Kohtuasi C-345/08

Krzysztof Peśla

versus

Justizministerium Mecklenburg-Vorpommern

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Verwaltungsgericht Schwerin)

„Töötajate vaba liikumine — EÜ artikkel 39 — Keeldumine võtta isik vastu juriidilisse ettevalmistusteenistusse reguleeritud juriidilistele kutsealadele — Kandidaat, kes on oma ülikoolidiplomi õigusteaduses omandanud mõnes muus liikmesriigis — Omandatud teadmiste võrdväärsuse hindamise kriteeriumid”

Euroopa Kohtu otsus (kolmas koda), 10. detsember 2009   I ‐ 11680

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Isikute vaba liikumine – Töötajad – Isiku vastuvõtmine juriidilisse ettevalmistusteenistusse reguleeritud juriidilistele kutsealadele

   (EÜ artikkel 39)

2. Isikute vaba liikumine – Töötajad – Isiku vastuvõtmine juriidilisse ettevalmistusteenistusse reguleeritud juriidilistele kutsealadele

   (EÜ artikkel 39)

1.  EÜ artiklit 39 tuleb tõlgendada nii, et teadmised, mida tuleb võrdlusalusena arvesse võtta, et hinnata väljaõppe võrdväärsust taotluse alusel, millega soovitakse otse ilma selleks ette nähtud eksamitöid sooritamata astuda juriidilisse ettevalmistusteenistusse, on sellised, mis vastavad nõutavale kvalifikatsioonile liikmesriigis, kus kandidaat soovib vastavasse teenistusse astuda.

   Hinnates võrdlevalt ühelt poolt kvalifikatsiooni, mida kinnitavad kandidaadi diplomid, tunnistused ja muud dokumendid ning tema vastav töökogemus, ning teiselt poolt siseriiklikus õiguses nõutavat kutsekvalifikatsiooni, võib liikmesriik arvesse võtta objektiivseid erinevusi, mis esinevad päritoluliikmesriigis nii kõnealuse kutseala õigusliku raamistiku kui ka selle kutse tegevusalaga seoses. Advokaadi kutseala puhul võib liikmesriik seega uurida võrdlevalt diplomeid, võttes seejuures arvesse erinevusi asjaomaste siseriiklike õiguskordade vahel.

   Nii ei saa pelk asjaolu, et esimese liikmesriigi õigust puudutavaid läbitud õigusõpinguid võib nii saadud väljaõppe taseme kui väljaõppe läbimiseks kulunud aja ja pingutuste poolest lugeda võrreldavaks õpingutega, mille eesmärk on anda teadmisi, mis vastavad teises liikmesriigis nõutavale kutsekvalifikatsioonile, tuua võrdleva hindamise käigus endaga kaasa kohustust mitte eelistada selle liikmesriigi siseriiklike õigusnormidega nõutavaid teadmisi, kus kandidaat soovib saada kutsealast väljaõpet, mis on nõutav juriidilistel kutsealadel tegutsemiseks, vaid teadmisi, mis põhiliselt puudutavad esimese liikmesriigi õigust ning mis vastavad viimati nimetatud liikmesriigis saadud kvalifikatsioonile.

   (vt punktid 37, 44, 46, 48, resolutsiooni punkt 1)

2.  EÜ artikli 39 tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriigi pädevad ametivõimud vaatavad läbi mõne teise liikmesriigi kodaniku taotlust saada teatava aja jooksul sellist praktilist väljaõpet nagu juriidiliste kutsealade ettevalmistusteenistus, et hiljem tegutseda reguleeritud juriidilisel kutsealal, ei sätesta see artikkel iseenesest, et need ametivõimud peavad kandidaadilt ühenduse õiguses nõutava võrdväärsuse hindamise raames nõudma ainult madalamat õigusalaste teadmiste taset kui see, mis vastab kvalifikatsioonile, mida selles liikmesriigis nõutakse niisuguse praktilise väljaõppe saamiseks. Siiski tuleb täpsustada, et esiteks ei takista kõnealune artikkel siiski sellise kvalifikatsiooni pehmet tõlgendamist ning et teiseks on oluline, et praktikas ei oleks võimalus omandatud teadmisi, mis vastavad kvalifikatsioonile, mida huvitatud isik on tõendanud, osaliselt tunnustada pelgalt näilik – seda peab kontrollima siseriiklik kohus.

   (vt punkt 65, resolutsiooni punkt 2)