—

Pometon SpA, esindajad: advokaadid E. Volli ja F. Trevisan,

—

Itaalia valitsus, esindaja: I. Bruni, keda abistas avvocato dello Stato G. Albenzio,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: H. van Vliet, E. Righini ja S. Schønberg,

1

Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 22. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT 1996, L 56, lk 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 45), artikli 13 ning nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307; edaspidi „ühenduse tolliseadustik”), artiklite 4, 114 jj, 202, 204, 212 ja 214 tõlgendamist.

2

See eelotsusetaotlus esitati Agenzia Dogane Ufficio delle Dogane di Trieste (Trieste tolliasutus) ja Pometon SpA vahelises kohtuvaidluses seoses Hiinast pärit survetöötlemata magneesiumist valuplokkide impordiga, mis olid deklareeritud seestöötlemise protseduurile.

3

Määruse nr 384/96, põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kehtinud redaktsioonis, artikkel 13 sätestas:

„1.   Kui esineb kehtivatest meetmetest kõrvalehoidmist, võib käesoleva määruse alusel kehtestatud dumpinguvastaseid tollimakse laiendada samasuguste toodete või nende osade kolmandatest riikidest pärinevale impordile. Kõrvalehoidmise all mõistetakse kolmandate riikide ja ühenduse vahelise kaubandusstruktuuri muutust, mis tuleneb tavast, protsessist või toimingust, millel ei ole muud piisavat põhjendust või majanduslikku õigustust peale tollimaksu kehtestamise, ja kui on tõendeid, et tollimaksu parandav mõju on samasuguste toodete hindade ja/või koguste osas ohustatud ning et dumping esineb seoses samasuguste või sarnaste toodete puhul varem kindlaksmääratud normaalväärtustega.

2.   Ühenduses või kolmandas riigis toimuvat kokkupanekut käsitatakse kehtivatest meetmetest kõrvalehoidmisena, kui:

3.   Käeoleva artikli alusel algatatakse uurimised, kui taotlus sisaldab piisavalt tõendeid lõikes 1 sätestatud tegurite kohta. Uurimised algatatakse pärast nõuandekomiteega konsulteerimist komisjoni määrusega, millega antakse tolliasutustele ka korraldus nõuda impordi registreerimist artikli 14 lõike 5 kohaselt või nõuda tagatisi. Uurimisi toimetab komisjon, keda võivad abistada tolliasutused, ning see viiakse lõpule üheksa kuu jooksul. Kui lõplikult kindlakstehtud faktid õigustavad meetmete laiendamist, teeb seda nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal lihthäälteenamusega alates kuupäevast, mil artikli 14 lõike 5 kohaselt kehtestati registreerimise nõue või hakati nõudma tagatisi. Käesoleva määruse asjakohaseid menetlussätteid, mis käsitlevad uurimiste algatamist ja läbiviimist, kohaldatakse käesoleva artikli alusel.

[…]”

4

Ühenduse tolliseadustiku artikkel 114 sätestab:

„1.   Ilma et see piiraks artikli 115 kohaldamist, võimaldab seestöötlemise protseduur kasutada ühenduse tolliterritooriumil ühe või mitme töötlemistoimingu käigus järgmisi kaupu:

2.   Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]”

5

Komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93 (millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 253, lk 1; ELT eriväljaanne 02/06, lk 3), põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal kehtinud redaktsioonis) artikli 551 lõige 1 täpsustas muu hulgas:

„Luba kasutada peatamissüsteemi antakse ainult siis, kui taotleja kavatseb põhilised kompensatsioonitooted tegelikult ühenduse tolliterritooriumilt reeksportida. Sel juhul võib lubada kasutada peatamissüsteemi kogu töödeldava kauba suhtes”.

6

Nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 (Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (EÜT L 312, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 340)) artikli 4 lõige 3 sätestab:

„Kui tehakse kindlaks, et taotletakse soodustusi, mis ei vasta kohaldatava ühenduse õiguse eesmärkidele, luues kunstlikult selle soodustuse saamiseks nõutavad tingimused, siis vastavalt juhtudele soodustust kas ei anta või võetakse see ära”.

7

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ostis Pometon SpA 1998. aasta lõpust kuni 2001. aastani sidusettevõtjalt Pometon doo, mis oli asutatud 1998. aastal ja mille asukoht oli Sezanas (Sloveenia), Hiinast pärit ja sealt saabunud survetöötlemata magneesiumist valuplokke, mille impordi suhtes ühendusse oleks tulnud kohaldada nõukogu 3. novembri 1998. aasta määrust (EÜ) nr 2402/98, millega kehtestatakse Hiina Rahvavabariigist pärit survetöötlemata legeerimata magneesiumi impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse selle suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (EÜT L 298, lk 1). Kõnealust kaupa imporditi töötlemislepingute alusel Pometon doo arvel, kes on kolmandas riigis asuv klient. Pometon SpA taotles kauba suunamist seestöötlemise protseduurile kuuekuulise peatamisajaga. Pometon SpA töötles nimetatud kauba magneesiumipuruks, mille suhtes ei olnud dumpinguvastast tollimaksu kehtestatud, ja reeksportis selle Fernetti (Itaalia) piiripunkti kaudu.

8

Eelotsusetaotluses täpsustatakse, et põhikohtuasjas käsitletav kaup ei jõudnudki Sloveenias asuvasse ettevõttesse, vaid seda lihtsalt hoiti seisuplatvormil ja imporditi tagasi Itaaliasse tootena, mille Pometon doo on Pometon SpA-le müünud. Veel täpsustatakse eelotsusetaotluses, et uurimise käigus selgus, et ligikaudu 87% Pometon SpA eksporditud kaubast toodi kohe Itaaliasse tagasi ja lasti Euroopa turul ringlusse.

9

Neid asjaolusid arvestades jõudis Agenzia Dogane Ufficio delle Dogane di Trieste järeldusele, et Hiina päritolu ja sealt saabunud survetöötlemata magneesiumist valuplokkide – mis deklareeriti seestöötlemise protseduurile – ajutine import kujutas endast tegelikult selle kauba lõplikku importi. Selle tulemusena väljastas Agenzia Dogane Ufficio delle Dogane di Trieste täiendavad maksu- ja ümberarvutusteated, mille peale Pometon SpA esitas kaebuse Commissione tributaria provinciale di Trieste’le, kes selle rahuldas.

10

Agenzia Dogane Ufficio delle Dogane di Trieste kaebas nimetatud kohtuotsuse edasi ning Pometon SpA esitas selle peale vastuapellatsioonkaebuse. Neil asjaoludel otsustas Commissione tributaria regionale di Trieste menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

11

Pometon SpA väidab sisuliselt, et esitatud küsimused on vastuvõetamatud, kuna nende eesmärk on saada Euroopa Kohtult juriidilist konsultatsiooni, mitte ühenduse õiguse tõlgendust, et need küsimused on esitatud kohtule, kellel ei ole nende lahendamiseks pädevust, ning et siseriiklik kohus ei ole täpsustanud, milliste ühenduse õigusnormide tõlgendust ta taotleb, ega ka üldpõhimõtteid, millele ta viitab.

12

Selle argumentatsiooniga ei saa nõustuda.

13

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldatakse, et ühenduse õiguse tõlgendamist puudutavad küsimused, mille siseriiklik kohus on esitanud õiguslikus ja faktilises raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille täpsust Euroopa Kohus ei pea kontrollima, on asjakohased. Euroopa Kohus saab jätta siseriikliku kohtu esitatud eelotsusetaotluse rahuldamata vaid siis, kui on ilmne, et taotletud ühenduse õiguse tõlgendus ei ole mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega, või ka juhul, kui probleem on hüpoteetiline, või kui Euroopa Kohtule ei ole teada vajalikud faktilised või õiguslikud asjaolud, et anda tarvilik vastus talle esitatud küsimustele (vt selle kohta 7. juuni 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-222/05–C-225/05: van der Weerd jt, EKL 2007, lk I-4233, punkt 22 ja viidatud kohtupraktika).

14

Käesolevas asjas ei ole ilmne, et taotletud tõlgendus ei puuduta mingil moel ühenduse õiguse tõlgendamist, mistõttu Euroopa Kohus ei oleks pädev seda asja lahendama, või et taotletud tõlgendus ei ole ilmselt mitte mingil viisil seotud põhikohtuasja faktiliste asjaolude või esemega. Pealegi on eelotsusetaotluses kirjeldatud need faktilised ja õiguslikud asjaolud, mida on Euroopa Kohtul vaja selleks, et ta saaks anda talle esitatud küsimustele tarviliku vastuse. Lisaks on eelotsusetaotluses osutatud õigusaktidele, mille tõlgendamist taotletakse.

15

Sellest järeldub, et eelotsuse küsimused on vastuvõetavad.

16

Esimese ja teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt teada saada, mil määral on määruse nr 384/96 artikkel 13 kohaldatav niisuguses vaidluses, nagu on talle lahendada antud.

17

Määruse nr 384/96 artikli 13 lõige 3 näeb ette, et kui on piisavalt tõendeid dumpinguvastastest tollimaksudest kõrvalehoidmise kohta, võtab komisjon otsuse uurimise algatamise kohta vastu määruse vormis. Kui see uurimine võimaldab lõplikult kindlaks teha faktid, mis õigustavad dumpinguvastaste tollimaksude kohaldamise laiendamist samasuguste toodete või nende osade kolmandatest riikidest pärinevale impordile, otsustab selle laiendamise nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal lihthäälteenamusega.

18

Antud juhul piisab, kui märkida, et komisjoni otsust uurimise algatamise kohta ei ole tehtud ning samuti ei ole tehtud nõukogu otsust laiendada dumpinguvastaste meetmete kohaldamist.

19

Sellest järeldub, et määruse nr 384/96 artiklit 13 ei saa mingil juhul põhikohtuasjas kohaldada ning ei ole vaja võtta seisukohta küsimuses, kas selle artikli 13 lõike 1 redaktsioon, mis kehtis põhikohtuasja asjaolude asetleidmise ajal, puudutas Pometon SpA tehtud toiminguid.

20

Seega tuleb esimesele ja teisele küsimusele vastata, et määruse nr 384/96 artiklit 13 ei saa kohaldada, kui puudub komisjoni ettepanekul tehtud nõukogu otsus laiendada dumpinguvastaste tollimaksude kohaldamist samasuguste toodete või nende osade kolmandatest riikidest pärinevale impordile.

21

Kolmas kuni viies küsimus käsitlevad seda, kas lõpliku impordina ühenduse tolliterritooriumile tuleb käsitada niisugust toimingut, mille käigus äriühing impordib seestöötlemise protseduuri alusel kauba, mis kuulub dumpinguvastase tollimaksu kohaldamisalasse, töötleb selle ümber tooteks, mille suhtes seda tollimaksu ei kohaldata ja reekspordib selle kolmandas naaberriigis asuvale äriühingule, kes on temaga seotud ja kes reekspordib selle kauba ühendusse, müües selle esimesele äriühingule tagasi.

22

Ühenduse tolliseadustiku artikli 114 kohaselt võimaldab seestöötlemise protseduur kasutada ühenduse tolliterritooriumil ühenduseväliseid kaupu, mis on määratud ühenduse tolliterritooriumilt reekspordiks. Kasutamine hõlmab muu hulgas töötlemistoiminguid. Reeksporditavaid kaupu nimetatakse „kompensatsioonitoodeteks”.

