Kohtuasi C‑338/09

Yellow Cab Verkehrsbetriebs GmbH

versus

Landeshauptmann von Wien

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Unabhängiger Verwaltungssenat Wien)

Teenuste osutamise vabadus – Asutamisvabadus – Konkurentsieeskirjad – Kabotaaž – Siseriiklik reisijate liinivedu – Liiniveo käitamisloa taotlus – Kontsession – Luba – Tingimused – Riigi territooriumil asukoha või püsiva tegevuskoha nõue – Tulude vähenemine, mis kahjustab juba loa saanud liini käitamise kasumlikkust

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Isikute vaba liikumine – Asutamisvabadus – Piirangud

(ELTL artikkel 49)

2. Isikute vaba liikumine – Asutamisvabadus – Piirangud

(ELTL artikkel 49)

1. ELTL artiklit 49 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis reisijate linnaliiniveo teostamiseks kindlate peatustega ja eelnevalt kehtestatud sõiduplaani kohaselt nõuavad luba taotlevatelt ja teises liikmesriigis asutatud ettevõtjatelt asukoha või muu tegevuskoha olemasolu selle liikmesriigi territooriumil isegi enne hetke, kui sellise liini käitamisluba on antud.

Nimelt ei saa mõistlikult hoolikas ettevõtja teha investeeringuid, mis võivad olla väga suured, olles täielikus teadmatuses selles osas, kas selline luba saadakse. Lisaks ei näi sellise nõudega kaasnev piirang sugugi olevat õigustatud eesmärkidega, mis puudutavad vajadust tagada bussiliinide käitamisel konkurentsitingimuste võrdsus ja tagada kõnealuses liikmesriigis kehtiva sotsiaal- ja tööõiguse järgimine.

Seevastu tuleb ELTL artiklit 49 tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, mis sätestavad asutamisnõude, kui see nõue kehtib pärast eelmainitud käitamisloa saamist ja enne hetke, kui taotleja alustab asjaomase ühistranspordiliini käitamist.

(vt punktid 37, 38, 41 ja resolutsiooni punkt 1)

2. ELTL artiklit 49 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette turistidele mõeldud bussiliini loa andmisest keeldumise, kuna väheneb niisuguse konkureeriva ettevõtja kasumlikkus, kellel on luba käitada taotletud liiniga osaliselt või täielikult identset liini, ja seda lähtudes üksnes kõnealuse konkureeriva ettevõtja kinnitustest.

Nimelt kujutavad siseriiklikud õigusnormid endast põhimõtteliselt asutamisvabaduse piirangut ELTL artikli 49 tähenduses, kuna sellega soovitakse piirata teenuseosutajate arvu, vaatamata sellele, et väidetavalt puudub asjaomaste kutsealade esindajate kodakondsusel põhinev diskrimineerimine.

Selliseid õigusnorme ei saa õigustada konkureeriva bussiliini kasumlikkuse tagamise eesmärk, sest sellist eesmärki kui puhtmajanduslikku kaalutlust ei saa pidada ülekaalukaks üldiseks huviks, millega õigustada asutamislepinguga tagatud põhiõiguse piiramist. Lisaks ei saa proportsionaalsuse hindamisel eelnevalt taotletava loa süsteem muuta õiguspäraseks siseriiklike ametivõimude diskretsioonilisi otsustusi, mis jätavad liidu sätted – eelkõige sellist põhivabadust nagu asutamisvabadus käsitlevad sätted – ilma nende kasulikust mõjust. Selleks et eelneva loa andmise kord oleks õigustatud isegi juhul, kui see näeb ette erandi kõnealusest põhivabadusest, peab see põhinema objektiivsetel, mittediskrimineerivatel ja varem teada olevatel kriteeriumidel, mis tagaksid, et siseriiklike ametiasutuste kaalutlusõigusel oleksid piirid. Kuna siseriiklikke õigusnorme tõlgendatakse selles tähenduses, et pädev siseriiklik ametiasutus hindab loataotlust, tuginedes üksnes loaomaniku kinnitustele tema liinikäitamise kasumlikkuse kohta, ja seda vaatamata asjaolule, et see ettevõtja on uut luba taotleva ettevõtja potentsiaalne otsene konkurent, siis on selline hindamiskord vastuolus liidu õigusnormidega, kuna see võib kahjustada kõnealuse loataotluse läbivaatamise objektiivsust ja erapooletust.

