—

Madalmaade valitsus, esindajad: C. Wissels ja Y. de Vries,

—

Tšehhi valitsus, esindaja: M. Smolek,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: V. Joris ja R. Troosters,

1

Eelotsusetaotlus puudutab 19. juunil 1980. aastal Roomas allakirjutamiseks avatud lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsiooni (EÜT 1980, L 266, lk 1; ELT eriväljaanne C 169, lk 10, edaspidi „konventsioon”). Eelotsusetaotlus käsitleb nimetatud konventsiooni artiklit 4 õiguse valiku puudumisel kohaldatava õiguse kohta.

2

Eelotsusetaotlus esitati Belgias asuva äriühingu Intercontainer Interfrigo SC (edaspidi „ICF”) ning kahe Madalmaades asuva äriühingu Balkenende Oosthuizen BV (edaspidi „Balkenende”) ja MIC Operations BV (edaspidi „MIC”) vahelises vaidluses, milles ICF nõuab Balkenendelt ja MIC-lt kohtu kaudu selliste tasumata arvete tasumist, mis on väljastatud nimetatud poolte vahel sõlmitud tšarterlepingu alusel.

3

Konventsiooni artikkel 4 „Õiguse valiku puudumisel kohaldatav õigus”, sätestab:

„1.   Kui lepingu suhtes kohaldatavat õigust ei ole artikli 3 kohaselt valitud, kohaldatakse lepingu suhtes selle riigi õigust, millega leping on kõige tugevamalt seotud. Lepingu eraldatava osa suhtes, mis on tugevamalt seotud mõne teise riigiga, võib erandina kohaldada kõnealuse teise riigi õigust.

2.   Kui käesoleva artikli lõike 5 sätetest ei tulene teisiti, eeldatakse, et leping on kõige tugevamalt seotud riigiga, kus on lepingu sõlmimise ajal selle poole elukoht, kes peab täitma lepingule iseloomuliku kohustuse, või juriidilise isiku või organiseeritud isikute ühenduse puhul selle juhtorgani asukoht. Kui leping sõlmitakse kõnealuse poole majandus- või kutsetegevuse käigus, loetakse selleks riigiks siiski riik, kus toimub põhitegevus, või kui lepingu tingimuste alusel tuleb lepingule iseloomulik kohustus täita tegevuskohas, mis ei ole põhitegevuskoht, siis riik, kus see teine tegevuskoht asub.

3.   Niivõrd, kui lepingu esemeks on kinnisasjaõigus või õigus kasutada kinnisasja, eeldatakse käesoleva artikli lõike 2 sätetest olenemata, et leping on kõige tugevamalt seotud riigiga, kus kõnealune kinnisasi asub.

4.   Kaubaveolepingu suhtes ei kohaldata lõike 2 kohast eeldust. Kui lepingu sõlmimise ajal on vedaja põhitegevuskoht riigis, kus toimub ka laadimine või mahalaadimine või kus on ka kaubasaa[t]ja põhitegevuskoht, eeldatakse, et selline leping on kõige tugevamalt seotud nimetatud riigiga. Selle lõike kohaldamisel loetakse kaubaveolepinguks ka tšarterid ühe reisi kohta ja muud lepingud, mille põhieesmärk on kaubavedu.

5.   Lõiget 2 ei kohaldata, kui lepingule iseloomulik kohustus ei ole määratletav, ning lõigetes 2, 3 ja 4 nimetatud eeldused jäetakse tähelepanuta, kui asjaolude kogumist selgub, et leping on tugevamalt seotud mõne muu riigiga.” [täpsustatud tõlge]

4

Konventsiooni artikkel 10 „Kohaldatava õiguse ulatus” sätestab:

„1.   Käesoleva konventsiooni artiklite 3–6 ja 12 alusel lepingu suhtes kohaldatav õigus reguleerib eelkõige:

[…]

[…].”

5

19. detsembri 1988. aasta esimene protokoll . aastal Roomas allakirjutamiseks avatud lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsiooni kohta (EÜT 1989, L 48, lk 1; ELT eriväljaanne C 169, lk 10; edaspidi „esimene protokoll”) sätestab artiklis 2:

„Allpool loetletud kohtud võivad taotleda Euroopa Kohtult, et see teeks eelotsuse poolelioleva kohtuasja käigus üleskerkinud küsimuse kohta, mis käsitleb artiklis 1 osutatud dokumentide sätete tõlgendamist, kui see kohus leiab, et kõnealune küsimus on vaja lahendada kohtuotsuse tegemiseks:

[…]”.

6

ICF sõlmis 1998. aasta augustis Balkenende ja MIC-ga tšarterlepingu raudteeühenduse projekti raames, mis puudutab Amsterdami (Madalmaad) ja Frankfurti (Saksamaa) vahelist kaubavedu. Leping nägi eeskätt ette, et ICF peab andma vagunid MIC käsutusse ning tagama nende veo mööda raudteed. MIC, kes oli andnud tema käsutuses oleva veovõimsuse rendile kolmandatele isikutele, vastutas kogu asjaomase kauba veo korraldusliku poole eest.

7

Pooled ei sõlminud kirjalikku lepingut, kuid nad täitsid lühiajaliselt kokkulepitud tingimusi. ICF saatis siiski MIC-le kirjaliku lepinguprojekti, mis sisaldas tingimust, et kohaldatavaks õiguseks on valitud Belgia õigus. See projekt jäi kõikide lepingupoolte poolt allkirjastamata.

8

ICF saatis MIC-le 27. novembril ja . aastal 107512,50 euro ja 67100 euro suurused arved. Esimesena nimetatud summat MIC ei tasunud, küll aga tasus ta teise summa.

9

ICF palus 7. septembril 2001 esimest korda Balkenendet ja MIC-d tasuda saadetud arve.

10

ICF esitas 24. detsembril 2002 Rechtbank te Haarlem’ile (Haarlemi esimese astme kohus) (Madalmaad) Balkenende ja MIC vastu hagi, paludes neilt välja mõista nimetatud arvele vastav summa ja sellele lisanduv käibemaks, s.o kokku 119255 eurot.

11

Eelotsusetaotlusest nähtub, et Balkenende ja MIC väitsid, et asjaomane nõue põhikohtuasjas on aegunud, kuna see nõue on aegunud neid ICF-iga siduvale lepingule kohaldatava õiguse alusel, milleks käesoleval juhul on Madalmaade õigus.

12

Seevastu leiab ICF, et nimetatud nõue ei ole aegunud, kuna Belgia õiguse kohaselt, mis on lepingule kohaldatav õigus, ei ole väidetav aegumistähtaeg veel möödunud. Selles osas leiab ICF, et kõnealune leping põhikohtuasjas ei ole veoleping, mistõttu ei tule kohaldatavat õigust määrata konventsiooni artikli 4 lõike 4 järgi, vaid sama artikli 4 lõike 2 alusel, mille kohaselt on sellele lepingule kohaldatav õigus selle riigi õigus, kus on ICF-i peamine tegevuskoht.

13

Rechtbank te Haarlem rahuldas Balkenende ja MIC esitatud aegumise vastuväite. Madalmaade õigust kohaldades leidis see kohus, et ICF-i õigus nõuda arve tasumist on aegunud ja tunnistas viimati nimetatu nõude vastuvõetamatuks. Gerechtshof te Amsterdam (Amsterdami apellatsioonikohus) (Madalmaad) kinnitas nimetatud kohtuotsuse.

14

Siseriiklikud kohtud kvalifitseerisid kõnealuse lepingu kaubaveolepinguna, leides, et isegi kui ICF ei ole vedaja, on lepingu põhieesmärk kaupade vedu.

15

Need kohtud välistasid siiski konventsiooni artikli 4 lõikes 4 sätestatud seotuse kriteeriumi kohaldamise ja leidsid, et kõnealune leping põhikohtuasjas on tugevamalt seotud Madalmaade Kuningriigiga kui Belgia Kuningriigiga, tuginedes seejuures mitmele asjaomase juhtumi asjaolule, nagu lepingu poolte asukoht, mis asub Madalmaades, ning marsruut, mida mööda vagunid sõitsid Amsterdami ja Frankfurti vahel, s.o linnad, kus kaubad vastavalt peale ja maha laaditi.

16

Eelotsusetaotlusest nähtub, et nimetatud kohtud rõhutasid selles osas, et kui see leping puudutab peamiselt kaubavedu, siis ei ole konventsiooni artikli 4 lõige 4 kohaldatav, kuna käesoleval juhul ei esine asjaomast seost selle sätte tähenduses. Nimetatud lepingule kohaldatakse seega konventsiooni artikli 4 lõikes 1 sätestatud põhimõtte kohaselt selle riigi õigust, millega leping on kõige tugevamalt seotud ja milleks käesoleval juhul on Madalmaade Kuningriik.

17

Nimetatud kohtud leiavad, et kui asjaomast lepingut põhikohtuasjas ei kvalifitseerita veolepinguks, nagu väidab ICF, siis ei saa kohaldada ka enam konventsiooni artikli 4 lõiget 2, kuna käesoleva juhtumi asjaoludest ilmneb, et kõnealune leping on kõige tugevamalt seotud Madalmaade Kuningriigiga, mistõttu tuleb kohaldada konventsiooni artikli 4 lõike 5 teises lauseosas sätestatud erandit.

18

Oma kassatsioonkaebuses rõhutab ICF lisaks sellele, et selle lepingu kvalifitseerimisega veolepinguna on rikutud õigusnormi, ka võimalust, et kohus saab kõrvale kalduda konventsiooni artikli 4 lõikes 2 sätestatud üldreeglist ja kohaldada sama konventsiooni artikli 4 lõiget 5. Põhikohtuasja hageja sõnul saab seda võimalust kasutada üksnes siis, kui juhtumi asjaolude kogumist nähtub, et see koht, kus on lepingule iseloomulikku kohustust täitva lepingupoole asukoht, ei loo tegelikku seost. Selline asjaolu ei ole käesoleval juhul ilmnenud.

19

Hoge Raad der Nederlanden, pidades silmas neid lahknevusi konventsiooni artikli 4 tõlgendamisel, otsustas menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

20

Euroopa Kohus on pädev tegema otsust konventsiooni puudutavate eelotsusetaotluste kohta esimese protokolli alusel, mis jõustus 1. augustil 2004.

21

Peale selle on nimetatud esimese protokolli artikli 2 punkti a alusel Hoge Raad der Nederlandenil õigus taotleda Euroopa Kohtult, et see teeks eelotsuse tema menetluses oleva poolelioleva kohtuasja käigus üleskerkinud küsimuse kohta, mis käsitleb konventsiooni sätete tõlgendamist.

22

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 33–35 märkis, tuleneb konventsiooni preambulist, et konventsioon sõlmiti jätkamaks rahvusvahelise eraõiguse vallas õigusnormide ühtlustamist, mis sai alguse 1968. aasta tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse ning neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise Brüsseli konventsiooni vastuvõtmisega (EÜT 1972, L 299, lk 32).

23

Samast preambulist tuleneb ka, et konventsiooni eesmärk on kehtestada ühtsed eeskirjad lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta, sõltumata sellest, kus kohtus seda arutatakse. Milano ülikooli professori Mario Giuliano ja Pariisi I ülikooli professori Paul Lagarde’i lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsiooni käsitlevast aruandest (EÜT 1980, C 282, lk 1, edaspidi „Giuliano ja Lagarde’i aruanne”) nähtub, et tegelikult sai konventsiooni ajendiks vajadus kõrvaldada ebamugavused, mis tekivad kollisiooninormide erinevusest lepingute vallas. Konventsiooni eesmärk on õiguskindluse taseme tõstmine, süvendades usku õigussuhete stabiilsusesse, ning kõigi eraõiguses tekkinud õiguste kaitse.

24

Mis puudutab konventsiooni kriteeriume kohaldatava õiguse määramiseks, siis tuleb märkida, et konventsiooni II jaotises sätestatud ühtsed eeskirjad kehtestavad põhimõtte, mille kohaselt on esmatähtis poolte tahe; pooltele on antud konventsiooni artiklis 3 vabadus valida kohaldatav õigus.

25

Kui pooled ei ole lepingu suhtes kohaldatavat õigust valinud, näeb konventsiooni artikkel 4 ette seotuse kriteeriumid, mille alusel peab kohus kohaldatava õiguse kindlaks tegema. Need kriteeriumid on kohaldatavad igat liiki lepingute suhtes.

