7.3.2009

Euroopa Liidu Teataja

C 55/44

30. detsembril 2008 esitatud hagi — Cantiere Navale De Poli versus komisjon

(Kohtuasi T-584/08)

(2009/C 55/79)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hageja: Cantiere Navale De Poli SpA (esindajad: advokaadid A. Abate, R. Longanesi Cattani)

Kostja: Euroopa Ühenduste Komisjon

Hageja nõuded

—	Tühistada Euroopa Komisjoni 21. oktoobri 2008. aasta otsus Itaalia riigiabi C 20/2008 (ex N 62/2008) kohta;

—	mõista kohtukulud välja Euroopa Ühenduste Komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Nõukogu 27. juuni 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1177/2002 (EÜT L 172, 2.7.2002, lk 1; ELT eriväljaanne 13/29, lk 485) rajaneb EÜ artikli 87 lõike 3 punktil e ja sellega loodi laevaehituse ajutine kaitsemehhanism, eesmärgiga taastada turutingimused, mida oli moonutanud Korea laevatehaste konkurentsivastane tegevus. Määruse kehtivust, mille lõppemise kuupäevaks oli algselt kinnitatud 31. märts 2004, pikendati seejärel ühe aasta võrra, võimaldades ühenduse laevatehastel sõlmida teatavat tüüpi kaubalaevade ehitamise lepinguid kuni 31. märtsini 2005 (määruse kehtivuse lõppemise uus kuupäev). Määruse kohaselt võis nendele lepingutele anda toetust kuni 6 % ulatuses lepingulisest väärtusest. Hageja on osaline viies kemikaalitankerite ehituseks sõlmitud lepingus.

Itaalia teatas kahest 10 miljoni euro suurusest rahastusest kõigi ajavahemikul 2002-2005 sõlmitud lepingute rahastamiseks. Komisjon kiitis esimese heaks 19. mai 2004. aasta otsusega, ent keeldus vaidlustatud otsusega andmast heakskiitu teisele rahastusele. Komisjon põhjendas oma otsust väitega, et täiendav rahastus on „uus abi” komisjoni 21. aprilli 2004. aasta määruse nr 794/2004 (ELT L 140, 30.4.2004, lk 1; ELT eriväljaanne 08/04, lk 3) artikli 4 mõttes, sest ületab esialgse toetusprogrammi eelarvet 20 % võrra. Komisjon lisab, et täiendav rahastamine on ühisturuga kokkusobimatu, sest sellest teatati pärast 31. märtsi 2005 ja seega pärast määruse nr 1177/2002 kehtivuse lõppemist.

Hageja väidab, et Itaalia valitsusel ei olnud võimalik valmistada 31. märtsiks 2005 ette nende lepingute rahastamist, mille kohta tal ei saanud olla teavet, sest ettevõtjatel oli õigus sõlmida lepinguid kuni määruse kohaldamise viimase päeva lõpuni (31. märts 2005).

Hageja arvustab vaidlustatud otsust seetõttu järgmiste väidetega:

—	rikutud on määrust nr 1177/2002, arvestades seadusandja erieesmärke seoses EÜ artikli 87 lõike 3 punktiga e;

—	rikutud on komisjoni määruse nr 794/2004 artikli 4 lõike 2 punkti a, sest 10 miljoni euro suurune täiendav rahastus kvalifitseeriti „uue abina”;

—	WTO vaidluste lahendamise organi 20. juuni 2005. aasta soovitus on tähtsuseta, kui küsimuse all on määruse nr 1177/2002 alusel õiguspäraselt sõlmitud laevaehituslepingud;

—	põhjendus on puudulik osas, milles väidetakse, et täiendava rahastuse lubamiseks puudus õiguslik alus;

—	rikutud on hea halduse, võistlevuse, kaitseõiguse tagamise, võrdse kohtlemise, subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid.