Kohtuasi C-362/08 P

Internationaler Hilfsfonds eV

versus

Euroopa Komisjon

„Apellatsioonkaebus — Juurdepääs institutsioonide dokumentidele — Määrus (EÜ) nr 1049/2001 — Tühistamishagi — Mõiste „vaidlustatav õigusakt” EÜ artikli 230 tähenduses”

Kohtujurist P. Mengozzi ettepanek, esitatud 15. septembril 2009   I ‐ 671

Euroopa Kohtu otsus (suurkoda), 26. jaanuar 2010   I ‐ 709

Kohtuotsuse kokkuvõte

Tühistamishagi – Vaidlustatavad aktid – Mõiste – Siduvate õiguslike tagajärgedega aktid

(EÜ artikkel 230; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 1049/2001, artikli 4 lõige 7, artikli 6 lõige 1, artikkel 7 ja artikli 8 lõiked 1 ja 3)

Nähes ette kaheetapilise menetluse, mille eesmärk on tagada dokumentidele kiire ja lihtne juurdepääs, annab määrus nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele asjassepuutuvate institutsioonide dokumentidele väga laiaulatusliku juurdepääsuõiguse, kusjuures määruse artikli 6 lõike 1 kohaselt ei sõltu see õigus taotluse põhjendamisest. Pealegi, vastavalt sama määruse artikli 4 lõikele 7 kohaldatakse selle artikli lõigetes 1–3 sätestatud erandeid üksnes nii kaua, kuni kaitse on dokumendi sisust lähtuvalt õigustatud. Järelikult võib isik esitada uue juurdepääsutaotluse dokumentidele, millele juurdepääsust varem keelduti. Selline taotlus kohustab asjassepuutuvat institutsiooni uurima, kas varasem juurdepääsust keeldumine on vahepeal toimunud õigusliku või faktilise olukorra muutumist arvestades jätkuvalt õigustatud.

Selles osas tuleb komisjoni akti, millega keelduti andmast juurdepääsu dokumentidele, pidada lõplikuks keeldumiseks, kui see lõplik iseloom tuleneb nii akti sisust, mis viitab sõnaselgelt komisjoni „lõplikule seisukohale”, kui ka selle vastuvõtmise kontekstist, st pärast hageja poolt ligi kolme aasta jooksul järjepidevalt astutud samme, mis hõlmasid mitmeid taotlusi, ja millega seoses viis ombudsman läbi menetluse ning komisjon esitas üksikasjaliku arvamuse.

Komisjon ei saa niisugustel asjaoludel tõhusalt väita, et hageja oleks pidanud pärast vaidlusaluse akti saamist esitama uue taotluse ja ootama, et kõnealune institutsioon ka selle rahuldamata jätab, selleks et seda akti saaks pidada lõplikuks ja seega vaidlustatavaks aktiks. Nimelt ei saaks niisuguse sammu astumine hageja poolt viia tulemuseni, mida ta on soovinud, arvestades asjaolu, et komisjon uuris tema juurdepääsutaotlust üksikasjalikult ning oli taotletud dokumentidele juurdepääsust keeldumise osas selgelt ja lõplikult oma seisukoha võtnud.

Niisuguse toimimisviisi nõudmine läheks pealegi vastuollu kõnealuse eesmärgiga tagada kiire ja lihtne juurdepääs asjassepuutuvate institutsioonide dokumentidele.

Sellise keeldumise otsuse puhul on tegemist vaidlustatava aktiga, mille peale saab esitada tühistamishagi EÜ artikli 230 alusel. See hagi on järelikult vastuvõetav.

(vt punktid 56–62)