23

Kauba ühenduse tolliterritooriumilt kompensatsioonitoodetena reeksport on üks seestöötlemise protseduuri kohaldamise tingimusi. Sellest tuleneb, et nimetatud protseduuri kohaldamine on õiguspärane vaid siis, kui kaup on tegelikult määratud ühenduse tolliterritooriumilt reekspordiks, nagu on korratud ka eespool nimetatud määruse nr 2454/93 artikli 551 lõikes 1, mille kohaselt peab nimetatud protseduuriga kaasneva soodustuse taotlejal olema „kavats[us]” kõnealune kaup „tegelikult […] reeksportida”.

24

Õigusnormide kogumist, mis moodustavad kõnealuse õigusinstituudi, tuleneb, et seestöötlemise tegelik eesmärk on vabastada tollimaksust üksnes need kaubad, mis on ühenduse tolliterritooriumile toodud vaid ajutiselt, selleks et neid töödelda, parandada või ümber kujundada, ning mis seejärel reeksporditakse, mis võimaldab sel viisil vältida majandustegevuse sanktsioneerimist ühenduse liikmesriikides.

25

Sellest järeldub, et niisugune toiming, nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 8 ja mis seisneb selles, et kaup viiakse üle piiri, ilma tegeliku kavatsuseta seda reeksportida, ning reimporditakse vähese aja möödudes, on vastuolus seestöötlemise protseduuri eesmärgi enesega ja kahjustab ühenduse õigusnormide tõhusust.

26

Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kontrollima, kas põhikohtuasja vaidluse aluseks olnud asjaolud moodustavad niisuguse rikkumise koosseisu.

27

Mis puudutab niisuguse rikkumise tuvastamise tagajärgi, siis üldkohaldatava määruse nr 2988/95 artikli 4 lõige 3 sätestab, et „[k]ui tehakse kindlaks, et taotletakse soodustusi, mis ei vasta kohaldatava ühenduse õiguse eesmärkidele, luues kunstlikult selle soodustuse saamiseks nõutavad tingimused, siis vastavalt juhtudele soodustust kas ei anta või võetakse see ära”.

28

Euroopa Kohus on juba otsustanud, et ebaseadusliku tegevuse abil alusetult saadud soodustuse tagasimaksmise kohustus ei ole seaduslikkuse põhimõttega vastuolus. See kohustus ei kujuta endast mitte karistust, vaid see on lihtsalt selle tuvastamise tagajärg, et ühenduse õigusnormidest tuleneva soodustuse saamiseks vajalikud tingimused olid loodud kunstlikult, mistõttu saadud soodustus on alusetu ja selle tagastamise kohustus on seega põhjendatud (vt selle kohta 14. detsembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-110/99: Emsland-Stärke, EKL 2000, lk I-11569, punkt 56).

29

Nii peab importija, kes on ebaseaduslikult suunanud kauba seestöötlemisprotseduurile ja saanud seetõttu soodustuse, luues kunstlikult selle protseduuri kohaldamise tingimused, tasuma asjaomastelt toodetelt tollimaksu, mis sõltuvalt juhtumist ei takista siseriiklikus õiguses ette nähtud haldus-, tsiviil- või kriminaalkaristuste kohaldamist.

30

Järelikult tuleb kolmandale kuni viiendale küsimusele vastata, et toimingu puhul, mis seisneb selles, et kaup viiakse pärast selle töötlemist tooteks, mida dumpinguvastase tollimaksuga ei maksustata, üle piiri ilma tegeliku kavatsuseta seda reeksportida ning reimporditakse vähese aja möödudes, ei ole õigus kohaldada seestöötlemise protseduuri. Importija, kes on ebaseaduslikult suunanud kauba seestöötlemise protseduurile ja saanud seetõttu soodustuse, peab tasuma asjaomastelt toodetelt tollimaksu, mis sõltuvalt juhtumist ei takista siseriiklikus õiguses ette nähtud haldus-, tsiviil- või kriminaalkaristuste kohaldamist. Pädev siseriiklik kohus peab hindama, kas põhikohtuasjas käsitletavat toimingut tuleb eespool esitatud kaalutlusi arvestades käsitada ühenduse õiguse rikkumisena.

31

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: