1

Oma vastavates apellatsioonkaebustes paluvad Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Ühenduste Komisjon tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 10. märtsi 2009. aasta otsuse kohtuasjas T-249/06: Interpipe Niko tube ZAT ja Interpipe NTRP vs. nõukogu (EKL 2009, lk II-383, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”) osas, milles Üldkohus tühistas nõukogu 27. juuni 2006. aasta määruse (EÜ) nr 954/2006, millega kehtestatakse lõplik dumpinguvastane tollimaks teatavate Horvaatiast, Rumeeniast, Venemaalt ja Ukrainast pärit rauast või terasest õmblusteta torude impordi suhtes, tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EÜ) nr 2320/97 ja (EÜ) nr 348/2000, lõpetatakse muu hulgas teatavate Venemaalt ja Rumeeniast pärit rauast või legeerimata terasest õmblusteta torude suhtes kehtestatud dumpinguvastaste tollimaksude vahepealsed läbivaatamised ja aegumise läbivaatamised ning muu hulgas teatavate Venemaalt ja Rumeeniast ning Horvaatiast ja Ukrainast pärit rauast või legeerimata terasest õmblusteta torude impordi suhtes kehtestatud dumpinguvastaste tollimaksude vahepealsed läbivaatamised (ELT L 175, lk 4; edaspidi „vaidlusalune määrus”), artikli 1.

2

Vastuapellatsioonkaebuses, mille Interpipe Nikopolsky Seamless Tubes Plant Niko Tube ZAT (Interpipe Niko tube ZAT), varem Nikopolsky Seamless Tubes Plant „Niko Tube” ZAT (edaspidi „Niko Tube”) ja Interpipe Nizhnedneprovsky Tube Rolling Plant VAT (Interpipe NTRP VAT), varem Nizhnedneprovsky Tube-Rolling Plant VAT (edaspidi „NTRP”) esitasid ühiselt, paluvad nad tühistada vaidlustatud kohtuotsuse ka osas, milles sellega ei tühistatud vaidlusalust määrust tervikuna.

3

Euroopa Ühenduse dumpinguvastaste meetmete kohaldamist puudutavad normid sisalduvad nõukogu 22. detsembri 1995. aasta määruses (EÜ) nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT L 56, lk 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 45), muudetud nõukogu 8. märtsi 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 461/2004 (ELT L 77, lk 12; ELT eriväljaanne 11/10, lk 150; edaspidi „algmäärus”).

4

Algmääruse artikli 2 lõiked 8 ja 9 näevad ette:

„8.   Ekspordihind on ekspordiriigist ühendusse ekspordiks müüdud toote eest tegelikult makstud või makstav hind.

9.   Kui ekspordihind puudub või kui ekspordihind ei tundu eksportija ja importija või kolmanda isiku vahelise koostöö- või kompensatsioonilepingu põhjal usaldusväärne, siis võib ekspordihinna arvutamisel tugineda hinnale, millega importtooteid esimest korda sõltumatule ostjale edasi müüakse, või mis tahes põhjendatud alusele juhul, kui tooteid ei müüda sõltumatule ostjale või kui need ei ole müügi ajal samasuguses korras nagu importimise ajal.

[…]”.

5

Algmääruse artikli 2 lõikes 10 „Võrdlus” on ette nähtud kriteeriumid, mille alusel teevad Euroopa Liidu institutsioonid ekspordihinna ja normaalväärtuse vahel õiglase võrdluse. See artikkel näeb eeskätt ette:

„Ekspordihinna ja normaalväärtuse vahel tehakse õiglane võrdlus. Võrreldakse samal kaubandustasandil enam-vähem samal ajal toimunud müüki ning nõuetekohaselt võetakse arvesse hinna võrreldavust mõjutavaid erinevusi. Kui kindlaksmääratud normaalväärtus ja ekspordihinnad ei ole võrreldavatel alustel, võetakse igal juhul eraldi kohanduste näol nõuetekohaselt arvesse neid tegurite väidetavaid ja ilmnenud erinevusi, mis mõjutavad hindu ja hinna võrreldavust. Kohandamisel välditakse dubleerimist, eelkõige seoses allahindluste, hinnavähendite, koguste ja kaubandustasandiga. Kui kindlaksmääratud tingimused on täidetud, võib kohandada järgmisi tegureid.

[...]

Kohandatakse vaatlusaluse müügiga seotud komisjonitasude erinevusi. Mõiste „komisjonitasu” hõlmab toote või samasuguse toote müüja saadud hinnalisandit, kui sellise müüja funktsioonid on sarnased komisjonitasu alusel töötava esindaja omadega.

[...]”.

6

Nimetatud määruse artiklis 3, mis puudutab kahju tuvastamist, on öeldud:

„[...]

2.   Kahju tuvastamine põhineb otsesel tõendusmaterjalil ja selle raames uuritakse objektiivselt nii a) dumpinguhinnaga impordi mahtu ja mõju samasuguste toodete hindadele ühenduse turul kui ka b) kõnealuse impordi edaspidist mõju ühenduse tootmisharule.

3.   Dumpinguhinnaga impordi mahu asjus pööratakse tähelepanu sellele, kas dumpinguhinnaga import on absoluutnäitajate poolest või ühenduse tootmis- või tarbimisnäitajate suhtes oluliselt suurenenud. Dumpinguhinnaga impordi mõju suhtes hindadele pööratakse tähelepanu sellele, kas dumpinguhinnaga impordi mõjul on toimunud oluline hinna allalöömine võrreldes ühenduse tootmisharu samasuguse toote hinnaga või kas sellise impordi mõjul hinnad muidu oluliselt langevad või takistatakse olulisel määral hinnatõuse, mis muidu aset leiaksid. Otsustamisel ei tarvitse saada määravaks üks või mitu loetletud tegureist.

[...]

5.   Uurides dumpinguhinnaga impordi mõju asjaomasele ühenduse tootmisharule, hinnatakse kõiki asjakohaseid tootmisharu seisundit mõjutavaid majandustegureid ja -näitajaid, sh asjaolu, et tootmisharu on veel toibumas varasema dumpingu või subsideerimise mõjudest, tegeliku dumpingumarginaali suurusjärku, müügi, kasumi, toodangu, turuosa, tootlikkuse, investeeringutasuvuse ja tootmisvõimsuse rakendusastme tegelikku ja võimalikku vähenemist, ühenduse hindu mõjutavaid tegureid ning tegelikku ja võimalikku negatiivset mõju rahakäibele, laovarudele, tööhõivele, töötasudele, kasvule, kapitali kaasamise võimele ja investeeringutele. See loend ei ole ammendav, samuti ei saa otsustamisel tingimata määravaks üks või mitu loetletud tegureist.

6.   Lõike 2 alusel esitatud asjakohase tõendusmaterjaliga tuleb tõendada, et dumpinguhinnaga import põhjustab kahju käesoleva määruse tähenduses. Eelkõige tuleb tõendada, et lõike 3 alusel näidatud mahu- ja/või hinnatasemed on lõike 5 kohaselt mõjutanud ühenduse tootmisharu, ning et mõju ulatus võimaldab selle oluliseks liigitada.

7.   Lisaks dumpinguhinnaga impordile uuritakse ka muid teadaolevaid tegureid, millega ühenduse tootmisharu samal ajal kahjustatakse, ning nende teguritega tekitatud kahju ei tohi lõike 6 alusel omistada dumpinguhinnaga impordile. Tegurid, mida võib selles suhtes arvesse võtta, hõlmavad dumpinguhinnata impordi mahtu ja hinda, nõudluse vähenemist või tarbimisharjumuste muutusi, kaubanduspiiranguid ning konkurentsi kolmandate riikide ja ühenduse tootjate vahel, tehnoloogia arengut ning ühenduse tootmisharu eksporditegevust ja tootlikkust.

[...]”.

7

Sama määruse artikkel 18 „Koostöösoovimatus” sätestab muu hulgas:

„1.   Kui mõni huvitatud isik ei võimalda juurdepääsu vajalikule teabele või ei esita vajalikku teavet käesolevas määruses ettenähtud tähtaegade jooksul või märkimisväärselt takistab uurimist, siis võib nii negatiivsed kui ka positiivsed esialgsed ja lõplikud järeldused teha kättesaadavate faktide põhjal. Kui selgub, et huvitatud isik on esitanud ebaõiget või eksitavat teavet, siis jäetakse selline teave arvesse võtmata ning võidakse toetuda kasutamiseks kättesaadavatele faktidele. Huvitatud isikutele tuleks koostööst keeldumise tagajärjed teatavaks teha.

[...]

3.   Huvitatud isiku esitatud teave tuleks siiski arvesse võtta ka siis, kui see ei ole igati täiuslik, kuid sellega seotud puudused ei tekita ülemääraseid raskusi põhjendatud ja täpsete järelduste tegemisel, kui teave esitatakse nõuetekohaselt õigel ajal ning on kontrollitav ning kui isik on tegutsenud oma parimate võimaluste kohaselt.

[...]”.

8

Algmääruse artikli 19 lõige 3 on sõnastatud järgmiselt:

„Kui otsustatakse, et konfidentsiaalsusetaotlus ei ole õigustatud, ning kui teabe andja kas ei soovi teavet avalikustada või ei luba seda üldises või kokkuvõtlikus vormis avaldada, võib kõnealuse teabe jätta arvesse võtmata, kui asjakohaste allikate abil ei ole selle õigsust võimalik nõuetekohaselt tõendada. […].”

9

Määruse artikkel 20 „Avalikustamine” näeb ette:

„[…]

2.   Lõikes 1 nimetatud isikud võivad taotleda selliste oluliste faktide ja kaalutluste lõplikku avalikustamist, mille alusel kavatsetakse soovitada lõplike meetmete kehtestamist või uurimise või menetluse lõpetamist ilma meetmeid kehtestamata, kusjuures erilist tähelepanu pööratakse selliste faktide ja kaalutluste avalikustamisele, mis erinevad ajutiste meetmete puhul kasutatutest.

[...]

4.   Lõplik avalikustamine toimub kirjalikult. Avalikustamine toimub konfidentsiaalse teabe kaitsmise vajadust nõuetekohaselt arvesse võttes nii kiiresti kui võimalik ning tavaliselt hiljemalt üks kuu enne lõpliku otsuse tegemist või komisjoni poolt artikli 9 kohast lõplikku meedet käsitleva ettepaneku esitamist. Kui komisjonil ei ole võimalik teatavaid asjaolusid ega seisukohti kõnealusel ajal avalikustada, siis avalikustatakse need esimesel võimalusel. Avalikustamine ei piira komisjoni või nõukogu võimaliku hilisema otsuse kohaldamist, aga kui nimetatud otsus toetub teistsugustele faktidele ja kaalutlustele, siis avalikustatakse need nii kiiresti kui võimalik.

[...]”.

10

Vaidlustatud kohtuotsuse allpool esitatud punktides 5–20 on toodud vaidluse aluseks olev faktiline raamistik:

11

Niko Tube ja NTRP esitasid vaidlusaluse määruse tühistamiseks hagi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 8. septembril 2006.

12

Komisjon esitas 1. detsembril 2006 kohtukantseleisse avalduse menetlusse astumiseks nõukogu nõuete toetuseks. Üldkohtu viienda koja esimees rahuldas selle taotluse 16. jaanuari 2007. aasta määrusega. 27. veebruari 2007. aasta kirjas teatas komisjon Üldkohtule, et ta loobub menetlusse astuja seisukohtade esitamisest, kuid osaleb kohtuistungil.

13

Esimeses tühistamisnõude põhjendamiseks esitatud väites kinnitasid Niko Tube ja NTRP, et võttes normaalväärtuse arvutamisel arvesse andmeid nende torude kohta, mida nemad ei olnud tootnud, tegi nõukogu ilmse hindamisvea ja rikkus diskrimineerimiskeelu põhimõtet.

14

Teises väites kinnitasid Niko Tube ja NTRP, et kuna nõukogu tugines kahju tuvastamisel viit valimisse kaasatud liidu tootjat puudutavatele andmetele, kuigi need tootjad ei olnud teinud täielikku ja igakülgset koostööd, siis on nõukogu rikkunud algmääruse artikli 3 lõikeid 2, 3 ja 5–7, nimetatud määruse artikli 19 lõiget 3 ja diskrimineerimiskeelu põhimõtet.

15

Hagi kolmandas väites kinnitavad Niko Tube ja NTRP, et kuna valimisse kaasatud liidu tootjad ei teinud täielikku ja igakülgset koostööd, siis oli liidu tootmisharu kaebuse toetuse tase alla kehtestatud miinimumi s.o 25% ühenduse toodangut esindavatest tootjatest. Nõukogu on seega rikkunud algmääruse artikli 5 lõiget 4, kuna ta ei lõpetanud dumpinguvastast menetlust.

16

Neljandas hagi põhjendamiseks esitatud väites kinnitasid Niko Tube ja NTRP, et arvates normaalväärtuse ja ekspordihinna võrdlemisel kohandamise eesmärgil Sepco müügihinnast maha summa, mis vastab komisjonitasule, mida oleks saanud komisjonitasu eest töötav agent, on nõukogu algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i ja määruse artikli 2 lõike 10 esimese lõigu kohaldamisel teinud ilmse hindamisvea.

17

Viiendas väites kinnitavad Niko Tube ja NTRP, et nõukogu poolt nende kohustuse võtmise pakkumise tagasilükkamise tingimused kujutavad endast diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumist.

18

Viimaseks, kuuenda väite viis osa käsitlevad kaitseõiguste ja/või põhjendamiskohustuse rikkumist nende argumentide raames, mis puudutavad vastavalt nende torude arvessevõtmist normaalväärtuse arvutamisel, mida nemad ei tootnud, ühenduse tootmisharu koostöö puudumist, Sepco võetava ekspordihinna kohandamist, nende kohustuse võtmise ettepaneku tagasilükkamist ning SPIG müügi-, haldus- ja muude üldkulude käsitlemist.

19

Üldkohus leidis, et nende kuue väite analüüsimine tuleb rühmitada vastavalt asjaoludele, mille kohta nad käivad, mistõttu analüüsis ta vastavate pealkirjade all üksteise järel normaalväärtuse arvutamist, liidu tootjate sidusettevõtjate poolt küsimustikule vastuse esitamata jätmise tagajärgi, Sepco müügihinna kohandamist, Niko Tube’i ja NTRP kohustuse võtmise ettepanekut ning SPIG müügi, haldus- ja muude üldkulude käsitlemist.

20

Üldkohus lükkas vaidlustatud kohtuotsuses tagasi enamuse Niko Tube’i ja NTRP väidetest ja argumentidest.

21

Siiski nõustus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 177–190 NTRP osas neljanda väite osaga, et nõukogu on teinud ilmse hindamisvea algmääruse kohaldamisel, kuna ta kohandas algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i alusel Sepco ekspordihinda, mille Sepco võttis NTRP toodetud torudega seonduvate tehingute raames.

22

Samuti nõustus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 200–211 Niko Tube’i ja NTRP esitatud kuuenda väite osaga, et nõukogu poolt algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i alusel tehtud kohandamisel on rikutud nende kaitseõigusi.

23

Seetõttu tühistas Üldkohus vaidlusaluse määruse artikli 1, kuivõrd Niko Tube’i ja NTRP toodetud toodete suhtes kehtestatud dumpinguvastane tollimaks ületab tollimaksu, mis oleks kohaldatav siis, kui ekspordihinda ei oleks komisjonitasu arvestades kohandatud, kui müük toimus seotud kaubandusettevõtja Sepco vahendusel. Ülejäänud osas jättis Üldkohus Niko Tube’i ja NTRP hagi rahuldamata.

24

Nõukogu esitas 29. mail 2009 Euroopa Kohtu kantseleile vaidlustatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebus registreeriti numbri C-191/09 P all.

25

Komisjon esitas 27. mail 2009 Euroopa Kohtu kantseleile vaidlustatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebus registreeriti numbri C-200/09 P all.

26

Euroopa Kohtu presidendi 15. juuli 2009. aasta määrusega liideti kohtuasjad C-191/09 P ja C-200/09 P kirjalikuks ja suuliseks menetlemiseks ning kohtuotsuse tegemiseks.

27

Apellatsioonkaebuses kohtuasjas C-191/09 P palub nõukogu Euroopa Kohtul:

28

Apellatsioonkaebuses kohtuasjas C-200/09 P palub komisjon Euroopa Kohtul:

29

Kohtuasjades C-191/09 P ja C-200/09 P esitatud vastustes apellatsioonkaebustele paluvad Niko Tube ja NTRP Euroopa Kohtul:

30

Niko Tube ja NTRP esitavad apellatsioonkaebustele esitatud vastuses kohtuasjades C-191/09 P ja C-200/09 P vastuapellatsioonkaebuse, milles paluvad Euroopa Kohtul:

31

Vastuses nimetatud vastuapellatsioonkaebusele palub nõukogu kohtuasjas C-191/09 P Euroopa Kohtul:

32

Vastuses nimetatud vastuapellatsioonkaebusele palub komisjon kohtuasjas C-200/09 P Euroopa Kohtul:

33

Nõukogu esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks seitse väidet. Neli esimest väidet käsitlevad algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i alusel tehtud kohandust.

34

Komisjon esitab oma apellatsioonkaebuse põhjendamiseks neli väidet, millest kolm esimest on analoogsed nõukogu nelja esimese väitega.

35

Seetõttu tuleb nõukogu nelja esimest ja komisjoni kolme esimest väidet nende sarnasuse tõttu koos analüüsida.

36

Esimeses väites leiab nõukogu, et Üldkohus on algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i raames vääralt analoogia alusel kohaldanud kohtupraktikat, mis puudutab ühe majandusüksuse mõistet. Samuti viitas Üldkohus vääralt sellele kohtupraktikale, et teha kindlaks, kas liidu institutsioonid olid tõendanud, et määruse artikli 2 lõike 10 punkti i alusel selle kohanduse tegemiseks vajalikud tingimused olid täidetud. Nõukogu sõnul nähtub Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et normaalväärtuse ja ekspordihinna kindlaksmääramist ning nende võrdlust reguleerivad eraldi normid, mida tuleb igaühe puhul järgida neid puudutavas osas. Nõukogu tugineb samuti Euroopa Kohtu praktikale, et väita, et ühe majandusüksuse mõiste puudutab ainult teatavaid konkreetseid normaalväärtuse arvutamisega seotud olukordi, kusjuures Euroopa Kohus olevat muu hulgas kinnitanud, et asjassepuutuvates asjades olid institutsioonid õigesti arvutanud normaalväärtuse müügi alusel, mida teostasid sõltumatute ostjate kasuks siseriiklikul turul nende tehingute eest vastutavad sidusettevõtjad.

37

Nõukogu rõhutab, et antud juhul ei ole küsimus ekspordihinna kindlakstegemises, vaid algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i alusel tehtud kohanduses, st normaalväärtuse ja ekspordihinna võrdluses. Üldkohus mainis vaid seda, et ühe majandusüksuse mõistet puudutav kohtupraktika on analoogia alusel kohaldatav ekspordihinna arvutamise suhtes, kuid kohaldas seda kohtupraktikat seejärel selle kindlakstegemiseks, millistel tingimustel võis selle määruse artikli 2 lõike 10 punkti i alusel kohanduse teha. Tegemist on teise õigusnormi rikkumisega. Veel on Üldkohus rikkunud oma otsuse põhjendamise kohustust, kuna ta ei põhjendanud õiguslikult piisavalt ekspordihinna arvutamise suhtes analoogia alusel ühe majandusüksuse mõiste kohaldamist.

38

Teises väites kinnitab nõukogu, et Üldkohus rikkus õigusnorme, mis käsitlevad liidu institutsioonidel lasuvat tõendamiskoormist, kui nad teevad algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i kohase kohanduse, ning ta kohaldas seega valet kontrollinormi, et hinnata nende institutsioonide otsust teha selline kohandus. Algmääruse selle artikli kohase kohanduse põhjendamiseks on vaja, et hindade võrdlust mõjutab konkreetne olemasolev tegur. Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et seda, et institutsioonid on oma järeldused rajanud vääradele asjaoludele või et nad on teinud ilmse hindamisvea, peab tõendama dumpinguvastase meetme tühistamist taotlev isik. Antud juhul Üldkohus seda ei kontrollinud ning leidis ekslikult, et komisjoni 26. juuni 2006. aasta faksis sisalduvad andmed ei võimaldanud järeldada, et algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i alusel oleks tulnud teha kohandus. Üldkohus asendas selles küsimuses institutsioonide hinnangu enda omaga.

39

Kolmandas apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitatud väites leiab nõukogu, et arvestades kahte eespool nimetatud õigusnormi rikkumist, analüüsis Üldkohus liidu institutsioonide otsust teha algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i alusel kohandus vääral õiguslikul alusel. Üldkohus analüüsis nimelt institutsioonide otsust, võttes arvesse üksnes kolme komisjoni 26. juuni 2006. aasta faksis nimetatud asjaolu. Nõukogu leiab, et ühe majandusüksuse mõistet puudutavale kohtupraktikale viidates lükkas Üldkohus ekslikult tagasi tema argumendi, mille kohaselt Niko Tube ja NTRP teostasid liidus otsemüüki. Nõukogu väidab veel, et Üldkohus mõistis valesti komisjoni argumenti SPIG osalemise kohta Niko Tube’i ja NTRP eksporditegevuses. Lisaks kohaldas Üldkohus ekslikult ühe majandusüksuse mõistet puudutavat kohtupraktikat, et hinnata, kas Sepco ja NTRP vaheline seos välistas võimaluse järeldada, et Sepcol olid samad ülesanded kui komisjonitasu alusel töötaval agendil. Viimaseks rikkus Üldkohus õigusnormi, kuna ta hindas igat institutsioonide esile toodud asjaolu eraldi.

40

Neljandas väites leiab nõukogu, et Üldkohus otsustas vääralt, et institutsioonid tegid ilmse hindamisvea, kui nad kohaldasid algmääruse artikli 2 lõike 10 esimest lõiku Niko Tube’i ja NTRP eksportmüügi suhtes põhjusel, et nõukogu oli kohandanud Sepco ekspordihinda NTRP toodetud torudega seotud tehingute raames. Üldkohtu toimepandud õigusnormi rikkumised seoses määruse artikli 2 lõike 10 punkti i tõlgendamise ja kohaldamisega muudavad vigaseks ka vaidlustatud kohtuotsuse punktides 196 ja 197 tehtud järeldused.

41

Komisjon leiab omalt poolt, et Üldkohus rikkus kahte õigusnormi, kui ta kohaldas ekspordihinna kindlaksmääramise suhtes analoogia alusel ühe majandusüksuse mõistet, mis puudutab normaalväärtuse arvutamist. Esiteks ei selgita Üldkohus, miks on ühe majandusüksuse mõiste kohaldatav analoogia alusel ka ekspordihinna kindlaksmääramisel. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast nähtub vastupidi, et see mõiste kujundati välja eesmärgiga võtta dumpingumarginaali arvutamisel normaalväärtuse kindlaksmääramiseks arvesse teatavaid konkreetseid olukordi eksportijate siseturul. Teiseks tegi Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 177 ja järgnevates punktides otsuse, mis on vastuolus selle otsuse põhjendamiseks viidatud kohtupraktikaga. Selle kohtupraktika analüüsist ilmneb nimelt, et ühe majandusüksuse mõistet, mis määratleti eesmärgiga teha siseturul ettevõtja müüdavate toodete normaalväärtus kindlaks asjakohasemal viisil, ei saa sama ettevõtja ekspordiks müüdavate toodete hinna kindlaksmääramise suhtes kohaldada, kui ta ekspordib sarnaseid tooteid liitu. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast nähtub vastupidi, et kui eksportija müüb toodet liidus müügiga tegeleva tütarettevõtja vahendusel, määratakse ekspordihind kindlaks sõltumatule ostjale esmakordset edasimüüki arvestades, nagu normaalväärtuse kindlaksmääramisel. Selliselt kindlaks määratud ekspordihinda võidakse ja seda tuleb siiski kohandada vastavalt algmäärusele, ilma et institutsioonidel lasuks selles osas mis tahes eriline tõendamiskohustus.

42

Teises apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitatud väites, mis puudutab tõendamiskoormist ja Üldkohtu õiguspärasuse kontrolli piire, väidab komisjon, et Üldkohus rikkus mitut õigusnormi. Üldkohus pani institutsioonidele eriti keerulise tõendamiskohustuse kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas, kus neil on ometigi laiaulatuslik kaalutlusõigus. Üldkohus rikkus tõendamiskoormist puudutavaid norme, kui otsustas, et tuleb kontrollida, „kas institutsioonid on esitanud tõendi või vähemalt kaudse tõendi sellel kohta, et Sepco funktsioonid ei ole struktuurisisese müügiosakonna omad, vaid et need on sarnased komisjonitasu eest töötava agendi funktsioonidega”. Euroopa Kohtu praktikast nähtub nimelt, et institutsioonid tegid õigesti, kui nad lähtusid hinnast, mida Sepco võttis esimeselt sõltumatult ostjalt liidus ning kui nad kohaldasid seejärel seda hinda vastavalt algmääruse artikli 2 lõike 10 punktis i ettenähtule. Selle asemel, et tõendada – nagu ta oleks nimetatud määruse osalise tühistamise põhjendamiseks pidanud tegema –, et institutsioonid on teinud ilmse hindamisvea, leidis Üldkohus vääralt, et ühe majandusüksuse mõistet käsitlevast kohtupraktikast nähtub, et institutsioonidel on eriti suur tõendamiskohustus, kui nad peavad tegema kohanduse algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i alusel. Lisaks on Üldkohtu järeldus, et institutsioonid ei saanud kõnealust kohandust teha, vastuolus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 213 ja 214 sedastatuga, mille kohaselt komisjoni 26. juuni 2006. aasta faks sisaldab üksikasjalikke põhjendusi selle kohta, miks see kohandus tehti.

43

Kolmandas väites, mis on suunatud selle Üldkohtu järelduse vastu, mille kohaselt on institutsioonid rikkunud algmääruse artikli 2 lõike 10 esimest lõiku, leiab komisjon, et ta on kahes eelnevas apellatsioonkaebuse väites tõendanud, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi, kui ta seoses NTRP toodetud torudega järeldas, et sellel artiklil rajanevat kohandust ei ole tehtud õigustatult. Nimelt peab Üldkohtu sõnul selle sätte alusel tehtud kohandus taastama sümmeetria normaalväärtuse ja ekspordihinna vahel. Ent Üldkohus leidis sõnaselgelt, et algmääruse artikli 2 lõike 10 esimese lõigu rikkumise väide oli lahutamatu sama määruse artikli 2 lõike 10 punkti i rikkumise väitest. Komisjon väidab, et kuivõrd kaks esimest väidet tuleb tunnistada põhjendatuks, tuleneb sellest, et kohandus tehti nõuetekohaselt, mistõttu otsustades, et nõukogu ja komisjon rikkusid algmääruse artikli 2 lõike 10 esimest lõiku, rikkus Üldkohus ka õigusnormi, seda komisjoni sõnul veelgi enam, et Üldkohus jättis analüüsimata nõukogu argumendi, mille kohaselt tekitas kohandamine sümmeetria, mitte asümmeetria, kuna SPIG oli seotud nii omamaise kui eksportmüügiga ja kuna kohandamine hõlmab ainult Sepco täiendavat osalemist eksportmüügi osas.

44

Vastuseks neile nõukogu ja komisjoni väidetele kinnitavad Niko Tube ja NTRP, et nende institutsioonide esimene väide, mis on nende vastavates apellatsioonkaebustes sama ja mis puudutab ühe majandusüksuse mõistet, on vastuvõetamatu, kuna vaatamata sellele, et nõukogul ja komisjonil oli võimalus vaidlustada selle mõiste asjakohasus algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i kohaldamise eesmärgil, otsustasid nad seda oma väidetes ja Üldkohtu kirjalikes argumentides mitte teha.

45

Niko Tube’i ja NTRP arvates on ühe majandusüksuse mõiste kohaldatav ekspordihinna kindlaksmääramise suhtes enne ja pärast algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i alusel tehtud kohandust. Üldkohus on oma otsust selles küsimuses nõuetekohaselt põhjendanud. Küsimus tootmis- ja müügitegevuse kontrolli ja jagamise olemasolu kohta ning seega küsimus ühe majandusüksuse olemasolu kohta on erinev ja tekib enne ning sõltumatult sellest, kas selle olemasolu mõjutab konkreetselt normaalväärtuse ja ekspordihinna arvutamist, enne ja pärast algmääruse artikli 2 lõike 10 alusel kohandamist. Niko Tube ja NTRP väidavad, et ühe majandusüksuse mõistega tegelikult üksnes tunnustatakse majanduslikku tegelikkust, st kirjeldatakse eraldiseisvate seotud üksuste vastavaid rolle ja ülesandeid. Kuna Üldkohus tunnistas, et normaalväärtuse ja ekspordihinna kindlaksmääramist reguleerivad eraldi konkreetsed normid, siis tugines ta õigustatult sellise käsituse „analoogia alusel” kohaldamisele, mille kohaselt ei takista tegevuste jagamine õiguslikult eraldiseisvate üksuste grupis neil üksustel moodustamast ühte majandusüksust. Üldkohus vaid tunnistab, et üldiselt ei saa eirata majanduslikku tegelikkust, olgu siis tegemist kas ekspordihinna või normaalväärtuse kindlakstegemisega.

46

Lisaks ei takista Niko Tube’i ja NTRP arvates see, et ühe majandusüksuse olemasolul võib olla erinev mõju sõltuvalt sellest, kas kindlaks tuleb teha normaalväärtus või ekspordihind, selle käsituse kohta käiva Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika ulatuslikumat kohaldamist kui see, mida ta siiani on vaid vähestes kohtuasjades kohaldanud. Lisaks näeb algmääruse artikli 2 lõike 10 punkt i liidu institutsioonidele, kes soovivad ekspordihinna kindlaksmääramiseks maha arvata erinevad kulud, nt ettevõtja hinnalisand, mis tekkisid eksportiva tootjaga seotud müügiettevõtjal, kohustuse põhjendada seda otsust, tõendades, et see sidusettevõtja täidab komisjonitasu alusel töötava agendiga sarnaseid ülesandeid. Kui müügiettevõtja moodustab eksportiva tootjaga ühe majandusüksuse ja kui ta täidab struktuurisisese eksportmüügiosakonna ülesandeid, ei võimalda miski asuda seisukohale, et see ettevõtja on samastatav komisjonitasu alusel töötava agendiga. Niko Tube’i ja NTRP arvates tuleb sellega seoses täpsustada seotud müügiettevõtja ülesanded ja seda, et eksportiv tootja teostab tema üle „kontrolli”. Nimelt, kui niisugune kontroll on olemas ja kui seotud müügiettevõtja ülesanded on struktuurisisese müügiosakonna ülesanded, siis on olemas ühe majandusüksuse seos, mitte käsundiandja ja agendi suhtega sarnane suhe, mistõttu ei ole institutsioonidel mingit alust arvata maha ettevõtja hinnalisandit algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i raames. Viimaseks ei takista nõukogu ja komisjoni poolt oma väite põhjendamiseks viidatud kohtupraktika kohaldada Euroopa Kohtu poolt normaalväärtuse kindlaksmääramise raames kohaldatava ühe majandusüksuse mõistet ka juhul, kui tuleb uurida, kas ettevõtja ülesanded on sarnased komisjonitasu alusel töötava agendi omadega. Sellest, et liidu kohtud on ühe majandusüksuse mõistet kohaldanud vaid normaalväärtuse kindlaksmääramiseks, ei saa tuleneda, et seda mõistet ei saa kohaldada ekspordihinna kindlaksmääramiseks. Niko Tube ja NTRP leiavad, et käesoleva vaidluse täpset eset ei ole lihtsalt kunagi Euroopa Kohtule esitatud.

47

Niko Tube ja NTRP vastavad ühiselt nõukogu teisele ja kolmandale väitele, mis langevad kokku komisjoni teise väitega. Teise väite raames kinnitavad nad, et Üldkohus ei teinud seoses institutsioonidele pandud tõendamiskohustusega viga ning ta ei ületanud vaidlusaluse määruse osas oma kontrollipädevuse piire. Kolmanda väite osas leiavad Niko Tube ja NTRP, et Üldkohus ei kohaldanud väära õiguslikku kriteeriumi, kui ta analüüsis institutsioonide otsust teha algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i alusel kohandus. Nimetatud artikkel näeb sõnaselgelt ette, et just institutsioonil, kes viitab sellele kohandusele, lasub kohustus tõendada või vähemalt esitada asjaolusid, mis tõendavad, et ettevõtja täidab tegelikkuses ülesandeid, mis on sarnased komisjonitasu alusel töötava agendi omadega. Sellega seoses ei esitanud nõukogu ja komisjon – vaatamata sellele, et institutsioonid on küll vaidlustanud Niko Tube’i ja NTRP argumendid, mille kohaselt oli Sepco struktuurisisene eksportmüügiosakond – siiski ühtegi asjakohast tõendit selle väite kinnitamiseks, et see äriühing tegutses tegelikult agendina. Niko Tube’i ja NTRP arvates leiavad institutsioonid tegelikult, et piisab, kui eksportiva tootjaga seotud või tema mis tahes viisil kontrolli all olev müügiettevõtja müüb asjaomast toodet liidus, selleks et täieõiguslikult järeldada, et see äriühing täidab agendi ülesandeid. Niisugune järeldus kahjustaks algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i kasulikku mõju.

48

Niko Tube’i ja NTRP arvates on ilmne, et Üldkohus võttis arvesse ning hindas nõukogu ja komisjoni kõiki argumente, samuti poolte esitatud olemasolevat teavet, enne kui ta järeldas, et institutsioonid tegid ilmse hindamisvea, kuna nad ei esitanud piisavaid andmeid selle kohta, et Sepco tegutses komisjonitasu alusel töötava agendina.

49

Nõukogu neljanda väite ja komisjoni kolmanda väite osas leiavad Niko Tube ja NTRP, et Üldkohus järeldas õigesti, et institutsioonid tegid ilmse hindamisvea, kui nad kohaldasid algmääruse artikli 2 lõike 10 esimest lõiku. Sellega säilitati või loodi kohandusega asümmeetria, millele Üldkohus viitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 195.

50

Oma apellatsioonkaebuse seitsmes väites seavad liidu institutsioonid sisuliselt kahtluse alla selle, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 177–179 kohaldati normaalväärtuse arvutamise valdkonnas kujunenud kohtupraktikat, mis puudutab ühe majandusüksuse mõistet, analoogia alusel algmääruse artikli 2 lõikes 10 ette nähtud ekspordihinna kohandamiste suhtes, ning ka tõendamiskoormist käsitleva normi, mida on mainitud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 180 ning kohaldatud punktis 182 ja järgnevates punktides ning mille kohaselt peavad kõnealused institutsioonid juhul, kui nad leiavad, et nad peavad kohanduse tegema, esitama tõendeid selle teguri olemasolu kohta, mille alusel kohandus tehakse.

51

Sellega seoses olgu kõigepealt märgitud, et normaalväärtus ja ekspordihind määratakse kindlaks erinevate reeglite kohaselt ning järelikult ei tule kõnealuseid müügi-, üld- ja halduskulusid käsitleda tingimata ühel ja teisel juhul samamoodi. Nende kahe väärtuse vahelisi võimalikke erinevusi võib siiski arvesse võtta algmääruse artikli 2 lõikes 10 ette nähtud kohandamiste raames (vt selle kohta 7. mai 1991. aasta otsus kohtuasjas C-69/89: Nakajima vs. nõukogu, EKL 1991, lk I-2069, punktid 63, 70 ja 73, ning 10. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas C-178/87: Minolta Camera vs. nõukogu, EKL 1992, lk I-1577, punkt 12).

52

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 177 otsustas Üldkohus, et „[v]astavalt väljakujunenud kohtupraktikale, mis puudutab normaalväärtuse arvutamist, kuid mis analoogia alusel on ülekantav ekspordihinna arvutamisele, ei muuda õiguslikult eraldiseisvatest äriühingutest moodustatud kontserni tootmis- ja müügitegevuse jaotus asjaolu, et tegemist on ühe majandusüksusega, kes korraldab sellisel viisil kõik tegevused, mida muudel juhtudel teostab üksus, kes on ka õiguslikus plaanis üks üksus (vt analoogia alusel 5. oktoobri 1988. aasta otsus kohtuasjas 250/85: Brother Industries vs. nõukogu, EKL 1988, lk 5683, punkt 16; 10. märtsi 1992. aasta otsus kohtuasjas C-175/87: Matsushita Electric vs. nõukogu, EKL 1992, lk I-1409, punkt 12, ja 13. oktoobri 1993. aasta otsus kohtuasjas C-104/90: Matsushita Electric Industrial vs. nõukogu, EKL 1993, lk I-4981, punkt 9)”.

53

Üldkohtu vaidlus puudutas ekspordihinna kohandamist algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i alusel. Selles osas nähtub nii määruse artikli 2 lõike 10 sõnastusest kui ka ülesehitusest, et ekspordihinda või normaalväärtust võib kohandada vaid selleks, et võtta arvesse neid hindu mõjutavate tegurite erinevusi nagu komisjonitasud, st vaatlusaluse müügiga seotud komisjonitasude erinevusi, mis mõjutavad seega nende võrreldavust, et tagada võrdlus samal kaubandustasandil. Seega eeldab ekspordihinna kohandamise küsimus algmääruse artikli 2 lõike 10 alusel kõigepealt selle kaubandustasandi analüüsi, kus ekspordihind kindlaks määrati.

54

Sellega seoses tuleb samuti märkida, et miski algmääruse artikli 2 lõikes 10 ja täpsemalt punktis i täpsustatust ei takista ühe majandusüksuse mõiste kohaldamist lõpliku ekspordihinna kindlaksmääramise suhtes, et teha selle artikli alusel õiglane võrdlus. Seega, kui tootja ekspordib oma tooteid liitu õiguslikult eraldiseisva äriühingu vahendusel, kuid keda ta kontrollib majanduslikus plaanis, siis ei takista ükski kaalukas õiguslikku või majanduslikku laadi põhjus tunnistamast nende kahe ettevõtja vahel „ühe majandusüksuse” olemasolu.

55

Vaidlust ei ole selles, et ühe majandusüksuse mõiste kujundati välja normaalväärtuse kindlaksmääramiseks. Üldkohus esitas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 178 ja 179 õigesti need konkreetsed olukorrad, mil on lubatud normaalväärtuse arvutamiseks järeldada niisuguse üksuse olemasolu. Nendest kaalutlustest ei nähtu siiski, et seda mõistet kohaldatakse üksnes eksportivate tootjate siseturu raames. Nimelt, kui tootja turustab oma tooteid liitu õiguslikult eraldiseisva, kuid tema kontrolli all oleva äriühingu vahendusel, räägib sellise järelduse nõue, mis kajastab selle tootja ja selle müügiettevõtja suhete majanduslikku tegelikkust, ekspordihinna arvutamisel pigem ühe majandusüksuse mõiste kohaldamise poolt.

56

Eelnevast nähtub, et Üldkohus kohaldas ekspordihinna kindlaksmääramiseks õigustatult analoogia alusel ühe majandusüksuse mõistet puudutavat kohtupraktikat, mis on üldjuhul kohaldatav normaalväärtuse arvutamise suhtes.

57

Kohustuse osas tõendada niisuguse teguri olemaolu, mille alusel asjaomast kohandust taotletakse või mille alusel see tehakse, leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 180, et „samuti nagu pool, kes palub algmääruse artikli 2 lõike 10 alusel teha kohandamisi, mille eesmärk on muuta normaalväärtus ja ekspordihind dumpingumarginaali arvutamise eesmärgil võrreldavaks, peab tõendama, et tema nõue on põhjendatud, peavad institutsioonid – kui nad leiavad, et peavad kohandamisi tegema – tuginema tõenditele või vähemalt kaudsetele tõenditele, mis võimaldavad kindlaks teha teguri, mille alusel kohandamine tehakse ning määrama kindlaks selle mõju hindade võrdlusele”.

58

Sellega seoses olgu meenutatud, et Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et kui pool palub algmääruse artikli 2 lõike 10 alusel teha kohandamisi, mille eesmärk on muuta normaalväärtus ja ekspordihind dumpingumarginaali arvutamise eesmärgil võrreldavaks, peab ta tõendama, et tema nõue on põhjendatud (vt selle kohta 7. mai 1987. aasta otsus kohtuasjas 255/84: Nachi Fujikoshi vs. nõukogu, EKL 1987, lk 1861, punkt 33, 7. mai 1987. aasta otsus kohtuasjas 258/84: Nippon Seiko vs. nõukogu, EKL 1987, lk 1923, punkt 45, ning 7. mai 1987. aasta otsus kohtuasjas 260/84: Minebea vs. nõukogu, EKL 1987, lk 1975, punkt 43).

59

Lisaks näeb algmääruse artikli 2 lõige 10 ette, et kui kindlaksmääratud normaalväärtus ja ekspordihinnad ei ole võrreldavatel alustel, võetakse igal juhul eraldi kohanduste näol nõuetekohaselt arvesse neid tegurite väidetavaid ja ilmnenud erinevusi, mis mõjutavad hindu ja hinna võrreldavust.

60

Vastavalt kohtujuristi poolt ettepaneku punktis 79 märgitule lasub kohustus tõendada, et teha tuleb algmääruse artikli 2 lõike 10 punktides a–k loetletud konkreetsed kohandused, neil asjaoludel ükskõik millistel isikutel, kes soovivad kohandust teha.

61

Seega, kui tootja palub kohandada normaalväärtust üldjuhul allapoole või ekspordihindu loogiliselt ülespoole, peab see ettevõtja ka näitama ja tõendama, et tingimused sellise kohanduse tegemiseks on täidetud. Vastupidisel juhul, nagu leidis õigesti ka Üldkohus, kui nagu käesolevas asjas nõukogu ja komisjon leiavad, et ekspordihinda tuleb allapoole kohandada põhjusel, et tootjaga seotud müügiettevõtja täidab ülesandeid, mis on samastatavad komisjonitasu alusel töötava agendi ülesannetega, peavad need institutsioonid vähemalt esitama üksteist toetavad asjaolud, mis kinnitavad, et see tingimus on täidetud.

62

Üldkohus järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 184, et komisjoni poolt esitatud asjaolud algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i alusel tehtud kohandamise põhjendamiseks ei olnud piisavalt veenvad ja neid ei saanud pidada kaudseteks tõenditeks, mis võimaldavad kindlaks teha teguri, mille alusel kohandamine on tehtud ja kindlaks teha selle mõju hindade võrreldavusele. Selle järelduse osas leiavad nõukogu ja komisjon, et Üldkohus on ületanud õiguspärasuse kontrolli piire.

63

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast nähtub, et liidu institutsioonidel on ühise kaubanduspoliitika ja iseäranis kaubanduse kaitsemeetmete valdkonnas ulatuslik kaalutlusõigus nende majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerulisuse tõttu, mida nad uurima peavad. Kohtulik kontroll sellise hinnangu üle peab niisiis piirduma sellega, et kontrollitakse menetlusnormidest kinnipidamist, vaidlustatud valiku tegemise aluseks olevate asjaolude sisulist õigsust, ilmsete vigade puudumist nende faktiliste asjaolude hindamisel ja võimu kuritarvitamise puudumist (vt 27. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-351/04: Ikea Wholesale, EKL 2007, lk I-7723, punktid 40 ja 41).

64

Ent tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tuleneb EÜ artiklist 225 ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust, et ainult Üldkohus on pädev fakte tuvastama, välja arvatud juhul, kui tema poolt tuvastatu sisuline ebaõigsus tuleneb temale esitatud toimikumaterjalidest, ja neid fakte hindama. Kui Üldkohus on faktid tuvastanud või neid hinnanud, on Euroopa Kohus vastavalt EÜ artiklile 225 pädev kontrollima nende faktide õiguslikku kvalifikatsiooni ja Üldkohtu poolt neist tuletatud õiguslikke tagajärgi (vt 3. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C-535/06 P: Moser Baer India vs. nõukogu, EKL 2009, lk I-7051, punkt 31).

65

Niisiis puudub Euroopa Kohtul pädevus tuvastada fakte ja põhimõtteliselt uurida tõendeid, millele Üldkohus on nende faktide tõendamisel tuginenud. Kui need tõendid on saadud õiguspäraselt, kui on järgitud õiguse üldpõhimõtteid ja tõendamiskohustust ning tõendite kogumist puudutavaid menetlusnorme, on üksnes Üldkohus pädev hindama talle esitatud tõendite tõenduslikku väärtust. See hinnang, välja arvatud juhul, kui tegemist on nende tõendite moonutamisega, ei ole seega iseenesest õigusküsimus, mida Euroopa Kohus saaks kontrollida (vt eespool viidatud kohtuotsus Moser Baer India vs. nõukogu, punkt 32).

66

Vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 184–190 nähtub, et vastavalt sellele kohtupraktikale kontrollis Üldkohus nõukogu ja komisjoni poolt Niko Tube’i ja NTRP olukorrale antud õiguslikku hinnangut. Sellega seoses tõdes ta, et kolm komisjoni 26. juuni 2006. aasta faksis esitatud asjaolu ei kujutanud endast tõendeid, mis võiksid toetada nende institutsioonide järeldust, mille kohaselt vastas Sepco tingimustele, mis võimaldavad teha kohanduse algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i alusel, vähemalt NTRP toodetud torusid puudutavate tehingute osas.

67

Neil asjaoludel ei pannud Üldkohus institutsioonidele mis tahes erilist tõendamiskoormist, välja arvatud kohustus tõendada, et sellise kohandamise võimaldamise tingimused olid täidetud.

68

Samuti tuleb nentida, et Üldkohtu kontroll, mis puudutas kolme komisjoni 26. juuni 2006. aasta faksis esitatud asjaolu ja vaidlustatud kohtuotsuse punktis 188 mainitud asjassepuutuvaid toimikumaterjale, mille eesmärk oli kontrollida, kas institutsioonid on kõnealuse kohanduse tegemiseks tõendanud, et Sepco ülesanded olid sarnased komisjonitasu alusel töötava agendi omadega, ei kujuta endast asjaolude uut hindamist, mis asendaks institutsioonide hinnangu. Sel viisil teostatud kontroll ei piiranud institutsioonide ulatuslikku kaalutlusõigust kaubanduspoliitika valdkonnas, mis on õigustatud nende majanduslike, poliitiliste ja õiguslike olukordade keerulisusega, mida nad uurima peavad, vaid tõi üksnes ilmsiks selle, kas need asjaolud võisid olla institutsioonide tehtud järelduste aluseks.

69

Eeltoodut arvestades tuleb nõukogu apellatsioonkaebuse neli esimest väidet ja komisjoni apellatsioonkaebuse kolm esimest väidet tagasi lükata.

70

Nõukogu esitab vaidlustatud kohtuotsuse vastu kolm väidet, seades kahtluse alla selles tehtud järelduse, et Niko Tube’i ja NTRP kaitseõigusi on rikutud. Seega väidab nõukogu oma viiendas väites, et tõlgendus, mille Üldkohus annab teavitamisnõuetele, on liiga range. Selle institutsiooni arvates ei saa küsimust – kas selleks, et eksportija saaks kasutada kaitseõigusi, piisab algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i alusel tehtud kohanduse õiguslikust alusest teavitamisest, või kas tuleb edastada lisateavet – lahendada abstraktselt, vaid üksnes juhtumi asjaolusid arvestades. Üldkohus oleks seega pidanud hindama, kas juhtumi konkreetseid asjaolusid arvestades oli kohanduse õiguslikust alusest teavitamine piisav või mitte.

71

Kuuendas väites kinnitab nõukogu, et Üldkohus ei järginud selle kriteeriumi kohaldamise tingimusi, mille alusel ta analüüsis, kas sel juhul, kui Niko Tube’i ja NTRP-d ei oleks hilinemisega teavitatud kolmest komisjoni 26. juuni 2006. aasta faksis toodud asjaolust, oleks neil olnud „kas või väike võimalus, et haldusmenetluse tulemus oleks olnud teistsugune”, kusjuures see kriteerium võimaldab kindlaks teha, kas eeskirjade eiramine mõjutas nende isikute võimet oma huve kaitsta. Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta ei analüüsinud, kas komisjoni faksis loetletud kolmest asjaolust hilinemisega teavitamise tõttu jäid Niko Tube ja NTRP tõepoolest ilma võimalusest esitada oma argumente või märkusi, mis oleksid võinud kaasa tuua haldusmenetluse teistsuguse tulemuse. Nõukogu on seisukohal, et kui Üldkohus oleks selle hindamiskriteeriumi kohaldamise tingimusi järginud, oleks ta tuvastanud, et Niko Tube’i ja NTRP esitatud argumendid olid enamjaolt identsed nendega, mis esitati komisjoni menetluses enne komisjoni 26. juuni 2006. aasta faksi saamist.

72

Seitsmendas väites leiab nõukogu, et nendele asjaoludele antud hinnangu puhul, millele Üldkohus tugineb vaidlustatud kohtuotsuse punktides 185–188, et järeldada Niko Tube’i ja NTRP kaitseõiguste rikkumist, on rikutud mitut õigusnormi, nagu nähtub apellatsioonkaebuse esimese kolme väite analüüsist. Seega on samuti vigane vaidlustatud kohtuotsuse punktis 209 sisalduv Üldkohtu järeldus, mille kohaselt on Niko Tube ja NTRP „tõendanud, et [komisjoni] 26. juuni 2006. aasta faksis sisalduvatest asjaoludest varasem teavitamine oleks neil võimaldanud esitada sama tõendi enne [vaidlusaluse] määruse vastuvõtmist ja niiviisi toimides toetada väidet, mille kohaselt ei olnud komisjonil ühtegi konkreetset elementi, mis võimaldaks tal teha vaidlusalust kohandamist”. Samamoodi on Üldkohtu arutluskäik vastuoluline, kuna ta järeldas, et Niko Tube’i ja NTRP müügi osas on rikutud kaitseõigusi, samas kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 188 ja 189 leidis, et nad ei tõendanud, et Sepco oli NTRP kontrolli all. Seega ei oleks komisjoni 26. juuni 2006. aasta faksis silmas peetud kolmest asjaolust varasem teavitamine andnud Niko Tube’ile ja NTRP-le mingit võimalust saada teistsugust tulemust seoses NTRP poolt Sepco vahendusel teostatud müügiga.

73

Komisjon leiab oma neljandas väites, et Üldkohus kohaldas liiga rangeid ja seega põhjendamatuid kriteeriume, et järeldada, et Niko Tube’i ja NTRP kaitseõigusi on rikutud. Komisjoni arvates oli neid täielikult teavitatud täpsetest põhjustest, miks komisjon kavatses kõnealuse kohandamise teha, võimaldamaks neil oma kaitseõigusi kasutada. Lisaks esitasid nad nimetatud kohanduse kohta 4. mai 2006. aasta kirjas märkusi. Üldkohus ajas tehtud kohandamise õiguspärasuse sisulise küsimuse Niko Tube’i ja NTRP kaitseõiguste tagamise küsimusega segi. See, et Üldkohus leidis, et kohandus tehti õigusvastaselt, ei tähenda, et ainuüksi sellepärast rikuti Niko Tube’i ja NTRP kaitseõigusi. Üldkohus ei erista institutsioonidele pandud nõudeid akti põhjendada lõpliku õigusakti vastuvõtmise etapis ja sellele eelnevas haldusmenetluses. Lõpliku õigusakti vastuvõtmise etapis tuleb lõplikud põhjendused akti adressaatidele edastada ja need peavad vastama EÜ artikli 253 sätetele. Varasemas etapis piirdub see nõue sellega, et ettevõtjaid teavitatakse piisavalt, et neil oleks võimalik oma kaitseõigusi kasutada. Järelikult ei olnud Üldkohtul õigus, kui ta sellest tulenevalt, et lõpliku õigusakti etapis olid põhjendused üksikasjalikumad, jõudis järeldusele, et enne lõpliku õigusakti vastuvõtmist edastatud teave takistas asjaomastel ettevõtjatel oma kaitseõigusi kasutamast.

74

Niko Tube ja NTRP analüüsivad ühiselt kolme nõukogu esitatud väidet, mis vastavad komisjoni neljandale väitele. Nende arvates otsustas Üldkohus õigesti, et nende kaitseõigusi on rikutud, kuna neil oleks pidanud olema võimalus teha teatavaks oma seisukoht kõikide kohanduse põhjendamiseks väidetud asjaolude tõelevastavuse ja asjakohasuse ning tõendite kohta. Kui selle kohanduse tegemise otsuse aluseks olevad põhjendused edastatakse alles haldusmenetluse lõpus, nii et nende edastamine toimub tegelikult menetluse lõpetamisega samal ajal, siis ei ole seda nõuet täidetud. Õigus olla ära kuulatud põhimõtte järgimiseks on nõutav, et huvitatud ettevõtjatel on haldusmenetluses olnud võimalus teha teatavaks oma seisukoht väidetavate asjaolude tõelevastavuse ja asjakohasuse kohta ning komisjoni poolt rikkumise olemasolu väite põhjendamiseks kasutatud dokumentide kohta. Üldkohtu kontroll peaks hõlmama ainult selles haldusmenetluses, mille tulemusel võeti tühistamisnõude esemeks olev meede, kogutud faktilisi tõendeid. Kui Üldkohtu kontroll oleks hõlmanud peale haldusmenetluses kogutud asjaolude ka muid faktilisi asjaolusid, tähendaks see seda, et Niko Tube’il ja NTRP-l ei oleks olnud Üldkohtu menetluses võimalik oma kaitseõigusi täiel määral kasutada. Lisaks, kui Niko Tube’i oleks õigeaegselt teavitatud kriteeriumidest, mida institutsioonid olid hindamisel tegelikult arvesse võtnud, oleks ta saanud haldusmenetluses oma argumentides keskenduda nendele kriteeriumidele ja mõjutada selle menetluse tulemust.

75

Üldkohus nõustus Niko Tube’i ja NTRP kuuenda väitega kaitseõiguste rikkumise kohta osas, mis puudutab algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i alusel tehtud kohandust, kuna juhul, kui komisjon oleks enne vaidlusaluse määruse vastuvõtmist Niko Tube’ile ja NTRP-le edastanud komisjoni 26. juuni 2006. aasta faksis sisalduvad asjaolud, oleksid nad võinud esitada õigeaegselt argumente, mida nad ei saanud esitada seetõttu, et komisjon edastas kõnealuse teabe hilinemisega. Nad oleksid seega saanud paremini end kaitsta ja vajaduse korral võinud tagada haldusmenetluse teistsuguse tulemuse.

76

Üldkohus meenutab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 64 õigustatult Euroopa Kohtu praktikat dumpinguvastase uurimisega hõlmatud isikute kaitseõigustest kinnipidamise kohta. Vastavalt sellele kohtupraktikale tuleb huvitatud ettevõtjatele tagada haldusmenetluses võimalus tõhusalt väljendada oma seisukohta väidetavate asjaolude tõelevastavuse ja asjakohasuse kohta ning tõendite kohta, millele komisjon viitab, et põhjendada oma väidet dumpingu ja sellest tuleneva kahju olemasolu kohta (27. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas C-49/88: Al-Jubail Fertilizer vs. nõukogu, EKL 1991, lk I-3187, punkt 17).

77

Sellega seoses tuleb rõhutada, et kaitseõiguste tagamisel on niisugustes menetlustes määrav tähtsus (vt selle kohta kohtuotsus Al-Jubail Fertilizer vs. nõukogu, punktid 15–17; analoogia alusel 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C-113/04 P: Technische Unie vs. komisjon, EKL 2006, lk I-8831, punkt 55, ja 1. oktoobri 2009. aasta otsus kohtuasjas C-141/08 P: Foshan Shunde Yongjian Housewares & Hardware vs. nõukogu, EKL 2009, lk I-9147, punkt 93).

78

Eeskätt tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu praktikast nähtub, et Niko Tube ja NTRP ei ole kohustatud tõendama, et komisjoni otsuse sisu oleks võinud olla teistsugune, vaid üksnes seda, et selline võimalus ei ole täielikult välistatud, kuna need ettevõtjad oleksid saanud end paremini kaitsta, kui menetluses ei oleks esinenud puudusi (vt eespool viidatud kohtotsus Foshan Shunde Yongjian Housewares & Hardware vs. nõukogu, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika).

79

Siiski võib kaitseõigustega seotud menetlusnormide eiramine viia vaidlusaluse määruse tühistamiseni üksnes juhul, kui on võimalik, et kui niisuguse eiramine ei oleks aset leidnud, oleks haldusmenetluse tulemus võinud olla teistsugune, mõjutades seega konkreetselt Niko Tube’i ja NTRP kaitseõigusi (vt eespool viidatud kohtuotsus Foshan Shunde Yongjian Housewares & Hardware vs. nõukogu, punkt 107).

80

Euroopa Kohtule esitatud toimikust nähtub, et Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 203 õigesti, et alles 24. aprilli 2006. aasta teises lõplikku teavet avalikustavas dokumendis teavitati Niko Tube’i ja NTRP-d sellest, et müügi osas ühendusse, milles Sepco osales, tehti kohandamine tegelikult algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i alusel, mitte algmääruse artikli 2 lõike 9 alusel, nagu oli viidatud esimeses lõplikku teavet avalikustavas dokumendis, ilma et komisjon oleks sellele järgnenud teises dokumendis põhjendanud, miks oli käesolevas asjas kohaldatav nimetatud määruse artikli 2 lõike 10 punkt i. Neil asjaoludel andsid Niko Tube ja NTRP 4. mai 2006. aasta kirjas teada, et seda, et Sepco tegevus on sarnane komisjonitasu alusel töötava agendi omaga, peab tõendama komisjon.

81

Ent Üldkohus tõdes, et alles 26. juuni 2006. aasta faksis ehk päev enne vaidlusaluse dumpinguvastase määruse vastuvõtmist esitas komisjon esimest korda põhjused, mis tema arvates õigustavad seda, et Sepco tegevus oli samastatav agendi omaga, ning et algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i alusel tehtud kohandus oli seega põhjendatud. Seda järeldust ei ole käesolevas asjas vaidlustatud.

82

Selles suhtes ei võimalda asjaolu, et Üldkohus tugineb vaidlustatud kohtuotsuse punktis 209 kohtuotsuse punktides 185–188 tehtud järeldustele, mille kohaselt ei saa neid kolme komisjoni 26. juuni 2006. aasta faksis sisalduvat asjaolu pidada kaudseteks tõenditeks, mis võimaldavad kindlaks teha esiteks, et Sepco täitis funktsioone, mis on sarnased komisjonitasu eest töötava agendi omadega, ja teiseks, et Sepco ja NTRP ei moodustanud ühte majandusüksust, seada kahtluse alla Üldkohtu faktilist järeldust, et Niko Tube’i ja NTRP-d teavitati esimest korda kõnealuse kohanduse õiguslikku alust puudutavast põhjendusest alles päev enne vaidlusaluse dumpinguvastase määruse vastuvõtmist.

83

Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 78, siis selleks, et kaitseõigusi kahjustatuks pidada, piisab tõendamisest, et Niko Tube ja NTRP oleks end saanud paremini kaitsta, kui tuvastatud menetlusnormide rikkumine ei oleks aset leidnud.

84

Ent käesolevas asjas oli Niko Tube’il ja NTRP-l Üldkohtus võimalik esitada argumente, mida kohus pidas põhjendatuks ja mille alusel ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 190 ja 243 nõustus nende tühistamishagis esitatud neljanda väite osaga, mille kohaselt tegi nõukogu algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i kohaldamisel ilmse hindamisvea, ning sellest tulenevalt tühistas vaidlusaluse määruse osaliselt. Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 209 õigesti märkis, tõendab see asjaolu, et komisjoni 26. juuni 2006. aasta faksis sisalduvatest asjaoludest varasem teavitamine oleks Niko Tube’il ja NTRP-l võimaldanud esitada institutsioonidele samad argumendid, millel rajanes Üldkohtu tühistamisotsus, enne vaidlusaluse määruse vastuvõtmist ja niiviisi toimides toetada väidet, mille kohaselt ei olnud komisjonil ühtegi konkreetset elementi, mis võimaldaks tal teha vaidlusalust kohandamist.

85

On tõsi, et Üldkohus nõustus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 185–190 neljanda tühistamisväite eelmainitud osaga üksnes Sepco ja NTRP suhet puudutavas osas ning lükkas selle tagasi Sepcot ja Niko Tube’i puudutavas osas. Siiski oleks kõnealustest asjaoludest haldusmenetluse staadiumis varasema teavitamise korral olnud mitte Üldkohtu, vaid nõukogu ja komisjoni ülesanne hinnata nende mõju neile kahele suhtele, arvestades Niko Tube’i ja NTRP alates sellest hetkest esitatud argumente. Seega, vaatamata oma punktides 185–190 esitatud sisulistele kaalutlustele võis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 210 ja 211 endale vastu rääkimata Niko Tube’i ja NTRP esimeses kohtuastmes esitatud kuuenda väitega nõustudes leida, et kui eeskirju ei oleks eiratud, oleks mitte ainult NTRP vaid ka Niko Tube saanud paremini ennast kaitsta ja vajaduse korral tagada haldusmenetluse teistsuguse tulemuse.

86

Eelnevast nähtub, et Niko Tube’i ja NTRP-d ei kuulatud üheski haldusmenetluse etapis tõhusalt ära nende väidete osas, mis nad esitasid kavandatava kohanduse vastu.

87

Järelikult tuleb tagasi lükata nõukogu viies kuni seitsmes väide ja komisjoni neljas väide, mis nad esitavad oma vastavate apellatsioonkaebuste põhjendamiseks, väites, et Niko Tube’i ja NTRP kaitseõigusi ei ole rikutud.

88

Järelikult tuleb apellatsioonkaebused tervikuna rahuldamata jätta.

89

Vastuapellatsioonkaebuse põhjendamiseks väidavad Niko Tube ja NTRP, et Üldkohus lükkas ekslikult tagasi nende esimese kohtuastme hagis esitatud esimese, teise ja neljanda väite. Niko Tube ja NTRP esitavad selleks kolm väidet. Esimene on suunatud Üldkohtu järelduse vastu, mille kohaselt ei määranud nõukogu normaalväärtust kindlaks ilmse hindamisvea alusel ja diskrimineerimiskeelu põhimõtet rikkudes, kuna see institutsioon võttis dumpingumarginaali arvutamisel Niko Tube’i ja NTRP sõnul arvesse tooteid, mida nad ei tootnud. Teises väites kinnitavad Niko Tube ja NTRP, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et varalise kahju kindlaksmääramine toimus algmääruse artikli 3 kohaselt. Viimaseks, Niko Tube’i ja NTRP kolmas väide on suunatud Üldkohtu järelduse vastu, milles ta leidis, et Sepco tegutses Niko Tube’i heaks komisjonitasu alusel töötava agendina.

90

Niko Tube’i ja NTRP esimene väide jaguneb viieks osaks. Esimese osa kohaselt on rikutud õigust olla ära kuulatud. Teises väites kinnitavad nad, et Üldkohus on ületanud kohtuliku kontrolli piire. Kolmanda osa aluseks on asjaolu, et Üldkohus ei ole teinud otsust ühe Niko Tube’i ja NTRP esitatud väite kohta. Selle väite neljandas osas väidavad samad ettevõtjad, et Üldkohus on seoses komisjonil lasuva hoolsuskohustusega teinud ilmse hindamisvea. Viimaseks, viienda osa kohaselt moonutas Üldkohus talle esitatud tõendite selget tähendust.

91

Esimese väite esimeses osas väidavad Niko Tube ja NTRP, et Üldkohus rikkus õigusnormi ja nende kaitseõigusi, kui ta kinnitas institutsioonide otsuse põhjendatust mitte jätta dumpingumarginaali arvutamisel välja aatomitorusid ehk tooteid, mille puhul nad dokumentidele tuginedes kinnitasid, et nad neid ei tootnud. Just sellega seoses võttis Üldkohus vääralt arvesse uusi asjaolusid, mille nõukogu esitas menetluses esimest korda. Järelikult, nagu väidavad Niko Tube ja NTRP oma esimese väite teises osas, ületas Üldkohus kontrollipädevuse piire ja rikkus õigusnormi, kui ta aktsepteeris, et kohtuvaidluse käigus esitasid institutsioonid asjaolusid ning täiendavaid ja uusi selgitusi.

92

Viimase küsimuse osas väidavad Niko Tube ja NTRP esimese väite kolmandas osas, et nõukogu esitatud selgitused ja väited olid esitatud hilinemisega, kuna need ei sisaldunud haldusmenetluse käigus koostatud toimikus, ning need oleks seega tulnud kaitseõiguste tagamiseks kõrvale jätta. Üldkohus võttis nende väite kohtuistungi ettekandes teadmiseks, kuid ei käsitlenud seda vaidlustatud kohtuotsuses.

93

Lisaks kinnitavad Niko Tube ja NTRP esimese väite neljandas osas, et Üldkohus otsustas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 52 ja 53 valesti, et komisjon tegutses nõutava hoolsusega teabe analüüsimisel, mille nad olid esitanud nende aatomitorude müügi kohta. Nimelt samas kui institutsioonid esitasid kümme argumenti oma väite põhjendamiseks, mille kohaselt olid nad oma hoolsuse kohustusest kinni pidanud, leidis Üldkohus, et vaid kaks neist argumentidest võis tegelikult õigustada nende „õiguspäraseid muresid”. Niko Tube’i ja NTRP arvates ei rajane Üldkohtu järeldus, et institutsioonid on täitnud oma hoolsuskohustust, kuigi ta teisalt tuvastas, et ainult kaks institutsioonide kümnest argumendist olid põhjendatud, mõistlikul hinnangul ning on sellest tulenevalt väär ja seega põhjendamatu.

94

Viimaseks, esimese väite viiendas osas väidavad Niko Tube ja NTRP samuti seoses teabega, mille nad esitasid institutsioonidele aatomitorude müügi kohta, et Üldkohus leidis vääralt, et need haldusmenetluses esitatud andmed „võisid tekitada segadust uurimist läbiviivates komisjoni ametnikes”, kuna see Üldkohtu järeldus tugineb argumentidele, mis on vastuvõetamatud ning igal juhul samuti väärad ja põhjendamatud, ja mille institutsioonid esitasid esimest korda Üldkohtus. Neil asjaoludel on ilmselt väärad vaidlustatud kohtuotsuse punktis 53 tehtud Üldkohtu järeldused, mille kohaselt määrati normaalväärtus kindlaks põhjendatud viisil ning et komisjon täitis oma kohustust uurida hoolsalt ja erapooletult juhtumi kõiki asjakohaseid asjaolusid.

95

Nõukogu ja komisjon märgivad nende väidete osas, et Niko Tube ja NTRP ei tõendanud ühtegi viiest etteheitest, mille nad esitasid vaidlustatud kohtuotsuses tehtud Üldkohtu järelduse suhtes, mille kohaselt määrati normaalväärtus kindlaks põhjendatud viisil. Institutsioonide arvates tuleb vastuapellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitatud esimene väide järelikult tagasi lükata.

96

Niko Tube ja NTRP väidavad, et Üldkohus on rikkunud õigusnormi ja nende kaitseõigusi, kuna ta võttis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 47–55, 59 ja 60 arvesse uusi asjaolusid, st nõukogu ja komisjoni uusi põhjendusi, et õigustada normaalväärtuse arvutamisel aatomitorude väljajätmisest keeldumist, ja nende uute põhjenduste toetuseks esitatud uusi asjaolusid, mida Niko Tube’ile ja NTRP-le haldusmenetluse käigus ei edastatud.

97

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 67 leidis Üldkohus, et ilma et oleks vaja võtta seisukoht TKN KE4 ja tehnilise standardi TU 14 3P 197 2001 alla kuuluvate aatomitorude normaalväärtuse arvutamisel väljajätmist puudutava kaalutluse olulisuse kohta, ei edastatud vastupidi hagejate poolt väidetule neile ühtegi uut faktilist või põhjendusi puudutavat asjaolu kirjades, mille nad said tegelikult kätte 27. juunil 2006 ehk vaidlusaluse määruse vastuvõtmise päeval.

98

Niko Tube ja NTRP kinnitavad eeskätt, et nõukogu ja komisjon ei võtnud haldusmenetluses arvesse asjaolu, et aatomitorud ei vastanud asjaomasele tootele, st tootele, mida dumping väidetavalt puudutas. Niko Tube’i ja NTRP sõnul ei tootnud nad seda liiki torusid. Lisaks ei väitnud nõukogu ja komisjon kogu haldusmenetluse jooksul, et Niko Tube’i ja NTRP esitatud müüginimekiri võimaldas selle argumendi ümber lükata. Viimati nimetatute sõnul ei sisalda uurimistoimik ühtegi märget selle kohta, et nad ei ole tarnija kindlakstegemiseks teinud koostööd, kuigi sellele institutsioonide poolt Niko Tube’ile ja NTRP-le süükspandud puudusele viidati ometi institutsioonide otsuse põhjendamiseks. Institutsioonide argumendiga, mille kohaselt ei olnud neil võimalik kontrollida selle kinnituse õigsust, mille kohaselt ei olnud aatomitorud Niko Tube’i ja NTRP toodetud, kuna see asjaolu rajanes uuel teabel, ei saa siiski nõustuda, kuna tegelikkuses rajanes see Niko Tube’i ja NTRP kinnitus nende sõnul nende poolt varem esitatud andmetel. Niko Tube ja NTRP märgivad sellega seoses, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 48 leidis Üldkohus ise, et küsimustik, mille müügiettevõtja SPIG pidi täitma, puudutas vaid müüki liitu ja et Ukraina turule suunatud müüki puudutav nimekiri „DMsales” esitati täiesti vabatahtlikult.

99

Sellega seoses leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 45 ja 46, et asjaolu, et Niko Tube’i ja NTRP müüginimekirjades ei ole mainitud tehnilise standardi TU 14 3P 197 2001 kohaselt toodetud torusid, oli komisjonile viiteks selle kohta, et nad ei ole nimetatud aatomitorusid müünud, isegi mitte nendega seotud müügiettevõtjale SPIG. Samuti tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 46, et Niko Tube’i ja NTRP tootmiskulude nimekirjades, mille pealkirjad on „DMcop” ja „ECcop”, ei ole mainitud ühtegi tehnilise standardi TU 14 3P 197 2001 alusel toodetud toodet. Üldkohus järeldas sellest, et need nimekirjad tõendasid, et Niko Tube ja NTRP ei olnud ühtegi neis mainitud toodet valmistanud tehnilise standardi TU 14 3P 197 2001 kohaselt. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 47 ja 48 toonitas Üldkohus, et omamaise turu müüginimekiri „DMsales”, mille SPIG esitas vastuses komisjoni poolt talle saadetud küsimustikule, toob siiski esile kuus tehingut seoses TKN KE4 alla kuuluvate aatomitorudega, mis on toodetud vastavalt tehnilisele standardile TU 14 3P 197 2001, ja mida tarnis ainult äriühing NTRP.

100

Isegi kui Üldkohtule esitatud toimikust nähtus, et need kuus tehingut puudutasid tegelikult ainult Ukraina turgu, järeldas Üldkohus esiteks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 50, et komisjon omas vastuolulist teavet või vähemalt teavet, mille õigsuse võis kahtluse alla seada, ning teiseks nimetatud kohtuotsuse punktis 51, et Niko Tube ja NTRP ei hajutanud seda kahtlust, esitades tõendi selle kohta, et need kuus kõnealust tehingut puudutasid SPIG ostu sõltumatult tarnijalt.

101

Käesoleva väite kaks esimest osa, mille kohaselt on vastavalt rikutud kaitseõigusi ja Üldkohus ületanud oma kohtuliku kontrolli piire, põhinevad mõlemad eeldusel, et Üldkohus oleks pidanud pidama hilinemisega esitatuks põhjendusi, mille liidu institutsioonid esitasid esimest korda Üldkohtus Niko Tube’i ja NTRP taotluse – jätta TKN KE4 alla kuuluvad aatomitorud normaalväärtuse arvutamisel välja – rahuldamata jätmiseks, kuna need põhjused esitati esimest korda selles kohtus ning kuna need ei tulenenud haldusmenetlusest.

102

Selles küsimuses piisab, kui märkida, nagu kohtujurist tegi oma ettepaneku punktis 182, et vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 47–55, 59 ja 60 ilmneb, et Üldkohus piirdus ilmset hindamisviga ja diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumist käsitlevate tühistamisväidete analüüsimisel sellega, et võttis arvesse haldusmenetluses vahetatud dokumentidest ilmnenud asjaolusid.

103

Kontrollides, kas nõukogu oli teinud ilmse hindamisvea, kui ta jättis rahuldamata Niko Tube’i ja NTRP taotluse jätta normaalväärtuse ja dumpingumarginaali arvutamisest välja TKN KE4 alla kuuluvad torud, kuna nad neid ei tootnud, analüüsis Üldkohus muu hulgas põhjendusi, mille alusel taotlus rahuldamata jäeti, arvestades eelkõige põhjenduste koostamise faktilist konteksti. Selliselt toimides Üldkohus lihtsalt asetas nimetatud taotluse rahuldamata jätmise oma konteksti, märkides ära asjaolu, et SPIG tarnijate ja müüginimekirjas toodi ära ainult üks TKN KE4 alla kuuluvate aatomitorude tootja, s.o NTRP, mis võis avaldada mõju väitele, mille kohaselt Niko Tube ja NTRP neid torusid ei valmistanud. Niko Tube’ile ja NTRP-le ei saanud kindlasti teadmata olla niisugune kontekst ja vaidlustatud kohtuotsuse punktis 50 märgitud asjaolu, et komisjonil oli vastuolulist teavet TKN KE4 alla kuuluvate aatomitorude valmistamise kohta NTRP poolt. Nimelt tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 51, et viimati nimetatud esitasid komisjonile dokumente, mis selle segaduse tekitasid, või arvete näol esitatud dokumente, mis pidid olema arved kuue TKN KE4 alla kuuluvate aatomitorudega seotud tehingu kohta, mis olid ekslikult SPIG müüginimekirjas ära toodud.

104

Eelnevast nähtub, et vastavalt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 47–55, 59 ja 60 analüüsitud kahele väitele ei rajane Üldkohtu antud vastused liidu institutsioonide poolt hilinemisega esitatud põhjendustel.

105

Esimese väite kolmas osa on selle kohta, et Üldkohus ei vastanud Niko Tube’i ja NTRP väitele, millega sooviti hilinemisega esitamise tõttu ja nende kaitseõiguste tagamiseks kõrvaldada vaidlusest nõukogu selgitused ja väited, mis sisaldusid kostja vastuses. Tuleb märkida, et Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei kohusta Üldkohtu põhjendamiskohustus teda esitama ammendavat ja üksikasjalikku ülevaadet menetlusosaliste kõikidest argumentidest; põhjendus võib olla tuletatav tingimusel, et huvitatud isikutel on võimalik näha põhjusi, miks kõnealused meetmed on võetud (vt 18. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C-101/07 P ja C-110/07 P: Coop. de France Bétail et Viande vs. komisjon, EKL 2008, lk I-10193, punkt 75).

106

Eelnevatest kaalutlustest nähtub, et tuleb asuda seisukohale, et Üldkohus lükkas kõnealuse argumendi kaudselt tagasi, kuna ta analüüsis sisuliselt ja lükkas tagasi tühistamisväited vastavalt ilmse hindamisvea ja diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumise kohta, mis tuginevad Niko Tube’i ja NTRP endi teesi kohaselt põhjendustele, mida nad pidasid hilinemisega esitatuks.

107

Neljandas osas, mis puudutab Niko Tube’i ja NTRP argumenti, mille kohaselt tegi Üldkohus ilmse hindamisvea, kui ta lükkas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 55 tagasi väite, mille nad esitasid seoses hoolsuskohustusega, mis lasub institutsioonidel, kui nad peavad kindlaks tegema normaalväärtuse, väidavad Niko Tube ja NTRP, et Üldkohtul oli kohustus uurida, kas komisjon oli tema valduses olevaid tõendeid üldiselt hinnanud nõutud hoolsusega ehk põhjendatud viisil ja mitte seda, kas moodus, kuidas komisjon tõendeid hindas, oli sidus.

108

Sellega seoses tuleb täpsustada, et küsimus, kas Üldkohus sai neist asjaoludest õigesti järeldada, et ühenduse institutsioonid ei rikkunud hoolsus- ega põhjendamiskohustust, on õigusküsimus, mida Euroopa Kohus apellatsioonimenetluses kontrollib (eespool viidatud kohtuotsus Moser Baer India vs. nõukogu, punkt 34).

109

Kõigepealt tuleb selles osas märkida, et Üldkohus ei esitanud kümne teguri nimekirja, vaid meenutas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 33–37 viit põhjuste rühma, millest tulenevalt jätsid institutsioonid rahuldamata taotluse jätta TKN KE4 alla kuuluvad aatomitorud normaalväärtuse ja dumpinguvastase marginaali arvutusest välja.

110

Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 46 tõepoolest, et Niko Tube ja NTRP esitasid tõendeid, mis kinnitasid, et nad ei tootnud TKN KE4 alla kuuluvaid aatomitorusid. Siiski märkis Üldkohus seejärel vaidlustatud kohtuotsuse punktides 47 ja 48, et SPIG esitatud teabe kohaselt tarnis NTRP tehnilise standardi TU 14 3P 197 2001 kohaselt valmistatud TKN KE4 alla kuuluvaid aatomitorusid. Lisaks, vastupidi Niko Tube’i ja NTRP väidetele ei pidanud Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 48 „põhjendamatuks” argumenti, mille kohaselt SPIG mainis üksnes NTRP-d kui nende torude ainsat tarnijat. Vastupidi, Üldkohus leidis, et „SPIG […] ei teinud viga, jättes […] mainimata muud tarnijad kui NTRP”, kuna kõnealused torud müüdi ilmselt edasi Ukraina turul.

111

Edasi ei saa asjaolu, et Üldkohus ei teinud konkreetset otsust Niko Tube’i ja NTRP vastuapellatsioonkaebuses loetletud teatud tegurite kohta, tõlgendada nii, et Üldkohus pidas neid tegureid „asjakohatuks”. Vastupidi, Üldkohtul oli täielikult õigus õiguspärastel menetlusökonoomia kaalutlustel leida, et ta ei ole kohustatud ilmset hindamisviga puudutava sellise väite läbivaatamisel, mille kohta Niko Tube ja NTRP pidid tõendeid esitama, kontrollima kõiki argumente, mis institutsioonid oma järelduse põhjendamiseks esitasid, kuna esile toodud põhjustest mõni oli kõnealuse järelduse põhjendamiseks piisav.

112

Niko Tube ja NTRP möönavad ka ise, et Üldkohus pidas „õiguspäraseks mureks” asjaolu, et nad ei esitanud tõendeid, mis näitavad selgelt, et kõnealused torud osteti sõltumatult kolmandalt isikult, mitte NTRP-lt, ning asjaolu, et kohapealse kontrollkäigu ajal ei tõstatanud komisjon TKN KE4 alla kuuluvate aatomitorude küsimust, sest Niko Tube ja NTRP ei olnud veel esitanud taotlust need torud välja jätta. Sisuliselt järeldas Üldkohus nende kahe teguri põhjal, et institutsioonid ei teinud viga, kui jätsid rahuldamata Niko Tube’i ja NTRP taotluse jätta normaalväärtuse ja dumpingumarginaali arvutamisel välja TKN KE4 alla kuuluvad aatomitorud. Argument, et Niko Tube ja NTRP vaidlustavad selle hinnangu ja üritavad seda Euroopa Kohtus kahtluse alla seada, kuulub faktidele hinnangu andmise alla, mis ei kuulu apellatsioonimenetluses Euroopa Kohtu pädevusse.

113

Eelnevast nähtub, et isegi kui Üldkohus võttis oma järelduse aluseks vaid kaks liidu institutsioonide esitatud tegurit, ei tähenda see, et institutsioonid ei analüüsinud hoolsalt ja erapooletult kõiki neile haldusmenetluses esitatud asjaolusid.

114

Mis puudutab esimese väite viiendat osa, mille kohaselt on tõendeid väidetavalt moonutatud, kuivõrd Niko Tube ja NTRP väidavad, et vastupidi Üldkohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 49 ja 50 leitule ei sisaldanud nende vastus komisjoni küsimustikule vastuolulisi andmeid, siis tuleb kõigepealt märkida, et Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 50, et komisjonil olid vastuolulised andmed mitte ainult Niko Tube’i ja NTRP küsimustikule esitatud vastuste, vaid ka nendega seotud müügiettevõtja SPIG vastuse analüüsi tulemusel. Nimelt tugines see Üldkohtu järeldus muu hulgas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 47 ja 48 esitatud sedastusele, mille kohaselt ei tarninud NTRP SPIG esitatud teabe kohaselt TKN KE4 alla kuuluvaid ja tehnilise standardi TU 14 3P 197 2001 kohaselt valmistatud aatomitorusid. Selliselt toimides ei moonutanud ta Niko Tube’i ja NTRP vastuseid komisjoni küsimustikule.

115

Seejärel tuleb eeltoodut arvestades tõdeda, et Üldkohus ei moonutanud ka toimikus sisalduvaid tõendeid, kui ta jõudis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 52 toodud järeldusele, et komisjon toimis nõutud hoolsusega.

116

Viimaseks tuleb – seoses vaidlustatud kohtuotsuse punktis 51 sisalduva Üldkohtu järelduse vastu suunatud Niko Tube’i ja NTRP väitega, mille kohaselt SPIG müügiarvete inglise keelde tõlkimata jätmine oli vaid ettekääne leidmaks, et Niko Tube ja NTRP ei püüdnudki hajutada komisjoni kahtlusi vastuoluliste vastuste suhtes – märkida, et nad ei toonud kõnealuseid arveid oma vastuapellatsioonkaebuses ära ega lisanud sellele, et tõendada nende dokumentide väidetavat moonutamist Üldkohtu poolt, vaid piirduvad sellega, et esitavad Euroopa Kohtule viite Üldkohtus nõukogu esitatud kostja vastuse lisale, mis sisaldab koopiat nimetatud dokumentidest.

117

Arvestades väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt peab väidetav faktiliste asjaolude moonutamine olema toimiku materjalidest tulenevalt ilmne, ilma et oleks vaja fakte ja tõendeid uuesti hindama asuda (6. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas C-551/03 P: General Motors vs. komisjon, EKL 2006, lk I-3173, punkt 54, ja 7. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C-362/05 P: Wunenburger vs. komisjon, EKL 2007, lk I-4333, punkt 67), on need asjaolud selle etteheite tagasilükkamiseks piisavad.

118

Vastuapellatsioonkaebuse teine väide jaguneb üheksaks osaks. Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta lükkas tagasi hagiavalduses esitatud teise väite, kuna esiteks ta ei analüüsinud, kas rikuti algmääruse artikli 3 lõiget 2, teiseks rikkus ta selle määruse artikli 3 lõike 2 hindamisel õigusnormi, kolmandaks rikkus ta õigusnormi kõnealuse määruse artikli 18 lõike 3 kohaldamisel, neljandaks rikkus ta õigusnormi, kuna ta ei analüüsinud kõiki määruse artikli 18 lõikes 3 nimetatud kriteeriume, viiendaks rikkus ta õigust olla ära kuulatud, kuuendaks ületas ta kontrollipädevust, seitsmendaks ei põhjendanud ta piisavalt oma otsust ja tegi hindamisvea, kaheksandaks ei käsitlenud ta Niko Tube’i ja NTRP esitatud täiendavat väidet ning üheksandaks rikkus ta õigusnormi, kui ta kontrollis algmääruse artikli 19 lõike 3 kohaldamise tingimusi.

119

Vastuapellatsioonkaebuse teise väite üheksandas osas kinnitavad Niko Tube ja NTRP, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui lükkas tagasi algmääruse artikli 19 lõike 3 rikkumise väite.

120

Vastuapellatsioonkaebuse teise väite esimeses osas väidavad Niko Tube ja NTRP, et Üldkohus ei analüüsinud nende väidet, et institutsioonid rikkusid algmääruse artikli 3 lõiget 2. Nende sõnul toimus kahju tuvastamine selle sätte tähenduses käesoleval juhul puudulike tõendite alusel, arvestades seda, et teatavad tootmis- ja turustusettevõtjad ei teinud koostööd, ning neid ei kaasatud seega liidu asjaomast tootmisharu esindavasse valimisse, mille alusel hindasid institutsioonid varalist kahju. Sellest tuleneb, et Üldkohus oleks pidanud algmääruse artikli 3 lõike 2 väära kohaldamise tulemusel tuvastama, et neil asjaoludel ei olnud varalist kahju võimalik õiguspäraselt tuvastada, arvestades otsese tõendusmaterjali puudumist selle sätte tähenduses. Selles osas rikkus Üldkohus algmääruse artikli 3 lõiget 2, kuna ta analüüsis ainult esitatud andmete kooskõla selle määruse artikli 18 lõikega 3, et teha kindlaks, kas need andmed olid kahju hindamiseks asjakohased. Üldkohus oleks pidanud leidma, et institutsioonid tegid ilmse hindamisvea, tehes varalise kahju kindlaks andmete alusel, mis ei hõlmanud liidu tootmisharu olulist osa; järelikult kui Üldkohus oleks kohaldanud õiget kriteeriumi, oleks ta tuvastanud, et koostööd mitteteinud liidu tootmisharu ettevõtjate osa oli 12% selle tootmisharu kogumüügist.

121

Väite teises osas leitakse, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis, et kaebuse esitanud tootjatega seotud tootmisettevõtja ei pea põhimõtteliselt uurimises koostööd tegema ning et kaebuse esitaja ja seotud kaubandusettevõtja vaheliste hindade analüüs on piisav, et kindlaks teha, kas nimetatud kaubandusettevõtja tulemuslikkus on varalise kahju kindlakstegemiseks asjassepuutuv ja kas viimati nimetatu peab seega küsimustikule vastuse esitama. Niko Tube’i ja NTRP arvates võimaldab Üldkohtu analüüs liidu tootjal valida lihtsalt, millised tema kontserni äriühingud ei toeta kaebust ja ei pea andmeid esitama. Selles kontekstis rikkus Üldkohus algmääruse artikli 3 lõike 2 kohaldamise hindamisel õigusnormi.

122

Selle väite kolmandas osas väidavad Niko Tube ja NTRP, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta kontrollis nõukogu ja komisjoni poolt algmääruse artikli 18 lõike 3 kohaldamise õiguspärasust. Niko Tube ja NTRP on seisukohal, et selle hindamiseks, kas puuduvad andmed „ei tekita ülemääraseid raskusi põhjendatud ja täpsete järelduste tegemisel” selle sätte tähenduses, on vaja uurida esiteks sidusettevõtjate koostöö puudumise mõju „vastavalt valimisse kaasatud ajaomaste ühenduse tootjate tootmisele ja müügile” ning teiseks „koostöö puudumise üldist ulatust vastavalt ühenduse tootmisharu kogutootmisele ja -müügile”. Käesolevas asjas piirdus Üldkohus ekslikult varalise kahjuga seotud järelduste asjakohasuse uurimisega, tuginedes ainult üksikute sidusettevõtjate koostöö puudumise ulatusele, arvestades liidu tootmisharu kogumüüki ja -tootmist.

123

Sama väite neljandas osas väidavad Niko Tube ja NTRP sisuliselt, et Üldkohus ei kontrollinud nõuetekohaselt, kas algmääruse artikli 18 lõige 3 oli kohaldatav, kuna ta ei analüüsinud iga äriühingu puhul igat selle artiklis nimetatud nelja kriteeriumi. Lisaks, kui Üldkohus kontrollis, kas need neli nõuet olid käesolevas asjas täidetud, keskendus ta üksnes kahele kahju tuvastada võimaldavale kriteeriumile, st andmetele müügi kohta ja teataval määral ka andmetele tootmise kohta. Ent kahju käsitlevad sätted näevad ette 15 kahjutegurit ning kõiki neid tuleb kahju analüüsimisel arvesse võtta. Neil asjaoludel on väärad Üldkohtu järeldused valimisse kaasatud tootjate koostöö kohta ja seega kahju tuvastamise kohta vaidlusaluses otsuses, nagu neid on kirjeldatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 97–108 ja 112.

124

Vastuapellatsioonkaebuse teise väite viiendas osas on väidetud, et Üldkohus rikkus Niko Tube’i ja NTRP kaitseõigusi, kuna esiteks tugines ta oma otsuses asjaoludele ja selgitustele, mida neile haldusmenetluses ei ole edastatud ja mille kohata neil ei olnud võimalik esitada oma seisukohti, ning teiseks, kuna ta tunnistas tõendatuks teatavad asjaolud, mille olemasolu ei saanud tuletada talle hindamiseks esitatud toimikumaterjalist.

125

Väite kuuenda osa kohaselt ületas Üldkohus kontrollipädevuse piire. Antud juhul lubas Üldkohus ekslikult institutsioonidel esitada faktiväiteid ja täiendavaid selgitusi, mida ei olnud varem esitatud, ning seejärel kontrollis uuesti koostatud toimikut.

126

Apellatsioonkaebuse teise väite seitsmendas osas kinnitavad Niko Tube ja NTRP, et Üldkohus ei põhjendanud oma otsust õiguslikult piisavalt, kuna ta ei põhjendanud nõuetekohaselt, miks ta kasutas oma otsuse toetuseks teatavaid arvandeid muude asemel, nt eeskätt andmed, millele tuginesid Niko Tube ja NTRP.

127

Väite kaheksandas osas on kinnitatud, et Üldkohus ei vastanud Niko Tube’i ja NTRP väitele, mille kohaselt ei tõendanud uurimistoimik nõukogu selgitusi ja väiteid, mis sisaldusid kostja vastuses seoses hagi teise väitega, mistõttu rikkus see institutsioon nende kaitseõigusi.

128

Väite üheksanda osa kohaselt rikkus Üldkohus algmääruse artikli 19 lõike 3 kohaldamise õiguspärasuse kontrollimisel õigusnormi. Nimelt järeldas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 101, 107 ja 108 valesti, et vaatamata sellele, et äriühingud Productos Tubulares, Tenaris West Afrika ja Ühendkuningriik VMOG ei vastanud nõukogu poolt neile esitatud küsimustikule, ei teinud viimati nimetatu ilmset hindamisviga. Lisaks ei analüüsinud Üldkohus, kas äriühingute Saksamaa VMOG, Acecsa, Almesa ning erinevate Dalmine äriühingute esitatud konfidentsiaalsete andmete mittekonfidentsiaalsed kokkuvõtted võimaldasid Niko Tube’il ja NTRP-l olla haldusmenetluses „piisavalt teadlik [asjassepuutuvate andmete] põhisisust”. Üldkohus rikkus õigusnormi, kuna ta ei järginud algmääruse artikli 19 lõike 3 selget ja üheti mõistetavat sõnastust, ega hinnanud, kas koostööd mitteteinud üksiktootjate tootmist ja müüki puudutavaid andmeid, mille nõukogu ja komisjon mittekonfidentsiaalsest toimikust õigusvastaselt välja jätsid, oli võimalik kontrollida muude asjakohaste allikate põhjal. Kui Üldkohus oleks seda teinud, oleks ta tegelikult tuvastanud, et ei olnud ühtegi Niko Tube’ile ja NTRP-le teadaolevat asjakohast allikat ning järelikult ei olnud sobilik tugineda vääralt valitud mittekonfidentsiaalsetele andmetele, kuna seeläbi rikuti otseselt ja põhjendamatult nende äriühingute kaitseõigusi. Lisaks, küsimust, kas juhul kui teabe nõuetekohase edastamise tulemusel oleks haldusmenetlus võinud kulgeda teistmoodi, tuleb hinnata selle poole seisukohast lähtuvalt, kelle kaitseõigusi on rikutud, arvestades, et see pool oleks saanud esitada seisukohad asjaomase teabe tõelevastavuse või asjakohasuse kohta, kui teave oleks edastatud nii, nagu seda oleks pidanud tegema.

129

Nõukogu arvates väidavad Niko Tube ja NTRP apellatsioonkaebuse teise väite esimeses osas, et Üldkohus ei analüüsinud nende väidet, mis tugineb algmääruse artikli 3 lõike 2 rikkumisele. Nõukogu sõnul jätkas Üldkohus peale seda, kui oli leidnud, et institutsioonid olid järginud nimetatud määruse artikli 18 lõiget 3, oma analüüsi, uurides, kas liidu sellesse sektorisse kuuluvatele eri äriühingutele institutsioonide saadetud küsimustikule vastamata jätmine mõjutas kahjumarginaali arvutamist üldiselt, ning järeldas, et see nii ei olnud. Sellest tulenevalt ei saa Niko Tube ja NTRP väita, et Üldkohus kontrollis üksnes seda, kas institutsioonid pidasid kinni algmääruse artikli 18 lõikest 3, ja et ta ei võtnud arvesse kahju tuvastamist käsitlevale küsimustikule vastamata jätmist.

130

Veel väidab nõukogu, et institutsioonid küsitlesid kõiki liidu tootjaid. Kuigi mõned sidusettevõtjad ei edastanud oma vastust küsimustikule, ei mõjutanud see siiski igat liidu tootjat puudutavaid andmeid ega kogu liidu tootmisharu puudutavaid andmeid.

131

Nõukogu arvates on vastuvõetamatu Niko Tube’i ja NTRP argument, et varalise kahju tuvastamine ei põhinenud otsesel tõendusmaterjalil ja et Üldkohtu faktiline järeldus oli väär liidu tootmisharu kogumüügist 10% moodustavat müüki käsitleva puuduliku teabe tõttu. Nõukogu leiab, et Niko Tube ja NTRP ei tõenda, et Üldkohus moonutas ilmselgelt tema käsutuses olnud tõendeid, kuna nad ei näita täpselt ära, milliseid tõendeid väidetavalt moonutati ega hindamisviga, mille tulemusel neid tõendeid moonutati.

132

Nõukogu täpsustab, et Niko Tube’i ja NTRP teise väite teise osaga seoses leidis Üldkohus, et kui äriühing kaebust ei toeta, „ei pidanud teda puudutavaid andmeid põhimõtteliselt arvesse võtma liidu tootmisharu olukorra analüüsimisel, tingimusel et andmete arvesse võtmata jätmine ei moonuta seda analüüsi”. Seega on nõukogu seisukohal, et Niko Tube ja NTRP väidavad vääralt, et Üldkohtu analüüs võimaldab liidu tootjal lihtsalt valida, millised tema kontserni äriühingud „kaebust ei toeta ja ei pea andmeid esitama”.

133

Teise väite kolmandale osale vastab nõukogu, et see artikkel annab liidu institutsioonidele ulatusliku kaalutlusõiguse ja ei nõua, et nad väljendaksid iga kord koostöö puudumise „mõju” või „ulatust”„vastavalt” valimisse kaasatud asjaomase tootja või kogu liidu tootmisharu müügile ja tootmisele.

134

Teise väite neljandas osas meenutab nõukogu, et algmääruse artikli 18 lõiget 3 ei saa tõlgendada eraldi, vaid seoses selle artikli lõikega 1, mis näeb ette tingimused, mille korral võivad institutsioonid teatud andmed tähelepanuta jätta. Arvestades Üldkohtu järeldust, et puuduvad andmed puudutasid kõige rohkem 10% liidu tootmisharu kogumüügist ja et dumpinguvastase tollimaksu määra aluseks oli dumpingumarginaal, mis oli kahjumarginaalist selgelt väiksem, väidab nõukogu, et Üldkohus otsustas õigesti, et see institutsioon ei teinud ilmset hindamisviga, kui ta leidis, et puuduvad andmed ei moonutanud kahju tuvastamist ja et ta ei rikkunud algmääruse artikli 3 lõikeid 2, 3 ja 5–7.

135

Vastuseks teise väite viiendale osale kinnitab nõukogu, et need väited tuginevad Niko Tube’i ja NTRP valele arusaamale haldusmenetluse ja kohtuliku kontrolli suhtest. Lisaks tuginevad kõik vastuapellatsioonkaebuse punktis 158 loetletud selgitused haldusmenetluses kogutud tõenditele. Lõpetuseks, kinnitust väidetava teabe puudulikkuse kohta uurimises on juba analüüsitud ja Üldkohus on selle tagasi lükanud ning Niko Tube ja NTRP ei viita nende järelduste osas ühelegi õigusnormi rikkumisele. Tegelikult vaidlustavad viimati nimetatud ju Üldkohtu faktijäreldusi, mis tähendab, et nad peaksid tõendama, et Üldkohus moonutas tema käsutuses olnud tõendeid, ning järelikult näitama täpselt, milliseid tõendeid väidetavalt moonutati. Vastuapellatsioonkaebuse punktis 189 toodud kinnituste osas ei ole esitatud ühtegi tõendit ning need on seega vastuvõetamatud.

136

Nõukogu arvates vastab kuues osa, mille kohaselt ületas Üldkohus kohtuliku kontrolli piire ületades oma pädevust, vastuapellatsioonkaebuse esimese väite teisele osale ning on samuti vastuvõetamatu.

137

Nõukogu arvates on vastuvõetamatu Niko Tube’i ja NTRP teise väite seitsmes osa, milles nad väidavad, et Üldkohus ei ole piisavalt oma otsust põhjendanud ning on teinud hindamisvea, mis tuleneb sellest, et esiteks ei vasta selle seitsmenda osa raames esitatud argumentatsioon apellatsioonkaebuselt nõutava täpsuse tasemele, ning teiseks sellest, et kuna Niko Tube ja NTRP vaidlustavad Üldkohtu faktilised kaalutlused, peavad nad tõendama, et Üldkohus on tema käsutuses olevaid tõendeid moonutanud, ning järelikult täpsustama need tõendid, mida väidetavalt moonutati. Lisaks ei ole Üldkohus kohustatud vastama igale menetluse käigus esitatud poolte argumendile, eelkõige siis, kui argument on kaudselt tema järeldustes tagasi lükatud.

138

Niko Tube’i ja NTRP teise väite kaheksandas osas esitatud etteheite osas, mille kohaselt ei otsustanud Üldkohus nende esitatud täiendava väite üle, vastab nõukogu, et isegi kui niisugust väidet ei oleks esitatud, analüüsis Üldkohus sellegipoolest, kas Niko Tube’i ja NTRP kaitseõigusi on selles osas rikutud, ning järeldas õigesti, et nii see ei olnud.

139

Viimaseks väidab nõukogu, et väite üheksandas osas Niko Tube’i ja NTRP esitatud argumendid, mille kohaselt rikkus Üldkohus algmääruse artikli 19 lõike 3 kohaldamise õiguspärasuse kontrollimisel õigusnormi, on osaliselt vastuvõetamatud ja igal juhul alusetud. Nõukogu märgib, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 101, 107 ja 108 esitatud järeldused ei ole valed ning täpsemalt öeldes ei tugine need hilinemisega esitatud põhjendustele ega tõenditele. Argument, mille kohaselt Üldkohus ei analüüsinud, kas mitme äriühingu küsimustikule esitatud vastuste mittekonfidentsiaalsed kokkuvõtted olid piisavad, on uus väide ja seega vastuvõetamatu.

140

Nõukogu hinnangul on väide, mille kohaselt on Üldkohus rikkunud algmääruse artikli 19 lõiget 3, vastuvõetamatu, kuna Niko Tube ja NTRP ei täpsusta selgelt neid vaidlustatud kohtuotsuse punkte, mida nad vaidlustavad. Igal juhul on õiguslikult väär selle määruse artikli 19 lõike 3 ulatus, nagu pooled seda on tõlgendanud. Väljend „võib jätta arvesse võtmata” tähendab selgelt, et institutsioonid ei ole kohustatud jätma arvesse võtmata teavet, mille kohta ei ole esitatud konfidentsiaalset teavet või teavet, mille konfidentsiaalsena käsitamise taotlust ei peetud põhjendatuks. Vastupidi, neil on selles osas ulatuslik kaalutlusõigus. Isik saab dumpinguvastase meetme tühistamist nõuda põhjusel, et komisjon võttis arvesse konfidentsiaalset teavet, vaid siis, kui ta tõendab, et selle arvessevõtmise tulemusel rikuti tema kaitseõigusi.

141

Lõplik argument, mille kohaselt kohaldas Üldkohus selle osa raames valesti kriteeriumi, millest tulenevalt peab ta otsustama, kas teabe avalikustamine oleks võinud kaasa tuua teistsuguse tulemuse, on nõukogu hinnangul alusetu. Nõukogu leiab, et menetlusnormide eiramine võib tuua kaasa meetme tühistamise vaid siis, kui on võimalik, et juhul kui selline rikkumine poleks aset leidnud, oleks haldusmenetluse tulemus võinud olla teistsugune, mistõttu see rikkumine kahjustas seega tõepoolest kaebuse esitaja kaitseõigusi. Sellega seoses ei piisa, et Niko Tube ja NTRP käesolevas asjas abstraktselt ja üldiselt väidavad, et nad oleks saanud esitada uusi argumente, kui nad oleks need kokkuvõtted saanud haldusmenetluse käigus.

142

Komisjon toetab nõukogu seisukohta. Niko Tube’i ja NTRP teise väite esimeses osa raames seoses algmääruse artikli 3 lõike 2 rikkumise uurimisest väidetava keeldumisega väidab komisjon eeskätt, et Üldkohus ei piirdunud vaidlusaluse määruse algmääruse artikli 18 lõike 3 kooskõla kontrollimisega. Komisjoni arvates võttis Üldkohus arvesse kahju tuvastamisele sellest tuleneva mõju, et sidusettevõtjad jätsid küsimustikule vastamata. Lisaks, kuigi Niko Tube ja NTRP väidavad, et selle tulemusel, et teatavad sidusettevõtjad küsimustikule ei vastanud, jäeti „suur osa” selle liidu tootmisharust kahju analüüsimisel kõrvale, ei mõjutanud see asjaolu komisjoni arvates üksiktootjaid puudutavaid andmeid ega kogu liidu tootmisharu puudutavaid andmeid. Lisaks on komisjoni hinnangul vastuvõetamatu argument, mille kohaselt ei kohaldanud Üldkohus õiget kriteeriumi, kuna ta ei võtnud arvesse seda, et puudusid andmed 12% liidu tootmisharu müügi kohta. Niko Tube ja NTRP ei tõenda, et Üldkohus moonutas esitatud tõendeid ilmselgelt, ega tõenda ka hindamisviga, mille tulemusel tõendeid väidetavalt moonutati. Lisaks on põhjendamatu „ühenduse tootmisharu” ja „kaebuse esitanud ühenduse tootjate” eristamine, kuna väljend „ühenduse tootmisharu” viitab ühenduse tootmisharule, nagu see on määratletud vaidlusaluse määruse punktis 140, st kaebuse esitanud ühenduse tootjatele.

143

Komisjon meenutab, et teise väite kolmandas osas väidavad Niko Tube ja NTRP, et selle hindamiseks, kas puuduvad andmed „ei tekita ülemääraseid raskusi põhjendatud ja täpsete järelduste tegemisel” algmääruse artikli 18 lõike 3 tähenduses, on vaja uurida kahte küsimust, st esiteks sidusettevõtjate koostöö puudumise mõju „vastavalt valimisse kaasatud ajaomaste ühenduse tootjate tootmisele ja müügile” ning teiseks „koostöö puudumise üldist ulatust vastavalt ühenduse tootmisharu kogutootmisele ja -müügile”. Komisjoni arvates annab selle määruse artikli 18 lõige 3 institutsioonidele ulatusliku kaalutlusõiguse selle hindamisel, kas puudulik teave võimaldab neil siiski teha põhjendatud ja täpse järelduse. Niko Tube ja NTRP ei selgita, miks oleks Üldkohus antud juhul pidanud hindama puuduvaid andmeid vastavalt selle liidu tootmisharu kogutootmisele ja -müügile. Ainus argument põhjuse kohta, miks tuleks võrrelda puuduvaid andmeid seotud tootja müügi- ja tootmismahuga, on see, et Üldkohus tegi sellise võrdluse üksnes äriühingu Acecsa puhul. See ei tähenda komisjoni sõnul siiski seda, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui jättis sama analüüsi teiste äriühingute puhul tegemata.

144

Komisjon leiab, et teise väite neljas osa, mis puudutab väidetavat keeldumist analüüsida kõiki algmääruse artikli 18 lõikes 3 mainitud kriteeriume, ei ole põhjendatud. Niko Tube ja NTRP ei tõenda, et selle määruse artikli 18 lõike 3 kohaselt peavad institutsioonid puuduliku teabe tagasi lükkama, kui äriühing ei ole tegutsenud oma parimate võimaluste kohaselt. Mis puudutab puuduva teabe mõju kahju tuvastamise suhtes, siis Niko Tube ja NTRP ei tõenda, et puuduval teabel oli mõju muudele asjakohastele kahjuteguritele, millest tulenevalt on institutsioonid teinud kahju tuvastamises vea. Eeskätt meenutab komisjon, et äriühingut Saksamaa VMOG puudutavad andmed on toodud Saksamaa V&M-i küsimustikule esitatud vastuses.

145

Vastuapellatsioonkaebuse teine väide puudutab vaidlustatud kohtuotsuse põhjendusi, mis käsitlevad liidu tootjate sidusettevõtjate poolt küsimustikule vastuse esitamata jätmise tagajärgi. Väide koosneb kümnest osast. Neist kaheksa on suunatud vaidlustatud kohtuotsuse punktide 88–112 vastu, nimelt pealkirja „algmääruse artikli 3 lõigete 2, 3, 5, 6 ja 7 rikkumine” all esitatud kohtuotsuse põhjenduste vastu. Üheksas osa on suunatud algmääruse artikli 19 lõike 3 rikkumise kontrollimise vastu, mille Üldkohus viis läbi vaidlustatud kohtuotsuse punktides 130–135.

146

Koos tuleb analüüsida vastuapellatsioonkaebuse teise väite kaheksat osa õigusnormi rikkumise kohta Niko Tube’i ja NTRP väite analüüsimisel, mis käsitleb algmääruse artikli 3 lõigete 2, 3 ja 5–7 rikkumist ning mis puudutab varalise kahju tuvastamist.

147

Olgu meenutatud, et käesolevas asjas määrati Niko Tube’i ja NTRP suhtes kehtestatud dumpinguvastane tollimaks kindlaks nende dumpingumarginaali põhjal, mis oli 25,7%, mitte 57% suuruse kahjumarginaali alusel, kuna algmääruse artikli 9 lõige 4 näeb ette väiksema tollimaksu reegli ja kuna nimetatud kahjumarginaal oli dumpingumarginaalist suurem. Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 111, et kui oletada, et kahjumarginaali aluseks oli liidu tootjate poolt Ühendkuningriik VMOG, Productos Tubularese ja Dalmine’i sidusettevõtjatelt võetud siirdehinnad, moodustaks müük neile äriühinguile kõige rohkem 10% liidu tootmisharu kogumüügist. Üldkohtu arvates oleks niisiis selleks, et kahjumarginaali tase oleks langenud allapoole dumpingumarginaali taset, olnud vaja, et nende sidusettevõtjate müügihind oleks täiesti ebaproportsionaalne võrreldes muude kahjumarginaali arvutamisel arvesse võetud hindadega. Seetõttu tõdes Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 112, et nõukogu ei teinud ilmset hindamisviga, leides, et liidu tootjate sidusettevõtjate poolt küsimustikule vastuse esitamata jätmine ei moonutanud kahju tuvastamist ega kahjumarginaali arvutamist, ning et kõnealune institutsioon ei rikkunud algmääruse artikli 3 lõikeid 2, 3 ja 5–7.

148

Käesoleva väite esimeses osas väidavad Niko Tube ja NTRP sisuliselt, et Üldkohus ei analüüsinud nõuetekohaselt esimeses kohtuastmes esitatud väidet algmääruse artikli 3 lõike 2 rikkumise kohta, kuna ta seadis kõnealuse rikkumise sõltuvusse selle määruse artikli 18 lõike 3 järgimisest. Lisaks on nimetatud määruse artikli 3 lõike 2 kohaselt nõutav, et kahju tuvastamine põhineks otsesel tõendusmaterjalil. Ent Niko Tube ja NTRP on seisukohal, et kui Üldkohus oleks kohaldanud asjakohast kriteeriumi ja analüüsinud käesolevas asjas liidu tootmisharu koostöö puudumise tõttu puuduvate andmete ulatust, oleks ta tuvastanud, et varalise kahju tuvastamine ei põhinenud otsesel tõendusmaterjalil. Mõlema osapoole sõnul võimaldavad muud näitajad leida, et koostöö puudumise üldine tase on 20% lähedal.

149

Vaidlustatud kohtuotsuse punktist 89 nähtub, et Üldkohus analüüsis Niko Tube’i ja NTRP poolt esimeses kohtuastmes selle kohta esitatud argumentidele antud vastuses küsimust, kas asjaolu, et valimisse kaasatud ühenduse tootjate sidusettevõtjad ei esitanud vastust küsimustikule, tähendab seda, et need tootjad ei ole teinud koostööd, mis muutis vääraks kahju analüüsi, rikkudes algmääruse artikli 3 lõikeid 2, 3 ja 5–7.

150

Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 90 õigesti, et algmääruse artikli 18 lõikest 3 tuleneb, et kui selles artiklis nimetatud tingimused on täidetud, ei tohi muul kujul või muus dokumendis kui vastuses komisjoni küsimustikule esitatud teavet jätta tähelepanuta. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 91 otsustas Üldkohus seega, et kui üks pool on jätnud küsimustikule vastuse esitamata, kuid ta on esitanud teavet mõnes teises dokumendis, ei saa talle ette heita koostööst hoidumist, kui esiteks ei tekita sellega seotud puudused ülemääraseid raskusi põhjendatud ja täpsete järelduste tegemisel, teiseks, kui teave esitatakse nõuetekohaselt õigel ajal, kolmandaks, kui teave on kontrollitav, ning neljandaks, kui isik on tegutsenud oma parimate võimaluste kohaselt.

151

Neid kaalutlusi arvestades otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 92 õigesti, et valimisse kaasatud liidu tootjat ei peeta koostööd mittetegevaks, kui andmete esitamisel esinevad puudused, mis tulenevad sellest, et tootja sidusettevõtja ei ole esitanud vastust komisjoni küsimustikule, ei mõjuta oluliselt uurimist.

152

Järelikult ei ole Üldkohus rikkunud algmääruse artikli 3 lõiget 2, millele Niko Tube ja NTRP viitavad apellatsioonkaebuse käesoleva väite esimeses osas, kuna ta eeskätt otsustas algmääruse artikli 18 lõike 3 alusel, et niisugust tootjat puudutavaid andmeid ei tohi automaatselt välja jätta nende hulgast, mida võetakse arvesse liidu tootmisharu kantud kahju arvutamisel. Järelikult tuleb käesoleva väite esimene osa tagasi lükata.

153

Enne käesoleva väite teiste osade käsitlemist tuleb märkida, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 111 kahjumarginaali osas õigesti, et „algmääruse artikli 9 lõike 4 alusel, mis sätestab väiksema tollimaksu reegli, kasutatakse kahjumarginaali dumpinguvastase tollimaksu määra kindlaksmääramiseks vaid siis, kui dumpingumarginaal on kahjumarginaalist suurem. Kõnesoleval juhul tugines [Niko Tube’i ja NTRP] suhtes kehtestatud dumpinguvastase tollimaksu määr [viimati nimetatute] dumpingumarginaalile, mis oli 25,7%, mitte 57% suurusele kahjumarginaalile.”

154

Üldkohus jätkas, märkides, et „[k]ui oletada, et kahjumarginaali aluseks oli ühenduse tootjate poolt Ühendkuningriik VMOG, Productos Tubularese ja Dalmine’i sidusettevõtjatelt võetud siirdehinnad, moodustaks müük neile äriühinguile kõige rohkem 10% ühenduse tootmisharu kogumüügist. Niisiis selleks, et kahjumarginaali tase oleks langenud allapoole dumpingumarginaali taset, oleks olnud vaja – nagu märgib nõukogu –, et nende sidusettevõtjate müügihind oleks täiesti ebaproportsionaalne võrreldes muude kahjumarginaali arvutamisel arvesse võetud hindadega”.

155

Need Üldkohtu kaalutlused on põhjendatud, ja nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktis 256, ei viidanud Niko Tube ja NTRP pealegi ühelegi õigusnormi rikkumisele, mis oleks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 111 Üldkohtu esitatud kaalutlustega seoses ilmnenud.

156

Ent nagu märkis ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 254, saavad muud etteheited Üldkohtu hinnangutele, mis on seotud kahju kindlakstegemisega, olla tulemuslikud üksnes juhul, kui selle Üldkohtu analüüsi käigus on rikutud õigusnormi. Sellega seoses tuleb lisada, et Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 102 veel, et Acecsa ostetud asjaomase toote kogus ei moodustanud üle 1% ühenduse tootjate kogumüügist, ja otsuse punktides 98 ja 103 vastavalt, et Saksamaa VMOG müüki ja tootmist puudutavad andmed ning Almesa müügimaht võeti juba arvesse vastavalt Saksamaa V&M-i ja Tubos Reunidos SA esitatud andmete hulgas.

157

Käesoleva väite teine kuni kuues osa käsitlevad Niko Tube’i ja NTRP esimeses astmes esitatud nende väidete tagasilükkamist Üldkohtu poolt, mis puudutavad üksnes kohtuotsuse punktis 111 Üldkohtu poolt sõnaselgelt viidatud sidusettevõtjate või käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis nimetatud kolmest sidusettevõtjast ühe kohta käivate andmete käsitlust. Ent just nimelt need ettevõtjad, kellest igaüks on seotud ühe teise Euroopa tootjaga, on mainitud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 93 ja 94 kui ettevõtjad, kes ei esitanud vähemalt õigeaegselt vastust komisjoni küsimustikule.

158

Seega tuleb tõdeda, et isegi kui Niko Tube’i ja NTRP käesoleva väite teise kuni kuuenda osa raames esitatud argumendid tunnistataks põhjendatuks, muudaks see otsus vaidlustatud kohtuotsuse resolutsiooni õigusvastaseks ja tooks niisiis kaasa nimetatud kohtuotsuse tühistamise vaid niivõrd, kuivõrd see seaks kahtluse alla kohtuotsuse punktides 98, 102, 103 ja 111 esitatud Üldkohtu põhjendused, mis puudutavad seda, et kõnealuste sidusettevõtjate asjaomase tootega seotud tehingud olid marginaalsed või et nende ettevõtjate emaettevõtjad olid need komisjonile esitatud andmetes arvesse võtnud, ning mille osas ei ole vaidlustatav ega ole vaidlustatud, et sellele ei olnud dumpinguvastase tollimaksu määra arvutamisel otsustavat mõju. Sellest tuleneb, et vastuapellatsioonkaebuse teine väide ei saa ka eeldusel, et kas või ainult üks teisest kuni kuuenda osani on põhjendatud, kaasa tuua vaidlusaluse otsuse tühistamist, mistõttu ei ole see väide tulemuslik. Järelikult tuleb kõik teisest kuni kuuenda osani tagasi lükata.

159

Käesoleva väite seitsmendas osas heidavad Niko Tube ja NTRP Üldkohtule ette põhjenduste puudumist ja hindamisviga, kuna ta võttis oma otsuse põhjenduseks arvesse teatud tõendid ja jättis muud arvesse võtmata, selgitamata oma valikuid. Üldkohus olevat ka moonutanud tõendeid, mille Niko Tube ja NTRP oma seisukoha põhjendamiseks esitasid.

160

Sellega seoses tuleb kõigepealt meenutada, et Euroopa Kohtu pädevuses ei ole apellatsioonkaebuse põhjal asendada Üldkohtu poolt tõenditele antud hinnangut omaenda hinnanguga. Selles kontekstis ei ole Euroopa Kohtu pädevuses kritiseerida selle hindamise raames tehtud Üldkohtu valikuid, eeskätt kui ta otsustab tugineda teatavatele talle hindamiseks esitatud tõenditele ja muud tõendid tagasi lükata, välja arvatud juhul, kui ta tuvastab, et Üldkohus on neid tõendeid moonutanud, eirates nende sisu mõtet. Sellise olukorraga ei ole tegemist, kuna Niko Tube ja NTRP heidavad käesoleva väite selles osas Üldkohtule ette vaid seda, et viimane on väidetavalt vastuoluliste tõendite hulgast teinud meelevaldse valiku, kuid ei väida, et kõnealused järeldused räägivad vastu tõenditele, millele Üldkohus otsuse tegemisel tugines.

161

Mis puudutab väidet põhjenduste puudumise kohta, siis ei saa Euroopa Kohus Üldkohtult nõuda, et ta põhjendaks iga valikut, kui ta otsustab oma otsuse toetuseks kasutada teatavat tõendit mõne muu asemel. Veel kord, kui otsustataks teisiti, tähendaks see, et Euroopa Kohus asendab Üldkohtu poolt tõenditele antud hinnangu oma hinnanguga, mis ei ole tema pädevuses. Eelnevast järeldub, et vastuapellatsioonkaebuse teise väite seitsmes osa tuleb tagasi lükata.

162

Niko Tube ja NTRP väidavad käesoleva väite kaheksandas osas, et Üldkohus ei käsitlenud selles kohtus esitatud täiendavat väidet, mille kohaselt on rikutud kaitseõigusi. Niko Tube’i ja NTRP esimeses astmes esitatud repliigi punktidest 55 ja 56 nähtub siiski, et Üldkohtus esitatud argument puudutas algmääruse artikli 19 lõike 3 kohaldamist, mitte kaitseõiguste rikkumist.

163

Esimese väite üheksandas osas esitavad Niko Tube ja NTRP aga muid etteheiteid selle määruse artikli 19 lõike 3 väidetava rikkumise kohta, st esiteks, et Üldkohus tugines järeldustele, mis olid väärad, kuna rajanesid hilinemisega esitatud põhjendustel ja tõenditel, teiseks, et ta ei uurinud, kas mitme äriühingu küsimustiku vastuste mittekonfidentsiaalsed kokkuvõtted olid piisavad, ja kolmandaks, et ta tõlgendas valesti nimetatud artikli 19 lõiget 3, kuna esiteks ei võtnud Üldkohus arvesse mittekonfidentsiaalse teabe tahtlikku varjamist, ja teiseks oleks Niko Tube’i ja NTRP jaoks haldusmenetluse tulemus võinud olla parem, kui nad oleksid saanud kõnealust konfidentsiaalset teavet.

164

Vastavalt algmääruse artikli 19 lõikele 1 käsitlevad ametiasutused asjakohase põhjendatuse korral konfidentsiaalsena igasugust teavet, mis on laadilt konfidentsiaalne või mille uurimise osalised on konfidentsiaalsena saanud. Selle artikli lõige 2 näeb muu hulgas ette, et konfidentsiaalset teavet edastavad huvitatud isikud on kohustatud esitama sellise teabe mittekonfidentsiaalse kokkuvõtte. Sama artikli lõike 3 kohaselt, kui otsustatakse, et konfidentsiaalsusetaotlus ei ole õigustatud, ning kui teabe andja kas ei soovi teavet avalikustada või ei luba seda üldises või kokkuvõtlikus vormis avaldada, võib kõnealuse teabe jätta arvesse võtmata, kui asjakohaste allikate abil ei ole selle õigsust võimalik nõuetekohaselt tõendada.

165

Käesolevas asjas leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 130, et algmääruse artikli 19 lõike 3 sõnastus näeb komisjonile ette vaid õiguse jätta arvesse võtmata konfidentsiaalne teave, mille mittekonfidentsiaalne kokkuvõte ei ole kättesaadav. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 131 otsustas Üldkohus, et sellele, et komisjon on kasutanud teavet, mille kohta ei ole esitatud mittekonfidentsiaalset kokkuvõtet, saavad dumpinguvastase menetluse pooled viidata dumpinguvastase meetme tühistamise põhjusena vaid siis, kui nad tõendavad, et selle teabe kasutamine kujutas endast nende kaitseõiguste rikkumist.

166

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 132–135 järeldas Üldkohus nende kaalutluste põhjal, et Ühendkuningriik VMOG poolt küsimustikule esitatud vastuse mittekonfidentsiaalse versiooni, Productos Tubularese eelvalimit puudutavale küsimustikule esitatud vastuse ja 24. mai 2006. aasta e-kirja Niko Tube’ile ja NTRP-le avalikustamise korral ei oleks haldusmenetluse tulemus olnud teistsugune, kuna see teave ei mõjutanud kahju tuvastamist.

167

Kõigepealt tuleb märkida, et kuivõrd Niko Tube ja NTRP viitavad sellele, et arutluskäik ja tõendid, millele Üldkohus tugines, esitati vaidlustatud kohtuotsuse punktis 135 hilinemisega, viidates otsuse punktidele 101, 107 ja 108, piirduvad nad selle meenutamisega, et nad vaidlustasid nendes punktides tehtud järeldused oma apellatsioonkaebuse teistes osades, esitamata kõnealuses kontekstis iseseisvat etteheidet.

168

Niko Tube ja NTRP heidavad Üldkohtule esiteks ette, et ta ei kontrollinud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 132 loetletud nende dokumentide osas, mille puhul oli kohus tuvastanud, et on koostatud mittekonfidentsiaalsed kokkuvõtted, kas need kokkuvõtted võimaldasid neil kõnealuste dokumentide põhisisuga piisavalt tutvuda.

169

Nagu komisjon aga vastuapellatsioonkaebusele esitatud vastuses väitis, ei saa need argumendid olla seotud esimeses kohtuastmes esitatud väitega, mis puudutas pelgalt nende dokumentide tõenditena lubamatust põhjusel, et need dokumendid sisaldasid konfidentsiaalset teavet, millest ei olnud koostatud mittekonfidentsiaalset versiooni. Neil asjaoludel ei olnud Üldkohus seega kohustatud pärast algmääruse artikli 19 lõike 2 kohaselt mittekonfidentsiaalsete kokkuvõtete koostamise tuvastamist kontrollima iga dokumendi sisu. Järelikult ei saa käesoleva apellatsioonkaebuse raames selle argumendiga nõustuda.

170

Teiseks väidavad Niko Tube ja NTRP sisuliselt, et Üldkohus ei analüüsinud tõelist etteheidet algmääruse artikli 19 lõike 3 rikkumise kohta, vaid piirdus hindamisega, kas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 133 loetletud konfidentsiaalsete andmete kasutamine komisjoni poolt, ilma et oleks olemas mittekonfidentsiaalseid versioone, kujutas nende kaitseõiguste rikkumist.

171

Sellega seoses tuleb meenutada, et algmääruse artikli 19 lõige 3 reguleerib suhteid huvitatud isiku – kes esitab konfidentsiaalse teabe, mida ta ei soovi isegi kokkuvõtlikus vormis avaldada – ning dumpinguvastast uurimist läbiviiva institutsiooni vahel, kes võib otsustada jätta teabe arvesse võtmata, välja arvatud juhul, kui muude asjakohaste allikate abil on võimalik selle õigsust veenvalt tõendada. Kui aga uurimist läbiviiv institutsioon on otsustanud, et kõnealust teavet saab kasutada, mida algmäärus võimaldab tal teha, jääb siiski teiste uurimises osalevate huvitatud poolte osas just nimelt küsimus, kas niisuguse teabe kasutamine võib mõjutada nende kaitseõigusi.

172

On tõsi, nagu märgib kohtujurist oma ettepaneku punktis 293, et Üldkohus ei kvalifitseerinud formaalselt Niko Tube’i ja NTRP esimese kohtuastme väidet algmääruse artikli 19 lõike 3 rikkumise kohta ümber väiteks, mille kohaselt on tegelikult rikutud kaitseõigusi, kuid Niko Tube ja NTRP ei saa siiski Üldkohtule ette heita, et ta seda ei teinud. Kontrollides vaidlustatud kohtuotsuse punktides 133–135, kas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 133 loetletud konfidentsiaalsete andmete kasutamine komisjoni poolt, ilma et oleks olemas mittekonfidentsiaalseid versioone, tõi kaasa kaitseõiguste rikkumise, tõlgendas Üldkohus seda tühistamisväidet nii, et anda talle mõte, mida ta pidigi tegema.

173

Kolmandaks väidavad Niko Tube ja NTRP, et Üldkohus ei saanud järeldada – nagu ta seda vaidlustatud kohtuotsuse punktis 135 nende sõnul tegi –, et Ühendkuningriigi VMOG poolt küsimustikule esitatud vastuse, Productos Tubularese eelvalimit puudutavale küsimustikule esitatud vastuse ja Dalmine’i 24. mai 2006. aasta e-kirja (mis käsitles äriühingut Tenaris West Africa) mittekonfidentsiaalsete versioonide neile äriühingutele avalikustamise korral ei oleks olnud mingit võimalust, et haldusmenetluse tulemus oleks olnud teistsugune.

174

Siinkohal tuleb meenutada, et pärast nende eespool nimetatud dokumentide kindlakstegemist vaidlustatud kohtuotsuse punktis 133, millest ei olnud koostatud mittekonfidentsiaalset kokkuvõtet, täpsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 134, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale saab uurimistoimikuga tutvumise õiguse rikkumine vaidlusaluse määruse tühistamise endaga kaasa tuua üksnes juhul, kui asjassepuutuvate dokumentide avalikustamise korral oleks olnud kas või väike võimalus, et haldusmenetluse tulemus oleks olnud teistsugune, kui asjaomane ettevõtja oleks saanud selle menetluse käigus neile dokumentidele tugineda. See järeldus ei riku õigusnormi.

175

Kohaldades antud juhul nimetatud analüüsi, otsustas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 135, et „[Niko Tube ja NTRP] väidavad, et neil oleks olnud vaja neid dokumente selleks, et tõendada, et Ühendkuningriik VMOG, [Productos Tubularesi] ja Tenaris West Africa poolt küsimustikule vastuse esitamata jätmine moonutas kahju analüüsimist. Vastavalt eespool punktides 101, 108 ja 107 aga on nenditud, et nõukogu ei teinud hindamisviga, leides, et Productos Tubularese, Ühendkuningriik VMOG ja Tenaris West Africa poolt küsimustikule vastuse esitamata jätmine või vastuse arvesse võtmata jätmine ei mõjutanud kahju tuvastamist. Järelikult, Ühendkuningriik VMOG poolt küsimustikule esitatud vastuse mittekonfidentsiaalse versiooni, Productos Tubularese eelvalimit puudutavale küsimustikule esitatud vastuse ja 24. mai 2006. aasta e-kirja [Niko Tube’ile ja NTRP-le] avalikustamise korral ei oleks olnud mingit võimalust, et haldusmenetluse tulemus oleks olnud teistsugune”.

176

Selle järelduse kohta väidavad Niko Tube ja NTRP oma vastuapellatsioonkaebuses üksnes – kuigi on selge, et nad võisid vaidlusaluste dokumentidega tutvuda Üldkohtu menetluses –, et on väga tõenäoline, et asjakohase teabe õigeaegse edastamise korral oleks olnud võimalik argumendid täpselt välja töötada ja eelkõige koguda tõendeid, mis oleksid võinud tulemust muuta, ning et ainult seda teavet vallates oleksid nad saanud otsustada oma seisukohti väljendada või need väljendamata jätta. Need kinnitused ei rahulda vajadust tõendada õigusnormi rikkumist, mille Üldkohus oma arutluskäigus väidetavalt toime pani. Need ei sisalda ka vähimatki viidet sellele, et kohus moonutas tõendeid selliselt, et oli ilmne, et vaidlusaluste dokumentide Niko Tube’ile ja NTRP-le haldusmenetluses edastamise tulemusel oleks selle menetluse tulemus olnud teistsugune kui see, milleni jõuti.

177

Neljandaks tuleb tagasi lükata väite osa, mille kohaselt Üldkohus rikkus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 132 ja 135 Niko Tube’i ja NTRP kaitseõigusi. Esiteks on nimetatud punktis 132 üksnes loetletud konfidentsiaalsed dokumendid, millest koostati mittekonfidentsiaalne versioon, ning need dokumendid, millest niisugust versiooni ei koostatud. Teiseks, nagu Niko Tube ja NTRP oma vastuapellatsioonkaebuse punktides 194 ja 209 möönsid, oli viimastel võimalik esitada vaidlustatud kohtuotsuse punktis 135 nimetatud dokumentide kohta märkusi Üldkohtu menetluses.

178

Kõigil nimetatud põhjustel tuleb vastuapellatsioonkaebuse teise väite üheksas osa ja sellest tulenevalt teine väide tervikuna tagasi lükata.

179

Oma esimeses kohtuastmes esitatud hagi põhjendamiseks esitatud neljanda väite osalise tagasilükkamise suhtes väidavad Niko Tube ja NTRP, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui otsustas sisuliselt, et Sepco tegutses komisjonitasu alusel töötava agendina. Need äriühingud on seisukohal, et asjaolu, et Sepco ja Niko Tube’i vahelised kapitaliseosed ei olnud samad mis Sepco ja NTRP vahel, ei tähenda õiguslikust aspektist, et Sepco täitis oma suhetes Niko Tube’iga komisjonitasu alusel töötava agendi ülesandeid. Niko Tube ja NTRP on arvamusel, et pelgast ostu-müügi suhtest eksportija ja temaga seotud turustusettevõtja vahel ei piisa selleks, et viimase hinnalisandit käsitataks komisjonitasuna algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i tähenduses. Asjakohane kriteerium on turustusettevõtja ülesannete sarnasus agendi ülesannetega. Igal juhul on Üldkohtu järeldused Sepco ja Niko Tube’i vaheliste suhete kohta valed, kuna need järeldused tuginevad asjaoludele ja argumentidele, mis esitati pärast haldusmenetluse lõppu.

180

Nõukogu ja komisjon leiavad, et kolmas väide on vastuvõetamatu. Nende institutsioonide sõnul ei esita Niko Tube ja NTRP tõendit oma kontrolli kohta väidetava turustusettevõtja üle, mis on eeltingimus ühe majandusüksuse olemasolu järeldamiseks. Järelikult lükkas Üldkohus hagi neljanda väite õigustatult tagasi.

181

Niko Tube ja NTRP vaidlustavad peamiselt põhjendused, mis on toodud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 187–189 ja mille alusel lükkas Üldkohus nimetatud kohtuotsuse punktis 190 tagasi Niko Tube’i neljanda väite osa, mille kohaselt on algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i kohaldamisel tehtud ilmne hindamisviga.

182

Olgu meenutatud, et vaidlustatud kohtuotsuse punktis 190 nõustus Üldkohus neljanda väite selle osaga osas, milles nõukogu kohandas Sepco ekspordihinda, mida Sepco võttis NTRP toodetud torudega seonduvate tehingute raames. See väite osa lükatakse tagasi ülejäänud osas, s.o osas, mis puudutab selle ekspordihinna kohandamist, mida Sepco võttis Niko Tube’i toodetud torudega seonduvate tehingute raames.

183

Sellega seoses tuleb märkida, et Niko Tube ja NTRP tõlgendavad vaidlustatud kohtuotsust valesti, kui nad väidavad, et kohus leidis, et kontroll võib esineda üksnes juhul, kui Sepco ja Niko Tube’i „lõplikud kasusaajad” on samad. Tuleb nimelt tõdeda, et Üldkohus piirdus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 188 ja 189 kontrollimisega, kas – nagu väidavad Niko Tube ja NTRP – Niko Tube kontrollis Sepcot või olid mõlemad ühise kontrolli all, analüüsides nende äriühingute kapitali struktuuri. Üldkohus ei leidnud, et kontroll saab esineda üksnes juhul, kui mõlemal asjaomasel äriühingul on samad „lõplikud kasusaajad”, ning see argument tuleb seega tagasi lükata.

184

Samuti tõlgendavad Niko Tube ja NTRP vaidlustatud kohtuotsuse punkti 187 valesti, väites, et Üldkohus tuvastas, et pelgast ostu-müügi suhtest eksportija ja tema sidusettevõtja vahel piisab selleks, et viimase hinnalisandit käsitataks komisjonitasuna. Nimelt on vaidlustatud kohtuotsuse kõnealuses punktis täpsustatud, et niisugune suhe ei ole asjakohane selle tõendamisel, et Sepco täidab komisjonitasu alusel töötava agendi ülesannetega sarnaseid ülesandeid. Lisaks ei ole kõnealuses punktis käsitletud mitte Sepco poolt Niko Tube’i jaoks, vaid Sepco poolt NTRP jaoks sooritatud tehinguid.

185

Tegelikult seisnevad põhjused, mille tõttu lükati Niko Tube’i ja NTRP seisukoht tagasi, mitte selles, kas eksportija ja tema sidusettevõtja vahel esineb ostu-müügi suhe või mitte, vaid selliste andmete puudumises, mis tõendaksid Niko Tube’i võimalikku kontrolli Sepco üle või nende kahe äriühingu ühist kontrolli. Selles küsimuses ei ole Niko Tube ja NTRP kuidagi täpsustanud, milliseid toimiku materjale Üldkohus moonutas või jättis arvesse võtmata, mis oleksid võinud ümber lükata vaidlustatud kohtuotsuse punktides 188 ja 189 esitatud kohtu hinnangu, mille kohaselt asjaolu, et Niko Tube’il ja NTRP-l oli kolm ühist aktsionäri, sealhulgas NTRP emaettevõtja, ei võimaldanud sisuliselt tõendada, et Sepco oli Niko Tube’i kontrolli all, või need kaks äriühingut olid ühise kontrolli all, vaid võimaldas üksnes tuvastada kaudse seose viimase kahe äriühingu vahel.

186

Pelk asjaolu, et Üldkohus jättis vastamata argumendile, et Sepco esindajad viibisid uurimismenetluse ajal Niko Tube’i ruumides toimunud kontrollkäikude juures, ja mis iseenesest midagi ei tõenda, ei saa seda analüüsi kahtluse alla seada.

187

Lõpuks ei ole Niko Tube ja NTRP ka märkinud, millistele uutele asjaoludele Üldkohus tugines, kui ta lükkas osaliselt tagasi nende esimeses kohtuastmes esitatud väite.

188

Eeltoodut arvestades tuleb tagasi lükata vastuapellatsioonkaebuse kolmas väide, et algmääruse artikli 2 lõike 10 punkti i kohaldamisel on rikutud õigusnorme Niko Tube’i toodetud torudega Sepco sooritatud tehingute osas.

189

Euroopa Kohtu kodukorra artikli 122 esimene lõige sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu või kui see on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotuse. Vastavalt sama kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kodukorra artikli 69 lõike 3 esimeses lõigus sätestatakse, et kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks või kui tegemist on eriliste põhjustega, võib Euroopa Kohus otsustada kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Kuna kõikide poolte nõuded on osaliselt rahuldamata jäetud, tuleb iga poole käesoleva menetlusega seotud kohtukulud jätta tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kolmas koda) otsustab: