1. Õigusaktide ühtlustamine – Kaubamärgid – Määruse 40/94 ja direktiivi 89/104 tõlgendamine – Kaubamärgi omaniku õigus keelata kolmandal isikul kasutada identsete kaupade jaoks kaubamärgiga identset tähist – Kaubamärgi kasutamine määruse artikli 9 ja direktiivi artikli 5 tähenduses – Kolmandas riigis asuva kauba müük, müügiks pakkumine ja reklaam liidu tarbijatele mõeldud e-turul
(Nõukogu määrus nr 40/94, artikkel 9; nõukogu direktiiv 89/104, artikkel 5)
2. Õigusaktide ühtlustamine – Kaubamärgid – Määruse 40/94 ja direktiivi 89/104 tõlgendamine – Kaubamärgist tulenevate õiguste ammendumine – Tingimused – Kauba turuleviimine ühenduses või Euroopa Majanduspiirkonnas
(Nõukogu määrus nr 40/94, artikli 13 lõige 1; nõukogu direktiiv 89/104, artikli 7 lõige 1)
3. Õigusaktide ühtlustamine – Kaubamärgid – Määruse 40/94 ja direktiivi 89/104 tõlgendamine – Kaubamärgi omaniku õigus keelata kolmandal isikul kasutada identsete kaupade jaoks kaubamärgiga identset tähist – Kaubamärgi kasutamine määruse artikli 9 ja direktiivi artikli 5 tähenduses – Välispakendist välja võetud parfüümide või kosmeetikatoodete edasimüük
(Nõukogu määrus nr 40/94, artikkel 9; nõukogu direktiiv 76/768, artikli 6 lõige 1; nõukogu direktiiv 89/104, artikkel 5)
4. Õigusaktide ühtlustamine – Kaubamärgid – Määruse 40/94 ja direktiivi 89/104 tõlgendamine – Kaubamärgi omaniku õigus keelata kolmandal isikul kasutada identsete kaupade jaoks kaubamärgiga identset tähist – Kaubamärgi kasutamine määruse artikli 9 ja direktiivi artikli 5 tähenduses – Reklaam interneti viitamisteenuse raames
(Nõukogu määrus nr 40/94, artikli 9 lõike 1 punkt a; nõukogu direktiiv 89/104, artikli 5 lõike 1 punkt a)
5. Õigusaktide ühtlustamine – Kaubamärgid – Määruse 40/94 ja direktiivi 89/104 tõlgendamine – Kaubamärgi omaniku õigus keelata kolmandal isikul kasutada identsete kaupade jaoks kaubamärgiga identset tähist – Kaubamärgi kasutamine määruse artikli 9 ja direktiivi artikli 5 tähenduses – Mõiste – E-turu haldamine – Välistamine
(Nõukogu määrus nr 40/94, artikkel 9, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/31, artiklid 12–15, nõukogu direktiiv 89/104, artikkel 5)
6. Õigusaktide ühtlustamine – Elektrooniline kaubandus – Direktiiv 2000/31 – Vahendajast teenuseosutaja vastutus – Veebimajutus
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/31, artikli 14 lõige 1)
7. Õigusaktide ühtlustamine – Intellektuaalomandi õiguste jõustamine – Direktiiv 2004/48 – Meetmed, menetlused ja heastamine – Kohtuasja sisulisest otsustamisest tulenevad meetmed
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/48, artikkel 11)
1. Kui ettevõtja müüb ilma kaubamärgi omaniku nõusolekuta e-turul liidu liikmesriigis registreeritud kaubamärgiga või ühenduse kaubamärgiga tähistatud kaupa, mis asub kolmandas riigis ja mida ei ole varem turustatud Euroopa Majanduspiirkonnas või ühenduse kaubamärgi puhul liidus, selle kaubamärgiga hõlmatud territooriumil asuvale tarbijale, või kui asjaomase kauba kohta on sellel e-turul müügipakkumised või reklaam, mis on suunatud nimetatud territooriumil asuvale tarbijale, siis võib kaubamärgi omanik keelata kõnealuse müügi, müügipakkumise või reklaami vastavalt esimese direktiivi 89/104 kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artiklile 5 või määruse nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artiklile 9. Siseriikliku kohtu ülesanne on juhtumipõhiselt hinnata, kas asjakohaste tunnuste põhjal saab järeldada, et kõnealuselt territooriumilt juurdepääsetaval e-turul kuvatav müügipakkumine või reklaam on suunatud sellel territooriumil asuvatele tarbijatele.
Direktiivi 89/104 ja määruse nr 40/94 sätted on kohaldatavad siis, kui on ilmne, et tegemist on kolmandas riigis asuva margitoote müügiks pakkumisega tarbijale, kes asub kaubamärgiga hõlmatud territooriumil. Kui oleks teisiti, siis puuduks ettevõtjatel, kes elektroonilist kaubandust kasutades pakuvad liidu tarbijatele suunatud e-turul müügiks kolmandas riigis asuvaid margitooteid, mida on võimalik ekraanil kuvada ja selle e-turu kaudu tellida, seda tüüpi müügipakkumiste osas üldse kohustus järgida intellektuaalomandi valdkonnas kehtivaid liidu norme. Selline olukord mõjutaks nende normide kasulikku mõju.
Direktiivi 89/104 artikli 5 lõike 3 punktide b ja d ning määruse nr 40/94 artikli 9 lõike 2 punktide b ja d alusel kuulub tähise müügipakkumistes ja reklaamis kasutamine kaubamärkidega identsete või sarnaste tähiste sellise kasutamise hulka, mida kaubamärgi omanik võib keelata. Nende normide tõhusust kahjustaks see, kui need ei kohalduks liidus registreeritud kaubamärgiga identse või sarnase tähise kasutamisele liidus asuvale tarbijale suunatud interneti müügipakkumises või reklaamis ainult selle tõttu, et pakkumise või reklaami taga olev kolmas isik asub kolmandas riigis või asub selles riigis tema poolt kasutatava veebisaidi server või siis asub kolmandas riigis pakkumise või reklaami ese.
Siiski ei saa pelgalt selle põhjal, et veebisaidile on juurdepääs kaubamärgiga hõlmatud territooriumil, järeldada, et veebisaidil kuvatavad müügipakkumised on suunatud sellel territooriumil asuvatele tarbijatele. Kui juurdepääs e-turule kõnealuselt territooriumilt oleks piisav selleks, et e-turul kuvatavad reklaamid kuuluksid direktiivi 89/104 ja määruse nr 40/94 kohaldamisalasse, kuuluksid liidu õiguse kohaldamisalasse alusetult veebisaidid ja reklaamid, mis on ilmselgelt mõeldud kolmandates riikides asuvatele tarbijatele, kuid on siiski tehniliselt juurdepääsetavad liidu territooriumilt.
(vt punktid 61–64, 67 ja resolutsiooni punkt 1)
2. Kui kaubamärgi omanik tarnib oma volitatud edasimüüjatele seda kaubamärki kandvaid esemeid, mis on mõeldud volitatud edasimüügikohtades tarbijale tutvustamiseks, ja seda kaubamärki kandvaid pudeleid, millest saab võtta väikeseid koguseid tarbijale tasuta näidisteks, siis ei ole vastupidiste tõendite puudumise korral tegemist turuleviimisega esimese direktiivi 89/104 kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta või määruse nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta tähenduses.
(vt punkt 73 ja resolutsiooni punkt 2)
3. Esimese direktiivi 89/104 kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artiklit 5 ja määruse nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artiklit 9 tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgi omanik võib kaubamärgist tulenevale ainuõigusele tuginedes keelata parfüümide ja kosmeetikatoodete edasimüügi selle tõttu, et edasimüüja on nende kaupade välispakendi eemaldanud, juhul kui välispakendist väljavõtmise tagajärjel puuduvad sellised olulised andmed nagu kosmeetikatoote tootjat või selle turustamise eest vastutavat isikut identifitseeriv teave. Kui välispakendi eemaldamise tagajärjel sellised andmed ei puudu, võib kaubamärgi omanik siiski keelata talle kuuluvat kaubamärki kandva parfüümi või kosmeetikatoote turustamise välispakendist väljavõetuna, kui ta tõendab, et välispakendi eemaldamine on kahjustanud selle toote kuvandit ja seega kaubamärgi mainet.
Parfüümide ja kosmeetikatoodete laia tootevalikut arvestades tuleb seda, kas niisuguse kauba pakendist väljavõtmine kahjustab kauba kuvandit ja järelikult kaupa tähistava kaubamärgi mainet, uurida juhtumipõhiselt. Mõnikord võib parfüüm või kosmeetikatoode ka ilma välispakendita tõhusalt edasi anda selle kaubaga seotud prestiiži ja luksuse kuvandit, samas kui mõnel muul juhul välispakendi eemaldamise tagajärjel just nimelt kahjustatakse seda kuvandit. Kahjustamisega võib olla tegemist siis, kui välispakendil on pudeli või mahutiga võrdne osa kaubamärgi omaniku ja volitatud edasimüüjate poolt loodud kauba kuvandi edasiandmisel, või on välispakendi osa isegi suurem. Ka on võimalik, et kauba kuvandit kahjustab direktiivi 76/768 liikmesriikides kosmeetikatoodete kohta vastuvõetud õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 6 lõikes 1 ette nähtud kogu teabe või sellest osa puudumine. Selle rikkumise kõigi elementide esinemist peab tõendama kaubamärgi omanik.
Kuna pealegi on kaubamärgi peamine ülesanne tagada tarbijale kauba päritolu, on selle eesmärk just nimelt tõendada, et kõik sellega tähistatud kaubad on valmistatud või tarnitud nende kvaliteedi eest vastutava konkreetse ettevõtja kontrolli all. Kui aga puuduvad õigusaktis nõutud andmed nagu kosmeetikatoote tootjat või turustamise eest vastutavat isikut identifitseeriv teave, siis kahjustatakse kaubamärgi päritolu tähistamise ülesannet sellega, et kaubamärk kaotab oma peamise toime tagada, et kaubamärki kandvaid kaupu tarnitakse sellise konkreetse ettevõtja kontrolli all, kes vastutab nende kvaliteedi eest.
Lisaks sellele ei saa see, kas välispakendita ja seega ilma teatavate direktiivi 76/768 artikli 6 lõikes 1 nõutud andmeteta margitoodete müügipakkumine või müümine on siseriikliku karistusõiguse sätetes ette nähtud karistatava teona, mõjutada kaubamärkide kaitset reguleerivate liidu normide kohaldamist.
(vt punktid 78–83 ja resolutsiooni punkt 3)
4. Esimese direktiivi 89/104 kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 5 lõike 1 punkti a ja määruse nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 9 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et kaubamärgi omanik võib keelata e-turu haldajal reklaamida sellele kaubamärgile vastava märksõna abil, mille nimetatud haldaja on valinud interneti viitamisteenuse raames, sellel e-turul müüdavaid kõnealuse kaubamärgiga tähistatud kaupu, kui säärane reklaam ei võimalda piisavalt informeeritud ja mõistlikult tähelepanelikul internetikasutajal aru saada, kas reklaamitavad kaubad pärinevad kaubamärgiomanikult või temaga majanduslikult seotud ettevõtjalt või hoopis kolmandalt isikult, või võimaldab tal sellest aru saada üksnes raskustega.
Niivõrd, kui e-turu haldaja on kasutanud kaubamärkidele vastavaid märksõnu, et reklaamida oma klientidest müüjate poolt tehtud margitoodete müügipakkumisi, on tema osas tegemist kasutamisega selliste kaupade või teenuste puhul, mis on identsed nendega, mille jaoks need kaubamärgid on registreeritud. Sellega seoses ei käi väljend „kaupade või teenuste puhul” mitte üksnes kaubamärgile vastavat tähist kasutava kolmanda isiku kaupade või teenuste kohta, vaid võib käia ka muu isiku kaupade või teenuste kohta. Nimelt ei tähenda see, kui ettevõtja kasutab kaubamärgile vastavat tähist kaupade puhul, mis ei ole tema enda kaubad selles mõttes, et tal puuduvad nende suhtes õigused, et niisugune kasutamine ei oleks iseenesest hõlmatud direktiivi 89/104 artikliga 5 ja määruse nr 40/94 artikliga 9.
Mis täpsemalt puutub olukorda, kus teenuse osutaja kasutab teise isiku kaubamärgile vastavat tähist selleks, et edendada mõne oma kliendi poolt selle teenuse abil turustatava kauba müüki, siis kuulub selline kasutamine direktiivi 89/104 artikli 5 lõike 1 ja määruse nr 40/94 artikli 9 kohaldamisalasse siis, kui see toimub nii, et sellega luuakse seos kõnealuse tähise ja asjaomase teenuse vahel.
(vt punktid 91, 92, 97 ja resolutsiooni punkt 4)
5. E-turu haldaja ei „kasuta” tema veebisaidil kuvatavates müügipakkumistes esinevaid kaubamärkidega identseid või sarnaseid tähiseid esimese direktiivi 89/104 kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 5 ja määruse nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 9 tähenduses.
Nimelt eeldab kaubamärgi omaniku kaubamärgiga identse või sarnase tähise „kasutamine” kolmanda isiku poolt direktiivi 89/104 artikli 5 ja määruse nr 40/94 artikli 9 tähenduses vähemalt seda, et viimane kasutab tähist omaenda kommertsteadaannetes. Kui see kolmas isik osutab oma klientidele teenust, mis võimaldab neil lasta oma kaubandustegevuse – näiteks müügipakkumiste – raames kuvada selle kolmanda isiku veebisaidil kaubamärkidega identseid tähiseid, siis ta ise ei kasuta oma veebisaidil kaubamärkidele vastavaid tähiseid. Eeltoodust järeldub, et e-turul kuvatavate müügipakkumiste puhul kasutab kaubamärkidega identseid või sarnaseid tähiseid selle e-turu haldaja kliendist müüja, mitte haldaja ise.
Kuna e-turu haldaja võimaldab oma klientidele sellist kasutamist, siis ei tule tema rolli hinnata mitte direktiivi 89/104 ja määruse nr 40/94 põhjal, vaid aluseks tuleb võtta teised õigusnormid, nimelt direktiiv 2000/31 infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul („direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta”) ja eelkõige selle II peatüki 4. jagu, mis käsitleb „vahendajatest teenuseosutajate vastutust” elektroonilise kaubanduse raames ja sisaldab selle direktiivi artikleid 12–15.
(vt punktid 102–105 ja resolutsiooni punkt 5)
6. Direktiivi 2000/31 infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul („elektroonilise kaubanduse direktiiv”) artikli 14 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et see on kohaldatav e-turu haldaja suhtes siis, kui ta ei tegutse aktiivselt viisil, mille tulemusel tal oleks teada talletatud andmed või ta saavutaks kontrolli nende üle.
E-turu haldaja tegutseb mainitud viisil aktiivselt siis, kui ta osutab abi, mis seisneb eelkõige asjaomaste müügipakkumiste kuvamise optimeerimises või nende müügipakkumiste edendamises.
Kui e-turu haldaja ei tegutse aktiivselt eelmises lõigus kirjeldatud viisil ja kui tema poolt teenuse osutamine kuulub seega direktiivi 2000/31 artikli 14 lõike 1 kohaldamisalasse, ei saa ta siiski kohtuasjas, milles võidakse välja mõista kahjuhüvitis ja viivis, tugineda selles sättes ette nähtud vastutust puudutavale erandile siis, kui tal oli teave faktide või asjaolude kohta, mille põhjal kohusetundlik ettevõtja oleks pidanud järeldama, et tegemist on ebaseadusliku müügipakkumisega, ja sellistest asjaoludest teadlikuks saades ta ei tegutsenud kiiresti selle artikli 14 lõike 1 punktis b nõutud viisil.
(vt punktid 123, 124 ja resolutsiooni punkt 6)
7. Direktiivi 2004/48 intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta artikli 11 kolmandat lauset tuleb tõlgendada nii, et liikmesriik peab tagama intellektuaalomandi õiguste kaitse valdkonnas pädevate siseriiklike kohtute pädevuse kehtestada e-turu haldaja vastu esialgse õiguskaitse vahendina kohustus võtta meetmeid, mis mitte ainult ei aita kaasa nende õiguste rikkumise lõpetamisele selle e-turu kasutajate poolt, vaid hoiavad samuti ära uued seda laadi rikkumised. Sellised esialgse õiguskaitse vahendid peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning nendega tuleb vältida tõkete loomist seaduslikule kaubandusele.
(vt punkt 144 ja resolutsiooni punkt 7)