(vt punktid 45, 46, 51, 53–55 ja resolutsiooni punkt 2)

EUROOPA KOHTU OTSUS (kolmas koda)

22. detsember 2010(*)

Kohtuasjas C‑338/09,

mille ese on EÜ artikli 234 alusel Unabhängiger Verwaltungssenat Wieni (Austria) 29. juuli 2009. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 24. augustil 2009, menetluses

Yellow Cab Verkehrsbetriebs GmbH

versus

Landeshauptmann von Wien,

EUROOPA KOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja esimees K. Lenaerts, kohtunikud D. Šváby, R. Silva de Lapuerta, E. Juhász (ettekandja) ja T. von Danwitz,

kohtujurist: P. Cruz Villalón,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

– Yellow Cab Verkehrsbetriebs GmbH, esindaja: Rechtsanwalt W. Punz,

– Austria valitsus, esindaja: C. Pesendorfer,

– Saksamaa valitsus, esindajad: M. Lumma ja J. Möller,

– Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato P. Gentili,

– Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: G. Braun, N. Yerrell ja I. Rogalski,

olles 30. septembri 2010. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1 Eelotsusetaotlus käsitleb asutamisvabadust, teenuste osutamise vabadust ja konkurentsi käsitlevate liidu asjassepuutuvate õigusnormide tõlgendamist, mis kehtivad transpordisektoris.

2 See taotlus esitati Yellow Cab Verkehrsbetriebs GmbH (edaspidi „Yellow Cab”), asukoht München (Saksamaa), ja Landeshauptmann von Wien’i (Viini liidumaa president) vahelises vaidluses seoses viidatud äriühingu taotlusega reisijate liiniveo käitamisloa saamiseks Viini linnas (Austria).

Õiguslik raamistik

Liidu õigusnormid

3 Tuginedes EÜ artikli 71 lõike 1 punktile a, nüüd ELTL artikli 91 lõike 1 punkt a, mis andis Euroopa Liidu Nõukogule pädevuse kehtestada selles sättes esitatud menetluse kohaselt ühised eeskirjad, mida kohaldatakse liikmesriigi territooriumile või sealt välja kulgeva rahvusvahelise transpordi suhtes, samuti läbi ühe või mitme liikmesriigi territooriumi kulgeva rahvusvahelise transpordi suhtes, võttis nõukogu 16. märtsil 1992 vastu määruse (EMÜ) nr 684/92 bussidega toimuva rahvusvahelise reisijateveo ühiseeskirjade kohta (EÜT L 74, lk 1; ELT eriväljaanne 06/01, lk 306), mida muudeti nõukogu 11. detsembri 1997. aasta määrusega (EÜ) nr 11/98 (EÜT 1998, L 4, lk 1; ELT eriväljaanne 06/03, lk 62; edaspidi „määrus nr 684/92”).

4 Määruse nr 684/92 artiklis 7 „Loa väljaandmise kord” on lõikes 4 sätestatud järgmist:

„Luba ei anta:

[…]

d) kui ilmneb, et kõnealune vedu kahjustaks otseselt neid regulaarvedusid, milleks on luba juba antud, välja arvatud juhtudel, kui kõnealuseid regulaarvedusid teeb ainult üks vedaja või vedajate kontsern;

e) kui selgub, et taotluses käsitletud vedude eesmärgiks on teha asjaomastel marsruutidel ainult kõige tulutoovamaid vedusid;

[…]”

5 Tuginedes EÜ artikli 71 lõike 1 punktile b, nüüd ELTL artikli 91 lõike 1 punkt b, mis andis nõukogule pädevuse kehtestada tingimused, mille kohaselt võivad liikmesriigis transporditeenuseid osutada mitteresidentidest vedajad, võttis nõukogu 11. detsembril 1997 vastu määruse (EÜ) nr 12/98, millega kehtestatakse tingimused, mille kohaselt mitteresidendist vedajad võivad osutada liikmesriigis riigisisese reisijate autoveo teenuseid (EÜT 1998, L 4, lk 10); selle määruse artiklis 1 on sätestatud:

„Kõik rendi või tasu eest vedajad, kes osutavad riigisisese reisijate autoveo teenuseid ja kellel on […] määruse (EMÜ) nr 684/92 […] artiklis 3a ettenähtud ühenduse litsents, võivad vastavalt käesoleva määrusega kehtestatud tingimustele ning sõltumata nende rahvusest või registrisse kantud asukohast osutada ajutisi riigisisese reisijate autoveo teenuseid rendi või tasu eest mõnes teises liikmesriigis, edaspidi „vastuvõtvas liikmesriigis”, ilma et vastuvõtja neilt nõuaks, et nende registrisse kantud asukoht või mõni muu asukoht asuks kõnealuses liikmesriigis.

Selliseid riigisiseseid veoteenuseid nimetatakse edaspidi „kabotaažiks”.”

6 Selle määruse artikkel 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

1) regulaarveod – reisijate vedu kindlate vaheaegade järel kindlaksmääratud marsruudil, kusjuures reisijad võetakse peale ja lastakse välja eelnevalt kindlaksmääratud peatustes. Regulaarvedusid võivad kasutada kõik ja vajaduse korral võib sellega kaasneda kohustuslik ettetellimine.

Regulaarveo olemust ei mõjuta asjaolu, et selle toimimistingimusi võib muuta;

2) regulaarsed eriveod – ainult teatavate reisijaterühmade regulaarvedu, kõik muud reisijad välja arvatud, kindlate vaheaegade järel kindlaksmääratud marsruudil, kusjuures reisijad võetakse peale ja lastakse välja eelnevalt kindlaksmääratud peatustes.

Erivedude alla kuuluvad:

a) töötajate vedu kodust tööle ja tagasi;

b) õpilaste ja üliõpilaste vedu õppeasutusse ja tagasi;

c) sõdurite ja nende perekondade vedu kodust teenistuskohta ja tagasi.

Regulaarse eriveo olemust ei mõjuta asjaolu, et seda võib muuta vastavalt selle kasutajate vajadustele;

3) juhuveod – veod, mis regulaarvedude, sealhulgas regulaarsete erivedude mõiste alla ei kuulu ja mille põhiline eripära on see, et veetakse kliendi või vedaja enda algatusel komplekteeritud reisijaterühmi. Kõnealused veod jäävad ikkagi juhuvedudeks, hoolimata sellest, et need toimuvad kindlate vaheaegade järel;

[…]”

7 Sama määruse artiklis 3 on sätestatud:

„Kabotaaž on lubatud järgmistel juhtudel:

1) regulaarsed eriveod, kui korraldaja ja vedaja vahel on sõlmitud leping;

2) juhuveod;

3) regulaarveod, kui vedaja, kes ei ole vastuvõtva liikmesriigi resident, teeb neid määrusega (EMÜ) nr 684/92 ettenähtud rahvusvahelise regulaarveo käigus.

Kabotaaži ei saa teostada eraldi kõnealusest rahvusvahelisest veost.

Käesoleva punkti reguleerimisalasse ei kuulu linna- ja linnalähiliinid.

„Linna- ja linnalähiliinid” on veoteenused, mis vastavad linnakeskuse või linnastu, samuti kõnealuse keskuse või linnastu ja seda ümbritsevate piirkondade vahelise transpordi vajadustele.”

8 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1073/2009 rahvusvahelisele bussiteenuste turule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade kohta ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 561/2006 (ELT L 300, lk 88) tunnistas alates 4. detsembrist 2011 kehtetuks määrused nr 684/92 ja nr 12/98. Seetõttu kehtivad määrused nr 684/92 ja nr 12/98 ratione temporis põhikohtuasja asjaoludele.

9 Nõukogu 26. juuni 1969. aasta määruse (EMÜ) nr 1191/69 raudtee-, maantee- ja siseveetranspordis osutatavate avalike teenuste kontseptsioonist tulenevaid kohustusi puudutavate liikmesriikidepoolsete meetmete kohta (EÜT L 156, lk 1; ELT eriväljaanne 07/01, lk 19), muudetud nõukogu 20. juuni 1991. aasta määrusega (EMÜ) nr 1893/91 (EÜT L 169, lk 1; ELT eriväljaanne 07/01, lk 314; edaspidi „määrus nr 1191/69”), mis on ratione temporis kohaldatav põhikohtuasja asjaoludele, artikli 2 lõikes 1 on esitatud järgmine määratlus:

„Avaliku teenindamise kohustused – kohustused, mida kõnesolev vedaja kaubandushuvidest lähtudes endale ei võtaks või ei võtaks samas ulatuses või samadel tingimustel.”

10 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta määrus (EÜ) nr 1370/2007, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 1191/69 ja (EMÜ) nr 1107/70 (ELT L 315, lk 1) tunnistas alates 3. detsembrist 2009 kehtetuks määruse nr 1191/69. Määruse nr 1370/2007 artikli 2 punktis e on esitatud „avaliku teenindamise kohustuse” määratlus, mis vastab sisuliselt määruse nr 1191/69 artikli 2 lõike 1 määratlusele.

Siseriiklik õigus

11 Kraftfahrliniengesetz’i (Austria seadus reisijate liiniveo kohta, Bundesgesetzblatt I, edaspidi „BGBl I, 203/1999) – versioonis, mis kehtis põhikohtuasja asjaolude toimumise ajal (BGBl I, 153/2006, edaspidi „KflG”) – artikkel 1 „Mõisted, sisu ja lubade ulatus” sätestab:

„1. Liinivedu on sõitjate veoga tegeleva veoettevõtja poolt sõidukitega teostatav sõitjatevedu kindlate vaheaegade järel kindlaksmääratud marsruudil, kusjuures sõitjad võetakse peale ja pannakse maha varem kindlaksmääratud peatustes. Olenemata võimalikust reserveerimiskohustusest, on juurdepääs liiniveole igaühel.

[...]

3. Siseriiklikuks ja piiriüleseks liiniveoks on vajalik lõikes 1 sätestatud kontsessioon; piiriüleseks liiniveoks, mille lõpp-peatused asuvad […] liikmesriikide või Euroopa majanduspiirkonna lepingu osalisriikide või Šveitsi […] territooriumil, on vajalik sellega võrdsustatud luba.”

12 KflG § 2 „Kohustus esitada kontsessiooni- ja loataotlus, kontsessioonitaotluse sisu” näeb ette, et kontsessiooni või loa saamiseks peab veoettevõtja esitama taotluse vahetult pädevale ametiasutusele, ning täpsustab, mis andmeid see taotlus peab sisaldama; eelkõige taotluse esitaja isiku ja tema tegevuskoha, tema usaldusväärsuse, tehnilise pädevuse, finantsilise suutlikkuse, taotletud liini marsruudi, kontsessiooni soovitud kestuse, tulevaste piletihindade ja kasutatavate sõidukite kohta.

13 Selle seaduse § 3 „Järelevalveasutused” lõikes 1 on sätestatud, et Landeshauptmann’il (liidumaa president) on pädevus anda selle seaduse §‑s 1 sätestatud kontsessioon.

14 Viidatud seaduse § 7 „Loa andmise tingimused ja välistamise alused” lõikes 1 on sätestatud:

„Kontsessioon tuleb anda, kui

1) kontsessiooni taotleja või vajaduse korral § 10 lõikes 5 sätestatud käitise juht on usaldusväärne ja kutsealaselt sobiv ning lisaks sellele on kontsessiooni taotlejal asjaomane finantsiline suutlikkus;

2) füüsilisest isikust kontsessiooni taotleja on Austria kodanik ja ettevõtja (§ 1 lõike 2 punkt 2) asukoht on Austrias. […] liikmesriikide või Euroopa Majanduspiirkonna lepingu muu osalisriigi kodanikud või nimetatud riikide ettevõtjad, kelle asukoht või püsiv tegevuskoht on Austrias, on võrdsustatud Austria kodanikest kontsessiooni taotlejatega;

3) liini käitamise viis tagab vaatluse all oleva veonõudluse otstarbeka ning majandusliku rahuldamise ja

4) kontsessiooni andmine ei ole ka muul viisil vastuolus avaliku huviga. Nimetatud välistamise alusega on tegemist eeskätt juhul, kui

[…]

b) taotletav liinivedu ohustab nende veoettevõtjate veoülesannete täitmist, kelle veopiirkonda (§ 14 lõiked 1–3) taotletav liin osaliselt või täielikult kuulub, või

c) taotletav liinivedu ennetab üldsuse vajadusele rohkem vastava veo korraldamist ettevõtja poolt, kelle veopiirkonda (§ 14 lõige 4) taotletav liin osaliselt või täielikult kuulub ning kes parandab veoteenust järelevalveasutuse poolt määratud mõistliku kuni kuuekuulise tähtaja jooksul.”

15 KflG § 14 „Veopiirkond” on sõnastatud järgmiselt:

„1. Paragrahvi 7 lõike 1 punkti 4 alapunktis b sätestatud veopiirkond laieneb sel määral, mil määral võib taotletud liin seada ohtu juba kontsessiooni saanud liiniveo.

2. Veoülesannete täitmise ohustamisega on tegemist siis, kui veoettevõtjat avaliku veo teostamisel oluliselt kahjustatakse; see on nii juhul, kui ettevõtjal jääb ohustatud liini osas saamata tulu määral, mis seab kasumliku käitamise reaalselt kahtluse alla.

3. Kui veoettevõtja teatab, et uue kontsessiooni andmise või olemasoleva kontsessiooni marsruudi muutmise tõttu jääb tema tulu saamata määral, mis seab kasumliku käitamise reaalselt kahtluse alla, peab ta järelevalveasutusele edastama andmed, mis on osaliselt teada vaid temale ja mis võimaldavad sellel ametiasutusel hinnata tulu vähenemise mõju kõnealuse liini kasumlikkusele.

4. Paragrahvi 7 lõike 1 punkti 4 alapunktis c sätestatud veopiirkonna all tuleb mõista piirkonda, mille veovajaduse rahuldab juba olemasolev liin.”

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

16 Yellow Cab esitas 25. jaanuaril 2008 taotluse Landeshauptmann von Wien’ile KflG alusel loa saamiseks, et käitada bussiliini kindlaksmääratud marsruudil, mis hõlmas üksnes Viini omavalitsuse territooriumi.

17 Kõnealune marsruut on 17. mai 2005. aasta kontsessiooniotsuse alusel ühe teise äriühingu poolt teostatud liiniveoga peaaegu täies ulatuses kaetud.

18 Pädev haldusasutus jättis Yellow Cab’i taotluse rahuldamata, tuginedes sisuliselt järgmistele alustele. Esiteks on Yellow Cab asutatud teises liikmesriigis ning tal ei ole Austrias ei asukohta ega püsivat tegevuskohta, mille tõttu rikub ta KflG § 7 lõike 1 punkti 2. Teiseks konsulteeriti KflG § 7 lõike 1 punkti 4 alapunkti b alusel veoettevõtjaga, kes praegu käitab bussiliini samal marsruudil kui see, mida puudutab Yellow Cab’i taotlus, ning ilmnes, et taotletud kontsessiooni andmise korral ei oleks seda liinivedu enam võimalik majanduslikult järjepidevalt teostada.

19 Yellow Cab esitas vaide Unabhängiger Verwaltungssenat Wien’ile, kes kahtleb, kas käsitletud siseriiklikud õigusnormid on kooskõlas EÜ asutamislepingu asutamisvabadust, teenuse osutamise vabadust ja konkurentsi puudutavate eeskirjadega.

20 See organ märgib sisuliselt, et kohustus omada Austrias asukohta või püsivat tegevuskohta, et saada kontsessiooni regulaarse liiniveo korraldamiseks, on takistus üksnes taotlejatele, kes ei ole pärit Austriast, kuna Austria taotlejad – füüsilised või juriidilised isikud – on põhimõtteliselt juba Austria territooriumil asutatud. Kuigi regulaarne liinivedu vastab avalikule huvile, kahtleb eelotsusetaotluse esitanud kohus, kas tõesti tuleb nõustuda vajadusega piirata asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust sellises ulatuses.

21 Mis puudutab majanduslikust vaatenurgast tingimust, et olemasolevat kontsessiooni hõlmav uus liinivedu ei tohi eelmisega kattuda, siis leiab eelotsustaotluse esitanud kohus, et vastav siseriikliku õiguse säte kaitseb konkurentsi eest eelkõige neid ettevõtjaid, kes juhivad neile kontsessiooniga antud liine halvasti ja mittekasumlikult. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et käesolevas asjas nägi taotluse esitanud ettevõtja faktiliselt sama liiniveo puhul ette tunduvalt madalama piletihinna võrreldes juba kontsessiooni omava ettevõtja piletihinnaga.

22 Lõpuks märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kuigi asutamislepingu konkurentsisätted käsitlevad eelkõige ettevõtjate käitumist, on siiski ka liikmesriikidel kohustus hoiduda meetmetest, mis võivad võtta ettevõtjatele kohaldatavatelt konkurentsieeskirjadelt kasuliku mõju. Põhikohtuasjas käsitletud siseriiklike õigusnormidega takistatakse ettevõtjal, kes on suuteline pakkuma soodsamate hindadega regulaarset liinivedu, turule siseneda, kuigi nõuetekohaselt toimiv ja soodsate hindadega liinivedude süsteem vastaks märkimisväärsele avalikule huvile.

23 Neid kaalutlusi arvestades otsustas Unabhängiger Verwaltungssenat Wien menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1. Kas asutamis‑ ja teenuste osutamise vabadusega [ELTL artikli 49 ja järgmiste artiklite ning ELTL artikli 56 ja järgmiste artiklite] tähenduses ning ühenduse konkurentsiõigusega [ELTL artikli 101] ja järgmiste artiklite tähenduses on kooskõlas, et siseriiklik õigusnorm kehtestab liiniveo käitamise loa andmiseks ja seega avaliku, laialdast kasutust leidva, vastavalt sõiduplaanile korrapäraselt kindlaksmääratud peatusi läbiva liiklusvahendi käitamise loa andmiseks tingimuse,

a) et taotlust esitava […] ettevõtja asukoht või tegevuskoht peab juba enne liiniveo alustamist ning eelkõige kontsessiooni andmise ajaks olema luba andva asutuse asukohariigis;

b) et taotlust esitava […] ettevõtja asukoht või tegevuskoht peab hiljemalt alates liiniveo alustamisest olema luba andva asutuse asukohariigis?

2. Kas asutamis- ja teenuste osutamise vabadusega [ELTL artikli 49 ja järgmiste artiklite ning ELTL artikli 56 ja järgmiste artiklite] tähenduses ning ühenduse konkurentsiõigusega [ELTL artikli 101] ja järgmiste artiklite tähenduses on kooskõlas, et siseriikliku õigusnormi kohaselt liiniveo käitamise loa ja seega avaliku, laialdast kasutust leidva, vastavalt sõiduplaanile korrapäraselt kindlaksmääratud peatusi läbiva liiklusvahendi käitamise loa andmisest tuleb keelduda juhul, kui taotletava liiniveo alustamise korral väheneb tulu, mida osaliselt või täielikult samal marsruudil sõitev konkureeriv ettevõtja liiniveost saab, sellisel määral, et nimetatud konkureerival ettevõtjal pole liiniveo jätkamine kõnealusel marsruudil turumajanduslikust aspektist enam kasumlik?”

Eelotsuse küsimused

Esialgsed kaalutlused

24 Kõigepealt tuleb märkida, et nende kahe küsimusega peab eelotsusetaotluse esitanud kohus silmas eelkõige liidu konkurentsiõigust, mis on esitatud ELTL artiklis 101 ja järgmistes artiklites.

25 Sellega seoses tuleb meenutada, et on küll tõsi, et ELTL artiklid 101 ja 102 käsitlevad üksnes ettevõtjate käitumist, mitte liikmesriikide seadusandlikke või haldusmeetmeid, kuid koosmõjus EL artikli 4 lõikega 3, mis loob liikmesriikide koostöökohustuse, panevad nimetatud artiklid liikmesriikidele siiski kohustuse hoiduda võtmast või jõus hoidmast meetmeid, k.a seadusandlikke või haldusmeetmeid, mis võiksid välistada ettevõtjatele kohaldatavate konkurentsieeskirjade kasuliku mõju (vt 9. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑198/01: CIF, EKL 2003, lk I-8055, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 5. detsembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑94/04 ja C‑202/04: Cipolla jt, EKL 2006, lk I-11421, punkt 46).

26 Euroopa Kohus on pidanud EL artikli 4 lõike 3 ja ELTL artikli 101 rikkumiseks eelkõige seda, kui liikmesriik nõuab või soodustab ELTL artikliga 101 vastuolus olevate keelatud kokkulepete sõlmimist või tugevdab nende mõju või kui ta võtab oma õigusnormidelt nende riikliku iseloomu sel teel, et delegeerib eraõiguslikele ettevõtjatele vastutuse majandushuve puudutavate otsuste tegemiseks (vt eespool viidatud kohtuotsused CIF, punkt 46 ja selles viidatud kohtupraktika, ning Cipolla jt, punkt 47).

27 Siiski tuleb märkida, et põhikohtuasjas käsitletud siseriiklikud õigusnormid selle olukorra alla ei kuulu. Sellest tuleneb, et käesolevat eelotsusetaotlust ei tule analüüsida liidu konkurentsieeskirjade alusel.

Esimene küsimus

28 Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas teenuste osutamise vabadust ja asutamisvabadust käsitlevaid liidu õigusnorme tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, nagu põhikohtuasjas käsitletud, mis reisijate linnaliiniveo teostamiseks kindlate peatustega ja eelnevalt kehtestatud sõiduplaani kohaselt nõuavad luba taotlevatelt ettevõtjatelt – ka teises liikmesriigis asutatud ettevõtjatelt – asukoha või muu tegevuskoha olemasolu selle liikmesriigi territooriumil.

29 Sellele küsimusele vastamiseks tuleb rõhutada, et teenuste osutamise vabadust transpordivaldkonnas ei reguleeri ELTL artikkel 56, mis käsitleb üldiselt teenuste osutamise vabadust, vaid ELTL artikli 58 lõige 1, mille kohaselt „[t]ransporditeenuste osutamise vabadust käsitletakse transpordi jaotise sätetes” (vt selle kohta 13. juuli 1989. aasta otsus kohtuasjas 4/88: Lambregts Transportbedrijf, EKL 1989, lk 2583, punkt 9).

30 Teenuste osutamise vabaduse põhimõtete kohaldamine tuleb seega lepingu alusel läbi viia ühise transpordipoliitika rakendamisega (vt 7. novembri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑17/90: Pinaud Wieger, EKL 1991, lk I‑5253, punkt 7).

31 Tuleb märkida, et põhikohtuasjas käsitletud vedu ei kuulu nõukogu poolt EÜ artikli 71 lõike 1 alusel transporditeenuste liberaliseerimiseks vastu võetud sätete kohaldamisalasse.

32 Nimelt esiteks ei ole vaidlust, et Yellow Cab’i kavandatud liinivedu ei kuulu rahvusvahelise reisijateveo mõiste alla ega seega ka määruse nr 684/92 kohaldamisalasse. Mis puudutab teiseks määrust nr 12/98, siis tuleb märkida, et selle kohaldamise tingimused ei ole põhikohtuasjas täidetud, kuna Yellow Cab’i kavandatud liiniveo teenused ei kujuta endast viidatud määruse artikli 3 punkti 3 tähenduses rahvusvahelise regulaarliini siseriiklikku osa, ja kuna need peaks teenindama üksnes Viini omavalitsuse territooriumi, siis kujutavad need linna- või linnalähiliine, mis on selle määruse kohaldamisalast sama artikli 3 punkti 3 alusel välistatud.

33 Selles olukorras tuleb kõnealuseid siseriiklikke õigusnorme hinnata EL toimimise lepingu asutamisvabadust käsitlevate sätete seisukohast, mis on vahetult kohaldatavad transpordile, mitte aga transporti käsitleva jaotise vahendusel.

34 Sellega seoses tuleb märkida, et vastuvõtva liikmesriigi territooriumil asukoha või muu tegevuskoha omamise nõue ise ei saa loogiliselt endast kujutada asutamisvabaduse piirangut. Nimelt, nagu Austria valitsus õigustatult märgib, ei ole kõnealuses kohustuses mingit piirangut teistes liikmesriikides asutatud ettevõtjate vabadusele luua esindusi või muid tegevuskohti sellel territooriumil.

35 Seega on sellises olukorras, nagu põhikohtuasjas käsitlusel, oluline uurida, kas need eeskirjad, mis on seotud vastuvõtva liikmesriigi territooriumil asukoha või muu tegevuskoha omamise nõudega (mis on tingimus, et saada luba korraldada regulaarset liinivedu), võivad endast kujutada asutamisvabaduse piirangut.

36 Sellega seoses viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus esiteks sellele, et huvitatud välisettevõtjal peab vastuvõtva liikmesriigi territooriumil olema asukoht või muu tegevuskoht juba enne käitamisloa andmist, ja teiseks sellele, et ta peab selle nõude täitma pärast loa andmist ja hiljemalt hetkel, kui ta hakkab kontsessiooniga antud regulaarliini käitama.

37 Teises liikmesriigis asutatud ettevõtjale, kes soovib saada vastuvõtvas liikmesriigis luba korraldada regulaarset liinivedu, nõude esitamine omada vastuvõtvas liikmesriigis asukohta või muud tegevuskohta enne hetke, kui talle antakse luba seda liini käitada, omab pärssivat mõju. Nimelt ei saa mõistlikult hoolikas ettevõtja läbi viia investeeringuid, mis võivad olla väga suured, olles täielikus teadmatuses sellest, kas selline luba saadakse.

38 Tuleb lisada, et sellise nõudega kaasnev piirang ei näi sugugi olevat õigustatud Austria valitsuse esitatud väidetavate eesmärkidega, mis puudutavad vajadust tagada bussiliinide käitamisel konkurentsitingimuste võrdsus ja tagada Austrias kehtiva sotsiaal- ja tööõiguse järgimine.

39 Järelikult on selline kord asutamisõigust käsitlevate liidu eeskirjadega vastuolus olev piirang.

40 Seevastu ei ole kohustus Austria territooriumil tegevuskohta omada vastuolus liidu õigusnormidega, kui seda kohaldatakse pärast käitamisloa andmist ja enne hetke, kui ettevõtja hakkab liini käitama.

41 Eelnevaid kaalutlusi silmas pidades tuleb esimesele küsimusele vastata, et ELTL artiklit 49 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, nagu põhikohtuasjas käsitletud, mis reisijate linnaliiniveo teostamiseks kindlate peatustega ja eelnevalt kehtestatud sõiduplaani kohaselt nõuavad luba taotlevatelt ja teises liikmesriigis asutatud ettevõtjatelt asukoha või muu tegevuskoha olemasolu selle liikmesriigi territooriumil isegi enne hetke, kui sellise liini käitamisluba on antud. Seevastu tuleb ELTL artiklit 49 tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, mis sätestavad asutamisnõude, kui see nõue kehtib pärast kõnealuse loa saamist ja enne hetke, kui taotleja alustab viidatud liini käitamist.

Teine küsimus

42 Selle küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas teenuse osutamise vabadust ja asutamisvabadust käsitlevaid liidu õigusnorme tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, nagu põhikohtuasjas käsitletud, mis näevad ette, et tuleb jätta rahuldamata taotlus saada luba käitada reisijate linnaliinivedu kindlate peatustega ja eelnevalt kehtestatud sõiduplaani kohaselt, kui konkureerival ettevõtjal, kellel juba on luba käitada liinivedu osaliselt või täielikult samal marsruudil, väheneb tulu selle loa andmise korral sellisel määral, et nimetatud konkureerival ettevõtjal pole liiniveo jätkamine kõnealusel marsruudil turumajanduslikust aspektist enam kasumlik.

43 Siinse kohtuotsuse punktides 29–33 esitatud arutluskäiku arvestades tuleb seda küsimust analüüsida üksnes asutamisvabaduse seisukohast.

44 Kõigepealt tuleb märkida, et toimikus sisalduvate andmete kohaselt on põhikohtuasjas käsitletud bussiliinid mõeldud peamiselt turistidele, nii et nende liinide käitamisteenustega lahutamatult seotud kohustused ei vasta määruse nr 1191/69 artikli 2 lõikes 1 esitatud määratlusele avaliku teenindamise kohustuste kohta.

45 Tuleb rõhutada, et siseriiklikud õigusnormid, nagu põhikohtuasjas käsitletud, mis nõuavad turistidele mõeldud bussiliini käitamiseks luba, kujutavad endast põhimõtteliselt asutamisvabaduse piirangut ELTL artikli 49 tähenduses, kuna sellega soovitakse piirata teenuseosutajate arvu, vaatamata sellele, et väidetavalt puudub asjaomaste kutsealade esindajate kodakondsusel põhinev diskrimineerimine (vt analoogia alusel 10. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑169/07: Hartlauer, EKL 2009, lk I-1721, punktid 36 ja 39).

46 Järelikult tuleb uurida, kas põhikohtuasjas käsitletud õigusnormid on objektiivselt põhjendatud.

47 Tuleb märkida – nagu ilmneb Euroopa Kohtule esitatud toimikust –, et KflG § 7 „Loa andmise tingimused ja välistamise alused” viitab lõike 1 punktis 4 vastuolule avaliku huviga kui kriteeriumile, mille alusel käitamisluba ei anta, ning viitab sama sätte alapunktides b ja d olukordadele, milles konkreetselt seda välistamise alust kohaldatakse. Seaduse § 14 „Veopiirkond” mainib varasema loaomanikust ettevõtja tulu vähenemist, mis seab liiniveo kasumliku käitamise reaalselt kahtluse alla.

48 Tuleb märkida, et teise küsimuse sõnastus puudutab selle kriteeriumi määravat rolli, mis tugineb tulu sellisele vähenemisele ja turumajanduslikult ebakasumlikule käitamisele kõnealuse ettevõtja poolt olukorras, kui uuele ettevõtjale antakse luba.

49 Seetõttu võtab Euroopa Kohus arvesse nii KflG asjassepuutuvate sätete sõnastust kui ka selle seaduse tõlgendust, mis ilmneb küsimuse sõnastusest.

50 Nagu Euroopa Ühenduste Komisjon sellega seoses asjassepuutuvalt märgib, võib sellise liiniveo korraldamine, nagu põhikohtuasjas käsitlusel, vastata üldise huvi eesmärgile, nagu turismi edendamine, liiklusohutuspoliitika, mis väljendub turismiliikluse suunamises kindlatele marsruutidele, või keskkonnakaitse, kuna ühistransporti pakutakse alternatiivina individuaaltranspordile.

51 Seevastu konkureeriva bussiliini kasumlikkuse tagamise eesmärki kui puhtmajanduslikku kaalutlust ei saa väljakujunenud kohtupraktika kohaselt pidada ülekaalukaks üldiseks huviks, millega õigustada asutamislepinguga tagatud põhiõiguse piiramist (vt 11. märtsi 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑384/08: Attanasio Group, EKL 2010, lk I‑2055, punkt 55 ja selles viidatud kohtupraktika).

52 Mis puudutab huvi vältida seda, et veoteenuse lubamine otseselt kahjustaks juba loa saanud liinide olemasolu, siis tuleb märkida, et selline huvi võib tõepoolest määruse nr 684/92 raames õigustada loa andmisest keeldumist, nagu ilmneb selle määruse artikli 7 lõike 4 punktist d. Kuna aga põhikohtuasjas ei saa seda sätet kohaldada, siis ei saa nõustuda, et väljaspool seda õiguslikku raamistikku ja sellise taotluse korral, mis puudutab turistidele mõeldud liinivedu, õigustaksid selles sättes esitatud eesmärkidega sarnased eesmärgid asutamisvabaduse piirangut.

53 Proportsionaalsuse hindamiseks tuleb meenutada, et eelnevalt taotletava loa süsteem ei saa muuta õiguspäraseks siseriiklike ametivõimude diskretsioonilisi otsustusi, mis jätavad liidu sätted – eelkõige põhikohtuasjas vaadeldavad põhivabadust käsitlevad sätted – ilma nende kasulikust mõjust. Selleks et eelneva loa andmise kord oleks õigustatud isegi juhul, kui see näeb ette erandi kõnealusest põhivabadusest, peab see põhinema objektiivsetel, mittediskrimineerivatel ja varem teada olevatel kriteeriumidel, mis tagaksid, et siseriiklike ametiasutuste kaalutlusõigusel oleksid piirid (eespool viidatud kohtuotsus Hartlauer, punkt 64 ja selles viidatud kohtupraktika).

54 Kuna põhikohtuasjas käsitletud siseriiklikke õigusnorme tõlgendatakse selles tähenduses, et pädev siseriiklik ametiasutus hindab loataotlust, tuginedes üksnes loaomaniku kinnitustele tema liinikäitamise kasumlikkuse kohta, ja seda vaatamata asjaolule, et see ettevõtja on uut luba taotleva ettevõtja potentsiaalne otsene konkurent, siis on selline hindamiskord vastuolus liidu õigusnormidega, kuna see võib kahjustada kõnealuse loataotluse läbivaatamise objektiivsust ja erapooletust (vt selles tähenduses eespool viidatud kohtuotsus Hartlauer, punkt 69).

55 Eelnevaid kaalutlusi silmas pidades tuleb teisele küsimusele vastata, et ELTL artiklit 49 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis näevad ette turistidele mõeldud bussiliini loa andmisest keeldumise, kuna väheneb niisuguse konkureeriva ettevõtja kasumlikkus, kellel on luba käitada taotletud liiniga osaliselt või täielikult identset liini, ja seda lähtudes üksnes kõnealuse konkureeriva ettevõtja kinnitustest.

Kohtukulud

56 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab:

1. ELTL artiklit 49 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, nagu põhikohtuasjas käsitletud, mis reisijate linnaliiniveo teostamiseks kindlate peatustega ja eelnevalt kehtestatud sõiduplaani kohaselt nõuavad luba taotlevatelt ja teises liikmesriigis asutatud ettevõtjatelt asukoha või muu tegevuskoha olemasolu selle liikmesriigi territooriumil isegi enne hetke, kui sellise liini käitamisluba on antud. Seevastu tuleb ELTL artiklit 49 tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid, mis sätestavad asutamisnõude, kui see nõue kehtib pärast kõnealuse loa saamist ja enne hetke, kui taotleja alustab viidatud liini käitamist.

Allkirjad

* Kohtumenetluse keel: saksa.