EUROOPA KOHTU OTSUS (kaheksas koda)

30. aprill 2009 ( *1 )

„Kaupade vaba liikumine — Raadioseadmed ja telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmed — Nõuetekohasuse vastastikune tunnustamine — Teises liikmesriigis asuva tootja väljastatud vastavusdeklaratsiooni tunnustamata jätmine”

Kohtuasjas C-132/08,

mille ese on EÜ artikli 234 alusel Fővárosi Bíróság (Ungari) 11. märtsi 2008. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse , menetluses

Lidl Magyarország Kereskedelmi bt

versus

Nemzeti Hírközlési Hatóság Tanácsa,

EUROOPA KOHUS (kaheksas koda),

koosseisus: koja esimees T. von Danwitz (ettekandja), kohtunikud E. Juhász ja G. Arestis,

kohtujurist: E. Sharpston,

kohtusekretär: R. Grass,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades märkusi, mille esitasid:

—	Lidl Magyarország Kereskedelmi bt, esindaja: ügyvéd R. Kölcsey-Rieden,

—	Ungari valitsus, esindajad: J. Fazekas, R. Somssich ja K. Szíjjártó,

—	Belgia valitsus, esindaja: T. Materne,

—	Poola valitsus, esindaja: M. Dowgielewicz,

—	Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: W. Wils ja A. Sipos,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

Eelotsusetaotlus puudutab seda, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 1999. aasta direktiivi 1999/5/EÜ raadioseadmete ja telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmete ning nende nõuetekohasuse vastastikuse tunnustamise kohta (EÜT L 91, lk 10; ELT eriväljaanne 13/23, lk 254) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu . aasta direktiivi 2001/95/EÜ üldise tooteohutuse kohta (EÜT 2002, L 11, lk 4; ELT eriväljaanne 15/06, lk 447) ning EÜ asutamislepingu artiklit 30.

Taotlus on esitatud äriühingu Lidl Magyarország Kereskedelmi bt (edaspidi „Lidl”) ning Nemzeti Hírközlési Hatóság Tanácsa (Ungari ringhäälingunõukogu, edaspidi „Hatóság”) vahelise kohtuvaidluse raames, mis käsitleb viimase otsust keelata Lidlil Belgias asuva äriühingu toodetud raadioseadme turustamine Ungaris.

Õiguslik raamistik

Ühenduse õigus

Direktiiv 1999/5

3	Direktiivi 1999/5 artikli 1 lõige 1 määratleb selle direktiivi reguleerimisala järgmiselt: „Käesoleva direktiiviga luuakse reguleeriv raamistik raadioseadmete ja telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmete turuleviimiseks ühenduses, nende vaba liikumise ja kasutuselevõtmise tagamiseks.”

Direktiivi 1999/5 artikkel 2 sätestab:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)	seade – seadmed, mis on kas raadioseadmed või telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmed või mõlemad; […]

c)	raadioseadmed – toode või selle vajalik osa, mis suudab raadiolaineid edastades ja/või vastu võttes luua side, kasutades maapealseks või kosmose raadiosideks eraldatud spektrit;

d)	raadiolained – elektromagnetlained sagedusega 9 kHz – 3000 GHz, mis levivad ruumis ilma suunava elemendita;

[…]”.

Oluliste ohutusnõuete osas, millele seadmed peavad vastama, näeb nimetatud direktiivi artikli 3 lõige 1 ette:

„1. Järgmisi olulisi nõudeid kohaldatakse kõigi seadmete suhtes:

a)	kasutaja ja kõigi teiste isikute tervise ja ohutuse kaitse, sealhulgas direktiivis 73/23/EMÜ sätestatud ohutusnõuetega seotud eesmärgid, ilma et kohaldataks miinimumpinge nõuet;

b)	direktiivis 89/336/EMÜ sätestatud elektromagnetilise ühilduvusega seotud kaitsenõuded.”

Direktiivi 1999/5 artikkel 5 sätestab:

„1. Kui seadmed vastavad asjaomasele ühtlustatud standardile või selle osadele, […], eeldavad liikmesriigid nende artiklis 3 nimetatud oluliste nõuete järgimist, mis sisalduvad täielikult või osaliselt kõnealustes ühtlustatud standardites.

2. Kui liikmesriik või komisjon leiab, et ühtlustatud standardite järgimine ei taga vastavust artiklis 3 nimetatud olulistele nõuetele, mida kõnealune standard peaks hõlmama, suunab komisjon või liikmesriik küsimuse [telekommunikatsiooniseadmete nõuetekohasuse hindamise ja turujärelevalve komiteele].

3. […] Pärast komiteega konsulteerimist […] võib komisjon tühistada ühtlustatud standardi, avaldades Euroopa Ühenduste Teatajas vastavasisulise teate.”

Direktiivi 1999/5 artikli 6 lõiked 1 ja 4 sätestavad:

„1. Liikmesriigid tagavad, et seadmed viiakse turule ainult siis, kui need vastavad nõuetekohase paigaldamise ja hoolduse ning ettenähtud otstarbel kasutamise korral artiklis 3 nimetatud asjakohastele olulistele nõuetele ja muudele käesoleva direktiivi asjaomastele sätetele. Turuleviimiseks ei kehtestata seadmete suhtes täiendavaid siseriiklikke sätteid.

[…]

4. Raadioseadmete puhul, mis töötavad sagedusribadel, mille kasutamine ei ole kogu ühenduses ühtlustatud, teatab tootja või tema ühenduses tegutsev volitatud esindaja või seadmete turuleviimise eest vastutav isik asjaomases liikmesriigis spektri haldamise eest vastutavale siseriiklikule ametiasutusele kavatsusest viia selline seade liikmesriigi turule.

Kõnealune teade tuleb esitada vähemalt neli nädalat enne turuleviimise alustamist ja see peab sisaldama teavet seadme raadioomaduste […] kohta ning IV ja V lisas nimetatud pädeva asutuse tunnuskoodi.”

Direktiivi 1999/5 artikli 8 lõige 1 sätestab:

„1. Liikmesriigid ei keela, piira ega takista selliste seadmete turuleviimist ega kasutuselevõtmist oma territooriumil, mis kannavad VII lisas osutatud CE-märgist näitamaks nende vastavust kõigile käesoleva direktiivi sätetele, […]. Sellega ei piirata artikli 6 lõike 4, artikli 7 lõike 2 ega artikli 9 lõike 5 kohaldamist.”

CE-vastavusmärgise osas sätestab direktiivi 1999/5 artikli 12 lõike 1 esimene lõik:

„Kõik asjakohastele olulistele nõuetele vastavad seadmed on tähistatud VII lisas esitatud CE-vastavusmärgisega. Nimetatud märgise kinnitamise eest vastutab tootja, tema ühenduses paiknev volitatud esindaja või isik, kes vastutab seadmete turuleviimise eest.”

Direktiiv 2001/95

Direktiivi 2001/95 artikkel 1 määratleb direktiivi eesmärgi ning reguleerimisala järgmiselt:

„1. Käesoleva direktiivi eesmärk on tagada turuleviidud toodete ohutus.

2. Käesolevat direktiivi kohaldatakse kõigi artikli 2 punktis a määratletud toodete suhtes. Käesoleva direktiivi iga sätet kohaldatakse niivõrd, kuivõrd ühenduse õigusaktides ei ole asjaomaste toodete ohutust reguleerivaid sama eesmärgiga erieeskirju.

Kui toodete suhtes kohaldatakse ühenduse õigusaktidega kehtestatud erilisi ohutusnõudeid, kohaldatakse käesolevat direktiivi ainult nende nõuetega reguleerimata aspektide ja ohtude või ohuliikide suhtes. […]”

Direktiivi 2001/95 artikli 2 punktid a, e ja f sätestavad:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

toode – iga toode, kaasa arvatud teenuse osutamise kontekstis –, mis on mõeldud tarbijatele või mida tarbijad põhjendatult eeldatavates tingimustes usutavasti võivad kasutada isegi juhul, kui see pole tarbijatele mõeldud, ja mida teenustasu eest või ilma pakutakse või mis tehakse kättesaadavaks tulundustegevuse käigus vaatamata sellele, kas see on uus, kasutatud või uuendatud.

[…]

tootja:

i)	toote valmistaja, kui ta asub ühenduses, ja mis tahes isik, kes esitleb ennast valmistajana ja on lisanud tootele oma nime, kaubamärgi või muu eraldusmärgi, või isik, kes toodet uuendab;

ii)	valmistaja esindaja, kui valmistaja ei asu ühenduses, või importija, kui valmistajal ei ole ühenduses esindajat;

iii)	teised toote pakkujad turustusahelas niivõrd, kuivõrd nende tegevus võib mõjutada toote ohutusomadusi;

f)	levitaja – iga pakkuja turustusahelas, kelle tegevus ei mõjuta toote ohutusomadusi;”

12	Direktiivi 2001/95 artikli 6 lõige 1 sätestab: „1. Liikmesriigid tagavad, et tootjad ja levitajad täidavad oma käesolevast direktiivist tulenevaid kohustusi nii, et turuleviidud tooted oleks ohutud.”

Sama direktiivi artikli 8 lõike 2 esimene ja teine lõik sätestavad:

„2. Kui liikmesriikide pädevad asutused võtavad lõikes 1, eriti punktides d–f sätestatud meetmeid, toimivad nad vastavalt asutamislepingule, eriti selle artiklitele 28 ja 30, rakendades meetmeid ohu tõsidusega proportsionaalselt ja võttes nõuetekohaselt arvesse ettevaatusprintsiipi.

Sellega seoses toetavad ja edendavad nad tootjate ning levitajate vabatahtlikke meetmeid vastavalt neile käesoleva direktiiviga, eriti selle III peatükiga pandud kohustustele, sealhulgas vajaduse korral heade toimimistavade kujundamine.”

Siseriiklik õigus

2003. évi C. törvény az elektronikus hírközlésről (2003. aasta C seadus elektroonilise side kohta) § 188 punkt 32 sätestab:

„Käesoleva seaduse tähenduses on:

[…]

32.

tootja: ettevõtja, kes vastutab seadme projekteerimise, tootmise, pakendamise, märgistamise ja levitamise eest, sõltumata sellest, kas ta täidab neid ülesandeid ise või teeb seda selleks volitatud teine isik. Tootjana on käsitletav ka isik, kes teostab samuti levitamise eesmärgil olemasolevatel seadmetel nende olulisi omadusi mõjutavaid muudatusi või lisandusi või toodab neist uusi seadmeid. Kui tootja asukoht ei ole Ungaris, loetakse tootjaks seadme importijat.”

Az 5/2004 (IV.13.) IHM rendelet a rádióberendezésekről és az elektronikus hírközlő végberendezésekről, valamint megfelelőségük kölcsönös elismeréséről (informatsiooni- ja sideministri määrus nr 5/2004 (IV. 13.) raadioseadmete ja telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmete ning nende vastavuse vastastikuse tunnustamise kohta) § 1 lõike 2 kohaselt on „määrus kohaldatav Ungaris kõiki lõike 1 kohaldamisalasse kuuluvaid seadmeid tootvatele, importivatele, turule viivatele, (edaspidi koos „tootja”), levitavatele, sertifitseerivatele, kasutusse võtvatele ja kasutavatele füüsilistele ja juriidilistele isikutele, teistele juriidilise isiku staatust mitte omavatele üksustele, välismaa asukohaga äriühingute Ungari tütarettevõtjatele ja esindustele ning riiklikule ringhäälingunõukogule.”

16	Selle määruse § 4 lõige 4 näeb ette, et kui raadioseadmed töötavad sagedusel või sagedusribadel, mis ei ole Euroopa Liidus ühtlustatud, teatab tootja pädevale ametiasutusele selles osas ette nähtud erinormi alusel oma kavatsusest viia selline seade Ungari turule.

Tootja peab § 10 lõike 6 järgi „koostama vastavusdeklaratsiooni selle kohta, et seade vastab olulistele nõuetele. Ungaris toodetud seadmete turule viimiseks tuleb koostada vastavusdeklaratsioon ungari keeles või teistes keeltes, sh ungari keel. Kui seadmed ei ole toodetud Ungaris, võib vastavusdeklaratsiooni koostada ühes Euroopa Liidu ametlikus keeles. Vastavusdeklaratsioonile esitatavad sisulised nõuded on sätestatud lisas 6.”

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

18	Lidl turustab Ungaris UC Babytalker 500 tüüpi raadioseadet, mida toodab Belgia äriühing, mis on varustanud seadme CE-vastavusmärgisega ning koostanud selle toote vastavusdeklaratsiooni. See seade töötab ühtlustamata sagedusribal.

Lidli müügipunktis 2007. aastal läbiviidud kontrolli tulemusena leidis Hatóság, et nimetatud seade ei vasta Ungari õigusnormidega ette nähtud vastavusdeklaratsioonile. Sellest tulenevalt keelas ta Lidlil vaidlusaluse seadme turustamise kuni Ungari õigusele vastava vastavusdeklaratsiooni esitamiseni, sest Lidlit tuleb Hatósági hinnangul käsitada seadmete tootjana, arvestades et ta viib neid Ungari turule.

20	Kuna Hatóság ei aktsepteerinud Belgia tootja koostatud vastavusdeklaratsiooni, vaidlustas Lidl selle otsuse kohtus, paludes turustamiskeeldu sisaldava otsuse tühistada.

Leides, et vaidlusalust toodet võib kooskõlas kohaldatavate ühenduse direktiividega turustada kõigis liikmesriikides, otsustas Fővárosi Bíróság (Budapesti kohus) põhikohtuasja vastustaja vastupidist seisukohta arvestades menetluse peatada ning esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas direktiivi [1999/5] artiklit 8 saab tõlgendada nii, et see raadioseadmete ja telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmete (edaspidi „seadmed”) vaba liikumist puudutav säte ei luba kehtestada täiendavaid kohustusi niisuguse seadme turuleviimise osas, mis kuulub nimetatud direktiivi kohaldamisalasse ja millele tootja, kelle asukoht on teises liikmesriigis, on kinnitanud CE-märgise?

2.	Kas direktiivi [2001/95] artikli 2 punkte e ja f saab turustamist puudutavate kohustuste osas tõlgendada nii, et tootjana on käsitatav ka üksus, mis viib seadme ühes liikmesriigis turule (olemata osalenud selle seadme tootmises) ja mille asukoht ei ole tootja asukohajärgses liikmesriigis?

3.	Kas direktiivi [2001/95] artikli 2 punkti e alapunkte i, ii ja iii ning punkti f saab tõlgendada nii, et teises liikmesriigis toodetud seadme levitaja (kes ei ole selle tootja) võib olla kohustatud koostama asjaomase seadme tehnilisi andmeid sisaldava vastavusdeklaratsiooni?

4.	Kas direktiivi [2001/95] artikli 2 punkti e alapunkte i, ii ja iii ning punkti f saab tõlgendada nii, et üksust, mis tegeleb üksnes turustamisega liikmesriigis, kus on ka tema asukoht, saab käsitada ka turustatava seadme tootjana, kui kõnealuse levitaja tegevus ei mõjuta seadme ohutusomadusi?

Kas direktiivi [2001/95] artikli 2 punkti f saab tõlgendada nii, et ka levitajalt selle sätte tähenduses on võimalik nõuda nende nõuete täitmist, mis on igal juhul kohaldatavad üksnes tootjale selle direktiivi artikli 2 punkti e mõttes, näiteks asjaomase seadme tehnilisi andmeid sisaldava vastavusdeklaratsiooni koostamist?

6.	Kas erandi tegemise võimalus [11. juuli 1974. aasta] otsuses [kohtuasjas 8/74: Dassonville, EKL 1974, lk 837] tuletatud vormelist võib põhineda [EÜ] artiklil 30 ja/või nn kohustuslikel nõuetel, arvestades samaväärsuse põhimõtet ja vastastikuse tunnustamise põhimõtet?

7.	Kas [EÜ] artiklit 30 saab tõlgendada nii, et transiitkauba impordile või turustamisele ei saa kehtestada piiranguid muudel alustel kui need, mis on loetletud kõnesolevas artiklis?

8.	Kas CE-vastavusmärgis vastab samaväärsuse ja/või vastastikuse tunnustamise põhimõtetele ning [EÜ] artiklis 30 sätestatud nõuetele?

9.	Kas CE-vastavusmärgis on tõlgendatav nii, et sellega varustatud seadmetele ei saa liikmesriigid kohaldada mingeid täiendavaid tehnilisi- või kvaliteedinõudeid?

10.	Kas direktiivi [2001/95] artikli 6 lõiget 1 ja artikli 8 lõike 2 teist lauset saab tõlgendada nii, et tootja ja levitaja kohustusi kaupade turustamise osas võib pidada analoogseteks, kui tootja kõnealust kaupa ei levita?”

Eelotsuse küsimused

Direktiivi 1999/5 tõlgendamine

Esimeses küsimuses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas liikmesriik tohib direktiivi 1999/5 alusel nõuda ettevõtjalt, kes viib raadioseadmed kodumaisele turule, et too esitaks vastavusdeklaratsiooni, kuigi seadme tootja, kelle asukoht on teises liikmesriigis, on kinnitanud sellele CE-vastavusmärgise ning koostanud selle toote vastavusdeklaratsiooni.

23	Selles osas tuleb sedastada, et ühenduses raadioseadmete turuleviimist, vaba liikumist ning kasutuselevõtmist reguleeriva direktiivi 1999/5 artiklites 6, 8 ja 12 sisalduvad õigusnormid, mis on põhikohtuasja lahendamisel asjakohased.

24	Selle direktiivi artiklid 6 ja 8 kindlustavad direktiivi sätetele vastavate seadmete vaba liikumise (8. mai 2003. aasta otsus kohtuasjas C-14/02: ATRAL, EKL 2003, lk I-4431, punkt 50).

Kuigi liikmesriigid tagavad direktiivi 1999/5 artikli 6 lõike 1 esimese lause järgi, et seadmed viiakse turule ainult siis, kui need vastavad selle direktiivi olulistele nõuetele, ei või nad sama sätte teise lause kohaselt kehtestada nende seadmete turuleviimise suhtes täiendavaid siseriiklikke sätteid. Lisaks ei takista liikmesriigid sama direktiivi artikli 8 lõike 1 kohaselt selliste seadmete turuleviimist oma territooriumil, mis kannavad CE-märgist.

26	Nimelt sätestab direktiiv 1999/5 CE-märgisega seadmete vastavuseelduse. See märgis näitab nende seadmete vastavust kõikidele selle direktiivi sätetele, sealhulgas nimetatud direktiivis ette nähtud vastavushindamise menetlustele (vt eespool viidatud kohtuotsus ATRAL, punkt 51).

27	Direktiivi 1999/5 artikli 12 lõike 1 esimese lõigu teise lause kohaselt vastutab CE-vastavusmärgise kinnitamise eest kas tootja või tema ühenduses paiknev volitatud esindaja või isik, kes vastutab seadmete turuleviimise eest.

28	Järelikult võib CE-märgisega varustatud tooteid viia turule, läbimata eelneva loa andmise menetlust (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus ATRAL, punkt 52) või muid menetlusi, mille eesmärk on suurendada vastavusmärgise kinnitamiseks kohustatud isikute ringi.

Liikmesriigid on samuti olenemata direktiivi 1999/5 artikli 6 lõike 4, artikli 7 lõike 2 ja artikli 9 lõike 5 sätetest kohustatud tunnustama CE-vastavusmärgist, mille on tootele kinnitanud mõni sama direktiivi artikli 12 lõikes 1 nimetatud isikutest. Kui nõuda ühelt nendest isikutest vastavusdeklaratsiooni esitamist raadioseadmete jaoks, millele mõni direktiivi 1999/5 artikli 12 lõikes 1 nimetatud isik on juba kinnitanud CE-vastavusmärgise, tähendaks see selle toote turuleviimise takistamist, sest tegemist oleks direktiiviga 1999/5 ette nähtud nõuetest erinevate nõuete kohaldamisega.

Järelikult on direktiiviga 1999/5 vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis direktiiviga ühtlustatud valdkonnas asetavad vastavusdeklaratsiooni esitamise kohustuse ka isikutele, kes vastutavad CE-vastavusmärgisega varustatud ning tootja koostatud vastavusdeklaratsiooni omava toote turuleviimise eest.

Eeltoodud hinnangut ei mõjuta ka asjaolu, et tootele CE-vastavusmärgise kinnitanud tootja asub muus liikmesriigis kui see, kus toode turule viiakse. Vastupidi, direktiiv 1999/5 hõlmab just sellist olukorda, sest selle eesmärk on raadioseadmete vaba liikumine ning nende nõuetekohasuse vastastikune tunnustamine.

Lisaks ei anna direktiivi 1999/5 artikli 6 lõikest 4 tulenevalt teistsuguseks hinnanguks alust ka asjaolu, et põhikohtuasjas vaidluse all olev seade töötab ühtlustamata sagedusel. Selles sättes sisalduv menetlusnorm kohustab tootjat või tema ühenduses tegutsevat volitatud esindajat või seadmete turuleviimise eest vastutavat isikut üksnes teatama spektri haldamise eest vastutavale siseriiklikule ametiasutusele kavatsusest viia selline seade liikmesriigi turule. Ehkki selle sätte eesmärk on toetada direktiivis 1999/5 sätestatud mehhanismide rakendamist siseriiklikus õiguses, ei anna see menetlusnorm liikmesriikidele pädevust seada direktiivi 1999/5 artikli 6 lõike 1 teises lauses sätestatud keeldu sõltuvusse tingimustest või seda piirata (vt 20. juuni 2002. aasta otsus kohtuasjades C-388/00 ja C-429/00: Radiosistemi, EKL 2002, lk I-5845, punkt 53).

Järelikult tuleb esimesele küsimusele vastata, et liikmesriigid ei tohi direktiivi 1999/5 alusel nõuda raadioseadmeid turule viivalt isikult, et too esitaks vastavusdeklaratsiooni, kui seadme tootja, kelle asukoht on teises liikmesriigis, on kinnitanud sellele CE-vastavusmärgise ning koostanud selle toote vastavusdeklaratsiooni.

Direktiivi 2001/95 tõlgendamine

Teise kuni viienda ning kümnenda küsimusega, mida tuleb vaadelda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas raadioseadme levitajat saab direktiivi 2001/95 sätete alusel käsitada selle toote tootjana, kui ta ei osale tootmises ja kui tema tegevus ei mõjuta seadme ohutusomadusi, ning kas teda saab kohustada koostama vaidlusaluse raadioseadme tehnilisi andmeid sisaldavat vastavusdeklaratsiooni või kas talle saaks panna tootja kohustusi, kui viimane ei turusta vaidlusalust toodet.

35	Esmalt tuleks meenutada, et direktiivi 2001/95 ei saa selle artikli 1 lõike 2 järgi kohaldada, kui ühenduse õigusaktides on olemas asjaomaste toodete ohutust reguleerivad sama eesmärgiga erieeskirjad.

36	Nagu muu hulgas väidavad sisuliselt ka Belgia valitsus ja komisjon, on just direktiiv 1999/5 raadioseadmete vastavusdeklaratsiooni osas selline erisäte.

37	Vastates küsimustele, mis puudutavad isiku kohustust esitada raadioseadmete vastavusdeklaratsioon, ei saa seega kohaldada direktiivi 2001/95 ning selle artikli 2 punktides e ja f sisalduvaid mõisteid „tootja” ja „levitaja”.

Kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib teada, kas liikmesriik võib panna levitajale direktiivist 2001/95 tavaliselt tootjale tulenevaid kohustusi, tuleb sedastada, et Euroopa Kohtule esitatud toimikus puuduvad andmed muude kohustuste kohta peale Ungaris raadioseadmete levitajate kohustuse esitada vastavusdeklaratsioon.

Igal juhul tuleb direktiivist 2001/95 tulenevate kohustuste kindlakstegemisel märkida, et toodet turustavat isikut saab üksnes selle direktiivi artikli 2 punktis e nimetatud tingimustel käsitada selle tootjana ning üksnes direktiivi artikli 2 punktis f nimetatud tingimustel selle levitajana. Tootjale ning levitajale saab panna ainult neid kohustusi, mis on kummalegi neist direktiivis 2001/95 ette nähtud.

Järelikult tuleb teisele kuni viiendale ning kümnendale küsimusele vastata, et direktiivi 2001/95 ei saa kohaldada, otsustades küsimuste üle, mis käsitlevad isiku kohustust esitada raadioseadmete vastavusdeklaratsioon. Mis puudutab liikmesriikide võimalust kehtestada direktiivi 2001/95 alusel raadioseadmete turustamisega seoses muid kohustusi peale vastavusdeklaratsiooni esitamise, siis esiteks saab toodet turustavat isikut käsitada selle tootjana üksnes kõnealuse direktiivi artikli 2 punktis e ja levitajana üksnes selle direktiivi artikli 2 punktis f nimetatud tingimustel. Tootjale ning levitajale saab panna ainult neid kohustusi, mis on kummalegi neist ette nähtud direktiivis 2001/95.

EÜ artikli 30 tõlgendamine

41	Kuues kuni üheksas küsimus, mida tuleb vaadelda koos, puudutavad võimalikke õigustusi, millega liikmesriik võib põhjendada CE-vastavusmärgisega varustatud raadioseadmete vabale liikumisele seatud tõkkeid, ning EÜ artikli 30 tõlgendamist.

Selle kohta tuleb meenutada, nagu muu hulgas viitab komisjon, et kui teatud valdkond on ühenduse tasandil ühtlustatud, tuleb seda puudutavat siseriiklikku meedet hinnata lähtuvalt selle ühtlustamismeetme sätteist ja mitte EÜ artiklitest 28 ja 30 (vt 13. detsembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-324/99: DaimlerChrysler, EKL 2001, lk I-9897, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

Direktiiv 1999/5 sisaldab raadioseadmete vastavusdeklaratsiooni esitamise kohustuse osas erisätteid. Direktiivi sõnastusest ning eesmärgist tuleneb, et sellega soovitakse direktiivi kohaldamisalas ellu viia täielik ühtlustamine. Järelikult peavad liikmesriigid seda direktiivi tema kohaldamisalasse kuuluvas valdkonnas täielikult järgima ega tohi säilitada sellega vastuolus olevaid siseriiklikke sätteid (vt eespool viidatud kohtuotsus ATRAL, punkt 44).

Seadmete vaba liikumist, mis kuulub direktiivi 1999/5 kohaldamisalasse ning mille puhul lähtutakse sellest, et see vastab direktiivi põhinõuetele ja seega ka selle ohutusnõuetele, saab tõkestada üksnes direktiivis endas ette nähtud tingimustel. Kui liikmesriik leiab, et ühtlustatud standardite järgimine ei taga vastavust direktiivis sätestatud olulistele nõuetele, mida kõnealune standard peaks hõlmama, võib ta direktiivi artikli 5 kohaselt suunata selle küsimuse komiteele. Kui ühtlustatud standardis esineb oluliste nõuetega seotud puudusi, saab neid standardeid tagasi võtta üksnes direktiivi 1999/5 artiklis 5 sätestatud menetlust järgides. Seepärast tuleb tõdeda, et direktiiviga 1999/5 kehtestatud kord tagab selle direktiiviga seatud oluliste nõuete täitmise.

Nagu pealegi märgib komisjon, võib liikmesriik juhul, kui ta õigustab piirangut direktiiviga 1999/5 ühtlustatud valdkonnast välja jäävate põhjendustega, viidata EÜ artiklile 30. Niisugusel juhul võib liikmesriik tugineda üksnes mõnele EÜ artiklis 30 loetletud üldistest huvidest või mõnele Euroopa Kohtu praktikas välja töötanud kohustuslikest nõuetest (vt eelkõige 20. veebruari 1979. aasta otsus kohtuasjas 120/78: Rewe-Zentral, nn Cassis de Dijon’i kohtuotsus, EKL 1979, punkt 8). Mõlemal juhul peab piirang olema taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ega tohi minna kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt eespool viidatud kohtuotsus Radiosistemi, punkt 42, ja kohtuotsus ATRAL, punkt 64).

Eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb kuuendale kuni üheksandale küsimusele vastata, et kui teatud valdkond on ühenduse tasemel ühtlustatud, tuleb seda puudutavat siseriiklikku meedet hinnata lähtuvalt selle ühtlustamismeetme sätteist ja mitte EÜ artiklitest 28 ja 30. Direktiivi 1999/5 kohaldamisalasse kuuluvates valdkondades peavad liikmesriigid selle direktiivi sätteid täielikult järgima ega tohi säilitada sellega vastuolus olevaid siseriiklikke sätteid. Kui liikmesriik leiab, et ühtlustatud standardite järgimine ei taga vastavust direktiivis 1999/5 sätestatud olulistele nõuetele, mida kõnealune standard peaks hõlmama, võib ta selle direktiivi artikli 5 kohaselt suunata selle küsimuse komiteele. Seevastu võib liikmesriik õigustada piirangut põhjendustega, mis ei kuulu direktiiviga 1999/5 ühtlustatud valdkonda. Niisugusel juhul võib ta tugineda üksnes EÜ artiklis 30 nimetatud alustele või ülekaalukale üldisele huvile.

Kohtukulud

47	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab:

1.	Liikmesriigid ei tohi nõuda raadioseadmeid turule viivalt isikult, et too esitaks vastavusdeklaratsiooni, kui seadme tootja, kelle asukoht on teises liikmesriigis, on kinnitanud sellele CE-vastavusmärgise ning koostanud selle toote vastavusdeklaratsiooni.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. detsembri 2001. aasta direktiivi 2001/95/EÜ üldise tooteohutuse kohta ei saa kohaldada, otsustades küsimuste üle, mis puudutavad isiku kohustust esitada raadioseadmete vastavusdeklaratsioon. Mis puudutab liikmesriikide võimalust kehtestada direktiivi 2001/95 alusel raadioseadmete turustamisega seoses muid kohustusi peale vastavusdeklaratsiooni esitamise, siis esiteks saab toodet turustavat isikut käsitada selle tootjana üksnes kõnealuse direktiivi artikli 2 punktis e ja levitajana üksnes selle direktiivi artikli 2 punktis f nimetatud tingimustel. Tootjale ning levitajale saab panna ainult neid kohustusi, mis on kummalegi neist ette nähtud direktiivis 2001/95.

Kui teatud valdkond on ühenduse tasemel ühtlustatud, tuleb seda puudutavat siseriiklikku meedet hinnata lähtuvalt selle ühtlustamismeetme sätteist ja mitte EÜ artiklitest 28 ja 30. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 1999. aasta direktiivi 1999/5/EÜ raadioseadmete ja telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmete ning nende nõuetekohasuse vastastikuse tunnustamise kohta kohaldamisalasse kuuluvates valdkondades peavad liikmesriigid selle direktiivi sätteid täielikult järgima ega tohi säilitada sellega vastuolus olevaid siseriiklikke sätteid. Kui liikmesriik leiab, et ühtlustatud standardite järgimine ei taga vastavust direktiivis 1999/5 sätestatud olulistele nõuetele, mida kõnealune standard peaks hõlmama, võib ta selle direktiivi artikli 5 kohaselt suunata selle küsimuse komiteele. Seevastu võib liikmesriik õigustada piirangut põhjendustega, mis ei kuulu direktiiviga 1999/5 ühtlustatud valdkonda. Niisugusel juhul võib ta tugineda üksnes EÜ artiklis 30 nimetatud alustele või ülekaalukale üldisele huvile.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: ungari.