KOHTUJURISTI ETTEPANEK
PEDRO CRUZ VILLALÓN
esitatud 17. märtsil 2011(1)
Kohtuasi C‑503/09
Lucy Stewart
versus
Secretary of State for Work and Pensions
(Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Upper Tribunal (Administrative Appeals Chamber))
Sotsiaalkindlustus – Määrus (EMÜ) nr 1408/71 – Haigushüvitised – Invaliidsushüvitised – Mitteosamakselised erihüvitised – Mõisted – Puudega noorte lühiajaline töövõimetushüvitis – Määramise tingimused – Liikmesriigi territooriumil elamise ja viibimise tingimused – Lubatavus – Määruse (EMÜ) nr 1408/71 artikkel 10 – Määruse (EMÜ) nr 1408/71 artiklid 19 ja 28
Sisukord
I. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigusnormid
B. Siseriiklikud õigusnormid
II. Põhikohtuasja asjaolud
III. Eelotsuse küsimused
IV. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimuste struktuuri ja sisu käsitlus
A. Puudega noorte lühiajaline töövõimetushüvitis
B. Elamise ja viibimisega seotud kolm kumulatiivset tingimust
V. Riigis elamise tingimus, mis on liidu õigusest lähtudes sotsiaalkindlustushüvitiste määramise tingimusena a priori kahtlane
A. Invaliidsushüvitised
B. Haigushüvitised
VI. Lisatingimustega riigis elamise tingimus kui tingimus, mis „loob” sideme liidu õigusest tulenevate nõuetega arvestades
A. Teoreetiliste võimaluste analüüs
B. Lubatavuse tingimuste analüüs
VII. Ettepanek
1. Käesolev kohtuasi annab Euroopa Kohtule võimaluse analüüsida küsimust, mis äärmiselt lihtsalt sõnastatuna seisneb selles, kas määrus (EMÜ) nr 1408/71(2) võimaldab liikmesriigi seadusandjal seada sotsiaalkindlustushüvitise määramise sõltuvusse tingimusest, et hüvitise taotleja peab elama ja viibima taotluse esitamise hetkel selle liikmesriigi territooriumil ning on eelnevalt kindla aja jooksul nimetatud territooriumil elanud, arvestades seejuures, et kõnealune hüvitis on väga erilist laadi. Käesoleval juhul on põhikohtuasjas käsitletav puudega noorte lühiajaline töövõimetushüvitis siseriiklikes õigusnormides määratletud erandina tavapärase töövõimetushüvitise korrast. Kõnealuse sotsiaalkindlustushüvitise määramise eelduseks oleva riigis elamise tingimusega, millele on lisatud riigis viibimise tingimus, asendatakse lihtsalt sotsiaalkindlustuse üldskeemi osamaksete tegemise tingimus, mis peab muidu olema täidetud tavapärase hüvitise saamiseks. Puudega noorte lühiajaline töövõimetushüvitis kujutab endast seega materiaalselt mitteosamakselist hüvitist, mille määramine on seatud sõltuvusse riigis elamise ja viibimise „õiguse hüvitisele tekkimise aluseks olevast” tingimusest, mis kujutab endast erandit kõigi osamakselise hüvitise tunnustega tavapärase hüvitise tingimustest.
2. Ma teen ettepaneku käsitleda seda veidi paradoksaalset olukorda kaheosalise analüüsi raames. Esiteks vaatleksin ma riigis elamise tingimust, millele on lisatud riigis viibimise tingimus, lähtudes „tavapärasest” käsitlusest ning analüüsides selle kokkusobivust määruse nr 1408/71 asjaomaste sätetega. Kas kõnealune tingimus on lubatud, arvestades määruse nr 1408/71 artiklis 10 sätestatud elamisega seotud tingimusest loobumise põhimõtet ning Euroopa Kohtu praktikast tulenevat teatavate sotsiaalkindlustushüvitiste „eksporditavuse” põhimõtet? Järgmiseks püüan ma pakkuda Euroopa Kohtule praktika tõlgenduse, mida on „kohandatud” vastavalt riigis elamise ja viibimise tingimuse spetsiifikale ja põhikohtuasjas käsitletava olukorra eripärale.
I. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigusnormid
3. Määruse nr 1408/71 artiklis 4 on määratletud määruse esemeline kohaldamisala järgmiselt:
„1. Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi õigusaktide suhtes, mis reguleerivad järgmisi sotsiaalkindlustusliike:
a) hüvitised haiguse ning raseduse ja sünnituse korral;
b) invaliidsushüvitised, sealhulgas hüvitised, mis on mõeldud töövõime säilitamiseks või parandamiseks;
[…]
2. Käesolevat määrust kohaldatakse kõigi sotsiaalkindlustuse üld‑ ja eriskeemide suhtes, olenemata sellest, kas need on osamakselised või mitteosamakselised, samuti kindlustusskeemide suhtes, mis on seotud tööandja või laevaomaniku vastutusega lõikes 1 osutatud hüvitiste suhtes.
2a. Käesolevat artiklit kohaldatakse õigusaktides ettenähtud rahaliste mitteosamakseliste erihüvitiste suhtes, millel on nende subjektide ringi, eesmärkide ja/või saamise tingimuste tõttu nii lõikes 1 osutatud sotsiaalkindlustust käsitlevate õigusaktide kui ka sotsiaalabi tunnusjooned.
„Rahalised mitteosamakselised erihüvitised” on hüvitised:
a) mis on ette nähtud:
i) pakkuma täiendavat, asendavat või lisakaitset lõikes 1 osutatud sotsiaalkindlustusliikidega kaetud riskide suhtes ja mis tagavad asjaomastele isikutele asjaomase liikmesriigi majanduslikku ja sotsiaalset olukorda arvesse võttes elatusmiinimumiga võrdse sissetuleku; või
ii) üksnes puuetega inimeste erikaitseks, mis on tihedalt seotud nimetatud isiku sotsiaalse keskkonnaga asjaomases liikmesriigis, ja
b) mille rahalised vahendid saadakse eranditult kohustuslikest maksudest, mis on ette nähtud üldiste avalike kulude katmiseks, ning hüvitiste määramise ja arvutamise tingimused ei sõltu ühestki hüvitisesaaja poolt makstavast maksest. Osamakselise hüvitise täiendamiseks ettenähtud hüvitisi ei loeta siiski osamakselisteks hüvitisteks ainuüksi sel põhjusel, ja
c) need on loetletud IIa lisas.”
4. Määruse nr 1408/71 artiklis 5 on täpsustatud, et liikmesriigid täpsustavad kõnealuse määruse artikli 4 lõikes 2a osutatud mitteosamakselised erihüvitised.
5. Määruse nr 1408/71 artiklis 10 on kehtestatud elamisega seotud tingimusest loobumise põhimõte invaliidsushüvitiste puhul. Artikli lõikes 1 on sätestatud, et:
„Välja arvatud juhul, kui käesolevas määruses on sätestatud teisiti, ei tohi ühe või mitme liikmesriigi õigusaktide alusel saadavaid rahalisi invaliidsus‑, vanadus‑ või toitjakaotushüvitisi, tööõnnetus‑ ja kutsehaiguspensione ning matusetoetusi mingil viisil vähendada, muuta, peatada, tühistada või konfiskeerida seetõttu, et nende saaja elab liikmesriigi territooriumil, mis ei ole see liikmesriik, kus asub hüvitiste maksmise eest vastutav asutus.”
6. Määruse nr 1408/71 III jaotise 1. peatükis on loetletud haigus‑ ning rasedus‑ ja sünnitushüvitiste suhtes kohaldatavad erisätted; nimetatud peatükki kuuluvas artiklis 19 on sätestatud, et:
„1. Muus liikmesriigis kui pädev riik elav töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja, kes vastab pädeva riigi õigusaktide tingimustele õiguse kohta saada hüvitist, arvestades vajadusel artikli 18 sätteid, saab oma elukohariigis:
a) elukohajärgselt asutuselt pädeva asutuse nimel mitterahalisi hüvitisi, mida antakse vastavalt kõnealuse asutuse poolt kohaldatavatele õigusaktidele nii, nagu oleks see asutus kõnealuse isiku kindlustanud;
b) pädevalt asutuselt rahalisi hüvitisi vastavalt selle asutuse poolt kohaldatavatele õigusaktidele. Pädeva asutuse ja elukohajärgse asutuse vahelise kokkuleppe alusel võib kõnealuseid hüvitisi anda elukohajärgne asutus pädeva asutuse nimel vastavalt pädeva riigi õigusaktidele.
2. Lõike 1 sätteid kohaldatakse analoogia põhjal pereliikmete suhtes, kes elavad muu liikmesriigi territooriumil kui pädev riik, kui neil ei ole õigust saada selliseid hüvitisi oma elukohariigi õigusaktide alusel.
Kui pereliikmed elavad sellise liikmesriigi territooriumil, kelle õigusaktide alusel ei sõltu mitterahaliste hüvitiste saamise õigus kindlustus‑ või töötamistingimusest, loetakse nende saadavad mitterahalised hüvitised selle asutuse antuks, kes on töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja kindlustanud, välja arvatud juhul, kui abikaasa või laste eest hoolitsev isik töötab või tegutseb ettevõtjana kõnealuse liikmesriigi territooriumil.”
7. Määruse nr 1408/71 artikkel 28 on sõnastatud järgnevalt:
„1. Pensionär, kellel on õigus saada pensioni ühe liikmesriigi õigusaktide alusel või kahe või enama liikmesriigi õigusaktide alusel ning kellel ei ole õigus saada hüvitisi liikmesriigi õigusaktide alusel, mille territooriumil ta elab, saab selliseid hüvitisi siiski endale ja oma pereliikmetele nii, nagu oleks tal, arvestades vajadusel artikli 18 ja VI lisa sätteid, õigus saada hüvitisi pensionide suhtes pädeva liikmesriigi või vähemalt ühe pädeva liikmesriigi õigusaktide alusel, juhul kui ta elaks sellise riigi territooriumil. Hüvitisi antakse järgmistel tingimustel:
a) mitterahalisi hüvitisi annab lõikes 2 osutatud asutuse nimel elukohajärgne asutus, nii nagu asjaomane isik oleks pensionär oma elukohariigi õigusaktide alusel ja tal oleks õigus saada selliseid hüvitisi;
b) rahalisi hüvitisi annab vajaduse korral lõike 2 reeglite kohaselt kindlaksmääratud pädev asutus vastavalt tema poolt kohaldatavatele õigusaktidele. Pädeva asutuse ja elukohajärgse asutuse vahelise kokkuleppe alusel võib selliseid hüvitisi anda elukohajärgne asutus pädeva asutuse nimel vastavalt pädeva riigi õigusaktidele.”
B. Siseriiklikud õigusnormid
8. 1992. aasta seadusega sotsiaalkindlustuse osamaksete ja hüvitiste kohta (Social Security Contributions and Benefits Act 1992(3)) kehtestati töövõimetushüvitis („incapacity benefit”), millega tagatakse asendussissetulek isikutele, kes ei ole veel jõudnud õigusnormides ette nähtud pensioniikka, kuid on töövõimetud haiguse või puude tõttu. Nimetatud töövõimetushüvitist, mis on SSCBA artikli 20 lõike 1 punktis c määratletud osamakselise sotsiaalkindlustushüvitisena, maksab 1992. aasta sotsiaalkindlustusseaduse (Social Security Administration Act) artikli 163 alusel riiklik kindlustusfond (National Insurance Fund, SSCBA artikli 1 lõige 1), mille eelarveliste vahendite allikaks on tulu saajate, tööandjate ja muude isikute tehtud osamaksed.
9. Töövõimetushüvitis koosneb SSCBA artikli 30A lõikes 4 ette nähtud lühiajalisest hüvitisest, mida võib maksta kuni 364 päeva, ning SSCBA artikli 30A lõikes 5 ette nähtud pikaajalisest hüvitisest.
10. Lühiajalist töövõimetushüvitist makstakse esimese 196 päeva jooksul vähendatud määraga ning seejärel kõrgema määraga, mis jääb siiski pikaajalise töövõimetushüvitise määrast madalamaks. Lühiajalise töövõimetushüvitise määramine on SSCBA 12. lisa lõike 1 alusel välistatud, kui hüvitise taotleja saab õigusnormides ette nähtud haigushüvitist („statutory sick pay”), mida võib maksta kuni 28 nädalat (196 päeva). Töövõimetushüvitise summat võib vähendada vanaduspensionihüvitise summa võrra, mida hüvitise taotlejal on õigus saada.
11. Sisuliselt sõltub õigus saada lühiajalist töövõimetushüvitist hüvitise taotleja poolt varem tasutud osamaksetest.
12. Hüvitise taotlejad, kes osamaksete tegemise tingimusele ei vasta, kuid on töövõimetud, võivad taotleda sissetulekutoetust, mis on sissetulekuga seotud hüvitis.
13. Lisaks selgub eelotsusetaotlusest ja esitatud märkustest, et vastavalt SSCBA artikli 30A lõikele 1 on isikutel, kes on töövõimetud, kuid ei vasta osamaksete tegemise tingimustele – eelkõige seepärast, et kuna neil on ilmnenud puue juba enne tööealiseks (16‑aastaseks) saamist, ei ole nad kunagi saanud tasuda sotsiaalkindlustusskeemi osamakseid, mis annaksid neile õiguse saada lühiajalist töövõimetushüvitist – siiski õigus nimetatud hüvitist saada osamaksete tasumist tõendamata tingimusel, et nad vastavad 6. aprillil 2001. aastal jõustunud SSCBA artikli 30A lõikes 2A ette nähtud tingimustele.(4)
14. SSCBA artikli 30A lõikes 1 on sätestatud:
„Vastavalt käesoleva artikli järgmistele sätetele on isikul, kes:
a) vastab ühele käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud tingimustest või
b) – juhul, kui ta ei vasta ühelegi neist tingimustest – vastab kõigile allpool lõikes 2A loetletud tingimustele,
õigus saada lühiajalist töövõimetushüvitist iga päeva eest, mil see isik oli teatud töövõimetusperioodi jooksul töövõimetu […]”
15. SSCBA artikli 30A lõikes 2A on sätestatud:
„(2A) Käesoleva artikli lõike 1 punktis b nimetatud tingimused on järgmised:
a) [taotleja] on asjaomasel päeval 16‑aastane või vanem;
b) ta on töövõimetusperioodi asjaomasel päeval alla 20 aasta vanune või ette nähtud juhtudel alla 25 aasta vanune;
c) ta oli töövõimetu 196 järjestikuse päeva jooksul, mis eelnevad vahetult asjaomasele päevale või töövõimetusperioodi varasemale päevale, mil ta oli 16‑aastane või vanem;
d) asjaomasel päeval vastab ta ettenähtud tingimustele, mis puudutavad Suurbritannias elamist ja seal viibimist; ning
e) ta ei saa asjaomasel päeval toetust päevases õppes õppimiseks.”
16. Sellistel tingimustel makstavat töövõimetushüvitist, millega asendatakse raske puudega isiku toetus, nimetatakse seega „puudega noorte töövõimetushüvitiseks”.
17. Lühiajalise töövõimetushüvitise saaja võib SSCBA artikli 30A lõike 5 kohaselt saada pikaajalist töövõimetushüvitist haiguse või puude püsimise korral. See säte on sõnastatud alljärgnevalt:
„Kui [SSCBA artikli 30A lõike 4] kohaselt lõpeb hüvitise saaja õigus lühiajalisele töövõimetushüvitisele, siis omandab ta õiguse pikaajalisele töövõimetushüvitisele iga järgmise sama töövõimetusperioodi päeva eest, mil isik ei ole veel jõudnud õigusnormides ette nähtud pensioniikka.”
18. SSCBA artikli 30A lõike 2A punktis d osutatud riigis elamise ja viibimise tingimus on määratletud 1994. aasta sotsiaalkindlustushüvitiste (töövõimetushüvitis) määruse (Social Security (Incapacity Benefit) Regulations 1994(5)) artikli 16 lõikes 1 järgmises sõnastuses:
„16. Elamise ja viibimisega seotud tingimused
1. [SSCBA] artikli 30A lõike 2A punktis d viidatud tingimusteks, mis seonduvad isiku asjaomasel päeval Suurbritannias elamise ja seal viibimisega, on, et sel päeval:
a) elab see isik alaliselt Suurbritannias;
b) ei tohi tema suhtes teostada sisserändekontrolli 1999. aasta immigratsiooni‑ ja varjupaigaseaduse (Immigration and Asylum Act 1999) artikli 115 lõike 9 tähenduses […];
c) ta viibib Suurbritannias; ja
d) ta on asjaomasele päevale vahetult eelnenud 52 nädala jooksul viibinud Suurbritannias järjestikku või kokku vähemalt 26 nädalat.”
II. Põhikohtuasja asjaolud
19. Põhikohtuasja kaebuse esitaja Lucy Stewart on 20. novembril 1989 sündinud Ühendkuningriigi kodanik ja ta elab koos vanematega Hispaanias alates augustist 2000. Kuna tal on Downi sündroom, ei ole ta kunagi töötanud ning on selge, et tõenäoliselt ei saa ta kunagi töötada, vähemalt mitte normaaltingimustes.
20. Põhikohtuasja kaebuse esitaja saab puudega isikute ülalpidamistoetust (disability living allowance(6)) alates selle toetuse loomisest 1992. aasta aprillis. Eelotsusetaotlusest nähtub, et enne seda sai ta tõenäoliselt hooldustoetust. Esimesena nimetatud toetust maksti talle Hispaanias määruse nr 1408/71 artikli 95b alusel. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud teabe kohaselt võib puudega isikute ülalpidamistoetuse määrata piiramatuks ajaks, see tähendab seniks, kuni hüvitise saamise õiguse aluseks olevad asjaolud ei muutu.
21. Põhikohtuasja kaebuse esitaja ema saab alates 25. juulist 2005 vanaduspensioni ning ta sai varem töövõimetushüvitist.
22. Põhikohtuasja kaebuse esitaja isa, kes töötas viimati maksustamisaastal 2000/2001 Suurbritannia ja Põhja‑Iiri Ühendkuningriigis, saab tööandja pensioni ja alates oktoobrist 2009 nimetatud liikmesriigi vanaduspensioni.
23. 31. oktoobril 2005 esitas põhikohtuasja kaebuse esitaja, keda esindas tema ema, taotluse SSCBA artikli 30A lõikes 2A ette nähtud puudega noorte lühiajalise töövõimetushüvitise määramiseks alates oma 16. sünnipäevast.
24. Töö‑ ja pensioniasjade riigisekretär (Secretary of State for Work and Pensions), kes on põhikohtuasja vastustaja, jättis 24. novembril 2005 taotluse rahuldamata, põhjendades seda sellega, et põhikohtuasja kaebuse esitaja „ei viibinud Suurbritannias”.
25. On selge, et põhikohtuasja kaebuse esitaja ei vastanud ei riigis elamise ega riigis viibimise tingimusele ega ka eelneva riigis viibimise tingimusele, mis on ette nähtud vastavalt SSIBR artikli 16 lõike 1 punktides a, c ja d.
26. Olles saanud vaide põhikohtuasja kaebuse esitajalt, keda endiselt esindas tema ema, vaatas töö‑ ja pensioniasjade riigisekretär juhtumi uuesti läbi ja kinnitas oma 24. novembri 2005. aasta otsust. Rõhutades, et põhikohtuasja kaebuse esitaja oli elanud enne taotluse esitamist viis aastat Hispaanias, märkis töö‑ ja pensioniasjade riigisekretär, et ta ei vasta tingimusele, mille kohaselt peab isik viibima Ühendkuningriigis päeval, millest alates ta soovib saada töövõimetushüvitist. Ta lisas, et seda tingimust ei saa lugeda täidetuks Euroopa Liidu õigusaktide alusel.
III. Eelotsuse küsimused
27. Nendel asjaoludel otsustas Upper Tribunal (Administrative Appeals Chamber), kellele nimetatud otsuse peale edasi kaevati, 16. novembril 2009 esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas puudega noorte lühiajalise töövõimetushüvitise tunnustega hüvitis on haigushüvitis või invaliidsushüvitis nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 (sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes) (edaspidi „määrus nr 1408/71”) tähenduses?
2. Kui vastus esimesele küsimusele on, et kõnealust hüvitist tuleb käsitada haigushüvitisena, siis:
a) Kas selline isik nagu kaebuse esitaja ema, kes on vanaduspensionile jäämise tõttu lõpetanud töötamise või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise, on oma varasemast töötamisest või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemisest tulenevalt siiski „töötaja” artikli 19 tähenduses või kohaldatakse artiklites 27−34 sätestatud õigusnorme (mis käsitlevad pensionäre)?
b) Kas selline isik nagu kaebuse esitaja isa, kes ei ole alates 2001. aastast töötanud ega tegutsenud füüsilisest isikust ettevõtjana, on oma varasemast töötamisest või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemisest tulenevalt siiski „töötaja” artikli 19 tähenduses?
c) Kas taotlejat tuleb käsitada „pensionärina” artikli 28 tähenduses, kuna talle on määratud hüvitis määruse nr 1408/71 artikli 95b alusel, hoolimata sellest, et: i) asjaomane taotleja ei ole kunagi olnud töötaja määruse nr 1408/71 artikli 1 punkti a tähenduses; ii) taotleja ei ole jõudnud õigusnormides ette nähtud pensioniikka ja iii) taotleja kuulub määruse nr 1408/71 isikulisesse kohaldamisalasse ainult kui pereliige?
d) Kui pensionär kuulub määruse nr 1408/71 artikli 28 kohaldamisalasse, siis kas selle pensionäri pereliige, kes on alati elanud koos nimetatud pensionäriga ja samas riigis kui nimetatud pensionär, saab vastavalt artikli 28 lõikele 1 koostoimes artikliga 29 taotleda rahalist haigushüvitist artikli 28 lõike 2 kohaselt määratud pädevalt asutuselt, kui sellist hüvitist (kui selle määramine on võimalik) saab maksta ainult pereliikmele (mitte aga asjaomasele pensionärile)?
e) Kui see on (eespool punktides a−d esitatud küsimustele antavatest vastustest tulenevalt) asjakohane, siis kas määruse nr 1408/71 artikliga 19 ja/või artikliga 28 on kooskõlas see, kui kohaldatakse siseriiklikus sotsiaalkindlustusõiguses sätestatud tingimust, mille kohaselt tekib õigus haigushüvitisele ainult nendel isikutel, kes on varem elanud pädevas liikmesriigis määratletud ajavahemiku jooksul nõutava aja?
3. Kui vastus esimesele küsimusele on, et niisugust hüvitist tuleb käsitada invaliidsushüvitisena, siis kas määruse nr 1408/71 artikli 10 sõnastus, milles on viidatud „ühe või mitme liikmesriigi õigusaktide alusel saadavatele” hüvitistele, tähendab, et liikmesriikidel on säilinud määruse nr 1408/71 alusel õigus seada selliste invaliidsushüvitiste määramiseks tingimusi, mis põhinevad liikmesriigis elamisel või eelneva liikmesriigis elamise tõendamisel, nii et taotleja ei saa kõigepealt taotleda sellist hüvitist mingist teisest liikmesriigist?”.(7)
IV. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimuste struktuuri ja sisu käsitlus
28. Käesoleva kohtuasja eripära seisneb asjaolus, et ma pean esitatud küsimustele vastates käsitlema nii erinevate esitatud küsimuste struktuuri kui ka asjakohasust, kärpides mõningal määral neid küsimusi. Lihtsamalt väljendades püüan ma näidata, mis põhjusel ei oma haigushüvitiste ja invaliidsushüvitiste eristamine, mis on esimese küsimuse ese ning mis mõjutab ülejäänud küsimuste struktuuri, praktiliselt mitte mingit mõju; seejärel üritan ma näidata, kui raske on eraldi käsitleda riigis elamise ja viibimise tingimusi; lõpuks tõendan ma, et käesoleva kohtuasja puhul on kõige olulisem küsimus seotud „alalise elamisega” ning et vaid seda arvestades on tegelikult võimalik võtta sobival hetkel seisukoht kaebuse esitaja staatuse suhtes ning tema käsitamise suhtes pensionäri pereliikmena määruse nr 1408/71 tähenduses. Probleem on selles, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimusi ei ole võimalik selliselt lihtsalt „ümber vormistada” antava vastuse alguses; seda on võimalik tuletuste teel teha vaid edaspidise analüüsi käigus. Seepärast tuleb kõigepealt välja tuua „puudega noorte lühiajaliseks töövõimetushüvitiseks” nimetatud hüvitise eripärad.
A. Puudega noorte lühiajaline töövõimetushüvitis
29. 2001. aastal kehtestatud(8) puudega noorte lühiajalise töövõimetushüvitise eripära seisneb asjaolus, et tegemist on materiaalselt mitteosamakselise hüvitisega,(9) mis on sätestatud üldisema meetme – tavapärase töövõimetushüvitise raames, millel on kõik osamakselise hüvitise tunnused.
30. Tavapärase töövõimetushüvitise määramise põhitingimuseks on tegelikult üldisesse sotsiaalkindlustusskeemi osamaksete tegemine, samas kui puudega noorte lühiajalist töövõimetushüvitist makstakse erandina sellest tingimusest sõltumata mis tahes osamaksetest, kuid eeldusel, et taotleja täidab kolme kumulatiivset tingimust,(10) mis on seotud liikmesriigi territooriumil elamise ja viibimisega.
31. Hüvitise võib nimelt määrata asendussissetulekuna individuaalselt igale õigusnormide kohaselt tööealisele isikule, kes ei ole võimeline töötama haiguse või puude tõttu ning ei saa seepärast tavapärast töövõimetushüvitist, kuna ta ei ole eelnevalt osamakseid tasunud. Sellises olukorras on ka põhikohtuasja kaebuse esitaja, kelleks on puudega noor inimene, kes ei ole kunagi töötanud ning kes taotles puudega noorte lühiajalist töövõimetushüvitist alates oma 16–aastaseks saamise päevast.
B. Elamise ja viibimisega seotud kolm kumulatiivset tingimust
32. Täpsemalt peavad puudega noorte lühiajalise töövõimetushüvitise saamiseks olema täidetud kolm kumulatiivset tingimust: taotleja peab elama alaliselt liikmesriigi territooriumil (alalise elamise tingimus), viibima taotluse esitamise kuupäeval nimetatud territooriumil (tegeliku viibimise tingimus) ning olema taotluse esitamise kuupäevale eelnenud 52 nädala jooksul viibinud samal territooriumil vähemalt 26 nädalat (eelneva viibimise tingimus). Seega on tegemist alalise elamise tingimusega, millele on justkui seatud „lisatingimusteks” kaks riigis viibimisega seotud tingimust.
33. Nagu rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, tuleb eelnevaga seoses märkida, et kuigi põhikohtuasja kaebuse esitaja taotlus jäeti rahuldamata põhjusel, et viimane ei vasta taotluse esitamise kuupäeval liikmesriigi territooriumil viibimise tingimusele, oleks taotluse võinud rahuldamata jätta ka põhjusel, et kaebuse esitaja ei vasta riigis elamise või eelneva viibimise tingimusele. Lisaks sellele näib tulenevat teise küsimuse punktist e, kus on osutatud vaid eelneva viibimise tingimusele ja kolmandast küsimusest, kus on osutatud nii elamise kui ka eelneva viibimise tingimusele, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates on need tingimused üksteisest „eraldiseisvad” ja neil on iseseisev mõju, mistõttu tuleks neid ka üksteisest eraldiseisvalt käsitleda.
34. Siiski tuleb rõhutada, et nimetatud kahel viibimise tingimusel on kogusüsteemiga arvestades mõte vaid koos riigis elamise tingimusega. Tegelikult tundub võimatu ette kujutada, et siseriiklik seadusandja nägi ette võimaluse anda puudega noorte lühiajalist töövõimetushüvitist üksnes taotleja eelneva ja/või tegeliku riigis viibimise tingimuse täitmise korral, see tähendab juhul, kui taotleja, kellel ei ole liikmesriigi territooriumil alalist elukohta, vastab aga neile kahele tingimusele. See tähendab, et isegi kui eelneva viibimise tingimuse kooskõla üle liidu õigusega võib argumenteerida, siis väites kindlalt, et alalise elamise tingimus on igal juhul liidu õigusega vastuolus, on selge, et eelneva viibimise tingimus ei saa mingil juhul puudega noorte lühiajalise töövõimetushüvitise struktuuris eraldiseisvalt kehtida.
35. Järelikult, mis puudutab kohtule hindamiseks esitatud tingimuste, nimelt ühel juhul alalise elamise tingimuse ja teisel juhul alalise elamise ja eelneva viibimise tingimuse kooskõla liidu õigusega, ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt haigus‑ ja invaliidsushüvitise eristamisel mingit mõju, vähemalt juhul, kui alalise elamise tingimus osutub mõlemal juhul õigusvastaseks, mida ma esialgu ka väidan.
V. Riigis elamise tingimus, mis on liidu õigusest lähtudes sotsiaalkindlustushüvitiste määramise tingimusena a priori kahtlane
36. Elamise tingimusi käsitatakse liidu õiguses põhimõtteliselt „kahtlastena”. Üldiselt peetakse neid kokkusobimatuks määruse nr 1408/71 sätetega, mida kohaldatakse nii haigus‑ kui ka invaliidsushüvitiste suhtes, ja seda vähemalt juhul, kui neid kohaldatakse „lisatingimusena”, see tähendab kui need lisanduvad hüvitisele õiguse omandamise tingimustele, mida liikmesriigid võivad kehtestada. Nagu ma juba märkisin, püüan ma kõigepealt vaadelda kohaldatavat õigust nii, nagu oleks meil tegemist tavalise elamise tingimusega.
A. Invaliidsushüvitised
37. Määruse nr 1408/71 artikli 10 lõike 1, millega sätestatakse elamisega seotud tingimusest loobumise põhimõte(11) ja tagatakse eeskätt invaliidsushüvitiste „eksporditavus”, eesmärk on soodustada EÜ artikli 42 kohaselt töötajate vaba liikumist, kaitstes neid kahjulike tagajärgede eest, mis võivad tekkida seoses nende elama asumisega ühest liikmesriigist teise.(12)
38. Nimetatud säte ei näe ette mitte üksnes seda, et asjaomastel isikutel säilib õigus saada pensione ja hüvitisi ühe või mitme liikmesriigi õigusaktide alusel isegi pärast teise liikmesriiki elama asumist, vaid lisaks – ja mis on käesoleval juhul eriti oluline –, et nende sellise õiguse tunnustamisest ei saa keelduda üksnes põhjusel, et nad ei ela selle riigi territooriumil, kus asub hüvitist väljamaksev asutus.(13) Nagu rõhutas kohtujurist Darmon oma ettepanekus eespool viidatud kohtuasjas Stanton Newton,(14) kui selline eristamine oleks lubatud, oleks väga lihtne kõrvale hoida määruse nr 1408/71 artiklis 10 sätestatud keelu kohaldamisest: „seadusandja peaks üksnes lugema riigis elamise tingimused hüvitise määramise tingimuste hulka, et oleks võimalik nimetatud keelust kõrvale hiilida”.
B. Haigushüvitised
39. Määruse nr 1408/71 artikli 19 lõike 1 punktis b on omakorda ette nähtud, et muus liikmesriigis kui pädev liikmesriik elav töötaja või füüsilisest isikust ettevõtja saab oma elukohajärgses liikmesriigis pädeva liikmesriigi antavaid rahalisi hüvitisi, kui ta vastab pädeva riigi õigusaktides asjaomastele hüvitistele õiguse omandamiseks ette nähtud kõigile muudele tingimustele.
40. See säte keelab ka liikmesriikide mis tahes õigusnormid, mille kohaselt peab haigushüvitise maksmiseks olema täidetud riigis elamise tingimus.(15)
41. Samuti on määruse nr 1408/71 artikli 19 lõike 2 alusel töötaja pereliikmetel õigus nõuda töötaja tööandja asukohajärgselt liikmesriigilt haigushüvitiste maksmist nende elukohajärgses teises liikmesriigis, tingimusel et nad vastavad kõigile hüvitise saamise tingimustele ja neil ei ole õigust saada analoogset hüvitist oma elukohajärgse liikmesriigi õigusaktide alusel(16).
42. Euroopa Kohus täpsustas eespool viidatud Hosse kohtuotsuses, et määruse nr 1408/71 artikli 19 lõike 2 eesmärk on eeskätt välistada haigushüvitiste maksmise sõltuvusse seadmine töötaja pereliikmete elukohast pädevas liikmesriigis, et ühenduse töötajad ei loobuks oma liikumisvabaduse kasutamisest. Euroopa Kohus leidis seega, et „määruse nr 1408/71 artikli 19 lõikega 2 on vastuolus, kui töötaja tütar jäetakse ilma hüvitisest, mida tal oleks õigus saada pädevas riigis elamise korral”.(17)
43. Lõpuks on Euroopa Kohus tunnustanud ka pensionäride haigushüvitiste eksportimise õigust määruse nr 1408/71 artikli 28 alusel.(18)
44. Arvestades eespool viidatud kohtupraktika loogikat, võib lõpuks möönda, et haigushüvitiste eksportimise õiguse olemasolu tuleb tunnustada ka pensionäri pereliikme puhul.
45. Sellega seoses – kuigi on õige, nagu Ühendkuningriigi valitsus märkis, et Euroopa Kohus on varem leidnud, et võõrtöötaja ülalpeetav alaneja sugulane ei saa töötaja pereliikmena taotleda siseriiklikes õigusaktides ette nähtud invaliidsushüvitist kui isiklikku õigust,(19) on Euroopa Kohus hiljem siiski olulisel määral selle kohtupraktika ulatust piiranud.(20)
46. Euroopa Kohus on tegelikult leidnud, et töötaja isiklike õiguste ja tema pereliikmete tuletatud õiguste eristamine on asjakohane vaid juhul, kui pereliige tugineb määruse nr 1408/71 nendele sätetele, mida kohaldatakse üksnes töötajate, mitte aga tema pereliikmete suhtes.(21)
47. Järelikult, kui kohaldada põhikohtuasjas käsitletava olukorra suhtes rangelt ja nii öelda mehhaaniliselt määruse nr 1408/71 artiklis 10 sätestatud elamisega seotud tingimusest loobumise põhimõtet või haigushüvitiste „eksporditavuse” põhimõtet, mis tuleneb nimetatud määruse artiklitega 19 ja 28 seotud kohtupraktikast, tuleks põhikohtuasja kaebuse esitajale maksta puudega noorte lühiajalist töövõimetushüvitist.
48. Järelikult võib Euroopa Kohus nimetatud kohtupraktika alusel väita, et määruse nr 1408/71 artiklit 10 või artikleid 19 ja 28 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus põhikohtuasja kaebuse esitaja olukorras oleva isiku suhtes sellise lisatingimustega riigis elamise tingimuse kohaldamine, nagu on kõne all põhikohtuasjas, või et määrust nr 1408/71 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt peab hüvitise taotleja sellise sotsiaalkindlustushüvitise nagu puudega noorte lühiajalise töövõimetushüvitise määramiseks vastama riigis elamise tingimusele ja asjaomase liikmesriigi territooriumil eelneva viibimise tingimusele.
49. Sellest vaatepunktist ja enne analüüsi jätkamist tuleb rõhutada asjaolu, et põhikohtuasjas käsitletav lisatingimustega riigis elamise tingimus ei mängi sugugi mitte „täiendavat” rolli, vaid sel on hoopis teine ülesanne. Sellises olukorras ei ole tagajärjed sugugi mitte ebaolulised juhul, kui Euroopa Kohus vastab eelpool kirjeldatud moel eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimustele. Esitatud võimaluse täielikuks mõistmiseks tuleb silmas pidada, et lisatingimustega riigis elamise tingimuse puudumise korral võiks iga mis tahes liikmesriigi kodanik, kes on põhikohtuasja kaebuse esitaja olukorras, see tähendab kes on 16–20 aastat vana (maksimaalselt 25–aastane), kuid töövõimetu 196 päeva jooksul enne 16‑aastaseks saamist ning kes ei õpi päevases õppes, taotleda ja saada puudega noorte lühiajalist töövõimetushüvitist ilma, et ta oleks kunagi olnud selle liikmesriigi sotsiaalkindlustusskeemis kindlustatud.
50. Sellega seoses tekib küsimus, kas liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et selle kohaselt oleks liikmesriik kohustatud vältimatult valima, kas ta kaotab selliselt kehtestatud sotsiaalkindlustushüvitise, mille määramise tingimused on ebamõistlikud, või muudab nimetatud sotsiaalkindlustushüvitist selliselt, et seda saaks Euroopa Kohtu praktika kohaselt käsitada mitteosamakselise erihüvitisena. Ma ei arva, et liidu õigus kohustaks sellist valikut tegema.
VI. Lisatingimustega riigis elamise tingimus kui tingimus, mis „loob” sideme liidu õigusest tulenevate nõuetega arvestades
51. Kogu eespool viidatud kohtupraktikast tuleneb, et kõigil juhtudel, mil riigis elamise tingimusi käsitati liidu õiguse sätetega vastuolus olevana, kohaldati neid peamiselt „täiendavate” või lisatingimustena sotsiaalkindlustushüvitisele õiguse omandamise tingimustele, mis seisnevad tavaliselt sotsiaalkindlustusskeemi osamaksete tegemises, ja seega oli nende peamine ülesanne arvata hüvitise saajate hulgast välja isikud, kes olid kasutanud oma õigust vabalt liikuda. Sellises olukorras kohaldati kohtupraktikas õigustatult eriti rangelt elamisega seotud tingimusest loobumise põhimõtet ja sotsiaalkindlustushüvitiste „eksporditavuse” põhimõtet.
52. Kuid lisatingimustega riigis elamise tingimust, millega Euroopa Kohus käesolevas kohtuasjas vastakuti seisab, kohaldatakse täiesti teistsuguses olukorras. Sellest vaatepunktist tuleb hinnata Ühendkuningriigi valitsuse väidet, mille kohaselt on lisatingimustega riigis elamise tingimuse puhul tegemist puudega noorte lühiajalisele hüvitisele õiguse omandamise tingimusega, mis asendab hüvitise saajate huvides tavapärase osamaksete tegemise tingimuse.
53. Sellega seoses märgin kohe alustuseks, et Euroopa Kohus on korduvalt leidnud, et liikmesriikidel säilis nende pädevus oma sotsiaalkindlustussüsteemi korraldamiseks tingimusel, et nad kasutavad seda pädevust liidu õigusega kooskõlas.(22) Sellest pädevusest tulenevalt saavad liikmesriigid ise kindlaks määrata oma sotsiaalkindlustussüsteemi ulatuse ja selle raames makstavate sotsiaalkindlustushüvitiste määramise tingimused eeldusel, et need tingimused on liidu õigusega kooskõlas ja eelkõige, et need ei ole diskrimineerivad. Üksnes liikmesriigid ise saavad kindlaks määrata oma riikliku solidaarsuse ulatuse ja tingimused, mille esinemisel seda kohaldatakse. Liikmesriikide pädevuses on eelkõige määrata, millised nende makstavatest hüvitistest on osamakselised hüvitised ja millised on mitteosamakselised erihüvitised, järgides seejuures alati liidu õigusest tulenevaid nõudeid.(23)
54. Vastavalt EÜ artiklile 42 on määruse nr 1408/71 eesmärk tegelikult vaid liikmesriikide sotsiaalkindlustusvaldkonna õigusaktide koordineerimine, mitte aga ühtlustamine. Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on seega üksnes liikmesriikide sotsiaalkindlustusõiguse normidega võimalik määrata, millistel tingimustel on isikul õigus või kohustus liituda riigi sotsiaalkindlustusskeemiga või selle ühe või teise haruga eeldusel, et nende tingimuste kohaldamisel ei esineks mingisugust diskrimineerimist oma riigi ja teiste liikmesriikide kodanike vahel.(24)
55. Nimetatud kohtupraktikaga arvestades tuleks vaadelda käesolevat lisatingimustega riigis elamise tingimust, mis on puudega noorte lühiajalise töövõimetushüvitise määramise eelduseks, kuivõrd see asendab tavapärast osamaksete tegemise tingimust ja täidab seega tavaliselt viimasele omistatavat sideme loomise ülesannet. Sellest vaatepunktist lähtudes püüan ma kõigepealt analüüsida, kas põhimõtteliselt on võimalik lubada sellist riigis elamise tingimust ja seejärel üritan teha kindlaks, milliseid tingimusi tuleks selle tingimuse suhtes kohaldada.
A. Teoreetiliste võimaluste analüüs
56. Kõigepealt on oluline juhtida tähelepanu sellele, et määrus nr 1408/71 ei välista absoluutselt võimalust, et elukoht võib teatavatel tingimustel olla liikmesriigi sotsiaalkindlustusskeemiga sidet loovaks kriteeriumiks sarnaselt töötamisperioodiga. Selle tõenduseks on eelkõige määruse nr 1408/71 artikkel 18, milles on ette nähtud võimalus, et liikmesriikide õigusaktid võivad seada „hüvitiste saamise õiguse omandamise, säilitamise või ennistamise sõltuvusse kindlustus‑, töötamis‑ või elamisperioodide täitumisest”.(25)
57. Lisaks on määruse nr 1408/71 artiklis 10a sõnaselgelt sätestatud, et liikmesriigid võivad seada mitteosamakseliste erihüvitiste määramise sõltuvusse riigis elamise tingimusest.
58. Teisest vaatevinklist, kuigi riigis elamise tingimusi käsitatakse üldiselt liikumisvabaduse piiranguna eeskätt EÜ artikli 18 tähenduses, tunnistatakse samas seda, et need tingimused võivad olla ka liidu õiguse alusel põhjendatud(26) tingimusel, et need põhinevad objektiivsetel üldisest huvist lähtuvatel kaalutlustel, mis ei sõltu asjaomaste isikute kodakondsusest ning on proportsionaalsed siseriikliku õigusega taotletava õiguspärase eesmärgi suhtes.(27)
59. Nii on Euroopa Kohus möönnud, et siseriikliku seadusandja poolt elukoha kasutamist kriteeriumina, mille alusel piiratakse sotsiaalkindlustushüvitise saajate ringi ja seega ka solidaarsuskohustust, mille väljundiks see hüvitis on, võib sellise solidaarse pingutuse allikaks olevasse ühiskonda kuuluvate isikute seotuse astme näitajana käsitada objektiivse üldisest huvist lähtuva kaalutlusena,(28) mis võib õigustada isikute vaba liikumise piiramist.
60. Nende kaalutluste valguses ilmneb puudega noorte lühiajalise töövõimetushüvitise materiaalselt mitteosamakselise olemuse kogu tähtsus.
61. Tegelikult on puudega noorte lühiajalise töövõimetushüvitise määramise tingimused, kui erand eelneval osamaksete tasumise põhimõttel põhinevate töövõimetushüvitise saamise tavapärastest tingimustest, nii mõneski mõttes solidaarse pingutuse väljundiks, mis vastab vaieldamatult objektiivsetele üldisest huvist tulenevatele kaalutlustele, milleks käesoleval juhul on vajadus kaitsta töövõimetuid noori töötajaid, kes ei ole tavapärases ravikindlustusskeemis kindlustatud.
62. Nagu märgib Ühendkuningriigi valitsus, kui lisatingimustega riigis elamise tingimus on puudega noorte lühiajalisele töövõimetushüvitisele õiguse omandamise eeltingimuseks, on see kehtestatud üksnes selleks, et korvata hüvitise saajate eelnevate osamaksete puudumist.
63. Oluline ei ole mitte niivõrd see, et puudega noorte lühiajaline töövõimetushüvitis kujutab endast materiaalselt osamakseteta hüvitist, vaid see, et lisatingimustega riigis elamise tingimust kohaldatakse osamaksete puudumisel, see tähendab olukorras, kus ei ole mingit muud sidet hüvitise ja selle saaja vahel ega isegi pädevaks peetava liikmesriigi ja hüvitise taotleja vahel.
64. Teisisõnu asendab lisatingimustega riigis elamise tingimus sotsiaalkindlustusskeemi tehtud osamaksete tingimust;(29) see loob vältimatult vajaliku sideme ja sellisena tuleks seda ka hinnata, see tähendab sidemena puudega noorte lühiajalise töövõimetushüvitise ja selle saajate vahel. Seega ei ole tegemist hüvitisele õiguse omandamise tingimusi „täiendava” tingimusega, vaid tingimusega, mis „loob” sideme sotsiaalkindlustusskeemi, mille raames hüvitist makstakse, ning hüvitise saajate vahel, kes ei vasta osamaksete tegemise tingimustele.
65. Sellest seisukohast vaadatuna kehtestati kõnealune lisatingimustega riigis elamise tingimus eesmärgil kaasata töövõimetushüvitise saajate üldisesse ringi puudega noored, kes ei vasta osamaksete tegemise tingimustele, mitte aga eesmärgil välistada hüvitise saajate ringist teises liikmesriigis elavad puudega noored.
66. Siiski ei tähenda üksnes asjaolu, et lisatingimustega riigis elamise tingimuse eesmärk ei ole mingil moel objektiivne diskrimineerimine seda, et nimetatud tingimust tuleks automaatselt käsitada liidu õigusega kokkusobivana. Lisaks on vaja tagada, et sellel ei oleks mingit diskrimineerivat mõju ning et selle kohaldamine oleks täielikult kooskõlas määruse nr 1408/71 sätetega, samuti asutamislepingu sätete ning liidu õiguse üldpõhimõtetega. Seega tekib vältimatu küsimus selle kohta, millistel tingimustel on see tingimus lubatud.
B. Lubatavuse tingimuste analüüs
67. Ühendkuningriigi õigusnormides sätestatud ja käesolevas põhikohtuasjas käsitletavaga sarnane lisatingimustega riigis elamise tingimus võib olla vajaduse korral õigustatud vaid kahe kumulatiivse tingimuse täitmise korral, nimelt juhul, kui see loob sideme ja kui seda kasutatakse vaid mis tahes muu sideme puudumise korral.
68. Sellega seoses on Euroopa Kohus leidnud, et lisatingimustega riigis elamise tingimust ei saa pidada piisavaks näitajaks selle kohta, et taotlejatel on side hüvitist maksva liikmesriigiga, kui see võib viia erineva tulemuseni isikute puhul, kes elavad teises liikmesriigis, kuid kelle integreeritus asjaomast hüvitist maksva liikmesriigi ühiskonda on kõigist aspektidest samasugune.(30)
69. Neid asjaolusid arvestades tuleb vaadelda eelotsusetaotluse esitanud kohtu teise küsimuse punkti e. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib tegelikult, kas eelneva viibimise tingimus, mida ta käsitleb eraldi teistest tingimustest, eelkõige alalise elamise tingimusest, on kooskõlas määruse nr 1408/71 artikliga 19 ja/või artikliga 28. Kuid isegi eeldusel, et eelneva viibimise tingimust on võimalik kohaldada eraldiseisvalt alalise elamise tingimusest,(31) peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kaaluma, kas ja millisel määral võib see tingimus anda tunnistust sideme olemasolust ja olla piisav selleks, et tõendada nõutavat integratsioonitaset.
70. Lisaks sellele ei saaks riigis elamise tingimusele – eeldusel, et seda on võimalik käsitada sideme olemasolust tunnistust andvana – tugineda isiku vastu, kellel on juba õigus saada haigus‑ või invaliidsushüvitist, ilma et see oleks vastuolus eespool nimetatud elukohaga seotud tingimusest loobumise ja hüvitiste „eksporditavuse” põhimõtetega seotud kohtupraktikaga.
71. Riigis elamise tingimus, mis „on õiguse hüvitisele tekkimise aluseks”, on seega hüvitisele õiguse omandamise tingimusena lubatav vaid juhul, kui selle ülesanne on kaasata isikuid hüvitise saajate hulka. Kui selle tingimuse alusel on side juba kord loodud, ei tohiks seda enam kohaldada.
72. Lõpuks tuleb käesoleva juhtumi asjaoludest johtuvalt kaaluda küsimust, kas kaudset kindlustatust skeemis saab käsitada piisava sidemena selleks, et välistada käesoleva juhtumi puhul riigis elamise tingimusele tuginemise võimalus.
73. Kas on võimalik möönda, et põhikohtuasjas käsitletavale lisatingimustega riigis elamise tingimusele ei saa tugineda põhikohtuasja kaebuse esitaja vastu, kuna tema sugulusside isikuga, kes kuulub määruse nr 1408/71 kohaldamisalasse, on kaudseks sidemeks Ühendkuningriigi sotsiaalkindlustusskeemiga?
74. On selgelt tajutav, et just seda seisukohta arvestades on kaebuse esitaja staatus määruse nr 1408/71 kohaselt ja tema vanemate staatus Ühendkuningriigi sotsiaalkindlustusskeemi suhtes eriti olulise tähtsusega ning neid küsimusi tuleb analüüsida puudega noorte lühiajalise töövõimetushüvitise tunnustega arvestades.
75. Kas põhikohtuasja kaebuse esitaja võib nõuda hüvitise, millele tal on isiklik õigus, „eksportimist”, kasutades selleks ära oma staatust sellise isiku pereliikmena, kes saab määruse nr 1408/71 artikli 28 kohaldamisalasse kuuluvat pensioni ning selle isiku sidet hüvitist maksva sotsiaalkindlustusskeemiga?
76. Tuleb meenutada, et nagu me eespool märkisime, võib liikmesriik põhimõtteliselt korraldada oma sotsiaalkindlustusskeemi selliselt, et sotsiaalkindlustushüvitise, nii haigus‑ kui invaliidsushüvitise määramise eelduseks on, et taotleja täidab riigis elamise tingimust, kui selle tingimuse ainus eesmärk on luua kõnealuse taotleja ja skeemi vahel side ning seda kohaldatakse vaid mis tahes muu võrreldava sideme puudumisel.
77. Liikmesriik võib samuti ja a fortiori otsustada, kui tihe ja mis tüüpi side on nõutav. Nagu ma eespool rõhutasin, kuna liikmesriigid on säilitanud pädevuse kehtestada riikliku sotsiaalkindlustusskeemiga liitumise tingimused ja otsustada, millistel tingimustel tekib õigus hüvitist saada, eeldusel, et need on kooskõlas liidu õigusega, siis võib sellest järeldada, et tavaliselt on liikmesriigi seadusandja pädevuses üldiselt ja vajaduse korral määrata kindlaks sidemed, mis võivad asendada traditsioonilisi töötamisest või osamaksetest tulenevaid sidemeid.(32)
78. Järelikult, kui siseriiklikes õigusnormides puuduvad selles osas mis tahes ettekirjutused, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kindlaks tegema, kas põhikohtuasja kaebuse esitaja sugulussuhe võib olla selliseks sidemeks ja kas seda võib seega pidada piisavaks selleks, et mitte kohaldada lisatingimustega riigis elamise tingimust ning kas see võib seda asendada. Põhikohtuasja asjaolusid arvestades ei saa Euroopa Kohus tegelikult asendada enda hinnanguga eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvamust, et välja selgitada, kas arvestades asjaolu, et puudega noorte lühiajalist töövõimetushüvitist makstakse isiklikult töövõimetutele isikutele, võiks või tuleks seda maksta põhikohtuasja kaebuse esitaja olukorras olevale isikule juba ainuüksi seetõttu, et ta on asjaomase liikmesriigi sotsiaalkindlustusskeemis kindlustatud isikute pereliige ja nende ülalpeetav.
VII. Ettepanek
79. Teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Upper Tribunal’i (Administrative Appeals Chamber) esitatud eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Euroopa Liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis seavad sellise sotsiaalkindlustushüvitise, nagu põhikohtuasjas käsitletav puudega noorte lühiajaline töövõimetushüvitis, määramise sõltuvusse riigis elamise tingimusest, ja seda olenemata sellest, kas kõnealuse hüvitise puhul on tegemist invaliidsushüvitise või haigushüvitisega nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. aprilli 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 647/2005, alusel, kui esiteks selle tingimuse, mida kohaldatakse erandina eelnevalt osamaksete tegemise tingimusest ja selle asemel, ainus eesmärk on sideme loomine taotleja ja sotsiaalkindlustusskeemi vahel, mille raames seda hüvitist antakse, ning teiseks, kui sellele tingimusele ei saa tugineda isikute vastu, kes on võimelised tõendama samaväärse sideme olemasolu.
2. Põhikohtuasja asjaolusid arvestades, kui siseriiklikus õiguses vastavad täpsustused puuduvad, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus otsustama, kas võib asuda seisukohale, et põhikohtuasja kaebuse esitaja olukord ja eelkõige tema staatus sellise isiku pereliikmena, kes saab pensioni määruse nr 1408/71, muudetud määrusega nr 647/2005, artikli 28 tähenduses, võimaldab teha järelduse, et on olemas piisav side selleks, et välistada tema vastu eespool nimetatud riigis elamise tingimusele tuginemine.
1 – Algkeel: prantsuse.
2 – Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määrus sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. aprilli 2005. aasta määrusega (EÜ) nr 647/2005 (ELT L 117, lk 1) (edaspidi „määrus nr 1408/71”).
3 – Mida on muudetud 1994. aasta sotsiaalkindlustuse (töövõimetus) seaduse (Social Security (Incapacity for Work) Act 1994) artikli 1 lõikega 1 ning 1999. aasta hoolekandereformi ja pensionide seaduse (Welfare Reform and Pensions Act 1999) artikliga 64 (edaspidi „SSCBA”).
4 – Welfare Reform and Pensions Act 1999, artikkel 64.
5 – Edaspidi „SSIBR”.
6 – Edaspidi „DLA”.
7 – Eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis oma eelotsusetaotluses veel, et komisjon algatas Ühendkuningriigi vastu liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse eelneva riigis elamise tingimuse küsimuses, mis on haigushüvitisteks liigitatud invaliidsushüvitiste määramise eeltingimus. Kohus märkis siiski sõnaselgelt, et tema arvates ei pea nimetatud asjaolu arvesse võtmiseks eelotsuse küsimusi muutma. Tegelikult selgub pressiteatest (24. juuni 2010. aasta pressiteade IP/10/7999 „Sotsiaalkindlustus: EL võtab meetmed, et tagada välismaal elavatele Ühendkuningriigi kodanikele hüvitiste maksmine”), et komisjon tegi Ühendkuningriigile ametliku ettekirjutuse, et ta peab maksma oma riigi kodanikele, kes elavad teises liikmesriigis, teatavaid sotsiaalkindlustushüvitisi. Komisjoni arvates on riigis eelneva viibimise tingimus, millest on seatud sõltuvusse puudega isikute ülalpidamistoetus (disability living allowance), hooldustoetus (attendance allowance) ja hooldajatoetus (carer’s allowance), mida peetakse erivajadustega isikute ja nende hooldajate kaitseks mõeldud „rahalisteks haigushüvitisteks”, liidu õigusega, nii määruste nr 1408/71 kui nr 883/2004 kui ka Euroopa kodakondsust ja isikute vaba liikumist käsitlevate eeskirjadega vastuolus. Need kolm hüvitist liigitati mitteosamakseliste erihüvitiste alla ning need olid sellistena kantud määruse nr 1408/71 IIa lisasse, kuni Euroopa Kohus muutis nende liigitust oma 18. oktoobri 2007. aasta otsuses kohtuasjas C‑299/05: komisjon vs. parlament ja nõukogu (EKL 2007, lk I‑8695).
8 – Puudega noorte lühiajaline töövõimetushüvitis, mis kehtestati 1999. aasta hoolekandereformi ja pensionide seaduse (Welfare Reform and Pensions Act 1999) artikliga 64, millega muudeti SSCBA artiklit 30A, hakkas kehtima 6. aprillil 2001.
9 – Ühendkuningriigi õigusnormide kohaselt ja seega ka eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates on nimetatud hüvitis siiski osamakseline ja seda ei tohi käsitada ka mitteosamakselise erihüvitisena määruse nr 1408/71 artikli 10a tähenduses, kuna seda ei ole kantud nimetatud määruse IIa lisa loetellu ja kuna seda ei saa loetellu kanda, kui liidu seadusandja ei muuda nimetatud määrust, nagu see tuleneb määruse nr 1408/71 artiklitest 5 ja 97. Siiski tundub, et osamaksete puudumisel ei ole mingit mõju ei puudega noorte lühiajalise töövõimetushüvitise rahastamisele ega ka hüvitise riiklikust kindlustusfondist väljamaksmise tingimustele.
10 – Arvestades edaspidi esitatavat teavet.
11 – Selleks ei ole küll ette nähtud kohaldamise erikorda määruse nr 1408/71 VI lisa tähenduses, vt eelkõige 2 mai 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑293/88: Winter-Lutzins (EKL 1990, lk I‑1623) ja 25. veebruari 1986. aasta otsus kohtuasjas 284/84: Spruyt (EKL 1986, lk 685). Käesoleval juhul ei sisalda nimetatud määruse VI lisa mingit erikorda, mida oleks võimalik kohaldada põhikohtuasjas käsitletava sotsiaalkindlustushüvitise suhtes ega isegi põhikohtuasja kaebuse esitaja olukorra suhtes.
12 – See kehtis juba nõukogu 25. septembri 1958. aasta määruse nr 3, mis käsitleb võõrtöötajate sotsiaalkindlustust (EÜT 1958, 30, lk 561), kohaldamise ajal: vt 7. novembri 1973. aasta otsus kohtuasjas 51/73: Smieja (EKL 1973, lk 1213, punktid 14 ja 15); vanadushüvitiste kohta vt 5. mai 1983. aasta otsus kohtuasjas 139/82: Piscitello (EKL 1983. lk 1427, punkt 15); eespool viidatud otsus kohtuasjas C‑282/91: Winter-Lutzins (punkt 15); ja 30. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑282/91: Wit (EKL 1993, lk I‑1221, punkt 18).
13 – See kehtis juba määruse nr 3 kohaldamise ajal: vt 10. juuni 1982. aasta otsus kohtuasjas 92/81: Camera (EKL 1982, lk 2213, punkt 14); invaliidsushüvitiste kohta vt 23. oktoobri 1986. aasta otsus kohtuasjas 300/84: van Roosmalen (EKL 1986, lk 3097, punkt 39); ja 20. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑356/89: Stanton Newton (EKL 1991, lk I‑3017, punktid 23–24); erihüvitise kohta, mis on samastatav vanadushüvitise ja invaliidsushüvitisega vt 24. veebruari 1987. aasta otsus liidetud kohtuasjades 379/85–381/85 ja 93/86: Giletti jt (EKL 1987, lk 955, punktid 14–16); 12. juuli 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑236/88: komisjon vs. Prantsusmaa (EKL 1990, lk I‑3163, punkt 11) ja 6. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑73/99: Movrin (EKL 2000, lk I‑5625, punkt 33).
14 – 5. märtsi 1991. aasta ettepanek, punkt 23.
15 – 5. märtsi 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑160/96: Molenaar (EKL 1998, lk I‑843, punktid 38 ja 39) ja 8. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑215/99: Jauch (EKL 2001, lk I‑1901).
16 – 21. veebruari 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑286/03: Hosse (EKL 2006, lk I‑1771, punktid 47–56).
17 – Ibidem, punkt 55.
18 – Eespool viidatud Molenaar’i kohtuotsus (punktid 38 ja 39). Vt ka kohtujurist Bot’ ettepanek kohtuasjas C‑388/09: Silva Martins, mis on Euroopa Kohtus menetlemisel (ettepaneku punkt 69jj).
19 – 23. novembri 1976. aasta otsus kohtuasjas 40/76: Kermaschek (EKL 1976, lk 1669, punktid 6–9); 20 juuni 1985. aasta otsus kohtuasjas 94/84: Deak (EKL 1985, lk 1873, punktid 12–14); 16. juuli 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑78/91: Hughes (EKL 1992, lk I‑4839, punkt 25) ja 27. mai 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑310/91: Schmid (EKL 1993, lk I‑3011, punktid 12–14); kolmanda riigi kodaniku kohta, kes on abielus liikmesriigi kodanikust töötajaga vt 8. juuli 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑243/91: Taghavi (EKL 1992, lk I‑4401).
20 – 30. aprilli 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑308/93: Cabanis-Issarte (EKL 1996, lk I‑2097) ja 10. oktoobri 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑245/94 ja C‑312/94: Hoever ja Zachow (EKL 1996, lk I‑4895).
21 – Seda põhimõtet ei kohaldata peretoetuste puhul; vt lisaks eelmises joonealuses märkuses viidatud kahele kohtuotsusele 15. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑85/99: Offermanns (EKL 2001, lk I‑2261, punkt 34). Seda põhimõtet ei kohaldata ka haigushüvitiste puhul; vt eespool viidatud Hosse kohtuotsus (punkt 53).
22 – Vt eelkõige 28. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑158/96: Kohll (EKL 1998, lk I‑1931, punktid 17–19); 28. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑120/95: Decker (EKL 1998, lk I‑1831, punktid 21–23); 26. jaanuari 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑18/95: Terhoeve (EKL 1999, lk I‑345, punktid 34 ja 35); 23. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑135/99: Elsen (EKL 2000, lk I‑10409, punkt 33); 7. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑227/03: van Pommeren-Bourgondiën (EKL 2005, lk I‑6101, punkt 39) ja 1. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑212/06: Gouvernement de la Communauté française ja Gouvernement wallon (EKL 2008, lk I‑1683, punkt 43).
23 – Sellega seoses on Euroopa Kohus nii kinnitanud (vt 4. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑20/96: Snares, EKL 1997, lk I‑6057) kui ka ümber lükanud nii eelotsusemenetluse raames (31 mai 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑43/99: Leclere ja Deaconescu, EKL 2001, lk I‑4265) kui ka liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse raames (18 oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑299/05: komisjon vs. parlament ja nõukogu, EKL 2007, lk I‑8695), et teatud hüvitise näol on tegemist mitteosamakselise erihüvitisega.
24 – Vt eelkõige 12. juuli 1979. aasta otsus kohtuasjas 266/78: Brunori (EKL 1979, lk 2705); 24. aprilli 1980. aasta otsus kohtuasjas 110/79: Coonan (EKL 1980, lk 1445, punkt 12); 24. septembri 1987. aasta otsus kohtuasjas 43/86: de Rijke (EKL 1987, lk 3611, punkt 12); 18. mai 1989. aasta otsus kohtuasjas 368/87: Hartmann Troiani (EKL 1989, lk 1333, punkt 21); 21. veebruari 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑245/88: Daalmeijer (EKL 1991, lk I‑555, punkt 15); 20. oktoobri 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑297/92: Baglieri (EKL 1993, lk I‑5211, punkt 13) ja 9. märtsi 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑493/04: Piatkowski (EKL 2006, lk I‑2369, punkt 32).
25 – Viide „töötamis‑ või elamisperioodidele” kehtestati juba nimetatud õigusnormi muutmisel nõukogu 19. detsembri 1972. aasta määrusega (EMÜ) nr 2864/72, millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes (EÜT L 306, lk 1, ELT eriväljaanne 05/01, lk 162). See muudatus oli vajalik tulenevalt suunistest, mis on sätestatud ühinemislepingule Taani Kuningriigi, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja‑Iiri Ühendkuningriigi ühinemise kohta Euroopa ühendustega (EÜT 1972, L 73, lk 143) lisatud akti ühinemistingimuste ja aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta II lisa VII osas.
26 – Kui EÜ artikli 18 lõike 1 sõnastust kasutada, siis juhul, kui „[asutamis]lepinguga ja selle rakendamiseks võetud meetmetega kehtestatud piirangutest ja tingimustest” ei tulene teisiti.
27 – 18. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑406/04: De Cuyper (EKL 2006, lk I‑6947, punkt 40) ja 4. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑221/07: Zablocka-Weyhermüller (EKL 2008, lk I‑9029, point 37).
28 – 26. oktoobri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑192/05: Tas-Hagen ja Tas (EKL 2006, lk I‑10451, punkt 34).
29 – Selles osas viitab Ühendkuningriigi väga asjakohaselt 21. veebruari 1991. aasta otsusele kohtuasjas C‑245/88: Daalmeijer (EKL 1991, lk I‑555).
30 – Eespool viidatud kohtuotsus Tas-Hagen ja Tas, punkt 38. Selles kohtuasjas oli asjaomase hüvitise saamise tingimuseks, et taotleja pidi taotluse esitamise hetkel elama liikmesriigi territooriumil; see tingimus ei saanud võimaldada välja selgitada, kas taotleja oli integreerunud nimetatud liikmesriigi ühiskonda ja seega ei saanud olla ka tõeliseks sidemeks. Vt selle kohta kohtujurist Kokott’i analüüs (ettepaneku punktid 66–68).
31 – Nagu ma juba eespool rõhutasin on sellist hüpoteesi raske ette kujutada, kuid eelotsusetaotluse esitanud kohus võib selle üle vajadusel hiljem otsustada.
32 – Sellega seoses tuleb üldisemalt rõhutada, et liikmesriigid peavad ise otsustama oma sotsiaalkindlustusskeemi ülesehituse ja määrama taotletavate sotsiaalsete eesmärkide üldise orientatsiooni, eelkõige otsustades liidu õigusega kooskõlas, kuidas nad jaotavad solidaarse pingutuse sotsiaalkindlustushüvitiste, mitteosamakseliste erihüvitiste ja sotsiaalabi vahel.