuid – tavaliselt kõrge vanuse tõttu – oma sõltumatuse ja satub olukorda, kus teised peavad neid nende põhiliste igapäevatoimingutega seoses hooldama.
40 Sellist hooldusriski on suhteliselt hiljuti mitme liikmesriigi sotsiaalkindlustusskeemidega hakatud spetsiaalselt kindlustama. Seda riski ei ole määruse nr 1408/71 kohaldamisalasse kuuluva hüvitisena selle määruse artikli 4 lõikes 1 sisalduvas loetelus sõnaselgelt välja toodud.
41 Nagu nähtub aga käesoleva kohtuotsuse punktist 38, on see loetelu ammendav, nii et sotsiaalkindlustusliiki, mida selles mainitud ei ole, ei saa sotsiaalkindlustushüvitiseks kvalifitseerida, isegi kui seda antakse hüvitisesaajatele seaduses määratletud olukorra alusel (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Hoeckx, punkt 12; 11. juuli 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑25/95: Otte, EKL 1996, lk I‑3745, punkt 22, ning eespool viidatud kohtuotsus Molenaar, punkt 20).
42 Neil asjaoludel on Euroopa Kohus vastavalt eespool punktis 38 viidatud kohtupraktikale ja Saksamaa hoolduskindlustushüvitiste koostisosi arvesse võttes eespool viidatud Molenaari kohtuotsuse punktides 22–25 sisuliselt leidnud, et Saksa hoolduskindlustusskeemi raames antud hüvitisi nende eriomaste tunnustega tuleb käsitleda „hüvitistena haiguse korral” määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punkti a tähenduses.
43 Sellega seoses on Euroopa Kohus konkreetselt märkinud, et selliste hüvitiste nagu Saksa hooldushüvitis põhieesmärk on täiendada ravikindlustushüvitisi, millega nad on muu hulgas seotud organisatsiooniliselt, et parandada hooldust vajavate isikute tervislikku seisukorda ja elukvaliteeti (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Molenaar, punkt 24). Lisaks on Euroopa Kohus asunud seisukohale, et Saksa hooldushüvitist, mis võimaldab parandada hooldust vajava isiku elatustaset tervikuna sellega, et hüvitatakse tema seisundist tulenevad lisakulud, tuleb käsitada eelkõige määruse nr 1408/71 artikli 28 lõike 1 punktis b ette nähtud „rahalise hüvitisena” (vt eespool viidatud Molenaari kohtuotsus, punktid 35 ja 36).
44 Seda arutluskäiku järgiti teistes Saksa hoolduskindlustust käsitlevates kohtuasjades (vt 8. juuli 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑502/01 ja C‑31/02: Gaumain-Cerri ja Barth, EKL 2004, lk I‑6483, punktid 19–23 ja 25–26, ning 16. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑208/07: von Chamier‑Glisczinski, EKL 2009, lk I‑6095, punkt 40).
45 Mis puudutab liikmesriikide skeemidega hõlmatud teatud muid sotsiaalkindlustushüvitisi peale Saksa hooldushüvitise, siis Euroopa Kohus on sisuliselt asunud seisukohale, et seaduses määratletud olukorra alusel objektiivselt antavaid ning hooldust vajavate isikute terviseseisundit ja elu parandama mõeldud hüvitisi tuleb käsitada „hüvitistena haiguse korral” määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punkti a tähenduses (vt selle kohta 8. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑215/99: Jauch, EKL 2001, lk I‑1901, punkt 28; 21. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑286/03: Hosse, EKL 2006, lk I‑1771, punktid 38–44, ning 18. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑299/05: komisjon vs. parlament ja nõukogu, EKL 2007, lk I‑8695, punktid 10, 61 ja 70).
46 Euroopa Kohus on sellega seoses veel täpsustanud, et ebaoluline on asjaolu, et kõnesolev hüvitis on isiku hooldusvajadust silmas pidades mõeldud rahaliselt täiendama pensioni, mis on määratud muul alusel kui ravikindlustus (vt eespool viidatud kohtuotsus Jauch, punkt 28), või et selle hüvitise andmine ei ole tingimata seotud ravikindlustushüvitise maksmisega (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Hosse, punkt 43). Samuti ei oma sellega seoses tähtsust, et vastupidi eespool viidatud selle valdkonna kohtuotsustes vaatluse all olevatele hüvitistele ei ole asjaomase hüvitise põhieesmärk täiendada ravikindlustushüvitisi (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. parlament ja nõukogu, punkt 70).
47 Eeltoodust tuleneb, et kuigi määruses nr 1408/71 hooldusriskile viitavate erisätete puudumisel on Euroopa Kohus käsitanud selle riskiga seotud teatud hüvitisi „hüvitistena haiguse korral” määruse artikli 4 lõike 1 punkti a tähenduses, on Euroopa Kohus sellegipoolest alati tunnistanud, et hooldusriskiga seotud hüvitised on vaid täiendavad võrreldes nimetatud sättega otseselt hõlmatud „klassikaliste” haigushüvitistega (edaspidi „otseses mõttes haigushüvitised”) ning ei ole tingimata nende lahutamatu osa.
48 Sellega seoses tuleb märkida, et erinevalt otseses mõttes haigushüvitistest ei ole hooldusriskiga seotud hüvitised – mis on üldiselt pikaajalised – põhimõtteliselt mõeldud lühiajaliselt maksmiseks. Nagu nähtub asjaoludest, mis olid aluseks käesoleva kohtuasja punktides 45 ja 46 loetletud kohtupraktikale, ei ole muu hulgas välistatud, et hooldusriskiga seotud hüvitised, kuigi neid peab käsitama määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punkti a tähenduses „hüvitisena haiguse korral”, võivad eelkõige rakenduseeskirjade poolest omada tunnuseid, mis faktiliselt on samuti teatud määral sarnased artikli 4 lõike 1 punktides b ja c sätestatud invaliidsus- ja vanadushüvitiste liikidega, ilma et neid oleks rangelt võttes võimalik määratleda ühe või teisena.
49 Eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusele tuleb vastata just neid kaalutlusi arvestades.
Võimalus jätkata vabatahtlikult Saksamaa hoolduskindlustust põhikohtuasjas kõne all olevas olukorras
50 Nagu nähtub eelkõige käesoleva kohtuotsuse punktist 30, leiab Bundessozialgericht käesolevas asjas, et puhtalt Saksa õiguse alusel oleks isik, kes on sellises olukorras nagu J. F. da Silva Martins, põhimõtteliselt võinud kohustuslikku Saksa hoolduskindlustust vabatahtlikult jätkata alates 1. augustist 2002, kuigi tema kohustuslik kindlustus Saksamaa haigekassas on välistatud alates tema Saksamaalt lahkumise deklareerimisest.
51 Eelotsusetaotluse esitanud kohus näib siiski arvavat, et määrusega nr 1408/71 on vähemalt esmapilgul vastuolus, et isikul, kes on sellises olukorras nagu põhikohtuasjas, säilib kohustusliku kindlustuse vabatahtliku jätkamise alusel hoolduskindlustus.
52 Esiteks tuleb seega analüüsida, kas määruse nr 1408/71 artikli 15 lõikes 2 sätestatud kollisiooninormidega on vastuolus, nagu näib arvavat liikmesriigi kohus, et isikul, kes on sellises olukorras nagu J. F. da Silva Martins, säilib kohustusliku kindlustuse vabatahtliku jätkamise alusel Saksa hoolduskindlustus, kui selline isik on oma elukohariigi muutmise järgselt sama määruse artikli 13 lõike 2 punkti f kohaselt põhimõtteliselt hõlmatud selle uue elukohariigi sotsiaalkindlustuskeemiga (vt viimase punkti osas 20. jaanuari 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑302/02: Laurin Effing, EKL 2005, lk I‑553, punkt 41).
53 Sellega seoses on tõsi, et määruse nr 1408/71 nende sätete eesmärk, mis määravad kindlaks liidu piires liikuvatele töötajatele ja füüsilisest isikust ettevõtjatele kohaldatavad õigusaktid, on tagada, et asjaomased isikud kuuluksid põhimõtteliselt üksnes ühe liikmesriigi sotsiaalkindlustusskeemi alla, et vältida eri riikide õigusaktide üheaegset kohaldatavust ning raskusi, mis võivad sellest tuleneda (vt eelkõige 12. juuni 1986. aasta otsus kohtuasjas 302/84: Ten Holder, EKL 1986, lk 1821, punktid 19 ja 20, ning 14. oktoobri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑16/09: Schwemmer, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 40). See sotsiaalkindlustusskeemi ühtsuse põhimõte on toodud määruse nr 1408/71 artikli 13 lõikes 1 (vt selle kohta 7. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑227/03: van Pommeren-Bourgondiën, EKL 2005, lk I‑6101, punkt 38, ning 20. mai 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑352/06: Bosmann, EKL 2008, lk I‑3827, punkt 16).
54 Nimetatud sotsiaalkindlustusskeemide ühtsuse põhimõte sisaldub ka määruse nr 1408/71 artikli 15 lõikes 2. Selle sätte esimese taande kohaselt kehtib vastava isiku suhtes üksnes kohustuslik kindlustusskeem juhul, kui kahe või enama liikmesriigi õigusaktide kohaldamisega kaasneb kindlustuse kattumine kohustusliku kindlustusskeemi ja ühe või enama vabatahtliku kindlustusskeemi või kohustusliku kindlustusskeemi vabatahtliku jätkamise alusel.
55 Seda sätet ei kohaldata siiski sellises olukorras nagu põhikohtuasjas.
56 Määruse artikli 15 lõike 1 kohaselt ei kohaldata seal nimetatud artikleid, sh eelkõige artiklit 13, mis sisaldab käesoleva kohtuotsuse punktis 53 esitatud põhimõtet, vabatahtliku kindlustuse või kohustusliku kindlustuse vabatahtliku jätkamise suhtes, välja arvatud juhul, kui mõne määruse artiklis 4 nimetatud kindlustusliigi kohta on mõnes liikmesriigis üksnes vabatahtlik kindlustusskeem. Nagu nähtub eelkõige käesoleva kohtuotsuse punktidest 19–23, ei näi viimane erand olevat põhikohtuasja olukorras asjakohane, kuna Saksa hoolduskindlustus on üldreeglina kohustuslik kindlustusskeem. Sellest järeldub, et vastavalt määruse nr 1408/71 artikli 15 lõikele 1 ei ole sotsiaalkindlustusskeemide ühtsuse põhimõte kohaldatav sellises olukorras nagu põhikohtuasjas.
57 Koostoimes määruse nr 1408/71 põhjendusega 8 tuleb määruse artikli 15 lõiget 2 tõlgendada nii, et selle eesmärk on vältida, et isikul tuleks ühe ja sama riski eest tasuda kaks korda kindlustusmakseid kahe erineva sotsiaalkindlustusskeemi alusel, üks kord kohustuslikus korras ja teine kord vabatahtlikult, kõigi sellest tuleneda võivate raskustega. Seevastu ei kohaldata nimetatud sätet sellises olukorras, nagu on vaatluse all põhikohtuasjas, kui asjaomased kohustusliku kindlustuse vabatahtliku jätkamise sissemaksed ja kohustuslikud sissemaksed puudutavad riske, st vastavalt hooldusriski ja haigusriski määruse artikli 4 lõike 1 punkti a ranges tähenduses, mis ei ole siiski kohtuotsuse punktidest 39, 40, 47 ja 48 nähtuvalt identsed, isegi kui need on käesoleva kohtuotsuse punktides 42–46 välja toodud kohtupraktikat kohaldades samastatavad.
58 Eeltoodut arvestades tuleb jõuda järeldusele, et sellistel asjaoludel, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei ole määrusega nr 1408/71 vastuolus Saksa kohustusliku hoolduskindlustuse vabatahtlik jätkamine.
59 Järelikult ei ole määrusega nr 1408/71 vastuolus see, kui isik, kes on sellises olukorras nagu J. F. da Silva Martins, võib põhimõtteliselt jätkata vabatahtlikult Saksa õiguse alusel Saksa hoolduskindlustust, isegi kui ta on määruse artikli 13 lõike 2 punkti f kohaselt kohustuslikus korras sama perioodi vältel kindlustatud ka Portugali sotsiaalkindlustusskeemi alusel.
Määruse nr 1408/71 artiklite 27 ja 28 tõlgendamine
60 Eelotsusetaotluse esitanud kohus rõhutab asjaolu, et Portugalis ei ole erinevalt Saksamaast eraldiseisvat sotsiaalkindlustusskeemi, mis puudutaks spetsiaalselt hooldusriski. Nimetatud kohus küsib, kas seetõttu ei tuleks määruse nr 1408/71 artiklit 28 tõlgendada nii, et sellisel juhul nagu põhikohtuasjas peaks seda artiklit kohaldama määruse artikli 27 asemel, ehkki ainult osas, mis puudutab hüvitisi, mis erinevalt otseses mõttes haigushüvitistest on seotud hooldusriskiga.
61 Sellega seoses tuleb meenutada, et määruse artikkel 28 käsitleb eelkõige olukordi, mil pensionäril, kellel on õigus saada pensioni kahe või enama liikmesriigi õigusaktide alusel, ei ole õigus saada haigushüvitisi selle liikmesriigi õigusaktide alusel, mille territooriumil ta elab.
62 Sellest tuleneb, et eelotsusetaotluse esitanud kohus näib arvavat, et Portugali sotsiaalkindlustusõiguse kohaselt ei saa isikud, kes on sellises olukorras nagu J. F. da Silva Martins, nõuda rahalisi hüvitisi seoses hooldusriskiga.
63 Nagu nähtub eelkõige käesoleva kohtuotsuse punktidest 22 ja 23, ei saa esmapilgul välistada, et Portugali sotsiaalkindlustusskeem, kuigi see ei kehtesta erinevalt Saksamaa skeemist eraldiseisvat skeemi ainult hooldusriski jaoks, näeb siiski ette hooldusriskiga seotud teatud rahalised hüvitised, eelkõige näiteks pensionilisa sõltuvalt hooldusvajaduse astmest.
64 Võttes arvesse käesoleva kohtuotsuse punktides 42–46 toodud kohtupraktikat, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus neil tingimustel kontrollima väidet, et Portugalis ei ole hooldusriskiga seotud sotsiaalkindlustushüvitisi (vt samuti analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Jauch, punkt 26).
65 Arvestades kohtupraktikat, mille kohaselt hooldusriskiga seotud sotsiaalkindlustushüvitisi käsitatakse sama kohtupraktikaga kehtestatud tingimustel „hüvitistena haiguse korral” määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punkti a tähenduses, tuleb igal juhul järeldada, et määruse artiklit 28 ei kohaldata sellises olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas ning mille puhul isikul, kellel on õigus saada vanaduspensioni oma elukohaliikmesriigi õigusaktide alusel, on õigus saada samade õigusaktide alusel otseses mõttes haigushüvitisi.
66 Määruse nr 1408/71 artikkel 27 sätestab, et pensionär, kellel on õigus saada pensioni kahe või enama liikmesriigi õigusaktide alusel, millest ühe territooriumil ta elab, ja kellel on õigus saada hüvitisi oma elukohariigi õigusaktide alusel, saab selliseid hüvitisi oma elukohajärgselt asutuselt ja selle asutuse kulul, nii nagu asjaomane isik oleks pensionär, kelle pensioni makstaks üksnes tema elukohariigi õigusaktide alusel.
67 Nii on põhikohtuasjas kõne all olevas olukorras Portugali Vabariik, kes on üks J. F. da Silva Martinsi vanaduspensioni maksma kohustatud riigist, see, kes peab J. F. da Silva Martinsi elukohaliikmesriigina tagama otseses mõttes haigushüvitiste maksmise (vt analoogia alusel 18. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑50/05: Nikula, EKL 2006, lk I‑7029, punktid 22 ja 23).
68 Käesoleva kohtuasja punktidest 39–46 nähtub aga, et hooldusriskiga seotud hüvitised on käsitatavad määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punkti a tähenduses „hüvitistena haiguse korral”. Seetõttu, kui endine võõrtöötaja on pensionär, kellel on õigus saada pensioni kahe või enama liikmesriigi õigusaktide alusel, millest ühe territooriumil ta elab, peab just põhimõtteliselt viimati nimetatud liikmesriik määruse nr 1408/71 artikli 27 kohaselt vajadusel maksma hooldusriskiga seotud hüvitisi.
69 Kuna määruses nr 1408/71 puuduvad hooldusriskile viitavad erisätted, tuleb käesoleva kohtuotsuse punktides 40–48 esitatud kaalutlustel sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjas määruse nr 1408/71 artiklit 27 tõlgendades arvestada määruse aluseks olnud eesmärke, võttes arvesse hooldusriskiga seotud hüvitiste eripära võrreldes otseses mõttes haigushüvitistega (vt eelkõige analoogia alusel 6. märtsi 1979. aasta otsus kohtuasjas 100/78: Rossi, EKL 1979, lk 831, punkt 12, ning 14. detsembri 1989. aasta otsus kohtuasjas C‑168/88: Dammer, EKL 1989, lk 4553, punkt 20).
70 Sellega seoses tuleb meenutada, et ELTL artikli 48 alusel vastu võetud määruse nr 1408/71 sätete tõlgendamisel tuleb lähtuda nimetatud artikli eesmärgist: aidata kaasa võõrtöötajate võimalikult suure liikumisvabaduse saavutamisele (vt eelkõige 12. oktoobri 1978. aasta otsus kohtuasjas 10/78: Belbouab, EKL 1978, lk 1915, punkt 5; eespool viidatud kohtuotsus Jauch, punkt 20; eespool viidatud kohtuotsus Hosse, punkt 24, ning 11. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑287/05: Hendrix, EKL 2007, lk I‑6909, punkt 52).
71 Kuna ELTL artikkel 48 näeb ette liikmesriikide õigusaktide kooskõlastamise, mitte nende harmoniseerimise (vt eelkõige 5. juuli 1988. aasta otsus kohtuasjas 21/87: Borowitz, EKL 1988, lk 3715, punkt 23), nii et see säte ei mõjuta liikmesriikide sotsiaalkindlustusskeemide vahelisi sisulisi ja menetluslikke erinevusi ega seega nendes sotsiaalkindlustussskeemides kindlustatud isikute õigusi, jääb igale liikmesriigile pädevus määrata liidu õigust järgides oma õigusaktidega kindlaks sotsiaalkindlustusskeemi kuuluvate hüvitiste andmise tingimused (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus von Chamier-Glisczinski, punkt 84, ning 14. oktoobri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑345/09: van Delft jt, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 99).
72 Neil tingimustel ei saa liidu esmane õigus tagada kindlustatule, et liikumine teise liikmesriiki ei mõjuta tema sotsiaalkindlustust, eelkõige haigushüvitisi. Määruse nr 1408/71 sätete kohaselt võib pärast elukohaliikmesriigi muutumist liikmesriigi õigusnormide kohaldamine, mis on ebasoodsamad sotsiaalkindlustushüvitiste seisukohast, olla põhimõtteliselt kooskõlas liidu esmase õiguse nõuetega isikute vaba liikumise valdkonnas (vt eelkõige analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus von Chamier-Glisczinski, punktid 85 ja 87).
73 Väljakujunenud kohtupraktikast nähtub siiski, et selline kooskõla on olemas ainult siis, kui asjaomased liikmesriigi õigusnormid ei sea kõnealust töötajat ebasoodsamasse olukorda võrreldes nende töötajatega, kes tegutsevad ainult selles liikmesriigis, kus need normid kehtivad, ning kui need ei kohusta lihtsalt tasuma kasutuid sotsiaalkindlustuse makseid (vt selle kohta 19. märtsi 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑393/99 ja C‑394/99: Hervein jt, EKL 2002, lk I‑2829, punkt 51; 9. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑493/04: Piatkowski, EKL 2006, lk I‑2369, punkt 34; 1. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑3/08: Leyman, EKL 2009, lk I‑9085, punkt 45, ning eespool viidatud kohtuotsus van Delft jt, punkt 101).
74 Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et ELTL artiklite 45 ja 48 eesmärki ei saavutata, kui liikumisvabaduse kasutamise tõttu kaotavad vöörtöötajad neile liikmesriigi õigusaktidega tagatud sotsiaalkindlustuse soodustused, iseäranis juhul, kui need soodustused on vastutasuks töötajate tasutud sissemaksetele (vt eelkõige selle kohta 21. oktoobri 1975. aasta otsus kohtuasjas 24/75: Petroni, EKL 1975, lk 1149, punkt 13; 25. veebruari 1986. aasta otsus kohtuasjas 284/84: Spruyt, EKL 1986, lk 685, punkt 19; 27. veebruari 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑59/95: Bastos Moriana jt, EKL 1997, lk I‑1071, punkt 17; eespool viidatud kohtuotsus Jauch, punkt 20, ning eespool viidatud kohtuotsus Bosmann, punkt 29).
75 Liidu õigusnorme siseriiklike sotsiaalkindlustusalaste õigusaktide kooskõlastamise kohta, võttes eelkõige arvesse nende aluseks olevaid eesmärke, ei saa kohaldada – välja arvatud nende eesmärkidega kooskõlas oleva sõnaselge erandi korral – viisil, mis kahjustaks võõrtöötajat või tema õigusi saada hüvitisi, mis talle üksnes liikmesriigi õigusaktidega ette on nähtud (vt eelkõige 5. juuli 1967. aasta otsus kohtuasjas 9/67: Colditz, EKL 1967, lk 297, 304; eespool viidatud kohtuotsus Rossi, punkt 14, ning eespool viidatud kohtuotsus Schwemmer, punkt 58 ning seal viidatud kohtupraktika).
76 Lisaks nähtub samuti kohtupraktikast, et ELTL artiklite 45–48, samuti nagu määruse nr 1408/71, mis on võetud nende rakendamiseks, eesmärk on eelkõige vältida seda, et töötajat, kes on vaba liikumise õigust kasutades omanud töökohti rohkem kui ühes liikmesriigis, koheldaks ilma objektiivse põhjenduseta ebasoodsamalt kui töötajat, kes on töötanud ainult ühes liikmesriigis (vt eelkõige selle kohta 5. mai 1977. aasta otsus kohtuasjas 104/76: Jansen, EKL 1977, lk 829, punkt 12; 7. märtsi 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑10/90: Masgio, EKL 1991, lk I‑1119, punktid 17, 19 ja 23; 22. novembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑443/93: Vougioukas, EKL 1995, lk I‑4033, punktid 41 ja 42; 17. septembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑322/95: Iurlaro, EKL 1997, lk I‑4881, punktid 23 ja 30, ning eespool viidatud kohtuotsus Leyman, punkt 45).
77 Kui sellises olukorras nagu põhikohtuasjas võimaldab üksnes liikmesriigi õigus, ilma et see oleks vastuolus määrusega nr 1408/71, J. F. da Silva Martinsi olukorras oleva isiku kohustusliku kindlustuse vabatahtlikku jätkamist hooldusriskiga seotud eraldiseisvas sotsiaalkindlustusskeemis ning kui selle isiku puhul on möödunud sissemaksete minimaalne periood hoolduse vajaduse korral hüvitiste saamiseks, toob selle skeemiga seotud kõikide hüvitiste maksmise automaatne peatamine asjaomase isiku elukoha ülekandmisel teise liidu liikmesriiki kaasa kasutud sotsiaalkindlustusmaksed, vähemalt osas, mis puudutab sissemakseid, mis on tasutud vabatahtliku jätkamise alusel pärast asjaomast elukoha muutumist, nagu on sisuliselt märkinud eelotsusetaotluse esitanud kohus ning mis on vastupidine Saksamaa ja Ühendkuningriigi valitsuse poolt väidetule.
78 Seega ei oleks kooskõlas ELTL artikli 48 eesmärgiga, nagu see nähtub eelkõige käesoleva kohtuotsuse punktidest 70, 71 ja 74, kui endine võõrtöötaja, kes on sellises olukorras nagu J. F. da Silva Martins, peab ainult põhjusel, et tal on määruse nr 1408/71 artikli 27 kohaselt õigus otseses mõttes haigushüvitistele oma elukohaliikmesriigi õigusaktide alusel, kaotama igasugused hüved, mis kujutavad endast vastutasu nendele sissemaksetele, mis ta tegi endises töökohaliikmesriigis sõltumatusse kindlustusskeemi, mis ei puuduta määruse nr 1408/71 artikli 4 lõike 1 punkti a kohaselt rangelt võttes mitte haigusriski, vaid hooldusriski. See kehtib seda enam käesoleva kohtuotsuse punktis 64 viidatud olukorras, kui selles elukohaliikmesriigis ei ole olemas hooldusriskiga seotud rahalisi sotsiaalkindlustushüvitisi, mille kindlakstegemine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne.
79 Lisaks oleks sellises olukorras endine võõrtöötaja, kes uuesti elab oma päritoluliikmesriigis pärast tööalase karjääri lõppemist, ebasoodsamas olukorras võrreldes nende isikutega, kellel on õigus ainult ühe liikmesriigi vanaduspensionile ning kes on kogu oma tööalase karjääri vältel töötanud ainult ühes liikmeriigis enne, kui nad oma elukoha pensioni ajaks teise liikmesriiki üle kandsid.
80 Viimati nimetatud isikute kategooria jaoks on määruse nr 1408/71 asjakohaste sätete, eelkõige artikli 28 lõike 1 punkti a, koostoimes käesoleva kohtuotsuse punktides 42–46 viidatud kohtupraktikaga, tulemus see, et hooldusriski katvaid võimalikke rahalisi hüvitisi, mida käsitatakse otseses mõttes haigushüvitistena, tuleks põhimõtteliselt maksta ka väljaspool pädevat riiki (vt eelkõige analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Molenaar, punkt 43, ning Jauch, punktid 10, 11 ja 35).
81 Arvestades eelkõige käesoleva kohtuotsuse punktides 73–76 toodud kohtupraktikat, tuleb sellises olukorras nagu põhikohtuasjas tõlgendada määruse nr 1408/71 artiklit 27 hooldusriskiga seotud rahaliste hüvitiste osas nii, et õigus otseses mõttes haigushüvitistele elukohaliikmesriigis ei kaota ära varasemat õigust, mida andis teine liikmesriik üksnes enda hooldusriski käsitlevate õigusaktide kohaselt ainult nende õigusaktide alusel täitunud kindlustusperioodide alusel (vt eelkõige analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsused Dammer, punktid 21–23 ning seal viidatud kohtupraktika, ning eespool viidatud kohtuotsus Bastos Moriana jt, punkt 17).
82 Eelkõige määruse nr 1408/71 artiklist 12 tulenevaid nõudeid arvestades peab selline tõlgendus siiski käesoleval juhul võtma arvesse võimalust, et pärast eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktidele 63 ja 64 teostatud kontrolli jõuab see kohus järeldusele, et Portugalis on sellises olukorras nagu põhikohtuasjas olemas Portugali õigusaktides ette nähtud rahalised hüvitised seoses hooldusriskiga.
83 Sellisel juhul tuleb määruse nr 1408/71 artiklit 27 tõlgendada nii, et kui elukohaliikmesriigis on hooldusriskiga seotud rahalised hüvitised ette nähtud madalama määraga, kui pensioni maksma kohustatud teise liikmesriigi poolt selle riskiga seoses makstavad hüvitised, nõuavad määruse nr 1408/71 aluspõhimõtted, et isikul, kes on sellises olukorras nagu J. F. da Silva Martins, on õigus viimati nimetatud riigi pädeva asutuse poolt makstavale täiendavale hüvitisele, mis võrdub nende kahe summa vahelise summaga (vt eelkõige analoogia alusel 12. juuni 1980. aasta otsus kohtuasjas 733/79: Laterza, EKL 1980, lk 1915, punkt 9; 9. juuli 1980. aasta otsus kohtuasjas 807/79: Gravina, EKL 1980, lk 2205, punkt 8; 24. novembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 320/82: D’Amario, EKL 1983, lk 3811, punkt 7; eespool viidatud kohtuotsus Dammer, punktid 23 ja 24; 11. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑251/89: Athanasopoulos jt, EKL 1991, lk I‑2797, punkt 17, ja eespool viidatud kohtuotsus Bastos Moriana jt, punkt 16).
84 Sellist lahendust ei välista asjaolu, mida on rõhutanud Saksamaa valitsus ja mille kohaselt vastavalt SGB XI §‑le 34 peatub hooldust vajava isiku õigus põhikohtuasjas kõne all olevale hooldushüvitisele SGB XI §‑s 26 ette nähtud kohustusliku kindlustuse vabatahtlikult jätkamise alusel, kui kindlustatu elab välismaal.
85 Euroopa Kohus on sisuliselt juba asunud seisukohale, et sissemakse sotsiaalkindlustusskeemi annab põhimõtteliselt kindlustatud töötajale õiguse saada vastavaid hüvitisi, kui ta vastab pädeva riigi õigusaktidega kehtestatud tingimustele, välja arvatud siiski need tingimused, mis ei ole kooskõlas sotsiaalkindlustuse valdkonnas kohaldatavate liidu sätetega (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Molenaar, punkt 43).
86 Nagu tuleneb käesoleva kohtuotsuse punktides 73–76 esitatud kohtupraktikast, ei oleks ELTL artikliga 48 taotletud eesmärk täidetud, kui liikmesriigi õigusaktid seaksid nende õigusaktide alusel maksmisele kuuluva sotsiaalkindlustuse hüve andmise tingimuseks selle, et töötaja elab selle liikmesriigi territooriumil, välja arvatud EL toimimise lepingu eesmärkidele vastavalt liidu õigusaktidega sõnaselgelt ettenähtud juhud (vt samuti selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Athanasopoulos jt, punkt 20).
87 Kuigi on tõsi, nagu väidavad Saksamaa ja Ühendkuningriigi valitsus, et erinevate liikmesriikide hüvitiste konkureeriv andmine võib hooldusriskiga seotud rahaliste hüvitiste osas tekitada praktilisi raskusi, mis kehtiva liidu õiguse kohaselt ei ole täielikult liidu õigusnormidega sotsiaalkindlustusskeemide kooskõlastamise kohta reguleeritud, siis see asjaolu iseenesest ei põhjenda määruse nr 1408/71 tõlgendamist nii, et endine võõrtöötaja, kes võib üksnes endise töökohaliikmesriigi õigusaktide alusel vabatahtlikult jätkata kohustuslikku hoolduskindlustust, peab tegema kasutuid makseid selle kindlustuse alusel ning et teda koheldakse nii ebasoodsamalt isikust, kes töötas kogu aeg ainult ühes liikmesriigis (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus D’Amario, punkt 8).
88 Eeltoodut arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 1408/71 artikleid 15 ja 27 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, kui isik, kes on sellises olukorras nagu põhikohtuasjas ja kes saab vanaduspensioni pensionikindlustusametitelt nii oma päritoluliikmesriigis kui ka selles liikmesriigis, kus ta suurema osa ajast töötas, ning kes kolis viimati nimetatud liikmesriigist oma päritoluliikmesriiki, võib kohustusliku hoolduskindlustuse sõltumatu skeemi vabatahtliku jätkamisega liikmesriigis, kus ta suurema osa ajast töötas, jätkuvalt saada sellele kindlustusele vastavat rahalist hüvitist, eriti juhul, kui elukohaliikmesriigis ei ole ette nähtud eraldi hooldusriskiga seotud hüvitisi, mille kindlakstegemine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne. Kui aga tegemist on erineva olukorraga ning elukohaliikmesriigi õigusaktidega on ette nähtud hooldusriskiga seotud rahalised hüvitised, kuid need on lihtsalt madalama määraga kui pensioni maksma kohustatud teise liikmesriigi poolt selle riskiga seoses makstavad hüvitised, tuleb määruse nr 1408/71 artiklit 27 tõlgendada nii, et isikul on õigus viimati nimetatud riigi pädeva asutuse poolt makstavale täiendavale hüvitisele, mis võrdub nende kahe summa vahega.
Kohtukulud
89 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:
Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, mida on muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. detsembri 1996. aasta määrusega (EÜ) nr 118/97 ning muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2001. aasta määrusega (EÜ) nr 1386/2001, artikleid 15 ja 27 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see, kui isik, kes on sellises olukorras nagu põhikohtuasjas ja kes saab vanaduspensioni pensionikindlustusametitelt nii oma päritoluliikmesriigis kui ka selles liikmesriigis, kus ta suurema osa ajast töötas, ning kes kolis viimati nimetatud liikmesriigist oma päritoluliikmesriiki, võib kohustusliku hoolduskindlustuse sõltumatu skeemi vabatahtliku jätkamisega liikmesriigis, kus ta suurema osa ajast töötas, jätkuvalt saada sellele kindlustusele vastavat rahalist hüvitist, eriti juhul, kui elukohaliikmesriigis ei ole ette nähtud eraldi hooldusriskiga seotud hüvitisi, mille kindlakstegemine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne.
Kui aga tegemist on erineva olukorraga ning elukohaliikmesriigi õigusaktidega on ette nähtud hooldusriskiga seotud rahalised hüvitised, kuid need on lihtsalt madalama määraga kui pensioni maksma kohustatud teise liikmesriigi poolt selle riskiga seoses makstavad hüvitised, tuleb määruse nr 1408/71, mida on muudetud ja ajakohastatud määrusega nr 118/97 ning muudetud määrusega nr 1386/2001, artiklit 27 tõlgendada nii, et isikul on õigus viimati nimetatud riigi pädeva asutuse poolt makstavale täiendavale hüvitisele, mis võrdub nende kahe summa vahega.
Allkirjad
*Kohtumenetluse keel: saksa.