1. Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Küsimus seoses vaidlusega, mille asjaolud piirduvad ühe liikmesriigiga
(ELTL artikkel 267)
2. Isikute vaba liikumine – Asutamisvabadus – Asutamislepingu sätted – Kohaldamisala
(EÜ artiklid 43, 48, 49 ja 56)
3. Isikute vaba liikumine – Asutamisvabadus – Piirangud
(EÜ artiklid 43, 48)
1. Kui eelotsuse menetluses piirduvad kõik põhikohtuasja asjaolud ühe liikmesriigiga, on Euroopa Kohus pädev siseriiklikule kohtule vastuse andma, kuna selliste õigusnormide puhul, mis kehtestavad teeäärsete kütusetanklate vahelise kohustusliku miinimumkauguse, ei saa välistada, et teistes liikmesriikides kui asjaomane liikmesriik asutatud ettevõtjad olid või on huvitatud selles liikmesriigis kütuse turustamisest.
(vt punktid 22–24)
2. Siseriiklikke õigusnorme, mis kehtestavad teeäärsete kütusetanklate vahelise kohustusliku miinimumkauguse, tuleb analüüsida üksnes asutamisvabadust käsitlevaid asutamislepingu sätteid silmas pidades. Nimelt, kuna selliste tanklate rajamine juriidilise isiku poolt EÜ artikli 48 mõttes tähendab, et viimasel peab olema võimalik viibida vastuvõtva liikmesriigi territooriumil, et osaleda püsivalt ja kestvalt selle liikmesriigi majanduselus, eeskätt esinduste, filiaalide ja tütarettevõtjate asutamise teel, ei ole asjassepuutuvad teenuste vaba osutamist käsitlevad sätted, mis kuuluvad kohaldamisele üksnes siis, kui asutamisvabadust käsitlevad sätted kohaldamisele ei kuulu. Isegi kui eeldada, et niisugune õigusakt piirab kapitali vaba liikumist, on selline mõju asutamisvabaduse võimaliku piirangu vältimatu tagajärg ega õigusta mitte mingil juhul selle õigusakti eraldi kontrollimist EÜ artikli 56 alusel.
(vt punktid 39–41)
3. EÜ artiklit 43 koosmõjus EÜ artikliga 48 tuleb tõlgendada nii, et sellised siseriiklikud sätted, mis kehtestavad teeäärsete kütusetanklate vahelise miinimumkauguse nõude ja mis kuuluvad kohaldamisele üksnes uute tanklate rajamisel, kujutavad endast EÜ asutamislepinguga kehtestatud asutamisvabaduse piirangut. Selline piirang ei ole kohane liiklusohutuse, tervise- ja keskkonnakaitse ning osutatavate teenuste ratsionaliseerimise eesmärkide saavutamiseks, mida peab kontrollima siseriiklik kohus.
Nimelt seab selline õigusnorm, mis kuulub kohaldamisele üksnes uute tanklate, mitte enne selle jõustumist olemasolevate tanklate suhtes, kütusemüügi alustamisele tingimused. Soodustades sellega liikmesriigi territooriumil juba tegutsevaid ettevõtjaid, see õigusnorm ei innusta, vaid pigem takistab teiste liikmesriikide ettevõtjate sisenemist siseriiklikule turule ja kujutab endast asutamisvabaduse piirangut EÜ artikli 43 tähenduses.
Näib, et see piirang ei ole kohane liiklusohutuse, tervise- ja keskkonnakaitse eesmärkide saavutamiseks, kuna ei paista tegelikult vastavat huvile saavutada need eesmärgid ühtselt ja süstemaatiliselt ja seega ei näi olevat sellega taotletava eesmärgi elluviimise tagamiseks sobiv meede, mis ei lähe kaugemale sellest, mis on taotletava eesmärgi saavutamiseks vajalik, kui siseriikliku kohtu kontroll ei näita teisiti.
Mis puudutab tarbijatele osutatavate teenuste ratsionaliseerimise eesmärke, siis ei saa puhtmajanduslikke kaalutlusi pidada ülekaalukaks üldiseks huviks, millega õigustada asutamislepinguga tagatud põhiõiguse piiramist. Lisaks, isegi kui eeldada, et nimetatud eesmärki – kuna see puudutab tarbijakaitset – saab pidada ülekaalukaks üldiseks huviks, mitte puhtmajanduslikuks kaalutluseks, on keeruline kindlaks teha, kuidas sellised sätted on tarbijakaitse seisukohalt asjakohased ja toovad tarbijatele kasu. Vastupidi, kõnealused sätted näivad – takistades uute ettevõtjate pääsu turule – soodustavat liikmesriigi territooriumil juba tegutsevaid ettevõtjaid, ilma et tarbijad sellest tegelikult kasu saaksid. Igal juhul näib, et need sätted lähevad kaugemale tarbijakaitse eesmärkide saavutamiseks vajalikust, mis tuleb vajaduse korral välja selgitada siseriiklikul kohtul.
(vt punktid 45, 51, 52, 55–57 ja resolutsioon)