KOHTUJURISTI ETTEPANEK

YVES BOT

esitatud 26. oktoobril 2010(1)

Liidetud kohtuasjad C‑201/09 P ja C‑216/09 P

ArcelorMittal Luxembourg SA, varem Arcelor Luxembourg SA (C‑201/09 P)

versus

Euroopa Komisjon

ja

Euroopa Komisjon (C‑216/09 P)

versus

ArcelorMittal Luxembourg SA, varem Arcelor Luxembourg SA,

ArcelorMittal Belval & Differdange SA, varem Arcelor Profil Luxembourg SA,

ArcelorMittal International SA, varem Arcelor International SA

Apellatsioonkaebus – Konkurents – Kartellid talaturul – Komisjoni otsuse tühistamine – Uue otsuse vastuvõtmine pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist – Komisjoni pädevus – Õigusliku aluse valik – Pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemise kuupäeva ST artikli 65 kohaldamine määruse (EÜ) nr 1/2003 alusel – Ühenduse õiguskorra jätkuvus ja asutamislepingute järjepidevus – Seaduse ajalist kohaldamist reguleerivad põhimõtted – Rikkumiste süükspanemine – Isikliku vastutuse põhimõte – Erandid – Emaettevõtja vastutus tema tütarettevõtja toime pandud konkurentsiõiguse rikkumiste eest – Emaettevõtja avaldatav otsustav mõju – Ümberlükatav eeldus 100‑protsendilise osaluse omamise korral – Selle äriühingu vastutus, kellele anti üle majandustegevus turul, mida kartell puudutab – Majandusliku järjepidevuse kriteerium – Menetluste aegumise valdkonnas kohaldatavad normid – Aegumise katkemine „rikkumises osalenud” ettevõtjate suhtes – Aegumise peatumise ese – Inter partes või erga omnes mõju – Kaitseõiguste rikkumine – Tõendamiskoormis

1.        Käesoleva kohtuasja ese on ArcelorMittal Luxembourg SA(2) esitatud apellatsioonkaebus (C‑201/09 P) ja Euroopa Komisjoni esitatud apellatsioonkaebus (C‑216/09 P), millega seoses esitasid ArcelorMittal Belval & Differdange SA(3) ja ArcelorMittal International SA(4) vastuapellatsioonkaebuse. Kõnealused apellatsioonkaebused on esitatud Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 31. märtsi 2009. aasta otsuse peale kohtuasjas ArcelorMittal Luxembourg jt vs. komisjon.(5)

2.        Kohtuasi sai alguse komisjoni 8. novembri 2006. aasta otsusest, mis puudutab ESTÜ asutamislepingu artikli 65 kohaldamise menetlust seoses Euroopa talatootjaid hõlmavate kokkulepete ja kooskõlastatud tegevusega (juhtum COMP/F/38.907 – terastalad). Selles otsuses tuvastas komisjon, et nimetatud ettevõtjad, kes moodustavad ühe ja sama ettevõtja, rikkusid 1. juulist 1988 kuni 16. jaanuarini 1991 ST artikli 65 lõiget 1, määrates kindlaks hindu, jagades kvoote ning vahetades teavet ühenduse terastalade turul.(6) Selle eest määras komisjon ARBED‑ile, TradeARBED‑ile ja ProfilARBED‑ile solidaarselt trahvi summas 10 miljonit eurot.

3.        Vaidlustatud kohtuotsusega tühistas Üldkohus vaidlusaluse otsuse TradeARBED‑i ja ProfilARBED‑i puudutavas osas.

4.        Kõigepealt tuleb märkida, et apellatsioonkaebustes on tõstatatud küsimusi, mis on identsed või ka tihedalt seotud nendega, mis tekivad seoses apellatsioonkaebusega, mis on esitatud 1. juuli 2009. aasta otsuse peale kohtuasjas ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon(7) ja mille menetlemine on praegu Euroopa Kohtus pooleli (C‑352/09 P: ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon) ning mille kohta ma esitan samuti ettepaneku.

5.        Esimene küsimus käsitleb menetluse aegumise normide tõlgendamist ja eelkõige aegumise peatumise tõlgendamist. Tegemist on küsimusega, kas juhul, kui liidu kohtule on esitatud hagi, on aegumise peatumisel suhteline mõju, see tähendab, et aegumine peatub üksnes hagejaks oleva ettevõtja suhtes (seisukoht, millest lähtus Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses), või erga omnes mõju, millisel juhul aegumine peatub menetluse ajaks kõikide rikkumises osalenud ettevõtjate suhtes, olenemata sellest, kas nad on hagi esitanud või mitte (seisukoht, mida toetab komisjon).

6.        Teine küsimus käsitleb vaidlusaluse otsuse õigusliku aluse kehtivust. Kuigi ESTÜ asutamislepingu kehtivus lõppes 23. juulil 2002, tugines komisjon ST artikli 65 lõike 1 rikkumise tuvastamisel ja selle eest karistuse määramisel määruse (EÜ) nr 1/2003(8) sätetele.

7.        Kolmas küsimus puudutab TradeARBED‑i toime pandud rikkumise süükspanemist. Komisjon omistas vastutuse selle tegevuse eest kõigepealt ARBED‑ile, olles tõendanud, et viimasel oli tõepoolest otsustav mõju oma tütarettevõtja tegevusele. Seejärel omistas komisjon vastutuse rikkumise eest, mida seega käsitati ARBED‑i poolt toime panduna, ProfilARBED‑ile, leides, et viimane oli talade tootmise valdkonnas esimese majandustegevuse üle võtnud. Komisjon kohaldas seega isikliku vastutuse põhimõttest üksteise järel kahte erandit, mida Euroopa Kohus lubab juhul, kui tegemist on äriühingute kontserniga.

8.        Mis puudutab ARBED‑i süüdistamist, siis esitatakse Euroopa Kohtule taas kord küsimus selle eelduse laadi ja ulatuse kohta, mille kohaselt avaldab emaettevõtja, kellel on tütarettevõtja kapitalis 100‑protsendiline osalus, tõepoolest otsustavat mõju tütarettevõtja tegevusele ning peab seetõttu vastutama oma tütarettevõtja konkurentsivastase tegevuse eest.

9.        Mis puudutab ProfilARBED‑i süüdistamist, siis tekib küsimus, kas oli vajalik või isegi võimalik veel kord isikliku vastutuse põhimõttest kõrvale kalduda, omistades talle vastutuse ARBED‑i ning selle kaudu ka TradeARBED‑i konkurentsivastase tegevuse eest.

I.      Õiguslik raamistik

A.      ESTÜ asutamislepingu sätted

10.      ST artiklis 65 on sätestatud:

„1.   Keelatud on kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis võivad otseselt või kaudselt takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturul, eeskätt need kokkulepped, otsused ja tegevus, millega:

a)      kehtestatakse või määratakse kindlaks hinnad;

b)      piiratakse või kontrollitakse tootmist, tehnilist arengut või investeeringuid;

c)      jagatakse turge, kaupu, kliente või tarneallikaid.

[…]

4.     Käesoleva artikli lõike 1 kohaselt keelatud kokkulepped või otsused on tühised ning neile ei saa tugineda üheski liikmesriigi kohtus.

Komisjonil on Euroopa Kohtu kontrollile alluv ainupädevus otsustada, kas nimetatud kokkulepped või otsused on käesoleva artikli sätetega kooskõlas.

5.     Komisjon võib ettevõtjatele, kes on sõlminud tühise kokkuleppe, rakendanud või üritanud vahekohtu, trahvi, boikoti või muul teel rakendada tühist kokkulepet või otsust, või otsust, mille heakskiitmisest on keeldutud või mille heakskiit on tagasi võetud, või mille luba on omandatud teadlikult väära või moonutatud informatsiooni esitamise teel, või kelle tegevus on vastuolus käesoleva artikli lõikes 1 sätestatuga, määrata trahve ja karistusmakseid, mis ei ületa käesoleva artikliga vastuolus oleva kokkuleppe, otsuse või tegevuse esemeks olnud kaupade kahekordset käivet, mis ei välista seda, et juhul, kui kõnealuse kokkuleppe, otsuse või tegevuse esemeks on toodangu, tehnilise arengu või investeeringute piiramine, võib nimetatud ülemmäära trahvide puhul tõsta 10 protsendini asjaomaste ettevõtjate aastakäibest, ja karistusmaksete puhul 20 protsendini päevakäibest.” [Siin ja edaspidi on osundatud lepingut tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

11.      Vastavalt ST artiklile 97 lõppes ESTÜ asutamislepingu kehtivus 23. juulil 2002.

B.      EÜ asutamislepingu sätted

12.      EÜ artikli 305 lõikes 1, mis tunnistati Lissaboni lepingu jõustumisega kehtetuks, oli sätestatud:

„Käesoleva lepingu sätted ei mõjuta Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamislepingu sätete kohaldamist, eelkõige liikmesriikide õigusi ja kohustusi, kõnealuse ühenduse institutsioonide volitusi ega nimetatud lepinguga söe ja terase ühisturu toimimiseks ettenähtud eeskirju.”

C.      Määrus nr 1/2003

13.      Meenutagem, et määrus nr 1/2003 käsitleb EÜ artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamist.

14.      Määruse artikli 7 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Kui komisjon kaebuse põhjal või omal algatusel leiab, et [EÜ] artiklit 81 või 82 rikutakse, võib ta otsusega nõuda asjaomastelt ettevõtjatelt või ettevõtjate ühendustelt sellise rikkumise lõpetamist. […] Õigustatud huvi korral peaks komisjonil ühtlasi olema õigus teha otsus varasema rikkumise toimumise kohta.”

15.      Kõnealuse määruse artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt võib komisjon oma otsusega määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele trahve, kui need tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu rikuvad EÜ artiklit 81 või 82.

16.      Määruse nr 1/2003 artiklis 25 on kehtestatud menetluse aegumist reguleerivad sätted.

17.      Need sätted on sisuliselt identsed nendega, mis on ette nähtud komisjoni 6. aprilli 1978. aasta otsuses nr 715/78/ESTÜ Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamislepingus ette nähtud menetluste ja sundtäitmise rakendamise aegumistähtaegade kohta.(9)

18.      Otsuse nr 715/78 artikli 1 lõigete 1 ja 2 ning määruse nr 1/2003 artikli 25 lõigete 1 ja 2 kohaselt on menetlus aegunud, kui komisjon ei ole trahvi või muud karistust määranud viie aasta jooksul alates päevast, mil rikkumine lõppes.

19.      Otsuse nr 715/78 artikli 2 lõigete 1 ja 2 ning määruse nr 1/2003 artikli 25 lõigete 3 ja 4 kohaselt võivad aegumistähtaja kulgemise siiski katkestada komisjoni mis tahes meetmed, mille eesmärk on rikkumist uurida või algatada selle suhtes menetlus. Nende meetmete hulka kuuluvad teabenõuded, volitus kontrolli läbiviimiseks, menetluse algatamine või vastuväidetest teatamine. Aegumistähtaeg katkeb kõikide rikkumises osalenud ettevõtjate suhtes.

20.      Otsuse nr 715/78 artikli 2 lõikes 3 ja määruse nr 1/2003 artikli 25 lõikes 5 on kehtestatud piirtähtaeg. Nendes on sätestatud, et katkenud aegumistähtaja kulg algab iga kord uuesti. Aegumistähtaeg möödub siiski hiljemalt päeval, mil kahekordse aegumistähtajaga võrdne ajavahemik lõpeb, ilma et komisjon oleks määranud trahvi või karistusmakset. Tähtaeg pikeneb aja võrra, mille jooksul oli aegumistähtaeg peatunud.

21.      Lõpuks on otsuse nr 715/78 artiklis 3 ja määruse nr 1/2003 artikli 25 lõikes 6 täpsustatud, et menetlusega seotud aegumistähtaja kulgemine peatub komisjoni otsuse Euroopa Kohtus läbivaatamise ajaks.

II.    Asjaolud

22.      Asjaolud, nagu need nähtuvad vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 16–37, võib kokku võtta järgmiselt.

23.      ARBED tegeles terastoodete valmistamisega. ARBED-i 100% tütarettevõtja TradeARBED tegeles ARBED-i valmistatud terastoodete turustamisega. 27. novembril 1992 asutati ARBED-i 100% tütarettevõtja ProfilARBED, et viia alates sellest kuupäevast ellu ARBED-i majandus- ja tööstustegevust talade sektoris.

24.      Komisjon teostas 1991. aastal ST artikli 47 alusel vastu võetud otsuste põhjal kontrollimised erinevate ettevõtjate, sealhulgas ka TradeARBED‑i ruumides. 6. mail 1992 saatis komisjon asjaomastele ettevõtjatele, nende hulgas ka TradeARBED‑ile, kuid mitte ARBED-ile vastuväiteteatise. TradeARBED osales ka ärakuulamisel, mis toimus 11.–14. jaanuarini 1993.

25.      Otsusega 94/215/ESTÜ(10) tuvastas komisjon 17 Euroopa teraseettevõtja, nende hulgas TradeARBED‑i, osalemise arvukates hindade kokkuleppimist, turgude jagamist ja konfidentsiaalse teabe vahetamist ühenduse talaturul puudutavates kokkulepetes, otsustes ja kooskõlastatud tegevustes ajavahemikus 1. juulist 1988 kuni 31. detsembrini 1990, millega rikuti ST artikli 65 lõiget 1. Seetõttu määras komisjon trahvi igale rikkumises osalenud ettevõtjale, sealhulgas ARBED-ile, kes pidi tasuma trahvi summas 11 200 00 eküüd.

26.      ARBED esitas 8. aprillil 1994 hagiavalduse selle otsuse tühistamiseks.

27.      Üldkohus jättis 11. märtsi 1999. aasta otsusega kohtuasjas ARBED vs. komisjon(11) selle hagiavalduse suures osas rahuldamata, vähendades trahvisummat siiski 10 miljoni euroni.

28.      Euroopa Kohus tühistas oma 2. oktoobri 2003. aasta otsusega kohtuasjas ARBED vs. komisjon(12) Üldkohtu otsuse ning algse otsuse ARBED‑i puudutavas osas, kuna rikutud oli viimase kaitseõigusi.

29.      Pärast seda tühistamist otsustas komisjon algatada uue menetluse konkurentsivastaste tegevuste suhtes, mis olid algse otsuse ese. 8. märtsil 2006 esitas komisjon ARBED‑ile, TradeARBED‑ile ja ProfilARBED‑ile vastuväiteteatise, teavitades neid oma kavatsusest võtta vastu otsus, millega nad tunnistatakse asjaomaste rikkumiste eest solidaarselt vastutavaks; sellele vastuväiteteatisele vastasid nad 20. aprillil 2006.

30.      Komisjon tegi 8. novembril 2006 vaidlusaluse otsuse, mille artiklites 1 ja 2 on ette nähtud järgmist:

„Artikkel 1

Ettevõtja, mille moodustavad [ARBED, TradeARBED ja ProfilARBED], osales [ST] artikli 65 lõiget 1 rikkudes mitmes kokkuleppes ja kooskõlastatud tegevuses, mille eesmärk või tagajärg oli hindade kindlaksmääramine, kvootide jagamine ning ühenduse terastalade turgu käsitleva teabe vahetus suures ulatuses. On tuvastatud, et selliselt moodustatud ettevõtja osales kõnealustes rikkumistes 1. juulist 1988 kuni 16. jaanuarini 1991.

Artikkel 2

[ARBED‑ile, TradeARBED‑ile ja ProfilARBED‑ile] määratakse artiklis 1 nimetatud rikkumiste eest 10 miljoni euro suurune trahv, mille tasumise eest vastutavad nad solidaarselt.”

III. Hagi Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

31.      ARBED, TradeARBED ja ProfilARBED esitasid ST artiklite 33 ja 36 ning EÜ artiklite 229 ja 230 alusel vaidlusaluse otsuse peale hagi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 27. detsembril 2006.

32.      Ettevõtjad esitasid neli väidet.

33.      Üldkohus lükkas tagasi esimese väite, milles need ettevõtjad leidsid, et vaidlustatud otsusel puudus õiguslik alus ning komisjon kuritarvitas võimu. Kohus otsustas, et määruse nr 1/2003 artikli 7 lõiget 1 ning artikli 23 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et need lubavad komisjonil pärast 23. juulit 2002 tuvastada ettevõtjatevahelisi kokkuleppeid sektorites, mis ratione materiae ja ratione temporis kuuluvad ESTÜ asutamislepingu kohaldamisalasse, ning määrata nende eest karistusi. Selles osas meenutas Üldkohus, et ühenduse lepingutega on loodud ühtne õiguskord ning et ESTÜ asutamislepingul ja EÜ asutamislepingul on ühine eesmärk, nimelt säilitada vaba konkurentsi kord. Kohus märkis ka, et vastavalt liikmesriikide õigussüsteemide ühisele põhimõttele tuleb õigusnormide muutmisel tagada õiguslike struktuuride järjepidevus, välja arvatud juhul, kui liidu seadusandja on väljendanud vastupidist tahet.

34.      Üldkohus lükkas tagasi ka teise väite, mis puudutab rikkumiste süüks arvamist reguleerivate normide rikkumist. Eelkõige leidis kohus, et TradeARBED‑i rikkumise eest ARBED‑ile ning tema majandustegevuse üle võtnud ProfilARBED‑ile vastutuse panemise analüüsimisel ei rikkunud komisjon õigusnormi ning et tõendid kinnitasid nii ARBED‑i otsustavat mõju TradeARBED‑i tegevusele kui ka selle võimu tegelikku kasutamist.

35.      Mis puudutab kolmandat väidet, et rikutud on menetluste aegumist käsitlevaid õigusnorme, siis ei nõustunud Üldkohus selle väidetava rikkumisega ARBED‑i puhul, leides, et vaidlusalune otsus tehti seetõttu, et aegumistähtajad olid esimese menetluse kestel Üldkohtus ja Euroopa Kohtus peatunud, nii viie- kui kümneaastase aegumistähtaja jooksul. Leides, et nimetatud peatumisel oli üksnes inter partes, mitte aga erga omnes mõju, otsustas Üldkohus seevastu, et ProfilARBED‑i ning TradeARBED‑i puhul oli kümneaastane aegumistähtaeg möödunud ning ta tühistas järelikult vaidlusaluse otsuse neid puudutavas osas.

36.      Viimaks lükkas Üldkohus tagasi neljanda väite ARBED‑i kaitseõiguste rikkumise kohta. Kohus leidis, et ARBED ei tõendanud, kuidas haldusmenetluse kestus võis kahjustada tema kaitseõigusi.

37.      Vaidlustatud kohtuotsusega tühistas Üldkohus seega vaidlusaluse otsuse ProfilARBED‑i ja TradeARBED‑i puudutavas osas ning jättis hagiavalduse ülejäänud osas põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

IV.    Menetlus Euroopa Kohtus

38.      ARBED ja komisjon esitasid vaidlustatud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebused, mis saabusid Euroopa Kohtu kantseleisse vastavalt 8. ja 15. juunil 2009. Vastuses komisjoni apellatsioonkaebusele esitasid ProfilARBED ja TradeARBED vastuapellatsiooni.

39.      Euroopa Kohtu president otsustas 10. septembri 2009. aasta määrusega liita need kohtuasjad suulise menetluse ja kohtuotsuse huvides.

V.      Sissejuhatavad märkused

40.      Nende apellatsioonkaebuste analüüsimiseks tuleb kõigepealt meenutada konkurentsieeskirjade rakendamise menetluse laadi.

41.      Kuigi see menetlus ei ole stricto sensu karistusõiguslik, on sellel siiski teatav karistuslik laad. Määruse nr 1/2003 artiklis 23 nimetatud trahvid on oma laadilt ja suuruselt samastatavad kriminaalkaristusega ning pidades silmas komisjoni menetlemis-, uurimis- ja otsuste tegemise ülesandeid, on tema tegevus ettevõtjate suhtes eelkõige karistuslikku laadi. Minu hinnangul kuulub nimetatud menetlus seega „kriminaal[õiguse]” valdkonda Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni(13) artikli 6 lõike 1 tähenduses ning sellega peavad seetõttu kaasnema kõnealuse sätte kriminaalõigust puudutavas osas ette nähtud tagatised.(14)

42.      See seisukoht järgib täielikult Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat. Selleks et kindlaks teha, kas süüdistus kuulub karistusõiguse valdkonda, lähtub nimetatud kohus kolmest kriteeriumist: rikkumise õiguslik kvalifikatsioon siseriiklikus õiguses, sanktsiooni karistuslik ja hoiatav laad ning selle karistuse raskusaste, mis asjaomasele isikule a priori võidakse mõista.(15) Esimene kriteerium on üksnes formaalse ja suhtelise väärtusega ning kaks ülejäänut on alternatiivsed.(16) Euroopa Inimõiguste Kohus on seda arutluskäiku kasutanud paljude halduskaristuste suhtes,(17) mille hulgas on ka siseriikliku konkurentsiasutuse määratud karistused.(18) Võttes arvesse konkurentsiõiguse eesmärki (majandusliku avaliku korra kaitse), karistuste laadi (korraga nii ennetav kui karistav toime ilma igasuguse kahju hüvitamise mõtteta) ja karistuste olulisust (suuresummaline rahaline karistus), peavad nende menetlustega Euroopa Inimõiguste Kohtu hinnangul kaasnema EIÕK artiklis 6 ette nähtud tagatised.

43.      Euroopa Kohtu praktika järgib sama suunda. Tuues esile konkurentsi puudutavate kohtuasjade spetsiifilisuse, kohaldab Euroopa Kohus karistusõiguse algpõhimõtteid ning EIÕK artiklis 6 sätestatud põhitagatisi. Nii möönis Euroopa Kohus otsuses komisjon vs. Anic Partecipazioni,(19) et isikliku vastutuse põhimõte on konkurentsieeskirjadele kohaldatav.(20) Seejärel viitas Euroopa Kohus otsuses Hüls vs. komisjon(21) EIÕK artikli 6 lõikega 2 tagatud süütuse presumptsiooni põhimõttele. Selles kohtuasjas leidis liidu kohus, et võttes arvesse asjaomase rikkumise laadi ning selle eest mõistetavate karistuste laadi ja raskust, peab süütuse presumptsiooni põhimõte kehtima ettevõtjatele kohaldatavate konkurentsieeskirjade rikkumiste menetlustes, mille tulemusel võidakse määrata trahve või karistusmakseid.(22)

44.      Viimaks tuleb meenutada, et kohtuotsuse Van Landewyck jt vs. komisjon(23) punktis 81 märkis Euroopa Kohus, et kuigi komisjoni ei saa kvalifitseerida „kohtuks” EIÕK artikli 6 tähenduses, oli ta kohustatud järgima liidu õiguses ette nähtud menetluslikke tagatisi. Minu hinnangul on vaieldamatu, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta(24) sisaldab muu hulgas kõnealuseid menetluslikke tagatisi ning et komisjon on ilmselgelt kohustatud neid järgima.

45.      Need asjaolud tõendavad piisavalt, et käesolevate apellatsioonkaebuste läbivaatamisel tuleb erilist tähelepanu pöörata harta artiklites 47–49 ning EIÕK artiklis 6 sätestatud põhitagatiste järgimisele.

VI.    Komisjoni esitatud apellatsioonkaebus (C‑216/09 P)

46.      Käesoleva kohtuasja analüüsi alustan ma komisjoni esitatud apellatsioonkaebuse läbivaatamisega. Kuna nimetatud apellatsioonkaebus puudutab ainsat väidet aegumisnormide tõlgendamise kohta, on see nimelt eelduseks ProfilARBED‑i ja TradeARBED‑i esitatud vastuapellatsioonkaebuse läbivaatamisele.

47.      Oma apellatsioonkaebuses väidab komisjon, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta tõlgendas aegumise peatumist reguleerivaid õigusnorme, mis on sätestatud otsuse nr 715/78 artiklis 3 ja määruse nr 1/2003 artikli 25 lõikes 6.

48.      Vaidlustatud kohtuotsuses leidis Üldkohus, et nendes sätetes ette nähtud aegumise peatumine puudutas üksnes hagejat, see tähendab ARBED‑i. Seega järeldas Üldkohus, et asjaolud olid ProfilARBED‑i ning TradeARBED‑i puhul aegunud.

A.      Poolte nõuded

49.      Komisjon palub Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles tühistati ProfilARBED‑ile ja TradeARBED‑ile komisjoni poolt määratud trahvid, jätta nende ettevõtjate esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata ning mõista neilt välja kohtukulud.

50.      Oma vastuses apellatsioonkaebusele paluvad ProfilARBED ja TradeARBED Euroopa Kohtul jätta vaidlustatud kohtuotsus muutmata osas, milles tühistati neile komisjoni poolt määratud trahvid. Lisaks esitavad nad vastuapellatsioonkaebuse juhuks, kui Euroopa Kohus rahuldab tõepoolest komisjoni apellatsioonkaebuse.

B.      Ainus väide, et aegumise peatumist käsitlevat normi on valesti tõlgendatud

51.      Küsimus seisneb selles, kas juhul, kui liidu kohtule on esitatud hagi, on aegumise peatumisel suhteline mõju, see tähendab, et aegumine peatub üksnes hagejaks oleva ettevõtja suhtes (seisukoht, millest lähtus Üldkohus ning mida kaitsevad ProfilARBED ja TradeARBED), või erga omnes mõju, see tähendab, et aegumine peatub menetluse ajaks kõigi rikkumises osalenud ettevõtjate suhtes, sõltumata sellest, kas nad on hagi esitanud või mitte (seisukoht, mida toetab komisjon). Vastupidi sellele, mis on sõnaselgelt ette nähtud aegumise katkemise korral, ei reguleeri otsuse nr 715/78 artikkel 2 ning määruse nr 1/2003 artikli 25 lõige 6 nimetatud küsimust üldse.

52.      See küsimus on sarnane sellega, mis tekib eespool viidatud kohtuasjas ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, milles – meenutagem – esitan ma samuti ettepaneku. Euroopa Kohus peab esimest korda seda küsimust lahendama.

1.      Vaidlustatud kohtuotsus

53.      Vaidlustatud kohtuotsuses leidis Üldkohus, et aegumise peatumist tuleb tõlgendada kitsendavalt, kuna see on erand viieaastase aegumistähtaja põhimõttest. Lisaks märkis kohus, et enam ei ole vaja omistada erga omnes mõju aegumise peatumisele, kuna peatumine puudutab oma määratluselt olukorda, kus komisjon on juba teinud otsuse. Viimaks tõdes Üldkohus, et vastavalt kohtuotsusele komisjon vs. AssiDomän Kraft Products jt(25) on kohtumenetlustel suhteline mõju, mis üldjuhul välistab selle, et otsuse peale ettevõtja esitatud hagi mõjutaks teiste selle otsuse adressaatide olukorda.

2.      Poolte peamised argumendid

54.      Komisjon leiab, et Üldkohus tugines otsuse nr 715/78 artikli 2 lõike 3 ja artikli 3 valele ning liiga kitsale grammatilisele tõlgendusele. Selline tõlgendus läheb vastuollu mitte üksnes teleoloogilise tõlgendusega, millest Euroopa Kohus juhindus kohtuotsuses Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon,(26) vaid ka in rem lähenemisega, mida ilmselt kasutas Euroopa Liidu Nõukogu määruse nr 2988/74(27) ettevalmistavates materjalides.

55.      Lisaks ei nõustu komisjon tuginemisega eespool viidatud kohtuotsusele komisjon vs. AssiDöman Kraft Products jt, milles kohus kinnitas tühistava kohtuotsuse suhtelist mõju. Selle kohtuotsuse loogika ei ole kohaldatav sellist liiki otsustele nagu uurimismeetmed, mille vaidlustamine katkestab või peatab aegumise.

56.      Erinevalt lõppotsustest võib selliste meetmete tühistamine mõjutada komisjoni võimet viia läbi menetlus rikkumisega seotud kõigi ettevõtjate suhtes, isegi kui need meetmed on formaalselt võetud vaid ühe ettevõtja suhtes. Järelikult kahjustab selle kohtuotsuse kohaldamine aegumise peatumisele konkurentsiõiguse nõuetekohast rakendamist, samas kui tõlgendus, mis lähtub erga omnes mõjust, säilitab selle kasuliku mõju.

57.      Komisjon täpsustab, et vaidlustatud kohtuotsus kohustab teda juhul, kui äriühing vaidlustab tema suhtes võetud uurimismeetme, jätkama oma uurimist teiste asjaomaste ettevõtjate suhtes ning kasutama oma lõppotsuses dokumente, mille õiguspärasus on ebakindel, kuna vastasel juhul võidakse lõppotsus tühistada. Kuna aegumine kulgeb teiste ettevõtjate suhtes, ei saa ta oodata uurimismeedet puudutava kohtumenetluse tulemust.

58.      Lisaks leiab komisjon, et vaidlustatud kohtuotsus lihtsustab trahvi maksmisest kõrvalehoidumist. Nimelt võidakse ettevõtja, kelle suhtes aegumine on peatunud, restruktureerida või anda tema varad üle teisele äriühingule, võimaldades sel viisil kontsernil vältida trahvi maksmist.

59.      ProfilARBED ja TradeARBED on seisukohal, et nende kahe samas otsuses teineteisele järgneva artikli sõnastuse erinevust ei saa tõlgendada teisiti kui nii, et need kajastavad seadusandja vabatahtlikku ja teadlikku otsust eristada aegumise katkemise ja peatumise mõju.

60.      Aegumisnormide eesmärk on tagada komisjonile õigus mitte karistada, vaid kaitsta õiguskindluse üldpõhimõtet kohaldades õigussubjekte selliste karistuste eest, kui teatud tähtaeg on möödunud. Seega, kuna need normid teevad erandi õiguse üldpõhimõttest, tuleb aegumise katkemist ja peatumist – nagu seda rõhutas ka Üldkohus – tõlgendada kitsendavalt ning seega ettevõtjale soodsas tähenduses.

61.      Selles osas märgivad ProfilARBED ja TradeARBED, et algne otsus puudutas üksnes ARBED‑i, ning järeldavad sellest, et see otsus ei ole nende jaoks vaidlustatav akt. Sellest tuleneb, et ilma et oleks vaja võtta seisukohta otsuse nr 715/78 artikli 3 ja määruse nr 1/2003 artikli 25 lõike 6 erga omnes laadi kohta, ei ole aegumise peatumise kohaldamise tingimused nende suhtes täidetud.

62.      Isegi kui oletada, et algne otsus oleks nende jaoks olnud vaidlustatav akt, leiavad ProfilARBED ja TradeARBED, et kohtumenetluste inter partes mõju välistab selle, et ARBED‑i esitatud hagi mõjutaks nende olukorda. Lisaks on ProfilARBED ja TradeARBED seisukohal, et uurimismeetmed on ettevalmistavad aktid ning ei ole vaidlustatavad, mistõttu ei tõusetu peatumise küsimust. Isegi kui eeldada, et tegemist on vaidlustatavate uurimismeetmetega, ei katkesta selline hagiavaldus uurimismenetlust. Komisjonil on igal hetkel võimalus parandada vormivigu. Järelikult isegi sellise oletuse korral ei ole millegagi põhjendatud aegumise peatumise normide erga omnes mõju.

63.      Mis puudutab väidetavaid võimalusi trahvi maksmisest kõrvalehoidumiseks, siis viitavad ProfilARBED ja TradeARBED kohtupraktikale konkurentsivastase tegevuse süükspanemise kohta, mis võimaldab ühelt ettevõtjalt teisele kanda üle vastutuse rikkumise eest, sealhulgas aegumisega seotud õigused.

64.      Viimaks leiavad ProfilARBED ja TradeARBED, et määrus nr 2988/74 ei ole käesolevas kohtuasjas kohaldatav, ning tõdevad, et õiguskindluse põhimõtet kohaldades ei saa selle määruse ettevalmistavatele materjalidele tugineda, kuna neid ei ole kunagi avaldatud ega mainitud määruse nr 2988/74 tekstis.

3.      Minu hinnang

65.      Enne kui alustada ainsa väite käsitlemisega, tuleb esitada mõned sissejuhatavad märkused aegumisnormide laadi ja ulatuse kohta konkurentsimenetluses.

a)      Sissejuhatavad kaalutlused

66.      Menetluste aegumine kujutab endast meie õigussüsteemi universaalset aluspõhimõtet. Seda võib määratleda kui kriminaalasja lõpetamise põhjust, mis saabub alates rikkumise toimepanemise päevast teatava ajavahemiku möödumisel. Menetluste aegumist kohaldatakse üldjuhul kõigile, isegi kõige raskematele rikkumistele, kusjuures ainsaks erandiks on inimsusevastased kuriteod, mis on vastavalt rahvusvahelistele nõuetele tunnistatud aegumatuks. Aegumistähtaja möödumisel on kriminaalasi kustunud ning ükski menetlus rikkumise toimepanijate suhtes ei ole enam võimalik.

67.      Aegumisega soovitakse luua ühiskondlik rahu ning aegumine vastab üldisele huvile õiguskindluse järele. 24. septembri 2002. aasta otsuses kohtuasjas Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon(28) kinnitas Euroopa Kohus seoses aegumisega, et „õiguskindluse põhinõudega on vastuolus see, kui komisjon saaks oma pädevuse teostamist lõputult edasi lükata”, ning et komisjoni ülesande täitmiseks peab olema eelnevalt kindlaks määratud aegumistähtaeg.(29) Tavapäraselt on aegumine õigustatud mitmel põhjusel. Kõigepealt kaotab karistamine oma mõtte, kuna rikkumisega avalikule korrale põhjustatud häired kaovad järk-järgult. Edasi on asjaomaste isikute ja ettevõtjate huvide kaitset arvestades pärast teatava ajavahemiku möödumist keerulisem rikkumist puudutavaid tõendeid säilitada või koguda. Viimaks võimaldab aegumine eelkõige karistada uurimisasutusi aegluse, tegevusetuse või isegi hooletuse eest ning soodustab rikkumise toime pannud isikute üle mõistliku aja jooksul kohtupidamist.

68.      Konkurentsiõiguse rikkumised aeguvad viie aasta möödumisel rikkumise toimepaneku päevast, nagu sätestavad otsuse nr 715/78 artikkel 1 ning määruse nr 1/2003 artikli 25 lõiked 1 ja 2. Sellegipoolest võivad nimetatud otsuse artikli 2 lõike 1 ning nimetatud määruse artikli 25 lõike 3 kohaselt katkestada selle aegumistähtaja kulgemise komisjoni meetmed, mille eesmärk on rikkumist uurida või algatada selle suhtes menetlus. Katkemine muudab tagasiulatuvalt olematuks juba kulgenud tähtaja ning on lähtepunktiks uuele tähtajale. Lisaks kehtib katkemine kõnealuse otsuse artikli 2 lõike 2 ning kõnealuse määruse artikli 25 lõike 4 kohaselt kõigi „rikkumises osalenud” ettevõtjate suhtes.

69.      Peale selle võib otsuse nr 715/78 artikli 3 ning määruse nr 1/2003 artikli 25 lõike 6 kohaselt aegumine peatuda kohtumenetluse ajaks. Sellisel juhul peatub aegumistähtaja kulgemine silmapilkselt.

70.      Viimaks sätestas liidu seadusandja selle otsuse artikli 2 lõikes 3 ning selle määruse artikli 25 lõikes 5, et aegumistähtaeg möödub, kui maksimaalselt kümne aasta pikkune ajavahemik lõpeb ilma, et komisjon oleks määranud trahvi. Ta lisab siiski, et see tähtaeg pikeneb aja võrra, mille jooksul oli aegumistähtaeg peatunud.

b)      Aegumise peatumise suhteline või absoluutne mõju

71.      Nagu väidab komisjon ning samadel põhjustel kui need, mis on esitatud eespool viidatud kohtuasjas ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, leian ma, et aegumise peatumine kohtumenetluse jooksul peab kehtima kõigi rikkumises osalenud ettevõtjate suhtes, sõltumata sellest, kas nad esitasid hagiavalduse või mitte.

72.      Seega ei nõustu ma seisukohaga, milleni jõudis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuses, ja seda kolmel põhjusel.

73.      Esiteks ei võta see seisukoht arvesse aegumise objektiivset laadi. Aegumine on nimelt seotud üksnes asjaoludega. Aegumine on tegelik ega sõltu asjaomastest isikutest. Seega, kui komisjoni võimalus võtta meede lõpeb aegumise tulemusel, puudutab see lõppemine kõiki kõnealuseid asjaolusid ning isikuid.

74.      Mis puudutab aegumise katkemist, siis tuleneb see väga selgelt otsuse nr 715/78 artikli 2 lõikest 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 25 lõikest 4, kuna nendes sätetes on märgitud, et aegumise katkemine kehtib kõikide rikkumises osalenud ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste suhtes. Otsuse artikli 3 ja määruse artikli 25 lõike 6 sõnastus on aegumise peatumise osas üldisem ning ei täpsusta seda küsimust. Kuigi õigusnormides ei ole selle kohta midagi sätestatud, leian ma siiski, et aegumise katkemise ja aegumise peatumisega kaasnev mõju peab olema samasugune. Mõlemad kujutavad endast aegumise erandit. Kuna aegumine on objektiivne, peavad katkemine ja peatumine seega mõlemad olema kohaldatavad asjaoludele endile. See kehtib seda enam, et käesolevas asjas on tegemist keerulise, jätkuva ning eelkõige kollektiivse rikkumisega.

75.      Teiseks on Üldkohtu kasutatud lahendus ohtlik. Peatumise suhteline mõju võib tegelikult viia selleni, et komisjon ei saa enam võtta meetmeid ekslikult kõrvalejäänud ettevõtja suhtes, kuna see meede võib olla aegunud.

76.      Kolmandaks tuleb seda lahendust käesolevale kohtuasjale kohaldatuna kritiseerida, kuna ma lähtun eeldusest, et ARBED kui TradeARBED‑i suhtes juhtimisvõimu teostaja moodustab viimasega ühe ja sama majandusüksuse ning peab järelikult vastutama viimase toime pandud rikkumise eest. Üldkohtu arvates on asjaolud aegunud TradeARBED‑i suhtes, kes tegelikult pani rikkumise toime, kuid need ei ole aegunud nende eest vastutava äriühingu, nimelt ARBED‑i suhtes.

77.      Seega ei näe ma mingit põhjust eristada – mis on minu arvates kunstlik – ühe või teise mõju rikkumises osalenud ettevõtjate suhtes.

78.      Niisiis olen ma seisukohal, et otsuse nr 715/78 artiklit 3 ja määruse nr 1/2003 artikli 25 lõiget 6 tuleb tõlgendada nii, et aegumise peatumine kohtumenetluse jooksul peab kehtima kõigi rikkumises osalenud ettevõtjate suhtes, sõltumata sellest, kas nad esitasid hagiavalduse või mitte.

79.      Käesolevale kohtuasjale kohaldatuna tähendab see, et aegumistähtaeg ei olnud möödunud TradeARBED‑i suhtes, mis näib minu jaoks kohasem, arvestades süükspanemist puudutavaid norme, mida ma käesolevas asjas kohaldasin. See tähendab samuti, et asjaolud ei olnud aegunud ProfilARBED‑i suhtes, seda siiski tingimusel, et kõnealust ettevõtjat saab tõepoolest lugeda „rikkumises osalenud” ettevõtjaks.(30)

80.      Sellest tulenevalt leian ma, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta otsustas, et aegumise peatumine kehtib üksnes tühistamishagi esitanud ettevõtja, nimelt ARBED‑i suhtes.

81.      Arvestades neid asjaolusid, teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku otsustada, et ainus väide, et aegumise peatumist käsitlevat normi on valesti tõlgendatud, on põhjendatud.

c)      Järeldus

82.      Arvestades neid kaalutlusi kogumis, teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku rahuldada komisjoni apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑216/09 P ning tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles Üldkohus otsustas, et aegumine peatus üksnes ARBED‑i suhtes.

83.      Vastavalt poolte esitatud menetlusdokumentidele teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku liita ProfilARBED‑i ja TradeARBED‑i vastuapellatsioonkaebus kohtuasjas C‑216/09 P apellatsioonkaebusega, mille ARBED esitas kohtuasjas C‑201/09 P.

VII. ARBED‑i apellatsioonkaebus (C‑201/09 P) ning ProfilARBED‑i ja TradeARBED‑i vastuapellatsioonkaebus (C‑216/09 P)

84.      Oma apellatsioonkaebustes paluvad ARBED, ProfilARBED ja TradeARBED (edaspidi „kontsern ARBED”) Euroopa Kohtul tühistada vaidlustatud kohtuotsus ning mõista komisjonilt välja kohtukulud kahes kohtuastmes.

85.      Oma vastuses ARBED‑i apellatsioonkaebusele ning oma repliigis ProfilARBED‑i ja TradeARBED‑i vastuapellatsioonkaebustele palub komisjon Euroopa Kohtul jätta need apellatsioonkaebused rahuldamata ning mõista kohtukulud välja kontsernilt ARBED.

86.      Kontsern ARBED esitab neli sisult identset väidet.(31) Need väited on järgmised: vaidlusalusel otsusel puudub õiguslik alus, eiratud on konkurentsivastase tegevuse süükspanemise norme äriühingute kontserni osas, valesti on tõlgendatud aegumisnorme ning lõpuks on nende kaitseõiguste rikkumise hindamisel rikutud õigusnorme.

A.      Esimene väide, et vaidlusalusel otsusel puudub õiguslik alus

87.      Sisuliselt väidab kontsern ARBED, et komisjon kaotas ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemise tõttu 23. juulil 2002 pädevuse karistada ST artikli 65 rikkumise eest ning et ei ole ühtegi õigusnormi, mis annaks sellele institutsioonile volituse kohaldada seda sätet.

1.      Poolte peamised argumendid

88.      Esimene väide jaguneb kolmeks osaks, mis puudutavad esiteks ST artikli 97, teiseks määruse nr 1/2003 ja kolmandaks põhjendamiskohustuse rikkumist.

a)      Esimene osa, mis puudutab ST artikli 97 rikkumist

89.      Kontsern ARBED märgib, et ST artiklis 97 on ette nähtud ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemine 23. juulil 2002 ning et ST artiklil 65 põhinev vaidlusalune otsus tehti 8. novembril 2006. Otsustades, et kõnealust tegevust on õige menetleda ST artikli 65 alusel, rikkus Üldkohus ST artiklit 97 ning ei vastanud tema argumentidele õigusliku aluse puudumise kohta.

90.      Kontsern ARBED leiab, et Üldkohus rikkus õigusnormi, kui ta tõdes, et ühenduse lepingutega on loodud ühtne õiguskord. EÜ artikli 305 lõike 1 kohaselt kujutab ESTÜ asutamisleping endast erikorda, tehes erandi EÜ asutamislepinguga kehtestatud üldnormidest, ning EÜ asutamislepingu õigusliku raamistiku järgnemine ESTÜ asutamislepingu raamistikule tõi alates 24. juulist 2002 kaasa muudatuse õiguslikes alustes, menetlustes ning kohaldatavates materiaalõigusnormides. Institutsioonide kohustust tõlgendada erinevaid lepinguid järjepidevalt saab teostada üksnes lepingutes endis seatud piire järgides ning need ei saa seega kaasa tuua seda, et institutsioonid jätavad pärast kõnealust kuupäeva jõusse sellise lepingu sätte, milles on ette nähtud selle kehtivuse lõppemine 23. juulil 2002.

91.      Seda järeldust ei muuda ka kohtuotsused Klomp(32) ja Lucchini(33), millele tugineb Üldkohus oma põhjendustes. Esimene kohtuotsus puudutas nimelt ühenduse esmase õiguse muutmist, mis toimus ühinemislepinguga, mitte lepingu kehtivuse lõppemisega, ning teine kohtuotsus otsust, mis tehti ESTÜ asutamislepingu alusel enne, mitte pärast selle kehtivuse lõppemist.

92.      Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu. Eelkõige rõhutab ta EÜ asutamislepingu, ESTÜ asutamislepingu ja Euratomi asutamislepinguga loodud õiguskorra ühtsust. Seda õiguskorda iseloomustavad ühised eesmärgid, ühised subjektid, ühised õigusnormid ja menetlused ning ühised institutsioonid. Eelkõige näevad ST artikkel 65 ning EÜ artikkel 81 mõlemad ette komisjoni pädevuse Euroopa Kohtu kontrolli all. Komisjon märgib samuti, et tulenevalt kohtupraktikast on ESTÜ asutamislepingu ja EÜ asutamislepingu sätted ühenduse õiguse lahutamatu osa, mille kohaldamisel tuleb vältida ebakõla ning tõlgendada ESTÜ asutamislepingut ja Euratomi asutamislepingut ühiste põhimõtete alusel viitega EÜ asutamislepingule. Oma praktikas on Euroopa Kohus tõdenud, et materiaalõigusnormid, mis keelavad kartellikokkulepped ESTÜ asutamislepingus ja EÜ asutamislepingus, on põhiosas võrdväärsed, ja kohaldanud EÜ artiklit 81 käsitlevat kohtupraktikat ST artikli 65 lõike 1 suhtes.

93.      Mis puudutab EÜ artikli 305 lõiget 1, siis on liidu kohtud alati leidnud, et esiteks kujutab ESTÜ asutamisleping endast lex specialis’t ühtses õiguskorras seoses oma spetsiifilise valdkonnaga ning teiseks, kui küsimused ei olnud ESTÜ asutamislepingu sätete ese, oli EÜ asutamislepingut võimalik lex generalis’ena kohaldada ESTÜ asutamislepingu kohaldamisalasse kuuluvatele toodetele. Kuna EÜ asutamisleping oli täiendava korrana olemas ESTÜ asutamislepingu kogu kehtivusaja jooksul, tõusis ta selle kehtivuse lõppemisel „esikohale” ka selles konkreetses valdkonnas. Kartelliõiguses asendati ST artiklis 65 sätestatud keelud ja karistused järjepidevust rikkumata EÜ artiklis 81 sätestatud keeldude ja karistustega.

94.      Komisjon leiab, et kuigi ESTÜ asutamislepingu kehtivus lõppes, ilma et kartelle puudutavate kohtuasjade jaoks oleks ette nähtud üleminekukorda, ei saa sellest järeldada, et liikmesriigid soovisid välistada ESTÜ asutamislepingu kehtivuse ajal rakendatud kartellid ST artikli 65 kohaldamisalast üksnes põhjusel, et need avastati või neid menetleti alles pärast selle kehtivuse lõppemist. Esmasel õigusel põhineval üleminekul ei ole õigusnormidele tuginev üleminekukord vajalik, kuna vastavalt Euroopa Kohtu praktikale piisab, kui kasutada üldtunnustatud tõlgendamispõhimõtteid, et kindlaks määrata sätete ajaline kohaldatavus, võttes arvesse nende eesmärki ja konteksti.

95.      Komisjoni hinnangul kohaldatakse nende normide alusel asjaoludele, mida keeld puudutab, rikkumise hetkel kehtivat materiaalõigust. Asjaolu, et ST artikli 65 lõige 1 on EÜ artikli 81 suhtes ülimuslik, kuigi süükspandav tegevus kujutab endast samas ka EÜ artikli 81 rikkumist, räägib selle kasuks, et komisjonil oli katkematu karistuste määramise pädevus. Komisjon leiab, et kuigi karistused, mida saab täna määrata, kuuluvad EÜ artikli 81 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 kohaldamisalasse, tuleb lex mitior põhimõtet siiski seoses ST artikli 65 lõikega 5 arvesse võtta.

96.      Komisjon rõhutab, et pädevuse puudumine menetluste läbiviimisel ning karistuste määramisel võtaks ST artikli 65 lõikelt 1, mis on ühenduse õiguse alusnormina vajalik komisjoni ülesannete täitmisel, selle kasuliku mõju, vabastades põhjendamatult karistamisest tegude eest, mis leidsid aset ning mis olid keelatud ajal, mil kehtis ESTÜ asutamisleping. Isegi liikmesriike takistataks menetlusi läbi viimast. Lisaks rikuks niisugune takistus aluspõhimõtet, mille kohaselt peab kohtumenetluse tulemusel olema võimalik menetlust jätkata punktist, kus menetlusviga tehti. Komisjon on seisukohal, et miski ei võimalda arvata, et liikmesriigid oleksid soovinud sellist karistustest vabastamist ning järjepidevuse katkemist valdkonnas, kus ühine poliitika oli alati ette nähtud.

b)      Teine osa, mis puudutab määruse nr 1/2003 rikkumist

97.      Kontsern ARBED leiab, et lugedes komisjoni pädevuse aluseks määruse nr 1/2003, kuritarvitas Üldkohus võimu ning ei vastanud tema argumentidele. Ta märgib, et see määrus võeti vastu pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist, ning leiab, et arvestades selle artiklit 4 ning igasuguse viite puudumist ESTÜ asutamislepingule, annab see komisjonile pädevuse menetleda üksnes EÜ artiklite 81 ja 82 rikkumisi.

98.      Isegi kui eeldada, et määrus nr 1/2003 annab komisjonile pädevuse karistada ST artikli 65 lõike 1 rikkumiste eest, on see vastuolus ESTÜ asutamislepinguga, kuna määrus, mis on antud üksnes EÜ asutamislepingu alusel, püüab muuta ESTÜ asutamislepingut. Kohtupraktikast tuleneb nimelt, et erinevate asutamislepingute materiaalõiguse sätete sidus tõlgendamine ei mõjuta kuidagi erinevate asutamislepingutega erinevatele institutsioonidele antud pädevust, kuna institutsioonid on iga asutamislepingu raames pädevad kasutama ainult volitusi, mis neile on antud vastava asutamislepinguga.

99.      Kontserni ARBED arvates viib Üldkohtu lähenemine esiteks selleni, et annab nõukogule pädevuse otsustada, millised ametivõimud on pädevad ST artikli 65 rakendamiseks, samas kui ESTÜ asutamislepingu sõlmijad teostasid seda pädevust, ning teiseks selleni, et muudetakse ESTÜ asutamislepinguga komisjonile antud pädevust, mis ST artikli 65 kohaselt on ainupädevus, samas kui määruses nr 1/2003 ette nähtud pädevus konkureerib siseriiklike konkurentsiametite ja siseriiklike kohtute pädevusega.

100. Üldkohtu tõlgendus seaduse ajalise kohaldamise kohta kahjustab seega iga asutamislepingu vastavat õiguslikku olemust ning normihierarhia põhimõtteid. Lisaks ajas Üldkohus segamini menetlusnormi, materiaalõigusnormi ning pädevuse andmise. Kohtupraktikast tuleneb esiteks, et küsimus institutsiooni pädevusest eelneb küsimusele, milliseid materaal- ja menetlusnorme tuleb kohaldada, ning teiseks, et õiguslik alus, mis annab ühenduse institutsioonile õiguse võtta vastu õigusakt, peab kehtima selle akti vastuvõtmise hetkel.

101. Komisjon leiab, et ta rajas vaidlustatud otsuse õigesti ST artikli 65 lõikele 1, kuna rikkumine pandi toime selle kehtivuse ajal ning see asutamisleping oli ülimuslik EÜ asutamislepingu suhtes. Lisaks, kuna kõnealune säte kehtestas keelu rikkumise hetkel ning EÜ artikkel 81 puudutab sama rikkumist, ei ole nulla poena sine lege põhimõtet rikutud.

102. Ta täpsustab, et ühtse õiguskorra raames ning pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist pädevuse katkematu ülekandmise alusel kuulub pädevus karistada rikkumiste eest ning kohaldatav menetlus EÜ artikli 81 ja määruse nr 1/2003 artikli 23 kohaldamisalasse. Viimati nimetatud artikkel on kohaldatav ESTÜ asutamislepingu kehtivuse ajal toime pandud nii EÜ artikli 81 kui täiendavalt kohaldatava lex generalis’e kui ka ST artikli 65 kui samaväärse sisuga lex specialis’e rikkumistele. Määruse nr 1/2003 artikli 23 viide EÜ artiklile 81 hõlmab erisätte suhte tõttu ka ESTÜ asutamislepingu artiklit 65.

103. Lisaks on see tegevus komisjoni arvates kooskõlas põhimõttega, mille kohaselt kohaldatakse hetkel kehtivaid menetlusnorme pooleliolevatele kohtuasjadele. Tulenevalt sellest põhimõttest reguleerib terase sektoris rikkumise tuvastamise ja rikkumise eest karistamise menetlust pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist EÜ asutamislepingust tulenev teisene õigus, ilma et see mõjutaks pooleliolevates kohtuasjades ST artikli 65 lõikes 1 ette nähtud materiaalõigusliku keelu kohaldamist.

104. Komisjon viitab eelkõige Euroopa Kohtu 7. septembri 1999. aasta otsusele kohtuasjas De Haan(34) ja Üldkohtu 19. septembri 2006. aasta otsusele kohtuasjas Lucchini vs. komisjon(35), väites, et ta võib kombineerida – ja ka peab seda tegema – hetkel kohaldatavad menetlusnormid rikkumise toimepanemise hetkel kehtiva materiaalõigusega.

105. Viimaks leiab komisjon kõiki neid asjaolusid arvestades, et liikmesriikidel ei olnud vaja sõnaselgelt anda talle pädevust menetleda rikkumisi, mis on toime pandud ESTÜ asutamislepingu kohaldamisalas pärast 23. juulit 2002, ning et miski ei lase arvata, et liikmesriigid oleksid sellele vastu olnud. Ta rõhutab, et ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemise tagajärjed olid pingeliste arutelude esemeks enam kui kümne aasta jooksul nõukogus, Euroopa Parlamendis ja komisjonis ning et üleminekusätted viidi sisse siis, kui need osutusid vajalikuks.

c)      Kolmas osa, mis puudutab põhjendamiskohustuse rikkumist

106. Kontsern ARBED väidab, et Üldkohtu hinnang õigusliku aluse kehtivuse kohta on puudulikult põhjendatud. Ta märgib, et Üldkohus ei ole vastanud tühistamishagis esitatud argumentidele.

2.      Minu hinnang

a)      Esimene ja teine osa, mis puudutavad ST artikli 97 ja määruse nr 1/2003 rikkumist

107. Esimese väite kahte esimest osa tuleb analüüsida koos. Nendes kahes osas palub kontsern ARBED nimelt sisuliselt Euroopa Kohtul võtta seisukoht küsimuses, kas pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist võis komisjon tuvastada ST artikli 65 lõike 1 rikkumise ja selle eest karistada, rajades oma pädevuse määruse nr 1/2003 sätetele, mis – meenutagem – kujutab endast EÜ artikli 81 rakendusmäärust.

108. See küsimus on sisuliselt identne sellega, mis tõusetub apellatsioonkaebuse raames, mis esitati eespool viidatud kohtuotsuse ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon peale hetkel Euroopa Kohtus pooleli olevas kohtuasjas (C‑352/09 P), milles ma esitan samuti ettepaneku.

109. Käesolevas kohtuasjas, nagu eespool viidatud kohtuasjas ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, kombineeris komisjon ESTÜ asutamislepingust ja EÜ asutamislepingust(36) tulenevat materiaalõigust ja menetlusõigust, selleks et määrata ST artikli 65 lõike 1 rikkumise eest karistus pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist. Komisjon tugines rikkumise tuvastamiseks määruse nr 1/2003 artikli 7 lõikele 1. Lisaks lähtus ta kõnealustele ettevõtjatele trahvi määramisel selle määruse artikli 23 lõikest 2. Siiski ei arvutanud komisjon kummaski kohtuasjas selle trahvi summat arvutusmeetodi alusel, mis on toodud viimati nimetatud sättes, vaid ST artikli 65 lõikes 5 kindlaksmääratud meetodi kohaselt, ning tegi seda lex mitior põhimõtet kohaldades.(37)

110. Kuna seda kombinatsiooni kasutas komisjon samadel tingimustel nendes kahes kohtuasjas ning kuna Üldkohus viis läbi sisuliselt identse seaduslikkuse kontrolli, jõuan ma samadele kaalutlustele kui need, mis ma esitan ettepanekus eespool viidatud kohtuasjas ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon.

111. Komisjon kasutas seda kombinatsiooni, kuna puudub üleminekusäte, mis võimaldaks tal pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist tuvastada ST artikli 65 lõike 1 rikkumist ja selle rikkumise eest karistada. Järelikult, kui tal ei õnnestu enne selle asutamislepingu kehtivuse lõppemist teha otsust konkurentsivastase tegevuse hilinenult avastamise tõttu või – nagu käesolevas kohtuasjas – esimese otsuse tühistamise tõttu, ei võimalda mitte ükski norm tal tagada sellest sättest tulenevate õiguste ja kohustuste järgimist.

112. Edasi ei puuduta olukordasid, mis on aset leidnud ESTÜ asutamislepingu kehtivuse ajal, kumbki ühenduse konkurentsieeskirjade kohaldamist reguleerivast kahest määrusest, olgu see siis nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määrus nr 17(38) või määrus nr 1/2003. Ainult komisjoni teatises teatavate konkurentsijuhtumite käsitlemise kohta tulenevalt ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemisest(39) on seda olukorda käsitletud. Selle teatise punktis 31 on ette nähtud järgmist:

„Kui komisjon tuvastab kokkuleppeid puudutavate ühenduse konkurentsieeskirjade kohaldamisel ESTÜ asutamislepingu reguleerimisalasse jäävasse valdkonda kuuluva rikkumise, kohaldatakse sõltumata kohaldamise kuupäevast rikkumise koosseisu faktiliste asjaolude aset leidmise hetkel kehtinud materiaalõigust. Menetluslikult kohaldatakse pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist EÜ õigust […]”.

113. Selle lünga tõttu kasutas komisjon esimest lahendust, mille Üldkohus 25. oktoobri 2007. aasta otsustes kohtuasjas SP vs. komisjon(40), kohtuasjas T‑45/03: Riva Acciaio vs. komisjon, kohtuasjas T‑77/03: Feralpi Siderurgica vs. komisjon, ning kohtuasjas T‑94/03: Ferriere Nord vs. komisjon tagasi lükkas. Kõigis neis kohtuasjades rajas komisjon oma pädevuse üksnes ESTÜ asutamislepingu sätetele, kuigi selle lepingu kehtivus oli lõppenud. Ferriere Nord SpA suhtes 17. detsembril 2002 tehtud otsuses tugines komisjon ST artikli 65 lõike 1 rikkumise tuvastamisel ST artikli 65 lõikele 4 ning ettevõtjale trahvi määramisel ST artikli 65 lõikele 5.

114. Üldkohus tühistas kõik need otsused pädevuse puudumise tõttu. Eelkõige meenutas ta, et tulenevalt Euroopa Kohtu praktikast(41) peab säte, mis on akti õiguslik alus ning mis annab ühenduse institutsioonile pädevuse vastu võtta kõnealune akt, kehtima selle akti vastuvõtmise ajal.

115. Üheski neist kohtuasjadest ei esitanud komisjon apellatsioonkaebust.

116. Käesolevas kohtuasjas pakub komisjon samaaegselt eespool viidatud kohtuasjaga ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon seega välja uue lahenduse, rajades oma otsuse vaidlusaluse otsuse tegemise hetkel kehtinud ESTÜ asutamislepingust tuleneva materiaalõiguse ja EÜ asutamislepingust tuleneva teisese menetlusõiguse kombinatsioonile.

117. Vaidlustatud kohtuotsuses kinnitas Üldkohus selle kombinatsiooni õiguspärasust, tuginedes liidu seadusandja kehtestatud normide teleoloogilisele tõlgendusele. Selleks et tunnustada komisjoni pädevust teha selline otsus, jagas Üldkohus oma arutluskäigu kolmeks osaks, nagu eespool viidatud kohtuotsuses ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon. Kõigepealt viitas ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 57 ja 58 ESTÜ asutamislepingu laadile ja ulatusele liidu õiguskorras. Edasi tugines Üldkohus selle kohtuotsuse punktides 59–64 mõlema asutamislepinguga taotletavate eesmärkide järjepidevusele ja samasusele, kohaldades Euroopa Kohtu väljatöötatud tõlgendamisnorme. Viimaks kontrollis Üldkohus selle kohtuotsuse punktides 65–68, kas komisjon tegutses kooskõlas õiguspärasuse põhimõttega ning eelkõige järgis põhimõtteid, mis käsitlevad õiguse ajalist kohaldamist.

118. Käesolevas ettepanekus toetan ma sarnaselt Üldkohtuga selle õigusliku aluse kehtivust ning kordan seega tema arutluskäiku.

119. Liidu õiguskorras kujutas ESTÜ asutamisleping endast terase- ja söesektori erikorda, tehes erandi EÜ asutamislepinguga kehtestatud üldnormidest. Nende kahe asutamislepingu vaheline suhe oli reguleeritud EÜ artiklis 305. Selle sättega välistati EÜ asutamislepingu ning sellest tuleneva teisese õiguse kohaldamine kaupadele, mis kuuluvad terase‑ ja söesektorisse, kui tõstatatud küsimused olid ESTÜ asutamislepinguga kehtestatud erinormide ese.(42)

120. Siiski, kui puudusid erisätted, kohaldati EÜ asutamislepingut ja selle rakendussätteid sellesse sektoriaalsesse ühendusse kuuluvatele toodetele(43) ning pärast selle kadumist 23. juulil 2002 laienes EÜ asutamislepingu üldine kohaldamisala sektoritele, mida algselt reguleeris ESTÜ asutamisleping.

121. EÜ asutamislepingu õigusliku raamistiku järgnemine ESTÜ asutamislepingu õiguslikule raamistikule kuulub kahe ühenduse vahelise „funktsionaalse” ühtsuse konteksti.(44) Üsna peatselt tunnistas Euroopa Kohus ühtse õiguskorra olemasolu.(45) Samuti tunnistas kohus, et eksisteerib jätkuv õiguskord, milles tuleb õigusnormide muutmisel tagada õiguslike struktuuride järjepidevus, välja arvatud juhul, kui seadusandja on väljendanud vastupidist tahet.(46)

122. Eespool viidatud kohtuotsused Busseni(47) ja Lucchini kirjeldavad, kuidas Euroopa Kohus mõistab seda funktsionaalset ühtsust nende kahe asutamislepingu vahel. Need kaks kohtuasja puudutasid Euroopa Kohtu pädevust teha eelotsusetaotluse alusel otsus ESTÜ asutamislepingu normide tõlgendamise kohta.

123. Esimene kohtuasi puudutas olukorda, kus seda pädevust ei olnud vastupidi EÜ artikli 234 sõnastusele sõnaselgelt sätestatud ST artiklis 41. Selle lünga ületamiseks läks Euroopa Kohus kaugemale nende kahe sätte vahelistest erinevustest sõnastuses ning tugines nende sätetega taotletavatele ühistele eesmärkidele ning asutamislepingute eesmärgile ja järjepidevusele. Nii märkis kohus, et „[selle] eesmärgi ja [selle] järjepidevusega läheks vastuollu […] see, et kui tegemist on [EÜ] ja ESTÜ asutamislepingust tulenevate eeskirjadega, kuulub nende mõtte ja ulatuse kindlaksmääramine viimases astmes Euroopa Kohtule, samas kui siis, kui tegemist on ESTÜ asutamislepinguga seotud õigusnormidega, jääb see pädevus ainult paljude siseriiklike kohtute pädevusse ning nende tõlgendused võivad lahkneda, ja Euroopa Kohtul […] puudub pädevus nende õigusnormide ühtseks tõlgendamiseks^[(48)^]”.(49)

124. Seejärel kohaldas Euroopa Kohus seda kaalutlust eespool viidatud kohtuasjas Lucchini. See kohtuasi puudutas olukorda, kus ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemise tõttu kaotas Euroopa Kohus oma pädevuse teha otsus eelotsuse küsimuste kohta, mis puudutavad selle asutamislepingu tõlgendamist ja kohaldamist. Tunnistades, et ST artikkel 41 ei kuulu tõepoolest enam kohaldamisele, tõdes Euroopa Kohus, et see oleks vastuolus mitte üksnes asutamislepingute eesmärgi ja järjepidevusega, vaid oleks ka ühildamatu ühenduse õiguskorra järjepidevusega, kui Euroopa Kohtul puuduks pädevus tagada selliste ESTÜ asutamislepinguga seonduvate õigusnormide ühetaoline tõlgendamine, mis loovad õiguslikke tagajärgi ka pärast mainitud asutamislepingu kehtivuse lõppemist.(50)

125. Nimelt selle kohtupraktika alusel andis Üldkohus minu hinnangul komisjonile vaidlusaluse pädevuse. Jättes tähelepanuta erinevused ST artikli 65 lõike 1 ja EÜ artikli 81 sõnastuses, rõhutas Üldkohus, et liidu kohus peab neid kahte sätet tõlgendama samamoodi ning neil on identsed eesmärgid.(51)

126. ST artikli 65 lõike 1 ja EÜ artikli 81 lõike 1 sõnastusest nimelt piisab, et tuvastada, et liikmesriigid on soovinud ette näha ühesugused reeglid ning ühenduste meetmete ühesuguse ulatuse. Olgu need oma sõnastuselt nii erinevad kui tahes, väljendavad mõlemad sätted samu vajadusi, milleks on vajadus luua ühisturg, kus valitseb terve ja tõhus konkurents, ning vajadus kehtestada selleks niisuguste kokkulepete keeld, mille eesmärk või tagajärg on tavapärase konkurentsi moonutamine. Nagu Üldkohus märkis, ei ole moonutamata konkurentsi eesmärgi taotlemine terase‑ ja söesektoris ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemise tõttu katkenud, vaid seda jätkatakse lihtsalt EÜ asutamislepingu raames. Lisaks kaitsevad ST artikli 65 lõige 1 ja EÜ artikli 81 lõige 1 samu õiguslikke huve. Tegutsemisvõimaluste osas põhinevad need kaks sätet samadel eeldustel(52) ning nende rakendamine kuulub sama ametivõimu, nimelt komisjoni pädevusse.

127. Neil asjaoludel ning tingimusel, et järgitakse põhimõtteid, mis käsitlevad õiguse ajalist kohaldamist, näib mulle, et Üldkohus võis õigesti jõuda järeldusele, et ühenduse õiguskorra ning selliste eesmärkide järjepidevus, mis juhivad selle toimimist, nõuab, et Euroopa Ühendus kui Euroopa Söe- ja Teraseühenduse õigusjärglane tagaks seoses olukordadega, mis on aset leidnud ESTÜ asutamislepingu kehtivuse ajal, nende õiguste ja kohustuste järgimise, mis selle raames kuulusid liikmesriikidele ja isikutele.(53) Selle möönmine, et ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemise tulemusel jäi ühendus ilma sellisest pädevusest, on minu hinnangul seega vastuolus asutamislepingute eesmärgi ja järjepidevusega, mida soovis liidu seadusandja, ning ühildamatu ühenduse õiguskorra järjepidevusega, mida on tunnustanud Euroopa Kohus.

128. Selle tõlgendusega saab muidugi nõustuda vaid siis, kui ühendus, keda käesoleval juhul esindab komisjon, tegutseb kooskõlas üldpõhimõtetega, mis käsitlevad õiguse ajalist kohaldamist.(54) Need põhimõtted, mida Üldkohus meenutab vaidlustatud kohtuotsuse punktis 65, on järgmised.

129. Mis puudutab menetlusnorme, siis kuuluvad need kohaldamisele kõigis kohtuasjades, mis on pooleli hetkel, mil need normid jõustuvad. Teiste sõnadega peab komisjon uurima ESTÜ asutamislepingu kehtivuse ajal toime pandud rikkumist vastavalt vormi- ja menetlusnõuetele, mille nägid ette tema otsuse tegemise päeval kehtinud sätted ehk siis määruse nr 1/2003 sätted.

130. Seevastu ei ole see nii materiaalõigusnormide puhul. Need ei ole tagasiulatuva jõuga, välja arvatud juhul, kui liidu seadusandja on ette näinud vastupidi.(55) See norm võimaldab õiguskindluse tagada isikutele, kes lihtsalt peavad teadma oma isikuvabaduse piire, ilma et neid seejärel nende ootustes üllatataks tagasiulatuva jõuga seadusega.

131. Niisugune norm tuleneb süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõttest, mis on ette nähtud harta artikli 49 lõikes 1 ning EIÕK artikli 7 lõikes 1.

132. Harta artikli 49 lõikes 1 on täpsustatud järgmist:

„Kedagi ei tohi tunnistada süüdi kuriteos teo või tegevusetuse eest, mis selle toimepanemise ajal kehtinud siseriikliku või rahvusvahelise õiguse järgi ei olnud kuritegu. Samuti ei või kohaldada raskemat karistust kui kuriteo toimepanemise ajal ettenähtu. Kui pärast kuriteo toimepanemist nähakse seadusega ette kergem karistus, kohaldatakse seda karistust.”

133. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 68 Üldkohtu esitatud analüüs on minu arvates täielikult kooskõlas selle põhimõttega. ST artikli 65 lõige 1, mis määratleb rikkumise, kujutas endast küll materiaalõigusnormi, mis kuulub komisjoni poolt kohaldamisele ja mida komisjon tegelikult ka tegi. Vaidlusalune otsus puudutas õiguslikku olukorda, mis lõplikult leidis aset enne ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist, kuna see olukord esines ajavahemikus 1. juulist 1988 kuni 16. jaanuarini 1991. Lisaks, arvestades selle lex specialis olemust, olid ESTÜ asutamisleping ning selle rakendussätted ainsatena kohaldatavad sellist liiki olukordadele, mis leidsid aset enne selle asutamislepingu kehtivuse lõppemist. Viimaks, nagu märkis Üldkohus, ei olnud liidu seadusandja pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist ette näinud EÜ artikli 81 tagasiulatuvat kohaldamist.

134. Vaidlusaluse otsuse tegemisel määras komisjon seega karistuse teo eest, mis selle toimepanemise hetkel kujutas endast rikkumist. Kuna see rikkumine oli toime pandud ajavahemikus 1. juulist 1988 kuni 16. jaanuarini 1991, oli see selgelt ja täpselt määratletud ST artikli 65 lõikes 1. Lisaks oli see rikkumine karistatav sanktsiooniga, mis oli selgelt määratletud ST artikli 65 lõikes 5. Ettevõtjad olid seega täiesti teadlikud oma teo tagajärgedest nii esimeses menetluses, mis viis algse otsuseni, kui ka käesolevas menetluses.

135. Menetlusnormide kohta teame, et EÜ artikli 81 rakendamisel on säteteks, mis annavad komisjonile pädevuse teha rikkumise tuvastamise otsus ning karistada EÜ artikli 81 rikkumise toime pannud ettevõtjaid, alates määruse nr 1/2003 jõustumisest 1. mail 2004 selle artikli 7 lõige 1 ja artikli 23 lõige 2. Otsustades, et need sätted kujutavad endast menetlusnorme, toetas Üldkohus seega nende sätete viivitamatut kohaldamist.

136. Selles viimati nimetatud punktis kaldun ma kõrvale Üldkohtu analüüsist. Määruse nr 1/2003 artikli 23 lõige 2 ei anna komisjonile üksnes pädevust määrata trahv. See määrab kindlaks ka trahvi summa. Neil asjaoludel leian ma, et see säte kujutab endast materiaalõigusnormi.

137. Lisaks, nagu see selgelt ilmneb vaidlusaluse otsuse põhjendusest 475, tugines komisjon sellele sättele, et saada pädevus karistada kontserni ARBED. Mis puudutab trahvisummat, siis harta artikli 49 lõikes 1 sisalduva lex mitior põhimõtte alusel arvutas komisjon trahvisumma vastavalt ST artikli 65 lõikele 5, selleks et kontsernile ARBED määrata kõige kergem karistus.

138. Eespool toodut arvestades näib mulle, et Üldkohus ei rikkunud seega õigusnormi, kui ta otsustas, et komisjon võis sellises olukorras, nagu on vaatluse all käesolevas kohtuasjas, tugineda määruse nr 1/2003 artikli 7 lõikele 1 ja artikli 23 lõikele 2, et tuvastada kartellikokkulepped, mis on rakendatud ESTÜ asutamislepingu kohaldamisalasse kuuluvas sektoris, ning karistada nende eest.

139. Sellegipoolest pean märkima, et vastupidi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 64 esitatud Üldkohtu seisukohale võis komisjon nii tegutseda mitte pärast 23. juulit 2002, mil lõppes ESTÜ asutamislepingu kehtivus, vaid alates 1. maist 2004, mil hakkas kehtima määrus nr 1/2003.

140. See viga, mis samuti tehti eespool viidatud kohtuotsuses ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, ei mõjuta siiski kohtuasja tulemust.

141. Neid kaalutlusi kogumis arvestades teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku lükata esimese väite kaks esimest osa põhjendamatuse tõttu tagasi.

b)      Esimese väite kolmas osa, mis puudutab vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste puudulikkust

142. Kohtuotsuste põhjendamise kohustus tuleneb Euroopa Kohtu põhikirja artiklist 36, mis on Üldkohtule kohaldatav põhikirja artikli 53 esimese lõigu alusel, ning Üldkohtu kodukorra artiklist 81.

143. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab kohtuotsuse põhjendus näitama selgelt ja üheselt Üldkohtu arutluskäiku, et huvitatud isik saaks teada vastuvõetud otsuse põhjenduse ja Euroopa Kohus saaks teostada kohtulikku kontrolli.(56) Kui tegemist on hagiga, mis põhineb EÜ artiklil 230, tähendab põhjendamiskohustus seda, et Üldkohus analüüsib hageja esitatud tühistamisväiteid ja esitab põhjused, mille tõttu väide lükatakse tagasi või vaidlustatud akt tühistatakse.

144. Siiski seadis Euroopa Kohus kohtuotsuses Connolly vs. komisjon(57) piirid kohustusele vastata esitatud väidetele. Ta leidis, et kohtuotsuse põhjendusi tuleb hinnata konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades(58) ning ei saa nõuda, et Üldkohus vastaks „üksikasjalikult hageja igale argumendile, eriti kui need ei ole piisavalt selged ega täpsed ega põhine üksikasjalikel tõenditel”.(59)

145. Neid asjaolusid arvestades leian ma, et Üldkohus vastas kontserni ARBED esitatud argumentidele õiguslikult piisavalt. Kohus selgitas nõuetekohaselt põhjusi, miks ta leidis, et komisjoni lähenemisviisiga tuleb nõustuda. See võimaldas mitte üksnes kontsernil ARBED kritiseerida kohtu analüüsi spetsiifilisi külgi, vaid ka Euroopa Kohtul teostada kohtulikku kontrolli, nagu see ilmneb eespool toodud arutluskäigust.

146. Lähtudes sellest kontekstist, olen ma arvamusel, et vaidlustatud kohtuotsuse punktides 56–69 Üldkohtu esitatud põhjendused ei kuulu kritiseerimisele, ning teen Euroopa Kohtule ettepaneku lükata esimese väite kolmas osa põhjendamatuse tõttu tagasi.

c)      Järeldus

147. Neid asjaolusid kogumis arvestades leian ma, et esimene väide, mis puudutab vaidlusaluse otsuse õigusliku aluse puudumist ning mis on esitatud ARBED‑i apellatsioonkaebuses (C‑201/09 P) ning TradeARBED ja ProfilARBED vastuapellatsioonkaebuses (C‑216/09 P), ei ole põhjendatud ning tuleb tagasi lükata.

B.      Teine väide, et Üldkohus eiras konkurentsivastase tegevuse süükspanemise norme äriühingute kontserni osas

148. Teise väitega vaidlustavad ARBED ja ProfilARBED selle, et neid peetakse vastutavaks tütarettevõtja TradeARBED‑i rikkumise eest.

149. See väide koosneb kolmest osast, mis puudutavad esiteks juriidilise isiku õigusliku sõltumatuse, ettevõtlusvabaduse ja isikliku vastutuse põhimõtte rikkumist, teiseks selle kohtupraktika ebaõiget kohaldamist, mis käsitleb tingimusi, mille esinemisel võib tütarettevõtja toime pandud rikkumise süüks panna tema emaettevõtjale, ning kolmandaks asjaolu, et ARBED‑i poolt TradeARBED‑ile tegelikult avaldatava otsustava mõju tuvastamisel rikuti õigusnorme.

150. Kuigi seoses kõnealuse väitega esitatud argumendid on mõlemas apellatsioonkaebuses peaaegu identsed, taotlevad need ARBED‑i ja ProfilARBED‑i puhul erinevaid eesmärke. Sellest lähtuvalt tuleb nende argumentide läbivaatamisel nende ettevõtjate olukordi eristada.

1.      Poolte peamised argumendid

a)      Vastuvõetamatuse vastuväide, mille komisjon esitas kohtuasjas C‑201/09 P

151. Komisjon väidab oma menetlusdokumentides, et teine väide on ARBED‑i esitatud osas vastuvõetamatu. ARBED soovib kahtluse alla seada rikkumise ProfilARBED‑ile süükspanemise, kuigi viimane ei ole kohtuasjas C‑201/09 P menetluse pool.

152. Igal juhul on komisjon seisukohal, et see väide on tulemusetu. ARBED piirdub sellega, et seab kahtluse alla kohtupraktikas kinnistunud tegeliku kontrolli eelduse kohaldatavuse käesolevas kohtuasjas. Ta ei kritiseeri vaidlustatud kohtuotsuse punkte 96–98, milles Üldkohus tuvastas, et komisjon tõendas muude vahenditega, et emaettevõtja avaldas tütarettevõtjale tegelikult otsustavat mõju.

b)      Esimene osa, mis puudutab juriidilise isiku õigusliku sõltumatuse, ettevõtlusvabaduse ja isikliku vastutuse põhimõtte rikkumist

153. Teise väite esimese osa põhjendamiseks esitab kontsern ARBED kolm etteheidet.

154. Esimese etteheitega väidab kontsern ARBED, et Üldkohus kohaldas käesolevas kohtuasjas valesti ettevõtja mõistet konkurentsiõiguse tähenduses. Kuigi selle mõiste kohaselt võivad õiguslikult eraldiseisvad ettevõtjad moodustada ühe majandusüksuse, kasutas komisjon seda mõistet üksnes selleks, et välistada EÜ artikli 81 kohaldamine kontsernisisestele kokkulepetele ja koondumiste korra kohaldamine kontsernisisestele omandamistele.

155. Teise etteheitega väidab kontsern ARBED, et kuna Üldkohus omistas TradeARBED‑i rikkumise eest vastutuse ARBED‑ile ja ProfilARBED‑ile, rikkus ta juriidilise isiku ning eelkõige kontserni tütarettevõtja õigusliku sõltumatuse põhimõtet. Selle põhimõtte kohaselt on tütarettevõtjal kui eraldiseisval õigussubjektil täielik teovõime ja ta on seega kohustatud vastutama oma tegevuse eest, isegi kui teda kontrollib 100% emaettevõtja. Nimetatud põhimõte on üks äriühinguõiguse nurgakividest.

156. Samamoodi väitis kontsern ARBED kohtuistungil, et Üldkohus rikkus harta artiklis 16(60) sätestatud ettevõtlusvabaduse põhimõtet, kui ta pani kogu kontsernile süüks selle kontserni üheainsa äriühingu toime pandud teod. Üldkohus ei võta arvesse igale isikule kuuluvat õigust tegeleda majandustegevusega õiguslikus üksuses, mis on omaette õigussubjekt ja mille vastutus on piiratud selle äriühingu enda tegudega.

157. Seeläbi rikkus Üldkohus ka karistuste isiklikkuse põhimõtet.

158. Kolmanda etteheitega kritiseerivad ARBED ja ProfilARBED Üldkohtu analüüsi, mille tulemusel püütakse neile samaaegselt süüks panna kontserni kolmanda äriühingu TradeARBED‑i rikkumist. Selline arutluskäik toob kaasa ProfilARBED‑i põhjendamatult erineva kohtlemise, kuna viimasel ei ole erinevalt emaettevõtjast võimalik ümber lükata eeldust, et ta avaldab otsustavat mõju. ARBED‑i ja ProfilARBED‑i hinnangul on selline ebajärjekindlus samastatav põhjenduste puudumisega.

159. Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu. Kõigepealt meenutab ta, mida hõlmab konkurentsiõiguses ettevõtja mõiste, ning seejärel arutleb ta pikalt selle kohtupraktika üle, mis käsitleb konkurentsivastase tegevuse süükspanemist kontsernis.(61)

160. Lisaks märgib komisjon, et juriidilise isiku õigusliku sõltumatuse põhimõttest, mida ta ei tea ühenduse kohtupraktikas esinevat, on palju erandeid (näiteks majandustegevuse üleandmine ühelt ettevõtjalt teisele). Ta mainib siiski, et see põhimõte võib olla vajalik karistamise otsuse adressaadi või rikkumise eest vastutama kohustatud juriidilise isiku kindlakstegemiseks.

c)      Teine osa, mis puudutab selle kohtupraktika ebaõiget kohaldamist, mis käsitleb tingimusi, mille esinemisel võib tütarettevõtja toime pandud rikkumise süüks panna tema emaettevõtjale

161. Teise väite teise osa põhjendamiseks kritiseerib kontsern ARBED vaidlustatud kohtuotsuse punktides 89 ja 90 sisalduvat Üldkohtu arutluskäiku, mille kohaselt juhul, kui emaettevõtja omab tütarettevõtja kapitalis 100‑protsendilist osalust, on eeldatav, et emaettevõtja avaldab viimase tegevusele otsustavat mõju ning peab sellest tulenevalt vastutama konkurentsivastase tegevuse eest, millega tütarettevõtja võib tegelema hakata. Kontsern ARBED esitab selle kohta kaks etteheidet.

162. Esimeses etteheites leiab ta, et Üldkohus rikkus „õiguse üldpõhimõtteid”. Kontsern ARBED viitab kõigepealt esimese osa raames esile toodud juriidilise isiku sõltumatuse põhimõttele. Seejärel viitab ta karistuse individuaalsuse põhimõttele, tuues esile 4. juuli 2006. aasta otsuse kohtuasjas Hoek Loos vs. komisjon.(62) Selles kohtuotsuses leidis Üldkohus, et kõnealuse põhimõtte järgimine nõuab, et komisjon tõendaks, et igale vastuväiteteatise adressaadist ettevõtjale on võimalik esitada konkreetne süüdistus.(63)

163. Teises etteheites väidab kontsern ARBED, et kohtuotsused, millele Üldkohus viitab, ei võimalda tema järeldust põhjendada.

164. Esiteks ei ole 25. oktoobri 1983. aasta otsus kohtuasjas AEG-Telefunken vs. komisjon(64) asjakohane, kuna selles kohtuasjas pidi Euroopa Kohus tegema otsuse mitte võimaluse kohta panna emaettevõtjale süüks tema tütarettevõtja toime pandud rikkumine, vaid tõendite kohta, mis puudutavad emaettevõtja rikkumises osalemist. Lisaks olid kõnealuses kohtuasjas vastupidi käesoleva kohtuasja olukorrale tütarettevõtjal ja emaettevõtjal samad põhikirjajärgsed organid.

165. Teiseks ei kinnitanud Euroopa Kohus 16. novembri 2000. aasta otsuses kohtuasjas Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon(65) kordagi, et äriühingu 100‑protsendilisest kontrollimisest piisab selleks, et pidada emaettevõtjat oma tütarettevõtja tegevuse eest vastutavaks. Vastupidi käesolevale kohtuasjale nõustus emaettevõtja haldusmenetluses võtma vastutuse oma tütarettevõtja tegevuse eest. Lisaks kasutas komisjon otsuses, mille suhtes tehti kõnealune kohtuotsus, lähenemisviisi, mis seisnes otsuse emaettevõtjale adresseerimises juhul, kui esinesid otsesed tõendid emaettevõtja rikkumises osalemise kohta.

166. Komisjon vaidleb eelkõige vastu tõlgendusele, mille kontsern ARBED annab kahele eespool viidatud kohtuotsusele.

d)      Kolmas osa, mis puudutab asjaolu, et ARBED‑i poolt TradeARBED‑ile tegelikult avaldatava otsustava mõju tuvastamisel rikuti õigusnorme

167. Kontsern ARBED kritiseerib vaidlustatud kohtuotsuse punkti 96, milles Üldkohus märkis, et komisjoni esitatud tõendid kinnitavad „mitte ARBED-i tegelikku osalemist kõnealuses rikkumises, vaid tema otsustavat mõju TradeARBED-i käitumisele ja selle jõu tegelikku kasutamist”.

168. Esiteks leiab ta, et Üldkohus lähtus valesti osalemise eeldusest, mille komisjon oli sõnaselgelt kõrvale jätnud. Seega asendas kohus oma pädevust ületades komisjoni hinnangu enda omaga ning rikkus algse otsuse ja vaidlusaluse otsuse seadusjõu põhimõtet. Nendes otsustes tunnistas komisjon, et kõnealust mõju ei kasutatud niisugusel viisil, et ARBED‑i oleks võimalik pidada rikkumises osalenuks. Seega, milline iganes võis olla ARBED‑i poolt oma tütarettevõtjale avaldatud otsustav mõju, ei hõlmanud see mingeid juhiseid konkurentsieeskirjade rikkumiseks.

169. Teiseks meenutab kontsern ARBED, et vastavalt eespool viidatud kohtuotsusele AEG-Telefunken vs. komisjon ja kohtuotsusele Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon põhineb emaettevõtjate vastutus nende tegelikul rikkumises osalemisel.

170. Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu.

2.      Minu hinnang teisele väitele osas, milles selle on esitanud ARBED (C‑201/09 P)

171. ARBED‑i osas seisneb küsimus selles, kas TradeARBED‑i emaettevõtjana saab teda õiguspäraselt pidada vastutavaks viimase tegevuse eest. Pärast seda, kui Üldkohus tuvastas vaidlustatud kohtuotsuses, et ARBED‑ile kuulub TradeARBED‑i kapitalis 100‑protsendiline osalus, eeldas kohus, et emaettevõtja avaldas oma tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju, mistõttu võib järeldada, et nad moodustavad üheainsa ettevõtja ST artikli 65 lõike 1 tähenduses, ning neid võib seetõttu pidada solidaarselt vastutavaks neile süükspandava tegevuse eest, kuna TradeARBED‑i toime pandud teod on seega ARBED‑ile süükspandavad.(66)

a)      Teise väite vastuvõetavus

172. Nagu komisjon märgib, tuleb see väide ProfilARBED‑i puudutavas osas vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata, kuna viimane ei ole kohtuasjas C‑201/09 P menetluse pool. Minu hinnangul piirdub vastuvõetamatus aga teise väite esimese osa kolmanda etteheitega, milles ARBED viitab ProfilARBED‑i põhjendamatult erinevale kohtlemisele.

173. Neid asjaolusid arvestades teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku tunnistada teise väite esimese osa kolmas etteheide vastuvõetamatuks.

b)      Esimene osa, mis puudutab juriidilise isiku õigusliku sõltumatuse, ettevõtlusvabaduse ja isikliku vastutuse põhimõtte rikkumist

i)      Esimene etteheide, et ettevõtja mõistet on ebaõigesti kohaldatud

174. See etteheide on suunatud Üldkohtu arutluskäigu vastu, mis sisaldub vaidlustatud kohtuotsuse punktides 87 ja 88:

„87      Selles osas tuleb kõigepealt meenutada, et ettevõtja mõiste EÜ artikli 81 tähenduses hõlmab majandusüksusi, millest igaühel on isikulistest, varalistest ja mittevaralistest osadest koosnev ühtne organisatsioon, mis kestvalt taotleb kindlaksmääratud majanduslikku eesmärki ja mis võib aidata kaasa selles sättes nimetatud rikkumise toimepanemisele […].

88      Seega ei anna komisjonile õigust adresseerida trahve määrav otsus äriühingute kontserni emaettevõtjale mitte rikkumisele ässitav side emaettevõtja ja tema tütarettevõtja vahel ega ka seda enam emaettevõtja seotus nimetatud rikkumisega, vaid asjaolu, et nad moodustavad ülalmainitud tähenduses üheainsa ettevõtja. Ühenduse konkurentsiõiguse kohaselt kujutavad ühte kontserni kuuluvad erinevad äriühingud endast majanduslikku üksust ja seega ettevõtjat EÜ artiklite 81 ja 82 tähenduses, kui asjaomased äriühingud ei määra oma tegevust turul kindlaks iseseisvalt […]”.

175. Ettevõtja mõiste konkurentsiõiguses on liidu õiguse autonoomne mõiste. Selle mõistega peetakse silmas majandusüksust asjaomase kokkuleppe eseme seisukohast, isegi kui õiguslikust aspektist koosneb see üksus mitmest füüsilisest või juriidilisest isikust. See kvalifikatsioon ei sõltu üksuse korraldusest, rahastamisviisist ega ka õiguslikust vormist ning järeldusele selle olemasolu kohta saab jõuda ühtsete tõendite kogumi põhjal.(67)

176. Seega on selge, et kontsernis emaettevõtja ja ühe tema tütarettevõtja eraldiseisvast õigussubjektsusest tulenev formaalne eraldatus ei ole määrava tähtsusega. Otsustav kriteerium on nende äriühingute tegevuse ühtsus turul.(68)

177. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 87 ja 88 lähtus Üldkohus seega ettevõtja mõiste just sellest määratlusest, mis tuleneb väljakujunenud ja külluslikust kohtupraktikast, mille ARBED näib jätvat esimeses etteheites (meelega) tähelepanuta.

178. Ettevõtja mõiste niisuguse tõlgenduse tagajärjel välistatakse ELTL artikli 101 lõike 1 kohaldamine tütarettevõtja ja emaettevõtja vahel sõlmitud kokkulepetele, kuna tegemist ei ole „ettevõtjatevahelise” kokkuleppega.(69) Sellegipoolest ei ole see vastupidi ARBED‑i poolt esimese etteheite põhjendamiseks esitatud väidetele ainus tagajärg. See mängib rolli veel ka teises tähenduses. Juba pikka aega – alates 21. veebruari 1973. aasta otsusest kohtuasjas Europemballage ja Continental Can vs. komisjon(70) – on oldud seisukohal, et tütarettevõtja tegevuse võib emaettevõtjale süüks panna juhul, kui tütarettevõtja ei määra oma tegevust turul kindlaks iseseisvalt, vaid rakendab enamjaolt talle emaettevõtja poolt antud juhiseid, ja seda eelkõige majanduslike, organisatsiooniliste ja õiguslike sidemete tõttu, mis neid kahte õigussubjekti ühendavad.(71) Neil asjaoludel leiab Euroopa Kohus, et emaettevõtja ja tema tütarettevõtja kuuluvad samasse majandusüksusesse ja moodustavad seega ühe ettevõtja.(72)

179. Ma leian seega, et esimene etteheide, mis puudutab konkurentsiõiguses kasutatava ettevõtja mõiste ebaõiget kohaldamist, ei ole põhjendatud.

ii)    Teine etteheide, mis puudutab sisuliselt isikliku vastutuse põhimõtte rikkumist

180. Juriidiliste isikute õigusliku sõltumatuse ja ettevõtlusvabaduse põhimõttele viitamise taustal kaitseb ARBED seisukohta, et kuna TradeARBED on eraldi õigussubjekt, peaks ainult tema ise oma tegevuse eest vastutama. ARBED leiab, et kuna ta ei osalenud tegelikult rikkumise toimepanemises, ei tohiks ta olla kohustatud selle eest vastutama. Seetõttu järeldab ARBED, et on rikutud karistuste ja sanktsioonide isiklikkuse põhimõtet. Sellest tulenevalt analüüsin ma seda etteheidet isikliku vastutuse põhimõtte aspektist, alustades selle põhimõtte laadi ja ulatuse meenutamisest.

181. Isikliku vastutuse põhimõte on karistusõigusest tulenev põhitagatis, mis piirab avaliku võimu ius puniendi rakendamist. Selle põhimõtte kohaselt võib karistatava teo süüks panna ainult selle toimepanijale ning vastavalt karistuste isiklikkuse põhimõttele ei tohi karistust kanda ükski muu isik kui süüdlane.

182. Euroopa Kohus on konkurentsieeskirjade rikkumise juhtumil isikliku vastutuse põhimõtte kohaldatavust tunnustanud rikkumise laadi ning selle eest mõistetavate karistuste laadi ja raskuse tõttu.(73) Seega, kui majandusüksus rikub konkurentsieeskirju, on üldjuhul seda üksust juhtiva füüsilise või juriidilise isiku kohustus vastutada omaenda tegude tagajärgede eest.(74)

183. Niisuguses valdkonnas nagu konkurentsi valdkond menetlusi läbiviivad ametivõimud seisavad siiski silmitsi umbmäärase tegevusega, mis väljendub varjatud tegudes ja mis toimub keerulistes struktuurides ja organisatsioonides. Kontsernis saab tütarettevõtja, kellel ei ole turul mingit iseseisvust, olla vaid „tühi kest”, mis varjab konkurentsivastastele kokkulepetele tegeliku kihutaja isikut. Lisaks võivad restruktureerimis- või üleandmistehingud või ka kontserni õiguslikud või organisatsioonilised muudatused varjata kapitali liikumist, mis võib nurjata komisjoni otsuste nõuetekohase rakendamise.(75)

184. Konkurentsieeskirjade tõhusa rakendamise tagamiseks võtab Euroopa Kohus seega arvesse kontsernide majanduslikku tegelikkust ning teeb seda kahel viisil.

185. Kohus lubab ühe äriühingu poolt toime pandud konkurentsivastase teo teisele süükspanemist väga kitsastel tingimustel. Esineb kaks võimalikku olukorda:

–        esimeses olukorras on tegemist emaettevõtja ja tema tütarettevõtjaga, nagu seda käesolevas kohtuasjas iseloomustavad ARBED‑i ja TradeARBED‑i vahelised suhted,

–        teises olukorras on tegemist majandustegevuse üleandmisega ühelt üksuselt teisele, kes kuuluvad samasse majandusüksusesse, nagu seda käesolevas kohtuasjas iseloomustab ARBED‑i ja ProfilARBED‑i vaheline seos.(76)

186. Teine etteheide käsitleb esimest võimalikku olukorda. Selle põhjendatuse analüüsimiseks on seega tingimata vaja eelnevalt kindlaks teha, kas Üldkohus järgis kohtupraktikas määratletud tingimusi, kui ta omistas ARBED‑ile vastutuse tema tütarettevõtja TradeARBED‑i toime pandud rikkumise eest.

187. Ma viin selle analüüsi läbi siis, kui ma hindan teise väite teist osa, mis käsitleb sõnaselgelt seda küsimust. Ma näitan selles suhtes, et Üldkohus kohaldas Euroopa Kohtu praktikat õigesti.

188. Sellest tulenevalt teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku tuvastada, et kui Üldkohus omistas ARBED‑ile vastutuse tema tütarettevõtja TradeARBED‑i toime pandud rikkumise eest, ei rikkunud kohus isikliku vastutuse põhimõtet. Esimese osa teine etteheide, mis puudutab selle põhimõtte rikkumist, tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

iii) Järeldus

189. Kõiki neid asjaolusid silmas pidades teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku lükata osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi esimene osa, mis puudutab juriidilise isiku õigusliku sõltumatuse, ettevõtlusvabaduse ja isikliku vastutuse põhimõtte rikkumist.

c)      Teine osa, mis puudutab selle kohtupraktika ebaõiget kohaldamist, mis käsitleb tingimusi, mille esinemisel võib tütarettevõtja toime pandud rikkumise süüks panna tema emaettevõtjale

190. Teise osa põhjendamiseks seab ARBED sisuliselt kahtluse alla selle eelduse laadi ja ulatuse, mille kohaselt tütarettevõtja kapitalis 100‑protsendilist osalust omav emaettevõtja avaldab tegelikult otsustavat mõju tütarettevõtja tegevusele ning on seetõttu kohustatud vastutama viimase konkurentsivastase tegevuse eest.

191. Selles küsimuses kritiseerib ARBED Üldkohtu arutluskäiku, mis sisaldub vaidlustatud kohtuotsuse punktides 89–91:

„89      Juhul kui emaettevõtja omab rikkumise toime pannud tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis 100% osalust, võib lihtsalt eeldada, et mainitud emaettevõtja mõjutab otsustavalt oma tütarettevõtja tegevust (eespool viidatud kohtuotus […] AEG-Telefunken vs. komisjon, […] punkt 50 […]) ja et nad moodustavad seega ühe ettevõtja [ELTL] artikli [101] tähenduses […]. Seega peab emaettevõtja, kes vaidlustab ühenduse kohtus komisjoni otsuse talle tema tütarettevõtja tegevuse eest trahv määrata, selle eelduse ümber lükkama, esitades tütarettevõtja iseseisvust kinnitavaid tõendeid ([…] eespool viidatud kohtuotsus Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon, punkt 29).

90.      Selles osas on tõsi, nagu seda väidavad hagejad, et Euroopa Kohus tugines eespool viidatud kohtuotsuse Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon punktides 28 ja 29 peale 100% osaluse tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis muudele asjaoludele, nagu emaettevõtja mõju tütarettevõtja turunduspoliitikale mittevaidlustamine ja äriühingute ühine esindamine haldusmenetluses. Siiski tõstis Euroopa Kohus need asjaolud esile üksnes eesmärgiga näidata tõendite kogumit, millele Esimese Astme Kohus oli oma põhjendused rajanud, et järeldada, et ta ei tuginenud ainult emaettevõtja osalusele tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis. Seega asjaolu, et Euroopa Kohus kinnitas Esimese Astme Kohtu hinnangut selles kohtuasjas, ei muuda eespool viidatud kohtuotsuse AEG-Telefunken vs. komisjon punktis 50 esitatud põhimõtet […].

91      Neil asjaoludel piisab, kui komisjon tõendab, et emaettevõtja omab tütarettevõtja kogu aktsia- või osakapitali ja et eeldus, et emaettevõtja mõjutab otsustavalt tütarettevõtja käitumist turul, oleks täidetud. Seega võib komisjon pidada tütarettevõtjale määratud trahvi maksmise eest solidaarselt vastutavaks emaettevõtjat, isegi kui on tuvastatud, et nimetatud emaettevõtja kokkulepetes otseselt ei osalenud, välja arvatud juhul, kui viimati mainitu tõendab, et tema tütarettevõtja tegutseb turul iseseisvalt […].”

192. Kuigi ma leian, et selle eelduse ulatus ja kohaldamine on üldjuhul vaieldavad, olen ma siiski seisukohal, et Üldkohtu vastavasisulises analüüsis ei ole õigusnorme rikutud.

193. Esiteks teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku lükata kõigepealt tagasi argument, et eespool viidatud kohtuotsust AEG-Telefunken vs. komisjon on ebaõigesti tõlgendatud. Nagu komisjon väidab, tõlgendab ARBED seda kohtuotsust ilmselgelt valesti. Kõnealuses kohtuasjas, nagu ka käesoleval juhul, ei pannud emaettevõtja toime ühtegi tegu ning küsimus seisnes selles, kas emaettevõtjat võib pidada vastutavaks oma tütarettevõtjate tegevuse eest.

194. Teiseks tuleb märkida, et eespool viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon kinnitab põhimõtet, mille kohaselt komisjonil on õigus panna tütarettevõtja rikkumine süüks emaettevõtjale, kui on tõendatud, et teisele kuulub esimese kapitalis 100‑protsendiline osalus.

195. See põhimõte rajaneb eeldusel, et emaettevõtja, kellele kuulub tütarettevõtja kapitalis 100‑protsendiline osalus, avaldab tegelikult otsustavat mõju tütarettevõtja tegevusele. Seega eeldatakse, et tütarettevõtja ei määra oma tegevust turul kindlaks iseseisvalt, vaid rakendab talle emaettevõtja poolt antud juhiseid. Seega järeldatakse, et emaettevõtja ja tütarettevõtja moodustavad ühe ja sama majandusüksuse ja sellest tulenevalt üheainsa „ettevõtja” konkurentsiõiguse tähenduses, mistõttu on komisjonil lubatud teha trahvi määramise otsus emaettevõtja suhtes, ilma et oleks nõutav, et tõendataks emaettevõtja isiklikku osalemist rikkumises.

196. Euroopa Kohus meenutab, et tegemist on lihtsa eeldusega ning emaettevõtja on kohustatud esitama piisavad tõendid selle kohta, et tema tütarettevõtja on turul tegutsenud iseseisvalt. Kui eeldust ei lükata ümber, on komisjonil võimalik seejärel pidada emaettevõtjat solidaarselt vastutavaks tütarettevõtjale määratud trahvi maksmise eest.

197. Lõpuks kinnitab Euroopa Kohus, et komisjon on kohustatud üksnes tõendama, et emaettevõtjale kuulub tütarettevõtja kapitalis 100‑protsendiline osalus, selleks et eeldada, et esimene avaldab otsustavat mõju tütarettevõtja kaubanduspoliitikale. Komisjonil ei lasu ühegi teise nõude täitmise kohustust.

198. Euroopa Kohus lõpetab seega erinevate tõlgenduste võimaluse, mille tõi endaga kaasa eespool viidatud kohtuotsus Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon ja millele ARBED oma etteheite põhjendamiseks tugineb. Kohtuasjas, milles tehti kõnealune kohtuotsus, esitatud ettepanekus oli kohtujurist J. Mischo seisukohal, et pelgast kapitalis 100‑protsendilise osaluse omamisest üksi ei piisa emaettevõtja vastutuse tuvastamiseks,(77) ning kohtuotsuses esitas Euroopa Kohus lisaks tütarettevõtja kapitalis 100‑protsendilise osaluse omamisele tõepoolest muid asjaolusid, mis võivad tõendada otsustava mõju tegelikku avaldamist.(78)

199. Eespool viidatud kohtuotsuse Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon tulemusel tekkis seega küsimus, kas tütarettevõtja kapitalis 100‑protsendilise osaluse omamisest piisab selleks, et eeldada samasse „ettevõtjasse” kuulumist, või kas on vaja – nagu ARBED näib käesolevas kohtuasjas leidvat – esitada täiendavaid tõendeid nagu need, millele viidati kohtuasjas, milles tehti kõnealune kohtuotsus.

200. Eespool viidatud kohtuotsuses Akzo Nobel jt vs. komisjon lõpetab Euroopa Kohus selle ebakindluse ja otsustab, et muud asjaolud, mis võivad tõendada otsustava mõju tegelikku avaldamist, „tõstis Euroopa Kohus […] esile siiski üksnes eesmärgiga näidata tõendite kogumit, millele Esimese Astme Kohus oli oma põhjendused rajanud, mitte aga selleks, et seada […] eelduse kohaldamine sõltuvusse selliste täiendavate tõendite esitamisest, mis puudutavad emaettevõtja mõju tegelikku avaldamist”.(79)

201. Nii kinnitab Euroopa Kohus tõlgendust, millest Üldkohus lähtus eespool viidatud kohtuotsuses Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon, nagu nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktist 90.

202. Neid asjaolusid arvesse võttes on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 89–91 sisalduvat Üldkohtu analüüsi keeruline kritiseerida.

203. See on seda enam tõsi, kuna Üldkohus ei piirdunud ARBED‑i vastutuse tuvastamisel selle eelduse kohaldamisega, mis puudutab emaettevõtja poolt tütarettevõtja kapitalis 100‑protsendilise osaluse omamist. Kohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 96–98 ka, et esineb täiendavaid kaudseid tõendeid, mis näitavad, et TradeARBED ei määranud oma tegevust ühenduse talaturul kindlaks iseseisvalt.(80)

204. Ma olen selle teguviisiga täielikult nõus. Kuigi Euroopa Kohus lahendas selle küsimuse tõepoolest eespool viidatud kohtuotsuse Akzo Nobel jt vs. komisjon punktis 61, olen ma siiski jätkuvalt veendunud, et emaettevõtja vastutust ei saa tuvastada ainuüksi kapitalis osaluse omamisest lähtuva eelduse alusel. Kuigi kapitalis 100‑protsendilise osaluse omamisest piisab kontserni seose olemasolu tuvastamiseks, ei leia ma, et ainuüksi selle alusel võiks eeldada, et tegelikult teostatakse juhtimisvõimu, mis tähendab kaasosalust rikkumise toimepanemises. Minu hinnangul on vaja, et komisjon esitaks ka muid tõendeid, mis võivad anda tunnistust tütarettevõtja iseseisvuse puudumisest, ning seda ettevõtjatel olevate põhiõiguste säilitamiseks.

205. Ma pean eelkõige silmas harta artiklites 47 ja 48 sätestatud kaitseõiguste ja süütuse presumptsiooni põhimõtte järgimist. Euroopa Kohus on korduvalt möönnud, et neid põhiõigusi, mis on tagatud ka EIÕK artikliga 6, tuleb järgida kõikides konkurentsieeskirjade rikkumisi käsitlevates menetlustes, mille tulemusena võidakse määrata selliseid karistusi nagu trahvid või karistusmaksed, isegi kui tegemist on haldusmenetlusega. Selles suhtes on Euroopa Kohus sõnaselgelt tuginenud asjaomaste rikkumiste laadile ning nende eest mõistetavate karistuste laadile ja raskusele.(81) Samuti teame, et nende tagatiste järgimine on seda suurema tähtsusega, et tegemist on peaaegu kriminaalõiguslikku laadi menetlusega, milles komisjon täidab menetlemis-, uurimis- ja otsuste tegemise ülesandeid, milleks on tal ulatuslik kaalutlusõigus.(82)

206. Vastutuse eeldus jääb aga oma olemuselt süütuse presumptsiooni põhimõtte erandiks. Selle põhimõtte kohaselt peab tõendamiskoormis lasuma menetlust läbiviivatel ametivõimudel ja kahtlust tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Vastutuse eeldus hõlbustab aga märkimisväärselt komisjonil lasuvat tõendamiskoormist ja kohustab emaettevõtjaid esitama selle eelduse ümberlükkamiseks piisavaid tõendeid. Niisugune tõendamiskoormise ümberpööramine riivab kahtlemata ettevõtjate kaitseõigusi.

207. Euroopa Inimõiguste Kohus lubab tõendamiskoormise ümberpööramist, mille tulemusel eeldatakse vastutust. Eespool viidatud kohtuotsuses Salabiaku vs. Prantsusmaa(83) leidis kohus, et EIÕK artikli 6 lõikega 2 tagatud süütuse presumptsiooni põhimõte ei välista faktilise või õigusliku vastutuse eeldamist, kui see eeldus jääb „mõistlikkuse piiridesse ning võtab arvesse nii kaalul oleva hüve olulisust kui ka säilitab kaitseõigused”.

208. Eespool viidatud kohtuotsuses Janosevic vs. Rootsi viis Euroopa Inimõiguste Kohus proportsionaalsuse hindamise läbi seoses Rootsi maksuõiguses sätestatud vastutuse eeldusega. Kõnealustes õigusnormides oli ette nähtud, et maksustamise käigus avastatud ebatäpsused tulenevad maksumaksjale süükspandavast mittevabastatavast teost ning et selle teo eest karistamiseks lisamaksu määramine ei ole ilmselgelt ebamõistlik. Rootsi maksusüsteem toimis seega vastutuse eelduse alusel, mille ümberlükkamine oli maksumaksja ülesanne.(84)

209. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis, et see eeldus jäi mõistlikkuse piiridesse, kuna eeldus oli ümberlükatav (kõnealust küsimust reguleerivates õigusnormides olid ette nähtud teatud kaitsevahendid, mis põhinesid subjektiivsetel asjaoludel) ning kuna tõhus maksusüsteem oli riigi finantshuvide kaitsmiseks oluline. Kohus lisas, et see järeldus tähendab üldiselt, „et […] kohtud hindavad […] igal konkreetsel juhul põhjalikult ning mitte liiga kitsalt, kas esineb põhjusi lisamaksu tühistamiseks või uuesti läbivaatamiseks”.(85)

210. Selle kohtupraktika suunda järgides tuleb järelikult olla tähelepanelik selle suhtes, kuidas kõnealust eeldust rakendada. Kuigi eeldus on õigustatud vajadusega tagada konkurentsieeskirjade tõhus rakendamine, leian ma siiski, et eelduse kohaldamine ületab täna pelka konkreetset juhtumit, „kui emaettevõtja omab tütarettevõtja aktsia- või osakapitalis 100% osalust”, mida on käsitletud eespool viidatud kohtuotsuses Akzo Nobel jt vs. komisjon.(86) Kohtuotsuses General Química jt vs. komisjon(87) kohaldati seda eeldust püramiidosalusega kontserni puhul, kus rikkumises osalenud alam-tütarettevõtjat kontrollis tütarettevõtja, kelle 100‑protsendiline osalus kuulus omakorda emaettevõtjale. Seejärel kohaldati kohtuotsuses Arkema vs. komisjon(88) ja kohtuotsuses Elf Aquitaine vs. komisjon(89) kõnealust eeldust juhul, kui emaettevõtjale kuulub tütarettevõtja 98‑protsendiline osalus.

211. Kuidas tagada, et asjaomane eeldus kehtestataks „mõistlikkuse piires”?

212. Eeldus peab olema ümberlükatav. Nagu eespool nägime, kinnitas Euroopa Kohus seda põhimõtet eespool viidatud kohtuotsuses Akzo Nobel jt vs. komisjon, rõhutades, et selle eelduse saab ümber lükata, kui tõendada, et majanduslikke, õiguslikke ja organisatsioonilisi sidemeid arvesse võttes tegutseb tütarettevõtja turul iseseisvalt ega moodusta emaettevõtjaga ühtainsat majandusüksust.(90) Kui minna sellest põhimõttelisest kinnitusest kaugemale, ilmneb, et eeldust on väga keeruline ümber lükata.(91) Kuidas muidu tõendada kontserni korral, et puudub emaettevõtja mõju tütarettevõtja kaubanduspraktikale, kui mitte – nagu tegi komisjon käesolevas asjas – otsida süükspandava rikkumise toimepanemisest objektiivseid asjaolusid, mis muudavad kõnealuse eelduse tõenäoliseks.

213. Ma olen seisukohal, et kõnealust eeldust peavad iga juhtumi korral kinnitama muud faktilised asjaolud, mis tõendavad emaettevõtja poolt oma tütarettevõtjale otsustava mõju avaldamist.(92) See võimaldaks vältida olukorda, kus püütaks automaatselt rajada emaettevõtjate vastutus ainuüksi kapitalis osaluse omamisele. See julgustaks menetlust läbiviivaid ametivõime andma igal üksikjuhul põhjaliku hinnangu emaettevõtjat ja tütarettevõtjat ühendavatele majanduslikele, õiguslikele ja organisatsioonilistele sidemetele. Olukorras, kus tütarettevõtja 100‑protsendiline osalus kuulub emaettevõtjale, peaks komisjonil lasuv tõendamiskoormis tõepoolest olema kergem kui olukorras, kus emaettevõtjale kuulub tütarettevõtja 70‑protsendiline osalus, kuid see kohustus ei tohi täielikult puududa.

214. Nagu ma juba märkisin, püüdsid komisjon ja Üldkohus käesolevas kohtuasjas TradeARBED‑i kontrollist tulenevat eeldust tõepoolest muude asjaoludega kinnitada.(93)

215. Neil asjaoludel leian ma, et Üldkohus ei rikkunud õigusnorme, kui ta omistas ARBED‑ile vastutuse TradeARBED‑i toime pandud rikkumise eest. Sellest tulenevalt teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku lükata põhjendamatuse tõttu tagasi teine osa, mis puudutab selle kohtupraktika ebaõiget kohaldamist, mis käsitleb tingimusi, mille esinemisel võib tütarettevõtja toime pandud rikkumise süüks panna tema emaettevõtjale.

d)      Kolmas osa, mis puudutab asjaolu, et ARBED‑i poolt TradeARBED‑ile tegelikult avaldatava otsustava mõju tuvastamisel rikuti õigusnorme

216. Meenutagem, et kolmanda osa põhjendamiseks kritiseerib ARBED vaidlustatud kohtuotsuse punkti 96, milles Üldkohus märkis, et komisjoni esitatud tõendid kinnitavad „mitte ARBED‑i tegelikku osalemist kõnealuses rikkumises, vaid tema otsustavat mõju TradeARBED‑i käitumisele ja selle jõu tegelikku kasutamist”. ARBED on seisukohal, et Üldkohus lähtus valesti osalemise eeldusest, mille komisjon oli sõnaselgelt kõrvale jätnud, ning asendas seega oma pädevust ületades komisjoni hinnangu enda omaga. ARBED väidab samuti, et kohus rikkus algse otsuse ja vaidlusaluse otsuse seadusjõu põhimõtet. Lõpuks tuletab ARBED meelde, et vastavalt eespool viidatud kohtuotsusele AEG-Telefunken vs. komisjon ja kohtuotsusele Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon põhineb emaettevõtjate vastutus nende tegelikul rikkumises osalemisel.

217. Kõigepealt tuleb märkida, et ARBED‑i esitatud argumendid rajanevad konkurentsivastase tegevuse süükspanemise tagajärgede ebaõigel tõlgendusel. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 104 ja 116 Üldkohtu meenutatud Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et äriühingut peetakse ise rikkumise toimepannuks, kui talle pannakse süüks teise õigussubjekti konkurentsivastane tegevus.(94)

218. Järelikult ei rikkunud Üldkohus kuidagi õigusnorme ega ületanud oma volituste piire, kui ta leidis, et ARBED osales rikkumises otsustava mõju tõttu, mida ta avaldas TradeARBED‑ile.

219. Mis puudutab seejärel etteheidet seadusjõu põhimõtte rikkumise kohta, siis see on minu hinnangul vastuvõetamatu samadel põhjustel kui need, mis ma juba esitasin esimese väite läbivaatamisel. Nagu komisjon märkis, lükkas Üldkohus selle etteheite vaidlustatud kohtuotsuse punktis 102 tagasi seetõttu, et see on tulemusetu.

220. Lõpuks võib tagasi lükata ka ARBED‑i etteheite, mis põhineb eespool viidatud kohtuotsusel AEG-Telefunken vs. komisjon ja kohtuotsusel Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon. Nagu ma märkisin ja nagu komisjon väitis, tugineb ARBED nende kohtuotsuste ebaõigele tõlgendusele.

221. Ma olen seisukohal, et kolmanda osa võib seega tagasi lükata osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu.

e)      Järeldus

222. Kõiki neid asjaolusid arvestades teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku lükata osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi teine väide, et Üldkohus eiras konkurentsivastase tegevuse süükspanemise norme äriühingute kontserni osas.

3.      Minu hinnang teisele väitele osas, milles selle on esitanud ProfilARBED (C‑216/09 P)

223. Teise väitega tõstatatakse küsimus, kas ProfilARBED‑ile võis talade sektoris ARBED‑i majandus- ja tööstustegevuse ülevõtnud isikuna omistada vastutuse ARBED‑i ja TradeARBED‑i konkurentsivastase tegevuse eest.

a)      Esimene osa, mis puudutab juriidilise isiku õigusliku sõltumatuse, ettevõtlusvabaduse ja isikliku vastutuse põhimõtte rikkumist

224. Esimese osa läbivaatamisel tekib minu hinnangul erilisi probleeme seoses ProfilARBED‑iga. Kui esimese etteheite, millega soovitakse kahtluse alla seada viisi, kuidas Üldkohus kohaldas „ettevõtja” mõistet, võib tagasi lükata samadel põhjustel kui need, mis on esile toodud seoses ARBED‑i esitatud apellatsioonkaebusega, siis teine ja kolmas etteheide nõuavad minu hinnangul ProfilARBED‑i osas teistsugust järeldust.

225. Teame, et ProfilARBED asutati ARBED‑i 100‑protsendilise osalusega tütarettevõtjana 27. novembril 1992 ehk üks aasta pärast rikkumise lõppu. Seega, võttes arvesse tema asutamise kuupäeva, on täiesti võimatu pidada teda vaidlusaluse otsuse artikli 1 tähenduses rikkumistes osalenuks.

226. Sellisele järeldusele jõuab aga Üldkohus, tuginedes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 113 „majandusüksuse põhjapanevale mõistele”(95) ning selle kohtuotsuse punktides 109 ja 110 majandusliku järjepidevuse kriteeriumi käsitlevale kohtupraktikale.

227. Kuigi majandusüksuse käsitlus on konkurentsieeskirjade tõhusa rakendamise tagamiseks tõepoolest oluline, peab selle käsitluse kasutamine siiski tagama nende õiguste ja põhimõtete järgimise, mis kehtivad konkurentsivastase tegevuse süükspanemise suhtes, ega tohi võtta isikliku vastutuse põhimõttelt selle mõtet.

228. Ei tohi unustada, et tegemist on karistamisega ning et isikliku vastutuse põhimõte on liidu õiguse aluspõhimõte, mis eeldab karistatava teo isiklikult toimepanemist. Sellest tulenevalt saab majandusüksuse käsitlus õigustada sellest põhimõttest erandite tegemist üksnes juhul, kui need on erakorralised ja vajalikud konkurentsieeskirjade tõhususe tagamiseks.

229. Erandite hulka, mida Euroopa Kohus on pidanud lubatavaks, kuulub see, kui majandustegevus antakse üle ühelt üksuselt teisele, kes kuuluvad samasse kontserni. Komisjon võib seega omistada vastutuse rikkumise eest mitte selle toimepanijale, vaid ettevõtjale, kellele on üle antud majandustegevus, mida kartell puudutab, kui need kaks üksust kuuluvad samasse majandusüksusesse. Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 110 märkis, on selle reegli eesmärk vältida kontserni sees pettemanöövreid, mille abil püütakse trahvi maksmisest kõrvale hoiduda.

230. Käesolevas kohtuasjas ei ole tõendatud, et ProfilARBED‑i asutamine ja talle taladega seotud majandustegevuse üleandmine toimusid sellise manöövri tulemusel. Vaatamata oma tegevuse üleandmisele eksisteeris ARBED õiguslikult ja majanduslikult edasi. Kuigi ta ei tegele enam talaturul märkimisväärse majandustegevusega, on tal siiski jätkuvalt positiivne käive ja tema omavahendite hulka kuulub osalus TradeARBED‑is ja ProfilARBED‑is. Pealegi, kuna ei ole vastupidist tõendatud, säilitas ARBED juhtimisvõimu kontserni ARBED üle, avaldades otsustavat mõju ProfilARBED‑ile ja TradeARBED‑ile. Karistusel on hoiatav ja ennetav mõju just eelkõige emaettevõtja kaudu. Trahvi maksmine peaks panema ARBED‑i turul oma tegevust muutma ja oma tütarettevõtjate tegevuse üle järelevalvet teostama.

231. Neid asjaolusid ja eelkõige ProfilARBED‑i asutamise kuupäeva arvesse võttes leian ma, et puudus igasugune õiguslik alus, mis oleks võimaldanud Üldkohtul omistada ProfilARBED‑ile vastutuse ARBED‑i ja TradeARBED‑i konkurentsivastase tegevuse eest ning pidada teda sellele tegevusele kaasa aidanuks vaidlusaluse otsuse artikli 1 tähenduses.

232. Seevastu ei saa see takistada komisjonil ProfilARBED‑i kaasamast trahvi maksmisesse.

233. Nagu ma märkisin, on ProfilARBED jätkuvalt ARBED‑i 100‑protsendilise osalusega tütarettevõtja. Lisaks anti talle üle tööstustegevus, mille turuväärtus tuleneb vähemalt osaliselt konkurentsivastastest kokkulepetest, milles ARBED ja TradeARBED osalesid. Sellest tulenevalt leian ma, et ProfilARBED‑ile ei saanud olla teadmata tema ülevõetud vara osaliselt kuritegelik päritolu, kuna ARBED asutas ta veidi aega pärast rikkumise toimepanemist oma 100‑protsendilise osalusega tütarettevõtjana. Neil asjaoludel olen ma seisukohal, et tema olukorra võib samastada sellega, milles on „kuritegelikul teel saadud vara kasutaja” siseriiklikus karistusõiguses. Minu hinnangul on ainult niisuguse analüüsi alusel võimalik põhjendada komisjoni õigust kriminaalkaristuste valdkonnas tavaliselt ja klassikaliselt kehtivaid õigusnorme kohaldades kaasata ProfilARBED vaidlusaluse otsuse artikliga 2 trahvi maksmisesse ning juhul, kui ta paneb toime muid rikkumisi, käsitada teda korduva rikkujana.

234. Kõiki neid asjaolusid silmas pidades leian ma, et Üldkohus rikkus isikliku vastutuse põhimõtet, kui ta otsustas, et komisjonil oli õigus omistada ProfilARBED‑ile vastutus ARBED‑i ja TradeARBED‑i rikkumise eest ning käsitada teda vaidlusaluse otsuse artikli 1 tähenduses rikkumistes osalenuna.

235. Sellest tulenevalt leian ma, et teine etteheide, et on rikutud isikliku vastutuse põhimõtet, on põhjendatud.

b)      Järeldus

236. Kõiki neid asjaolusid arvestades ja ilma et oleks vaja analüüsida esimese osa kolmandat etteheidet, teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku nõustuda teise väitega, et Üldkohus eiras konkurentsivastase tegevuse süükspanemise norme äriühingute kontserni osas, niivõrd, kuivõrd selle väite on esitanud ProfilARBED vastuapellatsioonkaebuses (C‑216/09 P).

C.      Kolmas väide, et aegumisnorme on valesti tõlgendatud

237. Kontserni ARBED kolmas väide vaadatakse läbi üksnes osas, milles selle on esitanud ARBED, kuna teise väitega juba nõustuti osas, milles selle on esitanud ProfilARBED ja TradeARBED.

238. ARBED kritiseerib Üldkohtu arutluskäiku, mille kohaselt toimus tema suhtes aegumise katkemine, kuna ta „osales rikkumises” otsuse nr 715/78 artikli 2 lõike 1 ja määruse nr 1/2003 artikli 25 lõike 4 tähenduses.

1.      Vaidlustatud kohtuotsus

239. Üldkohus märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 143 kõigepealt, et „„[r]ikkumises osalenud ettevõtjana” tuleb [otsuse nr 715/78 artikli 2 lõike 1 ja määruse nr 1/2003 artikli 25 lõike 4] tähenduses mõista kõiki ettevõtjaid, kes komisjoni otsuses, millega rikkumise eest karistus määrati, sellisena tuvastati”. Selles suhtes viitab ta kohtuotsusele Compagnie maritime belge vs. komisjon.(96)

240. Seejärel märkis ta järgmist:

„145      […] tuleneb neist sätteist, et aegumine katkeb mitte üksnes nende ettevõtjate suhtes, kelle puhul viidi läbi uurimis- või menetlustoiming, vaid ka nende suhtes, kes, olles rikkumises osalenud, on komisjonile veel teadmata ning kelle suhtes ei ole seetõttu ühtegi uurimistoimingut läbi viidud või kellele ei ole ühtegi menetlustoimingut suunatud. Nagu komisjon samuti õigesti märgib, tähendab väljend „rikkumises osalenud” objektiivset asjaolu, st rikkumises osalemist, mis erineb subjektiivsest ja juhuslikust elemendist nagu haldusmenetluses ettevõtja tuvastamine rikkumises osalejana. Seega võib ettevõtja olla osalenud rikkumises ilma, et komisjon seda aegumist katkestava toimingu tegemisel teaks.

146      Igal juhul tuleb asuda seisukohale, et käesolevas asjas ARBED „osales rikkumises”, kuna vastavalt [eespool viidatud kohtuotsusele Metsä-Serla jt vs. komisjon] võib TradeARBED‑i rikkuva tegevuse talle süüks panna, nii et võib asuda seisukohale, et selle rikkumise pani toime tema ise.”

2.      Poolte peamised argumendid

241. Esimeses etteheites märgib ARBED, et vaidlusaluses otsuses ei loetud teda „rikkumises osalenud” ettevõtjaks ning tema olukord oli täiesti erinev eespool viidatud kohtuasjas Compagnie maritime belge vs. komisjon kõne all olnud ettevõtja olukorrast. Edasi jättis Üldkohus tõendamata asjaolu, et ta tõepoolest „osales rikkumises”, ning temale TradeARBED‑i toimepandud rikkumise süükspanemine ei võimaldanud jõuda sellisele järeldusele. Nimelt viitab ARBED vaidlustatud kohtuotsuse punktile 100, milles Üldkohus eristas esiteks sellise rikkumise emaettevõtjale süükspanemist, mille pani toime emaettevõtja kooskõlastatult oma tütarettevõtjaga, põhjusel et ta tegelikult osales selles rikkumises, ning teiseks sellise rikkumise eest emaettevõtjale vastutuse omistamist, mille pani toime tema tütarettevõtja üksi, põhjusel et emaettevõtjal oli viimase üle otsustav mõju.

242. Teises etteheites väidab ARBED, et Üldkohtu arutluskäigus esineb vastuolu, arvestades tema kaalutlusi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 100.

243. Kolmandas etteheites leiab ta, et Üldkohus on rikkunud ka seadusjõu põhimõtet, kuna algses otsuses oli tuvastatud, et üksnes TradeARBED osales rikkumises.

244. Komisjon vaidleb nendele argumentidele vastu. Eeskätt selgitab ta, et ARBED tugineb veel kord oma arutluskäigule, mis puudutab rikkumises „osalemise” ja rikkumise süükspanemise vale eristamist. Seadusjõu põhimõtte rikkumist puudutava argumendi osas leiab komisjon, et see on vastuvõetamatu.

3.      Minu hinnang

a)      Esimene etteheide, et „rikkumises osalenud” ettevõtja aegumisnormide tähenduses on valesti kvalifitseeritud

245. Vastupidi ARBED‑i väidetele olen ma arvamusel, et Üldkohus võis ettevõtja õiguspäraselt kvalifitseerida „rikkumises osalenud” ettevõtjaks otsuse nr 715/78 artikli 2 lõike 2 ja määruse nr 1/2003 artikli 25 lõike 4 tähenduses ning leida, et need meetmed katkestasid tema suhtes aegumise.

246. Ma leian, et Üldkohtul on õigus mitte kaalutluste tõttu, mille ta esitas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 143 ja millega ma ei nõustu,(97) vaid arvestades põhjendusi, mille ta tõi välja järgnevates punktides ning millest endist piisab tema järelduse toetamiseks.

247. Nagu leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 145, tähendab väljend „rikkumises osalenud” objektiivset asjaolu ehk rikkumises osalemist. Nagu ma näitasin, omistati ARBED‑ile vastutus TradeARBED‑i toime pandud konkurentsivastaste tegude eest otsustava mõju tõttu, mida ta avaldas sellele ettevõtjale rikkumise toimepanemise ajal. Nii on eeldatav, et ARBED aitas kaasa rikkumise toimepanemisele. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt, millele viitab Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 104 ja 116, arvatakse ta isegi rikkumise ise toimepannuks.(98)

248. Seega tugines ARBED‑i argument konkurentsivastase teo süükspanemise tagajärgede valele tõlgendusele, mille tõttu teen ma ettepaneku lükata see argument põhjendamatuse tõttu tagasi.

b)      Teine etteheide, et Üldkohtu arutluskäik on vastuoluline

249. Eraldi viitab ARBED vaidlustatud kohtuotsuse punktile 100, mis – nagu seda kinnitab sõnade „peale selle” kasutamine – kujutab endast täiendavalt esitatud põhjendust. Seega tuleb see etteheide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

c)      Kolmas etteheide, et on rikutud seadusjõu põhimõtet

250. Teen ettepaneku ka kolmas etteheide vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata. Üldkohus lükkas selle etteheite vaidlustatud kohtuotsuse punktis 102 tulemusetuse tõttu tagasi. Selles osas märgin ma, et viide seadusjõu põhimõttele seoses komisjoni otsusega ei ole asjakohane, seda vähem, et liidu kohus oli selle otsuse tühistanud.

d)      Järeldus

251. Kõiki neid asjaolusid silmas pidades olen ma seisukohal, et ARBED‑i apellatsioonkaebuses esitatud kolmanda väite, et aegumisnorme on valesti tõlgendatud, võib osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.(99)

D.      Neljas väide, et ARBED‑i kaitseõiguste rikkumise hindamisel on rikutud õigusnorme

252. ARBED heidab Üldkohtule sisuliselt ette, et ta rikkus õigusnorme, kui kohus hindas, kas tema kaitseõigusi on rikutud menetluse ülemäära pikka kestuse tõttu. Ta väitis, et otsustava mõju eelduse ümberlükkamiseks vajalikud tõendid, mis tal võisid olla rikkumise toimepanemise ajal, on 16 aastat kestnud menetluse ajal kaduma läinud.

1.      Vaidlustatud kohtuotsus

253. ARBED‑i esitatav kriitika puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 168–171:

„168      [k]äesolevas asjas ei ole ARBED tõendanud, kuidas sai haldusmenetluse kestus, mis oli iseäranis pikk, kui arvestada ka esialgse otsuse tühistamise kohtulikku menetlust, kahjustada tema kaitseõiguste teostamist ja täpsemalt tema võimalust „lükata ümber vastutuse eeldus, mis põhineb ainsana rikkumises osalenud äriühingu ja [tema enda] vaheliste kapitalistlike seoste olemasolul, mis toodi esimest korda esile pärast 16 aasta pikkust menetlemist”. Selles osas piirdub ARBED vaid väitega, et „tõendid, mis [tal] võisid olla 1990. aastal, on pärast nii pikka aega kaduma läinud”.

169      Tuleb lisada, et vastupidi sellele, mida väidab ARBED, ei toodud kõnealust vastutuse eeldust „esimest korda esile pärast 16 aasta pikkust menetlemist”, vaid 1994. aasta veebruaris vastu võetud esialgse otsuse staadiumist alates (vt selle põhjendus 322 ja eespool punkt 101).

170      Vaatamata sellele ei ole ARBED Esimese Astme Kohtu esimeses menetluses tõendanud ega isegi väitnud, et tema tütarettevõtja TradeARBED määras oma kaubanduspoliitika kindlaks iseseisvalt, mistõttu nad ei moodustanud ühte majandusüksust ega seega ühte ettevõtjat ST artikli 65 tähenduses […].

171      Lõpuks, seda vastutuse lihtsat eeldust, mille põhimõtte kehtestas Euroopa Kohus juba 1983. aastal eespool viidatud kohtuotsusega AEG-Telefunken vs. komisjon, kinnitasid käesolevas asjas ulatuslikult täiendavad tõendid, millele komisjon juba esialgses otsuses tugines […] ja mille Esimese Astme Kohus eespool viidatud 11. märtsi 1999. aasta kohtuotsuses ARBED vs. komisjon uuesti välja tõi […]”

2.      Poolte peamised argumendid

254. Esiteks leiab ARBED, et Üldkohus ei vastanud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 168 õiguslikult piisavalt tema esitatud väitele, mistõttu on vaidlustatud kohtuotsus puudulikult põhjendatud. Tema hinnangul ei saa Üldkohus piirduda vastamisega, et ARBED on kohustatud tõendama, et tema ja tütarettevõtja vaheliste suhete tegelikku laadi puudutavad tõendid on kadunud, kuigi „niisuguse negatiivse asjaolu tõendamine on võimatu”.

255. Teiseks tõlgendas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 169 algset otsust ebaõigesti, kuna selles ei ole käsitletud ARBED‑ile tema tütarettevõtja toime pandud rikkumise süükspanemise küsimust.

256. Kolmandaks rikkus Üldkohus seadusjõu põhimõtet, kui ta rajas oma hinnangu algsele otsusele, mille Euroopa Kohus tühistas ARBED‑i puudutavas osas eespool viidatud 2. oktoobri 2003. aasta kohtuotsuses ARBED vs. komisjon.

3.      Minu hinnang

257. Kaitseõiguste järgimine on liidu õiguse aluspõhimõte, mida on kinnitatud harta artiklis 48. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on selle põhimõtte järgimine ülioluline selle haldusmenetluse käigus, mille komisjon viib läbi konkurentsiõiguse rikkumiste suhtes.(100)

258. Kaitseõiguste järgimine nõuab, et asjaomasel ettevõtjal võimaldatakse haldusmenetluse käigus esitada tõhusalt oma seisukoht nende väidetavate faktiliste asjaolude ja dokumentide tõelevastavuse ning asjakohasuse kohta, mida komisjon tema vastu kasutab.(101) Nende õiguste sisu on kohtupraktikas lakkamatult täpsustatud ning kohtuotsus Technische Unie vs. komisjon,(102) millele Üldkohus tugineb vaidlustatud kohtuotsuses, lisab ehitisse veel ühe kivi.

a)      Esimene etteheide, et põhjendused on puudulikud

259. Esimese etteheite põhjendatuse analüüsimiseks tuleb korrata Üldkohtu lähenemisviisi ülesehitust.

260. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 166 alustas Üldkohus kohaldatava kohtupraktika ning eelkõige eespool viidatud kohtuotsuse Technische Unie vs. komisjon panuse meenutamisest.

261. Kohtuasjas, milles tehti kõnealune kohtuotsus, analüüsis Euroopa Kohus tõepoolest tagajärgi, mille toob kaitseõiguste järgimisele kaasa haldusmenetluse ja täpsemalt uurimisstaadiumi ülemäära pikk kestus.(103) Üldjuhul ei ole selles staadiumis vastuväiteteatist veel saadetud ja kaitseõigused veel formaalselt ei toimi. Nagu Euroopa Kohus on aga märkinud, võib uurimisstaadiumi ülemäära pikk kestus takistada niisuguste tõendite esitamist, millega soovitakse ümber lükata sellise tegevuse esinemist, mille tagajärjel võib tekkida asjaomaste ettevõtjate vastutus,(104) ning seega korvamatult kahjustada asjaomaste ettevõtjate tulevasi kaitsevõimalusi menetluse teises staadiumis, see tähendab pärast vastuväiteteatise saatmist. Euroopa Kohus on leidnud, et kaitseõiguste tõhususe võimaliku nõrgenemise põhjuse hindamine peab hõlmama kogu menetlust, viidates menetluse kogukestusele.(105)

262. Nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 167 meenutab, lasub tõendamiskoormis selles suhtes siiski huvitatud isikul.(106)

263. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 168 analüüsib Üldkohus seega ARBED‑i esitatud argumendi põhjendatust.

264. Esmalt märkis ta, et ARBED‑i suhtes toimunud menetlus oli iseäranis pikk. Meenutagem, et vastuväiteteatis saadeti ARBED‑ile 8. märtsil 2006, samas kui komisjon viis esimesed kontrollid läbi 1991. aastal ehk 15 aastat varem. Selle haldusstaadiumi kestuse puhul tuleb siiski arvesse võtta liidu kohtutes toimunud kohtumenetlust, mis kestis ligikaudu üheksa aastat ja viis kuud.

265. Teiseks analüüsis Üldkohus, kas ARBED oli tõepoolest tõendanud, et niisugune kestus mõjutas tema võimalust ennast kaitsta. Kohus märkis selle kohta, et ARBED piirdus väitega, et „tõendid, mis [tal] võisid olla 1990. aastal, on pärast nii pikka aega kaduma läinud”.

266. See põhjendus on lühike. Üldkohus ei meenuta, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale peab asjaomane ettevõtja esitama üksikasjalikke ja veenvaid tõendeid ega tohi piirduda abstraktsete ja ebatäpsete argumentidega.(107) See põhjendus on minu hinnangul siiski piisav, võttes arvesse, et ARBED‑i väide on eriti abstraktne ja üldine. Kõnealune ettevõtja ei saa tulemuslikult väita, et ta vastas niimoodi „tõendamiskoormise” nõuetele, märkides, et „tõendid […] on pärast nii pikka aega kaduma läinud”.

267. Sellest tulenevalt leian ma, et Üldkohtu järeldus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 168 ei ole puudulikult põhjendatud. Seega teen ma ettepaneku lükata esimene etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi.

b)      Teine ja kolmas etteheide, mis puudutavad algse otsuse ebaõiget tõlgendamist ja seadusjõu põhimõtte rikkumist

268. Minu hinnangul on ARBED‑i esitatud kriitika täiesti põhjendatud.

269. Esiteks andis Üldkohus algsele otsusele ebaõige tõlgenduse. Vastupidi tema seisukohale ei tuginetud algse otsuse staadiumis vastutuse eeldusele, kuna nagu ta ise märkis eespool viidatud 11. märtsi 1999. aasta kohtuotsuse ARBED vs. komisjon punktis 95, „tuleb tõdeda, et komisjon ei teavitanud haldusmenetluses [ARBED‑i] kordagi ametlikult oma kavatsusest vastutus TradeARBED-i tegevuse eest temale panna”. Ka algses otsuses ei ole selle kohta midagi märgitud.

270. Teiseks rajas Üldkohus oma hinnangu menetlusele ja otsusele, mille Euroopa Kohus tühistas eespool viidatud 2. oktoobri 2003. aasta kohtuotsuses ARBED vs. komisjon.(108) Nii toimides eiras Üldkohus seega tühistava kohtuotsuse tagajärgi(109) ning samuti rikkus seadusjõu põhimõtet.(110)

271. Kuigi need etteheited on minu hinnangul täiesti põhjendatud, ei saa need siiski kaasa tuua vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist. Need etteheited on nimelt suunatud vaidlustatud kohtuotsuse täiendavate põhjenduste vastu. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 168 Üldkohtu esitatud kaalutlustest piisab tegelikult tema järelduse põhjendamiseks, nagu pealegi näitab sõnade „[t]uleb lisada” kasutamine vaidlustatud kohtuotsuse punktis 169. Järelikult tuleb need etteheited tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

4.      Järeldus

272. Neid asjaolusid arvesse võttes teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku tunnistada põhjendamatuks ning tagasi lükata neljas väide, et ARBED‑i kaitseõiguste rikkumise hindamisel on Üldkohus rikkunud õigusnorme.

273. Kõiki neid kaalutlusi kogumis arvestades olen ma seisukohal, et ARBED‑i apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑201/09 P tuleb jätta osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja osaliselt põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

VIII. Järeldused, mis tuleb teha kohtuasjades C‑201/09 P ja C‑216/09 P esitatud apellatsioonkaebuste läbivaatamise tulemusel

274. Esiteks teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku jätta ARBED‑i apellatsioonkaebus kohtuasjas C‑201/09 P osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja osaliselt põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

275. Mis puudutab teiseks ProfilARBED‑i ja TradeARBED‑i vastuapellatsioonkaebust kohtuasjas C‑216/09 P, siis teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles Üldkohus leidis, et komisjonil oli õigus omistada ProfilARBED‑ile vastutus ARBED‑i ja ProfilARBED‑i konkurentsivastase tegevuse eest.

276. Kolmandaks teen ma komisjoni poolt kohtuasjas C‑216/09 P esitatud apellatsioonkaebusega seoses Euroopa Kohtule ettepaneku tühistada vaidlustatud kohtuotsus osas, milles Üldkohus leidis, et aegumine peatus üksnes ARBED‑i suhtes. Ma leian, et aegumine pidi peatuma kõikide rikkumises osalenud ettevõtjate suhtes. Sellest tulenevalt peab aegumine olema kohaldatav TradeARBED‑i suhtes, kuna ProfilARBED‑i ei saa minu hinnangul pidada rikkumises osalenud ettevõtjaks.

277. Juhuks kui tühistatakse kohtuotsus, mille peale on esitatud apellatsioonkaebus, on Euroopa Kohtu põhikirja artiklis 61 sätestatud, et Euroopa Kohus võib suunata asja tagasi Üldkohtusse otsustamiseks või ise teha asja suhtes lõpliku kohtuotsuse, kui menetlusstaadium lubab.

IX.    Vaidluse lahendamine

278. Käesolevas kohtuasjas puudutab vaidlus menetlust, mille komisjon algatas TradeARBED‑i poolt 1. juulist 1988 kuni 16. jaanuarini 1991 toime pandud rikkumise tõttu.

279. Vaidlusaluse otsuse ese on omistada ARBED‑ile ja ProfilARBED‑ile vastutus selle konkurentsivastase teo eest ning määrata neile solidaarselt TradeARBED‑iga trahv.

A.      ProfilARBED

280. Pidades silmas kaalutlusi, mis ma esitasin käesoleva ettepaneku punktides 224–235, olen ma seisukohal, et vaidlusalune otsus tuleb ProfilARBED‑i puudutavas osas tühistada.

B.      TradeARBED

281. TradeARBED esitas Üldkohtus kolm väidet otsuse tühistamiseks.

282. Mis puudutab esimest tühistamisväidet vaidlusalusel otsusel õigusliku aluse puudumise kohta, siis lükkas Üldkohus selle põhjendamatuse tõttu tagasi õigesti.

283. Mis puudutab teist tühistamisväidet menetluste aegumist käsitlevate õigusnormide rikkumise kohta, siis on TradeARBED‑i osas otsustav küsimus see, kas hagi esitamise tõttu liidu kohtusse peatus tema suhtes aegumistähtaeg. Olen märkinud, et Üldkohus rikkus selle väite hindamisel õigusnormi, kui ta otsustas, et aegumine ei peatunud TradeARBED‑i suhtes.

284. Põhjustel, mis ma esitasin käesoleva ettepaneku punktides 71–81, leian ma, et aegumine tõepoolest peatus TradeARBED‑i suhtes.

285. Siinkohal tuleb analüüsida selle järelduse tagajärgi viieaastase aegumistähtaja arvutamisele. Alates algse otsuse(111) tegemisest 16. veebruaril 1994 kulges aegumistähtaeg kuni esimese hagi esitamiseni Üldkohtule 8. aprillil 1994, s.o seitse nädalat. Edasi oli see peatunud kuni 11. märtsini 1999, mil Üldkohus tegi eespool viidatud kohtuotsuse ARBED vs. komisjon, s.o ligikaudu viis aastat. Aegumistähtaeg kulges uuesti kuni 11. maini 1999, mil ARBED esitas apellatsioonkaebuse Euroopa Kohtule, s.o kaks kuud. Aegumistähtaeg oli taas peatunud kuni 2. oktoobrini 2003, mil Euroopa Kohus tegi eespool viidatud kohtuotsuse ARBED vs. komisjon, s.o neli aastat ja viis kuud. Aegumistähtaeg kulges uuesti kaks aastat ja neli kuud kuni 8. märtsil 2006 kontsernile ARBED uue vastuväiteteatise esitamiseni, mis katkestas aegumise. Seega oli vaidlusalune otsus 8. novembril 2006 tehtud viieaastase aegumistähtaja jooksul.

286. Mis puudutab kümneaastast aegumistähtaega, mis kulgeb alates kuupäevast, mil rikkumine lõppes, s.o 17. jaanuar 1991, siis tuleb seda pikendada ajavahemiku võrra, mil menetlus oli peatunud, s.o ligikaudu üheksa aastat ja viis kuud. Vaidlusalune otsus, mis kannab 8. novembri 2006. aasta kuupäeva ning millega pandi TradeARBED‑ile trahvi maksmise kohustus, tehti seega kõnealuse tähtaja jooksul.

287. Teine tühistamisväide menetluste aegumist käsitlevate õigusnormide rikkumise kohta tuleb seega põhjendamatuse tõttu tagasi lükata osas, milles selle on esitanud TradeARBED.

288. Mis puudutab kolmandat tühistamisväidet kaitseõiguste rikkumise kohta, siis ei analüüsinud Üldkohus seda TradeARBED‑i puudutavas osas.

289. TradeARBED‑i esitatud argumendid on kokku võetud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 162 ja 163. Need argumendid on identsed ARBED‑i esitatutega ning nende eesmärk on see, et tühistataks vaidlusalune otsus või vähemalt selle otsuse artikkel 2. Tuginedes eespool viidatud kohtuotsusele Technische Unie vs. komisjon, väidab TradeARBED, et menetluse iseäranis pika kestuse tõttu on kadunud tõendid, mis võiksid kinnitada, et ARBED‑il puudus otsustav mõju tema üle.

290. Üldkohus analüüsis kolmanda väite põhjendatust osas, milles selle oli esitanud ARBED, vaidlustatud kohtuotsuse punktides 165–172. Samadel kaalutlustel kui need, mille ta esitas selle kohtuotsuse punktis 168, leian ma, et see väide tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata. Nagu ARBED, ei tõenda ka TradeARBED, kuidas haldusmenetluse kestus võis kahjustada tema kaitseõiguste teostamist.

291. Kõiki neid asjaolusid silmas pidades tuleb TradeARBED‑i poolt vaidlusaluse otsuse peale esitatud tühistamishagi jätta rahuldamata.

X.      Kohtukulud

292. Kodukorra artikli 122 esimene lõige sätestab, et kui apellatsioonkaebus on põhjendatud ja Euroopa Kohus teeb ise kohtuasjas lõpliku otsuse, otsustab ta kohtukulude jaotuse.

293. Vastavalt kodukorra artikli 69 lõike 2 esimesele lõigule, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

294. Kodukorra artikli 69 lõike 3 esimeses lõigus on siiski sätestatud, et kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks või kui tegemist on eriliste põhjustega, võib Euroopa Kohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.

295. Kohtuasjas C‑201/09 P kaotas ARBED kohtuvaidluse täielikult. Seetõttu teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku jätta selle ettevõtja kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja komisjoni kohtukulud.

296. Kohtuasjas C‑216/09 P kaotas komisjon kohtuvaidluse osas, mis puudutab väidet, et ProfilARBED‑i suhtes eirati konkurentsivastase tegevuse süükspanemise norme. Samamoodi kaotasid ProfilARBED ja TradeARBED kohtuvaidluse osas, mis puudutab väidet, et ebaõigesti tõlgendati aegumise peatumise normi. Järelikult kannavad pooled ise oma kohtukulud.

XI.    Ettepanek

297. Eespool esitatud kaalutlusi arvesse võttes teen ma Euroopa Kohtule ettepaneku langetada järgmine otsus:

1.      Tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 31. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑405/06: ArcelorMittal Luxembourg jt vs. komisjon osas, milles kohus leidis, et:

–        Euroopa Komisjonil oli õigus omistada ArcelorMittal Belval & Differdange SA‑le vastutus ArcelorMittal Luxembourg SA ja ArcelorMittal International SA konkurentsivastase tegevuse eest ning

–        komisjoni 6. aprilli 1978. aasta otsuse nr 715/78/ESTÜ Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamislepingus ette nähtud menetluste ja sundtäitmise rakendamise aegumistähtaegade kohta artikli 3 ja nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta artikli 25 lõike 6 kohaselt ei peatunud aegumine ArcelorMittal International SA suhtes.

2.      Jätta ArcelorMittal Luxembourg SA kohtuasjas C‑201/09 P esitatud apellatsioonkaebus osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja osaliselt põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

3.      Tühistada komisjoni 8. novembri 2006. aasta otsuse, mis puudutab ESTÜ asutamislepingu artikli 65 kohaldamise menetlust seoses Euroopa talatootjaid hõlmavate kokkulepete ja kooskõlastatud tegevusega (juhtum COMP/F/38.907 – terastalad), artikkel 1 osas, mis puudutab ArcelorMittal Belval & Differdange SA‑d.

4.      Jätta ArcelorMittal International SA poolt selle otsuse peale esitatud tühistamishagi põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

5.      Mõista kohtuasjas C‑201/09 P Euroopa Komisjoni kohtukulud välja ArcelorMittal Luxembourg SA‑lt, kes ühtlasi kannab ise enda kohtukulud.

6.      Jätta kohtuasjas C‑216/09 P ArcelorMittal Belval & Differdange SA, ArcelorMittal International SA ja Euroopa Komisjoni kohtukulud nende endi kanda.

1 – Algkeel: prantsuse.

2 – Varem Arcelor Luxembourg SA, edaspidi „ARBED”.

3 – Varem Arcelor Profil Luxembourg SA, edaspidi „ProfilARBED”.

4 – Varem Arcelor International SA, edaspidi „TradeARBED”.

5 – 31. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑405/06: ArcelorMittal Luxembourg jt vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑771, edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”.

6 – Otsuse kokkuvõte avaldati Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2008, C 235, lk 4, edaspidi „vaidlusalune otsus”).

7 – 1. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑24/07: ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑2309.

8 – Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205).

9 – EÜT L 94, lk 22. Kõnealused normid said alguse nõukogu 26. novembri 1974. aasta määrusest (EMÜ) nr 2988/74 Euroopa Majandusühenduse transpordi- ja konkurentsieeskirjades ettenähtud menetluste ja sundtäitmise rakendamise aegumistähtaegade kohta (EÜT L 319, lk 1; ELT eriväljaanne 07/01, lk 61), mis ei ole käesolevas kohtuasjas kohaldatav.

10 – 16. veebruari 1994. aasta otsus ESTÜ asutamislepingu artikli 65 kohase menetluse kohta seoses Euroopa talatootjaid hõlmavate kokkulepetega ja kooskõlastatud tegevusega (EÜT L 116, lk 1, edaspidi „algne otsus”).

11 – 11. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑137/94: ARBED vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑303.

12 – 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑176/99 P: ARBED vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑10687.

13 – 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud konventsioon (edaspidi „EIÕK”).

14 – Selle küsimuse kohta vt praegu Euroopa Kohtus pooleliolevad kohtuasjad C‑272/09 P: KME Germany jt vs. komisjon, ning C‑73/10 P: Internationale Fruchtimport Gesellschaft Weichert vs. komisjon.

15 – Vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 8. juuni 1976. aasta otsus kohtuasjas Engel jt vs. Madalmaad, A‑seeria, nr 22, punkt 82. Ülevaate saamiseks Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, mis käsitleb nende kriteeriumide kohaldamist, vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 23. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas Jussila vs. Soome, punktid 29–39.

16 – Vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 9. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas Ezeh ja Connors vs. Ühendkuningriik, Recueil des arrêts et décisions 2003‑X, punkt 86.

17 – Näiteks liiklusõnnetuse tulemusel tuvastatud haldusõigusrikkumise kohta vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 21. veebruari 1984. aasta otsus kohtuasjas Öztürk vs. Saksamaa, A‑seeria, nr 73; tollirikkumise eest määratud karistuse kohta vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 7. oktoobri 1988. aasta otsus kohtuasjas Salabiaku vs. Prantsusmaa, A‑seeria, nr 141‑A; Prantsuse finantsturgude nõukogu määratud trahvi kohta vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 27. augusti 2002. aasta otsus kohtuasjas Didier vs. Prantsusmaa, Recueil des arrêts et décisions 2002‑VII; maksu ümberarvutamise raames määratud lisamaksu kohta vt eespool viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus Jussila vs. Soome, ning Prantsuse panganduskomisjoni tehtud noomituse kohta vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 11. juuni 2009. aasta otsus kohtuasjas Dubus S.A. vs. Prantsusmaa.

18 – Selle kohta vt Euroopa Inimõiguste Kohtu 9. veebruari 1990. aasta otsus kohtuasjas Melchers and Co. vs. Saksamaa; 30. mai 1991. aasta otsus kohtuasjas Société Stenuit vs. Prantsusmaa, ja 3. detsembri 2002. aasta otsus kohtuasjas Lilly vs. Prantsusmaa. Vt ka eespool viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsused Jussila vs. Soome, punkt 43, ja Dubus S.A. vs. Prantsusmaa, punkt 35, ning eraldi tõlgenduse kohta Euroopa Inimõiguste Kohtu 3. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas OOO Neste jt vs. Venemaa.

19 – 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni (EKL 1999, lk I‑4125).

20 – Punkt 78. Seda kohtupraktikat on kinnitatud (vt 10. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑97/08 P: Akzo Nobel jt vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑8237, punkt 77).

21 – 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑199/92 P: Hüls vs. komisjon (EKL 1999, lk I‑4287).

22 – Punkt 150.

23 – 29. oktoobri 1980. aasta otsus liidetud kohtuasjades 209/78–215/78 ja 218/78: Van Landewyck jt vs. komisjon (EKL 1980, lk 3125).

24 – ELT 2010, C 83, lk 389, edaspidi „harta”.

25 – 14. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑310/97 P: komisjon vs. AssiDomän Kraft Products jt (EKL 1999, lk I‑5363).

26 – 15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades: C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon (EKL 2002, lk I‑8375, punkt 144). Komisjon viitab ka 24. juuni 2004. aasta otsusele kohtuasjas: C‑278/02 Handlbauer (EKL 2004, lk I‑6171, punkt 40).

27 – Meenutagem, et tegemist on määrusega Euroopa Majandusühenduse transpordi- ja konkurentsieeskirjades ettenähtud menetluste ja sundtäitmise rakendamise aegumistähtaegade kohta (vt 9. joonealune märkus).

28 – 24. septembri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑74/00 P ja C‑75/00 P: Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑7869.

29 – Punktid 139 ja 140. Vt ka 2. oktoobri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑172/01 P, C‑175/01 P, C‑176/01 P ja C‑180/01 P: International Power jt vs. NALOO (EKL 2003, lk I‑11421, punktid 106 ja 107).

30 – Vt minu seisukohti käesoleva ettepaneku punktides 224–235.

31 – Vt ProfilARBED‑i ja TradeARBED‑i poolt komisjoni apellatsioonkaebusele (C‑216/09 P) esitatud vastuses esitatud vastuapellatsioonkaebuse punktid 58, 83, 117 ja 133.

32 – 25. veebruari 1969. aasta otsus kohtuasjas 23/68: Klomp (EKL 1969, lk 43).

33 – 18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑119/05: Lucchini (EKL 2007, lk I‑6199).

34 – 7. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑61/98: De Haan, EKL 1999, lk I‑5003, punktid 14 ja 48.

35 – 19. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑166/01: Lucchini vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑2875, punkt 142.

36 – Komisjon toimis samamoodi riigiabi andmist käsitlevas otsuses (vt Üldkohtu 12. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑25/04: González y Díez vs. komisjon (EKL 2007, lk II‑3121)).

37 – Vt vaidlusaluse otsuse põhjendused 473–479.

38 – Nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määrus nr 17, esimene määrus asutamislepingu artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3).

39 – EÜT 2002, C 152, lk 5.

40 – 25. oktoobri 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑27/03, T‑46/03, T‑58/03, T‑79/03, T‑80/03, T‑97/03 ja T‑98/03: SP vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑4331.

41 – Vt 4. aprilli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑269/97: komisjon vs. nõukogu (EKL 2000, lk I‑2257), milles Euroopa Kohus leidis, et „ühenduse õigusaktid tuleb vastu võtta kooskõlas nende vastuvõtmise ajal kehtivate asutamislepingu sätetega” (punkt 45).

42 – Vt 22. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑408/04 P: komisjon vs. Salzgitter (EKL 2008, lk I‑2767, punkt 88 ja seal viidatud kohtupraktika).

43 – Vt 2. mai 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑18/94: Hopkins jt (EKL 1996, lk I‑2281, punkt 14 ja seal viidatud kohtupraktika).

44 – 15. juuli 1960. aasta otsus liidetud kohtuasjades 27/59 ja 39/59: Campolongo vs. Ülemamet (EKL 1960, lk 795, 824).

45 – Vt 14. detsembri 1991. aasta arvamus 1/91 (EKL 1991, lk I‑6079, punkt 21).

46 – Eespool viidatud kohtuotsus Klomp (punkt 13).

47 – 22. veebruari 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑221/88: Busseni (EKL 1990, lk I‑495, punktid 8–16).

48 – Kohtujuristi kursiiv.

49 – Eespool viidatud kohtuotsus Busseni (punkt 16).

50 – Eespool viidatud kohtuotsus Lucchini (punkt 41).

51 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 61.

52 – Selles suhtes on huvitav märkida, et vastavalt liidu seadusandja 1998. aastal kehtestatud suunistele põhineb ST artikli 65 lõiget 1 või artikli 81 lõiget 1 rikkunud ettevõtjale määratava trahvi arvutamine EÜ asutamislepingus kehtestatud kriteeriumidel, st rikkumise raskusel ja kestusel (vt suunised määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171).

53 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 63.

54 – Vt 14. veebruari 2008. aasta otsus kohtuasjas C‑450/06: Varec (EKL 2008, lk I‑581), milles Euroopa Kohus meenutas, et menetlusnormid on üldjuhul kohaldatavad kõigile normide jõustumise ajal pooleliolevatele kohtuasjadele, erinevalt materiaalõiguse normidest, mida tõlgendatakse tavaliselt nii, et need ei puuduta üldjuhul enne nende jõustumist aset leidnud olukordi (punkt 27).

55 – Erandina sellest reeglist leiab Euroopa Kohus, et materiaalõiguse normid võivad puudutada enne nende jõustumist aset leidnud olukordi, kui nende sõnastuse, eesmärkide, või ülesehituse põhjal on võimalik neile selline toime omistada (eespool viidatud kohtuotsus Varec).

56 – 14. oktoobri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑280/08 P: Deutsche Telekom vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 130–137). Vt ka 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑259/96 P: nõukogu vs. de Nil ja Impens (EKL 1998, lk I‑2915, punktid 32–34) ja 17. mai 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑449/98 P: IECC vs. komisjon (EKL 2001, lk I‑3875, punkt 70), ning Euroopa Kohtu presidendi 19. juuli 1995. aasta määrus kohtuasjas C‑149/95 P(R): komisjon vs. Atlantic Container Line jt (EKL 1995, lk I‑2165, punkt 58); 14. oktoobri 1996. aasta määrus kohtuasjas C‑268/96 P(R): SCK ja FNK vs. komisjon (EKL 1996, lk I‑4971, punkt 52) ning 25. juuni 1998. aasta määrus kohtuasjas C‑159/98 P(R): Antilles néerlandaises vs. nõukogu (EKL 1998, lk I‑4147, punkt 70).

57 – 6. märtsi 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑274/99 P: Connolly vs. komisjon (EKL 2001, lk I‑1611).

58 – Punkt 120.

59 – Punkt 121. Vt ka 11. septembri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑197/99 P: Belgia vs. komisjon (EKL 2003, lk I‑8461, punkt 81).

60 – Selles sättes on ette nähtud, et „[e]ttevõtlusvabadust tunnustatakse liidu õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavade kohaselt”. See hõlmab erinevaid vabadusi, mille hulgas on vabadus tegeleda majandus- ja äritegevusega ning konkurentsivabadus.

61 – Vt komisjoni vastuse punktid 57–89 kohtuasjas C‑201/09 P ja tema repliigi punktid 52–80 kohtuasjas C‑216/09 P.

62 – 4. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑304/02: Hoek Loos vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑1887.

63 – Punkt 118.

64 – 25. oktoobri 1983. aasta otsus kohtuasjas 107/82: AEG-Telefunken vs. komisjon, EKL 1983, lk 3151.

65 – 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑286/98 P: Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9925.

66 – Vaidlustatud kohtuotsus, punkt 99.

67 – Vt 12. juuli 1984. aasta otsus kohtuasjas 170/83: Hydrotherm Gerätebau (EKL 1984, lk 2999, punkt 11) ja 1. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑407/08 P: Knauf Gips vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punktid 64 ja 65 ning seal viidatud kohtupraktika).

68 – Üldkohtu 12. jaanuari 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑102/92: Viho vs. komisjon (EKL 1995, lk II‑17, punkt 50).

69 – Vt 14. juuli 1972. aasta otsus kohtuasjas 48/69: Imperial Chemical Industries vs. komisjon (EKL 1972, lk 619, punkt 134).

70 – 21. veebruari 1973. aasta otsus kohtuasjas 6/72: Europemballage ja Continental Can vs. komisjon, EKL 1973, lk 215.

71 – Punkt 15. Vt ka eespool viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon (punkt 58).

72 – Eespool viidatud kohtuotsus Akzo Nobel jt vs. komisjon (punkt 59).

73 – Eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni (punkt 78). Vt ka 11. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑280/06: ETI jt (EKL 2007, lk I‑10893, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

74 – Vt selle kohta 16. novembri 2000. aasta otsused kohtuasjas C‑248/98 P: KNP BT vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑9641, punkt 71); kohtuasjas C‑279/98 P: Cascades vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑9693, punkt 78); eespool viidatud kohtuasjas Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon (punkt 37); kohtuasjas C‑297/98 P: SCA Holding vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑10101, punkt 25), ning eespool viidatud kohtuasjas ETI jt (punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

75 – Niisuguses olukorras leiab Euroopa Kohus, et eesmärk karistada konkurentsieeskirjadega vastuolus oleva tegevuse eest ja ennetada selle tegevuse kordumist hoiatavate karistuste abil seataks ohtu (vt eespool viidatud kohtuotsus ETI jt, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

76 – ProfilARBED on samuti ARBED‑i 100‑protsendilise osalusega tütarettevõtja.

77 – Punkt 40.

78 – Punktid 28 ja 29.

79 – Punkt 62.

80 – Käesoleval juhul nähtub vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 97 ja 98, mida ei ole kohtuasjas C‑201/09 P esitatud apellatsioonkaebuses vaidlustatud:

      1) TradeARBED oli müügiäriühing, kes turustas ARBED-i toodetud terastooteid ja eelkõige talasid, tegutsedes kas vahendajana, millisel juhul esitas kliendile müügiarve otse ARBED, või volitatud esindajana, millisel juhul esitas ARBED-i arvel kliendile müügiarve TradeARBED, kes sai mõlemal juhul müügitulult komisjonitasu;

      2) kogu haldusmenetluse kestel, mis viis algse otsuseni, vastasid komisjoni poolt TradeARBED‑ile saadetud teabenõuetele vastavalt olukorrale kas ARBED või TradeARBED ning

      3) ARBED pidas ennast isegi TradeARBED-ile ametlikult teatavaks tehtud vastuväiteteatise adressaadiks ja volitas advokaati enda huve kaitsma.

81 – Vt kaitseõigustega arvestamise kohta 3. septembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑322/07 P, C‑327/07 P ja C‑338/07 P: Papierfabrik August Koehler jt vs. komisjon (EKL 2009, lk I‑7191, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika) ning süütuse presumptsiooni põhimõtte kohta eespool viidatud kohtuotsus Hüls vs. komisjon (punktid 149 ja 150).

82 – 21. novembri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑269/90: Technische Universität München (EKL 1991, lk I‑5469, punkt 14).

83 – Punkt 28. Vt ka Euroopa Inimõiguste Kohtu 23. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas Janosevic vs. Rootsi, Recueil des arrêts et décisions 2002‑VII, milles kohus rõhutas, et osalisriigid peavad tagama tasakaalu kaalul oleva hüve olulisuse ja kaitseõiguste vahel. Teisisõnu peavad kasutatud vahendid olema taotletava õiguspärase eesmärgi suhtes proportsionaalsed (punkt 101).

84 – Punkt 100.

85 – Punkt 104.

86 – Punkt 60.

87 – Üldkohtu 18. detsembri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑85/06: General Química jt vs. komisjon, mille peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlemine on hetkel Euroopa Kohtus pooleli (C‑90/09 P).

88 – Üldkohtu 30. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑168/05: Arkema vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata). Selle kohtuotsuse peale esitati apellatsioonkaebus, mille menetlemine on hetkel Euroopa Kohtus pooleli (C‑520/09 P).

89 – Üldkohtu 30. septembri 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑174/05: Elf Aquitaine vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata). Selle kohtuotsuse peale esitati apellatsioonkaebus, mille menetlemine on hetkel Euroopa Kohtus pooleli (C‑521/09 P).

90 – Punkt 65.

91 – Vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsuses Elf Aquitaine vs. komisjon Üldkohtu hinnang, mis puudutab Elf Aquitaine SA poolt selle kohta esitatud erinevaid tõendeid (punktid 160–174).

92 – Seega järgin ma ettepanekut, mille esitas kohtujurist J. Mischo eespool viidatud kohtuasjas Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon. Üldkohtu paljud otsused on tehtud samas vaimus. Vt eelkõige 15. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas T‑325/01: DaimlerChrysler vs. komisjon (EKL 2005, lk II‑3319, punkt 218) ning 26. aprilli 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑109/02, T‑118/02, T‑122/02, T‑125/02, T‑126/02, T‑128/02, T‑129/02, T‑132/02 ja T‑136/02: Bolloré vs. komisjon (EKL 2007, lk II‑947, punkt 132 ja seal viidatud kohtupraktika). Komisjon on teatud hulgas otsustes samuti kandnud hoolt selle eelduse kinnitamise eest muude asjaoludega, nagu emaettevõtja aktiivne osalemine haldusmenetluses (komisjoni 13. juuli 1994. aasta otsus 94/601/EÜ EÜ asutamislepingu artikli 85 kohaldamise menetluses (IV/C/33.833 – Karbipapp) (EÜT L 243, lk 1)); emaettevõtja ja tütarettevõtja direktorite samasus (komisjoni 11. detsembri 2001. aasta otsus 2003/25/EÜ EÜ asutamislepingu artikli 81 alustatud menetluse kohta – juhtum COMP/E-1/37.919 (ex 37.391) – pankade teenustasud euroala siseriiklike valuutade vahetuse eest – Saksamaa (ELT 2003, L 15, lk 1), ja komisjoni 20. detsembri 2001. aasta otsus 2004/337/EÜ EÜ asutamislepingu artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetluses – juhtum COMP/E-1/36.212 – isekopeeruv paber (ELT 2004, L 115, lk 1)); emaettevõtja õigusosakonna liikme viibimine kontrollide juures, mille komisjon viib läbi tütarettevõtja ruumides (komisjoni 9. aprilli 2003. aasta otsus 2003/355/EÜ, millega muudetakse otsust 2003/207/EÜ EÜ asutamislepingu artikli 81 kohaldamise menetluses (juhtum COMP/E-3/36.700 – meditsiinilised ja tööstusgaasid) (ELT L 123, lk 49)); emaettevõtja nõukogu ja juhatuse kooskõlastamine tütarettevõtjate nõukogude ja juhatustega (komisjoni 16. detsembri 2003. aasta otsus 2004/421/EÜ Wieland Werke AG, Outokumpu Copper Products OY, Outokumpu Oyj, KM Europa Metal AG, Tréfimétaux SA ja Europa Metalli SpA suhtes EÜ asutamislepingu artikli 81 ja EMP lepingu artikli 53 kohaldamise menetluses (juhtum C.38.240 – tööstuslikud torud) (ELT 2004, L 125, lk 50)), ning mitme tütarettevõtja sammaegne kartellis osalemine (komisjoni 26. mai 2004. aasta otsus 2006/895/EÜ The Topps Company Inc, Topps Europe Limited’i, Topps International Limited’i, Topps UK Limited’i ja Topps Italia SRL‑i suhtes EÜ asutamislepingu artikli 81 kohaldamise menetluses (juhtum COMP/C-3/37.980 – Souris/Topps) (ELT 2006, L 353, lk 5)).

93 – Vt 80. joonealune märkus.

94 – Vt eelkõige 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑294/98 P: Metsä-Serla jt vs. komisjon (EKL 2000, lk I‑10065, punkt 28).

95 – Kohtujuristi kursiiv.

96 – 1. juuli 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑276/04: Compagnie maritime belge vs. komisjon (EKL 2008, lk II‑1277).

97 – Meenutagem, et nimetatud punktis leidis Üldkohus, et „rikkumises osalenud” ettevõtjana tuleb mõista kõiki ettevõtjaid, kes komisjoni lõppotsuses sellisena tuvastati. Ma ei jaga seda seisukohta põhjustel, mille Üldkohus ise vaidlustatud kohtuotsuse punktis 145 esile toob, see tähendab kuna ettevõtja „rikkumises osalenuks” kvalifitseerimine eeldab objektiivset asjaolu, milleks on rikkumises osalemine, mis eristub subjektiivsemast ja juhuslikumast asjaolust, nagu haldusmenetluses ettevõtja kindlakstegemine. Nii möönab Üldkohus, et ettevõtja võib olla osalenud rikkumises, ilma et komisjon seda aegumist katkestava meetme võtmisel teaks. Niisugust olukorda ei saa välistada komisjoni lõppotsuse tegemisel.

98 – Vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Metsä-Serla jt vs. komisjon (punkt 28).

99 – Kuigi ma leian, et ARBED‑i esitatud väite suhtes ei rikkunud Üldkohus ühtegi õigusnormi, kui ta tugines selle puhul aegumist peatavatele meetmetele, pean ma siiski tunnistama, et ma ei nõustu täielikult viisiga, kuidas ta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 148 ja 149 arvutas ARBED‑ile kohaldatavat aegumistähtaega. Ma olen seisukohal, et Üldkohus ei võtnud nõuetekohaselt arvesse algse otsuse tühistanud kohtuotsuse mõju ARBED‑ile. Seda küsimust ei ole pooled siiski kohtuvaidluses puudutanud, mistõttu piirdun ma märkuse tegemisega seoses eespool viidatud kohtuasjaga ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon (selles kohtuasjas minu esitatud ettepaneku punktid 198–212). Ma lähtun õigusaktides ja kohtupraktikas tunnustatud põhimõttest. Selles suhtes viitan ma esiteks ELTL artikli 264 lõike 1 tekstile, milles on ette nähtud, et „[k]ui hagi on põhjendatud, tunnistab Euroopa […] Kohus asjassepuutuva õigusakti tühiseks”, ning teiseks 31. märtsi 1971. aasta otsusele kohtuasjas 22/70: komisjon vs. nõukogu (EKL 1971, lk 263, punktid 59 ja 60); 26. aprilli 1988. aasta otsusele liidetud kohtuasjades 97/86, 99/86, 193/86 ja 215/86: Asteris jt vs. komisjon (EKL 1988, lk 2181, punkt 30) ning 26. aprilli 1994. aasta otsusele kohtuasjas C‑228/92: Roquette Frères (EKL 1994, lk I‑1445, punkt 17), mille kohaselt toob tühistav kohtuotsus kaasa asjaomase akti tagasiulatuva kadumise ning selle tagajärgede olematuks muutumise. Nagu Euroopa Kohus on kinnitanud, tähendab see, et pooled tuleb asetada samasse ja sarnasesse olukorda, milles nad olid enne tühistatud akti. Nende põhimõtete kohaselt ja põhjustel, mis ma esitan kõnealuses kohtuasjas tehtud ettepanekus, olen ma seisukohal, et komisjoni otsuse tühistamine kohtumenetluse tulemusel peab muutma aegumise peatumise, nagu otsuse endagi tagasiulatuvalt olematuks.

100 – Vt eelkõige 8. veebruari 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑3/06 P: Groupe Danone vs. komisjon (EKL 2007, lk I‑1331, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika).

101 – Vt eelkõige 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon (EKL 2004, lk I‑123, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).

102 – 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑113/04 P: Technische Unie vs. komisjon (EKL 2006, lk I‑8831, punkt 55).

103 – Mõistliku aja järgimine konkurentsi valdkonnas haldusmenetluse läbiviimisel on liidu õiguse üldpõhimõte. Seda põhimõtet on kõigepealt kohustatud järgima komisjon, kes vastutab menetluse haldusstaadiumi eest, ning seda harta artikli 41 lõike 1 kohaselt (õigus heale haldusele) (vt selle kohta Üldkohtu 22. oktoobri 1997. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑213/95 ja T‑18/96: SCK ja FNK vs. komisjon (EKL 1997, lk II‑1739, punktid 55 ja 56 ning seal viidatud kohtupraktika)). Samuti on seda vastavalt harta artikli 47 lõikele 2 kohustatud järgima liidu kohus, kes vastutab komisjoni otsuste seaduslikkuse kontrolli eest. Viimati nimetatud küsimuse kohta vt 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon (EKL 1998, lk I‑8417), milles Euroopa Kohus tõi sisse õiguse kohtuotsusele mõistliku aja jooksul konkurentsimenetlustes, ning 16. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑385/07 P: Der Grüne Punkt – Duales System Deutschland vs. komisjon (EKL 2009, lk I‑6155), milles kohus leidis, et selle kohustuse järgimata jätmise peale võib esitada kahju hüvitamise nõude ELTL artikli 268 ja artikli 340 teise lõigu alusel ühenduse vastu esitatud hagis.

104 – Selles suhtes märgib Euroopa Kohus eespool viidatud kohtuotsuse Technische Unie vs. komisjon punktis 54, et „mida rohkem kulub aega uurimismeetmest […] vastuväiteteatise edastamiseni, seda tõenäolisem on, et [vastuväiteteatises] etteheidetavate rikkumistega seotud õigustavate tõendite esitamine ei ole võimalik või on keeruline; kehtib see eelkõige süüdistatava poolt tunnistajate puhul, eeskätt, kuna asjaomaste ettevõtjate juhtorganite ja muu personali koosseis võib muutuda. Mõistliku menetlustähtaja põhimõttega seotud hindamisel ei arvestanud Esimese Astme Kohus nimetatud põhimõtet rakendades seda asjaolu piisavalt.”

105 – Ibidem (punkt 55).

106 – Ibidem (punkt 61).

107 – Eespool viidatud kohtuotsus Technische Unie vs. komisjon (punktid 64–70). Vt ka 21. septembri 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑105/04 P: Nederlandse Federatieve Vereniging voor de Groothandel op Elektrotechnisch Gebied vs. komisjon (EKL 2006, lk I‑8725, punktid 56–60).

108 – Meenutagem, et Euroopa Kohus tühistas algse otsuse ARBED‑i puudutavas osas tema kaitseõiguste rikkumise tõttu. Üldkohus meenutab seda vaidlustatud kohtuotsuse punktis 148 sõnaselgelt.

109 – Vt selle kohta 99. joonealuses märkuses viidatud õigusnormid ja kohtupraktika.

110 – 29. juuni 2010. aasta otsuses kohtuasjas C‑526/08: komisjon vs. Luksemburg (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata) meenutas Euroopa Kohus ülimat olulisust, mis on nii liidu õiguskorras kui liikmesriikide õiguskordades seadusjõu järgimise põhimõttel (punkt 26 ja seal viidatud kohtupraktika). See põhimõte on õiguskindluse aluspõhimõtte väljendus (vt selle kohta 1. juuni 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑126/97: Eco Swiss (EKL 1999, lk I‑3055, punkt 46) ning Euroopa Inimõiguste Kohtu 28. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas Brumărescu vs. Rumeenia, Recueil des arrêts et décisions 1999-VII, milles inimõiguste kohus kinnitab otsesõnu, et õiguskindlus nõuab, et „kohtute poolt mis tahes vaidlusele lõplikult antud lahendust ei seataks enam kahtluse alla” (punkt 61)).

111 – Seda ei tühistatud TradeARBED‑i puudutavas osas.