Liidu õigus – Vahetu õigusmõju – Isikute õigused – Liikmesriikide kohtute poolt tagatud kaitse – Siseriiklikud menetlusnormid – Kohaldamise tingimused – Võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtete järgimine
Liidu õigusega ei ole vastuolus selline õigusnorm, millega sätestatakse kolmeaastane aegumistähtaeg nõuetele maksta erakorralist staažilisa, mida enne 30. septembri 2003. aasta otsust kohtuasjas C‑224/01: Köbler ei makstud vaba liikumise õigusi kasutanud töötajale ühenduse õigusega vastuolus olevate liikmesriigi õigusnormide tõttu.
Kuigi sellise menetlusnormi küsimus tuleb reguleerida siseriikliku õiguse tasandil, ei tohi see menetlusnorm esiteks olla ebasoodsam kui menetlusnormid, mis puudutavad samalaadseid siseriiklikke õiguskaitsevahendeid (võrdväärsuse põhimõte) ja teiseks ei tohi see muuta liidu õiguskorraga antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks.
Aegumist reguleerivat normi ei saa pidada võrdväärsuse põhimõttega vastuolus olevaks, kui lisaks sellisele aegumist reguleerivale normile, mida kohaldatakse õiguskaitsevahenditele, mille eesmärk on tagada isikutele liidu õigusest tulenevate õiguste kaitse siseriiklikus õiguses, on olemas ka aegumist reguleeriv norm, mida kohaldatakse siseriiklikele õiguskaitsevahenditele, ning kui nende kahe normi eset ja põhitunnuseid arvestades võib neid kahte aegumist reguleerivat normi pidada sarnasteks.
Mis puudutab tõhususe põhimõtet, siis liidu õigusega on kooskõlas see, kui nii huvitatud isikut kui ka asjaomast haldusorganit kaitsva õiguskindluse huvides määratakse õiguskaitsevahendile mõistlik aegumistähtaeg. Sellised tähtajad ei muuda liidu õiguskorra alusel antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks. Eeltoodut arvestades tundub siseriiklik kolmeaastane aegumistähtaeg mõistlik.
Seda tõlgendust ei sea kahtluse alla asjaolu, et eespool viidatud kohtuotsuse Köbler mõju ulatub kuni tõlgendatud õigusnormi jõustumiseni, sest Euroopa Kohus ei piiranud selle otsuse ajalist kehtivust. Sellise menetlusnormi kohaldamist, nagu seda on aegumist reguleeriv norm, ei tohi segi ajada olukorraga, mille puhul Euroopa Kohus piirab liidu õigusnormi tõlgendamisel oma otsuse ajalist kehtivust.
Liidu õigus ei keela liikmesriigil tugineda aegumistähtaja möödumisele taotluse puhul, mis on esitatud erakorralise staažilisa saamiseks ning mida liidu õiguse sätteid rikkudes ei ole määratud, isegi kui see liikmesriik ei ole muutnud oma õigusnorme, et neid kõnealuste sätetega vastavusse viia. See on teistmoodi ainult juhul, kui liikmesriigi ametiasutuste käitumine, koostoimes aegumistähtaja olemasoluga, jätab huvitatud isiku täielikult ilma võimalusest panna oma õigused maksma liikmesriigi kohtus.
(vt punktid 17, 20, 27–30, 33, 41 ja resolutsioon)