26

Konventsiooni artikkel 4 põhineb üldisel põhimõttel, mis on sätestatud nimetatud artikli lõikes 1, mille kohaselt tuleb selle kindlaksmääramiseks, millise riigi õigusega on leping seotud, välja selgitada riik, millega leping on „kõige tugevamalt seotud”.

27

Giuliano ja Lagarde’i aruandest nähtub, et selle üldise põhimõtte paindlikkust tasakaalustavad konventsiooni artikli 4 lõigetes 2–4 sätestatud „eeldused”. Eelkõige sätestab nimetatud artikli 4 lõige 2 üldise eelduse, mille kohaselt on seotuse kriteeriumiks selle lepingupoole asukoht, kes peab täitma lepingule iseloomuliku kohustuse, samas kui sama artikli 4 lõiked 3 ja 4 kehtestavad seotuse kriteeriumid erijuhtudel, mis puudutavad vastavalt lepinguid, mille ese on kinnisasjaõigus ja veolepinguid. Konventsiooni artikli 4 lõige 5 sisaldab erandit, mis võimaldab jätta eelmainitud eeldused tähelepanuta.

28

Madalmaade valitsuse arvates ei puuduta konventsiooni artikli 4 lõige 4 üksnes ühe reisi kohta sõlmitud tšarterlepinguid, vaid ka kõiki teisi lepinguid, mis käsitlevad peamiselt kaupade vedu. Madalmaade valitsuse sõnul nähtub Giuliano ja Lagarde’i aruandest, et selle sätte eesmärk on tegelikult teha selgeks, et tšarterlepinguid tuleb pidada kaubaveolepinguteks, kui nende ese on selline. Selle lepingutüübi alla kuuluvad ka tähtajalised tšarterlepingud, mille puhul antakse transpordivahend konkreetse veo tegemiseks koos meeskonnaga kindlaks ajaks kasutaja kasutusse.

29

Tšehhi valitsus pakub seevastu välja teleoloogilise tõlgenduse, mille kohaselt on konventsiooni artikli 4 lõike 4 viimase lause eesmärk laiendada artikli 4 lõike 4 kohaldamisala teatavatele lepinguliikidele, mis on seotud kaupade veoga, kuid mida ei saa kvalifitseerida veolepingutena. Tõepoolest, selleks et tšarterleping saaks kuuluda nimetatud artikli 4 lõike 4 viimase lause kohaldamisalasse peab tema põhieesmärk olema kaubavedu. Siit tuleneb, et väljendit „põhieesmärk” ei tule mõista kui lepingu otsest eesmärki, milleks asjaomane lepinguline suhe on sõlmitud, vaid kui eesmärki, mille saavutamiseks on vaja nimetatud suhte kaudu saadavat abi.

30

Euroopa Ühenduste Komisjon märgib, et konventsiooni artikli 4 lõike 4 viimasel lausel on „ammendav ulatus”. Selles lauses sisalduv seotuse kriteerium peab silmas vaid teatavaid tšarterlepingute liike, täpsemini selliseid, kus vedaja annab transpordivahendi kasutusse üheks konkreetseks juhuks ning selliseid, mille on sõlminud vedaja ja ekspediitor üksnes kaupade veoks. Isegi kui ei saa eitada seda, et põhikohtuasjas käsitletav leping, mis näeb ette transpordivahendite kasutusse andmise koos nende vedamisega mööda raudteed, viitab kaupade veole, ei ole siiski need asjaolud piisavad selleks, et kvalifitseerida seda kaubaveolepinguna konventsiooni artikli 4 lõike 4 kohaldamise eesmärgil. Lepingulised suhted erinevate ekspediitoritega ja kaupade tegeliku veoga seotud kohustused, sh laadimine ja mahalaadimine, olid ilmselt MIC ja „kolmandate isikute” vahel, kellele MIC andis rendile kasutusse antud vagunite veovõimsuse.

31

Oma esimese küsimusega ja teise küsimuse esimese osaga soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtult sisuliselt teada seda, kas konventsiooni artikli 4 lõiget 4 kohaldatakse lisaks ühe reisi kohta sõlmitud tšarterlepingutele ka muudele tšarterlepingutele ning palub tuua välja need asjaolud, mille alusel kvalifitseerida tšarterleping veolepinguna, selleks et seda sätet saaks kohaldada põhikohtuasjas kõnealusele lepingule.

32

Selles osas tuleb esiteks meenuda, et konventsiooni artikli 4 lõike 4 teise lause kohaselt kohaldatakse kaubaveolepingule selle riigi õigust, kus lepingu sõlmimise ajal on vedaja põhitegevuskoht, kui selles samas riigis toimub ka laadimine või mahalaadimine või on ka kaubasaatja põhitegevuskoht. Konventsiooni artikli 4 lõike 4 viimane lause sätestab, et selle lõike kohaldamisel „loetakse kaubaveolepinguks ka tšarterid ühe reisi kohta ja muud lepingud, mille põhieesmärk on kaubavedu”.

33

Viimati mainitud sätte sõnastusest nähtub, et konventsioon loeb veolepinguteks nii ühe reisi kohta sõlmitud tšarterlepingud kui ka teised lepingud, kui nende põhieesmärk on kaubavedu.

34

Seega on selle sätte üks eesmärk laiendada konventsiooni artikli 4 lõike 4 teises lauses sätestatud rahvusvahelise õigusnormi kohaldamisala lepingutele, mille – isegi kui need on kvalifitseeritud siseriiklikus õiguses tšarterlepingutena – põhieesmärk on kaubavedu. Selleks, et sellist eesmärki kindlaks teha, tuleb vaadelda lepingulise suhte eesmärki ja seega selle lepingupoole, kes täidab lepingule iseloomuliku kohustuse, kõiki kohustusi.

35

Tšarterlepingu puhul kohustub tavaliselt kasutusse andja, kes täidab sellise kohustuse, andma kasutaja käsutusse transpordivahendi. Siiski ei ole välistatud see, et kasutusse andja kohustused ei piirdu üksnes transpordivahendi lihtsalt kasutusse andmisega, vaid need puudutavad ka tegelikku kaubavedu. Sellisel juhul kuulub kõnealune leping konventsiooni artikli 4 lõike 4 kohaldamisalasse, kui selle põhieesmärk on kaubavedu.

36

Siiski tuleb märkida, et konventsiooni artikli 4 lõike 4 teises lauses sätestatud eeldus kuulub kohaldamisele üksnes siis, kui kasutusse andja – eeldusel, et teda peetakse vedajaks – põhitegevuskoht on lepingu sõlmimise ajal riigis, kus toimub ka laadimine või mahalaadimine või on ka kaubasaatja põhitegevuskoht.

37

Nende kaalutluste põhjal tuleb vastata esimesele küsimusele ja teise küsimuse esimesele osale, et konventsiooni artikli 4 lõike 4 viimast lauset tuleb tõlgendada nii, et artikli 4 lõike 4 teises lauses sätestatud seotuse kriteeriumi kohaldatakse muud liiki tšarterlepingule kui ühe reisi kohta sõlmitud tšarterleping üksnes siis, kui lepingu põhieesmärk ei ole ainult transpordivahendi lihtsalt kasutusse andmine, vaid tegelik kaubavedu.

38

Madalmaade valitsus leiab, et lepingust osade eraldamine on konventsiooni artikli 4 lõike 1 teise lause alusel võimalik üksnes „erandina”, kui üks lepingu osa on selle ülejäänud osadest eraldatav ning see on tugevamalt seotud riigiga, mis erineb riigist, millega on seotud teised lepingu osad ning kui selle eraldamisega ei kaasne oht, et kohaldatavate sätete suhted muutuvad ebaselgeks. Nimetatud valitsuse sõnul ei kuulu juhul, kui põhikohtuasjas käsitletav leping ei puuduta peamiselt kaubavedu, leping tervikuna konventsiooni artikli 4 lõike 4 kohaldamisalasse. Seevastu juhul, kui see leping puudutab peamiselt kaubavedu, kuulub see täielikult artikli 4 lõike 4 kohaldamisalasse. Seega on Madalmaade valitsuse arvates välistatud, et nimetatud artikli 4 lõige 4 on kohaldatav üksnes lepingu kaubavedu puudutavale osale ning et ülejäänud osas kohaldatakse sama lepingu suhtes selle riigi õigust, mis on määratletud konventsiooni artikli 4 lõike 2 alusel.

39

Tšehhi valitsus märgib, et konventsiooni artikli 4 lõike 1 teist lauset tuleb kohaldada erandjuhtudel, kuna erineva õiguse kohaldamine lepingu teatud osadele isegi juhul, kui need osad on ülejäänud lepingust eraldatavad, kahjustab õiguskindluse ja „õiguspärase ootuse” põhimõtteid. Seega, nagu nähtub Giuliano ja Lagarde’i aruandest, peab lepingu erinevate osade võimalik lahutamine vastama terviku ühtsuse nõuetele.

40

Komisjon rõhutab, et konventsiooni artikli 4 lõikes 1 ette nähtud lepingu osadeks jagamine ei ole kohustus, vaid asja arutava kohtu võimalus, mida saab teha üksnes siis, kui leping koosneb erinevatest – autonoomsetest ja eraldatavatest – osadest. Põhikohtuasjas, mille ese on keeruline leping, kus tšarteri ja kaubaveo vaheline suhe ise on kõne all, näib osadeks jaotamine komisjoni arvates kunstliku lahendusena. Kui tegemist on konventsiooni artikli 4 lõike 4 kohaldamisalasse kuuluva lepinguga, siis ei ole tegelikult vaja seda lepingut üldse osadeks jagada, kuna puudub vajadus kohaldada veoga võimalikult kaasnevate aspektide suhtes õigust, mis erineb sellest õigusest, mida kohaldatakse lepingu põhiosa suhtes. Eeskätt õigus nõuda kohustuse täitmise eest vastusooritust ning aegumine on põhilepinguga nii tihedalt seotud, et neid ei ole võimalik lahutada ilma õiguskindluse põhimõtet kahjustamata.

41

Oma teise küsimuse teise osaga ning kolmanda ja neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada seda, millistel asjaoludel on võimalik kohaldada konventsiooni artikli 4 lõike 1 teise lause alusel ühele ja samale lepingulisele suhtele erinevate riikide õigust, mis puudutab eelkõige sellisest lepingust nagu põhikohtuasjas käsitletav leping tulenevate õiguste aegumist. Hoge Raad der Nederlanden soovib eeskätt teada, kas siis, kui tšarterlepingule kohaldada konventsiooni artikli 4 lõikes 4 sätestatud seotuse kriteeriumi, puudutab see kriteerium üksnes lepingu seda osa, mis seondub kaubaveoga.

42

Selles osas tuleb meenutada, et konventsiooni artikli 4 lõike 1 teise lause alusel on lepingu ühe osa suhtes erandina võimalik kohaldada teistsugust õigust kui ülejäänud lepingu suhtes, kui see osa on tugevamalt seotud riigiga, mis erineb riigist, millega on seotud teised lepingu osad.

43

Selle sätte sõnastusest tuleneb, et eeskiri, mis näeb ette lepingust osa eraldamise, on erand. Sellega seoses leiab Giuliano ja Lagarde’i aruanne, et artikli 4 lõike 1 viimases lauses esinevat sõna „erandina”„tuleb tõlgendada […] nii, et kohus peab kasutama osadeks jagamist nii vähe kui võimalik”.

44

Selleks et selgitada käesoleval juhul välja tingimused, mille alusel kohus saab lepingut osadeks jagada, tuleb arvestada, et konventsiooni eesmärk, nagu seda on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktides 22–23 esitatud sissejuhatavates märkustes, on õiguskindluse taseme tõstmine, tugevdades usku lepingupoolte vaheliste suhete stabiilsusse. Selline eesmärk ei ole saavutatav, kui kohaldatava õiguse kindlaksmääramise süsteem ei ole selge ning kui kohaldatav õigus ei ole teatava kindluse tasemega etteaimatav.

45

Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktides 83 ja 84, on võimalus jagada leping mitmeks osaks, et kohaldada lepingu suhtes erinevate riikide õigust, vastuolus konventsiooni eesmärkidega ning seda saab lubada üksnes juhul, kui leping koosneb paljudest osadest, mida saab vaadelda üksteise suhtes autonoomsetena.

46

Seega selleks, et teha kindlaks, kas ühe lepingu osa suhtes saab kohaldada erinevat õigust, tuleb välja selgitada, kas selle osa ese on lepingu ülejäänud esemest autonoomne.

47

Kui see on nii, siis tuleb iga lepingu osa suhtes kohaldada üksnes ühe riigi õigust. Seega peavad eeskätt õiguse aegumist puudutavad eeskirjad kuuluma samasse õiguskorda kui vastavale kohustusele kohaldatavad eeskirjad. Selles osas tuleb meenutada, et konventsiooni artikli 10 lõike 1 punkti d kohaselt reguleerib lepingu suhtes kohaldatav õigus eelkõige kohustuste aegumist.

48

Nende kaalutluste põhjal tuleb vastata teise küsimuse teisele osale ning kolmandale ja neljandale küsimusele, et konventsiooni artikli 4 lõike 1 teist lauset tuleb tõlgendada nii, et lepingu osale võib kohaldada ülejäänud lepingule kohaldatavast õigusest erinevat õigust üksnes siis, kui selle osa ese on autonoomne.

49

Kui tšarterlepingule kohaldatakse konventsiooni artikli 4 lõikes 4 sätestatud seotuse kriteeriumi, siis tuleb seda kriteeriumi kohaldada terve lepingu suhtes, välja arvatud kui vedu puudutav lepingu osa on ülejäänud lepingust autonoomne.

50

Madalmaade valitsuse arvates sätestab konventsiooni artikli 4 lõike 5 teine lauseosa selgelt, et tegemist on erandiga konventsiooni artikli 4 lõigetes 2–4 sätestatud kriteeriumidest. Seega ei ole „nõrk” seos mõne artikli 4 lõigete 2–4 alusel määratud riigist erineva riigiga piisav, et õigustada nende kriteeriumide kohaldamata jätmist, muidu ei saaks viimati nimetatud kriteeriume pidada enam seotuse põhikriteeriumideks. Sellest järeldub, et konventsiooni artikli 4 lõikes 5 sätestatud erandit võib kohaldada ainult siis, kui asjaolude kogumist tuleneb, et need kriteeriumid ei loo tegelikku seost ja kui lepingul on ülekaalukas seos mõne muu riigiga.

51

Tšehhi valitsuse arvates ei ole konventsiooni artikli 4 lõige 5 lex specialis sama artikli 4 lõigete 2–4 suhtes, kuid see on erinev säte, mis puudutab olukorda, kus kõikidest konkreetse juhtumi asjaoludest ja lepingulisest suhtest tervikuna nähtub väga selgelt, et leping on palju tugevamalt seotud teise riigiga, kui see, mis määratletakse teiste seotuse kriteeriumide kohaldamise tulemusel.

52

Seevastu komisjon rõhutab, et konventsiooni artikli 4 lõiget 5 tuleb tõlgendada kitsalt selles mõttes, et ainult siis kui nimetatud artikli lõiked 2–4 ei loo tegelikku seost, võib võtta arvesse teisi tegureid. Nende eelduste olemasolu nõuab tegelikult, et neile omistataks märkimisväärne tähtsus. Teisi seotuse tegureid võib seega võtta arvesse üksnes siis, kui erandjuhul ei ole eelmainitud kriteeriumid tõhusad.

53

Oma viienda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas konventsiooni artikli 4 lõike 5 teist lauseosa tuleb tõlgendada nii, et artikli 4 lõigetest 2–4 tulenevad eeldused tuleb jätta tähelepanuta üksnes juhul, kui asjaolude kogumist ilmneb, et nendes ette nähtud kriteeriumid ei loo tegelikku seost, või peab kohus jätma need tähelepanuta ka siis, kui nendest asjaoludest nähtub, et olulisem seos on mõne teise riigiga.

54

Nagu käesoleva otsuse punktides 24–26 esitatud sissejuhatavates märkustes on rõhutatud, sätestab konventsiooni artikkel 4, mis määrab kindlaks lepingulistele suhetele kohaldatavad seotuse kriteeriumid, kui pooled ei ole lepingule kohaldatavat õigust valinud, lõikes 1 üldise põhimõtte, mille kohaselt kohaldatakse lepingu suhtes selle riigi õigust, millega leping on kõige tugevamalt seotud.

55

Tagamaks lepingulistes suhetes õiguskindluse kõrge taseme, sätestab konventsiooni artikkel 4 lõigetes 2–4 rea kriteeriume, mis võimaldavad eeldada, millise riigiga on leping kõige tugevamalt seotud. Need kriteeriumid esinevad tegelikult eeldustena selles mõttes, et asja lahendav kohus peab neid arvesse võtma selleks, et määrata kindlaks lepingule kohaldatav õigus.

56

Konventsiooni artikli 4 lõike 5 esimese lause kohaselt ei kohaldata selle lepingupoole, kes täidab lepingule iseloomuliku kohustuse, asukohaga seotuse kriteeriumi, kui see koht ei ole määratletav. Artikli 4 lõike 5 teise lauseosa kohaselt jäetakse kõik „eeldused” tähelepanuta, „kui asjaolude kogumist selgub, et leping on tugevamalt seotud mõne muu riigiga”.

57

Sellega seoses tuleb välja selgitada konventsiooni artikli 4 lõike 5 teise lauseosa ülesanne ja eesmärk.

58

Giuliano ja Lagarde’i aruandest ilmneb, et konventsiooni autorid pidasid vältimatult vajalikuks „näha ette võimalus kohaldada lõigete 2, 3 ja 4 eeldustes viidatud õigusest erinevat õigust juhtudel, kui asjaolude kogumist tuleneb, et leping on tugevamalt seotud mõne muu riigiga”. Nimetatud raportist nähtub samuti, et konventsiooni artikli 4 lõige 5 jätab kohtule „teatava hindamisruumi otsustamaks, kas konkreetsel juhul on olemas asjaolude kogum, mis õigustab lõigete 2, 3 ja 4 eelduste kohaldamata jätmist” ja kas selline säte kujutab endast „vältimatut vastandit üldise iseloomuga kollisiooninormile, mis on mõeldud kohaldamiseks peaaegu kõikide lepinguliikide suhtes”.

59

Giuliano ja Lagarde’i aruandest nähtub ka, et konventsiooni artikli 4 lõike 5 eesmärk on tasakaalustada samast artiklist tulenevat eelduste süsteemi, kooskõlastades õiguskindluse nõuded, millele vastavad artikli 4 lõiked 2–4, ning vajadus näha ette teatav paindlikkus selle õiguse määratlemisel, millega asjaomane leping on tegelikult kõige tugevamalt seotud.

60

Kuna konventsiooni artikli 4 põhieesmärk on lepingule selle riigi õiguse kohaldamine, millega leping on kõige tugevamalt seotud, siis tuleb artikli 4 lõiget 5 tõlgendada nii, et see võimaldab asja lahendaval kohtul kohaldada kõigil ettetulevatel juhtudel sellist kriteeriumi, mille alusel saab sellist seost kindlaks teha ning jätta tähelepanuta „eeldused”, kui need ei viita riigile, millega leping on kõige tugevamalt seotud.

61

Seega tuleb välja selgitada, kas neid eeldusi võib jätta kohaldamata üksnes siis, kui need ei loo tegelikku seotust või ka siis, kui kohus teeb kindlaks, et leping on kõige tugevamalt seotud teise riigiga.

62

Konventsiooni artikli 4 sõnastusest ja eesmärgist tuleneb, et kohus peab kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel lähtuma alati nimetatud eeldustest, mis vastavad üldisele seaduse ootuspärasuse nõudele ja seega õiguskindluse nõudele lepingulistes suhetes.

63

Kui asjaolude kogumist nähtub siiski selgelt, et leping on kõige tugevamalt seotud riigiga, mis erineb konventsiooni artikli 4 lõigete 2–4 eelduste alusel viidatud riigist, siis peab asjaomane kohus jätma artikli 4 lõiked 2–4 kohaldamata.

64

Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb vastata viiendale küsimusele, et konventsiooni artikli 4 lõiget 5 tuleb tõlgendada nii, et kui asjaolude kogumist nähtub selgelt, et leping on kõige tugevamalt seotud riigiga, mis erineb nimetatud artikli 4 lõigetes 2–4 sätestatud eelduse alusel kindlaksmääratud riigist, siis peab kohus jätma need kriteeriumid tähelepanuta ja kohaldama selle riigi õigust, millega leping on kõige tugevamalt seotud.

65

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: