KOHTUJURISTI ETTEPANEK
YVES BOT
esitatud 7. aprillil 2011(1)
Kohtuasi C‑281/09
Euroopa Komisjon
versus
Hispaania Kuningriik
Teleringhääling – Reklaamilõigud – Maht
1. Piirideta televisiooni direktiiv käesolevas kohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis(2) kehtestab reklaami mahu piirangud, mis on erinevad olenevalt sellest, kas tegemist on reklaamilõikudega või muude reklaamivormidega.
2. Direktiiv sätestab näiteks, et reklaami- ja otsepakkumiste lõikude maht ühes tunnis ei tohi ületada 12 minutit. Muude reklaamivormide puhul kehtestab direktiiv üksnes päevamahu, nähes ette, et nende maht koos reklaamilõikude mahuga ei tohi ületada 15% päevamahust.
3. Liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse raames heidab Euroopa Komisjon Hispaania Kuningriigile ette nende sätete väära kohaldamist. Komisjon heidab kõnealusele liikmesriigile ette seda, et ta on lubanud edastada uusi telereklaami vorme, mida nimetatakse reklaamuudisteks, müügiedenduseks, sponsorreklaamiks ja mikroreklaamiks, suuremas mahus kui ettenähtud 12 minutit tunnis, samas kui komisjoni arvates kujutavad need endast „reklaamilõike” direktiivi tähenduses.
4. Hispaania Kuningriik ei ole selle analüüsiga nõus ning väidab, et vaidlusalused neli reklaamivormi ei kuulu mitte mõiste „reklaamilõigud” kohaldamisalasse, vaid mõiste „muud reklaamivormid” kohaldamisalasse.
5. Direktiiv ei sisalda nende kahe mõiste määratlust.
6. Käesolevas ettepanekus teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku sedastada, et kõnealused kaks mõistet peavad olema Euroopa Ühenduses ühetaoliselt ja autonoomselt määratletud ning et direktiivi ülesehitust ja eesmärke arvestades peavad need määratlused võimaldama tagada tunnilimiidiga taotletava vaadatavuse tippaja reklaamipiirangu kasuliku mõju.
7. Samuti esitan põhjendused, miks minu arvates ei peaks mõistet „muud reklaamivormid” tõlgendama mitte nii, et see hõlmab teatavaid reklaamivorme, mis tehnilistel põhjustel nõuavad pikemat edastusaega, nagu väidab komisjon, vaid direktiivis nimetatud reklaamivormidest lähtuvalt nii, et see hõlmaks vaid sponsorlusteateid.
8. Väidan, et igal juhul võtab tõlgendus, mida selle mõiste puhul seoses nelja vaidlusaluse reklaamivormiga pakub Hispaania Kuningriik, direktiivis sätestatud tunnilimiidilt kasuliku mõju.
9. Teen seetõttu Euroopa Kohtule ettepaneku tunnistada käesolev liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi põhjendatuks.
I. Õiguslik raamistik
A. Direktiiv
10. Direktiivi eesmärk on kooskõlastada liikmesriikide õigusnorme televisiooni valdkonnas, et tagada telesaadete vaba liikumine ühenduses.(3)
11. Selleks sätestab direktiiv telereklaami puhul teatavad miinimumnormid ja nõuded, mis peavad tagama tarbijate kaitse.(4) Kõnealuste eeskirjade eesmärk on eelkõige viia kooskõlla vabadus teha telereklaami, mis on eratelekanalite põhiline sissetulekuallikas, ning audiovisuaalsete teoste ja televaatajate asjakohane kaitse reklaami liigse edastamise eest.(5)
12. Direktiivis määratletakse kõigepealt teatavad mõisted, mida kasutatakse selle normatiivsätetes, näiteks mõisted „telereklaam”, „sponsorlus” ja „otsepakkumine”.
13. Artikli 1 punktis c määratletakse telereklaam kui „igasugune kaubanduse, äri, käsitöö või kutsealaga seotud teadaanne, mida avalik-õiguslik isik või eraettevõtja edastab tasu või samalaadse hüvitise eest või enesetutvustuseks, et reklaamida tasu eest pakutavaid kaupu või osutatavaid teenuseid, kaasa arvatud kinnisvara ning õigused ja kohustused”.
14. Sponsorlus on direktiivi artikli 1 punkti e kohaselt „teleringhäälingutegevuses või audiovisuaalsete teoste tootmises mitteosaleva avalik-õigusliku isiku või eraettevõtja osalemine teleprogrammide rahastamisel, eesmärgiga reklaamida oma nime, kaubamärki, mainet, tegevust või tooteid”.
15. Otsepakkumine on direktiivi artikli 1 punktis f määratletud kui „avalikkusele ringhäälinguorganisatsiooni kaudu edastatavad otsepakkumised tasu eest kaupade turustamiseks ja teenuste osutamiseks, kaasa arvatud kinnisvara ning õigused ja kohustused”.
16. Direktiivi artikkel 10 sätestab, et telereklaam ja otsepakkumised on sellistena hõlpsasti äratuntavad ja neid hoitakse programmi muudest osadest lahus optiliste ja/või akustiliste vahendite abil. Neis ei kasutata alalävisele tajule suunatud võtteid. Eraldiseisvad reklaamilõigud ja otsepakkumiste lõigud on erand.
17. Direktiivi artikli 17 lõike 1 punkt c näeb ette, et spondeeritavad teleprogrammid ei tohi ergutada ostma või rentima sponsori või kolmanda isiku tooteid või teenuseid, eelkõige tehes erilisi reklaamivaid viiteid nendele toodetele või teenustele.
18. Direktiivi artikkel 18, mis on käesolevas kohtuasjas põhiline, määrab kindlaks maksimaalsed reklaamimahud.
19. Selle artikli sõnastus on piirideta televisiooni direktiivi eri redaktsioonides muutunud.
20. Direktiivi 89/552 algses redaktsioonis oli see sõnastatud järgmiselt:
„1. Reklaami maht ei tohi ületada 15% päevamahust. Seda mahtu võib siiski suurendada 20%‑ni, hõlmates selliseid reklaamivorme nagu toodete müügi, ostmise või rentimise või teenuste otsepakkumised avalikkusele, tingimusel et reklaamilõikude maht ei ületa 15%.
2. Reklaamilõikude maht ühes tunnis ei tohi ületada 20%.
3. Ilma et see piiraks lõike 1 sätete kohaldamist, ei ületa sellised reklaamivormid nagu toodete müügi, ostmise või rentimise või teenuste otsepakkumised avalikkusele ühte tundi päevas.”
21. Käesolevas kohtuasjas kohaldatavas redaktsioonis, mis tuleneb mäletatavasti direktiiviga 97/36 tehtud muudatustest, on artikkel 18 sõnastatud järgmiselt:
„1. Otsepakkumiste lõikude, reklaamilõikude ja muude reklaamivormide osakaal saateajast, välja arvatud otsepakkumiste saated artiklis 18a määratletud tähenduses, ei tohi ületada 20% päevamahust. Reklaamilõikude edastamisaeg ei ületa 15% päevamahust.
2. Reklaami- ja otsepakkumiste lõikude maht ühes tunnis ei tohi ületada 20%.
3. Käesoleva artikli kohaldamisel ei käsitleta reklaamina:
– ringhäälinguorganisatsiooni edastatavaid teadaandeid tema enda saadete ja nendest otseselt tulenevate kõrvaltoodete kohta;
– ametlikke teadaandeid ega tasuta edastatavaid heategevusega seotud üleskutseid.”
22. Direktiiviga 97/36 lisati ka artikkel 18a, mis on sõnastatud järgmiselt:
„1. Edastatavate otsepakkumise saadete pikkus on vähemalt 15 järjestikust minutit sellistel kanalitel, mis ei tegele üksnes otsepakkumistega.
2. Selliseid saateid on päevas maksimaalselt kaheksa. Nende kogukestus ei ületa kolme tundi päevas. Need peavad olema optiliste ja akustiliste vahendite abil otsepakkumise saadetena selgelt äratuntavad.”
23. Direktiivi artikleid 18 ja 18a on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2007/65/EÜ,(6) mis ei ole käesolevas asjas kohaldatav. Uues redaktsioonis on need artiklid sõnastatud järgmiselt:
„Artikkel 18
1. Telereklaamilõikude ja otsepakkumiste lõikude osakaal ühes tunnis ei tohi ületada 20%.
2. Lõiget 1 ei kohaldata teadaannete suhtes, mida ringhäälinguorganisatsioon edastab seoses oma saadetega, ning otseselt nendest saadetest tulenevate lisatoodete, sponsorlusteadete ja tootepaigutuse suhtes.
Artikkel 18a
Otsepakkumise saated peavad olema sellistena selgesti eristatavad heli ja kujutise abil ning nende katkestusteta kestus on vähemalt 15 minutit.”
24. Ning lõpuks tuleb viidata direktiivi artikli 3 lõikele 2, mille kohaselt „[l]iikmesriigid tagavad asjakohaste vahenditega ja oma õigusaktide raames, et nende jurisdiktsiooni all olevad televisiooniorganisatsioonid täidavad tegelikkuses käesoleva direktiivi sätteid”.
II. Asjaolud, menetlus ja poolte nõuded
25. Komisjon tellis telereklaamituru andmete kogumisele ja analüüsimisele spetsialiseerunud sõltumatult konsultatsioonifirmalt Audimetrie uuringu mitme suure Hispaania telekanali programmi kohta võrdlusperioodil 1. maist kuni 30. juunini 2005.
26. Uuringu tulemusi arvestades ja pärast kirjavahetust Hispaania ametiasutustega saatis komisjon nimetatud ametiasutustele 11. juulil 2007 märgukirja ning seejärel 8. mail 2008 põhjendatud arvamuse.
27. Komisjon esitas 17. juulil 2009 hagiavalduse, milles palub Euroopa Kohtul:
– tuvastada, et kuna Hispaania Kuningriik on lubanud direktiivi artikli 18 lõike 2 jultunud, korduvaid ja tõsiseid rikkumisi, siis on Hispaania Kuningriik rikkunud kohustusi, mis tulenevaid direktiivi artikli 3 lõikest 2 koostoimes EÜ artikliga 10, ja
– mõista kohtukulud välja Hispaania Kuningriigilt.
28. Hispaania Kuningriik ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, kes astus menetlusse kostjaks oleva liikmesriigi toetuseks, paluvad jätta hagi rahuldamata.
29. Hispaania Kuningriik palub ühtlasi mõista kohtukulud välja komisjonilt.
III. Poolte argumendid
A. Komisjoni argumendid
30. Komisjon viitab liikmesriigi kohustuste rikkumise hagis neljale Hispaania telekanalites edastatavale reklaamivormile, mis on reklaamuudised, müügiedendus, sponsorreklaamid ja mikroreklaamid.
31. Ta väidab, et need kõik on reklaamilõigud, kui võtta arvesse mõistete „reklaamilõigud” ja „muud reklaamivormid” määratlusi, mis Euroopa Kohus on andnud 12. detsembri 1996. aasta otsuses kohtuasjas RTI jt,(7) mis käsitleb direktiivi 89/552 artiklit 18.
32. Komisjon meenutab, et mõiste „reklaamilõigud” defineeriti kui „reklaamimise vormid, mille kestus on tavaliselt väga lühike, millel on väga tugev sugestiivne mõju ja mida edastatakse tavaliselt mitmekaupa vahelduva pikkusega ajavahemike tagant saadete ajal või nende vahel, ning mille on tootnud toodete või teenuste pakkujad või nende lepingupartnerid, mitte ringhäälinguorganisatsioonid ise”.(8)
33. Komisjon meenutab ühtlasi, et Euroopa Kohus on sedastanud, et „artikli 18 lõike 1 teises lauses antud võimalust suurendada reklaami mahtu 20%-ni päevamahust võib kasutada ka selliste reklaamivormide puhul, mis küll ei kujuta endast nn otsepakkumisi avalikkusele, kuid vajavad esitusviisi tõttu nendega sarnaselt pikemat kestust kui reklaamilõigud”.(9)
34. Komisjon väidab, et nende määratluste alusel tuleb kõiki reklaamivorme, mida edastatakse saadete vahel või reklaamipauside ajal ja mis esitusviisi tõttu ei vaja oluliselt pikemat edastamisaega, pidada reklaamilõiguks ning seega kehtib nende suhtes direktiivi artikli 18 lõikes 2 sätestatud tunnilimiit. Kõnealuse institutsiooni arvates saab teatavat reklaamivormi seega lugeda „muuks reklaamivormiks” direktiivi artikli 18 lõike 1 tähenduses vaid juhul, kui see vajab esitusviisi tõttu pikemat kestust vältimatutest tehnilistest nõuetest tulenevalt.
35. Komisjon väidab, et nendest kaalutlustest lähtuvalt tuleb nelja vaidlusalust reklaamivormi analüüsida reklaamilõikudena, ning seda järgmistel põhjustel.
36. Reklaamuudised on määratletud kui reklaamid, mille kestus on pikem kui reklaamilõikudel ning mis sisaldavad tavaliselt müügiargumente, teavet või kirjeldusi. Ühtlasi moodustavad need arhiivitava materjali, ehkki nende kestuse ja argumentatsiooni eripära tõttu neid üldiselt uuesti ei näidata.(10)
37. Komisjon märgib, et äriühingu Audimetrie uuringus esitatud näidete kohaselt edastatakse reklaamuudiseid nagu reklaamilõikegi saadete vahel või reklaamipauside ajal ning nende edastamise sagedus on sama nagu reklaamilõikudel.
38. Müügiedenduslõikude kohta märgib komisjon, et eespool viidatud kohtuotsuse RTI jt kohaselt leiti, et müügiedendus ehk „teatav telereklaami vorm, mis põhineb stuudiosaadete (eelkõige mängude) katkestustele üht või mitut toodet või teenust esitlevate vahepaladega, mille jooksul saatejuhid jätavad hetkeks kõrvale oma rolli toimuvas mängus ning muutuvad reklaamitavate toodete või teenuste n-ö müügiesindajateks”(11), ei kujuta endast reklaamilõiku.
39. Komisjon täpsustab siiski, et tema hagi puudutab müügiedenduslõike ehk saadete vahel edastatavaid reklaame, mis on saadetest eraldiseisvad, lühikesed ning mida võib uuesti näidata.
40. Sponsorreklaamide osas tugineb komisjon oma hagis Hispaania seaduse tõlgendamise eeskirjades esitatud määratlusele, mille kohaselt on tegemist teatavat kindlat liiki reklaamilõiguga, mida nimetatakse euroclaqueta’ks ning milles saate spondeerimisest teatamine ja sponsori reklaamimine toimuvad üheaegselt.
41. Komisjon meenutab, et direktiivi artikli 17 kohaselt on sponsorluseks määratlemise eelduseks tingimus, et reklaamis ei tohi kuidagi ergutada ostma sponsori tooteid või teenuseid
42. Ka mikroreklaamide puhul tugineb komisjon Hispaania seaduse tõlgendamise eeskirjades esitatud määratlusele, mille kohaselt „mikroreklaamid loetakse „muuks reklaamivormiks” juhul, kui nende kestus on üle 60 sekundi ja kui need ei kujuta endast üksnes teemalt pisut sarnaste lõikude kogumit”.
43. Komisjon väidab, et erinevalt tõelisest müügiedendusest ei eelda kõnealuste mikroreklaamide esitusviis pikemat kestust kui tavalistel reklaamilõikudel.
44. Seetõttu on komisjoni arvates Hispaania Kuningriigi puhul liikmesriigi kohustuste rikkumine tuvastatud, kuna äriühingu Audimetrie aruandest ja kõnealuse liikmesriigi õigusnormidest nähtub, et nimetatud nelja reklaamivormi edastatakse Hispaania telekanalitel kuni 17 minutit tunnis ehk 50% rohkem kui direktiivis sätestatud maksimum 12 minutit tunnis.
B. Hispaania Kuningriigi argumendid
45. Hispaania Kuningriik rõhutab, et direktiivis ei määratleta mõisteid „reklaamilõik” ja „muud reklaamivormid”. Kõnealuse liikmesriigi arvates tuleb neid kahte mõistet eristada, võttes arvesse järgmisi kriteeriume:
– reklaamsõnumi vormi või esitusviisi: selle kunstilist või visuaalset välimust, audiovisuaalsete elementide kombineerimist muude elementidega, mis on puhtalt graafilised (mitmesugused tiitrid) või helilised (voice-over ehk kaadritagune hääl), näitlejate või konkreetsete saadete stuudiokujunduse kasutamist;
– kestust: pikem reklaamuudiste ja mikroreklaamide puhul;
– nende kohta saatekavas: kas need on seotud teiste saadetega või mitte;
– reklaamsõnumi sisu: vastavalt sellele, kui tugev on selles ostmisele või müümisele õhutamine, mis võib olla väga tugev (nagu reklaamilõikudes) või vähem oluline kirjeldava aspekti põhilisuse tõttu (reklaamuudised) või seetõttu, et see piirdub reklaami objektiks oleva toote või teenuse visuaalse esitlemisega (institutsionaalse sponsorluse maskeering).
46. Hispaania Kuningriik märgib lisaks, et mõiste „reklaamilõigud” määratlemisel tuleb järgida 28. oktoobri 1999. aasta otsuses kohtuasjas ARD(12) väljendatud põhimõtet, mille kohaselt „juhul, kui direktiivi 89/552 säte kehtestab televisiooniteenuste edastamise ja levitamise piirangu, ilma et ühenduse seadusandja oleks seda sõnastanud selgelt ja ühemõtteliselt, tuleb kõnealust sätet tõlgendada kitsalt”.(13)
47. Kõnealuse liikmesriigi arvates tuleb lisaks arvesse võtta ka direktiivi eesmärki, st tasakaalu taotlemist ühelt poolt televisiooniettevõtjate rahastamisvajaduste, nende õiguse ettevõtlusvabadusele ja nende toimetusliku sõltumatuse arvestamise ja teiselt poolt tarbijate kui televaatajate liigse reklaami eest kaitsmise vahel.
48. Just seetõttu on kõnealune liikmesriik oma õigusnormides sätestanud 12‑minutilise tunnilimiidi reklaamilõikudele ja otsepakkumiste lõikudele ning 17‑minutilise limiidi muudele reklaamivormidele.
49. Hispaania Kuningriik väidab, et neli vaidlusalust reklaamivormi ei kuulu reklaamilõikude mõiste alla oma standardkestuse tõttu, seetõttu, et need on väiksema kaubandusliku agressiivsusega tarbijale avaldatava sugestiivse mõju mõistes, ning lõpuks saadete vaatamisele avaldatava häiriva mõju taseme tõttu.
50. Ta märgib, et ühtki nimetatud reklaamivormi ei edastata nii tihti kui tavapäraseid reklaamilõike, ning seda iga kõnealuse reklaamivormi eripära tõttu: kas pika kestuse tõttu (kui välja arvata sponsorlusteated, ei oleks ülejäänud reklaamivorme võimalik edastada rohkem kui üks kord sama reklaamipausi jooksul), konkreetse seose tõttu teatava saatega (sponsorreklaamid ja teatavad müügiedenduslõigud) või teavitava olemuse tõttu (mikroreklaamid).
51. Hispaania Kuningriik väidab, et nelja vaidlusalust reklaamivormi iseloomustab nende eriline või erandlik edastamine ning see asjaolu koos mõne teise asjaoluga, näiteks saate formaadiga vastavalt asjaomasele televisiooniettevõtjale või isegi tootmisega iga telekanali poolt konkreetsetes asukohtades, võimaldab neid eristada reklaamilõikudest.
C. Ühendkuningriigi argumendid
52. Ühendkuningriik väidab, et komisjoni pakutud tõlgendus ei ole direktiiviga kooskõlas, kuna selle tõlgenduse puhul ei ole järgitud direktiivis kindlaks määratud olulisi erinevusi reklaamilõikude ja muude reklaamivormide vahel, eelkõige sponsorreklaami ja direktiivi artikli 18 lõikes 3 nimetatud teadaannete vahel, mida ringhäälinguorganisatsioon edastab tema enda saadete kohta.
53. Kõnealuse liikmesriigi arvates ei tähenda asjaolu, et sponsorreklaam reklaamib sponsori teatavaid tooteid või teenuseid, et tegemist on reklaamilõiguga.
54. Lisaks võtaks komisjoni lähenemisviis, mille kohaselt peaksid ringhäälinguorganisatsiooni teated kuuluma reklaamilõigu mõiste alla üksnes seetõttu, et need reklaamivad tema teenuseid, kogu kasuliku mõju direktiivi artikli 18 lõikes 3 sätestatud erandilt.
IV. Kohtujuristi hinnang
55. Jagan komisjoni arvamust, et neli vaidlusalust reklaamivormi tuleb määratleda reklaamilõikudeks direktiivi tähenduses. Ent ehkki ma teen sama järelduse nagu hagejaks olev institutsioon, ei nõustu ma tema esitatud „muude reklaamivormide” mõiste määratlusega. Oma seisukoha toetuseks esitan ma järgmised põhjendused.
56. Käesolevas kohtuasjas tuleb kindaks määrata, kas neli vaidlusalust reklaamivormi tuleb määratleda reklaamilõikudeks, nagu väidab komisjon, või kuuluvad need muude reklaamivormide mõiste alla, nagu väidab Hispaania Kuningriik. Vaidluse lahendusest sõltub, kas kõnealuse nelja reklaamivormi edastamisele kohaldatakse tunnilimiiti 12 minutit tunnis või üksnes piirangut 15% päevamahust.
57. Käesoleva kohtuvaidluse ese on seega täiesti selge. See on teleringhäälinguorganisatsioonide õigus edastada kõnealuseid uusi reklaamivorme suurima vaadatavuse ajal lisaks 12 minutile, mis on direktiivi artikli 18 lõikes 2 ette nähtud reklaami- ja otsepakkumiste lõikude edastamiseks.
58. Vaidluse lahendamine nõuab direktiivi artikli 18 lõigetes 1 ja 2 kasutatud mõistete „reklaamilõigud” ja „muud reklaamivormid” sisu analüüsimisest.
59. Nende kahe mõiste määratlemine ei ole kerge. Nagu pooled on rõhutanud, ei ole neid mõisteid direktiivis määratletud ning direktiivis ei viidata nende osas ka liikmesriikide õigusele.
60. Siiski, nagu komisjon on väitnud, on direktiivi ettepanekuga kaasnenud seletuskirjas(14) märgitud, et „„muid reklaamivorme” käsitleva sätte eesmärk on tagada vajalik paindlikkus, et võtta arvesse selliste uute reklaamivormide arengut nagu müügiedendus ja Dauerwerbesendungen, mida iseloomustab pikem kestus ja asjaolu, et üldiselt haakuvad need saate käiguga”.(15)
61. Komisjon muutis siiski seda esimest ettepanekut pärast seda, kui Euroopa Parlament oli teinud parandusi, millega soovis jätta välja võimaluse näha ette eraldi maht muude reklaamivormide jaoks.(16)
62. Direktiivi muudetud ettepanekus(17) on komisjon lihtsalt lisanud artikli 18 uude redaktsiooni muudatused, mis tulenevad osaliselt parlamendi tehtud parandustest, kuid ta ei ole pidanud soovitavaks ega võimalikuks jätta välja muid reklaamiliike kui reklaamilõigud.(18)
63. Nendest põhjendustest lähtudes on minu arvates keeruline möönda, et direktiivi ettevalmistavate materjalide alusel saab vaieldamatult kindlaks määrata mõiste „muud reklaamivormid” täpse tähenduse, mida ühenduse seadusandja on taotlenud direktiivi artikli 18 lõikes 1.
64. Kohtupraktika kohaselt tuleb mõistete „reklaamilõigud” ja „muud reklaamivormid” tähendus ja ulatus kindlaks määrata arvestades nende õigusnormide konteksti, milles neid mõisteid kasutatakse, ning nendega taotletavaid eesmärke, selleks et kõnealuseid mõisteid tõlgendataks kogu ühenduses autonoomselt ja ühetaoliselt.(19)
65. Hispaania Kuningriik leiab, et kuna direktiivis puudub täpne määratlus, tuleb kõnealuseid mõisteid mõista reklaami edastamisele soodsas tähenduses.
66. Nagu kõnealune liikmesriik meenutab, on eespool viidatud kohtuotsuses ARD küll sedastatud, et direktiivi sätteid, millega kehtestatakse piirangud reklaami edastamisele televisioonis, tuleb tõlgendada kitsalt juhul, kui need ei ole sõnastatud selgelt ja ühemõtteliselt.(20)
67. Samamoodi võib näida vaieldav komisjoni väide, et direktiivis kasutatud mõiste „muud reklaamivormid” on määratletud eespool viidatud kohtuotsuses RTI jt.
68. Kõnealuses kohtuotsuses tegi Euroopa Kohus otsuse direktiivi 89/552 artikli 18 lõikes 1 kasutatud väljendi „sellise[d] reklaamivorm[id] nagu [...] otsepakkumised avalikkusele” kohta. Selle väljendi sõnastus, eelkõige sõna „nagu” kasutamine näitab, et ühenduse seadusandja viitab sõnaselgelt reklaamivormidele, millel on samad tunnused kui otsepakkumistel. Niisiis ei ole kõnealuses direktiivis muude reklaamivormide mõiste enam seotud otsepakkumistega, mille jaoks direktiiv 97/36 sätestas täpsemad eeskirjad, et võtta arvesse selle tegevuse arengut ja tähtsuse tõusu.(21)
69. Lisaks, võttes arvesse direktiivi artikli 18 lõike 2 eesmärki kaitsta tarbijaid reklaami liigse edastamise eest suurima vaadatavuse ajal, mida ma alljärgnevalt põhjalikumalt käsitlen, on keeruline möönda, et kõnealusest tunnilimiidist erandi tegemist õigustav kriteerium on reklaamide kestus. Selline tõlgendus tähendaks seda, et majandustegevuses osalejaid julgustataks leiutama uusi ja tehniliselt pikemat edastusaega nõudvaid reklaamivorme, mistõttu väheneks kõnealuse tunnilimiidi kasulik mõju.
70. Kuna direktiivi eesmärk on kehtestada kõikides liikmesriikides piirangud kõikide direktiivi artikli 1 punktis c sätestatud määratlusele vastavate reklaamivormide edastamise ajale, kaldun ma pigem arvama, et direktiivi artikli 18 lõikes 1 kasutatud mõiste „muud reklaamivormid” sisu tuleb otsida direktiivi sätetest.
71. Direktiivi sätete analüüsimisel saab järeldada, et muud reklaamilõikudest eristatavad reklaamivormid, mida on direktiivis nimetatud, on sponsorlusteated. Tegemist on igal juhul reklaamidega, kuna direktiivi artikli 1 punkti e kohaselt on nende eesmärk reklaamida sponsori nime, kaubamärki, mainet, tegevust või tooteid.
72. Direktiiv 2007/65 kinnitab minu arvates seda analüüsi, kuna direktiivi 89/552 artikli 18 lõike 2 direktiiviga 2007/65 muudetud redaktsioonis jäetakse tunnilimiidi kohaldamisalast välja lisaks teadaannetele, mida teleringhäälinguorganisatsioon edastab seoses oma saadetega, ning otseselt nendest saadetest tulenevate lisatoodetega, ka sponsorlusteated ja tootepaigutus.
73. Seetõttu kaldun arvama, et direktiivi artikli 18 lõikes 1 kasutatud mõiste „muud reklaamivormid” tähistab pigem sponsorlusteateid, mitte reklaamivorme, mis vajavad vältimatutest tehnilistest nõuetest tulenevalt pikemat edastusaega, nagu väidab komisjon.
74. Ühe või teise määratluse kasuks otsustamine ei ole siiski käesoleva hagi analüüsi raames määrava tähtsusega. Olenemata sellest, milline määratlus valitakse, on minu arvates igati põhjendatud komisjoni argumenteering, et direktiivi artikli 18 lõikes 1 kasutatud mõiste „muud reklaamivormid” tõlgendus ei tohi tuua kaasa direktiivi artikli 18 lõikes 2 sätestatud tunnilimiidi kasuliku mõju kadumist.
75. Isegi kui mõisteid, mis piiravad reklaami edastamise vabadust, tuleb tõlgendada kitsalt, nagu Euroopa Kohus on sedastanud eespool viidatud kohtuotsuses ARD, tuleb siiski arvestada ka direktiivi eesmärki ühitada nimetatud vabaduse teostamine nõudega kaitsta televaatajaid reklaami liigse edastamise eest.
76. Nagu komisjon igati õigustatult meenutab, on televaatajatest tarbijate kaitse liigse reklaami eest oluline osa direktiivi eesmärgist.(22)
77. Direktiivi artiklis 18 sätestatud 12-minutiline tunnilimiit vastabki ühenduse seadusandja taotletavale tasakaalule teleringhäälinguorganisatsioonide reklaamist saadava rahastamise vajaduste ja televaatajate liigse reklaami eest kaitsmise vahel. Teiste sõnadega: ühenduse seadusandja on leidnud, et võimalus edastada reklaami maksimaalselt 12 minutit tunnis on piisav, et teleringhäälinguorganisatsioonide rahastamisvajadus oleks rahuldatud.
78. Kõnealuse sätte kasulik mõju eeldab seega, et reklaamivormid, mida võib edastada lisaks ettenähtud 12 minutile, vastavad täpselt ühenduse seadusandja soovitutele. See nõue on oluline ka kõikide teleringhäälinguorganisatsioonide võrdse kohtlemise tagamiseks, olenemata sellest, millise liikmesriigi territooriumil need organisatsioonid asuvad.
79. Seda tõlgendust näivad minu arvates vajadusel kinnitavat direktiivi 2007/65 sätted, millega ühenduse seadusandja otsustas tühistada päevalimiidi ning jätta alles üksnes tunnilimiidi, kuna ainult sellega on võimalik piirata reklaami edastamist vaadatavuse tippajal ning seega säilitada eespool nimetatud tasakaalu.(23)
80. Komisjon on aga oma hagis täielikult tõendanud, et Hispaania Kuningriigi väide läheb kõnealuse eesmärgiga otseselt vastuollu. Kõnealuse liikmesriigi arvates nimelt tuleks reklaamilõikude mõiste määratleda mitme eri kriteeriumi alusel ning see tuleks kõrvale jätta iga kord, kui asjaomane reklaamivorm erineb mõne nimetatud kriteeriumi alusel pisut eespool viidatud kohtuotsuses RTI jt kindlaksmääratud mõiste „reklaamilõigud” määratlusest.
81. See väide tähendab tegelikult, et iga liikmesriigi pädevatel asutustel oleks õigus määratleda juhtumipõhiselt reklaamilõikude mõiste ning seega jätta direktiivi artikli 18 lõikes 2 sätestatud tunnilimiit ilma suuremast osast kasulikust mõjust.
82. Seetõttu leian, et käesolev liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi on igati põhjendatud ning seda ka osas, mis puudutab sponsorreklaame, mida nimetatakse euroclaqueta’deks.
83. Kõnealuse reklaamivormi Hispaania seaduse tõlgendamise eeskirjades esitatud määratluse järgi on tegemist teatavat kindlat liiki reklaamilõiguga, milles saate sponsimisest teatamine ja sponsori reklaamimine toimuvad üheaegselt.
84. Kui Hispaania Kuningriigi eeskujul nõustuda, et selline reklaamivorm kuulub muude reklaamivormide mõiste alla ning seega võib seda edastada lisaks 12-minutilisele tunnilimiidile, siis annab see teleringhäälinguorganisatsioonidele ja oma tooteid ja teenuseid reklaamida soovivatele majandustegevuses osalejatele võimaluse sellest limiidist mööda minna.
85. Kõnealuse limiidi vältimiseks piisab nimelt üksnes sponsorlusteate lisamisest toodete või teenuste ostmisele õhutavale reklaamile. Seetõttu on minu arvates igati põhjendatud komisjoni väited, et direktiivi artikli 17 kohaselt võib väljaspool 12-minutilist tunnilimiiti edastada üksnes selliseid sponsorlusteateid, mis ei erguta ostma sponsori konkreetseid tooteid või teenuseid.
86. Kui Euroopa Kohus on minu arvamusega nõus, peab Hispaania Kuningriik hüvitama käesoleva menetlusega seotud kohtukulud Euroopa Kohtu kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel. Ühendkuningriik peab kandma ise oma kohtukulud kodukorra artikli 69 lõike 4 esimese lõigu alusel.
V. Ettepanek
87. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku:
– tunnistada põhjendatuks liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi, milles Hispaania Kuningriigile heidetakse ette, et kuna ta on lubanud nõukogu 3. oktoobri 1989. aasta direktiivi 89/552/EMÜ teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. juuni 1997. aasta direktiiviga 97/36/EÜ) artikli 18 lõikes 2 sätestatud eeskirjade jultunud, korduvaid ja tõsiseid rikkumisi, siis on ta rikkunud kohustusi, mis tulenevad direktiivi 89/552 artikli 3 lõikest 2 koostoimes EÜ artikliga 10;
– mõista kohtukulud välja Hispaania Kuningriigilt ning jätta Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi kulud tema enda kanda.
1 – Algkeel: prantsuse.
2 – Nõukogu 3. oktoobri 1989. aasta direktiiv 89/552/EMÜ teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (EÜT L 298, lk 23; ELT eriväljaanne 06/01, lk 224), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. juuni 1997. aasta direktiiviga 97/36/EÜ (EÜT L 202, lk 60; ELT eriväljaanne 06/02, lk 321; edaspidi „direktiiv”).
3 – Direktiivi põhjendused 5–11.
4 – Direktiivi põhjendus 27.
5 – Idem. Vt ka komisjoni tõlgendusteatis piirideta televisiooni direktiivi telereklaami käsitlevate sätete teatud aspektide tõlgendamise kohta (ELT 2004, C 102, lk 2), punkt 3.
6 – 11. detsembri 2007. aasta direktiiv, millega muudetakse nõukogu direktiivi 89/552/EMÜ teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (ELT L 332, lk 27).
7 – Liidetud kohtuasjad C‑320/94, C‑328/94, C‑329/94 ja C‑337/94–C‑339/94 (EKL 1996, lk I‑6471).
8 – Punkt 31.
9 – Punktid 32 ja 34.
10 – Vt 17. detsembril 2001. aastal vastu võetud reklaamsaadete tõlgendamise eeskirjad, mida infoühiskonna sisu eest vastutav osakond kohaldab järelevalve- ja kontrolliteenuste raames (criterios interpretativos de emisiones publicitarias aplicados por la subdirección general de contenidos de la S.I. en sus servicios de inspección y control, edaspidi „Hispaania seaduse tõlgendamise eeskirjad”), lk 6.
11 – Eespool 5. joonealuses märkuses viidatud komisjoni tõlgendusteatis, punkt 25.
12 – Kohtuotsus C‑6/98 (EKL 1999, lk I‑7599).
13 – Punkt 30.
14 – Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 89/552 (KOM(95) 86 (lõplik)).
15 – Punkt 2.4.4.
16 – Euroopa Parlamendi seadusandlik resolutsioon, mis sisaldab Euroopa Parlamendi arvamust teleringhäälingutegevust käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamist käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi ettepaneku kohta (EÜT 1996, C 65, lk 96). Parlament tegi ettepaneku sõnastada artikkel 18 järgmiselt:
„1. Reklaami maht ei tohi ületada 15% päevamahust.
Reklaami ja otsepakkumiste (v.a otsepakkumistele reserveeritud saateaeg, mille kestus on vähemalt 15 minutit) kogumaht ei tohi ületada 20% päevamahust; seda nõuet ei kohaldata teenustele, mis tegelevad üksnes otsepakkumistega.
2. Kõikide reklaamivormide, k.a reklaamilõigud, kogumaht ühes tunnis ei tohi ületada 20%. Pika mängufilmi jooksul edastatud reklaamide maht ei tohi ületada 15% filmi ettenähtud kestusest.”
17 – Muudetud ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 89/552 (KOM(96) 200 (lõplik)).
18 – Vt seletuskirja punkt 2.2, lk 7.
19 – Vt direktiivi artiklis 1 kasutatud mõistete „telereklaam” ja „otsepakkumine” kohta 18. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑195/06: Österreichischer Rundfunk (EKL 2007, lk I‑8817, punkt 24 ja seal viidatud kohtupraktika).
20 – Punktid 29 ja 30. Küsimus seisnes selles, kas reklaamide kestus tuli lugeda selle direktiivi artikli 11 lõikes 3 sätestatud 45-minutilise ajavahemiku hulka, mille alusel määratakse kindlaks reklaamipauside lubatud arv mängufilmide edastamise ajal.
21 – Vt direktiivi 97/36 põhjendused 36 ja 37.
22 – Eespool viidatud kohtuotsus Österreichischer Rundfunk (punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).
23 – Direktiivi 2007/65 põhjendus 59.