Euroopa Kohtu (kuues koda) 23. novembri 2009. aasta määrus – Lagoudakis jt vs. Kéntro Anoiktis Prostasias Hlikiomenon Dimou Rethymnis jt

(liidetud kohtuasjad C‑162/08–C‑164/08)

Kodukorra artikli 104 lõike 3 esimene lõik – Sotsiaalpoliitika – Direktiiv 1999/70/EÜ – Tähtajalist tööd käsitleva raamkokkuleppe klauslid 5 ja 8 – Tähtajalised töölepingud avalikus sektoris – Esimene või ainus leping – Järjestikused lepingud – Samaväärne juriidiline meede – Töötajate üldise kaitstuse taseme alandamine – Meetmed kuritarvituste vältimiseks – Sanktsioonid – Avalikus sektoris kehtiv absoluutne keeld muuta tähtajalisi töölepinguid määramata tähtajaga lepinguteks – Direktiivi ebaõige ülevõtmise tagajärjed – Kooskõlaline tõlgendamine

1.                     Sotsiaalpoliitika – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepe tähtajalise töö kohta – Direktiiv 1999/70 – Meetmed, mille eesmärk on vältida järjestikuste tähtajaliste töölepingute kuritarvitavat kasutamist (nõukogu direktiiv 1999/70, lisa klausli 5 lõike 1 alapunkt a ja klausli 8 lõige 3) (vt punkt 11, resolutsiooni punktid 1 ja 2)

2.                     Sotsiaalpoliitika – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepe tähtajalise töö kohta – Direktiiv 1999/70 – Töötajate üldise kaitstuse taseme alandamise keeld nimetatud raamkokkuleppe kohaldamisalas (nõukogu direktiiv 1999/70, lisa klausli 5 lõige 1 ja klausli 8 lõige 3) (vt punkt 11, resolutsiooni punktid 3–5)

3.                     Sotsiaalpoliitika – Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) raamkokkulepe tähtajalise töö kohta – Direktiiv 1999/70 – Meetmed, mille eesmärk on vältida järjestikuste tähtajaliste töölepingute kuritarvitavat kasutamist (nõukogu direktiiv 1999/70, lisa klausli 5 lõige 1 ja klausli 8 lõige 3) (vt punkt 11, resolutsiooni punktid 6–8)

Ese

Eelotsusetaotlus – Monomeles Protodikeio Rethymnis – Nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivi 1999/70/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (EÜT L 175, lk 43; ELT eriväljaanne 05/03, lk 368), lisa klausli 5 ja klausli 8 lõigete 1 ja 3 tõlgendamine – Keeld võtta ülevõtmise ettekäändel vastu siseriiklikke õigusnorme, kui on juba olemas direktiivi lisa klausli 5 lõike 1 tähenduses võrdväärsed siseriiklikud õigusnormid ja kui uute õigusnormidega kaasneks tähtajaliste töötajate kaitstuse taseme alanemine.

Resolutsioon

1.

Nõukogu 28. juuni 1999. aasta direktiivi 1999/70/EÜ (milles käsitletakse Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) sõlmitud raamkokkulepet tähtajalise töö kohta) lisas ära toodud 18. märtsil 1999 sõlmitud raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta klausli 5 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus see, kui liikmesriik võtab vastu niisugused siseriiklikud õigusnormid nagu presidendi dekreet 164/2004, mis käsitleb tähtajaliste töölepingute alusel töötamist avalikus sektoris ja mis näeb direktiivi 1999/70 ülevõtmiseks konkreetselt avalikku sektorit puudutavas osas ette kõnesoleva klausli lõike 1 punktides a–c nimetatud ennetavate meetmete rakendamise järjestikuste tähtajaliste töölepingute või suhete kuritarvitusliku kasutamise vältimiseks, juhul kui siseriiklikus õiguses on juba olemas – mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus – „samaväärne juriidiline meede” selle klausli mõttes, st seaduse 2112/1920 (mis käsitleb erasektori töötajate töölepingu kohustuslikku lõpetamist) artikli 8 lõige 3, eeldusel et niisugused õigusnormid ei mõjuta ühelt poolt tähtajaliste töölepingute või suhete kuritarvituslikku kasutamist ennetavate meetmete tõhusust, nagu tuleneb mainitud samaväärsest juriidilisest meetmest, ja teiselt poolt, et on järgitud ühenduse õigust, eelkõige kõnesoleva kokkuleppe klausli 8 lõiget 3.

2.

Raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta klausli 5 lõike 1 punkti a tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisuguste siseriiklike õigusnormide nagu põhikohtuasjas käsitletute kohaldamine asjassepuutuva liikmesriigi ametiasutuste poolt, nii et järjestikuste tähtajaliste töölepingute uuendamist avalikus sektoris loetakse põhjendatuks „objektiivsete alustega” mainitud klausli mõttes ainult seetõttu, et nende lepingute sõlmimisel on aluseks võetud õigusnormid, mis võimaldavad niisuguste lepingute uuendamist, et katta teatavaid ajutisi vajadusi, samas kui tegelikult on need vajadused kindlad ja pikaajalised. Seevastu ei kuulu see klausel kohaldamisele esimese või ainsa tähtajalise töölepingu või suhte sõlmimisel.

3.

Raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta klausli 8 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et selles nimetatud kaitsetaseme „alandamise” uurimisel tuleb lähtuda niisugusest üldise kaitstuse tasemest, mis on asjassepuutuvas liikmesriigis ette nähtud nii töötajatele, kes on sõlminud järjestikuseid tähtajalisi töölepinguid, kui ka neile, kes on sõlminud esimese ja ainsa tähtajalise lepingu.

4.

Raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta klausli 8 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus niisugune siseriiklik õigusakt nagu presidendi dekreet 164/2004, mis erinevalt varasemast siseriiklikust õigusnormist, st seaduse 2112/1920 artikli 8 lõikest 3 esiteks ei näe enam ette, et juhul kui avalikus sektoris on tegemist järjestikuste tähtajaliste töölepingute kuritarvitusliku kasutamisega, tuleb need ümber kvalifitseerida määramata tähtajaga lepinguteks või kehtestab selles suhtes nõude, et ümberkvalifitseerimiseks peavad olema täidetud teatavad kumulatiivsed ja kitsendavad tingimused, ning teiseks jätab sellega kehtestatud kaitsemeetmete kohaldamisalast välja töötajad, kes on sõlminud esimese või ainsa tähtajalise töölepingu, kui niisugused muudatused – mida peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus – puudutavad väikest osa tähtajalistest töötajatest või neid kompenseerib raamkokkuleppe klausli 5 lõikes 1 ette nähtud meetmete vastuvõtmine järjestikuste tähtajaliste töölepingute kuritarvitusliku kasutamise ennetamiseks.

5.

Igal juhul ei tohi selle raamkokkuleppe rakendamine niisuguse siseriikliku õigusaktiga nagu presidendi dekreet 164/2004 viia selleni, et kaitse, mis oli siseriiklikus õiguskorras tähtajalistele töötajatele varem ette nähtud, alaneks tasemeni, mis ei vasta enam nimetatud raamkokkuleppega ette nähtud minimaalse kaitse tasemele. Eelkõige on mainitud raamkokkuleppe klausli 5 lõike 1 kohaselt nõutud, et niisuguste õigusnormidega oleks järjestikuste tähtajaliste töölepingute kuritarvituslikku kasutamist puudutavas osas kehtestatud tõhusad ja siduvad meetmed niisuguse kuritarvitusliku kasutamise vältimiseks ning ühtlasi piisavalt tõhusad ja hoiatava mõjuga sanktsioonid, et tagada nende ennetusmeetmete täielik toime. Seega peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima, kas need tingimused on täidetud.

6.

Niisugustel asjaoludel nagu põhikohtuasjas tuleb raamkokkulepet tähtajalise töö kohta tõlgendada nii, et kui asjassepuutuva liikmesriigi õiguskorras on olemas käsitletavat sektorit puudutavas osas muud tõhusad meetmed, et vältida ning vajaduse korral sanktsioneerida järjestikuste tähtajaliste töölepingute kuritarvituslikku kasutamist raamkokkuleppe klausli 5 lõike 1 mõttes, siis sellega ei ole vastuolus niisuguse siseriikliku õigusnormi kohaldamine, millega on üksnes avalikus sektoris ilma eranditeta keelatud muuta määramata tähtajaga töölepinguteks niisuguseid järjestikuseid tähtajalisi töölepinguid, mis on tegelikult sõlmitud tööandja kindlate ja pikaajaliste vajaduste katmiseks ning mida tuleb käsitleda kuritarvituslikena. Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab sellegipoolest hindama seda, kuivõrd muudavad asjassepuutuvate siseriiklike õigusnormide kohaldamise tingimused ja tõhus rakendamine selle meetme niisuguseks, et seda saaks käsitleda adekvaatse meetmena avaliku sektori poolt järjestikuste tähtajaliste lepingute kuritarvitusliku kasutamise vältimiseks ja vajaduse korral niisuguse tegevuse sanktsioneerimiseks.

7.

Seevastu, kuna raamkokkuleppe klausli 5 lõige 1 ei kuulu kohaldamisele töötajatele, kes on sõlminud esimese või ainsa tähtajalise töölepingu, siis ei pane see säte liikmesriikidele kohustust kehtestada sanktsioonid juhtudeks, kui niisugune leping on tegelikult sõlmitud tööandja kindlate ja pikaajaliste vajaduste katmiseks.

8.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab asjassepuutuvaid siseriiklikke õigusnorme tõlgendama nii suures ulatuses kui võimalik kooskõlas raamkokkuleppe tähtajalise töö kohta klausli 5 lõikega 1 ja klausli 8 lõikega 3, ning seejuures tegema kindlaks, kas teatavate siseriiklike õigusnormide asemel tuleb põhikohtuasjades kohaldada „samaväärset juriidilist meedet” neist sätetest esimese mõttes, st seaduse 2112/1920 artikli 8 lõiget 3.